Dobutamine claris - infusioonilahuse kontsentraat (12,5mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Dobutamine Claris 12,5 mg/ml infusioonilahuse kontsentraat

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml sisaldab 12,5 mg dobutamiini (14,01 mg dobutamiinvesinikkloriidina). 20 ml sisaldab 250 mg dobutamiini (280,2 mg dobutamiinvesinikkloriidina). INN. Dobutaminum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

1 ml sisaldab 0,15 mg naatriummetabisulfitit.

20 ml sisaldab 3,0 mg naatriummetabisulfitit. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraat.

Selge, värvitu või kergelt kollakas lahus.

pH vahemik 2,50 ... 4,00.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Positiivset inotroopset toetust vajava ägeda südamepuudulikkuse ravi täiskasvanutel, mis on põhjustatud müokardiinfarktist, avatud südamel teostatud operatsioonist, kardiomüopaatiast, septilisest šokist ja kardiogeensest šokist.

Dobutamiini võib kasutada ka südame koormustestis, juhul kui füüsiline koormustest ei ole võimalik.

Lapsed

Inotroopne toetus lastel kõikides vanuserühmades (alates vastsündinutest kuni 18-aastasteni), kellel esineb südame minutimahu vähenemine hüpoperfusiooni korral, mis on põhjustatud dekompenseeritud südamepuudulikkusest, südameoperatsioonijärgselt, kardiomüopaatiast ja kardiogeensest või septilisest šokist.

Annustamine ja manustamisviis

Manustamisviis

Dobutamiini kontsentraat tuleb enne kasutamist lahjendada ja manustada ainult intravenoosse infusioonina.

Dobutamiini kontsentratsioon sõltub annusest ja konkreetse patsiendi vedelikuvajadusest. Perfusioonil tavaliselt kasutatavad lõppkontsentratsioonid on 250 mikrogrammi/ml, 500 mikrogrammi/ml või 1000 mikrogrammi/ml. Valmis infusioonilahuse säilitamise eritingimused vt lõik 6.4. Täpse annuse tagamiseks manustatakse dobutamiini suuri kontsentratsioone ainult infusioonipumba või teise sobiva aparaadiga. Lühikese poolväärtusaja tõttu manustatakse dobutamiini pideva intravenoosse

infusioonina. Dobutamiini manustatakse intravenoosselt intravenoosse nõela või kateetri abil. Dobutamiini lahjendamiseks võib kasutada järgmisi steriilseid infusioonilahuseid: 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidilahus, 5% (50 mg/ml) glükoosilahus, 5 % (50 mg/ml) dekstroosilahus või Ringer- laktaatlahus.

Juhiseid ravimpreparaadi lahjendamiseks vt lõik 6.6.

Infusioonisüsteemi annus:

500 ml lahuse saamiseks (lõppkontsentratsioon 0,5 mg/ml) lahjendatakse üks ampull Dobutamine Claris 12,5 mg/ml (250 mg/20 ml) mõne sobiva lahustiga (vt lõik 6.6).

* Annuse kahekordistamisel, nt 500 mg Dobutamine Claris’e lisamisel 500 ml-le või 250 mg lisamisel 250 ml-le lahusele, tuleb infusioonikiiruseid poole võrra vähendada.

Vajalikke annuseid saab arvutada järgmise tabeli järgi. Infusioonikiiruse milliliitrit/min saab arvutada suurendades kontsentratsiooni infusioonikiiruseid (ml/kg/min) vastavalt patsiendi kehakaalule (kg).

Infusioonipumpade annus:

50 ml lahuse saamiseks (lõppkontsentratsioon 5 mg/ml) lahjendatakse üks ampull Dobutamine Claris 12,5 mg /ml (250 mg/20 ml) mõne sobiva lahustiga (vt lõik 6.6).

Lapsed

Pideva intravenoosse infusiooni jaoks infusioonipumbaga, lahjendada lahus kontsentratsioonini 0,5..1,0 mg/ml (maksimaalselt 5 mg/ml juhul kui vedeliku kogus on piiratud) kasutades 5%-list glükoosi või 0,9%-list naatriumkloriidi lahust. Suurema kontsentratsiooniga lahuseid tohib infundeerida vaid läbi tsentraalveenikateetri. Dobutamiini intravenoosne infusioon ei sobi kokku bikarbonaatide ja teiste tugevalt aluseliste lahustega.

Vastsündinute intensiivravi: lahjendada 30 mg/kg kehakaalu kohta lõppmahuni 50 ml infusioonivedelikku. Intravenoosne infusioonikiirus 0,5 ml/tunnis tagab annuse

5 mikrogrammi/kg/minutis.

Annustamine

Täiskasvanud

Müokardi inotroopne toetus:

Tavaline annus on 2,5 kuni 10 mikrogrammi/kg/min, kohandatuna vastavalt patsiendi südame löögisagedusele, vererõhule, südame minutimahule ja uriini eritumisele. Infusiooni tuleb alustada kiirusega 2,5 mikrogrammi/kg/min ja annust võib suurendada 10…30 minutilise intervalliga soovitud hemodünaamilise vastuseni või kui tekivad kõrvaltoimed, nagu ulatuslik tahhükardia, arütmia, peavalu või treemor, mis välistavad edasise annuse suurendamise. Annust kohaldatakse vastavalt südame löögisagedusele ja rütmile, vererõhule ja uriini eritumisele. Mõnikord toimib ka madal annus, nagu 0,5 mikrogrammi/kg/min. Mõnikord harva on vaja annust suurendada kuni 40 mikrogrammi/kg/min.

Kauakestva pideva infusiooni (48…72 tundi) ajal võib hemodünaamiline toime väheneda, mistõttu tuleb annust suurendada.

Südame koormustest:

Südame koormustesti dobutamiiniga tohib teha üksnes osakonnas, kus tehakse ka füüsilist koormustesti. Dobutamiini kasutamisel koormustestis tuleb järgida kõiki tavapäraseid ettevaatusabinõusid, sh peab olema tagatud võimalus kasutada defibrillaatorit ja spetsiaalse elustamise väljaõppe saanud personali juuresolek.

Soovitatav on infusioonikiiruse järk-järguline suurendamine 5 mikrogrammist/kg/min kuni 10, 20, 30 ja maksimaalselt 40 mikrogrammini/kg/min, infusiooni kestus iga annuse korral 3 minutit. Maksimaalannuse infusiooni korral võib lisada atropiini. Vajalik on pidev EKG jälgimine ja infusiooni võib lõpetada ST-segmendi depressioonil > 0.2 mV (2 mm) mõõdetuna 80 ms J-punktist, ST-segmendi elevatsioonill > 0.1 mV (1 mm) müokardi infarkti haigusloota patsientidel või mis tahes olulise südame arütmia tekkimisel.

Dobutamiini infusioon tuleb lõpetada kui südame löögisagedus on 85% vanuselisest maksimumist, süstoolne vererõhk tõuseb üle 220 mmHg või alaneb jätkuvalt > 40 mmHg algväärtusest, esineb uus südameseina motoorika häire, tugev valu rinnus või tekib mittetalutav kõrvaltoime.

Eakad

Annuse muutust ei soovitata. Vajalik on vererõhu, uriini eritumise ja perifeersete kudede perfusiooni hoolikas jälgimine.

Südame koormustest: Kasutades dobutamiini südame füüsilise koormustesti alternatiivina, on soovitatav algannus 5 mikrogrammi/kg/min ja annust suurendatakse 5 mikrogrammi/kg/min võrra iga 8 minuti järel maksimaalselt kuni 20 mikrogrammini/kg/min. Oluline on pidev EKG jälgimine ja infusioon lõpetatakse ST-segmendi depressioonil >3 mm või mis tahes ventrikulaarse arütmia

tekkimisel. Samuti tuleb infusioon lõpetada, kui südame löögisagedus saavutab vanuselise/soo maksimumi, süstoolne vererõhk tõuseb üle 220 mmHg või tekivad kõrvaltoimed.

Lapsed

Laste kõikides vanuserühmades (vastsündinud kuni 18-aastased) on soovitatav algannus 5 mikrogrammi/kg/minutis, mida võib kohandada kuni 2…20 mikrogrammini/kg/minutis, vastavalt kliinilisele ravivastusele. Mõnikord võib annus kuni 0,5…1,0 mikrogrammi/kg/min tagada ravivastuse.

On põhjust arvata, et minimaalne efektiivne annus lastel on suurem kui täiskasvanutel. Ettevaatus on vajalik suurte annuste manustamisel, sest samuti on põhjust arvata, et maksimaalne talutav annus lastel on väiksem kui täiskasvanutel. Enamik kõrvaltoimeid (eriti tahhükardia) avalduvad, kui annus on suurem või võrdne 7,5 mikrogrammi/kg/minutis, kuid dobutamiini infusioonikiiruse vähendamisel või manustamise lõpetamisel kõrvaltoimed taanduvad kiiresti.

Lastel on täheldatud suurt varieeruvust nii plasmakontsentratsioonis, mis on vajalik esmase hemodünaamilise ravivastuse (lävi) saamiseks kui hemodünaamilise ravivastuse saavutamise kiiruses plasmakontsentratsioonide suurendamisel, mis tähendab, et vajalikku annust ei saa lastel määrata a priori, vaid tuleb tiitrida vastavalt arvatavale väiksemale „terapeutilisele vahemikule“.

Vastunäidustused

•Ülitundlikkus dobutamiini, naatriummetabisulfiti või teiste sulfaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

•Patsiendid, kellel on märkimisväärne mehhaaniline obstruktsioon, mis mõjutab ventrikulaarset täituvust või väljavoolu, või mõlemat, nagu südame tamponaad, raske aordiklapi stenoos, konstriktiivne perikardiit, hüpertroofiline obstruktiivne kardiomüopaatia või idiopaatiline hüpertroofiline subaortaalne stenoos.

•Hüpovoleemiaga patsiendid, va juhul kui patsient on saanud vedeliku asendusravi.

•Ravimata tõsised ventrikulaarsed arütmiad.

•Südame koormustest on vastunäidustatud: hiljutine müokardiinfarkt (viimase 30 päeva jooksul), aordi dissektsioon, aordi aneurüsm, ebastabiilne stenokardia, ravimata hüpertensioon, ravimata arütmiad (sh ravimata kodade virvendus), teadaolevad ägedad ventrikulaarsed arütmiad, elektrolüütide tasakaaluhäired ja raske aneemia.

•Feokromotsütoom.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Liigsel südame löögisageduse või süstoolse vererõhu suurenemisel või arütmia tekkimisel tuleb dobutamiini annust vähendada või ravimi manustamine ajutiselt peatada.

Dobutamiin võib esile kutsuda või süvendada ventrikulaarset ektoopilist aktiivsust, harva on esinenud ventrikulaarset tahhükardiat või fibrillatsiooni. Kuna dobutamiin kiirendab AV-ülejuhet, võib kodade laperduse või fibrillatsiooniga patsientidel tekkida vatsakeste vastuse kiire tõus.

Dobutamiin võib põhjustada märkimisväärset südame löögisageduse kiirenemist või ulatuslikku arteriaalse vererõhu tõusu, mis võib süvendada või laiendada müokardi isheemia ohtu, põhjustada valu rinnus ja ST segmendi elevatsiooni, mistõttu tuleb müokardi infarkti järgselt patsiente hoolikalt jälgida (vt lõik 4.3).

Dobutamiin ei paranda hemodünaamikat enamikel patsientidel, kellel on mehhaaniline obstruktsioon, mis mõjutab ventrikulaarset täituvust või väljavoolu või mõlemat (vt lõik 4.3).

Inotroopne vastus võib olla mittepiisav patsientidel, kellel on märkimisväärselt vähenenud ventrikulaarne funktsioon, nt südame tamponaad, aordiklapi stenoos ja idiopaatiline hüpertroofiline subaortaalne stenoos (vt lõik 4.3).

Beetaretseptori blokaatori samaaegsel manustamisel võib dobutamiini katehhoolamiinergiline toime väheneda konkureeriva retseptoreid pärssiva toime tõttu. Lisaks võivad samal ajal domineerivad alfaretseptorid põhjustada perifeerset vasokonstriktsiooni, mille tulemusena tõuseb vererõhk.

Manustamine

Hüpovoleemia korral tuleb enne dopamiinravi alustamist taastada kaotatud vedelikuhulk sobiva plasmaasendajaga (vt lõik 4.3). Nagu teised beeta-2-agonistliku toimega ravimid, võib dobutamiin põhjustada kerget kaaliumi kontsentratsiooni vähenemist seerumis, mis mõnikord võib viia hüpokaleemiani. Kaaluda tuleks seerumi kaaliumisisalduse jälgimist dobutamiinravi ajal.

Dobutamiini manustamise ajal tuleb hoolikalt jälgida südame löögisagedust ja rütmi, arteriaalset vererõhku ja infusioonikiirust. Ravi alguses on soovitatav jälgida EKG-d kuni stabiilse ravivastuse saabumiseni.

Ettevaatus

Dobutamiini tuleb kasutada ettevaatusega raske hüpotensiooni korral, mis võib lõppeda kardiogeense šokiga (keskmine arteriaalne vererõhk alla 70 mmHg). Kui vererõhk langeb kiiresti, siis annuse vähendamine või infusiooni peatamine taastab tavaliselt endise vererõhu taseme. Mõnikord osutub vajalikuks sekkumine, sest vererõhu taastumine ei pruugi olla kohene.

Kui arteriaalne vererõhk jääb madalaks või väheneb jätkuvalt dobutamiini manustamise ajal, hoolimata adekvaatsest ventrikulaarsest täitumisrõhust ja südame minutimahust, võib kaaluda perifeerse vasokonstriktori kasutamist, nt noradrenaliin või dopamiin.

Dobutamine Claris infusioonilahuse kontsentraat sisaldab naatriummetabisulfitit. See võib põhjustada teatud tundlikel patsientidel allergilist tüüpi reaktsioone, sh anafülaksiat ja eluohtlikku või vähemraskeid astma episoode. Sulfitite tundlikkuse esinemissagedus üldpopulatsioonis ei ole teada, kuid on tõenäoliselt väike; selline tundlikkus esineb tõenäoliselt sagedamini astmaatilistel patsientidel (vt lõik 4.3).

Dobutamiini tuleb kasutada ainult arsti otsese järelvalve all, kellele on kättesaadav aparatuur regulaarseks, pidevaks kardiovaskulaarsete- ja neeruparameetrite jälgimiseks, eriti veremahu, müokardi kontraktiilsuse, elektrokardiograafia, uriini eritumise kiiruse, vere- ja pulsirõhu, ja kui võimalik, südame minutimahu ja kopsuarteri kinnikiilumisrõhu (pulmonary wedge pressure, PWP) jälgimiseks.

Pärast dobutamiini pikaajalise ravi (rohkem kui 7 päeva) lõpetamist täheldati südame minutimahu vähenemist ja PWP suurenemist.

Hüpertooniahaigetel võib esineda vererõhu tõusu.

Kuna dopamiini toime kohta puuduliku neeru- ja maksafunktsiooni korral puuduvad andmed, on vajalik tähelepanelik jälgimine.

Dobutamiini pidev intravenoosne manustamine ulatusliku südamepuudulikkusega patsientidele on vähese mõjuga ja võib olla isegi kahjulik, mõjutades nende patsientide elukvaliteeti ja suremust.

Dobutamiin võib mõjutada insuliini ja vereglükoosi taset. Seetõttu tuleb jälgida diabeedihaigete vere glükoosisisaldust ja vajadusel kohandada insuliini annust.

Dobutamiini kasutamine alternatiivina füüsilisele koormustestile ei ole soovitav patsientidel, kellel on ebastabiilne stenokardia, südamelihase blokaad või mõni südamehaigus, mis ei sobi füüsilise koormustesti läbiviimiseks.

Saranaselt teistele katehhoolamiinidele võib dobutamiin vallandada stenokardia hooge südame isheemiatõvega patsientidel, mistõttu tuleb dobutamiini manustamisel südame isheemiatõvega patsiente hoolikalt jälgida.

Eriline ettevaatus on vajalik dobutamiini kasutamisel patsientidel, kes saavad monoamiinioksüdaasi inhibiitorravi (MAO) ja feokromotsütoomi või hüpertüreoosiga patsientidel, kuna suurenenud tundlikkus või katehhoolamiinide tase võib tõsta märkimisväärselt vererõhku, südame löögisagedust ja arütmiate esinemist.

Südamelihase rebend on potentsiaalne müokardiinfarkti komplikatsioon. Südamelihase rebendi (septaalne ja vaba seina) tekkeriski võivad mõjutada mitmesugused tegurid, sh infarkti koht südames ja sellest möödunud aeg. Dobutamiini koormustesti ajal on väga harva esinenud surmaga lõppenud ägedat südamelihase rebendit. Sellised juhtumid on esinenud varase koormustesti patsientidel, kes on hospitaliseeritud hiljutise müokardiinfarkti (4…12 päeva sees) tõttu. Puhkeseisundi ehhokardiogramm näitas südame vaba seina rebendi korral düskineetilist ja õhenenud seina. Seetõttu tuleb südamelihase rebendi riskiga patsientide seisundit enne dobutamiini koormustesti tegemist hoolikalt hinnata.

Dobutamiin koormusehhokardiograafias

Võimalike eluohtlike komplikatsioonide tekke tõttu on uuringu tegemine isheemia ja vitaalfunktsioonide diagnostikaga seoses lubatud ainult koormusehhokardiograafias piisavalt kogemusi omaval arstil.

Dobutamiiniga koormusehhokardiograafia uuring isheemia ja vitaalfunktsioonide diagnostikaga seoses tuleb katkestada, kui esineb üks järgmistest diagnostilistest tulemustest:

• südame löögisagedus saavutab vanuselise maksimumi [(220vanus aastates)x0,85],
• süstoolse vererõhu langus >20 mmHg,
• vererõhu tõus >220/120 mmHg,
• progressiivsed sümptomid (stenokardia, düspnoe, pearinglus, ataksia),
• progressiivne arütmia,
• progressiivsed juhtehäired,
• hiljuti tekkinud seina motoorika häired > 1 seina segment (16segmendilisel mudelil),
• lõppsüstoolse mahu suurenemine,
• repolarisatsiooni häirete teke (tänu isheemiale horisontaalse või allapoole pööratud ST segmendi langus >0,2 mV intervalliga 80 (60) ms Jpuntkist võrreldes algtasemega, progresseeruv või monofaasiline ST segmendi tõus >0,1 mV patsientidel, ilma eelneva müokardiinfarktita,
• jõutakse maksimaalse annuseni.

Samuti tuleb tõsiste komplikatsioonide korral (vt lõik 4.8) koormusehhokardiograafia dobutamiiniga otsekohe lõpetada.

Pärast infusiooni lõpetamist peab patsienti jälgima stabiilse seisundi saabumiseni.

Lapsed

Dobutamiini on manustatud lastele, kellel esineb südame minutimahu vähenemine hüpoperfusiooni korral, mis on põhjustatud dekompenseeritud südamepuudulikkusest, südameoperatsioonijärgselt ja kardiogeensest ning septilisest šokist. Mõned dobutamiinvesinikkloriidi hemodünaamilised toimed võivad olla lastel ja täiskasvanutel kvantitatiivselt või kvalitatiivselt erinevad.

Südame löögisageduse ja vererõhu tõus tunduvad olevat lastel sagedasemad ning intensiivsemad. Pulmonaalne süstoolne rõhk võib lastel mitte langeda, nagu see toimub täiskasvanutel, vaid see võib tegelikult tõusta, seda eriti alla 1-aastastel lastel. On täheldatud, et vastsündinute

kardiovaskulaarsüsteem on dobutamiinile vähemtundlik ning hüpotensiivset toimet on sagedamini ilmnenud täiskasvanutel kui väikelastel.

Vastavalt sellele, dobutamiini kasutamisel lastel, tuleb lapsi põhjalikult jälgida, arvestades neid farmakodünaamilisi omadusi.

Selle ravimpreparaadi iga annus sisaldab 0,0504 mmol (1,160 mg) naatriumit. Seda tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Beeta-adrenoblokaatorid

Loomadel pärsivad dobutamiini toimet südamele beeta-adrenoblokaatorid, nagu propranolool ja metoprolool, mistõttu domineerivad alfa-adrenoblokaatorite toimed ja suureneb perifeerne resistentsus.

Alfa-adrenergiline blokaad võib vastupidi suurendada beeta 1 ja beeta 2 retseptorite toimet, mis viib tahhükardia ja vasodilatatsioonini.

Dipüridamooli lisamine dobutamiinile ehhokardiograafias võib põhjustada potentsiaalselt ohtlikku hüpotensiooni. Südame isheemiatõve kahtlusega patsientidel on eelnimetatud kombinatsiooni kasutamine keelatud.

Ehhokardiograafia uuring dobutamiiniga

Rinnaagniini ravi korral, eriti südame löögisagedust vähendavate ainete, nagu beetablokaatorid kasutamisel, on isheemilise reaktsiooni teke koormusele vähem väljendunud või ei teki üldse. Seetõttu tuleb rinnaagniini ravi peatada 12 tundi enne dobutamiiniga ehhokardiograafia uuringut.

Atropiini lisamisel dobutamiini maksimaalannusele võib täheldada järgmist:

Atropiini lisamisel dobutamiini maksimaalannusele on suurenenud oht kõrvaltoimetele, kuna pikeneb ehhokardiograafia uuringu kestvus.

Üldanesteetikumid

Loomadel, kes said halotaan- või tsüklopropaananesteesia ajal dobutamiini raviannuseid, on esinenud ventrikulaararütmiaid, mistõttu tuleb ettevaatusega kasutada dobutamiini koos nimetatud anesteetikumidega.

Dobutamiini ja MAO-inhibiitorite samaaegne kasutamine võib põhjustada märkimisväärset vererõhu kõrgenemist, tõsta südame löögisagedust ja arütmiate esinemist. Tekkida võivad isegi eluohtlikud sümptomid, nagu hüpertensiivne kriis, kardiovaskulaarne kollaps, intrakraniaalne verejooks ja arütmiad.

Eelnev ravi või samaaegne beetablokaatorite manustamine võib konkureeriva toime tõttu beetaretseptoritele suurendada inotroopseid ja kronotroopseid toimeid ja domineerivad alfa-1- adrenergilised toimed põhjustavad perifeerse vasodilatatsiooni.

Perifeersed vasodilataatorid (nt nitraadid, naatriumnitroprussiid) kombinatsioonis dobutamiiniga võivad suurendada südame minutimahtu ja vähendada süsteemset perifeerset resistentsust ning ventrikulaarset täitumisrõhku rohkem kui need ravimid eraldi manustatuna.

Ühes kliinilises uuringus suurendas teofülliini koosmanustamine dobutamiiniga südame löögisagedust.

Dobutamiini ja dopamiini samaaegne kasutamine suurendab märkimisväärselt süsteemset arteriaalset vererõhku ja hoiab ära ventrikulaarse täitumisrõhu tõusu, mida on täheldatud dopamiini monoteraapias.

Dobutamiini ja perifeerse vasokonstriktori, nagu noradrenaliin, samaaegne kasutamine suurendab süsteemset arteriaalset vererõhku rohkem, kui kumbki ravim eraldi.

Dobutamiini ja AKE-inhibiitori (nt kaptopriil) samaaegne kasutamine võib suurendada südame minutimahtu, millega kaasneb müokardi hapnikutarbimise suurenemine. Selle kombinatsiooni korral on teatatud rindkere valu ja arütmiate tekkest.

Dobutamiini toimet võib tugevdada samaaegne entakapooni kasutamine. Antipsühhootikumid võivad pärssida dobutamiini hüpertensiivset toimet.

Dobutamiini koosmanustamisel doksapraamiga suureneb hüpertensiooni oht.

Dobutamiini koosmanustamisel ergotamiini ja metüsergiidiga suureneb ergotismi oht.

Dobutamiini ja oksütotsiini samaaegne kasutamine võib põhjustada hüpertensiooni (tugevnenud vasopressortoime tõttu).

Atropiinsulfaadi lisamine võimendab dobutamiini südame löögisagedust tõstvat toimet ja võib neutraliseerida mõnikord koormustestil dobutamiiniga täheldatud südame löögisageduse aeglustumist.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Dobutamiini ohutuse kohta rasedatel andmed puuduvad. Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/lootearengule, sünnitusele ja sünnitusjärgsele arengule, kuid ei ole teada kas dobutamiin läbib platsentat (vt lõik 5.3). Potentsiaalne oht inimesele ei ole teada. Dobutamiini ei tohi kasutada raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui võimalik kasu naisele ületab võimaliku ohu lootele.

Imetamine

Ei ole teada, kas dobutamiin eritub looma või inimese rinnapiima. Rinnaga toitmise katkestamine või ravi katkestamine/jätkamine, tuleb otsustada arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele.

Toime reaktsioonikiirusele

Näidustuse ja dobutamiini lühikese poolväärtusaja tõttu ei ole asjakohane.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed infusioonidel kestusega kuni 72 tundi on samad nagu lühema kestusega infusioonidel. On tõendeid, et osaline tolerantsus dobutamiini suhtes tekib infusioonil kestusega 72 tundi ja rohkem; seepärast võib samade toimete säilitamiseks vaja olla suuremaid annuseid.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on määratletud järgnevalt:

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed ära toodud raskuse vähenevas järjekorras.

Immuunsüsteemi häired:

Sage: Ülitundlikkusreaktsioonid, sh lööve, palavik, eosinofiilia ja bronhospasm.

Harv: Naatriummetabisulfit võib põhjustada allergilist tüüpi reaktsioone, sh anafülaksiat ja eluohtlikku või vähemraskeid astmaatilisi episoode (vt lõik 4.4).

Ainevahetus- ja toitumishäired:

Väga harv: Nagu teistelgi katehhoolamiinidel, on esinenud seerumi kaaliumisisalduse langust. Kaaluda tuleb seerumi kaaliumisisalduse jälgimist.

Närvisüsteemi häired:

Sage: Peavalu.

Väga harv: Dobutamiini saanud raske neerupuudulikkusega patsientidel on esinenud müoklooniat.

Südame häired:

Väga sage: Suurenenud südame löögisagedus, palpitatsioonid, tugev valu rindkeres, ebaregulaarsed südamelöögid, arütmia, ventrikulaarne tahhükardia, pärgarteri spasm, EKG ST segmendi tõus. :Aeg-ajalt Kodade virvendus, vatsakeste virvendus, vasaku vatsakese väljavoolu obstruktsioon. Väga harv: müokardi isheemia, müokardiinfarkt, eosinofiilne müokardiit, fataalne südamelihase ruptuur dobutamiiniga koormustesti ajal (vt lõik 4.4).

Vaskulaarsed häired :

Sage: Hüpertensioon. Süstoolse vererõhu märkimisväärne tõus viitab üleannustamisele (vt ka lõik 4.5).

:Aeg-ajalt Hüpotensioon (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Kerge vasokonstriktsioon, eriti eelnevalt beetablokaatorravi saanud patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:

Sage: Hingeldus, bronhospasm, astma (vt Immuunsüsteemi häired).

Seedetrakti häired:

Sage: Iiveldus.

Neerude ja kuseteede häired:

Teadmata: Urineerimistung.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:

Sage: Mittespetsiifilinevalu rindkeres.

Harv: On esinenud flebiiti ja tahtmatu infiltratsiooni järel kohalikke põletikulisi muutusi. Väga harv: Nahanekroos.

Lapsed

Kõrvaltoimeteks on süstoolse vererõhu tõus, süsteemne hüpertensioon või hüpotensioon, tahhükardia, peavalu ja pulmonaalse süstoolse rõhu tõus, mis võib põhjustada kopsuturset ja ödeemi ning sümptomaatilisi kaebusi.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Üleannustamisest on teatatud harva.

Sümptomid

Mürgistuse sümptomid võivad olla anoreksia, iiveldus, oksendamine, treemor, ärevus, südamepekslemine, peavalu, hingeldus, väsimus, stenokardia ja mittespetsiifiline valu rindkeres.

Dobutamiini positiivsed inotroopsed või kronotroopsed toimed võivad põhjustada hüpertensiooni, tahhüarütmiat, müokardi isheemiat ja ventrikulaarset fibrillatsiooni. Vasodilatatsioonist võib tekkida hüpotensioon. Dobutamiini toime kestus on üldiselt lühike (ligikaudne poolväärtusaeg 2 minutit).

Ravi

Dobutamiini lühikese toimeaja tõttu on patsiendi seisundi stabiliseerimiseks vajalik tavaliselt ainult infusioonikiiruse vähendamine või infusiooni lühiajaline peatamine.

Lõpetada ajutiselt dobutamiini manustamine kuni patsiendi seisund stabiliseerub. Patsienti tuleb jälgida ja vajadusel elustada.

Forseeritud diurees, peritoneaalne dialüüs, hemodialüüs või hemoperfusioon söega ei ole osutunud efektiivseks.

Ravimpreparaadi suukaudsel manustamisel on imendumine suust ja seedetraktist ettearvamatu.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: südametegevust stimuleerivad ained, va südameglükosiidid, adrenergilised ja dopaminergilised ained

ATC-kood: C01CA07

Toimemehhanism:

Dobutamiin on selektiivne komplekse toimemehhanismiga beetaadrenergiline agonist.

Arvatakse, et beetaadrenergilised toimed on põhjustatud adenüültsüklaasi aktiivsuse stimulatsioonist. Raviannustes on dobutamiinil ka kerged beeta-2 ja alfa-1 adrenergilise retseptori agonisti toimed, mis on suhteliselt tasakaalus ja tulemuseks on minimaalne otsene toime veresoonkonnale. Dobutamiin ei põhjusta endogeense norepinefriini vabanemist. Dobutamiini raviannuse põhitoime on südamestimulatsioon.

Kui ravimpreparaadi positiivne inotroopne toime müokardile toimub peamiselt beeta-1-adrenergilise stimulatsiooni vahendusel, siis katsete põhjal võib arvata, et kaasatud võib-olla ka alfa-1-adrenergiline stimulatsioon. Alfa-1-adrenergiline aktiivsus tuleneb peamiselt ravimpreparaadi (-)-stereoisomeerist.

Dobutamiini beeta-1-adrenergiline toime avaldab positiivset inotroopset toimet müokardile ja suurendab südame minutimahtu, mis tuleneb müokardi kontraktiilsuse ja löögimahu suurenemisest. Tõusnud vasaku vatsakese täitumsrõhk südamepuudulikkusega patsientidel väheneb. Raviannustes dobutamiin vähendab perifeerset resistentsust, kuid süstoolne vererõhk ja pulss võivad jääda muutumatuks või tõusta, tulenevalt südame väljutusmahu suurenemiset. Tavalised annused ei muuda oluliselt südame löögisagedust. Pärgarteri verevool ja müokardi hapnikutarbimine on tavaliselt suurenenud, tulenevalt müokardi kontraktiilsuse suurenemisest.

Dobutamiin hõlbustab AV ülejuhet ja lühendab või ei muuda oluliselt intraventrikulaarset ülejuhet. Dobutamiini omadus indutseerida südamearütmiaid võib olla natuke väiksem dopamiinist ja on märkimisväärselt väiksem isoproterenoolist või teistest katehhoolamiinidest. Algselt suurenenud kopsu veresoonte resistentsus võib väheneda ja kopsuarteri keskmine rõhk võib väheneda või jääda muutumatuks. Dobutamiinil ei paista olevat toimet dopamiinergilistele retseptoritele ja ta ei põhjusta renaalset või mesenteriaalset vasodilatatsiooni. Siiski võib uriini eritus suureneda tulenevalt südame väljutusmahu suurenemisest.

Lapsed

Dobutamiin kutsub esile inotroopseid toimeid ka lastel, kuid hemodünaamiline vastus on veidi erinev võrreldes täiskasvanutega. Kuigi südame minutimaht lastel tõuseb, on lastel tõenäosus süsteemse vaskulaarse resistentsuse ja ventrikulaarse täituvusrõhu vähenemiseks väiksem ning südame löögisageduse ja vererõhu tõusuks suurem kui täiskasvanutel. 12-kuustel või noorematel lastel võib pulmonaalne süstoolne rõhk tõusta dobutamiini infusiooni ajal.

Südame minutimahu tõus algab kui intravenoosse infusiooni kiirus on 1,0 mikrogrammi/kg/minutis, süstoolse vererõhu tõus algab kiirusel 2,5 mikrogrammi/kg/minutis ja südame löögisagedus muutub kiirusel 5,5 mikrogrammi/kg/minutis.

Dobutamiini infusioonikiiruse suurenemine alates 10 kuni 20 mikrogrammini/kg/minutis põhjustab tavaliselt südame minutimahu suurenemist veelgi.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine: Suukaudselt manustatud dobutamiin metaboliseeritakse seedetraktis kiiresti. Pärast intravenoosset manustamist algab dobutamiini toime 2 minuti jooksul. Ravimpreparaadi maksimaalne kontsentratsioon ja toime tekib 10 minuti jooksul pärast intravenoosse infusiooni algust. Ravimpreparaadi toime kaob varsti pärast infusiooni lõpetamist.

Jaotumine: Ei ole teada, kas dobutamiin läbib platsentat või eritub rinnapiima.

Eritumine: Dobutamiini plasma poolväärtusaeg on ligikaudu 2 minutit. Dobutamiin metaboliseeritakse maksas ja teistes kudedes katehhool-O-metüültransferaasi poolt inaktiivseks 3-O- metüüldobutamiiniks, ja konjugatsiooni teel glükuroonhappega. Dobutamiini konjugaadid ja 3-O- metüüldobutamiin erituvad peamiselt uriiniga ja väheses koguses väljaheitega.

Lapsed

Enamikul lastel on dobutamiini plasmakontsentratsiooni ja hemodünaamilise ravivastuse vahel lineaarne seos, mis on kooskõlas lävemudeliga.

Dobutamiini kliirens annusevahemikus 0,5 kuni 20 mikrogrammi/kg/minutis vastab esimese järgu kineetikale. Dobutamiini plasmakontsentratsioon võib lastel sama infusioonikiiruse korral varieeruda kuni 2 korda ning esineb suur varieeruvus nii dobutamiini plasmakontsentratsioonis, mis on vajalik esmase hemodünaamilise vastuse (lävi) saamiseks kui hemodünaamilise vastuse saavutamise kiiruses plasmakontsentratsioonide suurendamisel. Seega kliinilises praktikas tuleb dobutamiini infusioonikiirus individuaalselt tiitrida.

Prekliinilised ohutusandmed

Korduvtoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Dobutamiini mutageensust ega kartsinogeensust ei ole uuritud. Uuringud rottide ja küülikutega ei ole näidanud kahjulikku toimet lootele ega teratogeensust. Rottidel ei täheldatud toimet viljakusele.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Naatriummetabisulfit (E223)

Vesinikkloriidhape (pH korrigeerimiseks)

Naatriumhüdroksiid (pH korrigeerimiseks)

Süstevesi

Sobimatus

Dobutamine Claris’e kontsentraat ei sobi aluseliste lahustega ja seega ei tohi seda segada 5% naatriumbikarbonaadi või teiste tugevalt aluseliste lahustega, nagu aminofülliin, furosemiid. Sade on tekkinud bumetaniidi, kaltsiumglükonaadi, insuliini, diasepaami ja fenütoiiniga. Füüsikaliste sobimatuste tõttu ei tohi Dobutamine Claris’e kontsentraadi infusioonilahusega segada teisi ravimeid.

Dobutamiini ei tohi kasutada ravimite või lahustitega, mis sisaldavad bisulfiteid või etanooli.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Pärast lahjendamist

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 2…8°C.

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja –tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2...8°C, välja arvatud juhul, kui manustamiskõlblikuks muutmine/lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Säilitamise eritingimused

Enne esmast kasutamist: Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Infusioonid tuleb valmistada aseptilistes tingimustes.

Lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

Kasutamata jäänud ravimpreparaat tuleb hävitada.

Pakendi iseloomustus ja sisu

20 ml värvitu klaasampull (I tüüpi), pakendis 5 või 1 ampull.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Dobutamine Claris’e kontsentraat tuleb enne kasutamist lahjendada ja manustada ainult intravenoosse infusioonina.

Perfusiooniks kasutatavad tavalised lõppkontsentratsioonid on 250 mikrogrammi/ml, 500 mikrogrammi/ml või 1000 mikrogrammi/ml. Vt lõik 4.2 „Annustamine ja manustamisviis“.

Dobutamiini lahjendamiseks enne intravenoosset infusiooni võib kasutada järgmisi steriilseid lahuseid: 0,9% (9 mg/ml) naatriumkloriidilahus, 5% (50 mg/ml) glükoosilahus, 5 % (50 mg/ml) dekstroosilahus või Ringer-laktaatlahus.

Dobutamiinvesinikkloriidi lahused võivad värvuda roosakaks. Värvuse intensiivsus suureneb ajaga ja tuleneb ravimpreparaadi kergest oksüdeerumisest. See ei mõjuta oluliselt ravimpreparaadi toimet soovitatava maksimaalse kõlblikkusaja jooksul, mis on 24 tundi temperatuuril 2...8°C.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Claris Lifesciences (UK) Limited Golden Gate Lodge, Crewe Hall, Crewe, Cheshire, CW1 6UL Ühendkuningriik

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.08.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 06.12.2017

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

detsember 2017