Diabrezide - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

DIABREZIDE, 80 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab 80 mg gliklasiidi
Abiained vt lõik 6.1


3. RAVIMVORM

Tablett
Valged, ümmargused tabletid, ühel küljel poolitusjoon.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1. Näidustused

II tüüpi diabeedi ehk insuliinsõltumatu diabeedi ravi, kui dieet, füüsiline koormus või kehakaalu
vähendamine ei taga veresuhkru sisalduse piisavat vähenemist.

4.2. Annustamine ja manustamisviis

Tabletid suukaudseks kasutamiseks.
Soovitud veresuhkru väärtus ja DIABREZIDE"i annus tuleb määratleda individuaalselt, sõltuvalt diabeedi
raskusest.
Täiskasvanud: Tavaline algannus on 40...80 mg päevas (pool tabletti või üks tablett) enne hommikusööki.
Vajadusel võib annust suurendada 40...80 mg kaupa iga 7...14 päeva järel. Maksimumannus on 320 mg
ööpäevas. Tavaline säilitusannus on 80...160 mg kahe üksikannusena ( enne hommikusööki ja enne
lõunasööki).
Eakad: Tavaline algannus 40 mg (pool tabletti) ööpäevas, enne hommikusööki. Vajadusel suurendada
annust 40 mg kaupa iga 7...14 päeva järel. Ettevaatlik tuleb olla, kasutades annuseid üle 160 mg päevas,
eriti neerufunktsiooni häirete korral.
Lapsed: DIABREZIDE"i lastel ei kasutata. Gliklasiid ei ole näidustatud esimest tüüpi diabeedi raviks.
DIABREZIDE"i tablett tuleb alla neelata tervelt, soovitatavalt 30 minutit enne sööki.

4.3. Vastunäidustused

Gliklasiidi ei kasutata:
- insuliinsõltuva (esimest tüüpi) suhkurdiabeedi raviks,
- diabeetilise ketoatsidoosi korral,
- diabeetilise kooma ja prekooma puhul,
- patsientidel, kellel täielikult ebaõnnestus sulfonüüluurea ravi,
- raske neeru- ja/või maksapuudulikkusega patsientidel,
- juhtudel kui on näidustatud insuliin s.h. operatsioon, raske trauma või tõsine infektsioon,
- ülitundlikkuse korral gliklasiidile, sulfonüüluureale, sulfoonamiididele või mõnele ravimi abiainele,
- lastel,
- raseduse ja imetamise korral.

4.4. Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Sulfonüüluurea preparaatide kasutamine peaks piirduma täiskasvanu-eas alanud, mitteketogeensete
suhkurdiabeetide ravimisega, kui ei piisa dieedist ja kui insuliinravi pole vajalik.
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel:
Hüpoglükeemia.
Kõik sulfonüüluurea preparaadid võivad liiga suures annuses manustamise korral põhjustada rasket
hüpoglükeemiat, mis võib viia neuroloogilisele kahjustusele ja letaalsele lõppele.
DIABREZIDE võib provotseerida mõõduka või raske hüpoglükeemia, eriti järgmistel juhtudel:
- glükoosi- või kaloraaivaene toit,
- liiga suurte annuste rakendamine või juhuslik üleannus,
- pikaajaline füüsiline koormus,
- dekompenseeritud türeoidaalfunktsiooni häired.
Hüpoglükeemia riski vähendamiseks on soovitatav alustada ravi DIABREZIDE"i väikeste annustega.
Sobiv patsientide valik, õige annustamine ja reiim on olulised hüpoglükeemiliste tüsistuste vältimiseks.
Neeru- või maksapuudulikkus võivad põhjustada ravimi kõrgenenud kontsentratsiooni ja vähendada
glükoneogeneetilist mahtu, mis mõlemad suurendavad tõsiste hüpoglükeemiliste reaktsioonide riski.
Eakad, nõrgestatud, alatoitlusega ja neerupealise või hüpofüüsi talitluse puudulikkusega patsiendid on
tundlikumad hüpoglükeemiat põhjustavate ravimite toimele. Hüpoglükeemia võib olla raskesti äratuntav
eakatel ja neil, kes kasutavad beeta-adrenoblokaatoreid. Hüpoglükeemia kujuneb kergemini, kui toidu
kaloraa on ebapiisav, suure või kestva füüsilise koormuse puhul, alkoholi tarvitamisel või enam kui ühe
veresuhkrut langetava ravimi võtmisel.
Hüpoglükeemia kupeerub kiiresti süsivesikute võtmisel (glükoos või suhkur s.h. tükisuhkur, suhkruga
magustatud mahl või tee, vt 4.9.) Selleks, et suhkrutaseme korrigeerimist saaks koheselt alustada, peaks
patsient endaga pidevalt kaasas kandma 1...2 tükki suhkrut.
Vähendamaks hüpoglükeemia kujunemise riski, tuleks rakendada ettevaatusabinõusid DIABREZIDE"i
esmasel ordineerimisel. Siia kuulub annuse korrigeerimine vastavalt veresuhkru väärtuste muutumisele
esimestel kuudel ja ravi alustamine väikeste annustega, eelkõige eakatel ja neeru- või maksafunktsiooni
puudulikkusega patsientidel.

Kontrolli kaotamine veresuhkru taseme üle
Kui mistahes reiimi abil stabiliseerunud patsient satub stressi põhjustavasse situatsiooni nagu palavik,
trauma, infektsioon, operatsioon, võib häiruda veresuhkru tase. Sellistes situatsioonides võib olla vajalik
lõpetada ravi gliklasiidiga ja ordineerida insuliini.
DIABREZIDE"i kasutamisel koos veresuhkru taset tõstvate vahenditega (vt 4.5) tuleb hoolikalt jälgida
vere suhkrusisalduse muutumist, et vältida hüperglükeemiat.

Maksakahjustused
Väljakujunenud maksahaigus on vastunäidustuseks DIABREZIDE"i kasutamisele, kuna gliklasiid
metaboliseerub peaaegu täielikult maksas. Keskmise raskusega maksahaiguse korral soovitatakse annust
vähendada.

Neerukahjustused
Ehkki neerufunktsiooni häire ei põhjusta olulisi muutusi gliklasiidi farmakokineetikas, tuleks vähendada
maksimaalset annust, kui kreatiniin hakkab tõusma.

Eakad
Mõned eakad patsiendid võivad olla ravimile tundlikumad. Ehkki plasma kliirens ei ole neil muutunud,
mistõttu kõrgemad ravimkontsentratsioonid on ebatõenäolised, oleks mõistlik alustada ravi madalaima
annusega.
Arst nõustab patsienti veresuhkru sisalduse määramise sageduse ja ka uriinisuhkru määramise sageduse
vajalikkusest. Lisaks oleks vaja metaboolse regulatsiooni kvaliteeti regulaarselt kontrollida
glükosüleeritud hemoglobiini määramisega.

4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

· Teatavate ravimite üheaegne kasutamine võib potentseerida nende veresuhkrut langetavat toimet ja
hüpoglükeemia kujunemist, seega on vajalik annuse muutmine.
Siia kuuluvad:
- samadel näidustustel kasutatavad ravimid nagu insuliin, akarboos, teised sulfonüüluurea preparaadid
(ebasoovitav kombinatsioon), biguaniidid;
- sulfoonamiidid, fenüülbutasoon, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, aspiriin ja salitsülaadid,
kumariinid, allopurinool, mikonasool, ketokonasool;
- fibraadid (DIABREZIDE"iga ravitavaid patsiente tuleb väga tähelepanelikult jälgida fibraatidega ravi
alustamisel või lõpetamisel),
- teofülliin, kofeiin, MAO-inhibiitorid,
- -adrenoretseptorite antagonistid (need muudavad hüpoglükeemiast taastumist ja suruvad maha
hüpoglükeemia sümptomeid);
- AKE-inhibiitorid,
- anaboolsed steroidid ja meessuguhormoonid,
- klooramfenikool,
- tsüklofosfamiid ja selle derivaadid.
· Mõned ravimid võivad vähendada vere glükoosisisaldust langetavat toimet ja põhjustada tendentsi
hüperglükeemiale. Ka sellistel juhtudel võib vajalikuks osutuda gliklasiidi annuse korrigeerimine.
Sellisteks ravimiteks on:
- barbituraadid, fenütoiin ja rifampitsiin,
- kortikosteroidid, kortikotropiin, östrogeenid, gestageenid, suukaudsed kontratseptiivid, diasoksiid,
sümpatomimeetikumid ja türeoidhormoonid.
- Tiasiid-diureetikumid (samaaegsel kasutamisel on täheldatud hüponatreemiat).
Alkohol võib põhjustada veresuhkru tõusu. Suur kogus alkoholi võib kahjustada glükoneogeneesi ja
suurendada hüpoglükeemia riski. Arvesse tuleb võtta ka alkohoolsetes jookides sisalduvaid süsivesikuid.
H2-retseptorite antagonistid (nagu tsimetidiin, ranitidiin) võivad suurendada või vähendada
sulfonüüluurea preparaadid vereglükoosi taset alandavat toimet.

4.6. Rasedus ja imetamine

Ei ole andmeid kasutamise kohta rasedatel. Suukaudseid hüpoglükeemilise toimega preparaate ei tohi
rasedatel kasutada, sest vere glükoositaset saab paremini insuliiniga reguleerida. Insuliin on esmavaliku
preparaat diabeedi ravis rasedatel. Soovitav on suukaudne hüpoglükeemiline ravi asendada insuliiniga
enne plaanitavat rasedust. Ei ole teada, kas gliklasiid või tema metaboliidid erituvad rinnapiimaga.
DIABREZIDE ei ole näidustatud imetavatel emadel.

4.7. Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendi kontsentratsioonivõime ja reaktsioonikiirus võivad häiruda hüpoglükeemia või hüperglükeemia
tulemusel või näiteks nägemishäire tõttu. Sellega võib kaasneda oht, eriti olukordades, kus vastavad
võimed on eriti olulised (s.h. autojuhtimine või masinate käsitsemine). Patsientidele tuleb nõu anda
hüpoglükeemia vältimiseks autojuhtimise ajal, mis puudutab eriti hüpoglükeemia eelsümptomite osas
ebateadlikke patsiente ja neid, kellel on olnud sagedasi hüpoglükeemia hooge. Autojuhtimise lubatavuse
seisukohalt tuleb neid olukordi arvestada.

4.8. Kõrvaltoimed

II tüüpi diabeedi ravis kasutatavate annuste korral on kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimeks
hüpoglükeemia, mis on enamikel juhtudel pigem üleannuse või ebaõige dieedi tagajärg kui ravimi
kõrvaltoime, ning mida saab korrigeerida annuse vähendamise abil.

Hüpoglükeemia
Kõik sulfonüüluurea preparaadid võivad põhjustada hüpoglükeemiat. See võib gliklasiidi korral olla
pikem ning põhjustada rasket hüpoglükeemiat kaasuva eluohtliku koomaga. Väga aeglase närvisüsteemi
kahjustuse progresseerumise korral (autonoomne neuropaatia) või kaasuva sümpatolüütilise ravi puhul (vt
lõik "Hoiatused ja ettevaatusabinõud" ja "Koostoimed") võivad tüüpilised hüpoglükeemia hoiatavad
sümptomid olla muutunud või puududa.
Hüpoglükeemiat iseloomustab veresuhkru langus madalamale kui 50...40 mg/dl. Patsient või tema
lähedased inimesed võiksid olla tähelepanelikud järgmiste veresuhkru liigse langusega kaasnevate
sümptomite suhtes: järsk higistamine, südamepekslemine, treemor, näljatunne, rahutus, kirvendustunne
suu piirkonnas, kahvatus, peavalu, uimasus, unehäired, ärevus, depressioon, ärrituvus, käitumishäired,
ebakindlad liigutused, mööduvad neuroloogilised sümptomid (s.h. kõne- ja nägemishäired, paralüütilised
nähud või tundlikkushäired). Raske hüpoglükeemia korral võib patsient kaotada enesekontrolli või
teadvuse. Sellisel juhul on patsiendi nahk sageli jahe ja võivad esineda krambid.
Hüpoglükeemia ravi vt. Üleannustamine.
Seedetrakti häired
On täheldatud seedehäireid (nt. kõhuvalu, iiveldus või oksendamine, düspepsia, kõhulahtisus,
kõhukinnisus). Neid nähtusid saab vältida või vähendada, kui gliklasiidi manustada hommikusöögi ajal.
Järgmisi kõrvaltoimeid on registreeritud harva (<1/1 000):
Vereloome ja lümfisüsteem: leukopeenia, agranulotsütoos, trombotsütopeenia, hemolüütiline aneemia,
aplastiline aneemia.
Ainevahetuse- ja toitumushäired: kerged disulfiraam-tüüpi reaktsioonid pärast alkoholi kasutamist.
Närvisüsteemi häired: peapööritus.
Maksa- ja sapiteede häired: sulfonüüluurea preparaadid võivad vahel põhjustada maksafunktsiooni
häireid, mille tulemuseks võib harvadel juhtudel olla hepatiit.
Nahk ja nahaalused koed: nahareaktsioonid (erüteem, sügelus).

4.9. Üleannustamine

Sulfonüüluureate, sealhulgas gliklasiidi juhuslik või tahtlik üleannustamine võib põhjustada
hüpoglükeemiat (vt sümptomid 4.8.).
Ravi.
Kergeid hüpoglükeemia sümptomeid, ilma teadvusekaotuse ja neuroloogilise leiuta, peab ravima
agressiivselt suukaudse glükoosi manustamise ja ravimi annuse/toidu hulga korrigeerimisega. Hoolikas
seisundi jälgimine peab jätkuma, kuni arst on veendunud, et patsient on väljaspool ohtu. Rasked
hüpoglükeemilised reaktsioonid kooma, krampide või teiste neuroloogiliste nähtudega esinevad harva,
kuid vajavad vältimatut meditsiinilist abi ja kohest hospitaliseerimist. Hüpoglükeemilise kooma
diagnoosimisel või selle kahtlusel tuleb patsiendile kohe manustada kontsentreeritud (50%) glükoosilahust
intravenoosselt. Sellele peaks järgnema väiksema kontsentratsiooniga (10%) glükoosilahuse infusioon
sellise kiirusega, mis tagaks veresuhkru taseme säilimise üle 100 mg/dl. Patsienti tuleb hoolikalt jälgida
vähemalt 48 tundi, ja seejärel peab arst tema seisundist sõltuvalt otsustama edasise jälgimise vajaduse.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1. Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: suukaudsed vere suhkrusisaldust langetavad ravimid A10BB:
sulfonüüluuread, A10BB09: gliklasiid.
Toimemehhanism:
1. Hüpoglükeemiline toime.
Gliklasiid, sarnaselt teistele sulfonüüluureatele, langetab vere glükoosisisaldust tervetel vabatahtlikel ja
mitte insuliinsõltuva diabeedi korral, korrigeerides puudulikku insuliinisekretsiooni ja perifeerset
insuliiniresistentsust.
Stimuleeritud ja mittestimuleeritud insuliinisekretsioon pankrease beeta-rakkudest suureneb gliklasiidi
manustamise järgselt, puudutades nii esimese kui teise faasi sekretsiooni. Pankreaseväline toime taastab
perifeerse insuliinitundlikkuse, millega kaasneb glükoosi produktsiooni vähenemine maksas, ning
glükoosi kliirensi ja skeletilihaste glükogeeni sünteesiva aktiivsuse tõus. Need toimed ei sõltu
insuliinretseptorite arvust, afiinsusest ega funktsioonist.
2. Muutused veres.
Gliklasiidil on spetsiifiline hematoloogiline toime, millega ta vähendab trombotsüütide adhesiivsust ja
agregatsiooni, suurendab plasminogeeni aktivaatori vabanemist veresoonte seinast, ja tõstes superoksiid-
dismutaasi aktiivsust, vähendab vabade radikaalide hulka.
3. Mikroangiopaatia.
Kliinilised uuringud kinnitavad, et pikaajaline gliklasiidi kasutamine pidurdab diabeetilise retinopaatia
progresseerumist.

5.2. Farmakokineetilised omadused

Gliklasiid imendub hästi seedetraktist, kuid imendumise kiirus võib olla väga erinev, mistõttu saab
inimesed jaotada kiirelt ja aeglaselt omastavaks.
Bioekvivalentsuse uuring viidi läbi annusega 80 mg 20 vabatahtlikul tervel mehel vanuses 33 + 7
eluaastat. Tulemus: Cmax ­ 2,652 + 0,651 mg/l (test) ja 2,647 + 0,542 mg/l (referentspreparaat) ning tmax ­
vastavalt 9 tundi (3...9) ja 7,5 tundi (3...12). Tasakaalukontsentratsioonid saavutati pärast kahepäevast
manustamist.
Plasma keskmine poolväärtusaeg on 10 tundi ja jaotusruumala umbes 25 l. Diabeediga kaasnev
neerupuudulikkus pikendas plasma poolväärtusaega vähe, kuid mitte oluliselt. Seepärast pole üldjuhul
vaja neerupuudulikkusega patsientidel annuseid muuta.
Umbes 95% gliklasiidist seondub plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga. 14C-märgistatud uuringus
rottidel selgus, et peroraalselt või intravenoosselt manustatud gliklasiid kontsentreerus maksa ja
neerudesse, osalt ka pankreasesse ja neerupealistesse, kuid kesknärvisüsteemi väga vähesel määral. Ükski
uuring ei ole näidanud gliklasiidi olemasolu rinnapiimas.
Gliklasiid metaboliseerub ulatuslikult oksüdatsiooni teel (metaboliitidel puudub hüpoglükeemiline
aktiivsus) ja vähem kui 20% eritub muutumatul kujul uriiniga. Gliklasiidi ja tema metaboliitide
elimineerumise peamine tee on eritumine uriiniga.

5.3. Prekliinilised ohutusandmed

Pikaajalise kasutamise toksilisuse uuringutest ei ilmnenud, et inimesel võiks esineda mõni seni teadmata
kõrvaltoime.
Pealegi ei näidanud in vivo ja in vitro uuringud mingit mutageensuse potentsiaali. Kartsinogeenset toimet
ei ole uuritud.
Loomuuringutes gliklasiidiga ei ole täheldatud teratogeenseid muutusi, kuid fetotoksiline toime on
olemas.


6. FARMATSEUTILISED
OMADUSED

6.1. Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat, mikrokristalne tselluloos PH101, povidoon K30, naatriumtärklisglükollaat tüüp A,
magneesiumstearaat.

6.2. Sobimatus

Ei rakendata.

6.3. Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4. Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 C.

6.5. Pakendi iseloomustus ja sisu

Al/PVC+PE+PVDC riba (alumiiniumfoolium, paksusega 20 + 1,6 µm; plastmasskiht PVC, paksus 200 +
10 µm ­ PE, paksus 30 + 3 µm; PVDC kate : 90g/m2 + 5%).

pappkarp 40 tabletiga (2 x 20).

6.6. Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Puudub.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

L.Molteni & C.dei F.lli Alitti Societa di Esercizio S.p.A., Strada Statale 67, Localita Granatieri,
Scandicci, Firenze (Itaalia).


8. MÜÜGILOA
NUMBER

300400


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE /MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

25.02.2000/9.12.2005


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

19. märts 2003
Ravimiametis kinnitatud detsembris 2005