Ceftriaxone hospira - inf lahuse pulber 2g n1; n5; n10; n25 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ceftriaxone Hospira 0,5 g süstelahuse pulber (i.m., i.v.)

Ceftriaxone Hospira 1 g süstelahuse pulber (i.m., i.v.)

Ceftriaxone Hospira 2 g infusioonilahuse pulber (i.v.)

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

0,5 g: Üks viaal sisaldab 0,50 g tseftriaksooni 596 mg tseftriaksoonnaatriumina. 1 g: Üks viaal sisaldab 1 g tseftriaksooni 1,193 g tseftriaksoonnaatriumina.

2 g: Üks viaal sisaldab 2 g tseftriaksooni 2,386 g tseftriaksoonnaatriumina.

Ceftriaxone Hospira 0,50 g sisaldab ligikaudu 1,8 mmol (41,4 mg) naatriumi. Ceftriaxone Hospira 1 g sisaldab ligikaudu 3,6 mmol (82,8 mg) naatriumi. Ceftriaxone Hospira 2 g sisaldab ligikaudu 7,2 mmol (165,6 mg) naatriumi.

3.RAVIMVORM

0,50 g ja 1 g: Süstelahuse pulber.

2 g: Infusioonilahuse pulber.

Peaaegu valge kuni kollakas, kergelt hügroskoopne kristalliline pulber.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Tseftriaksoonile tundlike või arvatavalt tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud järgmiste infektsioonide parenteraalne ravi:

pneumoonia;

meningiit;

luude, naha ja pehmete kudede infektsioonid; infektsioon neutropeeniaga patsiendil; gonorröa;

perioperatiivne profülaktika kirurgilise raviga seotud infektsioonide ärahoidmiseks.

Ravi võib alustada enne tundlikkuse uuringu tulemuste selgumist.

Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Manustamisviis ja -tee:

Tseftriaksooni manustatakse intramuskulaarse süstena sügavale lihasesse, aeglase intravenoosse süstena või aeglase intravenoosse infusioonina pärast ravimi lahustamist vastavalt allpool antud juhistele.

Intramuskulaarset manustamisviisi kasutatakse vaid kliinilistel erandjuhtudel (vt lõik 4.3) ning pärast riski/kasu suhte hindamist.

Intramuskulaarsel süstimisel tuleb arvestada erijuhistega, mida kirjeldatakse allpool ja lõigus 6.6.

Intramuskulaarseks süsteks tuleb tseftriaksooni 1 g süstelahuse pulber lahustada lidokaiinvesinikkloriidi lahuses ning süstida sügavale suurde tuharalihasesse. Kummalegi kehapoolele ei tohi korraga süstida rohkem kui 1 g tseftriaksooni. Intramuskulaarsel manustamisel ei tohi maksimaalne ööpäevane annus olla suurem kui 2 g. Arvestama peab ka lidokaiinvesinikkloriidi 1% lahuse ravimi omaduste kokkuvõttes antud teabega.

Tseftriaksooni viaali sisu lahjendamisel või lahjendatud viaali sisu edasi lahjendamisel i.v. manustamiseks on keelatud kasutada kaltsiumi sisaldavaid lahuseid (nt Ringeri või Hartmanni lahus), sest võimalik on sadestumine. Tseftriaksoonkaltsium võib välja sadestuda ka juhul kui tseftriaksoon seguneb kaltsiumi sisaldavate lahustega, mida manustatakse sama i.v. manustamistee kaudu. Seetõttu on keelatud tseftriaksooni ja kaltsiumi sisaldavaid lahuseid omavahel segada või samaaegselt manustada (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 6.2).

Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhised vt lõik 6.6.

Annustamine ja manustamisviis määratakse vastavalt infektsiooni raskusele, haigustekitaja tundlikkusele ning patsiendi seisundile. Üldjuhul annab rahuldavaid ravitulemusi annustamine üks kord ööpäevas, teatud juhtudel aga ühekordne annus.

Täiskasvanud ja lapsed vanuses 12 aastat ning vanemad Tavaline raviannus: 1 g ööpäevas.

Rasked infektsioonid: 2…4 g ööpäevas, tavaliselt ühekordse annusena iga 24 tunni järel.

Ravi kestus on erinev, sõltudes haiguse kulust. Nagu antibiootikumravi puhul üldiselt, tuleb ka Ceftriaxone Hospira manustamist jätkata minimaalselt 48 kuni 72 tundi pärast seda, kui patsient on muutunud afebriilseks või on tõendatud bakterite eradikatsioon.

Äge komplitseerumata gonorröa: manustatakse ühekordne intramuskulaarne annus 0,25 g. Probenetsiidi korduv manustamine ei ole näidustatud.

Perioperatiivne profülaktika: tavaliselt manustatakse intramuskulaarselt või aeglase intravenoosse süstena ühekordne annus 1 g. Kolorektaalse operatsiooni korral manustatakse annus 2 g intramuskulaarselt (annused, mis ületavad 1 g, tuleb jagada väiksemateks ning süstida mitmesse kohta) või intravenoosselt aeglase infusioonina koos sobiva toimeainega, millel on anaeroobide vastane toime.

Eakad

Eakatel puudub vajadus neid annuseid kohandada, kui neeru- ja maksafunktsioon on rahuldaval tasemel (vt allpool).

Vastsündinud, imikud ja kuni 12-aastased lapsed

Järgmiste annustamisskeemide alusel on ravimit soovitatav manustada üks kord ööpäevas:

Vastsündinud

Ööpäevane annus on 20…50 mg/kg kehakaalu kohta, mitte ületada 50 mg/kg. Vastsündinutel peab intravenoosse annuse manustamine kestma 60 minutit - sedasi väheneb bilirubiini vabanemine albumiinilt ning väheneb võimalik risk bilirubiinentsefalopaatia tekkeks (vt lõik 4.4).

Imikud ja kuni 12-aastased lapsed

Tavaline raviannus: 20…50 mg/kg kehakaalu kohta üks kord ööpäevas.

Raskete infektsioonide korral võib manustada annuseid kuni 80 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas. Lastel kehakaaluga 50 kg või rohkem kasutatakse täiskasvanute tavalisi annuseid. Annused 50 mg/kg või rohkem manustatakse aeglase intravenoosse infusioonina vähemalt 30 minuti jooksul. Annuseid, mis ületavad 80 mg/kg kehakaalu kohta, ei tohi kasutada, sest sel juhul on suurem risk sapiteede sadestuste tekkeks.

Neeru- ja maksakahjustus

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel puudub vajadus vähendada Ceftriaxone Hospira annuseid, kui maksafunktsioon on korras. Vaid preterminaalse neerupuudulikkuse juhtudel (kreatiniini kliirens < 10 ml minutis) tuleb ööpäevast annust piirata 2 g või väiksema annuseni.

Maksakahjustuse korral puudub vajadus annuse vähendamiseks, kui neerufunktsioon on normaalne. Raske neerukahjustuse ja kaasneva maksapuudulikkuse korral tuleb plasmas regulaarsete intervallidega kontrollida Ceftriaxone Hospira sisaldust ning kohandada annuseid.

Dialüüsipatsientidel puudub vajadus täiendavaks annustamiseks pärast dialüüsiseansi lõppemist. Siiski tuleb jälgida ravimi kontsentratsiooni seerumis, et veenduda, kas on vaja kohandada annuseid, sest neil patsientidel võib eliminatsioonikiirus olla vähenenud.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus tseftriaksooni või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Anamneesis raske ülitundlikkus (nt anafülaktoidne reaktsioon) mõne muud tüüpi beetalaktaam- antibiootikumi suhtes (penitsilliinid, monobaktaamid ja karbapeneemid). Penitsilliini suhtes ülitundlike patsientide puhul tuleb meeles pidada ristuvallergiliste reaktsioonide võimalikkust. Hüperbilirubineemiaga vastsündinuid ja enneaegseid ei tohi ravida tseftriaksooniga. In vitro uuringutes on leitud, et tseftriaksoon tõrjub bilirubiini välja seondumiskohtadelt seerumi albumiinil ning sellistel patsientidel võib areneda bilirubiinentsefalopaatia.

Tseftriaksoon on vastunäidustatud:

-Enneaegsetele vastsündinutele kuni korrigeeritud vanuseni 41 nädalat (gestatsiooninädalad + elunädalad).

-Ajalistele vastsündinutele (kuni 28. elupäevani), kellel on ikterus või hüpoalbumineemia või atsidoos, sest need on seisundid, mille korral on tõenäoline bilirubiini seondumise häire; kes vajavad (või eeldatavasti vajavad) kaltsiumipreparaadi intravenoosset manustamist või kaltsiumit sisaldavaid infusioone. Sel juhul on risk tseftriaksoonkaltsiumi väljasadestumiseks

(vt lõigud 4.4, 4.5, 4.8 ja 6.2).

Selle ravimi intramuskulaarne süstimine on vastunäidustatud:

-alla 2-aastastele lastele;

-raseduse ja imetamise ajal.

Kui tseftriaksooni intramuskulaarsel süstimisel kasutatakse lahustina lidokaiini, tuleb eelnevalt välistada lidokaiini vastunäidustused.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Sarnaselt teistele tsefalosporiinidele on teatatud ka surmlõppega anafülaktilistest reaktsioonidest, isegi juhtudel kui patsient ei olnud teadaolevalt allergiline ja puudus varasem kokkupuude ravimiga.

Enne ravi alustamist tseftriaksooniga tuleb hoolika küsitlemise teel kindlaks teha, kas patsiendil on varem esinenud mis tahes ülitundlikkusreaktsioone tseftriaksooni, mõne muu tsefalosporiini või penitsilliinide või teiste beeta-laktaam-preparaatide kasutamisel. Tseftriaksoon on vastunäidustatud patsientidele, kellel on varem esinenud ülitundlikkusreaktsioon mis tahes tsefalosporiinile. See on samuti vastunäidustatud patisentidele, kellel on varem esinenud kiiret tüüpi ja/või raske ülitundlikkusreaktsioon mis tahes penitsilliini või teiste beetalaktaamide suhtes (vt lõik 4.3). Tseftriaksooni tuleb manustada ettevaatusega, kui patsiendil on esinenud muud tüüpi ülitundlikkusreaktsioon penitsilliini või mis tahes muu beetalaktaami kasutamisel.

Tseftriaksooni tuleb manustada ettevaatusega, kui patsiendil esineb allergiline diatees.

Koostoimed kaltsiumi sisaldavate preparaatidega

On kirjeldatud surmaga lõppenud reaktsioone alla 1 kuu vanustel enneaegsetel ja ajalistel vastsündinutel, kelle kopsudest ja neerudest leiti kaltsiumtseftriaksooni sadestisi. Vähemalt üks neist lastest oli saanud tseftriaksooni ja kaltsiumi erinevatel aegadel ja erinevate veeniteede kaudu. Olemasolevatel teadusandmetel ei ole teateid, mis kinnitaks ravimi intravaskulaarset sadestumist patsientidel, kes ei ole vastsündinud ning on saanud raviks tseftriaksooni ja kaltsiumi sisaldavaid

lahuseid või teisi kaltsiumi sisaldavaid preparaate. In vitro uuringutes on näidatud, et vastsündinutel on suurem risk tseftriaksoon-kaltsiumi sadestumiseks võrreldes teiste vanuserühmadega.

Sõltumata vanusegrupist ei ole lubatud segada ega manustada tseftriaksooni ühegi kaltsiumi sisaldava intravenoosse lahusega, isegi mitte erinevate infusioonisüsteemide kaudu ega erinevatesse infusioonikohtadesse. Siiski võib vanematele kui 28-päevastele patsientidele tseftriaksooni ja kaltsiumi sisaldavaid lahuseid manustada ajaliselt üksteise järel, tingimusel et kasutatakse erinevate manustamiskohtadega erinevaid infusioonisüsteeme või kui infusioonisüsteemid asendatakse uutega või infusioonide vaheajal loputatakse süsteemi hoolikalt füsioloogilise soolalahusega, et ära hoida sademe teket. Patsientidel, kes vajavad püsiinfusiooni kaltsiumi sisaldavate TPN (totaalse parenteraalse toitmise segu) lahustega, võib arst kaaluda mõne muu antibakteriaalse ravimi kasutamist, millega ei kaasne sellist sadestumise riski. Kui tseftriaksooni kasutamine pideva parenteraalse toitmisega patsientidele on hädavajalik, võib TPN lahust ja tseftriaksooni manustada üheaegselt, kuid erinevate infusioonisüsteemide kaudu erinevatesse manustamiskohtadesse. Alternatiivse võimalusena tuleb TPN lahuse manustamine peatada tseftriaksooni infusiooni ajaks, järgides soovitust loputada infusioonisüsteeme erinevate lahuste manustamise vahepeal (vt lõigud 4.3, 4.8, 5.2 ja 6.2).

Peaaegu kõikide antibakteriaalsete ainete, sh ka tseftriaksooni puhul on teatatud Clostridium difficile’ga seotud kõhulahtisusest (Clostridium difficile associated diarrhea - CDAD), mille raskusaste võib olla kergest kõhulahtisusest kuni surmaga lõppeva koliidini. Antibakteriaalne ravi muudab normaalset soole mikrofloorat, põhjustades C. difficile ülekasvu.

C. difficile toodab A ja B toksiine, mis soodustavad CDAD teket. C. difficile hüpertoksiine tootvad tüved suurendavad haigestumust ja suremust, sest need infektsioonid ei pruugi alluda antibakteriaalsele ravile ja vajalik võib olla kolektoomia. CDAD-di võimalusele tuleb mõelda kõikidel patsientidel, kellel tekib antibakteriaalse ravi järgselt kõhulahtisus. Patsientidelt tuleb võtta hoolikalt anamnees, sest CDAD on tekkinud ka kaks kuud pärast antibiootikumide võtmist.

Kui kahtlustatakse CDAD-di või kui see on kinnitust leidnud, võib osutuda vajalikuks katkestada käimasolev antibiootikumravi, juhul kui see ei ole otseselt C. difficile vastane. Vastavalt kliinilisele vajadusele tuleb taastada vedeliku ja elektrolüütide tasakaal, asendada valgud ning rakendada C. difficile antibakteriaalset ravi ning kaaluda kirurgilise ravi vajadust.

Sarnaselt teistele antibakteriaalsetele ainetele võivad tekkida mittetundlike mikroorganismide poolt põhjustatud superinfektsioonid.

Tsefalosporiini klassi kuuluvaid antibiootikume, sh tseftriaksooni saanud patsientidel on esinenud immuunvahendatud hemolüütilist aneemiat. Rasketest hemolüütilise aneemia juhtudest, sh surmaga lõppenud juhtudest, on teatatud ravi ajal nii lastel kui ka täiskasvanutel. Kui patsiendil areneb tseftriaksoonravi ajal aneemia, tuleb diferentsiaaldiagnostikas arvestada ka tsefalosporiin-etioloogilise aneemiaga ning tseftriaksoonravi tuleb katkestada, kuni haiguse põhjus on välja selgitatud.

Tseftriaksooni kasutamisel on teatatud nii antibiootikum-etioloogilisest kõhulahtisusest, koliidist kui ka pseudomembranoossest koliidist. Iga patsiendi puhul, kellel tekib kõhulahtisus ravi ajal või peagi pärast seda, tuleb arvesse võtta ka neid diagnoose. Kui ravi ajal tekib raskekujuline ja/või verine kõhulahtisus, tuleb tseftriaksoon ära jätta ja alustada sobivat ravi.

Tseftriaksooni kasutatakse ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis varasem seedetrakti haigus, eeskätt koliit.

Sarnaselt teistele tsefalosporiinidele võib tseftriaksooni pikaajaline kasutamine põhjustada mittetundlike organismide nagu enterococci ja Candida spp. ülekasvu.

Raske neeru- ja maksapuudulikkuse korral tuleb annuseid vähendada vastavalt antud soovitustele (vt lõik 4.2).

Tseftriaksoon võib sadestuda sapipõies ja neerudes ning on ultrahelis nähtav varjudena (vt lõik 4.8). See võib juhtuda igas vanuses patsientidega, kuid on tõenäolisem imikutel ja väikelastel, kellele sageli antakse tseftriaksooni kehakaalu kohta suuremas annuses. Lastele ei tohiks manustada annuseid üle 80 mg/kg kehakaalu kohta (välja arvatud meningiidi puhul) biliaarsete sadestuste tekkeriski

suurenemise tõttu. Ei ole üheseid tõendeid sapikivide või ägeda koletsüstiidi kujunemisest tseftriaksoon-ravi saanud lastel või väikelastel. Kuna seisund on ilmselt mööduv ning pöörduv pärast ravi lõpetamist, siis ei ole raviprotseduurid üldjuhul näidustatud.

Varjud, mida ekslikult on peetud sapikivideks, on tegelikult kaltsiumtseftriaksooni deposiidid, mis kaovad tseftriaksoonravi lõpetamisel või katkestamisel. Nende leidudega tavaliselt sümptomaatikat ei kaasne. Sümptomite avaldumisel on soovitatav rakendada konservatiivset, mittekirurgilist ravi. Sümptomaatilistel juhtudel otsustab tseftriaksoonravi katkestamise raviarst.

Tsefalosporiinide klassile on iseloomulik omadus seonduda punavereliblede rakumembraani pinnale ning reageerida ravimivastaste antikehadega, mistõttu ravim põhjustab Coombs’i testi valepositiivseid tulemusi ning mõnikord isegi kergekujulist hemolüütilist aneemiat. Sel juhul võib esineda ristreaktsioon penitsilliinidega.

Tseftriaksooni saanud patsientidel on harva kirjeldatud pankreatiidi juhte, mis on tõenäoliselt põhjustatud sapiteede ummistusest. Enamikul patsientidest kaasnesid riskitegureid sapistaasi ja sapi paksenemise tekkeks, nt eelnenud ulatuslik ravi, raske haigus või täielik parenteraalne toitmine. Välistada ei saa tseftriaksiooni soodustavat või vallandavat rolli biliaarsete sadenemiste tekkes.

Tseftriaksooni ohutus ja efektiivsus vastsündinutel, imikutel ja lastel on tõendatud annuste puhul, mis on toodud lõigus „Annustamine ja manustamisviis“. Uuringud on näidanud, et tseftriaksoon (nagu ka mõned teised tsefalosporiinid) võib bilirubiini seerumi albumiinist välja tõrjuda.

Tseftriaksooni ei tohi kasutada vastsündinutel (eeskätt enneaegsetel), kui on oht bilirubiinentsefalopaatia tekkeks.

Pikaajalise ravi korral tuleb regulaarsete intervallide järel teha täisvere analüüs.

Juhul kui tseftriaksooni lahustiks kasutatakse lidokaiini, tohib lahust kasutada ainult lihasesiseseks süsteks.

Soovitatud annust ei tohi ületada.

Üks gramm tseftriaksooni sisaldab ligikaudu 3,6 mmol (82,8 mg) naatriumi. Sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Siiani ei ole täheldatud neerufunktsiooni kahjustust pärast tseftriaksooni suurte annuste manustamist koos tugevatoimeliste diureetikumidega (nt furosemiid).

Aminoglükosiidide manustamisel koos tseftriaksooniga ei ole täheldatud koostoimeid ega aminoglükosiidide nefrotoksilise toime tugevnemist.

Alkoholi tarbimisel pärast tseftriaksooni manustamist ei ole täheldatud disulfiraamile sarnaseid koostoimeid. Tseftriaksoon ei sisalda N-metüültiotetrasooli komponenti, mida seostatakse võimaliku etanoolitalumatuse ja veritsusprobleemidega, mis esinevad teatud teiste tsefalosporiinide kasutamisel. Probenetsiid ei mõjuta tseftriaksooni eliminatsiooni.

Ühes in vitro uuringus täheldati antagonistlikke toimeid klooramfenikooli ja tseftriaksooni kombinatsiooni kasutamisel. Selle leiu kliiniline tähendus on teadmata, kuid tseftriaksooni ja klooramfenikooli samaaegse manustamise kaalumisel on soovitav ettevaatus. Tseftriaksooni viaali sisu lahjendamisel või lahjendatud viaali sisu edasi lahjendamisel i.v.

manustamiseks on keelatud kasutada kaltsiumi sisaldavaid lahjendeid nagu Ringeri või Hartmanni lahus, sest võimalik on sadestumine. Tseftriaksoonkaltsium võib välja sadestuda ka juhul kui Ceftriaxone Hospira seguneb kaltsiumi sisaldavate lahustega, mida manustatakse sama i.v. tee kaudu. Ceftriaxone Hospira’t ei tohi manustada samaaegselt kaltsiumi sisaldavate i.v. lahustega, sh kaltsiumi sisaldavad pidevinfusioonid nagu parenteraalne toitmine Y-vahelüli kaudu. Kõigile patsientidele peale vastsündinute on siiski on võimalik manustada Ceftriaxone Hospira’t ja kaltsiumi sisaldavaid lahuseid järjestikku, üksteise järel, tingimusel et infusioonisüsteemid on infusioonide vahel hoolikalt läbi loputatud kokkusobiva lahusega. In vitro uuringutes täiskasvanute ning vastsündinute nabaväädi verest saadud plasmadega on näidanud, et vastsündinutel on suurem risk tseftriaksoonkaltsiumi sadestumiseks.

Kirjandusandmetel ei sobi tseftriaksoon kokku amsakriini, vankomütsiini, flukonasooli ja aminoglükosiididega.

Harvadel juhtudel võib tseftriaksoonravi saanud patsientidel Coombsi’i testil saada valepositiivse tulemuse. Sarnaselt teistele antibiootikumidele võib ka Ceftriaxone Hospira põhjustada valepositiivseid tulemusi galaktoseemia uuringutel. Samuti on võimalik saada valepositiivsed tulemused glükoosi määramisel uriinis mitte-ensümaatilisel meetodil. Sel põhjusel tuleb uriinis glükoosi määramised tseftriaksoon-ravi ajal teostada ensümaatilisel meetodil.

Tseftriaksoon võib vähendada suukaudsete hormonaalsete pillide toimet. Seetõttu on soovitav kasutada täiendavaid (mittehormonaalseid) meetodeid ravi ajal ning ühe kuu jooksul pärast ravi lõpetamist.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Tseftriaksooni kasutamise kohta raseduse ajal on vähe andmeid. Tseftriaksoon läbib platsentaarbarjääri. Reproduktiivsuse uuringud loomadel ei näidanud embrüotoksilist, lootetoksilist ega teratogeenset toimet või kahjulikku toimet mees- või naissoo viljakusele, sünnitusele, peri- ja postnataalsele arengule. Primaatidel ei täheldatud embrüotoksilist ega teratogeenset toimet. Tseftriaksooni ohutus inimese rasedusele ei ole tõestatud, mistõttu seda ei tohi kasutada, välja arvatud absoluutse näidustuse olemasolul.

Imetamine

Tseftriaksoon eritub väikestes kogustes inimese rinnapiima. Tseftriaksooni manustamisel imetavale emale tuleb rakendada ettevaatust.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Tseftriaksoon võib mõnikord põhjustada pearinglust. See võib kahjustada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks tseftriaksooni kasutamisel on kõhulahtisus, iiveldus ja oksendamine. Lisaks on teatatud sellistest kõrvaltoimetest nagu ülitundlikkusreaktsioonid, nt allergilised nahareaktsioonid ja anafülaktilised reaktsioonid; sekundaarsed infektsioonid pärmseente, seente või resistentsete organismidega; samuti muutused vere vormelementide arvus.

Harva on teatatud rasketest, mõnel juhul surmaga lõppenud kõrvaltoimetest enneaegsetel ja ajalistel vastsündinutel (vanuses kuni 28 päeva), kes olid saanud intravenoosselt tseftriaksooni ja kaltsiumi. Post mortem leiti kopsudes ja neerudes tseftriaksoonkaltsiumi soolade ladestused. Vastsündinute kõrge risk sadestumise tekkeks on tingitud nende väikesest veremahust ja täiskasvanutega võrreldes tseftriaksooni pikemast poolväärtusajast (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Kõrvaltoimete esinemissageduse liigitamisel on kasutatud järgmisi mõisteid: Väga sage (≥1/10)

Sage (≥1/100 kuni <1/10) Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100) Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000) Väga harv (<1/10 000)

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Infektsioonid ja infestatsioonid

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): suguelundite mükoos.

Võimalikud on mitmete paikmete superinfektsioonid pärmseente, seente või muude resistentsete organismidega.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): neutropeenia, leukopeenia, eosinofiilia, trombotsütopeenia, aneemia (sh hemolüütiline aneemia), veidi pikenenud protrombiiniaeg.

Väga harv (<1/10 000), sh üksikjuhtude teated: positiivne Coombs’i test, koagulatsioonihäired, agranulotsütoos (< 500/m), enamasti 10 päeva pärast ravi ning pärast tseftriaksooni koguannuseid 20 g ja rohkem.

Immuunsüsteemi häired

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): anafülaktilised (nt bronhospasm) ja anafülaktoidsed reaktsioonid (vt lõik 4.4).

Närvisüsteemi häired

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): peavalu, pearinglus. Seedetrakti häired

Sage (≥1/100 kuni <1/10): vedel väljaheide või kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine.

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): stomatiit, glossiit. Kõrvaltoimed on tavaliselt kergekujulised ja enamasti kaovad pärast ravi katkestamist või lõpetamist.

Väga harv (<1/10 000), sh üksikjuhtude teated: pseudomembranoosne koliit (enamasti on tekitajaks Clostridium difficile), pankreatiit (võimalik, et põhjuseks on sapiteede obstruktsioon). Seetõttu tuleb arvestada nende haiguste võimalusega patsientide puhul, kellel esineb pärast antibiootikumide kasutamist kõhulahtisus.

Maksa ja sapiteede häired

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): maksaensüümide aktiivsuse tõus seerumis (ASAT, ALAT, alkaalne fosfataas).

On täheldatud tseftriaksoonkaltsiumi soola sadestumist sapipõide (vt lõik 4.4), enamasti sellistel patsientidel, kes said raviks soovitatavast standardannusest suuremaid annuseid. Laste puhul on prospektiivsetes uuringutes täheldatud sadestuste esinemist intravenoosse ravi korral, kusjuures esinemissagedused olid erinevad, mõnedes uuringutes isegi rohkem kui 30% patsientidest. Aeglase infusioonikiiruse (20…30 minutit) korral on esinemissagedus ilmselt väiksem. See kõrvaltoime on tavaliselt asümptomaatiline, kuid harvadel juhtudel võivad sadestised anda ka kliinilisi sümptomeid nagu valu, iiveldus ja oksendamine. Sellisel juhul on soovitatav sümptomaatiline ravi. Sadestised kaovad tavaliselt pärast tseftriaksoon-ravi lõpetamist.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100): allergilised nahareaktsioonid, nt makulopapulaarne lööve või eksanteem, urtikaaria, dermatiit, kihelus, ödeem.

Väga harv (<1/10 000), sh üksikjuhtude teated: multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, Lyelli sündroom/toksiline epidermaalne nekrolüüs.

Neerude ja kuseteede häired

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): seerumi kreatiniinisisalduse suurenemine, oliguuria, glükosuuria, hematuuria.

Väga harv (<1/10 000), sh üksikjuhtude teated: sadestised neerudes, enamasti üle 3-aastastel lastel, kes on saanud kas suuri ööpäevaseid annuseid (80 mg/kg ööpäevas ja rohkem) või kelle koguannus ületab 10 g ning esineb teisi riskitegureid nagu dehüdratsioon või immobilisatsioon. Neerusadestised kaovad pärast tseftriaksoonravi lõpetamist. Seoses sellega on teatatud anuuriast ja neerukahjustusest.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): flebiit ja süstekoha valu pärast intravenoosset manustamist. Seda on võimalik minimeerida aeglase süstimisega vähemalt 2…4 minuti jooksul. Külmavärinad, püreksia.

Intramuskulaarne süste ilma lidokaiinita põhjustab valu.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Üleannustamise korral võib esineda iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust. Tseftriaksooni kontsentratsioone ei saa vähendada hemodialüüsil ega peritoneaaldialüüsil. Spetsiifiline antidoot puudub. Ravi on sümptomaatiline.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks, teised beetalaktaamantibiootikumid, kolmanda põlvkonna tsefalosporiinid, ATC-kood: J01DD04

Toimemehhanism: Tseftriaksooni bakteritsiidne toime tuleneb bakteri rakuseina sünteesi inhibeerimisest, mis lõpuks viib raku hävimiseni. Tseftriaksoon on stabiilne laia toimespektriga bakteriaalsete beeta-laktamaaside suhtes ja toimib laia toimespektriga bakteriaalsetesse patogeenidesse, sh nii gram-positiivsetesse kui ka gram-negatiivsetesse.

Resistentsuse mehhanism

Tseftriaksoon on stabiilne laia toimespektriga gram-positiivsete ja gram-negatiivsete beeta- laktamaaside suhtes, kaasa arvatud need, mis on võimelised hüdrolüüsima uuema põlvkonna penitsilliiniderivaate ja teisi tsefalosporiine. Resistentsus tseftriaksooni suhtes põhineb peamiselt teatud beetalaktaame hüdrolüüsivate ensüümide tootmisel (sh karbapenemaasid ja mõned ESBL-d (extended spectrum beta-lactamases laiendatud spektriga beeta-laktamaasid)), seda eeskätt gram- negatiivsete organismide puhul. Gram-positiivsete organismide nagu S. aureus ja S. pneumoniae korral on omandatud resistentsuse taga põhiliselt rakuseina sihtmärgi muutused. Kui välja arvata uuema põlvkonna parenteraalsed tsefalosporiinid, siis ristuvat resistentsust teiste ravimiklassidega ei ole üldjuhul esinenud.

Tundlikkusläved

Alljärgnevalt on esitatud kehtivad MIK tundlikkusläved, mida kasutatakse tseftriaksoon-tundlikkuse andmete interpreteerimisel.

Antimikroobse Tundlikkuse Testimise Euroopa Komitee (EUCAST) poolt soovitatavad MIK tundlikkusläved tseftriaksoonile, mille alusel saab eristada tundlikke mikroorganisme vahepealse tundlikkusega mikroorganismidest ning vahepealse tundlikkusega mikroorganisme resistentsetest organismidest, on esitatud järgmises tabelis, milles võetakse kokku MIK testid (mg/l).

EUCAST kliinilised MIK tundlikkusläved tseftriaksoonile (versioon 2.0, 2012-01-01):

A Stafülokoki tundlikkus tsefalosporiinide suhtes on tuletatud tundikkusest tsefoksitiinile, välja arvatud tseftasidiim, tsefiksiim ja tseftibuteen, millel puuduvad tundlikkusläved ja mida ei tohi kasutada stafülokokkinfektsioonide raviks.

B A, B, C ja G rühma beetahemolüütilise streptokoki tundlikkus beeta-laktaamide suhtes on tuletatud tundlikkusest penitsilliinidele.

C Isolaate, mille MIK väärtused ületavad tundlikkuslävesid, esineb väga harva või ei ole neist veel teatatud. Iga sellise isolaadi puhul tuleb korrata mikroobi tuvastamine ja antimikroobse tundlikkuse test ning juhul kui tulemus leiab kinnitust, tuleb isolaat edasi saata referentslaborisse. Kuni pole tõendatud kehtivast resistentsuse lävest kõrgema MIK väärtusega kinnitatud isolaatide kliiniline ravivastus, tuleb neist teatada kui resistentsetest.

1 Mitte-liigispetsiifilised tundlikkusläved on kindlaks tehtud peamiselt FK/FD andmetele tuginedes ning on sõltumatud MIK jaotumisest konkreetsete liikide puhul. Neid on võimalik kasutada üksnes liikide puhul, millel puuduvad liigispetsiifilised tundlikkusläved ning need ei sobi kasutamiseks liikide puhul, mille puhul tundlikkuse testimine ei ole soovitatav (tabelis märgistatud -- või IE).

-- Tundlikkuse testimine ei ole soovitatav, kuna konkreetne liik ei kuulu selle ravimi sihtrühma.

Tabelis on esitatud Kliiniliste ja laboratoorsete standardite instituudi (CLSI, Clinical and Laboratory Standards Institute, varem NCCLS) poolt soovitatavad MIK tundlikkusläved tseftriaksoonile, mis eristavad tundlikke mikroorganisme vahepealse tundlikkusega mikroorganismidest ning viimaseid omakorda resistentsetest organismidest. Väärtused on antud mg/l (MIK testimine) või mm (diski lahjendusmeetodil testimine) ühikutes, kasutades ravimikontsentratsiooni 30 mg/l.

CLSI poolt soovitatavad MIK ja diski lahjendusseeriate tundlikkusläved tseftriaksoonile (M100-S22) - 2012:

1 Mõnede mikroorganism/antibiootikum kombinatsioonide puhul on seoses asjaoluga, et resistentsed tüved puuduvad või neid esineb harva, praktiliselt võimatu defineerida teisi kategooriaid kui „tundlik“. Tüvede puhul, mille uuringutulemused viitavad kategooriale „mitte-tundlik“, tuleb mikroorganismi tuvastamise ja antimikroobse tundlikkuse määramise uuringutulemusi kinnitada.

2 Tseftriaksooni tuleb testida usaldusväärse MIK meetodiga (nt, mida on kirjeldatud CLSI dokumendis M07-A9) S. pneumoniae CSF isolaadis ning rutiinselt teavitada. Selliseid isolaate tuleb testida ka vankomütsiini suhtes kas MIK või diskimeetodil.

Mikrobioloogia

Omandatud resistentsus konkreetse liigi osas võib varieeruda sõltuvalt geograafilisest asukohast ja antimikroobse ravimi kasutamise ajast, seetõttu on vajalik omada kohalikku teavet resistentsuse kohta, seda eriti juhul kui ravitakse rasket infektsiooni. Vajadusel tuleks konsulteerida eksperdiga, kui resistentsuse lokaalne levimus on selline, et muudab küsitavaks toimeaine kasutamise vähemalt mõne infektsioonitüübi ravis.

Tavapäraselt tundlikud liigid

Gram-positiivsed aeroobid:

Staphylococcus aureus*(MSSA)

Streptococcus agalactiae

Streptococcus bovis

Streptococcus pyogenes*

Streptococcus pneumoniae*

Gram-positiivsed anaeroobid:

Peptococcus niger

Peptostreptococcus spp.

Gram-negatiivsed aeroobid:

Citrobacter koseri

Escherichia coli*

Haemophilus influenzae*

Haemophilus parainfluenzae*

Klebsiella pneumoniae*

Klebsiella oxytoca*

Moraxella catarrhalis*

Morganella morganii

Neisseria meningitidis*

Proteus mirabilis*

Proteus vulgaris

Providencia spp.

Salmonella spp.

Serratia spp.

Shigella spp.

Liigid, mille korral võib olla probleeme omandatud resistentsusega

Gram-positiivsed aeroobid

Staphylococcus epidermidis*$ (MSSE)

Gram-negatiivsed aeroobid

Citrobacter freundii

Enterobacter spp. 1,3

Pseudomonas aeruginosa$ 2

Loomuliku resistentsusega liigid

Gram-positiivsed aeroobid:

Enterococcus faecalis

Enterococcus faecium

Listeria monocytogenes

Staphylococcus aureus MRSA

Staphylococcus epidermidis MRSE

Gram-positiivsed anaeroobid:

Clostridium difficile

Gram-negatiivsed aeroobid:

Acinetobacter spp.

Achromobacter spp.

Aeromonas spp.

Alcaligenes spp.

Flavobacterium spp.

Legionella gormanii

Gram-negatiivsed anaeroobid:

Bacteroides spp.

Muud:

Chlamydia spp.

Chlamydophila spp.

Mycobacterium spp.

Mycoplasma spp.

Rickettsia spp.

Ureaplasma urealyticum

* Kliiniline efektiivsus on tõestatud tundlikes isolaatides heakskiidetud kliinilistel näidustustel $ Loomuliku vahepealse tundlikkusega liigid

1 Teatud tüved toodavad indutseeritavaid või stabiilselt derepresseeritud kromosomaalselt kodeeritud tsefalosporinaase ja ESBL-e (extended spectrum beta-lactamases, laiendatud spektriga beeta- laktamaasid) ja on seega kliiniliselt tsefalosporiinide suhtes resistentsed.

2 Kahtlustatava või kinnitatud Pseudomonas infektsiooni korral on hädavajalik kombineeritud ravi aminoglükosiidiga.

3 Kliiniline efektiivsus on tõestatud Enterobacter cloacae ja Enterobacter aerogenes tundlikes isolaatides heakskiidetud kliinilistel näidustustel.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Tseftriaksooni farmakokineetikat mõjutab põhiliselt kontsentratsioonist sõltuv seonduvus seerumi albumiiniga. Terapeutilistes kontsentratsioonides on tseftriaksooni vaba (seondumata) fraktsioon ligikaudu 5%, mis tõuseb kontsentratsioonil 300 mg/l kuni 15%-ni. Vaba tseftriaksooni kontsentratsioon on interstitsiaalvedelikus kõrgem, kuna albumiini sisaldus interstitsiaalvedelikus on madalam.

Kontsentratsioonid plasmas: keskmine maksimaalne kontsentratsioon pärast intravenoosset boolussüstet on 500 mg annuse korral ligikaudu 120 mg/l ja 1 g annuse järel ligikaudu 200 mg/l; pärast 2 g annuse manustamist 30 minuti jooksul saavutatakse keskmine tase 250 mg/l. Kui intramuskulaarselt manustada annus 500 mg tseftriaksooni 1,06% lidokaiinilahuses, saabub plasma keskmine tippkontsentratsioon 1 tunni pärast, jäädes vahemikku 40…70 mg/l. Biosaadavus pärast intramuskulaarset süstimist on 100%.

Eritumine

Tseftriaksoon eritub peamiselt muutumatul kujul, kusjuures ligikaudu 60% annusest eritub uriiniga (peaaegu eranditult glomerulaarfiltratsiooni teel) ja ülejäänu sapiga soolestiku kaudu. Plasma totaalne kliirens on 10…22 ml/min. Renaalne kliirens on 5…12 ml/min. Täiskasvanutel on eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 8 tundi. Annus, manustamistee ja korduv manustamine ei muuda oluliselt poolväärtusaega.

Farmakokineetika kliiniliste iseärasuste korral

Esimesel elunädalal eritub 80% annusest uriiniga; esimese kuu jooksul väheneb see osakaal täiskasvanu tasemeni. Alla 8 päeva vanustel imikutel on keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg tavaliselt kaks kuni kolm korda pikem kui noortel täiskasvanutel.

Üle 75-aastastel eakatel on keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg tavaliselt 2 kuni 3 korda pikem kui noorte täiskasvanute vanuserühmas. Sarnaselt teiste tsefalosporiinidega võib neerufunktsiooni langus eakatel põhjustada poolväärtusaja pikenemist. Praeguseks tseftriaksooni kohta kogutud andmed näitavad siiski, et annustamisskeeme ei ole vaja muuta.

Neerukahjustus ja maksakahjustus:

Neeru- või maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on tseftriaksooni farmakokineetika muutunud minimaalselt ning eliminatsiooni poolväärtusaeg on vaid veidi pikenenud. Kui esineb ainult neerufunktsiooni kahjustus, suureneb tseftriaksooni eritumine sapiga; kui kahjustunud on ainult maksafunktsioon, siis kiireneb renaalne eritumine.

Tserebrospinaalvedelik: Tseftriaksoon läbib põletikulisi ja mitte-põletikulisi ajukelmeid, saavutades kontsentratsioonid, mis moodustavad 4…17% samaaegsest kontsentratsioonist plasmas.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Ravimi määramist mõjutavaid prekliinilisi andmeid, mis täiendaksid ravimi omaduste kokkuvõtte teistes lõikudes kirjeldatut, ei ole.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Puudub.

6.2Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Tseftriaksooni lahuseid ei tohi segada ega lisada teisi toimeaineid sisaldatele lahustele. Tseftriaksooni viaali sisu lahjendamisel või lahjendatud viaali sisu edasi lahjendamisel i.v. manustamiseks on rangelt keelatud kasutada kaltsiumi sisaldavaid lahjendeid (nt Ringeri või Hartmanni lahus), sest võimalik on sadestumine. Tseftriaksooni ei tohi segada ega manustada koos kaltsiumi sisaldavate lahustega (vt lõigud 4.2, 4.3, 4.4 ja 4.8). Kirjandusandmetel ei sobi tseftriaksoon kokku amsakriini, vankomütsiini, flukonasooli, aminoglükosiidide ja labetalooliga.

6.3Kõlblikkusaeg

Avamata: 2 aastat

Pärast valmistamist: ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 6 tunni jooksul temperatuuril kuni 25°C või 24 tunni jooksul temperatuuril 2°C…8°C.

Kui preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja ning need ei tohi ületada aegu, mida on eespool mainitud seoses keemilis-füüsikalise stabiilsusega kasutamisel.

Kasutamata lahus tuleb ära visata.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Ceftriaxone Hospira 0,5 g: selge I tüübi klaasist 10 ml viaal, mis on suletud bromobutüülkummist korgi ja alumiiniumkaanega.

Ceftriaxone Hospira 1 g: selge I tüübi klaasist 20 ml viaal, mis on suletud bromobutüülkummist korgi ja alumiiniumkaanega.

Ceftriaxone Hospira 2 g: selge I tüübi klaasist 100 ml viaal, mis on suletud bromobutüülkummist korgi ja alumiiniumkaanega.

Pakendi suurused: 1, 5, 10 või 25 viaali karbis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Süste- ja infusioonilahuste ettevalmistamine

Soovitatav on kasutada värskelt valmistatud lahust. Lahuse ravitoime säilib päevavalguses temperatuuril kuni 25°C vähemalt 6 tunni jooksul ja temperatuuril 2°C…8°C 24 tunni jooksul. Süsteveega lahustamisel annab tseftriaksooni pulber lahusele helekollase kuni merevaigukollase värvuse.

Ceftriaxone Hospira süste- või infusioonilahust ei tohi segada samas süstlas ühegi teise ravimiga, välja arvatud 1,0% lidokaiinvesinikkloriidi BP lahus (ainult intramuskulaarseks süstimiseks).

Intramuskulaarne süstimine:

Lahus manustatakse intramuskulaarse süstena sügavale lihasesse. Annused, mis ületavad 1 g, tuleb jagada väiksemateks ning süstida mitmesse kohta. Mitte ühtegi kehapiirkonda ei tohi süstida rohkem kui 1 g tseftriaksooni (vt lõik 4.2).

Lidokaiiniga ettevalmistatud lahuseid ei tohi süstida intravenoosselt.

Intravenoosne süstimine:

(0,45% naatriumkloriidi ja 2,5% glükoosi)

6% dekstraani lahus

5% glükoosi süstelahuses

Infusioon peab kestma vähemalt 30 minutit.

Süstimine kestab vähemalt 2…4 minutit, süstitakse kas otse veeni või intravenoosse infusioonisüsteemi kaudu.

Lisage soovitatav kogus lahjendiks kasutatavat lahust, raputage hoolikalt, kuni viaali sisu on täielikult lahustunud. Lahust tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida. Kasutada tohib üksnes selget lahust, milles ei ole nähtavaid osakesi.

Ainult ühekordseks kasutamiseks. Kogu allesjäänud lahus tuleb minema visata. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele. Iga manustamise järel tuleb infusioonivoolikut loputada.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Hospira UK Limited Queensway

Royal Leamington Spa Warwickshire

CV31 3RW Ühendkuningriik

8.MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

0,5 g: 839914

1 g: 839814

2 g: 839714

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

31.03.2014

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2014.