Cordarone 50 mgml - inj 50mg / ml 3ml n6 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Cordarone 50 mg/ml, süste- või infusioonilahuse kontsentraat

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml süste- või infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 50 mg amiodaroonvesinikkloriidi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Süste- või infusioonilahuse kontsentraat, 3 ml ampullis.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (sealhulgas Wolff-Parkinson-White’i sündroom), kodade virvendus ja laperdus, ventrikulaarsed tahhüarütmiad, kui teised ravimid on toimeta, vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

Märkus. Cordarone’i veenisisest manustamist kasutatakse vaid juhtudel, kui on vajalik kiire efekti saavutamine või kui ravimi suu kaudu manustamine ei ole võimalik.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Kasutamisjuhend vt ka lõik 6.6.

Algannus: 5 mg/kg kehakaalu kohta, mis manustatakse 250 ml 5%-ses glükoosilahuses 20 minuti kuni 2 tunni jooksul; 24 tunni jooksul võib infusiooni korrata 2...3 korda. Annustamist tuleb korrigeerida individuaalselt lähtuvalt ravitulemusest.

Terapeutiline toime avaldub juba esimestel minutitel, kuid toime on lühiaegne. Seepärast tuleb infusiooniga alustada vahetult pärast boolusannuse manustamist.

Säilitusannus: 10...20 mg/kg kehakaalu kohta (tavaliselt 600...800 mg/24 tunni jooksul, maksimaalselt 1200 mg 24 tunni jooksul) 250 ml glükoosilahuses mõne päeva jooksul.

Intravenoosne süst: (vt lõik 4.4)

Annuse 5 mg/kg kehakaalu kohta veeni süstimine peab kestma vähemalt 3 minutit. Ravimit ei tohi süstlas segada teiste preparaatidega.

Kardiopulmonaalne elustamine defibrillatsioonile allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooni korral: algannus i.v. manustamisel on 300 mg (või 5 mg/kg kehakaalu kohta) lahjendatuna 20 ml 5% glükoosiga ja kiiresti süstides. Ventrikulaarse fibrillatsiooni püsimisel võib kasutada lisaannust 150 mg (või 2,5 mg/kg kehakaalu kohta) i.v.

1/10

Lapsed

Amiodarooni ohutust ja efektiivsust ei ole lastel uuritud.

Olemasolevad andmed on kirjeldatud lõigus 5.1 ja 5.2.

Bensüülalkoholi sisalduse tõttu on amiodarooni intravenoosne manustamine vastunäidustatud vastsündinutele, imikutele ja kuni 3. aastastele lastele.

4.3Vastunäidustused

•ülitundlikkus toimeaine või joodi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes;

•siinusbradükardia ja sinuatriaalne blokaad;

•siinussõlme nõrkuse sündroom, kui ei kasutata südamestimulaatorit;

•atrioventrikulaarne või Hisi kimbu blokaad, kui ei kasutata püsivat südamestimulaatorit või kui ei ole võimalust patsienti turvata ajutise elektrokardiostimulatsiooniga intensiivraviosakonnas;

•kombineeritud ravi koos ravimitega, mis võivad põhjustada torsades de pointes' tüüpi südame rütmihäireid (vt lõik 4.5);

•kilpnäärme talitlushäired;

•rasedus, v.a teatud tingimustel (vt lõik 4.6);

•imetamine (vt lõik 4.6);

•intravenoosne manustamine on vastunäidustatud vereringe kollapsi, hüpotensiooni, raske hingamispuudulikkuse, raske südamepuudulikkuse korral.

•bensüülalkoholi sisalduse tõttu on amiodarooni intravenoosne manustamine vastunäidustatud vastsündinutele, imikutele ja kuni 3. aastastele lastele.

Kõik ülaltoodud vastunäidustused ei kehti amiodarooni kasutamisel defibrillatsioonile allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooni ravis kardiopulmonaalse elustamise korral.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Erihoiatused

Spetsiifilised intravenoossele süstele, vt ka lõik 4.3

Hemodünaamiliste kõrvaltoimete riski tõttu (väga madal vererõhk, vereringe kollaps) ei soovitata üldiselt veeni süstimist kasutada; kui on võimalik, tuleb eelistada veenisisest infusiooni.

Veenisüsteid võib kasutada vaid juhul, kui alternatiivsed ravivõimalused pole tulemust andnud, ja ainult kardiointensiivravi osakonnas pideva vererõhu ja EKG-monitooringu tingimustes.

Annus 5 mg/kg tuleb süstida vähemalt 3 minuti jooksul, ja veenisüstet ei tohi korrata enne 15 minuti möödumist eelmisest süstest, isegi kui see oli ainult 1 ampull (pöördumatu kollapsi oht), välja arvatud defibrillatsioonile allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooni tõttu tehtava kardiopulmonaalse elustamise ajal.

Ärge segage ravimit süstlas teiste ravimitega. Ärge kasutage sama veeniteed teiste preparaatide manustamiseks. Kui ravi on vaja jätkata, tuleb minna üle intravenoossele infusioonile (vt lõik 4.2).

Südame häired:

On teatatud uute rütmihäirete tekkimisest või arütmia süvenemisest, mõni kord ka letaalsest. On oluline, kuid väga raske eristada, kas see võib olla seotud ravimi proarütmogeense toimega, olla seotud kaasuva kardiaalse seisundiga või olla seotud raviefekti puudumisega. Üldiselt on nendest juhtudest seoses amiodarooniga teatatud harvemini kui seoses teiste antiarütmiliste ravimitega ning enamasti ilmnevad need seoses QT intervalli pikendavate ravimite koostoimetega ja/või elektrolüütide tasakaalu häiretega (vt lõik 4.5 ja 4.8). Vaatamata QT intervalli pikenemisele on amiodaroonil madal torsadogeenne aktiivsus.

Respiratoorsed häired:

2/10

Väga harva on intravenoosse amiodarooni kasutamise järgselt teatatud interstitsiaalsest pneumoniidist. Kui sellist diagnoosi kahtlustatakse, tuleb teha rindkere röntgen. Ravivajadust amiodarooniga tuleb uuesti hinnata, kuna interstitsiaalne pneumoniit on pärast amiodarooni varast ärajätmist üldiselt pöörduv. Vajadusel manustada raviks kortikosteroide (vt lõik 4.8).

Väga harva on täheldatud tõsiste hingamiskomplikatsioonide esinemist, vahest surmaga lõppenud, vahetult pärast operatsiooni (ARDS); see võib olla ka seotud suurte hapnikukontsentratsioonide toimega (vt lõik 4.5 ja 4.8).

Maksafunktsiooni häired (vt lõik 4.8):

Kohe pärast ravi alustamist ja ravi ajal amiodarooniga on soovitatav jälgida maksafunktsiooni näitajaid (transaminaase).

Äge maksatalitluse häire (k.a tõsine maksapuudulikkus või maksakahjustus, mõnikord surmaga lõppev) ja krooniline maksatalitluse häire võivad esineda nii suukaudsete kui intravenoossete amiodarooni ravimvormide manustamisel, kusjuures intravenoossel manustamisel esimese 24 tunni jooksul. Seetõttu tuleb amiodarooni annust vähendada või ravi lõpetada, kui transaminaaside aktiivsus on üle kolme korra normaalsest suurem.

Kliinilised tunnused ja bioloogilised muutused kroonilise maksakahjustuse puhul võivad amiodarooni suukaudsel manustamisel olla minimaalsed (maksa suurenemine, transaminaaside aktiivsus kuni 5 korda normaalsest suurem) ja taanduvad tavaliselt pärast ravi lõppu, kuid on teatatud ka surmajuhtudest.

Rasked villilised reaktsioonid

Stevensi-Johnson’i sündroomi eluohtlikud või surmaga lõppenud nahareaktsioonid, epidermaalne toksiline nekrolüüs (vt lõik 4.8). Kui ilmnevad Stevensi-Johnson’i sündroomi või epidermise toksilise nekrolüüsi (nt progresseeruv nahalööve, mis on sageli koos villide või limaskesta kahjustusega) sümptomid või tunnused, tuleb viivitamatult lõpetada ravi amiodarooniga.

Ravimite koostoimed (vt lõik 4.5)

Ei ole soovitatav kombineeritud ravi koos beeta-adrenoblokaatoritega, südame automatismile mõjuvate kaltsiumikanalite blokaatoritega (verapamiil, diltiaseem), stimuleerivate lahtistitega, mis võivad tekitada hüpokaleemiat.

Erilised ettevaatusabinõud

Amiodarooni tohib veenisiseselt manustada vaid spetsialiseeritud osakonnas pideva monitooringu (EKG, vererõhk) võimaluse korral.

Veenisisesel manustamisel võib tekkida veenipõletik, mida on võimalik vältida tsentraalse veenikateetri kasutamise abil (vt lõik 4.8).

Ettevaatus on vajalik madala vererõhu, tõsiste hingamishäirete, dekompenseeritud või raske südamepuudulikkuse korral.

Kuna bensüülalkohol võib läbida platsentat, tuleb ravimit kasutada raseduse ajal ettevaatusega.

Lapsed:

Amiodarooni kasutamise ohutust ja efektivsust ei ole lastel uuritud. Seoses sellega ei ole amiodarooni kasutamine lastel soovitatav. Amiodarooni süstelahus sisaldab bensüülalkoholi (20 mg/ml).

Bensüülalkohol võib tekitada tkosilisi ja allergilisi reaktsioone vastsündinutel, imikutel ja kuni 3. aastastel lastel.

Imikutel (alla 1-kuu vanustel) on täheldatud letaalselt lõppeva hingeldus-sündroomi (gasping syndrome) esinemist pärast sama konservanti sisaldavate infusioonilahuste intravenoosset manustamist. Järsult tekkinud väljendunud hingeldusele kaasneb hüpotensioon, bradükardia ja kardiovaskulaarne kollaps.

3/10

Anesteesia (vt lõik 4.5):

Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient kasutab amiodarooni.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Torsades de pointes’t või QT intervalli pikenemist esile kutsuvad ravimid

-Torsades de pointes’t esile kutsuvad ravimid

Vastunäidustatud on kombineeritud ravi koos järgmiste preparaatidega, mis võivad põhjustada torsades de pointes' tüüpi südame rütmihäireid:

-antiarütmilised preparaadid: klass Ia - kinidiinitüüpi preparaadid, prokaiinamiid, disopüramiid; klass III – sotalool;

-mitte-antiarütmilised ravimid: nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin,

tioridasiin, flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), sultopriid, antihistamiinikumid (tsisapriid, terfenadiin, misolastiin), erütromütsiin (i/v) ja pentamidiin (parenteraalne).

Sellised kombinatsioonid suurendavad riski potentsiaalselt letaalse torsades de pointes tüüpi südame rütmihäirete tekkeks (vt lõik 4.3).

-QT intervalli pikendavad ravimid

Amiodarooni koosmanustamisel teadaolevalt QT intervalli pikendavate ravimitega tuleb iga patsiendi kasu ja riski suhet hoolikalt hinnata, kuna suureneb torsades de pointes tekkeoht (vt lõik 4.4) ning patsiente tuleb jälgida QT intervalli pikenemise suhtes.

Amiodarooni saavad patsiendid peavad vältima fluorokinoloonide kasutamist.

Südame löögisagedust vähendavad, automatismi või ülejuhtehäireid tekitavad ravimid

Ei ole soovitatav kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega:

-beeta-adrenoblokaatorid ja südamerütmi aeglustavad kaltsiumikanalite blokaatorid (verapamiil, diltiaseem), kuna võivad tekkida automatismi (ulatuslik bradükardia) ja südame erutus-juhtesüsteemi häired;

Hüpokaleemiat põhjustavad ravimid:

Ei ole soovitatav kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega:

-stimuleerivad lahtistid, mis võivad tekitada hüpokaleemiat ja suurendada sellega torsades de pointes tekkeriski (vajadusel tuleb kasutada teist tüüpi lahtisteid).

Ettevaatus on vajalik, kui koos amiodarooniga kasutatakse järgmisi preparaate:

-Preparaadid, mis võivad põhjustada hüpokaleemiat:

-hüpokaleemiat tekitavad diureetikumid (eraldi või kombinatsioonis),

-süsteemsed kortikosteroidid (glüko-, mineralo-), tetrakosaktiid,

-amfoteritsiin B (i/v).

Hüpokaleemia tekkimist tuleb vältida (vajadusel korrigeerida hüpokaleemiat) ja pidevalt jälgida QT- intervalli. Torsades de pointes' esinemise korral ei tohi manustada antiarütmikume (tuleb kasutada elektrokardiostimulatsiooni, intravenoosselt manustada magneesiumsulfaati).

- Anesteesia (vt lõik 4.4 ja 4.8)

4/10

Üldanesteesias patsientidel võib tekkida atropiinile mittealluv bradükardia, vererõhu alanemine, südame erutus-juhtehäired ja minutimahu vähenemine.

Väga harva on täheldatud tõsiste hingamiskomplikatsioonide esinemist, vahest surmaga lõppenud, vahetult pärast operatsiooni (ARDS, kopsuturse); see võib olla ka seotud suurte hapnikukontsentratsioonide toimega. Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient kasutab amiodarooni.

Amiodarooni mõju teistele ravimitele

Amiodaroon ja/või selle metaboliit, desetüülamiodaroon, inhibeerib CYP1A1, CYP1A2, CYP3A4, CYP2C9, CYP2D6 ja P-glükoproteiini ning võib suurendada nende ainete omastatavust. Amiodarooni pika poolväärtusaja tõttu võivad koostoimed ilmneda mitu kood hiljem pärast ravimi kasutamise lõpetamist.

PgP ravimid

Amiodaroon on P-gp inhibiitor. Koosmanustamine P-gp ravimitega tõenäoliselt suurendab nende omastatavust.

- Digitaalis

Võimalik on automatismi häirete (bradükardia) ja atrioventrikulaarse blokaadi tekkimine (sünergistlik toime); lisaks võib suureneda digoksiini kontsentratsioon plasmas digoksiini elimineerumise aeglustumise tõttu.

Tuleb arvestada kliinilise, EKG ja bioloogilise monitooringuga (k.a digoksiini plasmasisalduse määramine, kui vaja), vajadusel korrigeerida digitaalise annust.

- Dabigatraan

Ettevaatus on vajalik amiodarooni kasutamisel koos dabigatraaniga, kuna on oht verejooksu tekkeks. Vajalikuks võib osutuda dabigatraani annuse kohandamine.

CYP2C9 ravimid

Amiodaroon suurendab CYP2C9 ravimite, nagu varfariin või fenütoiin, plasmakontsentratsiooni tsütokroom P450 2C9 inhibeerimise kaudu.

- Varfariin

Antikoagulantide terapeutilise toime tugevnemise ja veritsemise riski suurenemise tõttu, tuleb sagedamini kontrollida protrombiiniaega ja vajalikuks võib osutuda suu kaudu manustatavate antikoagulantide annuste korrigeerimine nii ravi ajal, kui ka pärast amiodaroonravi lõpetamist.

- Fenütoiin

Fenütoiini kooskasutamisel amiodarooniga võivad kaasneda üleannustamise nähud (osaliselt neuroloogilised). Soovitatav on kliiniline monitooring ja fenütoniini kontsentratsiooni määramine plasmas. Fenütoiini annust tuleb vähendada niipea kui ilmnevad üleannustamise nähud.

CYP2D6 ravimid

- Flekainiid

Võimalik on flekainiidi plasmasisalduse suurenemine tsütokroom CYP 2D6 inhibeerimise kaudu. Flekainiidi annust tuleb kohandada.

CYPP450 3A4 ravimid

Kui selliseid ravimeid kasutatakse koos amiodarooniga (CYP 3A4 inhibiitor), võib see tekitada nende ravimite plasmasisalduse suurenemise, mis omakorda võib viia nende suurenenud toksilisuseni:

-Tsüklosporiinid

Amiodaroon võib suurendada tsüklosporiini kontsentratsiooni plasmas. Vajalikuks võib osutuda annuste korrigeerimine.

-Fentanüül

5/10

Kombinatsioonis amiodarooniga võib fentanüüli toime tugevneda mis võib suurendada fentanüüli toksilisust.

-Statiinid

Amiodarooni ja CYP 3A4 kaudu metaboliseerivate statiinide (nt simvastatiin, atrovastatiin ja lovastatiin) samaaegsel kasutamisel suureneb lihastoksilisuse oht (nt rabdomüolüüs). Amiodarooni kasutamisel on soovitatav kasutada statiine, mis ei metaboliseeru CYP 3A4 kaudu.

-Teised CYP 3A4 kaudu metaboliseeruvad ravimid

Lidokaiin, takroliimus, sildenafiil, midasolaam, triasolaam, dihüdroergotamiin, ergotamiin, kolhitsiin.

Teiste ravimite mõju amiodaroonile

CYP3A4 ja CYP2C8 inhibiitorid võivad pärssida amiodarooni metabolismi ning seetõttu suurendada nende omastatavust.

CYP3A4 inhibiitorite (greibimahl ja teatud ravimid) kasutamist on soovitatav ravi ajal amiodarooniga vältida.

- Viirustevastased ained

Proteaasi inhibiitorid (atazanaviir, indinaviir, nelfinaviir, ritonaviir) inhibeerivad tsütokroomi CYP 3A4, seetõttu tuleb nende manustamisel koos amiodarooniga monitoorida viimase plasmakontsentratsioone.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Kuna preparaat avaldab mõju loote kilpnäärmele, on selle kasutamine raseduse ajal lubatud vaid erandjuhtudel.

Imetamine

Amiodaroon eritub rinnapiima märkimisväärsetes kogustes; seepärast on amiodarooni kasutamine imetamise ajal vastunäidustatud.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Pole asjakohane.

4.8Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on esitatud organsüsteemide kaupa esinemissageduse järjekorras: väga sage: ≥1/10; sage: ≥1/100, kuni <1/10; aeg-ajalt ≥1/1000, kuni <1/100; harv ≥1/10000, kuni 1/1000; väga harv <1/10000; teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere- ja lümfisüsteemi häired

- Teadmata: neutropeenia, agranulotsütoos.

Südame häired:

-Sage: bradükardia, mis on enamasti mõõdukas.

-Väga harv: märkimisväärne bradükardia, mis vajab amiodaroonravi katkestamist, eelneva siinussõlme talitlushäirega ja/või eakatel patsientidel. Arütmia avaldumine või süvenemine, millele võib mõnikord järgneda südameseiskus (vt lõik 4.4 ja 4.5).

-Teadmata: Torsades de pointes (vt lõik 4.4 ja 4.5).

Endokriinsüsteemi häired:

-Väga harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH).

-Teadmata: hüpertüreoidism.

6/10

Seedetrakti häired:

-Väga harv: iiveldus.

-Teadmata: pankreatiit/äge pankreatiit.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:

- Sage: manustamiskoha rektsioonid: valu, erüteem, turse, nekroos, ekstravasatsioon, infiltraat, põletik, induratsioon, tromboflebiit, flebiit, tselluliit, infektsioon, pigmentatsiooni muutused.

Maksa ja sapiteede häired: (vt lõik 4.4):

- Väga harv: ravi alguses on esinenud seerumi transaminaaside aktiivsuse suurenemist, enamasti isoleeritult ja mõõdukalt (1,5...3 korda normaalsest suurem); muutus võib normaliseeruda annuste vähendamisel või isegi spontaanselt.

Ägedad maksatalitluse häired (koos ikterusega või ilma), ka maksapuudulikkus, mis on mõnikord lõppenud surmaga.

Immuunsüsteemi häired:

-Väga harv: anafülaktiline šokk.

-Teadmata: angioneurootiline ödeem (Quincke ödeem).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:

- Teadmata: seljavalu.

Närvisüsteemi häired:

- Väga harv: kerge intrakraniaalne hüpertensioon (pseudo tumor cerebri), peavalu.

Psühhiaatrilised häired:

- Teadmata: segasusseisund/deliirium, hallutsinatsioonid.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:

- Teadmata: libiido vähenemine.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:

-Väga harv: interstitsiaalne pneumoniit (vt lõik 4.4), tõsised hingamiskomplikatsioonid (ARDS - täiskasvanu respiratoorse düstressi sündroom), mis on mõnikord lõppenud letaalselt (vt lõik 4.4 ja 4.5).

Bronhospasm ja/või apnoe raske hingamispuudulikkuse korral (eelkõige astmaatilistel haigetel).

-Teadmata: pulmonaalne hemorraagia.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

-Väga harv: higistamine.

-Teadmata: ekseem, urtikaaria, rasked nahareaktsioonid, mis mõnikord on lõppenud surmaga, sh epidermaalne toksiline nekrolüüs/Stevens-Johnson’i sündroom, villiline dermatiit ja ravimireaktsioon koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega.

Vaskulaarsed häired:

-Sage: vererõhu alanemine, enamasti mõõdukas ja mööduv. Vererõhu tõsisest alanemisest või kollapsist on teatatud üledoseerimise või liiga kiire süstimise korral.

-Väga harv: kuumahood.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

7/10

Üleannustamisest ei ole intravenoosse amiodarooni kohta teatatud.

Mõningad andmed on seoses suukaudse amiodarooni üleannustamisega. On teatatud siinusbradükardiast, südameblokaadist, ventrikulaarse tahhükardia hoogudest, torsades de pointes, tsirkulatoorsest kollapsist ja maksafunktsioonihäiretest.

Ravi on sümptomaatiline. Amiodaroon ega tema metaboliidid ei dialüüsu.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antiarütmiline ravim, ATC-kood: C01BD01

Amiodaroon on antiarütmiline aine, mida kasutatakse tahhükardia raviks Wolff-Parkinson-White sündroomi korral. Teiste rütmihäirete ravis soovitatakse amiodarooni kasutada vaid siis, kui teised antiarütmikumid on ebaefektiivsed või vastunäidustatud. Amiodaroon toimib veresoonte silelihastesse, põhjustades perifeerset ja koronaaride vasodilatsiooni ning kaudselt antiadrenergiliselt, vähendab müokardi hapnikutarbimist, järelkoormust ning löögisagedust. Südame minutimaht oluliselt ei vähene, arteriaalne vererõhk langeb minimaalselt.

Amiodarooni elektrofüsioloogiline toime avaldub EKG’s – pikendades diastoolset repolarisatsiooni faasi, pikeneb QT intervall, kuid depolarisatsiooni ja kiiret repolarisatsiooni faasi ei mõjusta, EKG’s võivad tekkida U- ja deformeerunud T-sakid, sest amiodaroon fikseerub müokardis.

Amiodarooni i.v. manustamise efektiivsust ja ohutust on defibrillatsioonile allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooni tõttu tekkinud südameseiskusega ambulatoorsetel patsientidel uuritud kahes topeltpimedas uuringus: amiodarooni ja platseebot võrdlev ARREST-i uuring ning amiodarooni ja lidokaiini võrdlev ALIVE uuring. Esmaseks lõpp-punktiks oli mõlema uuringu puhul elulemus haiglasse jõudmisel.

ARREST-i uuringus randomiseeriti 504 ventrikulaarse fibrillatsiooni tõttu tekkinud või kolmele või enamale defibrillatsioonikatsele ja epinefriinile allumatu pulsita ventrikulaarse tahhükardia tõttu tekkinud südameseiskusega ambulatoorset patsienti ühte kahest grupist: manustati amiodarooni 300 mg lahjendatuna 20 ml-s 5% glükoosis kiire süstena perifeersesse veeni (246 patsienti) või platseebot (258 patsienti). Haiglaravile jõudmiseni ellu jäänud 197 patsiendi (39%) analüüs näitas, et amiodarooni kasutamine suurendas eduka elustamise ja haiglaravile jõudmise tõenäosust: 44% amiodaroonigrupis ja 34% platseebogrupis, p=0,03. Pärast tulemuste kohandamist teiste kaugtulemust prognoosivate sõltumatute tegurite suhtes oli elusana haiglaravile jõudmise kohandatud šansside suhe amiodaroonigrupis võrreldes platseeboga 1,6 (95% usalduspiirid: 1,1…2,4; p=0,02). Amiodaroonigrupis esines võrreldes platseebogrupiga rohkem hüpotensiooni (59% versus 25%, p=0,04) ning bradükardiat (41% versus 25 %, p=0,004).

ALIVE uuringus randomiseeriti 347 kolmele defibrillatsioonikatsele, sellele järgnenud epinefriini manustamisele ning defibrillatsioonikatsele allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooniga või eduka defibrillatsiooni järgselt taastekkinud ventrikulaarse fibrillatsiooniga patsienti ühte kahest grupist: manustati amiodarooni (5 mg kilogrammi kehakaalu kohta lahjendatuna 30 ml-s 5% glükoosis) ja lidokaiiniga sarnanevat platseebot või lidokaiini (1,5 mg kilogrammi kehakaalu kohta kontsentratsioonis 10 mg milliliitris) ja amiodarooniga sarnanevat platseebot, mis sisaldab sama lahustit (polüsorbaat 80). Osalenud 347 patsiendi analüüs näitas, et amiodaroon suurendas eduka elustamise ja haiglaravile jõudmise tõenäosust: 22,8% amiodaroonigrupis (41 patsienti 180-st) ning 12% lidokaiinigrupis (20 patsienti 167-st), p=0,009. Pärast tulemuste kohandamist teiste võimalike elulemust prognoosivate tegurite suhtes oli elusana haiglaravile jõudmise kohandatud šansside suhe amiodaroonigrupis võrreldes lidokaiinigrupiga 2,49 (95% usaldusintervall: 1,28…4,85; p=0,007). Ravimit saanud patsiendigruppide vahel puudusid erinevused atropiinravi vajava bradükardia, dopamiiniga tehtud vererõhuravi ning avatud meetodil manustatud lidokaiini kasutamise osas.

8/10

Asüstoolia tekkis pärast esmase uuringuravimi manustamise järgselt tehtud defibrillatsioonikatset oluliselt sagedamini lidokaiinigrupis (28,9%) võrreldes amiodaroonigrupiga (18,4%), p=0,04.

Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud.

Avaldatud uuringutes oli amiodarooni ohutust hinnatud 1118 erinevate rütmihäiretega lastel. Algannus: 5 mg/kg 20 minutit kuni 2 tundi.

Säilitusannus: 10…15 mg/kg päevas mõnest tunnist kuni mitme päevani. Vajadusel võib alustada kaasnevat suukaudset ravi algannusega.

5.2Farmakokineetilised omadused

Amiodaroon metaboliseeritakse CYP3A4 ja CYP2C8 poolt.

Amiodaroon ja tema metaboliit, desetüülamiodaroon, inhibeerivad in vitro CYP1A1, CYP1A2, CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP3A4, CYP2A6, CYP2B6 ja 2C8.

Amiodaronil ja ja desamiodaroonil on samuit võime inhibeerida mõnigaid transportereid nagu P- glükoproteiini ja orgaaniliste katioonide transportereid (OCT2). (ühes uuringus näidati kreatiniini (OCT2 substraat) 1,1%-list kontsentratsiooni tõusu).

In vivo andmed kirjeldavad amiodarooni koostoimeid CYP3A4, CYP2C9, CYP2D6 ja P-gp substraatidega.

Veeni süstimisel avaldub antiarütmiline toime 1 tunni jooksul, kestval kasutamisel, veeniinfusiooni korral, saabub optimaalne toime alles 2 päeva möödumisel. Ravim saavutab maksimaalse kontsentratsiooni plasmas ning jaotub perifeersetesse kudedesse kiiresti.

Metabolism toimub peamiselt maksas. Peamine metaboliit on desetüülamiodaroon, mille farmakokineetilised ja -dünaamilised omadused sarnanevad amiodaroonile. Poolväärtusaeg pärast üksikannuse manustamist on 3,2...20,7 tundi, kestva ravi korral 53...24 ööpäeva. Organismist eritub peamiselt sapiga, vähesel määral ka uriiniga.

Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud. Laste kohta avaldatud piiratud andmetes ei ole täiskasvanutega võrreldes erinevusi täheldatud.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

2-aastases kartsinogeensuse loomkatses rottidega põhjustas amiodaroon kilpnäärme follikulaarsete kasvajate (adenoomid ja/või kartsinoomid) lisandumist mõlemast soost isenditel kliiniliselt oluliste annuste korral. Kuivõrd mutageensust ei leitud, on sellist tüüpi kasvajate esilekutsumise arvatav mehhanism pigem epigeneetiline kui genotoksiline. Hiirtel kartsinoome ei täheldatud, kuid leiti annusest sõltuvat kilpnäärme follikulaarset hüperplaasiat. Need toimed kilpnäärmele hiirtel ja rottidel on kõige tõenäolisemalt tingitud amiodarooni mõjust kilpnäärme hormooni sünteesile ja/või vabanemisele. Nende leidude olulisus inimese seisukohalt on vähene.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Polüsorbaat, bensüülalkohol, süstevesi.

6.2Sobimatus

Plastikuid, nagu DEHP (di-2-etüülheksüülftalaat) sisaldavate meditsiinilise varustuse või seadmete kasutamine amiodarooni manustamiseks, võib tekitada DEHP välja leostumise. Et vähendada patsiendile manustatava DEHP kogust, tuleks amiodarooni lõplik infusioonilahus eelistatavalt manustada läbi DEHP-mittesisaldavate seadmete.

9/10

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Valmistatud lahus tuleb kohe ära kasutada.

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida toatemperatuuril kuni 25 °C.

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Süste- või infusioonilahuse kontsentraat 3 ml I tüüpi värvitus klaaspudeli kujulises OPC (one point cut

– ühe sälguga) murdmiskohaga ampullis, mis sisaldab toimeainet 150 mg, 6 ampulli pakendis.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadii hävitamiseks

Farmatseutiliste iseärasuste tõttu ei tohi kasutada kontsentratsioone alla 600 mg/l. Kasutada ainult 5% glükoosi lahust.

Infusioonilahust mitte segada teiste ravimitega.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

sanofi-aventis Estonia OÜ Pärnu mnt. 139 E/2 11317 Tallinn

Eesti

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.04.2000

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 21.04.2010

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Juuli 2015

10/10