Citalopram bmm pharma - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Citalopram BMM Pharma, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Citalopram BMM Pharma, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Citalopram BMM Pharma, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Citalopram BMM Pharma 10 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab
tsitalopraamvesinikbromiidi koguses, mis vastab 10 mg tsitalopraamile.

Citalopram BMM Pharma 20 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab
tsitalopraamvesinikbromiidi koguses, mis vastab 20 mg tsitalopraamile.

Citalopram BMM Pharma 40 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab
tsitalopraamvesinikbromiidi koguses, mis vastab 40 mg tsitalopraamile.

INN. Citalopramum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Citalopram BMM Pharma 10 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged ümmargused
kaksikkumerad tabletid, mille mõlemad pooled on siledad.

Citalopram BMM Pharma 20 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged ümmargused
kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon ning teine pool on sile. Tableti saab jagada
võrdseteks annusteks.

Citalopram BMM Pharma 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged ümmargused
kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on ristjoon ning teine pool on sile. Tableti saab jagada
võrdseteks annusteks.


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Citalopram BMM Pharma´t manustatakse üks kord ööpäevas suukaudselt kas hommikul või õhtul.
Tablette võib võtta koos söögiga või ilma, kuid alati koos vedelikuga.

Depressioonivastast toimet ei ole oodata varem kui vähemalt kaks nädalat pärast ravi algust. Ravi tuleks
jätkata seni, kuni patsiendil ei ole sümptomeid esinenud 4...6 kuu jooksul. Tsitalopraamravi tuleb
lõpetada aeglaselt; annust soovitatakse vähendada järk-järgult 1...2-nädalaste intervallidega.

Lapsed ja kuni 18-aastased noorukid
Citalopram BMM Pharma´t ei soovitata lastel ja kuni 18-aastastel noorukitel kasutada (vt lõik 4.4).

Täiskasvanud
Soovitatav algannus on 20 mg ööpäevas. Vajadusel võib ööpäevast annust tõsta 40 mg-ni, sõltuvalt
konkreetsel patsiendil saadud ravivastusest. Maksimaalne annus on 60 mg ööpäevas.

Eakad patsiendid (>65 eluaastat)
Eakatel patsientidel vähendatakse annust poole soovitusliku annuseni, st 10...20 mg ööpäevas. Sõltuvalt
konkreetsel patsiendil saadud ravivastusest võib annust suurendada. Eakatel patsientidel on maksimaalne
soovitatav annus 40 mg ööpäevas.

Neerufunktsiooni häired
Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel ei ole annuste kohandamine vajalik. Ettevaatlik
tuleb olla ravimi manustamisel raske neerupuudulikkusega patsientidele (kreatiniini kliirens alla 30
ml/min, vt lõik 5.2).

Maksafunktsiooni häired
Esimese kahe ravinädala jooksul on kerge või mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel soovitatavaks
annuseks 10 mg ööpäevas. Sõltuvalt konkreetsel patsiendil saadud ravivastusest võib annust suurendada,
kui mitte rohkem kui 20...30 mg-ni ööpäevas. Raske maksafunktsiooni kahjustusega patsientide puhul,
eriti annuse tiitrimisel, tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 5.2).

Madala CYP2C19 aktiivsusega patsiendid
Esimese kahe ravinädala jooksul on madala CYP2C19 aktiivsusega patsientidel soovitatavaks annuseks 10
mg ööpäevas. Sõltuvalt ravivastusest võib annust seejärel suurendada kuni 20 mg-ni ööpäevas (vt lõik
5.2).

Ärajätusümptomid, mis tekivad pärast ravimi kasutamise lõpetamist
Äkilist ravi lõpetamist tuleks vältida. Ravi Citalopram BMM Pharma´ga tuleb lõpetada annust järk-järgult
1...2 nädalaste intervallidega vähendades, et ära hoida võimalike ärajätusümptomite teket (vt lõik 4.4 ja
4.8). Kui annuse vähendamisest tingitud ärajätusümptomid muutuvad ravi lõpetamisel patsiendile
talumatuks, võib kaaluda ravimi manustamise jätkamist eelnevalt väljakirjutatud annuses. Seejärel võib
arst annuse vähendamist jätkata, kuid siis juba väiksemate astmete kaupa.

4.3 Vastunäidustused

-
Ülitundlikkus tsitalopraami või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
-
Primosiidi samaaegne kasutamine (vt lõik 4.5).
-
MAO inhibiitorid (monoaminooksüdaasi inhibiitorid). Tsitalopraam on vastunäidustatud
patsientidel, kes saavad ravi MAO inhibiitoritega, sh selegiliini annuses rohkem kui 10 mg
ööpäevas.
-
Ravi tsitalopraamiga tohib alustada alles 14 päeva möödumisel pärast ravi mitte-selektiivsete
MAO inhibiitoritega ning vähemalt 1 päeva möödumisel pärast moklobemiidi võtmise
katkestamist. MAO inhibiitoreid tohib manustada alles 7 päeva möödumisel pärast
tsitalopraamravi lõppu.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Citalopram BMM Pharma"t ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes
uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ning noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem
suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt agressiivsust,
vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti
suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet
ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning
käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese
paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu
näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks
tsitalopraami kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb
muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga
patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt
jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebokontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti
ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida
tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise, suitsidaalse käitumise/suitsiidimõtete ja
ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida patsienti nende sümptomite tekke suhtes
ning nende ilmnemisel otsekohe arsti poole pöörduda.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Nii selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) kui selektiivsete noradrenaliini tagasihaarde
inhibiitorite (SNRI) kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab suhteliselt ebameeldiv
või häiriv rahutus ja liikumisvajadus, millega kaasneb sageli võimetus rahulikult seista või istuda. Kõige
tõenäolisemalt tekib see paari esimese ravinädala jooksul. Kui patsiendil tekivad nimetatud sümptomid,
võib annuse suurendamine osutuda kahjulikuks.

Diabeet
Diabeediga patsientidel võib ravi SSRI-ga mõjutada glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda
insuliini ja/või suukaudsete diabeediravimite annuste kohandamine.

Krambihood
Antidepressantide kasutamisega võivad kaasneda krambihood. Kui patsiendil tekivad krambihood, tuleb
tsitalopraamravi katkestada. Tsitalopraami kasutamist tuleks vältida ebastabiilse epilepsiaga patsientidel,
raviga korrigeeritud epilepsiaga patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Krambihoogude sagenemisel tuleb
tsitalopraami kasutamine katkestada.

Elekter-krampravi (ETC)
Tsitalopraamravi ja elekter-krampravi samaaegset rakendamist puudutav kliiniline kogemus on vähene ja
seetõttu on nende samaaegsel kasutamisel vajalik ettevaatus.

Mania
Tsitalopraami tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on anamneesis mania/hüpomania.
Tsitalopraami kasutamine tuleb katkestada kõigil patsientidel, kellel algab maniakaalne faas.

Verejooksud
Seoses SSRI-raviga on täheldatud veritsusaja pikenemist ja/või veritsushäireid, nagu ekhümoosi,
günekoloogilisi ja seedetrakti verejookse ning teisi naha või limaskestade verejookse (vt lõik 4.8). SSRI
määramisel tuleb olla ettevaatlik ja seda eelkõige siis kui patsiendid kasutavad samaaegselt teadaolevalt
trombotsüütide funktsiooni mõjutavaid ravimeid või muid aineid, mis võivad suurendada verejooksu
tekkeohtu ning kui patsiendil on varem esinenud verehüübimise häireid (vt lõik 4.5).

Serotoniinisündroom
SSRI-sid kasutavatel patsientidel on harva täheldatud serotoniinisündroomi. Nimetatud seisundi
kujunemisele võib viidata kindlate sümptomite nt rahutus, treemor, müokloonus ja hüpertermia,
samaaegne esinemine. Sellisel juhul tuleb tsitalopraamravi koheselt katkestada ning alustada
sümptomaatilise raviga.

Psühhoos
Depressiooniepisoodidega psühhootilistel patsientidel võib ravi süvendada psühhoosi sümptomeid.

Hüponatreemia
Hüponatreemiat ja antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH) on täheldatud harva ja
peamiselt eakatel patsientidel ning üldiselt need nähud taanduvad ravi katkestamisel.

Neerupuudulikkus
Kuna andmed tsitalopraami kasutamise kohta raske neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens
<30 ml/min) puuduvad, ei ole ravimi kasutamine neil soovitatav (vt lõik 4.2).

Maksapuudulikkus
Maksapuudulikkusega patsientidel on soovitatav annust vähendada (vt lõik 4.2) ning hoolikalt jälgida
maksafunktsiooni näitajaid.

Liht-naistepuna (Hypericum perforatum)
Kõrvaltoimeid võib sagedamini esineda tsitalopraami ja liht-naistepuna (Hypericum perforatum)
sisaldavate taimsete preparaatide samaaegsel kasutamisel. Seetõttu ei tohi tsitalopraami ja lihtnaistepuna
sisaldavaid preparaate koos kasutada (vt lõik 4.5).

Annuse kohandamine
Ravi alguses võivad tekkida unetus ja rahutus. Sellisel juhul võib abi olla annuse kohandamisest.

QT-intervalli pikenemine
Tsitalopraami vähemtähtsa metaboliidi (didemetüültsitalopraami) taseme tõus organismis võib tundlikel
isikutel, patsientidel, kellel kahtlustatakse kaasasündinud pikenenud QT-intervalli sündroomi või
hüpokaleemia/hüpomagneseemiaga patsientidel teoreetiliselt põhjustada QT-intervalli pikenemist.
Kliinilistes uuringutes osalenud 2500 patsiendil, kellest 277 esines südame funktsiooni muutus enne
uuringut, EKG-uuringus kliiniliselt märkimisväärseid muutusi ei esinenud. EKG jälgimine võib siiski
soovitatav olla üleannustamise korral või kui patsiendil esineb metabolismihäire, mis suurendab ravimi
maksimaalset plasmakontsentratsiooni, nt maksapuudulikkus.

Ärajätunähud, mis tekivad pärast ravimi kasutamise lõpetamist
Ravi lõpetamisel esinevad sageli ärajätunähud ja seda eelkõige siis, kui ravi lõpetati järsult (vt lõik 4.8).

Ärajätunähtude oht võib sõltuda erinevatest teguritest, sh ravi kestusest, annuse suurusest ning annuse
vähendamise kiirusest. Kõige sagedamini täheldatud reaktsioonideks on pearinglus, sensoorsed häired (sh
paresteesia), unehäired (sh unetus ja pingelised unenäod), rahutus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine,
treemor ja peavalu. Üldiselt on need sümptomid kerge või mõõduka raskusastmega, kuid mõnedel
patsientidel võivad need osutuda raskekujulisteks. Nimetatud sümptomid tekivad tavaliselt paari esimese
päeva jooksul pärast ravi lõpetamist, kuid väga harva on neid täheldatud ka patsientidel, kes on oma
annuse kogemata vahele jätnud. Üldiselt kaovad need sümptomid iseenesest ning taanduvad tavaliselt 2
nädala jooksul, kuigi mõnedel isikutel võivad need püsida ka kauem (2...3 kuud või rohkem). Seetõttu
soovitatakse ravi lõpetamisel mõne nädala või kuu jooksul Citalopram BMM Pharma annust vastavalt
patsiendi seisundile järk-järgult vähendada (vt lõik 4.2).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed
Tsitalopraami ja MAO inhibiitorite samaaegne kasutamine võib esile kutsuda tõsiseid kõrvaltoimeid, sh
serotoniinisündroomi (vt lõik 4.4).

Patsientidel, kes on saanud samaaegset ravi selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitori (SSRI) ja
monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoriga, sh selektiivse MAO inhibiitori selegiliini ja pöörduva
toimega MAO inhibiitori (RIMA) moklobemiidiga, ning patsientidel, kes äsja lõpetasid SSRI-ravi ning
alustasid ravi MAO inhibiitoriga, on esinenud raskeid ning vahel ka surmaga lõppenud reaktsioone.

Mõnedel juhtudel on kirjeldatud serotoniinisündroomile iseloomulikke sümptomeid. MAO inhibiitori ja
teiste toimeainete vahelised koostoimed võivad avalduda järgmiste sümptomitena: hüpertermia, rigiidsus,
müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos võimaliku eluliste näitajate kiire kõikumisega,
vaimse seisundi muutused nagu segasus, ärrituvus ja äärmuslik rahutus, mis võib progresseeruda
deliiriumi ja koomani (vt lõik 4.3).

Serotoninergilised ravimid
Tsitalopraami ei tohi kasutada koos serotoninergilise toimega ravimitega, nagu sumatriptaan või teised
triptaanid, tramadool, oksitriptaan ja trüptofaan.

Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI-d) toimel võib tugevneda sumatriptaani
serotoninergiline toime. Kuni täiendava informatsiooni saamiseni ei ole tsitalopraami ja 5-HT agonistide,
nt sumatriptaan ja teised triptaanid, samaaegne kasutamine soovitatav.

Ettevaatlik tuleb olla patsientidega, kes saavad samaaegset ravi antikoagulantidega, trombotsüütide
funktsiooni mõjutavate ravimitega, nt mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (MSPVA-d),
atsetüülsalitsüülhappe, dipüridamooli ning tiklopidiini või teiste verejooksu tekkeohtu suurendada võivate
ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, fenotiasiinid ja tritsüklilised antidepressandid) (vt lõik
4.4).

Tsitalopraami samaaegne kasutamine pimosiidiga on vastunäidustatud (vt lõik 4.3). 2 mg pimosiidi
üksikannuse manustamisel tervetele vabatahtlikele, kes olid saanud 11 päeva ravi tsitalopraamiga annuses
40 mg, suurenes pimosiidi AUC väga vähe ning C vaid ligikaudu 10 %, mis oli statistiliselt ebaoluline.
max
Võrreldes pimosiidi üksikannusega (keskmiselt 2 ms), pikenes pärast tsitalopraami ja pimosiidi
koosmanustamist (keskmiselt 10 ms) QT- intervall hoolimata sellest, et pimosiidi taseme tõus plasmas oli
väga väike. Seda koostoimet täheldati juba pimosiidi üksikannuse manustamisel, mistõttu on tsitalopraami
ja pimosiidi samaaegne kasutamine vastunäidustatud.

Ettevaatlik tuleb olla teiste QT-intervalli pikendavate või hüpokaleemiat/hüpomagneseemiat põhjustavate
ravimite samaaegse manustamisega, kuna need ravimid pikendavad QT-intervalli sarnaselt
tsitalopraamiga.

Krambiläve alandavad ravimid
SSRI-d alandavad krambiläve. Ettevaatlik tuleks olla, kui samaaegselt kasutatakse teisi ravimeid, mis
võivad krambiläve alandada (nt antidepressandid (tritsüklilised antidepressandid), neuroleptikumid
(fenotiasiinid, tioksanteenid ja butürofenoonid), meflokiin, bupropioon ja tramadool).

Tsitalopraami senise kasutamise põhjal ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi koostoimeid
neuroleptikumidega. Siiski, sarnaselt teiste SSRI-dega, ei saa farmakodünaamiliste koostoimete võimalust
välistada.

Kõrvaltoimeid võib sagedamini esineda tsitalopraami ja liht-naistepuna (Hypericum perforatum)
sisaldavate taimsete preparaatide samaaegsel kasutamisel (vt lõik 4.4).

Tsitalopraami ja alkoholi samaaegsel kasutamisel ei ole farmakodünaamilisi ega farmakokineetilisi
koostoimeid esinenud. Siiski ei soovitata tsitalopraami ja alkoholi koos tarvitada.

Farmakokineetilised koostoimed
Estsitalopraam (tsitalopraami aktiivne enantiomeer) on ensüümi CYP2D6 inhibiitor. Ettevaatlik peab
olema estsitalopraami manustamisel koos ravimitega, mis metaboliseeruvad põhiliselt nimetatud ensüümi
vahendusel ja millel on kitsas terapeutiline indeks, nt flekainiid, propafenoon ja metoprolool (kasutamisel
südamepuudulikkuse korral) või mõnede kesknärvisüsteemi toimivate ravimitega, mis metaboliseeruvad
peamiselt CYP2D6 kaudu, nt antidepressandid nagu desipramiin, klomipramiin ja nortriptülliin või
antipsühhootikumid nagu risperidoon, tioridasiin ja haloperidool. Vajalik võib olla annuste kohandamine.
Samaaegne manustamine koos metoprolooliga viis metoprolooli plasmakontsentratsiooni kahekordse
suurenemiseni.

Estsitalopraam metaboliseerub peamiselt ensüümi CYP2C19 kaudu. Metabolismis võivad väiksemal
määral osaleda ka CYP3A4 ja CYP2D6. Tundub, et CYP2D6 katalüüsib osaliselt peamise metaboliidi S-
DCT (demetüleeritud estsitalopraami) metaboliseerumist.

Estsitalopraami samaaegne manustamine koos tsimetidiiniga annuses 400 mg päevas (tuntud
ensüümiinhibiitor) põhjustas tsitalopraami (ligikaudu 70%) kontsentratsioonide mõõduka tõusu.

Estsitalopraami manustamine koos 30 mg omeprasooliga (CYP2C19 inhibiitor) üks kord ööpäevas viis
estsitalopraami plasmakontsentratsiooni mõõduka (ligikaudu 50%) suurenemiseni.

Seega peab olema ettevaatlik, kui estsitalopraami kasutatakse koos CYP2C19 inhibiitorite (nt omeprasool,
esomeprasool, fluvoksamiin, lansoprasool, tiklopidiin, flukonasool) või tsimetidiiniga. Vajalikuks võib
osutuda estsitalopraami annuse vähendamine, mis peab lähtuma samaaegse ravi korral täheldatud
kõrvaltoimetest.

Farmakokineetilises uuringus tsitalopraami ega imipramiini tase ei muutunud, kuid kahekordistus
imipramiini peamise metaboliidi desipramiini tase. Desipramiini ja tsitalopraami kooskasutamisel on
täheldatud desipramiini plasmakontsentratsiooni tõusu. Vajalikuks võib osutuda desipramiini annuse
vähendamine.

Liitiumil ja tsitalopraamil farmakokineetilisi koostoimeid ei esine. Siiski on kirjeldatud juhtumeid, kus
SSRI ja liitiumi või trüptofaani kombineerimisel tugevnes serotoninergiline toime. Tsitalopraami ja nende
ainete samaaegsel kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Jätkata tuleb liitiumi taseme tavapärast jälgimist.

Farmakokineetilisi koostoimeid tsitalopraami ja levomepromasiini, digoksiini või karbamasepiini ning
viimase metaboliidi karbamasepiin-epoksiidi vahel ei ole täheldatud.

Toit ei mõjuta tsitalopraami imendumist ega teisi farmakokineetilisi parameetreid.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Andmed tsitalopraami kasutamise kohta rasedatel on piiratud. Rottidel läbiviidud uuringutes ilmnes
teratogeenne toime suurte annuste kasutamisel, mis olid toksilised emasloomale (vt lõik 5.3).
Potentsiaalne oht inimestele ei ole teada. Tsitalopraami võib raseduse ajal kasutada vaid selge näidustuse
korral.

Mõnedel juhtudel on vastsündinutel kirjeldatud ärajätusümptomeid, mis olid tingitud SSRI kasutamisest
raseduse lõpp-perioodil. Kui ema jätkab tsitalopraami kasutamist ka raseduse hilisemas staadiumis, tuleb
vastsündinuid jälgida. Raseduse ajal tuleks vältida ravimi kasutamise äkilist lõpetamist.

Kui ema kasutas raseduse hilisemas staadiumis SSRI-d/SNRI-d, võivad vastsündinul ilmneda järgnevad
sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambihood, ebastabiilne kehatemperatuur,
toitmisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor,
närvilisus, ärrituvus, letargia, pidev nutmine, somnolentsus ja uinumisraskused. Tegemist võib olla nii
serotoninergiliste toimete kui ärajätunähtudega. Enamikel juhtudel algasid komplikatsioonid vahetult või
varsti (vähem kui 24 tunni jooksul) pärast sünnitust.

Imetamine
Tsitalopraam eritub väikestes kogustes rinnapiima. Rinnaga toitmise eelised peaksid üles kaaluma
potentsiaalsed kõrvaltoimed lapsele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Tsitalopraam omab kerget või mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Psühhoaktiivsed ravimid võivad vähendada otsustusvõimet ja reaktsioonikiirust ohtlikes olukordades.
Patsienti tuleb nendest toimetest informeerida ja hoiatada, et tema võime autot juhtida või masinatega
töötada võib olla häiritud.

4.8 Kõrvaltoimed

Tsitalopraami kõrvaltoimed on üldiselt kerged ja mööduvad. Kõige rohkem väljenduvad need ravi
esimestel nädalatel ning depressiivse seisundi taandumisel need tavaliselt nõrgenevad.

Kliinilistes uuringutes on täheldatud järgmiseid ravi vajanud kõrvaltoimeid:
Alltoodud kõrvaltoimed on ligikaudsete esinemissageduste põhjal jaotatud järgnevalt:
Väga sage (1/10)
Sage (>1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100)
Harv (1/10000 kuni <1/1000)
Väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv
Harvadel juhtudel võib esineda verejookse (nt günekoloogilisi ja seedetrakti verejookse, ekhümoosi ning
teisi naha või limaskestade verejookse).

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage
Kaalulangus, kaalutõus.

Psühhiaatrilised häired
Väga sage
Somnolentsus, unetus, agiteeritus, närvilisus.
Sage
Unehäired, kontsentreerumisvõime langus, ebatavalised unenäod, amneesia, ärevus, libiido langus,
söögiisu tõus, anoreksia, apaatia, segasus.
Aeg-ajalt
Eufooria, libiido tõus.
Harv
Psühhomotoorne rahutus/akatiisia (vt lõik 4.4).
Väga harv
Hallutsinatsioonid, mania, depersonalisatsioon, paanikahoog (need nähud võivad olla ka põhihaiguse
sümptomiteks).
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)
Suitsiidimõtted/suitsidaalne käitumine*

Närvisüsteemi häired
Väga sage
Peavalu, treemor, pearinglus.
Sage
Migreen, paresteesiad.
Aeg-ajalt
Ekstrapüramidaalnähud, krambid.

Silma kahjustused
Väga sage
Akommodatsioonihäired.
Sage
Nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt
Tinnitus.

Südame häired
Väga sage
Palpitatsioonid.
Sage
Tahhükardia.
Aeg-ajalt
Bradükardia.
Väga harv
Supraventrikulaarne ja ventrikulaarne arütmia.

Vaskulaarsed häired
Sage
Posturaalne hüpotensioon, hüpotensioon, hüpertensioon.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage
Riniit, sinusiit.
Aeg-ajalt
Köha.

Seedetrakti häired
Väga sage
Iiveldus, suukuivus, kõhukinnisus, kõhulahtisus.
Sage
Düspepsia, oksendamine, kõhuvalu, meteorism, suurenenud süljeeritus.

Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt
Maksaensüümide aktiivsuse tõus.

Neerude ja kuseteede häired
Sage
Urineerimishäired, polüuuria.
Harv
Hüponatreemiat ja antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH) on täheldatud harva ja
peamiselt eakatel patsientidel (vt lõik 4.4).

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Sage
Ejakulatsioonihäire, naistel anorgasmia, düsmennorröa, impotentsus.
Väga harv
Galaktorröa.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga sage
Suurenenud higistamine.
Sage
Lööve, kihelus.
Aeg-ajalt
Valgustundlikkus.
Väga harv
Angioödeem.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt
Müalgia.
Väga harv
Artralgia.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage
Jõuetus.
Sage
Väsimus, haigutamine, maitsmishäired.
Aeg-ajalt
Allergilised reaktsioonid, minestus, halb enesetunne.
Harv
SSRI-sid kasutavatel patsientidel on harva täheldatud serotoniinisündroomi.
Väga harv
Anafülaktilised reaktsioonid.

*Tsitalopraamravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Ärajätu sümptomid, mis tekivad pärast ravimi kasutamise lõpetamist
SSRI/SNRI-ravi lõpetamisel (eriti ravi järsul lõpetamisel ) esinevad sageli ärajätu sümptomid. Täheldatud
on pearinglust, sensoorseid häireid (sh paresteesiat ja elektrilöögi tunnet), unehäireid (sh unetust ja
pingelisi unenägusid), rahutust või ärevust, iiveldust ja/või oksendamist, treemorit, segasust, higistamist,
peavalu, kõhulahtisust, palpitatsioone, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Need
sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad
need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on pärast seda, kui tsitalopraamravi ei ole enam
vajalik, soovitatav see lõpetada annust järkjärgult vähendades (vt lõik 4.2 ning lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine

Sümptomid
Somnolentsus, kooma, stuupor, krambihood, muutused EKG-s (nt QT-intervalli pikenemine), atriaalne ja
ventrikulaarne arütmia, iiveldus, oksendamine, higistamine, tsüanoos ja hüperventilatsioon,
rabdomüeloos. Tekkida võivad serotoniinisündroomi nähud ­ eriti teiste ravimite samaaegsel kasutamisel.

Ravi
Spetsiifilist antidooti tsitalopraamile ei ole. Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Kaaluda tuleb aktiivsöe ja
osmootse toimega lahtisti (nt naatriumsulfaadi) manustamist ning mao tühjendamist. Kui teadvus on
häiritud, tuleb patsient intubeerida. Jälgida tuleb EKG-d ja teisi elutähtsaid näitajaid.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Antidepressandid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid,
ATC-kood: N06AB04.

Toimemehhanism ja farmakodünaamilised toimed
Tsitalopraami 5-HT tagasihaaret inhibeeriva toime suhtes ei kujune pikaajalise ravi kestel välja
tolerantsust.
Antidepressiivne toime on tõenäoliselt seotud spetsiifilise serotoniini tagasihaaret inhibeeriva toimega aju
neuronites.
Tsitalopraam praktiliselt ei mõjuta noradrenaliini, dopamiini ja gamma-aminovõihappe neuronaalset
tagasihaaret. Tsitalopraami afiinsus kolinergiliste, histaminergiliste ja mitmete adrenergiliste,
serotoninergiliste ning dopaminergiliste retseptorite suhtes puudub või on minimaalne. Tsitalopraam on
kahetsükliline isobensofuraani derivaat, mis ei ole keemiliselt sarnane tritsükliliste ega tetratsükliliste
antidepressantidega või teiste saadaolevate antidepressantidega. Tsitalopraami peamised metaboliidid on
samuti selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuigi vähemaktiivsed. Ei ole täheldatud, et
metaboliidid osaleksid tsitalopraami üldise antidepressiivse toime kujunemises.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Toimeaine üldine iseloomustus
Imendumine
Suukaudsel manustamisel imendub tsitalopraam kiiresti: maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas
saavutatakse keskmiselt 4 (1...7) tunni jooksul. Imendumine ei sõltu toidukordadest. Suukaudsel
manustamisel on biosaadavus ligikaudu 80%.

Jaotumine
Näiv jaotusruumala on 12...17 l/kg. Tsitalopraami ja tema metaboliitide seonduvus plasmavalkudega on
alla 80%.

Biotransformatsioon
Tsitalopraam metaboliseeritakse demetüültsitalopraamiks, didemetüültsitalopraamiks, tsitalopraam-N-
oksiidiks ja deamiinitud propioonhappe derivaadiks. Propioonhappe derivaat ei ole farmakoloogiliselt
aktiivne. Demetüültsitalopraam, didemetüültsitalopraam ja tsitalopraam-N-oksiid on selektiivsed
serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuid nõrgema toimega kui lähteaine.

Peamiseks metaboliseerivaks ensüümiks on CYP2C19. Metabolismis võivad vähesel määral osaleda ka
CYP3A4 ja CYP2D6.

Eliminatsioon
Plasma poolväärtusaeg on ligikaudu 1,5 ööpäeva. Süsteemsel manustamisel on plasmakliirens ligikaudu
0,3...0,4 l/min ning suukaudsel manustamisel ligikaudu 0,4 l/min.
Tsitalopraam elimineeritakse peamiselt maksa (85%), kuid osaliselt ka neerude (15%) kaudu.
Manustatud tsitalopraami kogusest eritub 12...23% muutumatul kujul uriininga. Maksakliirens on
ligikaudu 0,3 l/min ning neerukliirens 0,05...0,08 l/min. Püsikontsentratsioon saavutatakse 1...2 nädala
pärast. On näidatud, et püsikontsentratsiooni ning manustatud annuse vahel on lineaarne seos. Kui ravimit
manustatakse annuses 40 mg ööpäevas, on saavutatav keskmine plasmakontsentratsioon ligikaudu 300
nmol/l. Puudub seos tsitalopraami plasmakontsentratsiooni ning ravivastuse või kõrvaltoimete ilmnemise
vahel.

Patsiendispetsiifilised näitajad

Eakad patsiendid ((65 aastased))
On näidatud, et aeglustunud metabolismi tõttu on eakatel patsientidel ravimi poolväärtusaeg pikem ja
kliirensite väärtused väiksemad.

Maksapuudulikkus
Halvenenud maksafunktsiooniga patsientidel elimineerub tsitalopraam aeglasemalt. Tsitalopraami plasma
poolväärtusaeg on neil ligikaudu 2 korda pikem ning püsikontsentratsioon ligikaudu 2 korda kõrgem kui
normaalse maksafunktsiooniga patsientidel.

Neerupuudulikkus
Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel on tsitalopraami puhul täheldatud pikemat
poolväärtusaega ja plasmakontsentratsiooni vähest suurenemist. Tsitalopraami eliminatsioon toimub
aeglasemalt, kuid see ei mõjuta oluliselt ravimi farmakokineetikat.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ning kartsinogeensuse konventsionaalsed prekliinilised
uuringud ei ole näidanud spetsiifilist kahjulikku toimet inimesele.

Kroonilise toksilisuse uuringutes rottidel täheldati mitmete organite fosfolipidoosi. See toime oli ravi
lõpetamisel pöörduv. Fosfolipiidide kogunemist on pikaajalistes loomkatsetes täheldatud seoses paljude
katioon-amfifiilsete ravimitega. Selle toime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes rottidel täheldati järglastel skeletianomaaliaid, kuid väärarendite
esinemissagedus ei suurenenud. See toime võib olla seotud ravimi farmakoloogilise toimega või olla
emasloomale osutunud toksilise toime tagajärjeks. Peri- ja postnataalsed uuringud näitasid järglaste
elulemuse vähenemist imetamisperioodil. Potentsiaalne oht inimestele ei ole teada.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu:
Mannitool
Mikrokristalne tselluloos
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumsteraat

Tableti kate:
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 6000

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Tabletid on PVC/PVDC/alumiinium blisterpakendites.
Pakendis on 10, 14, 20, 28, 30, 49, 50, 56, 60, 98, 100, 250 või 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

BMM Pharma AB
Blasieholmsgatan 2
111 48 Stockholm
Rootsi


8. MÜÜGILOA NUMBRID

10 mg: 570508
20 mg: 570708
40 mg: 570608


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

08.02.2008/19.08.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud augustis 2009