Citalanorm genericon - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Citalanorm Genericon, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Citalanorm Genericon, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Citalanorm Genericon, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Citalanorm Genericon 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 1 tablett sisaldab
tsitalopraamvesinikkbromiidi koguses, mis vastab 10 mg tsitalopraamile.

Citalanorm Genericon 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 1 tablett sisaldab
tsitalopraamvesinikkbromiidi koguses, mis vastab 20 mg tsitalopraamile.

Citalanorm Genericon 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 1 tablett sisaldab
tsitalopraamvesinikkbromiidi koguses, mis vastab 40 mg tsitalopraamile.
INN. Citalopramum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett

10 mg tablett:
Ümmargused valged tabletid, diameetriga 6 mm.

20 mg tablett:
Ümmargused valged tabletid, millel on poolitusjoon mõlemal pool ja ,külgedel diameetriga 8 mm.
Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

40 mg tablett:
Ümmargused valged tabletid, millel on poolitusjoon mõlemal pool ja külgedel, diameetriga 10 mm.
Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.
Paanikahäire, agorafoobiaga või ilma.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Tsitalopraami tuleb manustada ühekordse suukaudse annusena kas hommikul või õhtul.
Tablette võib võtta ilma või koos toiduga, kuid vedelikuga.

Täiskasvanud
Depressiooni ravi:
Soovitatav algannus on 20 mg üks kord ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi reageerimisest ravile, võib
annust vajadusel suurendada kuni 40 mg-ni ööpäevas. Ööpäevane annus ei tohi ületada 60 mg.
Pärast ravi algust on antidepressiivse toime avaldumise algust oodata vähemalt kahe nädala pärast.
Pärast sümptomite taandumist on vajalik ravi jätkamine vähemalt 4...6 kuu vältel.

Paanikahäire ravi:
Soovitatav algannus esimesel nädalal on 10 mg ööpäevas, et vältida paradoksaalseid reaktsioone (nt.
paanika, ärevus), pärast võib annust suurendada kuni 20 mg-ni ööpäevas. Esmane toime avaldub
tavaliselt 2...4 nädala pärast. Sõltuvalt patsiendi reageerimisest ravile, võib annust edasi suurendada
kuni maksimaalselt 60 mg-ni ööpäevas. Täielik ravitoime avaldumine võtab aega kuni 3 kuud, vajalik
võib olla ravi jätkamine mitme kuu jooksul.
Enam kui 6 kuud kestva ravi efektiivsuse kohta on andmed piiratud.

Eakad (üle 65-aastased)
Depressiooni ravi:
Tsitalopraami annust peab eakatel vähendama 50%, st manustatakse annuses 10...20 mg ööpäevas.
Sõltuvalt patsiendi reageerimisest ravile, võib annust suurendada maksimaalselt 30...40 mg-ni
ööpäevas.

Paanikahäire ravi:
Soovitatav algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Nädala pärast võib annust suurendada 20 mg
ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi reageerimisest ravile, võib annust edasi suurendada kuni maksimaalselt
40 mg-ni ööpäevas.

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid
Tsitalopraami ei tohi kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel (vt lõik 4.4)..

Neerufunktsiooni häirega patsiendid
Kerge ja keskmise raskusega neerupuudulikkuse korral ei ole annuse korrigeerimine vajalik.
Raske neerupuudulikkusega patsientidel tuleb kasutada ettevaatusega (kreatiniini kliirens < 30 ml/min,
vt lõik 5.2).

Maksafunktsiooni häirega patsiendid
Maksafunktsiooni häirete korral on soovitatav algannus 10 mg ööpäevas. Ööpäevane annus ei tohi
ületada 30 mg. Patsiente tuleb kliiniliselt jälgida (vt lõik 4.4).

Aeglased CYP2C19 abil metaboliseerijad
Teadaolevalt aeglastel CYP2C19 metaboliseerijatel soovitatakse ravi kahel esimesel nädalal kasutada
algannusena 10 mg ööpäevas. Olenevalt ravitulemusest võib annust seejärel suurendada kuni 20 mg
ööpäevas (vt lõik 5.2).

Erinevateks annustamisskeemideks tuleb välja kirjutada sobiva tugevusega tabletid.

SSRI ärajätmisel täheldatud ärajätunähud
Äkilist ravi lõpetamist tuleks vältida. Ravi tsitalopraamiga tuleb lõpetada annust järk-järgult, vähemalt
1...2 nädalaste intervallidega vähendades, et ära hoida võimalike ärajätunähtude teket (vt lõigud 4.4 ja
4.8). Kui pärast annuse vähendamist või ravi ärajätmisel ilmnevad talumatuse sümptomid, võib
kaaluda ravimi manustamise jätkamist eelnevalt väljakirjutatud annuses. Seejärel võib arst annuse
vähendamist jätkata, kuid väiksemate astmete kaupa.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Tsitalopraami ei tohi anda patsientidele, kes kasutavad monoamiini oksüdaasi inhibiitoreid (MAOI),
sh selegiliini ööpäevase annusega üle 10 mg.
Tsitalopraami ei tohi anda kahe nädala jooksul pärast pöördumatu toimega MAO inhibiitorite
kasutamist või pöörduva toimega MAO inhibiitori (RIMA) kasutamist (MAOI ravimi omaduste
kokkuvõttes toodud aja jooksul). MAO inhibiitorit ei tohi kasutada 7 päeva pärast tsitalopraami
võtmist (vt lõik 4.5).

Samaaegne ravi pimosiidiga (vt lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Tsitalopraami ei tohi kasutada koos ravimpreparaatidega, millel on serotoniinergiline toime, nt
sumatriptaan või teised triptaanid, tramadool, oksitriptaan ja trüptofaan.

Kuna toime ei avaldu ravi esimeste nädalate jooksul, peab patsiendi seisundit sellel perioodil hoolikalt
jälgima.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.
Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks tsitalopraami kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Tsitalopraami kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab suhteliselt ebameeldiv või
häiriv rahutus ja liikumisvajadus, millega kaasneb sageli võimetus rahulikult seista või istuda. Kõige
tõenäolisemalt tekib see paari esimese ravinädala jooksul. Kui patsiendil tekivad nimetatud
sümptomid, võib annuse suurendamine osutuda kahjulikuks.

Diabeetikutel võib ravi SSRI-ga muuta glükoosi taset veres. Insuliini ja/või suukaudsete suhkrutõve
ravimite annust võib vajadusel korrigeerida.

Ravi tsitalopraamiga peab katkestama kohe, kui patsiendil tekivad krambid. Tsitalopraam-ravist tuleb
hoiduda ebastabiilse epilepsiaga patsientide puhul ning epilepsia ravi saavate patsientide seisundit
tuleb hoolikalt jälgida. Epilepsiahoogude sagenemisel tuleb tsitalopraamravi lõpetada.

SSRI-ravi ärajätmisel täheldatud ärajätunähud
Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes
uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 40% patsientidest tsitalopraam-ravi grupis ja
20% patsientidest, kes said platseebot.

Ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda erinevatest teguritest, sh ravi kestusest, annuse suurusest ning
annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedamini täheldatud reaktsioonideks on pearinglus, sensoorsed
häired (sh paresteesia), unehäired (sh unetus ja pingelised unenäod), rahutus või ärevus, iiveldus ja/või
oksendamine, treemor, segasus, higistamine, peavalu, kõhulahtisus, palpitatsioonid, emotsionaalne
ebastabiilsus, ärrituvus ning nägemishäired. Üldiselt on need sümptomid kerge või mõõduka
raskusastmega, kuid mõnedel patsientidel võivad need osutuda raskekujulisteks. Nimetatud
sümptomid tekivad tavaliselt paari esimese päeva jooksul pärast ravi lõpetamist, kuid väga harva on
neid täheldatud ka patsientidel, kes on oma annuse kogemata vahele jätnud. Üldiselt kaovad need
sümptomid iseenesest ning taanduvad tavaliselt 2 nädala jooksul, kuigi mõnedel isikutel võivad need
püsida ka kauem (2...3 kuud või rohkem). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetamisel mõne nädala või kuu
jooksul tsitalopraami annust vastavalt patsiendi seisundile järk-järgult vähendada (vt lõik 4.2).
Ravi lõpetamisel võivad ilmneda ärajätunähud, kuigi saadaolevate kliiniliste ja prekliiniliste andmete
põhjal ei tohiks tsitalopraam sõltuvust tekitada.

Väheste kliiniliste kogemuste tõttu peaks tsitalopraami ordineerimisel olema ettevaatlik, kui patsient
saab elekter-krampravi.

Tsitalopraami tuleb kasutada ettevaatlikkusega anamneesis esinenud maniaga või hüpomaniaga
patsientidel. Tsitalopraami ravi tuleb lõpetada, kui patsiendil tekib maniakaalne psühhoos.

On teateid, et SSRI-d pikendavad veritsusaega ja/või võivad põhjustada järgmisi verejookse:
ekhümoos, günekoloogiline verejooks, seedetrakti verejooks või teised naha ja limaskestade veritsused
(vt lõik 4.8). Ettevaatus on vajalik SSRI kasutavate patsientide puhul, kes kasutavad ravimeid, mis
mõjutavad trombotsüütide funktsiooni või verejooksu soodustavaid teisi ravimeid, aga ka anamneesis
veritsushäiretega patsientide puhul (vt lõik 4.5).

Harva võib SSRI kasutavatel patsientidel tekkida serotoniinisündroom. Sümptomite kombinatsioon
nagu ärevus, treemor, müokloonilised tõmblused ja hüpertermia võivad viidata selle sündroomi
tekkele. Sellisel juhul tuleb koheselt tsitalopraamravi lõpetada ja alustada sümptomaatilise raviga.

Mõnedel paanikahäirega patsientidel on ravi alguses tekkinud ärevuse sümptomite tugevnemine.
Selline paradoksaalne esialgne ängistuse suurenemise reaktsioon on enam väljendunud ravi esimeste
päevade jooksul ning taandub tavaliselt ravi jätkudes. Väiksem algannus (vt lõik 4.2) on soovitatav,
selleks, et vähendada ärevusest tingitud sümptomeid.

Psüühikahäirete all kannatavate patsientide depressiooni ravi võib soodustada psühhoosi sümptomeid.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Tsitalopraami ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes
esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset
käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat
käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse
käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi
kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning
käitumuslikule arengule.

Maksakahjustuse korral on soovitav vähendada tsitalopraami raviannust (vt lõik 4.2) ning jälgida
maksafunktsiooni.
Hüponatreemiat ja antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH) on esinenud harva,
peamiselt eakatel patsientidel. Normaalsed väärtused taastusid ravi lõpetamisel.

Kõrvaltoimeid võib sagedamini esineda tsitalopraami ja liht-naistepuna (Hypericum perforatum)
sisaldavate taimsete preparaatide samaaegsel kasutamisel. Seetõttu ei tohi tsitalopraami ja liht-
naistepuna sisaldavaid preparaate koos kasutada.

Ravi alguses võib esineda unetust ja ärevust. Sellisel juhul võib annuse muutmisest abi olla.

Arvestada tuleb tegureid, mis võivad mõjutada tsitalopraami vähemtähtsa metaboliidi
(didemetüültsitalopraami) taseme tõusu organismis, kuna selle suurenenud kontsentratsioon võib
tundlikel isikutel teoreetiliselt pikendada QT-intervalli. Kuid kliinilistel uuringutel tehtud EKG
kontroll 2500 patsiendil, sh 277 südamehäirega patsiendil, ei näidanud kliiniliselt olulisi muutusi
elektrokardiogrammis.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed
Tõsiseid ja harva surmaga lõppevaid kõrvaltoimeid on esinenud patsientidel, kes on kasutanud
selektiivset serotoniini tagasihaarde inhibiitorit (SSRI) kombinatsioonis MAO inhibiitoriga, k.a
selektiivset MAO inhibiitorit selegiliini ja pöörduva toimega MAO inhibiitorit moklobemiidi ning
patsientidel, kes lõpetasid hiljuti ravi SSRI-ga ja alustasid MAO inhibiitoriga.
Mõnedel juhtudel tekkisid serotoniinisündroomile sarnased nähud. Sümptomid, mis tekkisid
tsitalopraami ja MAO inhibiitori koosmanustamisel: hüpertermia, lihasrigiidsus, müokloonilised
tõmblused, autonoomne ebastabiilsus kiiresti muutuvate elumärkidega, psüühikahäired, sh
segasusseisund, ärrituvus, ekstreemne ärevus kuni deliiriumi ja koomani välja (vt lõik 4.3).

Sumatriptaani serotoniinergiline toime võib suureneda selektiivsete serotoniini tagasihaarde
inhibiitorite (SSRI) kasutamisel. Kuni täiendava informatsiooni saamiseni ei ole tsitalopraami ja 5-HT
agonistide nagu sumatriptaan jt triptaanid samaaegne kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4).

Ettevaatus on vajalik tsitalopraami samaaegsel kasutamisel antikoagulantide või ravimitega, mis
pärsivad trombotsüütide agregatsiooni, (nt MSPVA-d, atsetüülsalitsüülhape, dipüridamool, tiklopidiin)
või teised verejooksu soodustavad ravimid (nt atüüpilised antipsühhootikumid, fenotiasiinid,
tritsüklilised depressandid) (vt lõik 4.4).

Katsed tsitalopraami ja neuroleptikumidega viitavad omavahelise koostoime puudumisele.
Sellegipoolest, sarnaselt teiste SSRI-dega, ei saa välistada võimalikku farmakodünaamilist koostoimet.

Alkoholi ja tsitalopraami farmakodünaamilist ja farmakokineetilist koostoimet pole tõestatud.
Alkoholi tarbimist on siiski soovitatav ravimi võtmise ajal vältida.

2 mg pimosiidi ühekordse annuse manustamine tervetele vabatahtlikele, keda raviti tsitalopraamiga 40
mg/ööpäevas 11 päeva jooksul, põhjustas pimosiidi AUC ja Cmax ainult väikest, ligikaudu 10 %
tõusu, mis ei ole statistiliselt oluline. Vaatamata pimosiidi taseme vähesele suurenemisele plasmas,
pikenes QTc intervall rohkem pärast tsitalopraami ja pimosiidi samaaegset manustamist (keskmiselt
10 ms), võrreldes pimosiidi ühekordse üksikannusega (keskmiselt 2 ms). Kuna seda koostoimet
täheldati juba pärast pimosiidi ühekordset annust, siis samaaegne ravi pimosiidi ja tsitalopraamiga on
vastunäidustatud.

Farmakokineetilised koostoimed
Teiste ravimite toime tsitalopraami farmakokineetikale
Tsimetidiin, teadaolev ensüümi inhibiitor, põhjustab tsitalopraami keskmise kontsentratsiooni 40%
suurenenemist. Ettevaatus on vajalik tsitalopraami ja tsimetidiini suurte annuste koosmanustamisel.

Tsitalopraami toime teiste ravimite farmakokineetikale
Plasmavalkudega seondumise tasemel ei ole farmakokineetilisi koostoimeid oodata. Tsitalopraam on
nõrk ensüüm CYP2D6 inhibiitor. Kuigi tsitalopraamil ei esine olulisi koostoimeid teiste ravimitega, ei
saa koostoimet välistada, kui samaaegselt kasutatakse ravimpreparaati, mis lammutatakse ensüüm
CYP2D6 poolt. Tsitalopraami ja metoprolooli (CYP2D6 substraat) koosmanustamisel kahekordistub
metoprolooli kontsentratsioon vereplasmas. Kliiniliselt olulist mõju see vererõhule ja südame
löögisagedusele ei avaldanud.

Liitiumi ja tsitalopraami vahel pole farmakokineetilisi koostoimeid. Kuid on andmeid, et SSRI-de
koosmanustamisel liitiumi või trüptofaaniga suureneb serotoniinergiline toime. Seetõttu on vajalik
ettevaatus tsitalopraami ja nende preparaatide koosmanustamisel. Nõutav on vereplasma
liitiumisisalduse tavapärane jälgimine.

Farmakokineetilises uuringus tsitalopraami ega imipramiini tase ei muutunud, kuid suurenes
imipramiini peamise metaboliidi desipramiini tase. Kui desipramiini manustati koos tsitalopraamiga,
täheldati desipramiini plasmakontsentratsiooni suurenemist. Vajalikuks võib osutuda desipramiini
annuse vähendamine.

Farmakokineetilisi koostoimeid ei leitud tsitalopraami ja levomepromasiini, digoksiini või
karbamasepiini ja viimase metaboliidi karbamasepiinepoksiidi vahel.

Puuduvad andmed, et toit mõjutaks tsitalopraami imendumist või teisi farmakokineetilisi omadusi.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Tsitalopraami kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud
kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. On olnud
teateid ärajätunähtudest vastsündinutel, kelle emad olid kasutanud raseduse ajal SSRI-sid.
Tsitalopraami ei tohi kasutada raseduse ajal kui see ei ole hädavajalik. Kui ravimit raseduse ajal
kasutada, tuleb annust vähendada ning võimalusel ravi viimasel sünnituse eelsel nädalal lõpetada.

Imetamine
Tsitalopraam eritub väikestes kogustes rinnapiima. Imetamisest saadav kasu peab ületama
potentsiaalse kõrvaltoimetega seotud kahju lapsele.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Tsitalopraam omab vähest või mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Psühhoaktiivsed ravimid mõjutavad otsustusvõimet ja reageerimisvõimet hädaolukordades. Patsiente
tuleb nendest toimetest informeerida ja hoiatada, et see võib mõjutada nende sõidukijuhtimise ja
masinatega töötamise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Sagedasemad kõrvaltoimed (iiveldus, unisus, suukuivus, suurenenud higistamine) on tavaliselt kerged
ja mööduvad. Kõige rohkem väljenduvad need ravi esimestel nädalatel ning depressiivse seisundi
taandumisel need tavaliselt nõrgenevad.

Kliiniliste uuringute käigus teatatud kõrvaltoimed:


Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Väga harv
Teadmata
( 1/10)
( 1/100 kuni
(1/1000 kuni (<1/10000),
<1/10)
<1/100)
sealhulgas
üksikjuhud
Ainevahetus- ja
kehakaalu langus,



toitumishäired
kehakaalu tõus
Psühhiaatrilised unisus,
unehäired,
eufooria,
hallutsinatsioo-
suitsiidi-
häired
unetus,
tähelepanuvõime
suurenenud
nid, mania,
mõtted ja

ärevus,
halvenemine,
libiido
depersonalisat-
suitsidaalne
närvilisus
ebanormaalsed

sioon,
käitumine1

unenäod, amneesia,
paanikahood
rahutus, libiido
(need
langus, söögiisu
sümptomid
suurenemine,
võivad tingitud
anoreksia, apaatia,
olla patsiendi
suitsiidikatse,
haigusest)
segasus

Närvisüsteemi
peavalu,
migreen,
ekstrapürami-

häired
treemor,
paresteesia
daalhäired,
pearinglus

krambid
Silma
akommodat-
nägemishäired


kahjustused
siooni häired
Kõrva ja

tinnitus

labürindi
kahjustused
Südame häired südame
tahhükardia bradükardia
supraventriku-


pekslemine
laarne ja
ventrikulaarne
arütmia
Vaskulaarsed
posturaalne



häired
hüpotensioon,

hüpertensioon
Respiratoorsed, riniit,
sinusiit
köha

rindkere ja
mediastiinumi
häired
Seedetrakti
iiveldus,
düspepsia,



häired
suukuivus,
oksendamine,
kõhukinnisus, kõhuvalu,
kõhulahtisus
kõhupuhitus,

suurenenud
süljeeritus
Maksa ja

maksaensüü-


sapiteede häired
mide

suurenenud
väärtused
Naha ja
suurenenud
lööve, pruritus
fotosensitiiv-
angioödeem
nahaluskoe
higistamine
sus
kahjustused

Lihas-skeleti ja
müalgia
artralgia

sidekoe
kahjustused
Neerude ja
urineerimishäired



kuseteede häired
polüuuria
Reproduktiivse ejakulatsioonihäired,
galaktorröa

süsteemi ja
naistel anorgasmia,
rinnanäärme
düsmenorröa,
häired
impotentsus
Üldised häired
asteenia väsimus,
allergilised
anafülaktiline

ja
haigutamine,
reaktsioonid, reaktsioon
manustamiskoha
maitsetundlikkuse
minestus,

reaktsioonid
muutused
ebamugavus-

tunne
1) Tsitalopraamravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Harv (1/10000 kuni <1/1000)
Akatiisia/psühhomotoorne rahutus (vt lõik 4.4).
Harvadel juhtudel võib tekkida verejooks (nt günekoloogiline- või seedetrakti verejooks, ekhümoos
või naha või limaskestade veritsus).
Harva võib SSRI kasutavatel patsientidel esineda serotoniinisündroom. Hüponatreemiat ja
antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH) on esinenud harva, peamiselt eakatel
patsientidel (vt lõik 4.4).

SSRI-ravi ärajätmisel täheldatud ärajätunähud
Tsitalopraam-ravi lõpetamisel esinevad sageli ärajätunähud (eriti siis, kui ravi lõpetati järsult).
Kõige sagedamini täheldatud reaktsioonideks on pearinglus, sensoorsed häired (sh paresteesia),
unehäired (sh unetus ja pingelised unenäod), rahutus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor,
segasus, higistamine, peavalu, kõhulahtisus, palpitatsioonid, emotsionaalne ebastabiilsus, ärrituvus
ning nägemishäired. Üldiselt on need sümptomid kerge või mõõduka raskusastmega, kuid mõnedel
patsientidel võivad need osutuda raskekujulisteks. Seetõttu kui ravi tsitalopraamiga ei ole enam
vajalik, soovitatakse ravi lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

4.9 Üleannustamine

Surmav annus pole teada. Patsiendid on ellu jäänud pärast kuni 2 g tsitalopraami suukaudset
manustamist. Alkoholi samaaegne tarvitamine võimendab tsitalopraami toimeid. On võimalikud
koostoimed tritsükliliste antidepressantide ning MAO inhibiitoritega.

Üleannustamise sümptomid
Iiveldus, oksendamine, higierituse suurenemine, tahhükardia, uimasus, kooma, düstoonia, krambid,
hüperventilatsioon ja kehatemperatuuri tõus. Südame kõrvaltoimetest on täheldatud nodaalse rütmi
teket, QT-intervalli pikenemist ja laia QRS-kompleksi. Samuti on täheldatud pikaajalist bradükardiat
koos raske hüpotensiooni ja sünkoobiga.
Ägeda mürgistuse korral võivad harva tekkida serotoniinisündroomi tunnused. Nende hulka kuuluvad
vaimse seisundi muutused, neuromuskulaarne hüperaktiivsus ja autonoomse närvisüsteemi
ebastabiilsus. Võib tekkida palavik ja seerumi kreatiniini kinaasi taseme tõus. Harva on täheldatud
rabdomüolüüsi.

Ravi
Tuleb jälgida EKG-d. Täiskasvanutele ja lastele võib ühe tunni jooksul anda sisse aktiivsütt, juhul kui
nad on võtnud ravimit rohkem kui 5 mg/kg kohta.
Kui krambid esinevad sageli või on pikaajalised, võib nende kupeerimiseks kasutada intravenoosset
diasepaami. Ravi peab olema sümptomaatiline ja üldtoetav ning tagama avatud hingamisteed ja
südame ning eluliste näitajate jälgimist kuni seisundi stabiliseerumiseni.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid
ATC-kood: N06AB04.

Tsitalopraam on tugeva ja selektiivse toimega antidepressant, 5-hüdroksütrüptamiini (5-HT,
serotoniin) tagasihaarde inhibiitor.

Toimemehhanism ja farmakodünaamika
Tsitalopraami 5-HT tagasihaaret pärssiv toime ei tekita pikaajalise ravi jooksul tolerantsust.
Antidepressiivne toime on tõenäoliselt tingitud serotoniini tagasihaarde valikulisest pärssimisest
ajukoes.
Tsitalopraam ei avalda praktiliselt mingit toimet noradrenaliini, dopamiini ja gamma-aminovõihappe
neuronaalsele tagasihaardele. Tsitalopraamil puudub või on väga nõrk toime koliinergilistele,
histamiinergilistele, adrenaliinergilistele, serotoniinergilistele ja dopamiinergilistele retseptoritele.
Tsitalopraam on bitsükliline isobensofuraanderivaat, mis ei kuulu keemiliselt tritsükliliste,
tetratsükliliste jt turustatavate antidepressantide gruppi. Tsitalopraami peamised metaboliidid on
samuti selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuid nõrgema toimega. Metaboliidid ei
mõjuta antidepressiivset toimet.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Toimeaine üldised omadused
Imendumine
Tsitalopraam imendub suukaudsel manustamisel kiiresti: maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub
keskmiselt 4 (1...7) tunni pärast. Toit ei mõjuta ravimi imendumist. Biosaadavus suukaudsel
manustamisel on ligikaudu 80%.

Jaotumine
Näiline jaotusruumala on 12...17 l/kg. Tsitalopraami ja tema metaboliitide seondumine
plasmavalkudega on alla 80%.

Biotransformatsioon
Tsitalopraam lammutatakse demetüültsitalopraamiks, didemetüültsitalopraamiks, tsitalopraam-N-
oksiidiks ja desaminopropioonhappe derivaadiks. Propioonhappe derivaat on farmakoloogiliselt
inaktiivne. Demetüültsitalopraam, didemetüültsitalopraam ja tsitalopraam-N-oksiid on selektiivsed
serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuid nõrgema toimega kui lähteühend.
Peamine metabolismis osalev ensüüm on CYP2C19. Võimalik on ka mõningane CYP3A4 ja CYP2D6
kaasatus.

Eritumine
Plasma poolväärtusaeg on ligikaudu 1,5 päeva (28...42 tundi). Pärast süsteemset manustamist on
plasma kliirens ligikaudu 0,3...0,4 l/min ja suukaudsel manustamisel ligikaudu 0,4 l/min. Tsitalopraam
eritub peamiselt maksa kaudu (85%), kuid osaliselt ka neerude kaudu (15%). Sõltuvalt tsitalopraami
manustatud annusest eritub muutumatul kujul neerude kaudu 12...13%. Hepaatiline kliirens on
ligikaudu 0,3 l/min ja renaalne kliirens 0,05...0,08 l/min.
Püsikontsentratsioon saavutatakse 1...2 nädala pärast. Püsikontsentratsiooni ja manustatud annuse
vahel on näidatud lineaarset sõltuvust. Annusega 40 mg päevas saavutatakse keskmine
plasmakontsentratsioon umbes 300 nmol/l. Tsitalopraami plasmakontsentratsiooni ja ravivastuse või
kõrvaltoimete vahel puudub selge seos.

Patsientide iseloomustus
Eakad (üle 65-aastased)
Eakatel patsientidel pikeneb plasma poolväärtusaeg ja väheneb kliirens aeglustunud ainevahetuse
tõttu. Süsteemselt ringleva estsitalopraami kogus on eakatel patsientidel ligikaudu 50% suurem
võrreldes tervete noorte vabatahtlikega (vt lõik 4.2).

Maksafunktsiooni häired
Tsitalopraami eritumine on aeglasem maksapuudulikkusega patsientidel. Tsitalopraami plasma
poolväärtusaeg on ligikaudu 2 korda pikem ja püsikontsentratsioon on ligikaudu 2 korda kõrgem kui
normaalse maksafunktsiooniga patsientidel.

Neerufunktsiooni häired
Tsitalopraami eritumine on aeglasem kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel,
farmakokineetilisi muutusi ei täheldatud. Puuduvad andmed raske neerukahjustusega (kreatiniini
kliirens alla 30 ml/min) patsientide kohta (vt lõik 4.2).

Polümorfism
Aeglastel CYP2C19-kaudu metaboliseerijatel on täheldatud estsitalopraami kaks korda suuremaid
plasmakontsentratsioone võrreldes kiirete metaboliseerijatega. Omastatavuses olulisi muutusi
CYP2D6-kaudu aeglastel metaboliseerijatel ei täheldatud (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Uuringud laboratoorsete loomadega ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. See põhineb
konventsionaalsetel farmakoloogilise ohutuse uuringutel ning korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ning
kartsinogeensuse uuringutel. Korduvtoksilisuse uuringutes rottidel jälgiti fosfolipidoosi erinevates
organites. Pöörduv fosfolipidoos on teada mitmete lipofiilsete amiinide puhul, mille tulemusena ei teki
morfoloogilisi ega funktsionaalseid muutusi. Selle toime kliiniline tähtsus ei ole teada.
Embrüotoksilised uuringud rottidel näitasid, et suurtes annustes põhjustab tsitalopraam lootel skeleti
anomaaliaid. Toime on arvatavasti seotud tsitalopraami farmakoloogilise aktiivsusega või seotud
emasrotilt saadud mürgitusega. Potentsiaalne oht inimesele on teadmata.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu:
Mannitool
Mikrokristalne tselluloos
Veevaba kolloidne ränidioksiid
Magneesiumstearaat

Polümeerikate:
Hüpromelloos
Makrogool 6000
Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

4 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC/Al blister.
Pakendi suurused: 1, 10, 14, 20, 28, 30, 49, 50, 56, 98, 100 ja 250 tabletti pakendis.
100x1 üheannuselised blistrid.
HDPE-tablettide pakend LDPE-korgiga.
Pakendi suurused: 10, 14, 15, 20, 28, 30, 49, 50, 56, 60, 98, 100, 250, 500, 750 või 1000 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Genericon Pharma Gesellschaft m.b.H.
Hafnerstraße 211, A-8054 Graz
Austria


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

Citalanorm Genericon 10 mg: 483105
Citalanorm Genericon 20 mg: 482905
Citalanorm Genericon 40 mg: 483005


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

26.08.2005/29.09.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2010