Cozaar

PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE

COZAAR 2,5 mg/ml suukaudse suspensiooni pulber ja lahusti
Losartaankaalium

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte.
-
Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
-
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
-
Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile
kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased.
-
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet,
mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

Infolehes antakse ülevaade:
1.
Mis ravim on COZAAR ja milleks seda kasutatakse
2.
Mida on vaja teada enne COZAAR´i võtmist
3. Kuidas
COZAAR´i võtta
4. Võimalikud
kõrvaltoimed
5 Kuidas
COZAAR´i säilitada
6. Lisainfo


1.
MIS RAVIM ON COZAAR JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE

Losartaan (COZAAR) kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse angiotensiin II retseptorite
antagonistideks. Angiotensiin II on organismis toodetav aine, mis seondub veresoontes paiknevate
retseptoritega, põhjustades nende kokkutõmbumise. See kutsub esile vererõhu tõusu. Losartaan väldib
angiotensiin II seondumist nende retseptoritega, põhjustades veresoonte lõõgastumist, mis omakorda
langetab vererõhku. Losartaan aeglustab neerufunktsiooni halvenemist kõrge vererõhu ja II tüüpi
suhkurtõvega patsientidel.

COZAAR´i kasutatakse:
-
kõrge vererõhu (hüpertensiooni) raviks täiskasvanutel ning lastel ja noorukitel vanuses 6-18
aastat;
-
hüpertensiivsetel II tüüpi diabeediga patsientidel neerude kaitsmiseks, kui patsientidel esinevad
laboratoorsed tõendid neerufunktsiooni kahjustuse ja proteinuuria kohta 0,5 g päevas
(seisund, mille puhul uriin sisaldab ebanormaalselt palju valku);
-
kroonilise südamepuudulikkusega patsientide raviks, kui ravi spetsiifiliste ravimitega, mida
nimetatakse angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriteks (AKE inhibiitorid, kõrge
vererõhu langetamiseks kasutatavad ravimid), ei ole teile arsti arvates sobiv. Kui teie
südamepuudulikkus on stabiliseeritud AKE inhibiitoriga, ei tohi seda vahetada losartaani vastu;
-
kõrge vererõhu ja vasaku vatsakese paksenemisega patsientidel on COZAAR vähendanud
insuldi riski (,,LIFE näidustus").


2.
MIDA ON VAJA TEADA ENNE COZAAR´i VÕTMIST

Ärge võtke COZAAR´i
-
kui te olete allergiline (ülitundlik) losartaani või ravimi mõne muu koostisosa suhtes,
-
kui teie maksafunktsioon on tugevalt häiritud,
-
kui olete rohkem kui kolmandat kuud rase (On parem, kui te hoidute COZAAR´i võtmisest ka
varase raseduse ajal- vt ka lõik "Rasedus".

1
Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga COZAAR
Te peate teavitama oma arsti sellest, kui te arvate, et olete rase, või võite jääda rasedaks. Cozaar ei ole
soovitatav raseduse alguses. Cozaar"i ei tohi võtta, kui te olete rohkem kui 3 kuud rase, kuna see võib
põhjustada tõsiseid kahjustusi teie lapsele (vt ka lõik ,,Rasedus").

Enne COZAAR´i võtmist rääkige oma arstile:
-
kui teil on varem esinenud angioödeemi (näo, huulte, kõri ja/või keele turse) (vt ka lõik 4
,,Võimalikud kõrvaltoimed"),
-
kui teil esineb tugev oksendamine või kõhulahtisus, mis põhjustab vedeliku ja/või soolade liigset
kaotust,
-
kui te saate diureetikume (ravimid, mis suurendavad neerude kaudu erituva vee hulka) või olete
soolavaesel dieedil, mis põhjustab vedeliku ja soolade liigset kaotust (vt lõik 3 ,,Annustamine
patsientide erirühmades"),
-
kui teil esineb teadaolevalt neerudesse viivate veresoonte kitsenemine või blokaad või on teile
viimasel ajal tehtud neerusiirdamine,
-
kui teil esineb maksafunktsiooni häire (vt lõike 2 ,,Ärge võtke losartaani" ja 3 ,,Annustamine
patsientide erirühmades"),
-
kui teil esineb südamepuudulikkus koos neerupuudulikkusega või ilma selleta või kaasuvad
eluohtlikud südame rütmihäired. Eriline ettevaatus on vajalik, kui teid ravitakse samal ajal
beetablokaatoriga,
-
kui teil esineb probleeme südameklappide või südamelihasega,
-
kui teil esineb südame pärgarterite haigus (mida põhjustab vähenenud verevool südame
veresoontes) või tserebrovaskulaarne haigus (mida põhjustab aju vähenenud verevarustus),
-
kui teil esineb primaarne hüperaldosteronism (sündroom, mida seostatakse hormoon aldosterooni
suurenenud eritumisega neerupealistest, mida põhjustab muutus näärmes).

Võtmine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti või apteekrit kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid
ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid või taimseid preparaate ja loodusravi tooteid.

Olge eriti tähelepanelik, kui võtate ravi ajal COZAAR´iga järgnevaid ravimeid:
-
teised vererõhku langetavad ravimid, sest need võivad veelgi langetada teie vererõhku.
Vererõhku võivad samuti langetada järgnevad ravimid / ravimite klassid: tritsüklilised
antidepressandid, antipsühhootikumid, baklofeen, amifostiin,
-
ravimid, mis säilitavad kaaliumi või võivad suurendada kaaliumisisaldust (nt kaaliumilisandid,
kaaliumi sisaldavad soolaasendajad või kaaliumi säästvad ravimid, nagu teatud diureetikumid
[amiloriid, triamtereen, spironolaktoon] või hepariin),
-
mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, nagu indometatsiin, sealhulgas COX-2 inhibiitorid
(põletikku vähendavad ravimid, mida saab kasutada ka valu vähendamiseks), sest need võivad
vähendada losartaani vererõhku langetavat toimet. Kui esinevad neerutalitluse häired, võib
nende ravimite samaaegne manustamine viia neerutalitluse halvenemiseni.

Liitiumi sisaldavaid ravimeid tohib võtta kombinatsioonis losartaaniga arsti tähelepaneliku järelevalve
all. Vajalikud võivad olla spetsiaalsed ettevaatusabinõud (nt vereanalüüsid).

COZAAR´i võtmine koos toidu ja joogiga
COZAAR´i võib võtta koos toiduga või ilma.

2
Rasedus ja imetamine
Rasedus
Te peate rääkima oma arstile sellest, kui te arvate, et olete rase, või võite jääda rasedaks. Üldjuhul arst
soovitab teil Cozaar"i võtmine peatada enne, kui te jääte rasedaks või niipea kui te saate teada oma
rasedusest ja soovitab teile teisi ravimeid, mida võtta Cozaar"i asemel. Cozaar ei ole soovitatav
raseduse alguses. Cozaar"i ei tohi võtta, kui te olete rohkem kui 3 kuud rase, kuna see võib põhjustada
tõsiseid kahjustusi teie lapsele
Imetamine
Rääkige oma arstile sellest, kui te toidate last rinnaga või olete alustamas rinnaga toitmist. Cozaar ei
ole soovitatav rinnaga toitvatele emadele ja juhul kui te soovite last rinnaga toita, võib arst valida teile
mõne muu ravi. Seda eriti juhul, kui teie laps on vastsündinu või sündinud enneaegselt.
Enne ükskõik millise ravimi võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Lapsed ja noorukid
COZAAR´i mõju lastele on uuritud. Lisateabe saamiseks rääkige oma arstiga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
COZAAR ei mõjuta tõenäoliselt autojuhtimise ega masinatega töötamise võimet. Ent samamoodi nagu
paljud teised kõrgvererõhuravimid, võib ka losartaan mõnedel inimestel põhjustada pearinglust või
uimasust. Kui teil tekib pearinglus või uimasus, pidage enne nende tegevuste sooritamist nõu oma
arstiga.

Oluline teave mõningate COZAAR´i koostisainete suhtes
COZAAR sisaldab laktoosmonohüdraati ja sorbitooli. Kui arst on teile rääkinud, et teil on mõningate
suhkrute suhtes talumatus, siis enne selle ravimi kasutamist võtke palun ühendust oma arstiga.

COZAAR sisaldab veel metüülhüdroksübensoaati ja propüülhüdroksübensoaati, mis võivad
põhjustada allergilisi reaktsioone (ka hilist tüüpi allergilisi reaktsioone).


3. KUIDAS
COZAAR´i VÕTTA

Võtke COZAAR´i alati täpselt nii, nagu arst on teile rääkinud. Teie arst otsustab, milline on sobiv
COZAAR´i annus teie seisundi ja selle põhjal, kas te võtate teisi ravimeid. Tähtis on jätkata
COZAAR´i võtmist senikaua, kui arst on määranud, sest see tagab püsiva kontrolli vererõhu üle.

Kõrge vererõhuga täiskasvanud patsiendid
Ravi algab tavaliselt 50 mg losartaaniga (20 ml COZAAR´i suspensiooni) üks kord päevas. Suurim
vererõhku alandav toime saavutatakse 3...6 nädalat pärast ravi algust. Mõnedel patsientidel võib
annust hiljem suurendada 100 mg losartaanini (40 ml COZAAR´i suspensiooni) üks kord päevas.
Kui teil on tunne, et losartaani toime on liiga tugev või nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kasutamine lastel ja noorukitel (vanuses 6...18 aastat)
Soovitatav algannus patsientidel, kelle kehakaal on vahemikus 20...50 kg, on 0,7 mg losartaani kg
kehakaalu kohta üks kord päevas (kuni 25 mg või 10 ml COZAAR´i suspensiooni). Kui vererõhku
langetav toime ei ole piisav, siis võib arst annust suurendada.

Kõrge vererõhu ja II tüüpi suhkurtõvega täiskasvanud patsiendid
Ravi algab tavaliselt 50 mg losartaaniga (20 ml COZAAR´i suspensiooni) üks kord päevas. Annust
võib hiljem suurendada 100 mg losartaanini (40 ml COZAAR´i suspensiooni) üks kord päevas teie
vererõhu vastuse põhjal.

Losartaani võib võtta koos teiste vererõhku langetavate ravimite (nt diureetikumid, kaltsiumikanalite
blokaatorid, alfa- või beetablokaatorid ja tsentraalselt toimivad ravimid) ning koos insuliini ja teiste
tavaliselt kasutatavate ravimitega, mis vähendavad glükoosisisaldust veres (nt sulfonüüluuread,
glitasoonid ja glükosidaasi inhibiitorid).
3

Südamepuudulikkusega täiskasvanud patsiendid
Ravi algab tavaliselt 12,5 mg losartaaniga (5 ml COZAAR´i suspensiooni) üks kord päevas. Üldiselt
tuleb annust suurendada järk-järgult igal nädalal (st 12,5 mg päevas esimesel nädalal, 25 mg päevas
teisel nädalal, 50 mg päevas kolmandal nädalal) kuni tavapärase losartaani 50 mg säilitusannuseni (20
ml COZAAR´i suspensiooni) üks kord päevas vastavalt teie seisundile.

Südamepuudulikkuse ravis kombineeritakse losartaani tavaliselt diureetikumiga (ravim, mis suurendab
teie neerude kaudu erituva vee kogust) ja/või digitaalisega (ravim, mis aitab muuta teie südant
tugevamaks ja tõhusamaks) ja/või beetablokaatoriga.

Annustamine patsientide erirühmades

Arst võib soovitada, eriti ravi alustamisel, väiksemat annust teatud patsientidele, nagu need, kes
saavad suures annuses diureetikume, maksapuudulikkusega patsiendid või üle 75-aastased patsiendid.
Losartaani ei soovitata määrata raske maksapuudulikkusega patsientidele (vt lõik ,,Ärge võtke
losartaani").

KUIDAS SUUKAUDSE SUSPENSIOONI ANNUS VÄLJA MÕÕTA JA MANUSTADA



Cozaari suukaudset suspensiooni tuleb alati enne kasutamist hoolikalt loksutada!



1. Enne kasutamist loksutage hoolikalt pudelit.
2. Suruge süstla kolb täiesti alla.
3. Kinnitage süstal kindlalt ravimipudeli adapteri külge.



4. Keerake omavahel ühendatud süstal, adapter ja pudel tagurpidi.

5. Süstla täitmiseks ravimiga tõmmake süstlakolvist.


6. Keerake omavahel ühendatud süstal, adapter ja pudel uuesti
õigetpidi.
7. Võtke süstal pudeli küljest lahti ja manustage ravim.

8. Keerake kork pudelile tagasi.


Kui te võtate COZAAR´i rohkem kui ette nähtud
Kui te manustate kogemata liiga palju COZAAR´i suukaudset suspensiooni, võtke otsekohe ühendust
oma arstiga. Üleannustamisnähud on madal vererõhk, kiirenenud südametegevus ja võimalik, et ka
aeglustunud südametegevus.

Kui te unustate COZAAR´i võtta
Kui unustate juhuslikult päevase annuse võtta, võtke järgmine annus nagu tavaliselt. Ärge võtke
kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.


4
4. VÕIMALIKUD
KÕRVALTOIMED

Nagu kõik ravimid, võib ka COZAAR põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui teil tekivad järgmised kõrvaltoimed, lõpetage losartaani võtmine ja võtke kohe ühendust oma
arstiga või minge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda:

raske allergiline reaktsioon (lööve, sügelus, näo, huulte, suu või kõri turse, mis võib põhjustada
neelamis- või hingamisraskusi).

See on tõsine, kuid harvaesinev kõrvaltoime, mis võib esineda enam kui ühel patsiendil 10 000-st, kuid
vähem kui ühel patsiendil 1000-st. Võite vajada kohest meditsiinilist abi või hospitaliseerimist.

Ravimite kõrvaltoimed klassifitseeritakse järgmiselt:
väga sage:
tekib rohkem kui ühel patsiendil 10st,
sage:
tekib ühel kuni kümnel patsiendil 100st,
aeg-ajalt:
tekib ühel kuni kümnel patsiendil 1000st,,
harv:
tekib ühel kuni kümnel patsiendil 10 000st,,
väga harv:
tekib vähem kui ühel patsiendil 10 000st,
teadmata
ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.

COZAAR´i võtmisel on kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid .

Sage:
- pearinglus,
- madal
vererõhk,
- jõuetus,
- väsimus,
-
liiga vähe suhkrut veres (hüpoglükeemia),
-
liiga palju kaaliumi veres (hüperkaleemia).

Aeg-ajalt:
- unisus,
- peavalu,
- unehäired,
- südamepekslemine
(palpitatsioonid),
-
tugev valu rinnus (stenokardia),
-
madal vererõhk (eriti pärast liigset vedelikukaotust, nagu näiteks raske südamepuudulikkusega
patsiendid või suurte diureetikumide annustega ravitavad patsiendid),
-
annusega seotud ortostaatilised toimed, nagu vererõhu langus lamavast või istuvast asendist
püstitõusmisel,
- hingeldus,
- kõhuvalu,
- kõhukinnisus,
- kõhulahtisus,
- iiveldus,
- oksendamine,
- nõgestõbi
(urtikaaria),
- sügelus,
- lööve,
-
lokaalne turse (ödeem).

Harv:
-
veresoonte põletik (vaskuliit, sh Henochi-Schönleini purpur),
-
tuimus või torkimistunne (paresteesia),
- minestamine
(sünkoop),
-
väga kiire ja ebaregulaarne südametöö (kodade virvendus), insult,
5
- maksapõletik
(hepatiit),
-
vere suurenenud alaniinaminotransferaasi (ALAT) sisaldus, mis tavaliselt möödus ravi
lõpetamisel.

Teadmata:
-
punaste vereliblede arvu vähenemine (aneemia),
-
trombotsüütide arvu vähenemine,
- migreen,
- köha,
- maksafunktsiooni
häired,
-
lihas- ja liigesevalud,
-
neerufunktsiooni muutused (võivad olla pöörduvad ravi katkestamisel), sealhulgas
neerupuudulikkus,
- gripisarnased
sümptomid,
-
vere uureasisalduse suurenemine,
-
seerumi kreatiniini- ja seerumi kaaliumisisalduse suurenemine südamepuudulikkusega
patsientidel,
-
seljavalu ja kuseteede infektsioon,
-
suurenenud tundlikkus päikese suhtes (valgustundlikkus),
-
seletamatu põhjusega lihasvalu ning tumedat värvi uriin (rabdomüolüüs),
- impotentsus,
- kõhunäärmepõletik
(pankreatiit),
-
vere madal naatriumisisaldus (hüponatreemia),
- depressioon,
-
üldine halb enesetunne,
-
helisemine, sumisemine; kohisemine või klõpsumine kõrvades (tinnitus).

Lastel esinevad kõrvaltoimed on sarnased täiskasvanute omadele.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.


5.
KUIDAS COZAAR´i SÄILITADA

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage COZAAR´i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil. Kõlblikkusaeg viitab kuu
viimasele päevale.

Hoida originaalpakendis.
Pärast manustamiskõlblikuks muutmist hoida vedelat suspensiooni külmkapis (temperatuuril 2...8 °C)
kuni 4 nädalat.

Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.


6. LISAINFO

Mida COZAAR sisaldab

-
Toimeaine on losartaankaalium.
Iga fooliumkotike sisaldab 500 mg losartaankaaliumi pulbrit. Meditsiinitöötaja või apteeker segab iga
kotikese sisu 200 ml lahustiga, nii et moodustub suspensioon. Üks milliliiter suspensiooni sisaldab
2,5 mg losartaankaaliumi.
6
- Abiained
on:
Pulber
Mikrokristalne tselluloos (E460), laktoosmonohüdraat, prezelatiniseeritud maisitärklis,
magneesiumstearaat (E572), hüdroksüpropüültselluloos (E463), hüpromelloos (E464), titaandioksiid
(E171).
Lahusti
Mikrokristalne tselluloos (E460), naatriumkarboksümetüültselluloos, sidrunhape, veevaba, puhastatud
vesi, ksantaankummi (E415), metüülhüdroksübensoaat (E218), naatriumfosfaadi ühealuseline
monohüdraat, kaaliumsorbaat, karrageeni kaltsiumsulfaadi trinaatriumfosfaat, magus marja- ja
tsitrusemaitselisand, glütseriin, propüülhüdroksübensoaat (E216), naatriumtsitraat, veevaba,
naatriumsahhariin, sorbitool (E420) vahuvastane Af-emulsioon (sisaldab vett, polüdimetüülsiloksaani,
C-14­18 mono- ja diglütseriide, polüetüleenglükoolstearaati ja polüetüleenglükooli).

Kuidas COZAAR välja näeb ja pakendi sisu

COZAAR´i pulber on valge või kollakas pulber. Pärast suspendeerimist kaasasoleva lahustiga kujutab
COZAAR endast kollakasvalget vedelikku.

COZAAR´i suukaudse suspensiooni pulber ja lahusti on pakendatud komplekti, mis koosneb
järgmistest osadest:
-
üks fooliumkotike, mis sisaldab 500 mg losartaankaaliumi pulbrit;
-
üks 473 ml pudel lahustiga;
-
üks 240 ml pudel koos lastelukuga korgiga suspensiooni segamiseks;
-
üks 10 ml süstal suukaudseks manustamiseks;
-
üks pudelikaela adapter.

Müügiloa hoidja ja tootja

Merck Sharp & Dohme OÜ
Peterburi tee 46,
11415 Tallinn

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste
nimetustega:

COZAAR 2,5 mg/ml suukaudse suspensiooni pulber ja lahusti

Austria, Belgia/Luksemburg, Bulgaaria, Küpros, Saksamaa, Taani, Eesti, Kreeka, Soome,
Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Läti, Malta, Holland, Poola, Portugal, Rumeenia,
Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Ühendkuningriik, Island, Norra.

Infoleht on viimati kooskõlastatud oktoobris 2009

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Järgnev informatsioon on mõeldud ainult meditsiinipersonalile või tervishoiutöötajale:

COZAAR´i suukaudse suspensiooni valmistamine (200 ml 2,5 mg/ml suspensiooni)
Valage 240 ml läbipaistmatusse polüetüleenteraftalaadist (PET) pudelisse 200 ml lahusti. Enne
fooliumkotikese avamist koputage kergelt kotikese külgedele, et hõlbustada pulbri puistamist
pudelisse. Lisage kogu fooliumkotikese sisu ettevaatlikult lahustit sisaldavale PET pudelile, koputades
kergelt kotikese külgedele ja kotikest vajaduse korral ümber pöörates. Väike kogus pulbrit võib jääda
kotikese seinte külge. Kotikest EI TOHI loputada. Asetage pudelile kork ja raputage hoolikalt pudelit,
et lahus ja pulber seguneksid. Pärast manustamiskõlblikuks muutmist kujutab losartaani suspensioon
endast kollakasvalget vedelikku. Seejärel eemaldage kork, kinnitage pudelikaelale adapter ning
keerake pudelile uuesti kork peale. Suspensiooni võib külmkapis temperatuuril 2...8 °C säilitada kuni
4 nädalat. Enne igat kasutamist loksutage suspensiooni ja pange see kohe pärast kasutamist tagasi
külmkappi. Suspensiooni valmistamisest üle jäänud lahusti visake minema.
7

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

COZAAR, 2,5 mg/ml suukaudse suspensiooni pulber ja lahusti.


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga kotike suukaudse suspensiooni valmistamise pulbriga sisaldab 500 mg losartaankaaliumi. Pärast
manustamiskõlblikuks muutmist sisaldab iga suspensiooni milliliiter 2,5 mg losartaankaaliumi.

Üks pudel (200 ml) manustamiskõlblikuks muudetud suspensiooni sisaldab 500 mg losartaankaaliumi.

Abiained:
Iga milliliiter suspensiooni sisaldab 0,296 mg metüülhüdroksübensoaati, 0,041 mg
propüülhüdroksübensoaati, 50,6 mg sorbitooli ja 1,275 mg laktoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Suukaudse suspensiooni pulber ja lahusti.

Valge või kollakas pulber.

Lahusti on hägune, värvitu vedelik.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

·
Arteriaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel ning lastel ja noorukitel vanuses 6...18 eluaastat.
·
Neeruhaiguse ravi hüpertensiooni ja II tüüpi diabeediga patsientidel, kellel esineb proteinuuria
0,5 g päevas osana hüpertensioonivastasest ravist.
·
Kroonilise südamepuudulikkuse ravi (patsientidel vanuses 60 eluaasta), kui ravi angiotensiini
konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoriga ei peeta sobivaks kokkusobimatuse, eriti köha, või
vastunäidustuse tõttu. Südamepuudulikkusega patsiente, kes on stabiliseeritud AKE
inhibiitoriga, ei tohi üle viia losartaanravile. Patsientide vasaku vatsakese väljutusfraktsioon
peab olema 40% ja nad peavad olema kliiniliselt stabiilsed ning saama kroonilise
südamepuudulikkuse standardravi.
·
Insuldi riski vähendamine hüpertensiivsetel patsientidel, kellel on EKG alusel dokumenteeritud
vasaku vatsakese hüpertroofia (vt lõik 5.1 LIFE-uuring, rass).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Hüpertensioon
Tavaline alg- ja säilitusannus on 50 mg üks kord ööpäevas. Maksimaalne hüpertensioonivastane toime
saabub 3...6 nädalat pärast ravi algust. Mõnel juhul võib täiendavat kasu saada annuse suurendamisest
100 mg-ni üks kord ööpäevas (hommikul).
Losartaani võib manustada koos teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, eriti diureetikumidega (nt
hüdroklorotiasiid).


1
Samuti ei soovitata losartaani maksapuudulikkusega lastele (vt ka lõik 4.4).

Hüpertensiivsed II tüüpi diabeediga patsiendid, kellel esineb proteinuuria 0,5 g päevas
Tavaline algannus on 50 mg üks kord ööpäevas. Vererõhu väärtuse kohaselt võib pärast ühe kuu
möödumist ravi algusest annust suurendada 100 mg-ni üks kord ööpäevas. Losartaani võib manustada
koos teiste hüpertensioonivastaste ravimitega (nt diureetikumid, kaltsiumikanali blokaatorid, alfa- või
beetablokaatorid ja tsentraalselt toimivad ravimid) ning samuti koos insuliini ja teiste tavaliselt
kasutatavate veresuhkru taset langetavate ravimitega (nt sulfonüüluurea, glitasoonid ja glükosidaasi
inhibiitorid).

Südamepuudulikkus
Losartaani tavaline algannus südamepuudulikkusega patsientide puhul on 12,5 mg üks kord ööpäevas.
Patsiendi taluvuse kohaselt tiitritakse annust nädalaste ajavahemikega (nt 12,5 mg ööpäevas, 25 mg
ööpäevas, 50 mg ööpäevas) tavalise 50 mg üks kord ööpäevas manustatava säilitusannuseni.

Hüpertensiivsete patsientide insuldiriski vähendamine, kellel on EKG alusel dokumenteeritud vasaku
vatsakese hüpertroofia
Tavaline algannus on 50 mg losartaani üks kord ööpäevas. Vererõhu vastuse alusel tuleb lisada
hüdroklorotiasiidi väike annus ja/või suurendada losartaani annust 100 mg-ni üks kord ööpäevas.

Patsientide eripopulatsioonid

Vähenenud intravaskulaarse vedelikumahuga patsiendid
Vähenenud intravaskulaarse vedelikumahuga patsientide raviks (nt suures annuses diureetikume
saavad patsiendid) tuleb algannusena manustada 25 mg üks kord ööpäevas (vt lõik 4.4).

Neerukahjustusega ja hemodialüüsi saavad patsiendid
Neerukahjustustega ja hemodialüüsi saavatel patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik.

Maksakahjustusega patsiendid
Maksakahjustuse anamneesiga patsientide ravimisel tuleb mõelda väiksema annuse kasutamisele.
Raske maksakahjustuse korral ravikogemused puuduvad. Seetõttu on losartaan vastunäidustatud raske
maksakahjustusega patsientidele (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Kasutamine lastel
6...18-aastastele lastele ja noorukitele hüpertensiooni raviks manustatud losartaani tõhususe ja ohutuse
kohta on andmed vähesed (vt lõik 5.1). Üle ühe kuu vanuste hüpertensiooniga laste kohta on
farmakokineetilisi andmeid saadud vähe (vt lõik 5.2).

Soovitatav algannus patsientidel, kelle kehakaal on vahemikus > 20 kg kuni < 50 kg, on 0,7 mg/kg
kehakaalu kohta üks kord ööpäevas (kuni 25 mg ööpäevas; erandjuhtudel, kui vajatakse suuremat kui
25 mg annust, võib annust suurendada maksimaalse annuseni 50 mg). Annust tuleb korrigeerida
vastavalt vererõhu väärtustele.

Patsientidel kehakaaluga > 50 kg on tavaline annus 50 mg üks kord päevas. Erandjuhtudel võib annust
suurendada maksimaalse annuseni 100 mg üks kord ööpäevas. Annuseid üle 1,4 mg/kg (või üle
100 mg) ööpäevas ei ole laste puhul uuritud.

Patsientide jaoks, kes saavad neelata tablette, on ka see annuse vorm olemas.

Losartaani ei soovitata kasutada alla 6-aastastel lastel, kuna antud vanuserühma kohta on ohutuse ja
efektiivsuse andmed ebapiisavad.

Losartaani ei soovitata kasutada lastel glomerulaarfiltratsiooni kiirusega < 30 ml/min/1,73 m2
vastavate andmete puudumise tõttu (vt ka lõik 4.4).

Samuti ei soovitata losartaani maksapuudulikkusega lastele (vt ka lõik 4.4).
2

Eakad
Kuigi tuleb mõelda ravi alustamisele annusega 25 mg üle 75-aastaste patsientide raviks, ei ole annuse
kohandamine tavaliselt eakate patsientide puhul vajalik.

Suukaudse suspensiooni manustamine
Enne kasutamist tuleb losartaani suukaudse suspensiooni kinnist pudelit hoolikalt loksutada. Suruge
süstla kolb nii sügavale süstla otsiku suunas kui võimalik. Kinnitage süstal ravimipudeli adapteri
külge, nii et pudel ja adapter on omavahel kindlas ühenduses. Keerake süstal, adapter ja pudel
üheskoos tagurpidi. Tõmmake süstla kolbi allapoole, nii et ravim tuleb pudelist süstlasse. Keerake
süstal, adapter ja pudel jälle õigetpidi tagasi. Eemaldage süstal ja manustage selle abil ravim. Keerake
kork pudelile tagasi.

Ravimi manustamiskõlblikuks muutmise juhiseid vt lõik 6.6.

Losartaani võib manustada koos toiduga või ilma.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõigud 4.4 ja 6.1).
Raseduse 2. ja 3. trimester (vt lõik 4.6).
Raske maksapuudulikkus.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ülitundlikkus
Angioödeem. Angioödeemi (näo, huulte, kõri ja/või keele turse) anamneesiga patsiente tuleb hoolikalt
jälgida (vt lõik 4.8).

Hüpotensioon ja elektrolüütide/vee tasakaalu häired
Vähenenud intravaskulaarse vedelikumahu ja/või naatriumi vähesusega patsientidel (nt suurtes
annustes diureetilise ravi, piiratud soolatarbimise, kõhulahtisuse või oksendamise tõttu) tekib suurema
tõenäosusega sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimese annuse manustamist ja annuse
suurendamist. Need seisundid tuleb korrigeerida enne ravi alustamist losartaaniga või kasutada
väiksemat algannust (vt lõik 4.2). See kehtib ka 6...18-aastaste laste kohta.

Elektrolüütide tasakaaluhäired
Neerukahjustuse korral on diabeediga ja diabeedita haigetel elektrolüütide tasakaaluhäirete esinemine
tavaline ning sellele tuleb tähelepanu pöörata. Nefropaatiaga II tüüpi diabeedihaigetel läbi viidud
kliinilises uuringus oli hüperkaleemia esinemissagedus losartaanirühmas suurem kui platseeborühmas
(vt lõik 4.8). Seetõttu tuleb tähelepanelikult jälgida kaaliumi plasmakontsentratsioone, samuti
kreatiniini kliirensi väärtusi, eriti tähelepanelikult tuleb jälgida südamepuudulikkusega patsiente, kelle
kreatiniini kliirens on 30...50 ml/min.
Samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite ja kaaliumi sisaldavate
soolaasendajate kasutamine koos losartaaniga ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Maksafunktsiooni häired
Farmakokineetiliste andmete alusel on tsirroosihaigetel losartaanisisaldus plasmas märkimisväärselt
suurenenud, mistõttu tuleb maksakahjustusega haigete ravimisel kasutada väiksemaid annuseid.
Puudub losartaanravi kasutamise kogemus raske maksakahjustuse korral. Seetõttu ei tohi raske
maksakahjustusega patsientidele losartaani manustada (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 5.2).
Samuti ei soovitata losartaani maksafunktsiooni häiretega lastele (vt lõik 4.2).

Neerufunktsiooni häired
Reniini-angiotensiini süsteemi inhibeerimise tulemusena on tekkinud neerufunktsiooni häired, sh
neerupuudulikkus (eriti patsientidel, kelle neerufunktsioon sõltub reniini-angiotensiini-aldosterooni
süsteemist, nt raskekujulise südamepuudulikkuse või olemasoleva neerufunktsiooni häirega patsiendid).
3
Nagu ka teiste reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite puhul, võib mõlemapoolse
neeruarteri stenoosiga või ainsa neeruarteri stenoosiga patsientidel suureneda uureasisaldus veres ja
kreatiniinisisaldus seerumis. Need neerufunktsiooni muutused võivad ravi lõpetamisel taandareneda.
Mõlemapoolse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeruarteri stenoosiga patsientidel tuleb losartaani kasutada
ettevaatusega.

Kasutamine neerufunktsiooni häirega lastel
Losartaani ei soovitata lastele glomerulaarfiltratsiooni kiirusega < 30 ml/min/1,73 m2, sest andmed selliste
patsientide kohta puuduvad (vt lõik 4.2).
Neerufunktsiooni tuleb ravi ajal losartaaniga regulaarselt jälgida, sest see võib halveneda. See kehtib eriti
siis, kui losartaani manustatakse teiste seisundite olemasolul (palavik, dehüdratsioon), mis halvendavad
tõenäoliselt neerufunktsiooni.

On näidatud, et samaaegne losartaani ja AKE inhibiitorite kasutamine halvendab neerufunktsiooni. Seetõttu
samaaegset kasutamist ei soovitata (vt lõik 4.5).

Neerusiirdamine
Puudub kogemus äsjase neerusiirdamise läbinud patsientidega.

Primaarne hüperaldosteronism
Üldiselt ei reageeri primaarse aldosteronismiga patsiendid antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad
reniini-angiotensiini süsteemi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei ole losartaani kasutamine soovitatav.

Südame koronaartõbi ja tserebrovaskulaarne haigus
Nagu kõigi antihüpertensiivsete ravimite puhul, võib ülemäärane vererõhu langus isheemilise
kardiovaskulaarse ja tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel põhjustada müokardiinfarkti või insulti.

Südamepuudulikkus
Südamepuudulikkuse korral esineb neerukahjustusega või -kahjustuseta patsientidel ­ nagu ka teiste
reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimite puhul ­ risk raske arteriaalse hüpotensiooni ning (sageli
ägeda) neerupuudulikkuse tekkeks.
Südamepuudulikkusega ja kaasuva raske neerukahjustusega patsientidel, raske südamepuudulikkusega
(NYHA IV klass) ning südamepuudulikkusega ja sümptomaatiliste eluohtlike südamearütmiatega
patsientidel ei ole losartaanravi kasutamise kogemus piisav. Seetõttu tuleb losartaani nendel patsientidel
kasutada ettevaatusega. Losartaani kombinatsiooni beetablokaatoriga tuleb kasutada ettevaatlikult (vt lõik
5.1).

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu ka teiste vasodilataatorite puhul, on eriline ettevaatus vajalik aordi- või mitraalstenoosi või
obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientide puhul.

Rasedus
Raseduse ajal ei tohi alustada ravi losartaaniga. Kui just losartaani-ravi jätkamine ei ole hädavajalik,
peaks rasedust planeerivate patsientide puhul kaaluma altarnatiivset hüpertensioonivastaset ravi, millel
on raseduse ajal kasutamiseks kindlakstehtud ohutusprofiil. Kui rasedus on kindlaks tehtud, tuleb ravi
losartaaniga koheselt katkestada ja alustada sobivat alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muud hoiatused ja ettevaatusabinõud
Nagu täheldatud angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite korral, on losartaan ja teised
angiotensiini antagonistid vähem tõhusad vererõhu langetamisel musta rassi kuuluvate inimeste puhul,
arvatavasti vähese reniinisisaldusega seisundite sagedasema esinemise tõttu musta rassi kuuluvas
hüpertensiivses populatsioonis.

Abiained
See ravim sisaldab laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harva esinev pärilik
galaktoosi talumatus, laktaasi vaegus või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

4
Sorbitooli/fruktoosi talumatus
Lahusti sisaldab sorbitooli. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harva esinev pärilik
fruktoosi talumatus.

Metüülhüdroksübensoaat ja propüülhüdroksübensoaat
Võivad põhjustada allergilisi reaktsioone (ka hilist tüüpi).

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Teised hüpertensioonivastased ravimid võivad suurendada losartaani hüpotensiivset toimet. Muud
ravimid, mis indutseerivad hüpotensiooni, nt tritsüklilised antidepressandid, antipsühhootikumid,
baklofeen, amifostiin ­ samaaegne kasutamine koos nende ravimitega, mis langetavad vererõhku
peamise või kõrvaltoimena, võib suurendada hüpotensiooni riski.

Losartaan metaboliseerub peamiselt tsütokroom P450 (CYP)2C9 vahendusel aktiivseks
karboksüülhappe metaboliidiks. Kliinilises uuringus leiti, et flukonasooli (CYP2C9 inhibiitor) toimel
väheneb aktiivse metaboliidi ekspositsioon ligikaudu 50%. Leiti, et losartaani ja rifampitsiini
(metaboolsete ensüümide indutseerija) samaaegsel manustamisel vähenes aktiivse metaboliidi
plasmakontsentratsioon 40%. Selle leiu kliiniline tähtsus on teadmata. Fluvastatiiniga (CYP2C9 nõrk
inhibiitor) koosmanustamisel ekspositsiooni erinevusi ei leitud.

Nagu teiste angiotensiin II retseptorite blokaatorite puhul, võib ka samaaegsel kaaliumi säästvate
diureetikumide (nt amiloriid, triamtereen, spironolaktoon), kaaliumitaset tõstvate ravimite (nt
hepariin), kaaliumi asendajate ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajate manustamisel suureneda
kaaliumisisaldus seerumis. Nende ravimite samaaegne kasutamine ei ole soovitatav.

Liitiumi ja AKE inhibiitorite samaaegsel kasutamisel on kirjeldatud seerumi liitiumisisalduse ja
liitiumi toksilisuse pöörduvat suurenemist. Väga harva on seda kirjeldatud ka angiotensiin II
antagonistide puhul. Liitiumi ja losartaani saamaegsel manustamisel peab olema ettevaatlik. Kui selle
kombinatsiooni kasutamine on vajalik, tuleb ravi ajal kontrollida seerumi liitiumisisaldust.

Angiotensiin II antagonistide manustamisel koos mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega (sh
selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape põletikuvastastes annustes ja mitteselektiivsed
MSPVAd) võib väheneda antihüpertensiivne toime. Samaaegne angiotensiin II antagonistide või
diureetikumide ja MSPVAde kasutamine võib viia neerufunktsiooni halvenemise riski suurenemisele,
sealhulgas võimalik äge neerupuudulikkus ja seerumi kaaliumisisalduse suurenemine, eriti eelneva
neerufunktsiooniga patsientide puhul. Sellist kombinatsiooni tuleb manustada ettevaatlikult, eriti
eakatele patsientidele. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja tuleb kaaluda neerufunktsiooni
jälgimist pärast kaasuva ravi alustamist ja perioodiliselt ka hiljem.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus
Losartaani ei soovitata kasutada raseduse esimese trimestri jooksul (vt lõik 4.4). Losartaani
kasutamine on vastunäidustatud raseduse 2. ja 3. trimestri jooksul (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed seoses teratogeensuse riskiga pärast kokkupuudet AKE inhibiitoritega
raseduse esimesel trimestril ei ole veenvad, siiski ei saa välistada väikest riski suurenemist. Kuigi
puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta angiotensiin II retseptori inhibiitoritega
(AIIRAd), võivad selle ravimite klassi jaoks eksisteerida sarnased riskid. Kui jätkuvat AIIRA ravi ei
peeta äärmiselt vajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele
hüpertensiivsele ravile, millel on raseduse ajal kasutamiseks kindlakstehtud ohutusprofiil. Raseduse
diagnoosimisel tuleb ravi losartaaniga kohe lõpetada ja vajaduse korral alustada alternatiivset ravi.

On teada, et kokkupuude AIIA raviga raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab fetotoksilisust
(vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdus) ja neonataalset toksilisust
(neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3).
5
Kui kokkupuude losartaaniga on toimunud raseduse teisel trimestril, on soovitatav neerufunktsiooni ja
kolju ultraheliuuring.

Vastsündinuid, kelle emad on võtnud losartaani, tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes.

Imetamine
Kuna puuduvad andmed losartaani kasutamise kohta imetamise ajal, ei ole losartaan soovitatav ja
kasutada tuleks ravi, millel on täpsemalt kindlaksmääratud ohutusprofiil, eriti kui imetatakse
vastsündinut või enneaegset imikut.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Siiski tuleb autojuhtimisel ja masinatega töötamisel arvestada sellega, et hüpertensioonivastase raviga
(eriti ravi alustamisel või annuse suurendamisel) võib mõnikord kaasneda pearinglus või uimasus.

4.8 Kõrvaltoimed

Losartaani on hinnatud järgmistes kliinilistes uuringutes:
-
ligikaudu 3300-l arteriaalse hüpertensiooniga 18-aastasel täiskasvanud patsiendil läbi viidud
kontrollitud kliinilistes uuringutes;
-
9193-l südame vasaku vatsakese hüpertroofiaga 55...80-aastasel patsiendil läbi viidud
kontrollitud kliinilises uuringus;
-
ligikaudu 3900-l kroonilise südamepuudulikkusega 20-aastasel patsiendil läbi viidud
kontrollitud kliinilises uuringus;
-
1513-l II tüüpi diabeedi ja proteinuuriaga 31-aastasel patsiendil läbi viidud kontrollitud
kliinilises uuringus;
-
177-l hüpertensiooniga 6...16-aastasel lapsel läbi viidud kontrollitud kliinilises uuringus.

Nimetatud kliinilistes uuringutes oli kõige sagedasemaks kõrvaltoimeks pearinglus.

Allpool loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus on määratletud järgmiselt: väga sage ( 1/10); sage
( 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100); harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv
(< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Hüpertensioon
Kontrollitud kliinilistes uuringutes, kus losartaani kasutati arteriaalse hüpertensiooni raviks ligikaudu
3300-l 18-aastasel patsiendil, kirjeldati järgmisi kõrvaltoimeid.

Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus, vertiigo
Aeg-ajalt: somnolentsus, peavalu, unehäired.

Südame häired
Aeg-ajalt: südamepekslemine, stenokardia.

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: sümptomaatiline hüpotensioon (eriti intravaskulaarse veremahu vähenemisega patsientidel,
nagu näiteks raske südamepuudulikkusega või suurte diureetikumide annustega ravitavate patsientide
puhul), annusest sõltuvad ortostaatilised toimed, lööve.

Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: kõhuvalu, kõhukinnisus

6
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: asteenia, väsimus, tursed.

Uuringud
Kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati losartaanitablettide kasutamisel kliiniliselt olulisi muutusi
standardsetes laboratoorsetes näitajates harva. Harva täheldati ALT sisalduse suurenemist, mis
tavaliselt normaliseerus ravi lõpetamisel. Hüpertensiooni kliinilistes uuringutes täheldati
hüperkaleemiat (seerumi kaaliumisisaldus > 5,5 mmol/l) 1,5%-l patsientidest.

Hüpertensiooni ja vasaku vatsakese hüpertroofiaga patsiendid
Hüpertensiooni ja vasaku vatsakese hüpertroofiaga 9193 patsiendil vanuses 55...85 aastat läbi viidud
kontrollitud kliinilises uuringus kirjeldati järgmisi kõrvaltoimeid.

Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage: vertiigo.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: asteenia/väsimus.

Krooniline südamepuudulikkus
Ligikaudu 3900-l südamepuudulikkusega 20-aastasel patsiendil läbi viidud kontrollitud kliinilises
uuringus kirjeldati järgmisi kõrvaltoimeid.

Närvisüsteemi häired:
Aeg-ajalt: pearinglus, peavalu.
Harva: paresteesia.

Südame häired:
Harva: minestus, kodade virvendus, tserebrovaskulaarne sündmus.

Vaskulaarsed häired:
Aeg-ajalt: hüpotensioon, sealhulgas ortostaatiline hüpotensioon.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Aeg-ajalt: hingeldus.

Seedetrakti häired:
Aeg-ajalt: kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt: urtikaaria, sügelus, lööve.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Aeg-ajalt: asteenia/väsimus.

Uuringud:
Aeg-ajalt: seerumi uureasisalduse suurenemine, seerumi kreatiniinisisalduse suurenemine ja seerumi
kaaliumisisalduse suurenemine.

Hüpertensioon ja II tüüpi diabeet koos neeruhaigusega
1513-l proteinuuriaga II tüüpi diabeedihaigetel vanuses 31-aastat läbi viidud kontrollitud kliinilises
uuringus (uuring RENAAL, vt lõik 5.1) olid losartaani puhul kirjeldatud kõige sagedasemad ravimiga
seotud kõrvaltoimed järgmised.

7
Närvisüsteemi häired:
Sage: pearinglus.

Vaskulaarsed häired:
Sage: hüpotensioon.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage: asteenia/väsimus.

Uuringud:
Sage: hüpoglükeemia, hüperkaleemia.

Järgmised kõrvaltoimed esinesid sagedamini losartaani saanud patsientidel võrreldes platseebot
saanud patsientidega.

Vere ja lümfisüsteemi häired:
Teadmata: aneemia.

Südame häired:
Teadmata: sünkoop, südamepekslemine.

Vaskulaarsed häired:
Teadmata: ortostaatiline hüpotensioon.

Seedetrakti häired:
Teadmata: kõhulahtisus.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Teadmata: seljavalu.

Neerude ja kuseteede häired:
Teadmata: kuseteede infektsioonid.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Teadmata: gripisarnased sümptomid.

Uuringud:
II tüüpi diabeedi ja nefropaatiaga patsientidel läbi viidud kliinilises uuringus täheldati hüperkaleemiat
> 5,5 mEq/l 9,9% losartaanitablettidega ravitud patsientidest ja 3,4% platseeboga ravitud patsientidest.

Turustamisjärgne kogemus
Müügiloa saamise järgselt on kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid.

Vere ja lümfisüsteemi häired:
Teadmata: aneemia, trombotsütopeenia.

Kõrva ja labürindi kahjustused:
Teadmata: tinnitus

Immuunsüsteemi häired
Harv: ülitundlikkus: anafülaktilised reaktsioonid, angioödeem, sh kõri ja häälepaelte piirkonna turse
koos hingamisteede obstruktsiooniga ja/või näo, huulte, neelu ja/või keele turse. Mõnedel neist
patsientidest on angioödeemi esinenud ka varem seoses teiste ravimite, sh AKE inhibiitorite
manustamisega, vaskuliit, sh Henochi-Schönleini purpur.

Närvisüsteemi häired:
Teadmata: migreen.
8

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Teadmata: köha.

Seedetrakti häired:
Teadmata: kõhulahtisus, pankreatiit

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Teadmata: haiglane olek

Maksa ja sapiteede häired
Harv: hepatiit.
Teadmata: maksafunktsiooni häired.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Teadmata: urtikaaria, sügelus, lööve, valgustundlikkus.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Teadmata: lihasvalu, liigesvalu, rabdomüolüüs.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
Teadmata: erektsioonihäired/impotentsus

Neerude ja kuseteede häired
Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi inhibeerimise tagajärjel on riskirühma patsientidel
kirjeldatud neerufunktsiooni häireid, sh neerupuudulikkust; need neerufunktsiooni muutused võivad
ravi lõpetamise järgselt olla pöörduvad (vt lõik 4.4)

Psühhiaatrilised häired:
Teadmata: depressioon

Uuringud:
Teadmata: hüponatreemia

Lapsed
Lastel täheldatud kõrvaltoimete profiil tundub olevat sarnane täiskasvanud patsientide omaga.
Andmed lastepopulatsiooni kohta on piiratud.

4.9 Üleannustamine

Mürgistuse sümptomid
Üleannustamisest ei ole teatatud. Üleannustamise raskusest sõltuvalt on kõige tõenäolisemad
kõrvaltoimed hüpotensioon, tahhükardia, võimalikult bradükardia.

Mürgistuse ravi
Meetmed sõltuvad ravimi manustamise ajast ning sümptomite olemusest ja raskusest. Kõige tähtsam
on vereringe stabiliseerimine. Suukaudse manustamise järgselt on näidustatud piisavas annuses
aktiivsöe manustamine. Seejärel tuleb hoolikalt jälgida elulisi näitajaid ning neid vajadusel
korrigeerida.
Losartaan ja tema aktiivne metaboliit ei ole organismist hemodialüüsi teel eemaldatavad.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin II retseptori antagonistid,
ATC-kood: C09CA01

9
5.1 Farmakodünaamilised omadused

Losartaan on sünteetiline suukaudselt manustatav angiotensiin II retseptorite (tüüp AT1) antagonist.
Tugev vasokonstriktor angiotensiin II on reniini-angiotensiini süsteemi tähtsaim aktiivne hormoon,
millel on oluline osa hüpertensiooni patofüsioloogias. Angiotensiin II seondub kudedes (veresoonte
silelihastes, neerupealistes, neerudes ja südames) leiduvate AT1-retseptoritega ja kutsub esile olulisi
bioloogilisi toimeid, sealhulgas vasokonstriktsiooni ja aldosterooni vabanemist. Samuti stimuleerib
angiotensiin II silelihasrakkude proliferatsiooni.

Losartaan blokeerib selektiivselt AT1-retseptorid. In vivo ja in vitro blokeerivad nii losartaan kui ka
losartaani farmakoloogiliselt aktiivne metaboliit karboksüülhape (E-3174) kõik angiotensiin II
füsioloogiliselt olulised toimed, hoolimata nende päritolust või sünteesimise teest.

Losartaanil ei ole agonistlikku toimet ning ta ei blokeeri teiste hormoonide retseptoreid ega
ioonkanaleid, mis on olulised kardiovaskulaarses regulatsioonis. Peale selle ei inhibeeri losartaan
AKE-d (kininaas II), ensüümi, mis lagundab bradükiniini. Seega ei tugevne bradükiniini poolt
vahendatud soovimatud toimed.

Negatiivse tagasisidemehhanismi tõttu suureneb losartaani manustamise ajal reniini aktiivsus
plasmas. Reniini aktiivsuse tõus põhjustab angiotensiin II hulga suurenemist plasmas. Kuid isegi see
ei mõjuta losartaani antihüpertensiivset toimet ja plasma aldosterooni supressiooni; angiotensiin II
retseptorite efektiivne blokaad säilib. Pärast losartaani ärajätmist vähenesid reniini aktiivsus plasmas
ja angiotensiin II väärtused kolme päeva jooksul algväärtusteni.

Nii losartaanil kui ka aktiivsel põhimetaboliidil on palju suurem afiinsus AT1- kui AT2-retseptorite
suhtes. Aktiivsel metaboliidil on losartaanist 10...40 korda suurem aktiivsus kehakaalu alusel.

Hüpertensiooni uuringud
Kontrollitud kliinilistes uuringutes kutsus losartaani üks kord päevas manustamine kerge ja mõõduka
arteriaalse hüpertensiooniga patsientidel esile süstoolse ja diastoolse vererõhu statistiliselt olulise
languse. Mõõtes vererõhku 24 tundi ja 5...6 tundi pärast ravimi manustamist, ei esine suuri vererõhu
väärtuste kõikumisi 24 tunni jooksul; säilis loomulik ööpäevane rütm. Vererõhu langus vahetult enne
uut annust oli 70...80% võrreldes 5...6 tundi pärast eelmise annuse manustamist täheldatud toimega.

Losartaanravi katkestamine hüpertensiivsetel patsientidel ei põhjustanud järsku vererõhu tõusu
(tagasilöögi efekti). Vaatamata märkimisväärsele vererõhku langetavale toimele ei ole losartaanil
kliiniliselt olulist mõju südame löögisagedusele.

Losartaan mõjub sama tõhusalt nii nais- kui ka meespatsientidele, nii noorematele (vanus alla
65 aasta) kui ka vanematele hüpertensiooniga patsientidele.

LIFE-uuring
LIFE (The Losartan Intervention For Endpoint reduction in hypertension) uuring oli randomiseeritud,
aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud kolmekordne pimeuuring, millest võttis osa
9193 hüpertensiooniga patsienti vanuses 55...80 eluaastat, kellel oli EKG uuringul kindlaks tehtud
vasaku vatsakese hüpertroofia. Patsiendid randomiseeriti saama 50 mg losartaani või 50 mg atenolooli
üks kord ööpäevas. Kui vererõhu sihtväärtust (< 140/90 mmHg) ei õnnestunud saavutada, siis lisati
kõigepealt hüdroklorotiasiid (12,5 mg) ja edasise vajaduse korral võis suurendada losartaani või
atenolooli annust 100 mg-ni üks kord ööpäevas. Vererõhu sihtväärtuse saavutamiseks lisati vajaduse
korral teisi antihüpertensiivseid ravimeid (välja arvatud AKE-inhibiitorid, angiotensiin II antagonistid
või beetablokaatorid).

Keskmine jälgimise aeg oli 4,8 aastat.

Esmane tulemusnäitaja oli kardiovaskulaarne haigestumus ja suremus, mida mõõdeti
kardiovaskulaarse surma, insuldi ja müokardiinfarkti kombineeritud esinemissageduse vähenemise
järgi. Kahes rühmas langes vererõhk märkimisväärselt sarnaste tasemeteni. Esmase kombineeritud
10
tulemusnäitaja riski vähendas losartaan 13,0% (p = 0,021, 95% usaldusvahemik 0,77...0,98) võrreldes
atenolooliga. See oli peamiselt tingitud insuldi esinemissageduse vähenemisest. Losartaani
manustamisel vähenes insuldi tekkerisk 25% võrreldes atenolooliga (p = 0,001, 95% usaldusvahemik
0,63...0,89). Kardiovaskulaarse surma ja müokardiinfarkti esinemissagedus ei olnud ravirühmade
vahel oluliselt erinev.

Rass
LIFE-uuringu tulemuste põhjal esines losartaaniga ravitud mustanahalistel patsientidel kõrgem
primaarne kombineeritud tulemusnäitaja, st kardiovaskulaarse sündmuse (nt südameinfarkti,
kardiovaskulaarse surma) ja eriti insuldi risk võrreldes atenolooliga ravitud mustanahaliste
patsientidega. Seetõttu ei kehti LIFE-uuringus täheldatud losartaani võrdluses atenolooliga saadud
tulemused seoses kardiovaskulaarse haigestumuse/suremusega mustanahalistel patsientidel, kellel on
tõusnud vererõhk ja vasaku vatsakese hüpertroofia.

RENAAL-uuring
RENAAL (The Reduction of Endpoints in NIDDM with the Angiotensin II Receptor Antagonist
Losartan - mitteinsuliinsõltuva diabeedi korral tulemusnäitajate vähenemine angiotensiin II retseptori
antagonisti losartaaniga) oli ülemaailmne kontrollitud kliiniline uuring, milles osales 1513
proteinuuriaga II tüüpi diabeedihaiget kaasuva hüpertensiooniga või ilma. 751 patsienti raviti
losartaaniga. Uuringu eesmärk oli lisaks losartaankaaliumi vererõhku langetavale toimele
demonstreerida ka selle nefroprotektiivset toimet.
Proteinuuria ja seerumi kreatiniinisisaldusega 1,3...3,0 mg/dl patsiendid randomiseeriti saama
losartaani 50 mg üks kord ööpäevas, võimalusega annust suurendada vererõhu väärtuse põhjal, või
platseebot lisaks tavapärasele antihüpertensiivsele ravile, v.a AKE inhibiitorid ja angiotensiin II
antagonistid.
Uurijad võisid uuringuravimi annust vajaduse järgi suurendada 100 mg-ni ööpäevas; 72% patsientidest
kasutas enamuse ajast 100 mg ööpäevast annust. Mõlemas rühmas võis vajaduse kohaselt lisada teisi
antihüpertensiivseid ravimeid (diureetikumid, kaltsiumkanali blokaatorid, alfa- ja beetablokaatorid
ning ka tsentraalselt toimivad ravimid). Patsiente jälgiti kuni 4,6 aastat (keskmiselt 3,4 aastat).
Uuringu esmane tulemusnäitaja oli kombineeritud: seerumi kreatiniinisisalduse kahekordistumise,
lõppstaadiumis neerupuudulikkuse (vajadus dialüüsi või transplantatsiooni järele) või surma
esinemine.

Tulemused näitasid, et ravi losartaaniga (327 juhtu) vähendas esmase kombineeritud tulemusnäitaja
riski 16,1% (p = 0,022) võrreldes platseeboga (359 juhtu). Losartaanirühmas vähenes risk oluliselt
järgmiste esmase tulemusnäitaja üksikute ja kombineeritud komponentide osas: seerumi
kreatiniinisisalduse kahekordistumise risk vähenes 25,3% (p = 0,006), lõppstaadiumis
neerupuudulikkuse esinemise risk vähenes 28,6% (p = 0,002), lõppstaadiumis neerupuudulikkuse või
surma esinemise risk vähenes 19,9% (p = 0,009), seerumi kreatiniinisisalduse kahekordistumise või
lõppstaadiumis neerupuudulikkuse esinemise risk vähenes 21,0% (p = 0,01).
Üldine suremus kahes ravirühmas oluliselt ei erinenud.
Selles uuringus oli losartaan üldiselt hästi talutav ning kõrvaltoimete tõttu ravi katkestamist esines
sarnaselt platseeborühmaga.

Uuringud ELITE I ja ELITE II
48 nädalat kestnud ELITE uuringus 722 südamepuudulikkusega patsiendil (NYHA II...IV klass) ei
täheldatud losartaani ja kaptopriiliga ravitud patsientide vahel erinevust esmase tulemusnäitaja osas,
milleks oli neerufunktsiooni pikaajaline muutus. ELITE I uuringu leid, et võrreldes kaptopriiliga
vähendas losartaan suremuse riski, ei leidnud kinnitust järgnenud uuringus ELITE II, mida on
kirjeldatud allpool.

Uuringus ELITE II võrreldi losartaani annuses 50 mg üks kord päevas (algannust 12,5 mg suurendati
25 mg ja 50 mg-ni üks kord ööpäevas) kaptopriiliga annuses 50 mg kolm korda päevas (algannust
12,5 mg suurendati 25 mg ja 50 mg-ni kolm korda ööpäevas). Selle prospektiivse uuringu esmane
tulemusnäitaja oli üldine suremus.

11
Selles uuringus jälgiti 3152 südamepuudulikkusega patsienti (NYHA II...IV klass) peaaegu 2 aastat
(keskmine jälgimisaeg 1,5 aastat), et hinnata, kas losartaan vähendab üldist suremust enam kui
kaptopriil. Esmane tulemusnäitaja üldise suremuse osas ei näidanud losartaani ja kaptopriili vahel
statistiliselt olulist erinevust.

Mõlemas võrdlusravimiga (mitte platseeboga) kontrollitud kliinilises uuringus südamepuudulikkusega
patsientidel oli losartaani talutavus parem kui kaptopriilil, mida hinnati kõrvaltoimete tõttu ravi
katkestamise ja köha oluliselt väiksema esinemissageduse põhjal.

Suurenenud suremust täheldati uuringus ELITE II väikeses patsientide alarühmas (22% kõigist
südamepuudulikkusega patsientidest), kes uuringu alguses tarvitasid beetablokaatoreid.

Lapsed
Laste hüpertensioon
Losartaani vererõhku langetav toime leidis kinnitust kliinilises uuringus, kus osales 177
hüpertensiooniga last vanuses 6...16 aastat, kelle kehakaal oli > 20 kg ja glomerulaarfiltratsiooni kiirus
> 30 ml/min/1,73 m2. Patsiendid, kelle kehakaal jäi vahemikku > 20...< 50 kg, said 2,5, 25 või 50 mg
losartaani ööpäevas ning > 50 kg kaaluvad patsiendid said 5, 50 või 100 mg losartaani ööpäevas.
Kolme nädala möödudes viis losartaani üks kord päevas manustamine minimaalse vererõhu annusest
sõltuva languseni.

Üldiselt esines annusest sõltuv vastus. Annuse-vastuse suhe muutus eriti nähtavaks väikese annuse
rühmas võrreldes keskmise annuse rühmaga (I etapp: ­6,2 mmHg vs. ­11,65 mmHg), kuid see oli
väiksem võrreldes keskmise annuse rühma suure annuse rühmaga (I etapp: ­11,65 mmHg vs. ­
12,21 mmHg). Väikseimad uuritud annused (2,5 mg ja 5 mg), mis vastavad keskmisele ööpäevasele
annusele 0,07 mg/kg, ei taganud ühesugust vererõhku langetavat toimet.
Neid tulemusi kinnitati uuringu II etapis, kui patsiendid randomiseeriti jätkama losartaani või
platseebo kasutamist kolme ravinädala möödumisel. Erinevus vererõhu tõusus võrreldes platseeboga
oli suurim keskmise annuse rühmas (6,70 mmHg keskmise annuse korral vs. 5,38 mm Hg suure
annuse korral). Minimaalse diastoolse vererõhu tõus oli ühesugune platseebot ja kummaski rühmas
losartaani väikseima annuse kasutamist jätkanud patsientidel, mis viitab taas sellele, et mõlemas
rühmas kasutatud väikseimal annusel ei olnud märkimisväärset vererõhku langetavat toimet.

Ei ole uuritud losartaani pikaajalist toimet kasvule, puberteedile ja üldisele arengule. Kindlaks ei ole
tehtud ka losartaanravi pikaajaline tõhusus kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamisel
lapseeas.

Hüpertensiivsetel (N = 60) ja normotensiivsetel (N = 246) proteinuuriaga lastel hinnati losartaani
toimet proteinuuriale 12-nädalases platseebo- ja aktiivse võrdlusravimiga (amlodipiin) kontrollitud
kliinilises uuringus. Proteinuuria all mõeldakse olukorda, kus uriinis sisalduvate valkude/kreatiniini
suhe on 0,3. Hüpertensiivsed patsiendid (vanuses 6...18 aastat) randomiseeriti saama losartaani
(n = 30) või amlodipiini (n = 30). Normotensiivsed patsiendid (vanuses 1...18 aastat) randomiseeriti
saama losartaani (n = 122) või platseebot (n = 124). Losartaani manustati annuses 0,7...1,4 mg/kg
(kuni maksimaalse annuseni 100 mg ööpäevas). Amlodipiini manustati annuses 0,05...0,2 mg/kg
(kuni maksimaalse annuseni 5 mg ööpäevas).

Üldiselt vähenes losartaani saanud patsientidel pärast 12-nädalast ravi proteinuuria algtasemega
võrreldes statistiliselt olulisel määral (36%), platseebo-/amlodipiinigrupis suurenes proteinuuria 1%
(p 0,001). Losartaani saanud hüpertensiivsetel patsientidel vähenes proteinuuria võrreldes
algtasemega statistiliselt olulisel määral (­41,5%) (95% usaldusvahemik (CI) ­29,9; ­51,1) versus
amlodipiinigrupp +2,4%-ga (95% usaldusvahemik (CI) ­22,2; 14,1). Nii süstoolse kui ka diastoolse
vererõhu langus oli suurem losartaanigrupis (­5,5 / ­3,8 mm Hg) võrreldes amlodipiinigrupiga (­0,1 /
+0,8 mm Hg). Normotensiivsetel lastel täheldati väikest vererõhu langust losartaanigrupis (­3,7 / ­3,4
mm Hg) võrreldes platseeboga. Mingit märkimisväärset korrelatsiooni proteinuuria vähenemise ja
vererõhu languse vahel ei täheldatud, kuid on võimalik, et osaliselt vähenes proteinuuria
losartaanigrupis ka vererõhu languse tõttu. Proteinuuria vähenemise pikaajalist mõju lastele ei ole
uuritud.
12

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub losartaan hästi ja läbib esmase maksapassaazi, mille käigus
moodustuvad aktiivne metaboliit karboksüülhape ja inaktiivsed metaboliidid. Losartaanitablettide
süsteemne biosaadavus on ligikaudu 33%. Losartaani ja aktiivse metaboliidi maksimaalne
kontsentratsioon plasmas saabub vastavalt 1 ja 3...4 tunni pärast.

Jaotumine
Nii losartaan kui ka aktiivne metaboliit seonduvad 99% ulatuses plasmavalkudega, peamiselt
albumiiniga. Losartaani jaotusruumala on 34 liitrit.

Biotransformatsioon
Ligikaudu 14% intravenoosselt või suu kaudu manustatud losartaanist muudetakse aktiivseks
metaboliidiks. Suukaudse ja intravenoosse 14C-ga märgistatud losartaankaaliumi manustamise järgselt
leiti tsirkuleeriva plasma radioaktiivsus peamiselt losartaanil ja aktiivsel metaboliidil. Ligikaudu ühel
protsendil uuritavatest toimus losartaani minimaalne konversioon aktiivseks metaboliidiks.

Lisaks aktiivsele metaboliidile moodustuvad ka inaktiivsed metaboliidid.

Eliminatsioon
Losartaani ja aktiivse metaboliidi plasma kliirens on vastavalt 600 ml/min ja 50 ml/min. Losartaani ja
aktiivse metaboliidi renaalne kliirens on vastavalt 74 ml/min ja 26 ml/min. Suukaudsel manustamisel
eritub uriiniga muutumatul kujul ligikaudu 4% ja aktiivse metaboliidina ligikaudu 6% annusest.
Losartaani ja aktiivse metaboliidi farmakokineetika on lineaarne kuni 200 mg losartaankaaliumi
suukaudse annusega.

Pärast suu kaudu manustamist väheneb losartaani ja aktiivse metaboliidi kontsentratsioon plasmas
polüeksponentsiaalselt; terminaalne poolväärtusaeg on vastavalt 2 tundi ja 6...9 tundi. 100 mg
manustamisel üks kord päevas ei kumuleeru losartaan ega aktiivne metaboliit plasmas
märkimisväärselt.

Losartaan ja metaboliidid erituvad sapi ja uriiniga.
Pärast suukaudset/intravenoosset 14C-ga märgistatud losartaani manustamist on ligikaudu 35%/43%
radioaktiivsust määratav uriinis ja 58%/50% roojas.

Patsientide erirühmad
Losartaani ja aktiivse metaboliidi plasmakontsentratsioonid ei erine oluliselt eakatel ja noortel
hüpertensiooniga patsientidel.

Hüpertensiooniga naistel oli losartaani plasmakontsentratsioon kuni kaks korda kõrgem kui meestel,
samal ajal kui aktiivse metaboliidi plasmakontsentratsioon ei olnud meestel ja naistel erinev.

Kerge ja mõõduka alkohoolse maksatsirroosiga haigetele losartaani suu kaudu manustamisel oli
losartaani ja aktiivse metaboliidi kontsentratsioon plasmas vastavalt 5 ja 1,7 korda kõrgem kui
vabatahtlikel noortel meestel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Losartaani plasmakontsentratsioon ei ole muutunud patsientidel kreatiniini kliirensiga üle 10 ml/min.
Normaalse neerufunktsiooniga patsientidega võrreldes on hemodialüüsi saavatel patsientidel losartaani
AUC ligikaudu 2 korda suurem.

Aktiivse metaboliidi plasmakontsentratsioon ei ole muutunud neerukahjustusega või hemodialüüsi
saavatel patsientidel.

Losartaan ja aktiivne metaboliit ei ole hemodialüüsi abil organismist eemaldatavad.

13
Farmakokineetika lastel
Losartaani farmakokineetikat on uuritud 50 hüpertensiooniga lapsel vanuses > 1 kuu kuni < 16 aastat
pärast ligikaudu 0,54...0,77 mg/kg losartaani (keskmised annused) suukaudset manustamist üks kord
päevas.
Tulemused näitasid, et losartaanist moodustub aktiivne metaboliit kõikides vanuserühmades.
Tulemused näitasid üldjoontes samasuguseid losartaani farmakokineetilisi parameetreid pärast
suukaudset manustamist imikutele ja väikelastele, eelkooliealistele lastele, kooliealistele lastele ja
noorukitele. Metaboliidi farmakokineetilised parameetrid erinesid vanuserühmade vahel rohkem.
Võrreldes eelkooliealisi lapsi noorukitega muutusid need erinevused statistiliselt oluliseks.
Ekspositsioon imikutel/väikelastel oli suhteliselt suur.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Üldfarmakoloogilistes, genotoksilisuse ja kartsinogeense potentsiaali konventsionaalsetes uuringutes
ei näidanud prekliinilised ohutusandmed mingit erilist ohtu inimestele. Korduvtoksilisuse uuringutes
põhjustas losartaani manustamine erütrotsüütide parameetrite (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit)
langust, uurea lämmastikutaseme tõusu seerumis ja mõnikord seerumi kreatiniini tõusu, südame kaalu
vähenemist (ilma histoloogilise korrelaadita) ja gastrointestinaalseid muutusi (limaskesta kahjustused,
haavandid, erosioonid, verejooksud). On näidatud, et losartaan, nagu teised ravimid, mis otseselt
mõjutavad reniini-angiotensiini süsteemi, põhjustab kõrvaltoimeid loote hilises arengus, põhjustades
loote surma ja väärarendeid.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Pulber
Mikrokristalne tselluloos (E460)
Laktoosmonohüdraat
Prezelatiniseeritud maisitärklis
Magneesiumstearaat (E572)
Hüdroksüpropüültselluloos (E463)
Hüpromelloos (E464)
Titaandioksiid (E171)

Lahusti
Mikrokristalne tselluloos
Naatriumkarboksümetüültselluloos
Sidrunhape, veevaba
Puhastatud vesi
Ksantaankummi (E415)
Metüülhüdroksübensoaat (E218)
Naatriumfosfaadi ühealuseline monohüdraat
Kaaliumsorbaat (E202)
Karrageeni kaltsiumsulfaadi trinaatriumfosfaat
Magus marja- ja tsitrusemaitselisand
Glütseriin
Propüülhüdroksübensoaat (E216)
Naatriumtsitraat, veevaba
Naatriumsahhariin
Sorbitool (E420) vahuvastane AF-emulsioon (sisaldab vett, polüdimetüülsiloksaani, C-14­18 mono- ja
diglütseriide, polüetüleenglükoolstearaati ja polüetüleenglükooli).

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.
14

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Peale lahustamist: 4 nädalat.

6.4 Säilitamise
eritingimused

Komplekt: Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis.
Hoida valmistehtud suspensiooni külmkapis temperatuuril 2...8 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Komplekt koosneb järgmistest osadest:
-
üks pulbriga täidetud alumiiniumist fooliumkotike, mis sisaldab 500 mg losartaankaaliumi.
Fooliumkotike sisaldab järgmisi materjale (väljastpoolt sissepoole ja tootega kokkupuutuv
kiht): polüetüleentereftalaat (PET)/tint/liimmaterjal/foolium/liimmaterjal/polüetüleen (PE);
-
473 ml valge kõrgtihedast polüetüleenist (HDPE) pudel lahustiga;
-
240 ml läbipaistmatu polüetüleentereftalaadist (PET) pudel koos polüpropüleemist lastelukuga
korgiga suspensiooni segamiseks;
-
eraldi pakendatud 10 ml polüpropüleenist süstal suukaudseks manustamiseks koos
madaltihedast polüetüleenist pudelikaela adapteriga (PIBA) polüetüleenkotis.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitsemiseks

Peale lahustamist on losartaani suspensioon valge kuni kollakasvalge vedelik.

Cozaari suukaudse suspensiooni lahustamine (200 ml 2,5 mg/ml suspensiooni)
Valage 240 ml läbipaistmatusse polüetüleenteraftalaat (PET) pudelisse 200 ml lahustit. Enne
fooliumkotikese avamist koputage kergelt kotikese külgedele, et hõlbustada pulbri puistamist
pudelisse. Lisage kogu fooliumkotikese sisu ettevaatlikult lahustit sisaldavale PET pudelile, koputades
kergelt kotikese külgedele ja kotikest vajaduse korral ümber pöörates. Väike kogus pulbrit võib jääda
kotikese seinte külge. Kotikest EI TOHI loputada. Asetage pudelile keeratav kork ja raputage hoolikalt
pudelit, et lahus ja pulber seguneksid. Pärast manustamiskõlblikuks muutmist kujutab losartaani
suspensioon endast kollakasvalget vedelikku. Seejärel eemaldage keeratav kork, kinnitage
pudelikaelale adapter ning keerake pudelile uuesti kork peale. Suspensiooni võib külmkapis
temperatuuril 2...8 °C säilitada kuni 4 nädalat. Enne igat kasutamist loksutage suspensiooni ja pange
see kohe pärast kasutamist tagasi külmkappi.

Suspensiooni valmistamisest üle jäänud lahusti visake minema.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Merck Sharp & Dohme OÜ
Peterburi tee 46,
11415 Tallinn


8.
MÜÜGILOA NUMBER

625309


15
9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

13.03.2009


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud oktoobris 2009

16