Carvedilol genericon 12,5 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS
Carvedilol Genericon 3,125 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Carvedilol Genericon 6,25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Carvedilol Genericon 12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Carvedilol Genericon 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks tablett sisaldab 3,125 mg, 6,25 mg, 12,5 mg või 25 mg karvedilooli.
INN. Carvedilolum
Abiained vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett.
3,125 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valget värvi, ovaalsed, ümara kujuga.
6,25 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valget värvi, ovaalsed, poolitusjoonega mõlemal poolel ja
ühel poolel on kirje "6.25".
12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valget värvi, ovaalsed, poolitusjoonega mõlemal poolel ja
ühel poolel on kirje "12.5".
25 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valget värvi, ovaalsed, poolitusjoonega mõlemal poolel ja
ühel poolel on kirje "25".
6,25 mg, 12,5 mg ja 25 mg õhukese polümeerikattega tablette saab jagada võrdseteks annusteks.
4. KLIINILISED
ANDMED
4.1. Näidustused
Essentsiaalne hüpertensioon. Krooniline stabiilne stenokardia. Täiendava ravimina mõõduka kuni raske
stabiilse südamepuudulikkuse korral.
4.2. Annustamine ja manustamisviis
Carvedilol Genericon on saadaval neljas tugevuses: 3,125 mg, 6,25 mg, 12,5 mg ja 25 mg.
Essentsiaalne hüpertensioon.
Karvedilooli võib kasutada hüpertensiooni ravis monoteraapiana või kombinatsioonis teiste
antihüpertensiivsete ravimitega, eriti tiasiiddiureetikumidega. Soovitatav on manustada üks kord päevas,
soovitatav ühekordne maksimaalne annus on 25 mg ja maksimaalne päevane annus 50 mg.
1
Täiskasvanud: Soovitatav algannus on 12,5 mg üks kord päevas esimese kahe päeva jooksul. Seejärel
jätkatakse ravi päevase annusega 25 mg. Vajadusel võib annust edaspidi vähehaaval tõsta 2-nädalase
intervalliga või aeglasemalt.
Eakad: Soovitatav algannus hüpertensiooni korral on 12,5 mg üks kord päevas, mis võib olla piisav annus
ravi jätkamiseks. Kui selle annusega ei saada piisavat toimet, võib vajadusel annust edaspidi vähehaaval
tõsta 2-nädalase intervalliga või aeglasemalt.
Krooniline stabiilne stenokardia.
Täiskasvanud: soovituslik algannus on 12,5 mg kaks korda ööpäevas kahe päeva vältel. Seejärel jätkub
ravi annusega 25 mg kaks korda ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi vähehaaval, kahenädalaste või
pikemate intervallidega suurendada. Maksimaalne soovituslik ööpäevane annus on 100 mg, jagatuna
üksikannusteks (50 mg kaks korda ööpäevas).
Eakad: Soovitatav algannus on 12,5 mg kaks korda päevas kahe päeva jooksul. Seejärel jätkatakse ravi
annusega 25 mg kaks korda päevas, mis on soovitatav maksimaalne päevane annus.
Südamepuudulikkus
Täiendava ravimina mõõduka kuni raske südamepuudulikkuse korral.
Keskmise ja raske südamepuudulikkuse korral lisaks tavalisele ravile diureetikumidega, AKE
inhibiitoritega, digitaalisega ja/või vasodilataatoritega. Patsient peaks olema kliiniliselt stabiilne
(muutusteta NYHA-s, mitte hospitaliseeritud südamepuudulikkuse tõttu) ja põhiravi peab olema
stabiliseeritud vähemalt 4 nädalat tagasi. Lisaks peaks haigel olema vähendatud vasaku vatsakese
väljutusmaht, südame löögisagedus peaks olema > 50 bpm ja süstoolne vererõhk > 85 mm Hg (vt lõik 4.3.
Vastunäidustused).
Algannus on 3,125 mg kaks korda ööpäevas, kahe nädala jooksul. Kui seda annust talutakse hästi, võib
karvedilooli annust suurendada kahenädalaste või pikemate intervallidega, algul kuni 6,25 mg kaks korda
ööpäevas, siis kuni 12,5 mg kaks korda ööpäevas ning seejärel kuni 25 mg kaks korda ööpäevas. Annust
soovitatakse tõsta kõrgeima tasemeni, mida patsient talub.
Maksimaalne soovituslik annus alla 85 kg kaaluvate patsientide puhul on 25 mg kaks korda ööpäevas ning
üle 85 kg kaaluvatel patsientidel 50 mg kaks korda ööpäevas. Hoolika arstliku järelevalve all võib annust
tõsta kuni annuseni 50 mg kaks korda päevas.
Südamepuudulikkuse sümptomite ajutine halvenemine võib tekkida ravi alguses, annuse suurendamisel ja
seda eriti raske südamepuudulikkusega patsientidel ja/või suurte annustega diureetikumravi ajal. Harilikult ei
põhjusta see ravi katkestamist, kuid annust ei tohi enam suurendada. Karvediloolravi alustades ja annuse
suurendamisel tuleb arstil/kardioloogil patsienti jälgida. Enne annuse suurendamist tuleb alati uurida
potentsiaalset südamepuudulikkuse sümptomite halvenemist ja ülemäärase vasodilatatsiooni sümptomite
esinemist (sh neerude funktsiooni, kehakaalu, vererõhku, südamerütmi). Südamepuudulikkuse sümptomite
halvenemist või vedeliku retentsiooni ravitakse diureetikumiannuse suurendamisega. Karvedilooli annust ei
tohi enne tõsta, kui patsient on stabiilne. Kui tekib bradükardia või AV juhtivuse aeglustumine, tuleb esmalt
uurida digoksiini taset. Vajadusel võib vähendada karvedilooli annust või ajutiselt ravi üldse katkestada.
Karvedilooli annuse tiitrimisega saab ravi sageli jätkata.
Kui karvediloolravi katkestatakse kauemaks kui kaheks nädalaks, tuleb seda uuesti alustada annusega
3,125 mg kaks korda ööpäevas, annust vastavalt eespool toodud soovitusele vähehaaval suurendades.
Neerupuudulikkus. Annuse määrab arst individuaalselt igale haigele, kuid farmakokineetilistest parameetritest
lähtuvalt ei ole karvedilooli annuse kohandamine neerupuudulikkusega haigetele vajalik.
2
Mõõdukas maksapuudulikkus. Annuse korrigeerimine võib olla vajalik.
Lapsed ja noorukid (< 18 aasta vanused). Karvedilooli efektiivsuse ja ohutuse kohta ei ole piisavalt andmeid.
Eakad. Vanemad haiged võivad olla tundlikumad karvedilooli toimele ja neid tuleb hoolikamalt jälgida.
Nagu ka teiste ß-blokaatorite kasutamisel ja eriti koronaarhaigustega patsientidel, tuleb ravi karvedilooliga
lõpetada järk-järgult (vaata lõik 4.4.)
Manustamisviis. Tablette ei ole vaja manustada koos toiduga. Kuid südamepuudulikkusega haigetel on
soovitav manustada karvedilooli koos toiduga, et aeglustada imendumist ja vähendada riski ortostaatilise
hüpotensiooni tekkimiseks.
4.3. Vastunäidustused
NYHA klassifikatsiooni järgi IV klassi kuuluv südamepuudulikkus vajab intravenoosset ravi.
Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus koos bronhide obstruktsiooniga (vt lõik 4.4.) Kliiniliselt oluline
maksapuudulikkus.
Bronhiaalastma.
Teise ja kolmanda astme AV blokaad.
Raske bradükardia (<50 bpm).
Kardiogeenne sokk.
Siinussündroom (sh sinuatriaalne blokaad).
Raske hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 85 mmHg).
Ülitundlikkus karvedilooli või abiainete suhtes.
Metaboolne atsidoos.
Prinzmetali stenokardia.
Ravimatu feokromotsütoom.
Raske perifeerse arteriaalse vereringe häire.
Samaaegne intravenoosne ravi verapamiili või diltiaseemiga (vt lõik 4.5.).
4.4. Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Hoiatused, mida peavad eriti arvestama südamepuudulikkusega patsiendid. Karvedilooli võib manustada
koos diureetikumide, AKE-inhibiitorite, digitaalise või vasodilataatoritega. Viimaste annused peavad
olema stabiliseeritud vähemalt 4 nädalat enne karvediloolravi alustamist. Dekompenseeritud seisundis
patsiendid tuleb rekompenseerida. Raske südamepuudulikkuse, soolade ja vedelikumahu vähenemisega,
eakaid ning madala vererõhuga patsiente tuleks jälgida 2 tundi pärast esimese annuse manustamist või
pärast suurema annuse manustamisest tingitud hüpotensiooni tekkimist. Liigsest vasodilatatsioonist
tingitud arteriaalse rõhu langust ravitakse alguses diureetikumi annust vähendades. Kui sümptomid
endiselt püsivad, võib vähendada AKE inhibiitori annust. Vajadusel võib karvedilooli annust edaspidi
vähendada. Karvedilooli annust ei tohi uuesti suurendada enne, kui südamepuudulikkuse halvenemisest
või vasodilatatsioonist tingitud sümptomid on ravile allunud.
Patsientidel, kellel südamepuudulikkusega kaasneb madal arteriaalne rõhk (süstoolne < 100 mm Hg),
südame isheemiatõbi ja generaliseerunud ateroskleroos ja/või eelnev neerupuudulikkus, on karvediloolravi
ajal täheldatud pöörduvat neerufunktsiooni halvenemist. Nende riskifaktoritega südamepuudulikkust
põdevatel patsientidel tuleb karvedilooli annuse tiitrimise ajal jälgida neerufunktsiooni. Neerufunktsiooni
märkimisväärse halvenemise korral tuleb karvedilooli annust vähendada.
Karvedilooli ja digitaalise samaaegsel kasutamisel tuleb meeles pidada, et nii digitaalis kui karvedilool
aeglustavad atrioventrikulaarset erutusjuhtivust (vt 4.5 Koostoimed).
3
Muud hoiatused, mis puudutavad karvedilooli ja beetablokaatoreid üldiselt. Kroonilise obstruktiivse
kopsuhaigusega haiged, kes ei kasuta suukaudseid ega inhaleeritavaid ravimeid, ei tohi karvedilooli
kasutada, välja arvatud juhul, kui oodatav kasu ületab ravimi kasutamisega seotud potentsiaalse ohu. Kui
sellistele haigetele ordineeritakse karvedilooli, tuleb neid karvediloolravi alustamise ja annuse tiitrimise
ajal hoolikalt jälgida. Kui haigel tekivad karvediloolravi ajal bronhiobstruktsiooni sümptomid, tuleb
ravimi annust vähendada.
Karvedilool võib peita või leevendada akuutse hüpoglükeemia sümptomeid. Seoses karvedilooli
kasutamisega võib vahel diabeedi ja südamepuudulikkusega patsientidel vereglükoosi regulatsioon
kahjustuda. Seetõttu on vaja karvedilooli kasutavaid diabeedihaigeid hoolikalt jälgida, mõõtes regulaarselt
vere glükoositaset ning vajadusel korrigeerides diabeedivastast ravi (vt lõik 4.5.).
Karvedilool võib maskeerida türeotoksikoosi sümptomeid ja nähte.
Karvedilool võib põhjustada bradükardiat. Südame löögisageduse langemisel alla 55 löögi minutis ning
bradükardiaga seotud sümptomite esinemisel tuleb karvedilooli annust vähendada.
Karvedilooli samaaegsel kasutamisel kaltsiumikanalite blokaatorite, näiteks verapamiili ja diltiaseemiga,
või muude arütmiavastaste ravimitega (amiodaroon) tuleb patsiendil vererõhku ja EKGd jälgida (vt 4.5
Koostoimed teiste ravimitega).
Tsimetidiini ja karvedilooli koosmanustamisel võib suureneda karvedilooli toime tugevus (vt 4.5
Koostoimed teiste ravimitega).
Kontaktläätsede kandjaid tuleb informeerida sellest, et pisaravedeliku hulk võib väheneda.
Tuleb olla tähelepanelik karvedilooli manustamisel sellistele patsientidele, kellel esineb anamneesis
raskeid ülitundlikkusreaktsioone ja kes saavad desensibiliseerivat ravi, kuna -blokaatorid võivad
suurendada nii tundlikkust allergeenidele kui ka anafülaktiliste reaktsioonide raskust. -blokaatorite
ordineerimisel psoriaasiga patsientidele tuleb olla ettevaatlik, kuna nahareaktsioonid võivad raskeneda.
Kuna karvedilool on vasodilatoorne -blokaator, on perifeerse veresoonkonna haiguse raskenemine vähem
tõenäoline kui tavaliste -blokaatorite korral. Siiski on vastava patsientide grupiga kliiniline kogemus
piiratud. Sama kehtib ka Raynaud" sündroomiga patsientide kohta.
Patsiente, kellel debrisokviin metaboliseerub aeglaselt, tuleb ravi vältel jälgida (vt 5.2
Farmakokineetilised omadused).
Väheste kliiniliste kogemuste tõttu ei tohi karvedilooli manustada ebastabiilse või sekundaarse
hüpertensiooniga patsientidele, posturaalse hüpotensiooni patsientidele, ägeda müokardiidiga
patsientidele, hemodünaamiliselt olulise suistikustenoosi või väljavoolutrakti stenoosi, kaugelearenenud
perifeersete arterite haiguse korral, kaasneva ravi korral alfa antagonistide või -agonistidega.
Ettevaatusega tuleb karvedilooli manustada esimese astme südameblokaadiga haigetele, kuna ravim omab
negatiivset inotroopset toimet.
ß-blokaatorid vähendavad anesteesia ajal arütmia riski, kuigi hüpotensiooni tekkerisk sealjuures suureneb.
Seetõttu tuleb anesteetikume kasutada ettevaatusega. Uuemad uuringud leiavad, et ß-blokaatorite
kasutamine ennetab perioperatiivse kardiaalset suremust ja vähendab kardiovaskulaarsete tüsistuste teket.
Nii nagu teiste -blokaatorite korral, ei tohi ka karvediloolravi järsult lõpetada. See kehtib eriti südame
isheemiatõvega patsientide kohta. Karvediloolravi tuleb lõpetada järk-järgult, mõne päeva vältel,
vähendades iga kolme päeva jooksul ööpäevast annust poole võrra.
4
Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva kaasasündinud galaktoositalumatuse, Lappi laktaasipuudulikkuse
või glükoosi-galaktoosi malabsorbtsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.
4.5. Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Arütmiavastased ravimid. Karvedilooli koos (suukaudse) diltiaseemi, verapamiili ja/või
amiodarooniga kasutavatel patsientidel on üksikjuhtudel täheldatud erutusjuhte häireid,
millega on harva kaasnenud ka hemodünaamika defitsiit. Nii nagu teiste -blokaatoritega,
tuleb ka karvedilooli samaaegsel manustamisel verapamiili- ja diltiaseemitüüpi
kaltsiumikanalite blokaatoritega hoolikalt jälgida EKGd ja vererõhku, kuna esineb AV
blokaadi või südamepuudulikkuse oht (sünergistlik efekt). Karvedilooli ja I klassi
antiarütmikumide või (suukaudse) amiodarooni koosmanustamisel tuleb patsienti
tähelepanelikult jälgida. Amiodarooni kasutavatel patsientidel on vahetult pärast -
blokaatorravi alustamist täheldatud bradükardiat, südameseiskust ja vatsakeste fibrillatsiooni. Samaaegsel
Ia või Ic klassi antiarütmikumide intravenoossel manustamisel esineb südamepuudulikkuse oht.
Koosmanustamine reserpiini, guanetidiini, metüüldopaguanfatsiini ja MAO inhibiitoritega (erandina
MAO-B inhibiitorid) võib aeglustada südame tööd, soovitatav on jälgida elutähtsate organite funktsioone.
Dihüdropüridiinid. Dihüdropüridiini ja karvedilooli koosmanustamine tuleb läbi viia hoolikal jälgimisel,
kuna on esinenud südamepuudulikkust ning rasket hüpotensiooni.
Nitraadid. Hüpotensiooni suurenenud risk.
Südameglükosiidid. Karvedilooli ja digoksiini samaaegse kasutamisega seoses on hüpertensiivsetel
patsientidel täheldatud digoksiini tasakaalukontsentratsioonide tõusu ligikaudu 16% võrra.
Karvediloolravi alustamisel, lõpetamisel ja korrigeerimisel on soovitatav jälgida digoksiini
kontsentratsiooni plasmas.
Teised antihüpertensiivsed ravimid. Karvedilool võib potentseerida teiste samaaegselt kasutatavate
antihüpertensiivsete ravimite toimeid, samuti ravimite toimeid, millel on antihüpertensiivsed kõrvaltoimed
barbituraadid, fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid, vasodilataatorid ja alkohol.
Tsüklosporiin. Tsüklosporiini plasmakontsentratsioon tõuseb karvedilooliga koosmanustamisel.
Soovitatav on hoolikalt jälgida tsüklosporiini kontsentratsiooni muutusi.
Insuliini või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite hüpoglükeemiline toime võib tugevneda.
Hüpoglükeemia nähud võivad olla varjatud (peamiselt tahhükardia). Regulaarselt tuleb kontrollida
veresuhkru näitajaid.
Klonidiin. Karvedilooli ja klonidiini kombineeritud ravi lõpetamisel jäetakse karvedilool ära mitu päeva
enne klonidiini annuse järk-järgulist vähendamist.
Inhalatsioonianesteetikumid. Karvedilooli ja anesteetikumide koosmanustamisel tuleb silmas pidada
võimalikke negatiivseid inotroopseid ja hüpotensiivseid koostoimeid seoses anesteesiaga.
MSPVA-d, östrogeenid ja kortikosteroidid. Karvedilooli antihüpertensiivne toime väheneb vee ja
naatriumi retentsiooni tõttu.
Tsütokroom P450 indutseerivad või inhibeerivad ravimid. Patsiente, kes saavad ravimeid, mis
indutseerivad (nt rifampitsiin, barbituraadid) või inhibeerivad (nt tsimetidiin, ketokonasool, fluoksetiin,
haloperidool, verapamiil, erütromütsiin) tsütokroom P450 ensüümsüsteemi, tuleb samaaegse
5
karvediloolravi ajal hoolikalt jälgida, kuna ensüüminduktorid võivad vähendada ja -inhibiitorid
suurendada karvedilooli kontsentratsiooni seerumis.
Alfa- ja beeta-sümpatomimeetikumid. Hüpertensiooni ja raske bradükardia risk.
Ergotamiin. Suureneb vasokonstriktsioon.
Neuromuskulaarsed blokaatorid. Tugevneb nende toime.
4.6. Rasedus ja imetamine
Raseduse ja imetamise ajal ei soovitata karvedilooli kasutada.
Loomade sigivusuuringutes ei tuvastatud karvediloolil mingeid teratogeenseid toimeid, kuid ohutuse kohta
tiinuse ajal ei ole piisavalt kliinilist tõendusmaterjali (vt 5.3 Prekliinilise ohutuse andmed).
-blokaatorid vähendavad platsentaarset perfusiooni, mis võib põhjustada loote surma ja iseeneslikke
aborte või enneaegset sünnitust. Peale selle võivad lootel või vastsündinul avalduda kõrvaltoimed, mis on
tingitud -adrenergilise retseptori blokaadist (eriti hüpoglükeemia, bradükardia, respiratoorne depressioon
ja hüpotermia). Vastsündinul esineb kardiaalsete ja pulmonaalsete tüsistuste kõrgenenud oht. Ravi peab
lõpetama 2...3 päeva enne oodatavat sünnitust. Kui see ei ole võimalik, tuleb vastsündinut 2...3 esimesel
elupäeval hoolikalt jälgida.
Karvedilool ja selle metaboliidid erituvad rinnapiima, mistõttu karvedilooli kasutavad emad ei tohi
imetada.
4.7. Toime reaktsioonikiirusele
Mõnedel inimestel võib esineda reaktsioonikiiruse halvenemine, eriti ravi alguses või annuse
korrigeerimisel. Ei ole teada, et karvedilool võiks hea arstliku järelevalve olukorras vähendada
autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet.
4.8. Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimed võivad tekkida peamiselt ravi algul.
Kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed südamepuudulikkust põdevatel patsientidel. Alltoodud
tabelis on loetletud kõrvaltoimed, mis esinesid südamepuudulikkusega patsientidel kliiniliste uuringute
käigus ning mida ei ole täheldatud sama sagedusega neil patsientidel, kes said platseebot.
Väga sageli
Sageli
Aeg-ajalt
Harva
(>1/10)
(>1/100; < 1/10)
(>1/1000,
(>1/10 000;
<1/100)
<1/1000)
Vere ja
Kerge
lümfisüsteemi
trombotsütopeenia
häired
Ainevahetus- ja
Hüperglükeemia*,
toitumishäired
perifeersed tursed,
hüpovoleemia,
vedeliku
6
retentsioon
Närvisüsteemi
Pearinglus
Minestus
häired
Silma kahjustused Häiritud nägemine
Südame häired
Jalgade turse,
Täielik AV
bradükardia
blokaad,
südamepuudu-
likkuse ägenemine
Neerude ja
Neerufunktsiooni
kuseteede häired
halvenemine
Vaskulaarsed
Ortostaatiline
häired
hüpotensioon
Seedetrakti häired Iiveldus,
Kõhukinnisus
kõhulahtisus,
oksendamine
Reproduktiivse
Suguelundite turse
süsteemi ja
rinnanäärme
häired
Üldised häired ja
Turse
manustamiskoha
reaktsioonid
*Hüperglükeemia ( diabeetikutel), (vt lõik 4.4)
Generaliseerunud ateroskleroosi ja/või neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on kõrvaltoimena harva
täheldatud ägedat neerupuudulikkust ja neerufunktsiooni häireid. Kõrvaltoimete välja arvatud
peapöörituse, nägemishäirete ja bradükardia esinemissagedus ei olene annusest. Harvadel juhtudel võib
annuse tiitrimise ajal südamelihase kontraktiilsus väheneda.
Kliiniliste uuringute käigus registreeritud kõrvaltoimed hüpertooniatõbe ja stenokardiat põdevatel
patsientidel. Kõrvaltoimete profiil hüpertooniatõbe ja stenokardiat põdevatel patsientidel on samasugune
nagu südamepuudulikkusega patsientidel. Siiski on hüpertooniatõbe ja stenokardiat põdevatel patsientidel
kõrvaltoimete esinemissagedus madalam.
Väga
sageli
Sageli
Aeg-ajalt
Harva
Väga harva
(>1/10)
(>1/100; <1/10) (>1/1000,
(>1/10 000;
(<1/10 000) k.a
<1/100)
<1/1000)
üksikjuhud
7
Vere ja
Kerge trombo-
lümfisüsteemi
tsütopeenia,
häired
leukopeenia
Perifeerne
turse
Ainevahetus- ja
Hüper-
toitumishäired
kolesteroleemia
Psühhiaatri-
Unehäired,
lised häired
depressioon
Närvisüsteemi
Pearinglus*,
Paresteesia,
häired
peavalu*
minestus*
Silma
Pisaravoolu
Nägemishäired,
kahjustused
vähenemine
silmaärritus
Südamehäired
Bradükardia*
Vaskulaarsed
Perifeersed
häired
Ortostaatiline
vereringehäired
hüpotensioon*
Respiratoorsed,
Ninakinnisus
rindkere ja
mediastinumi
häired
Seedetrakti-
Iiveldus,
Kõhukinnisus,
Suukuivus
häired
kõhuvalu,
oksendamine
kõhulahtisus
Lihas-skeleti ja Jäsemevalu
sidekoe
kahjustused
Neerude ja
Neeru-
Raskendatud
kuseteede
funktsiooni
urineerimine
häired
halvenemine
Reproduktiivse
Impotentsus
süsteemi ja
rinnanäärme
häired
8
Üldised häired
Väsimus*
ja manustamis-
koha
reaktsioonid
Uuringud
Seerumi
transaminaasi
tõus
* Need reaktsioonid esinevad eriti ravi alguses.
Väga harva võivad tekkida stenokardia, AV blokaad ja sümptomaatika ägenemine oblitereeruvat
endarteriiti või Raynaud" sündroomi põdevatel patsientidel.
Respiratoorsed, torakaalsed ja mediastinaalsed häired. Vastava eelsoodumusega patsientidel on üsna
sageli täheldatud astmaatilist hingeldust.
Naha ja nahaaluse koe häired. Harva on registreeritud erinevaid nahareaktsioone (nt allergilist
eksanteemi, urtikaariat, pruritust ja lichen planus"e taolist reaktsiooni). Võib esineda psoriaatilisi
nahakahjustusi, olemasolevad kahjustused võivad ägeneda.
Iseäranis mitteselektiivsed -blokaatorid võivad põhjustada ka latentse diabeedi manifesteerumist,
manifestse diabeedi halvenemist ja vereglükoosi kontrolli häirumist. Samuti võivad karvediloolravi ajal
esineda kerged glükoositasakaalu häired, kuid need ei ole levinud.
4.9. Üleannustamine
Sümptomid. Üleannus võib esile kutsuda rasket hüpotensiooni, bradükardiat, südamepuudulikkust,
kardiogeenset sokki ja südameseiskumist. Samuti võib tekkida hingamishäireid, bronhospasm,
oksendamine, teadvushäired ja krambid.
Ravi. Lisaks tavalistele raviprotseduuridele tuleb jälgida elutähtsaid näitajaid ning seisundit vajadusel
intensiivravi osakonnas korrigeerida. Rakendada võib järgmisi toetavaid meetmeid:
Atropiin: 0,5...2 mg veenisiseselt (raske bradükardia raviks).
Glükagoon: algul 1...10 mg veeni, seejärel aeglase infusioonina 2...5 mg/t (kardiovaskulaarse funktsiooni
säilitamiseks).
Sümpatomimeetikume vastavalt nende efektiivsusele ja patsiendi kaalule: dobutamiini, isoprenaliini või
adrenaliini.
Kui üleannuse valdavaks sümptomiks on perifeerne vasodilatatsioon, tuleb patsiendile manustada
noradrenaliini või etüülefriini. Patsiendi vereringet tuleb pidevalt jälgida.
Kui patsiendil esineb farmakoteraapiale mittealluv bradükardia, tuleb paigaldada ajutine
kardiostimulaator. Bronhospasmi raviks tuleb patsiendile manustada -sümpatomimeetikume
(aerosoolina, või kui see ei anna piisavat efekti, siis veeni) või veenisiseselt teofülliini. Krampide
esinemisel võib patsiendile manustada diasepaami aeglase veenisisese süstina. Karvedilool ei ole
dialüüsitav.
9
Tähelepanu! Raske üleannuse korral, kui patsient on sokis, peab toetusravi kestma küllalt pikka aega
vältel, kuna karvedilooli eliminatsioon ja jaotumine on tõenäoliselt tavalisest aeglasemad. Antidootravi
kestus sõltub üleannuse raskusest. Toetusravi peab kestma niikaua, kuni patsiendi seisund stabiliseerub.
5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED
5.1. Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Alfa1- ja beetablokaatorid
ATC-kood: C07AG02
Karvedilool on vasodilatoorne mitteselektiivne -blokaator.
Vasodilatatsioon saavutatakse peamiselt valikulise 1-retseptorite blokaadi kaudu. Karvedilool
vähendab vasodilatatsiooni abil veresoonte perifeerset vastupanu ning pidurdab -blokaadi abil
reniini-angiotensiini süsteemi. Reniini aktiivsus plasmas väheneb ja vedelikupeetust esineb harva.
Karvediloolil puudub sisemine sümpatomimeetiline aktiivsus (ISA). Nagu ka propranoloolil on tal
membraane stabiliseerivad omadused.
Karvedilool on ratsemaat kahest stereoisomeerist. Loomkatsetes on leitud mõlemal enantiomeeril -
adrenergilisi retseptoreid blokeeriv aktiivsus. Mitteselektiivset ß1 ja ß2 adrenoretseptorite blokaadi
põhjustab peamiselt S(-) enantiomeer.
Karvedilooli ja tema metaboliitide antioksüdantseid omadusi on näidatud in vitro ja in vivo loomkatsetes
ning in vitro mitmetes inimese rakukultuurides.
Hüpertensiivsetel haigetel ei ole vererõhu langus seotud samaaegse perifeerse vastupanu suurenemisega,
nagu on leitud puhaste ß-blokaatorite puhul. Südamelöögisagedus on kergelt vähenenud. Väljutusmaht ei
muutu. Neerude verevarustus ja neerude funktsioon püsib normaalsena, nagu ka perifeerne vereringe,
mistõttu jäsemete külmust, mida sageli esineb ß-blokaatorite korral, on selle ravimiga täheldatud harva.
Hüpertensiivsetel haigetel tõstab karvedilool plasmas norepinefriini taset.
Stenokardia haigete pikaajalisel ravil on täheldatud, et karvediloolil on antiisheemiline toime ja ta
vähendab valu. Hemodünaamikat käsitlevad uuringud näitavad, et karvedilool vähendab ventrikulaarset
eel- ja järelkoormust. Vasaku vatsakese funktsioonihäirega või kongestiivse südamepuudulikkusega
haigetel omab karvedilool soodsat toimet hemodünaamikale ja vasaku vatsakese väljutusfraktsioonile ja
mõõtudele.
Karvediloolil ei ole negatiivset toimet seerumi lipiidide ega elektrolüütide profiilile. HDL (kõrge
tihedusega lipoproteiinid) ja LDL (madala tihedusega lipoproteiinid) suhe jääb normaalseks.
5.2. Farmakoloogilised omadused
Üldkirjeldus. Suu kaudu manustatud karvedilooli absoluutne biosaadavus on ligikaudu 25%. Maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub ligikaudu 1 tund pärast manustamist. Annus ja plasmakontsentratsioon on
omavahelises lineaarses seoses. Patsientidel, kellel debrisokviini hüdroksüülitakse aeglaselt, on
karvedilooli kontsentratsioon plasmas kuni 2...3 korda suurem kui debrisokviini kiiretel metaboliseerijatel.
Toit ei mõjusta biosaadavust, ehkki maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub hiljem. Karvedilool on
ülimalt lipofiilne ühend. Ligikaudu 98...99% karvediloolist seondub plasmavalkudega. Aine
jaotusruumala on ligikaudu 2 l/kg ning maksatsirroosi põdevatel patsientidel suurem. Pärast suukaudset
manustamist metaboliseerub esmasel maksapassaazil ligikaudu 60...75% ravimist.
1
Karvedilooli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on 6...10 tundi. Plasma kliirens on ligikaudu 590
ml/min. Eliminatsioon toimub peamiselt sapi kaudu. Karvedilool eritub eeskätt väljaheitega. Väike osa
elimineerub metaboliitidena neerude kaudu.
Karvedilool metaboliseerub ulatuslikult erinevateks metaboliitideks, mis elimineeruvad peamiselt sapi
kaudu. Karvedilool metaboliseerub maksas peamiselt aromaatse tuuma oksüdeerumise ja
glükuroniseerumise teel. Desmetüülumisest ja hüdroksüülumisest fenooli tuumal tekib kolm -retseptoreid
blokeeriva aktiivsusega aktiivset metaboliiti. Neil aktiivsetel metaboliitidel on nõrgem vasodilatoorne
toime kui karvediloolil. Prekliinilistest uuringutest lähtuvalt on 4"- hüdroksüfenoolmetaboliidil 13 korda
tugevam -retseptoreid blokeeriv aktiivsus kui karvediloolil. Kuid inimesel on metaboliidi
kontsentratsioon ligikaudu 10 korda madalam kui karvedilooli kontsentratsioon. Karvedilooli kaks
hüdroksükarbasoolmetaboliiti on ülimalt tugevad antioksüdandid, mille tugevus on 30...80 korda suurem
kui karvediloolil.
Omadused patsientidest olenevalt. Vanus mõjustab karvedilooli farmakokineetikat. Eakatel on
karvedilooli tasemed plasmas ligikaudu 50% kõrgemad kui noortel. Maksatsirroosiga patsiente vaatlevas
uuringus oli karvedilooli biosaadavus neli korda suurem ja maksimaalne tase plasmas viis korda kõrgem
kui tervetel. Mõnel hüpertooniatõvega patsiendil, kellel kaasnes mõõdukas (kreatiniini kliirens 20...30
ml/min) või raske (kreatiniini kliirens <20 ml/min) neerupuudulikkus, täheldati ligikaudu 40...55%
kõrgemaid karvedilooli kontsentratsioone plasmas kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel.
Tulemused olid siiski suurel määral varieeruvad.
5.3. Prekliinilised ohutusandmed
Rottide ja hiirtega läbi viidud uuringud karvedilooli annustega 75 mg/kg ja 200 mg/kg (38...100-kordne
inimese maksimaalne ööpäevane annus) ei näidanud mingit kantserogeenset potentsiaali.
Imetajatel või teistel loomadel in vitro või in vivo läbiviidud uuringutes ei tuvastatud karvediloolil
mingeid mutageenseid toimeid.
Karvedilooli kõrgete annuste manustamisel tiinetele rottidele (>200 mg/kg = >100-kordne inimese
maksimaalne ööpäevane annus) täheldati kõrvaltoimeid tiinusele ja viljakusele. Annustes >60 mg/kg
(>30-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) täheldati loote füüsilise kasvu ja arengu peetust.
Täheldati embrüotoksilisust (suremuse tõus pärast embrüo implantatsiooni), kuid annustel 200 mg/kg
rottidel ja 75 mg/kg küülikutel (38...100-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) ei täheldatud
deformatsioone.
6. FARMATSEUTILISED
ANDMED
6.1. Abiainete loetelu
Tableti sisu: Laktoosmonohüdraat, mikrokristalne tselluloos, krospovidoon, povidoon, kolloidne veevaba
ränidioksiid, magneesiumstearaat.
Tableti kate: Hüdroksüpropüülmetüültselluloos, titaandioksiid (E171), trietüültsitraat, makrogool,
polüdekstroos.
6.2. Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3. Kõlblikkusaeg
1
2 aastat.
6.3. Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30°C.
Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult.
6.4. Pakendi iseloomustus ja sisu
Plastikpurk (HDPE) või blisterpakend (PVC/Al).
Pakendis on 10, 14, 28, 30, 50, 56, 98 või 100 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.5. Kasutamis- ja käsitsemisjuhend
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA
HOIDJA
Genericon Pharma Gesellschaft m.b.H.
8054 Graz,
Austria
8. MÜÜGILOA
NUMBRID
Carvedilol Genericon 3,125 mg: 470905
Carvedilol Genericon 6,25 mg: 470805
Carvedilol Genericon 12,5 mg: 470705
Carvedilol Genericon 25 mg: 470605
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
12.05.2005
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2007
1