Bisoprolol accord - õhukese polümeerikattega tablett (10mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Bisoprolol Accord, 2,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Bisoprolol Accord, 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Bisoprolol Accord, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

2,5 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 2,5 mg bisoproloolfumaraati. 5 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg bisoproloolfumaraati. 10 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg bisoproloolfumaraati.

INN. Bisoprololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

2,5 mg: valge kuni kahvatuvalge ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud märgistus “b1” ning teisel küljel on poolitusjoon.

Tableti läbimõõt on ligikaudu 5,6 mm.

5 mg: valge kuni kahvatuvalge ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud märgistus “b2” ning teisel küljel on poolitusjoon.

Tableti läbimõõt on ligikaudu 7,2 mm.

10 mg: valge kuni kahvatuvalge ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud märgistus “b3” ning teisel küljel on poolitusjoon.

Tableti läbimõõt on ligikaudu 8,8 mm.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon. Stabiilne stenokardia.

Vasaku vatsakese süstoolse funktsiooni langusega stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi koos AKE inhibiitorite, diureetikumide ja valikuliselt südameglükosiididega (lisateave vt lõik 5.1).

Annustamine ja manustamisviis

Bisoproloolfumaraati tuleb manustada hommikul ja seda võib võtta koos toiduga. Tabletid tuleb alla neelata koos vedelikuga ja neid ei tohi närida.

Annustamine

Arteriaalse hüpertensiooni ja stabiilse stenokardia ravi

Täiskasvanud

Annust tuleb kohandada individuaalselt. Soovitatav on alustada annusega 5 mg ööpäevas. Tavaline annus on 10 mg üks kord ööpäevas, maksimaalne soovitatav annus on 20 mg ööpäevas.

Neerukahjustusega patsiendid

Raske neerufunktsiooni kahjustusega (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) patsientidel ei tohi bisoprolooli annus ületada 10 mg ööpäevas. Selle annuse võib vajadusel jagada kaheks.

Raske maksakahjustusega patsiendid

Annuse kohandamine ei ole vajalik, kuid soovitatav on hoolikas jälgimine.

Ravi lõpetamine

Ravi ei tohi lõpetada järsku (vt lõik 4.4). Annust tuleb vähendada aeglaselt, vähendades igal nädalal annust poole võrra.

Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi

Täiskasvanud

Kroonilise südamepuudulikkuse standardravi sisaldab AKE inhibiitorit (või angiotensiini retseptorite blokaatorit, kui AKE inhibiitorid ei ole talutavad), beetablokaatorit, diureetikume ja vajadusel südameglükosiide. Bisoproloolravi alustamise ajal peavad patsiendid olema stabiilses seisundis (ilma ägeda puudulikkuseta).

On soovitatav, et raviarst omaks kroonilise südamepuudulikkuse ravi kogemust.

Tiitrimisperioodi ajal ja pärast seda võib tekkida südamepuudulikkuse ajutine süvenemine, hüpotensioon või bradükardia.

Tiitrimisfaas

Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi bisoprolooliga peab algama tiitrimisfaasiga. Bisoproloolravi peab alustama annust järk-järgult suurendades, vastavalt järgmisele skeemile:

-5 mg-ni üks kord ööpäevas järgmise 4 nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust

-10 mg-ni üks kord ööpäevas, mida kasutatakse säilitusravina.

• 1,25 mg üks kord ööpäevas 1 nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust
• 2,5 mgni üks kord ööpäevas ühe nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust
• 3,75 mgni üks kord ööpäevas ühe nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust
• 7,5 mgni üks kord ööpäevas järgmise 4 nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust

Maksimaalne soovitatav annus on 10 mg üks kord ööpäevas.

Tiitrimisfaasi jooksul on soovitatav hoolikalt jälgida elutähtsaid näitajaid (südame löögisagedus, vererõhk) ja südamepuudulikkuse süvenemise võimalikke sümptomeid. Sümptomid võivad tekkida juba esimesel päeval pärast ravi alustamist.

Ravi muutmine

Kui maksimaalne soovitatav annus ei ole hästi talutav, võib kaaluda annuse järk-järgulist vähendamist.

Südamepuudulikkuse ajutise süvenemise, hüpotensiooni või bradükardia tekkimisel on soovitatav üle vaadata samaaegselt kasutatavate ravimite annused. Samuti võib vajalikuks osutuda bisoprolooli annuse ajutine vähendamine või ravi katkestamine.

Kui patsiendi seisund muutub uuesti stabiilseks, tuleb alati kaaluda bisoproloolravi uuesti alustamist ja/või selle annuse järk-järgulist suurendamist.

Kui kaalutakse ravi lõpetamist, on soovitatav annust vähendada järk-järgult, kuna ravi järsul katkestamisel võib tekkida patsiendi seisundi äge halvenemine.

Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi bisoprolooliga on tavaliselt pikaajaline.

Eripopulatsioonid

Neeru-või maksakahjustus

Puuduvad andmed bisoprolooli farmakokineetika kohta kroonilise südamepuudulikkuse ja maksa- või neerufunktsiooni häirega patsientidel. Seetõttu peab nende patsientide puhul olema annuse suurendamisel eriti ettevaatlik.

Eakad

Annuse kohandamine ei ole tavaliselt vajalik.

Lapsed

Vastava kogemuse puudumise tõttu ei saa soovitada bisoprolooli kasutamist lastel.

Manustamisviis

Suukaudne.

Vastunäidustused

Bisoprolool on vastunäidustatud kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel juhul, kui esineb:

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• äge südamepuudulikkus või südamepuudulikkuse dekompensatsiooni episoodid, mille korral on vajalik intravenoosne inotroopne ravi,
• kardiogeenne šokk,
• teise või kolmanda astme AVblokaad (ilma südamestimulaatorita),
• siinussõlme nõrkuse sündroom,
• sinuatriaalne blokaad,
• sümptomaatiline bradükardia,
• sümptomaatiline hüpotensioon,
• raske bronhiaalastma või raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus,
• perifeersete arterite oklusiivse haiguse või Raynaud’ sündroomi rasked vormid,
• ravimata feokromotsütoom (vt lõik 4.4),
• metaboolne atsidoos,
• ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Erihoiatused

Kroonilise südamepuudulikkuse korral:

Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi bisoprolooliga tuleb alustada spetsiaalse tiitrimisfaasiga (vt lõik 4.2).

Kõikide näidustuste korral:

Eeskätt südame isheemiatõvega patsientidel ei tohi bisoproloolravi lõpetada järsku, välja arvatud juhul, kui see on selgelt näidustatud, kuna selle tagajärjel võib tekkida südamehaiguse ajutine halvenemine (vt lõik 4.2).

Ettevaatusabinõud

Hüpertensiooni või stenokardia korral:

Bisoprolooli tuleb kasutada ettevaatusega hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidel, kellel on kaasuvana südamepuudulikkus.

Kroonilise südamepuudulikkuse korral:

Bisoproloolravi alustamisel on vajalik regulaarne jälgimine. Annustamine ja manustamisviis, vt lõik 4.2.

Puudub bisoproloolravi kasutamise kogemus südamepuudulikkusega patsientidel, kellel esinevad järgmised haigused ja seisundid:

• insuliinsõltuv (I tüüpi) diabeet;
• raske neerufunktsiooni häire;
• raske maksafunktsiooni häire;
• restriktiivne kardiomüopaatia;
• kaasasündinud südamehaigus;
• hemodünaamiliselt oluline orgaaniline südameklapi haigus;
• müokardiinfarkt viimase 3 kuu jooksul

Kehtib kõikide näidustuste korral:

Bisoprolooli peab ettevaatlikult kasutama järgmistel juhtudel:

• bronhospasm (bronhiaalastma, hingamisteede obstruktiivsed haigused); Bronhiaalastma või muude krooniliste obstruktiivsete kopsuhaiguste korral, mis võivad

põhjustada sümptomeid, soovitatakse samaaegselt kasutada bronhodilateerivat ravi. Aeg-ajalt võib astmaga patsientidel ilmneda hingamisteede takistuse suurenemine, mistõttu võib olla vajalik beeta-2-stimulantide annuse suurendamine.

• diabeet, millega kaasneb vere glükoosiväärtuste ulatuslik kõikumine; ravim võib varjata hüpoglükeemia sümptomeid (nt tahhükardia, südamepekslemine või higistamine);
• range paastumine;
• käimasolev desensibiliseeriv ravi;

Sarnaselt teiste beetablokaatoritega võib bisoprolool suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja anafülaktiliste reaktsioonide raskust. Adrenaliin ei avalda alati oodatud ravitoimet.

• esimese astme AVblokaad;
• Prinzmetali stenokardia;
• perifeersete arterite oklusiivne haigus (vaevused võivad tugevneda, eriti ravi alguses);
• üldanesteesia.

Patsientidel, kellele tehakse üldanesteesia, vähendab beetablokaad südame rütmihäirete ja müokardi isheemia esinemissagedust anesteesia induktsiooni ja intubeerimise ajal ning operatsioonijärgsel perioodil. Praegu soovitatakse beetablokaadi säilitamist operatsiooni ajal jätkata. Anestesioloog peab olema beetablokaadist teadlik, sest esineb võimalus koostoimete tekkeks teiste ravimitega, mille tagajärjel võivad tekkida bradüarütmiad, reflektoorse tahhükardia nõrgenemine ja verekaotuse kompenseerimise reflektoorse võime vähenemine. Kui enne operatsiooni peetakse vajalikuks loobuda beetablokaatorravist, tuleb seda teha järk-järgult ning ravi peab olema lõppenud ligikaudu 48 tundi enne anesteesiat.

Psoriaasi või psoriaasi anamneesiga patsientidel tohib beetablokaatoreid (nt bisoprolool) kasutada ainult pärast riski ja kasu suhte hoolikat hindamist. Feokromotsütoomiga patsientidele ei tohi bisoprolooli manustada enne, kui on manustatud alfaretseptorite blokaatoreid.

Ravi bisoprolooliga võib varjata türeotoksikoosi sümptomeid.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kombinatsioonid, mille kasutamine ei ole soovitatav

Kroonilise südamepuudulikkuse korral:

• I klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, disopüramiid; lidokaiin, fenütoiin; flekainiid, propafenoon): toime atrioventrikulaarsele ülejuhteajale võib tugevneda ja negatiivne inotroopne toime suureneda.

Kõikide näidustuste korral:

• Verapamiili tüüpi kaltsiumikanali blokaatorid ja vähemal määral diltiaseemi tüüpi kaltsiumikanali blokaatorid: negatiivne toime kontraktiilsusele ja atrioventrikulaarsele juhtivusele. Verapamiili intravenoosne manustamine beetablokaatorravi saavale patsiendile võib viia väljendunud hüpotensiooni ja atrioventrikulaarse blokaadi tekkeni.
• Tsentraalse toimega antihüpertensiivsed ravimid, nagu klonidiin ja teised (nt metüüldopa, moksonodiin, rilmenidiin): tsentraalse toimega antihüpertensiivsete ravimite samaaegsel kasutamisel võib südamepuudulikkus süveneda tsentraalse sümpaatilise toonuse languse tõttu (südame löögisageduse ja minutimahu vähenemine, vasodilatatsioon). Ravi järsk lõpetamine, eriti kui see eelneb beetablokaatorravi lõpetamisele, võib suurendada tagasilöögifenomenina hüpertensiooni tekkeriski.

Kombinatsioonid, mille kasutamisel peab olema ettevaatlik

Hüpertensiooni või stenokardia korral:

• I klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, disopüramiid; lidokaiin, fenütoiin; flekainiid, propafenoon): toime atrioventrikulaarsele ülejuhteajale võib tugevneda ja negatiivne inotroopne toime suureneda.

Kõikide näidustuste korral:

• Dihüdropüridiini tüüpi kaltsiumikanali blokaatorid, näiteks felodipiin ja amlodipiin: samaaegsel kasutamisel võib suureneda hüpotensiooni tekkerisk, samuti ei saa välistada vatsakeste pumbafunktsiooni edasise halvenemise riski südamepuudulikkusega patsientidel.
• III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon): tugevneda võib toime atrioventrikulaarsele ülejuhteajale.
• Lokaalselt manustatavad beetablokaatorid (nt silmatilgad glaukoomi raviks) võivad tugevdada bisoprolooli süsteemset toimet.
• Parasümpatomimeetilised ravimid: samaaegsel kasutamisel võib pikeneda atrioventrikulaarne ülejuhteaeg ja suureneda bradükardia tekkerisk.
• Insuliin ja suukaudsed diabeediravimid: vere glükoositaset langetava toime tugevnemine. Beeta adrenoretseptorite blokaad võib varjata hüpoglükeemia sümptomeid.
• Anesteetikumid: reflektoorse tahhükardia vähenemine ja hüpotensiooni tekkeriski suurenemine (lisateave üldanesteesia kohta vt ka lõik 4.4).
• Südameglükosiidid: südame löögisageduse aeglustumine, atrioventrikulaarse ülejuhteaja pikenemine.
• Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVAd): MSPVAd võivad vähendada bisoprolooli hüpotensiivset toimet.
• Beetasümpatomimeetikumid (nt isoprenaliin, dobutamiin): kasutamisel koos bisoprolooliga võib väheneda mõlema ravimi toime.
• Sümpatomimeetikumid, mis aktiveerivad nii beeta kui alfaadrenoretseptoreid (nt noradrenaliin, adrenaliin): bisoprolooliga koosmanustamine võib esile tuua nende ainete alfaadrenoretseptorite poolt vahendatud vasokonstriktiivse toime, mis viib vererõhu tõusuni ja vahelduva lonkamise süvenemiseni. Arvatakse, et sellised koostoimed tekivad suurema tõenäosusega mitteselektiivsete beetablokaatorite kasutamisel.
• Kasutamine koos antihüpertensiivsete ravimite ning samuti teiste ravimitega, millel on vererõhku langetav toime (nt tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid, fenotiasiinid), võib viia hüpotensiooni tekkeriski suurenemiseni.

Kombinatsioonid, mille kasutamist tuleb kaaluda

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

• Meflokviin: bradükardia riski suurenemine.
• Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (välja arvatud MAOB inhibiitorid): beetablokaatorite hüpotensiivse toime tugevnemine, kuid ka hüpertensiivse kriisi tekkerisk.
• Rifampitsiin: bisoprolooli poolestusaja kerge vähenemine hepaatiliste ravimeid metaboliseerivate ensüümide induktsiooni tõttu. Tavaliselt ei ole annuse kohandamine vajalik.
• Ergotamiini derivaadid: perifeersete tsirkulatoorsete häirete süvenemine.

Rasedus

Bisoprolooli farmakoloogilised toimed võivad olla kahjulikud rasedusele ja/või lootele/vastsündinule. Üldiselt vähendavad beeta-adrenoretseptorite blokaatorid platsenta perfusiooni, millega on seostatud loote kasvupeetust, emakasisest surma, raseduse katkemist või enneaegset sünnitust. Lootel ja vastsündinul võib ravim avaldada soovimatuid kõrvaltoimeid (nt hüpoglükeemia ja bradükardia). Kui ravi beeta-adrenoretseptorite blokaatoritega on vajalik, on eelistatavad beeta1-selektiivsed adrenoretseptorite blokaatorid.

Bisoprolooli tohib raseduse ajal kasutada ainult tungiva vajaduse korral. Kui ravi bisoprolooliga peetakse vajalikuks, tuleb jälgida uteroplatsentaarset verevoolu ja loote kasvu. Kui ilmneb kahjulik toime rasedusele või lootele, tuleb kaaluda alternatiivset ravi. Hoolega tuleb jälgida ka vastsündinud imikut. Hüpoglükeemia nähud ja bradükardia ilmnevad üldjuhul esimese 3 päeva jooksul.

Imetamine

Ei ole teada, kas bisoprolool eritub rinnapiima. Seetõttu ei ole bisoprolooli manustamise ajal rinnaga toitmine soovitatav.

Toime reaktsioonikiirusele

Südame isheemiatõvega patsientide uuringus ei mõjutanud bisoprolool autojuhtimise võimet. Ent kuna ravimile reageerimine on individuaalselt erinev, võib ravim mõjutada autojuhtimise või masinatega töötamise võimet. Sellega tuleb arvestada eeskätt ravi alguses ja ravi muutmisel, samuti koostoimes alkoholiga.

Kõrvaltoimed

Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt:

Väga sage (≥1/10)

Sage (≥1/100 kuni < 1/10)

Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni < 1/100)

Harv (≥1/10 000 kuni < 1/1000)

Väga harv (< 1/10 000)

Psühhiaatrilised häired:

Aeg-ajalt: unehäired, depressioon.

Harv: õudusunenäod, hallutsinatsioonid.

Närvisüsteemi häired:

Sage: pearinglus*, peavalu*.

Harv: minestus.

Silma kahjustused:

Harv: vähenenud pisaraeritus (seda tuleb arvestada kontaktläätsi kandvate patsientide puhul). Väga harv: konjunktiviit.

Kõrva ja labürindi kahjustused:

Harv: kuulmishäired.

Südame häired:

Väga sage: bradükardia (kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel).

Sage: olemasoleva südamepuudulikkuse süvenemine (kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel). Aeg-ajalt: AV-ülejuhtehäired, olemasoleva südamepuudulikkuse süvenemine. (hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidel); bradükardia (hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidel).

Vaskulaarsed häired:

Sage: jäsemete külmatunne või tuimus, hüpotensioon, eriti südamepuudulikkusega patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:

Aeg-ajalt: bronhospasm bronhiaalastma või eelneva obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel. Harv: allergiline riniit.

Seedetrakti häired:

Sage: seedetrakti vaevused, nagu iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus.

Maksa ja sapiteede häired:

Harv: hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

Harv: ülitundlikkusreaktsioonid (nagu sügelus, nahaõhetus, lööve).

Väga harv: beetablokaatorid võivad põhjustada psoriaasi vallandumist või halvenemist või esile kutsuda psoriaasi-taolise lööbe, alopeetsia.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:

Aeg-ajalt: lihasnõrkus ja -krambid.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:

Harv: potentsihäired.

Üldised häired:

Sage: asteenia (kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel), väsimus*. Aeg-ajalt: asteenia (hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidel).

Uuringud:

Harv: triglütseriidide taseme tõus, maksaensüümide (ALAT, ASAT) aktiivsuse suurenemine.

Ainult hüpertensiooni või stenokardia korral:

*Need sümptomid võivad eriti ilmneda ravi alguses. Need on üldiselt kerged ja kaovad 1…2 nädala jooksul.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Kõige sagedamad kõrvaltoimed beetablokaatori üleannustamise korral on bradükardia, hüpotensioon, bronhospasm, äge südamepuudulikkus ja hüpoglükeemia. Andmed bisoprolooli üleannustamise kohta on piiratud, on teatatud vaid mõnest bisoprolooli üleannustamise juhust. Täheldati bradükardia ja/või hüpotensiooni teket. Kõik patsiendid paranesid. Tundlikkus bisoprolooli ühekordse suure annuse suhtes on indiviiditi väga erinev ja südamepuudulikkusega patsiendid on arvatavasti väga tundlikud.

Üldiselt tuleb üleannustamise korral ravi bisoprolooliga lõpetada ning rakendada toetavat ja sümptomaatilist ravi.

Farmakoloogilise toime ja teiste beetablokaatorite puhul antud soovituste põhjal tuleb kliinilise vajaduse korral kaaluda järgmisi üldisi meetmeid.

Bradükardia: Manustada intravenoosselt atropiini. Kui ravivastus ei ole piisav, võib ettevaatlikult manustada isoprenaliini või mõnda teist positiivse kronotroopse toimega ravimit. Teatud olukordades võib vajalikuks osutuda südamestimulaatori transvenoosne paigaldamine.

Hüpotensioon: Manustada intravenoosselt vedelikke ja vasopressoreid. Kasu võib olla glükagooni intravenoossest manustamisest.

AV-blokaad (teise või kolmanda astme blokaad): Patsiente tuleb hoolikalt jälgida ning manustada infusiooni teel isoprenaliini või paigaldada transvenoosselt südamestimulaator.

Südamepuudulikkuse äge süvenemine: Manustada intravenoosselt diureetikume, inotroopse toimega ravimeid, vasodilataatoreid.

Bronhospasm: Manustada bronhodilataatoreid, näiteks isoprenaliini, beeta2-sümpatomimeetikume ja/või aminofülliini.

Hüpoglükeemia: Manustada intravenoosselt glükoosi.

Piiratud andmed viitavad, et bisoprolool on halvasti dialüüsitav.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid

ATC-kood: C07AB07

Toimemehhanism

Bisoprolool on tugev väga selektiivne beeta1-adrenoretseptorite blokaator, millel puudub sisemine sümpatomimeetiline aktiivsus ja oluline membraane stabiliseeriv toime. Ravimil on madal afiinsus bronhide ja veresoonte silelihaste ning metaboolse regulatsiooniga seotud beeta2-retseptorite suhtes. Seetõttu ei tohiks bisoprolool üldjuhul mõjutada hingamisteede resistentsust ning beeta2-vahendatud metaboolseid toimeid. Ravimi beeta1-selektiivsus laieneb väljapoole terapeutilist annusevahemikku.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Uuringusse CIBIS II kaasati kokku 2647 patsienti. 83% (n = 2202) olid NYHA III klass ja 17% (n = 445) NYHA IV klass. Neil oli stabiilne sümptomaatiline süstoolne südamepuudulikkus (väljutusfraktsioon ≤35% ehhokardiograafia põhjal). Üldsuremus vähenes 17,3%-lt 11,8%-ni (suhteline vähenemine 34%). Täheldati äkksurmade vähenemist (3,6% vs 6,3%, suhteline vähenemine 44%) ja hospitaliseerimist vajanud südamepuudulikkuse episoodide väiksemat arvu (12% vs 17,6%, suhteline vähenemine 36%). Lõpuks demonstreeriti ka funktsionaalse seisundi olulist paranemist NYHA klassifikatsiooni alusel. Bisoproloolravi alustamise ja annuse tiitrimise ajal täheldati hospitaliseerimisi bradükardia (0,53%), hüpotensiooni (0,23%) ja ägeda dekompensatsiooni (4,97%) tõttu, kuid mitte sagedamini kui platseebogrupis (0%, 0,3% ja 6,74%). Surmaga lõppenud ja töövõimetust põhjustavate insuldijuhtude arv kogu uuringuperioodi kestel oli bisoprolooli grupis 20 ja platseebogrupis 15.

Uuringus CIBIS III osales 1010 patsienti vanuses ≥65 aastat, kellel oli kerge kuni mõõdukas krooniline südamepuudulikkus (NYHA II või III klass) ja vasaku vatsakese väljutusfraktsioon ≤ 35% ning kes ei olnud eelnevalt saanud ravi AKE inhibiitorite, beetablokaatorite või angiotensiini retseptorite blokaatoritega. Patsiendid said kombineeritud ravi bisoprolooli ja enalapriiliga 6 kuni 24 kuu vältel pärast esialgset 6-kuulist ravi ainult bisoprolooli või enalapriiliga.

Esialgse 6-kuulise bisoproloolravi jooksul täheldati kroonilise südamepuudulikkuse süvenemise suurema esinemissageduse tendentsi. Protokollijärgses analüüsis ei leidnud tõestust esmase bisoprolool- ja enalapriilravi samaväärsus, kuigi kahe kroonilise südamepuudulikkuse ravi alustamise strateegia puhul oli sarnane esmase kombineeritud tulemusnäitaja (surm ja hospitaliseerimine uuringu lõpus) esinemissagedus (32,4% esmase bisoproloolravi grupis ja 33,1% esmase enalapriilravi grupis, protokollijärgne populatsioon). Uuring näitab, et bisoprolooli võib kasutada ka eakatel kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel, kelle haigus on kerge või keskmise raskusega.

Hüpertensioon või stenokardia:

Bisoprolooli kasutatakse hüpertensiooni ja stenokardia raviks. Sarnaselt teiste beeta1-blokaatoritega ei ole toimemehhanism hüpertensiooni korral selge, kuid on teada, et bisoprolool vähendab märkimisväärselt plasma reniini aktiivsust.

Stenokardiavastane mehhanism: Inhibeerides südame beeta-retseptoreid, inhibeerib bisoprolool sümpaatilise aktivatsiooni pool tekitatud vastust. Selle tulemusena aeglustub südame löögisagedus ja väheneb löögimaht, mis omakorda vähendab müokardi hapnikutarbimist.

Südame koronaarhaigusega ilma kaasuva südamepuudulikkuseta patsientidel vähendab bisoprolool südame löögisagedust ja insuldiohtu ja seega väheneb ka südame minutimaht ja hapnikutarbimine. Pikaajalise manustamise korral väheneb algselt suurenenud perifeerne resistentsus.

Farmakokineetilised omadused

Bisoprolool imendub peaaegu täielikult seedetraktist. Koos väga väikse esmase maksapassaaži efektiga, on biosaadavus kõrge, ligikaudu 90%. Bisoprolooli seonduvus plasmavalkudega on ligikaudu 30%. Jaotusruumala on 3,5 l/kg. Kogukliirens on ligikaudu 15 l/h.

Poolväärtusaeg plasmas (10...12 tundi) tagab 24 tundi kestva toime pärast ravimi manustamist üks kord ööpäevas.

Bisoprolool eritub organismist kahel viisil, 50% metaboliseerub maksas inaktiivseteks metaboliitideks, mis seejärel erituvad neerude kaudu. Ülejäänud 50% eritub neerude kaudu muutumatul juhul. Kuna ravim eritub ühesugusel määral neerude ja maksa kaudu, ei ole maksafunktsiooni häire või neerupuudulikkusega patsientidel vaja annust kohandada. Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel (NYHA III klass) on bisoprolooli plasmakontsentratsioon suurem ja poolväärtusaeg pikem kui tervetel vabatahtlikel. 10 mg ööpäevase annuse kasutamisel on maksimaalne plasmakontsentratsioon tasakaaluseisundis 64±21 ng/ml ja poolväärtusaeg 17±5 tundi.

Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse või kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Sarnaselt teiste beetablokaatoritega põhjustas bisoprolool suurtes annustes toksilisi toimeid emasloomal (vähenenud toidu tarbimine ja kehakaalu langus) ning embrüol/lootel (resorptsiooni suurenenud sagedus, järglaste väiksem sünnikaal, füüsilise arengu peetus), kuid ei olnud teratogeenne.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Mikrokristalliline tselluloos

Naatriumtärklisglükolaat (Tüüp A)

Povidoon K-30

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Magneesiumstearaat (E470b)

Tableti kate:

Hüpromelloos E-15 (E464)

Makrogool 400 (E553)

Titaandioksiid (E171)

Talk

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC-Alu blister või ALU-ALU blister pakendid, mis sisaldavad 20, 28, 30, 50, 56, 60, 90 ja 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Accord Healthcare Limited Sage house, 319

Pinner Road, North

Harrow, Middlesex HA1 4HF – Ühendkuningriik

MÜÜGILOA NUMBRID

2,5 mg: 892015

5 mg: 891815

10 mg: 891915

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 11.11.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

detsember 2016