Betapres - Betapres ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Betapres, 5 mg/75 mg kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Sisaldus kapslis 
Atsetüülsalitsüülhape  75 mg 
Bisoproloolfumaraat  5 mg 

INN. Bisoprololum Acetylsalicylic acid (Ph. Eur.)
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Kõvakapsel.
Valge kapsel, millel on märgistus „ASABIS 5/75“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Arteriaalse hüpertensiooni ravi patsientidel, kellel vererõhk on eelnevalt stabiliseeritud ravimi üksikkomponentidega.
Stenokardia ravi patsientidel, kellel haigus on eelnevalt stabiliseeritud ravimi üksikkomponentidega.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Kapslid suukaudseks manustamiseks.
Üks kapsel võetakse üks kord ööpäevas.
Puudub Betapres’i kasutamise kogemus lastel.
Patsientide erirühmad (bisoprolool)

Eakad:
Annust ei ole tavaliselt vaja kohandada, kuid mõnel patsiendil võib adekvaatseks annuseks olla 5 mg ööpäevas; nagu teistelgi täiskasvanutel, võib olla vajalik vähendada annust raske neeru- või maksafunktsiooni kahjustuse korral.
Lapsed ja noorukid:
Bisoprolooli pediaatrilise kasutamise kogemus puudub, seetõttu ei saa soovitada selle kasutamist lastel ja noorukitel.
Neeru- või maksakahjustus:
Neeru- (kreatiniini kliirens <20 ml/min) või maksafunktsiooni kahjustuse lõppstaadiumis patsientidel ei tohi ületada annust 10 mg bisoprolooli üks kord ööpäevas.

4.3     Vastunäidustused
-    äge südamepuudulikkus või südamepuudulikkuse dekompensatsiooni episoodid, mille korral on vajalik intravenoosne inotroopne ravi;
-    kardiogeenne šokk;

-    sinuatriaalne blokaad;

-teise või kolmanda astme AV blokaad (ilma südamestimulaatorita);
-oluline bradükardia (enne ravi alustamist südame löögisagedus vähem kui 60 lööki minutis);

-    hüpotensioon (süstoolne vererõhk <100 mm/Hg);

-    raske bronhiaalastma või raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus;

-    perifeersete arterite oklusiivse haiguse ja Raynaud’ sündroomi rasked vormid;

-    ravimata feokromotsütoom (vt lõik 4.4);

-    metaboolne atsidoos;

-    ülitundlikkus bisoprolooli või atsetüülsalitsüülhappe, mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes;
-    hüpoprotrombineemia, hemofiilia või äge peptiline haavand.

4.4     Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel 
PR-intervalli pikenemisega, väikese südame reserviga või perifeersete vereringehäiretega (nt Raynaud’ fenomeniga) patsientidel tuleb ravimit kasutada ettevaatusega. Ravi ei tohi lõpetada järsku. Bisoprolooli ja atsetüülsalitsüülhappe kapsleid tuleb kasutda ettevaatusega kroonilise obstruktiivse hingamisteede haigusega patsientidel või kui perekonnas on esinenud astmat. Astmaatilistel patsientidel võib esineda mõningane hingamisteede resistentsuse suurenemine, mida tuleb võtta signaalina ravi lõpetamiseks. Bronhospasmi saab tavaliselt kupeerida üldkasutatavate bronhodilataatorite (nt salbutamooli) abil. Ravile alluva südame paispuudulikkusega patsientidel tuleb dekompensatsiooni nähtude ilmnemisel ravi katkestada. Kasutada ettevaatusega diabeediga patsientidel, kellel on diabetes mellitus ja veresuhkru taseme väärtuste ulatuslikud kõikumised; ravim võib varjata hüpoglükeemia sümptomeid. Enne anesteesiat peab anestesioloog teadma, et patsient võtab bisoprolooli, sest on võimalus koostoimete tekkeks teiste ravimitega, mille tulemuseks võivad olla bradüarütmiad, reflektoorse tahhükardia nõrgenemine ja verekaotuse kompenseerimise reflektoorse võime vähenemine. Kui enne operatsiooni peetakse vajalikuks loobuda beetablokaatorravist, tuleb seda teha järk-järgult ja 48 tunni jooksul enne anesteesiat tuleb ravimist täielikult loobuda. Raske südame isheemiatõve korral tuleb hinnata ravi jätkamisega kaasnevat kasu ja riske. Tsüklopropaani või trikloroetüleeni kasutamisel tuleb rakendada ettevaatust. Bisoprolooli ja atsetüülsalitsüülhappe kapsleid ei tohi manustada lastele. Neid tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kelle on varem esinenud peptiline haavand või hüübimishäireid. Ravim võib põhjustada seedetrakti verejooksu.
Prinzmetal’i stenokardia.
Perifeersete arterite oklusiivne haigus (vaevuste tugevnemine võib esineda eriti ravi alustamisel).
Bisoprolooli ei ole üldiselt soovitatav kombineerida verapamiili või diltiaseemi tüüpi kaltsiumikanali antagonistidega või tsentraalselt toimivate hüpertensioonivastaste ravimitega, üksikasjalikumalt vt lõik
4.5.
Sarnaselt teistele beetablokaatoritele võib bisoprolool suurendada tundlikkust allergeenide suhtes kui ka raskendada anafülaktilisi reaktsioone. Adrenaliinravi ei anna alati loodetud ravitoimet.
Patsientidele, kellel on psoriaas või on seda varem esinenud, tohib beetablokaatoreid (nt bisoprolooli) manustada ainult pärast kasu ja riskide hoolikat kaalumist.
Feokromotsütoomiga patsientidele tohib bisoprolooli manustada alles pärast alfaretseptorite blokaadi.
Bisoproloolravi võib varjata türeotoksikoosi sümptomeid.
Sportlased:
Sportlased peavad teadma, et see ravim sisaldab toimeainet, mis võib anda dopingukontrollis positiivse reaktsiooni.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
Koostoimeid ei ole uuritud.

Bisoprolool võib tugevdada teiste samaaegselt manustatud hüpertensioonivastaste ravimite toimet.
Samaaegne ravi neuroneid blokeerivate ainetega nagu guanetidiin, reserpiin, alfametüüldopa ja
klonidiin võib põhjustada ülemäärast hüpotensiivset reaktsiooni. Eriti juhul kui on vajalik katkestada
klonidiinravi, ei tohi seda teha enne kui mõneks päevaks on katkestatud ravi bisoprolooliga. 

Betapres’i tuleb kasutada ettevaatusega, kui samaaegselt kasutatakse ka müokardi pärssivaid aineid,
AV-juhtivuse inhibiitoreid nagu verapamiil ja diltiaseem, I klassi arütmiavastaseid ravimeid nagu
disopüramiid, kinidiin või alfa-adrenoretseptorite agoniste nagu noradrenaliin. Atrioventrikulaarse
juhtivuse aeg võib pikeneda ja negatiivne inotroopne toime võib tugevneda.

III klassi arütmiavastased ravimid (nt amiodaroon): Atrioventrikulaarse juhtivuse aeg võib pikeneda.

Digitaalise glükosiidid: Südame löögisageduse vähenemine, atrioventrikulaarse juhtivuse aja
pikenemine.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d): MSPVA-d võivad vähendada bisoprolooli
hüpotensiivset toimet.

Beetablokaatorid lokaalseks manustamiseks (nt silmatilgad glaukoomi raviks) võivad tugevdada
bisoprolooli süsteemset toimet.

Rifampitsiini samaaegne kasutamine võib vähendada bisoprolooli eliminatsiooni poolväärtusaega.

Betapres’i kasutamisel võib tugevneda insuliini või suukaudsete hüpoglükeemiliste ainete toime.
Beeta-adrenoretseptorite blokaad võib varjata hüpoglükeemia sümptomeid.

Anesteetikumid: Reflektoorse tahhükardia vähenemine ja hüpotensiooni riski suurenemine (vt
täiendav informatsioon üldanesteesiast, lõik 4.4). 

Moksisülüüt: Võib põhjustada rasket posturaalset hüpotensiooni.

Meflokiin: suurenenud bradükardia risk.

Monoaminoooksüdaasi inhibiitorid (välja arvatud MAO-B inhibiitorid): Beetablokaatorite
hüpotensiivse toime tugevnemine, kuid ka hüpertensiivse kriisi risk.

Salitsülaadid võivad tugevdada antikoagulantide toimet, inhibeerida probenetsiidi urikosuurilist toimet
ja mõjutada mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite toimet.
Alkohol ja kortikosteroidid võivad tugevdada atsetüülsalitsüülhappe toimet seedetraktile.
Atsetüülsalitsüülhape võib tugevdada kumariinitüüpi antikoagulantide ja sulfonüüluurea tüüpi
suukaudsete hüpoglükeemiliste ainete toimet. Samaaegne atsetüülsalitsüülhappe kasutamine võib
suurendada metotreksaadi toksilisust.


4.6 Rasedus ja imetamine
Betapres’i ei tohi raseduse ajal kasutada, välja arvatud juhul kui see on selgelt hädavajalik.
Rasedus Bisoproloolil on farmakoloogiline toime, mis võib kahjustada rasedust ja/või loodet/vastsündinut (vt lõik 5.3). Üldiselt vähendavad beetaadrenoretseptori blokaatorid platsentaarset perfusiooni, mida on seostatud kasvupeetuse, intrauteriinse surma, abordi ja enneaegse sünnitusega. Lootel ja vastsündinud lapsel võib esineda kõrvaltoimeid (nt hüpoglükeemiat ja bradükardiat). Kui ravi beetaadrenoretseptorite blokaatoritega on vajalik, siis on eelistatud ravimiks beeta1-selektiivsed adrenoretseptorite blokaatorid.
Bisoprolooli ei tohi raseduse ajal kasutada, välja arvatud juhul kui see on selgelt hädavajalik. Kui ravi bisoprolooliga peetakse vajalikuks, tuleb jälgida uteroplatsentaarset verevoolu ja loote kasvamist. Rasedust või loodet kahjustavate toimete ilmnemisel tuleb kaaluda alternatiivset ravi. Vastsündinud last tuleb hoolikalt jälgida. Hüpoglükeemia ja bradükardia sümptomeid on üldiselt oodata esimese kolme elupäeva jooksul.
Atsetüülsalitsüülhappe kasutamist tuleb raseduse lõpus vältida, sest see võib pikendada sünnitust ja soodustada ema- ja lootepoolset verejooksu.
Imetamine Ei ole teada, kas ravim eritub inimese rinnapiima. Seetõttu ei ole bisoprolooli manustamise ajal soovitatav last rinnaga toita.
Atsetüülsalitsüülhape eritub rinnapiima väikestes kontsentratsioonides ja seetõttu tuleks seda imetamise ajal vältida, kuna esineb võimalik risk Reye’ sündroomi tekkeks ja fakti tõttu, et suured annused võivad potentsiaalselt kahjustada vereliistakute funktsiooni.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Südame pärgarteri haigusega patsientidel läbi viidud uuringus ei kahjustanud bisoprolool autojuhtimise võimet. Ravimile reageerimise individuaalsete erinevuste tõttu võib autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime siiski kahjustuda. Sellega tuleb arvestada eriti ravi algul ja pärast ravi muutmist, samuti samaaegsel alkoholi manustamisel. 

4.8 Kõrvaltoimed
Bisoprolool on hästi talutav ja selle kõrvaltoimed on üldiselt tingitud farmakoloogilisest toimest.   

Esinemissagedust on defineeritud:
Väga sage (≥1/10)
Sage (≥1/100, <1/10)
Aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100)
Harv (≥1/10 000, <1/1000)
Väga harv (<1/10 000)

Turuletulekujärgselt on bisoprolooli kasutamisel saadud järgmised andmed: 

Südame häired:
Aeg-ajalt: bradükardia, AV-ülekande häired, südamepuudulikkuse süvenemine. 

Kõrva ja labürindi kahjustused: Harv: kuulmiskahjustus. 
Silma kahjustused:
Harv: vähenenud pisaravool (sellega tuleb arvestada kontaktläätsesid kasutavate patsientide puhul). 
Väga harv: konjunktiviit.

Seedetrakti häired:
Sage: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus. 

Üldised häired:
Aeg-ajalt: lihasnõrkus ja krambid. 

Maksa ja sapiteede häired:
Harv: ensüümide (ALAT, ASAT) aktiivsuse tõus, hepatiit. 

Ainevahetus- ja toitumishäired:
Harv: triglütseriidide sisalduse suurenemine.

Närvisüsteemi häired:
Sage: väsimus*, kurnatus*, pearinglus*, peavalu*. 
Aeg-ajalt: unehäired, depressioon.
Harv: hirmu-unenäod, hallutsinatsioonid, minestus. 

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired: Harv: potentsihäired.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Aeg-ajalt: bronhospasm bronhiaalastma või varem esinenud obstruktiivse hingamisteede haigusega
patsientidel.
Harv: allergiline riniit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Harv: ülitundlikkusreaktsioonid (sügelus, õhetus, lööve).
Väga harv: beetablokaatorid võivad provotseerida või halvendada psoriaasi või kutsuda esile
psoriaasitaolist löövet, alopeetsiat.

Vaskulaarsed häired:
Sage: külma- või tuimustunne jäsemetes. 
Aeg-ajalt: ortostaatiline hüpotensioon.

*Need sümptomid esinevad eeskätt ravi algul. Need on üldiselt kerged ja tavaliselt kaovad 1...2 nädala jooksul.
Atsetüülsalitsüülhape Düspepsia, iiveldus ja oksendamine.  Harvadel juhtudel võib seedetrakti limaskesta ärritus põhjustada erosioone, haavandumisi ja seedetrakti verejooksu. Ülitundlikkusreaktsioonid, sh nõgestõbi, nohu, angioneurootiline turse ja raske bronhospasm.

4.9 Üleannustamine
Kõige sagedasemad oodatavad nähud beetablokaatorite üleannustamisel on bradükardia, hüpotensioon, bronhospasm, äge südamepuudulikkus ja hüpoglükeemia. Siiani on bisoprolooli üleannustamise juhtudest (maksimaalselt 2000 mg) teatatud vaid mõnel juhul. Ilmnesid bradükardia ja/või hüpotensioon. Kõik patsiendid paranesid. Tundlikkus bisoprolooli ühekordse suure annuse suhtes on üksikisikute vahel väga erinev.
Üldjuhul tuleb üleannustamise korral lõpetada ravi bisoprolooliga ja rakendada toetavat ja sümptomaatilist ravi. Piiratud andmetest nähtub, et bisoprolool ei ole kergesti dialüüsitav. Eeldatava farmakoloogilise toime ja beetablokaatorite puhul kehtivate soovituste alusel tuleb kaaluda järgmisi üldisi meetmeid, kui see on kliiniliselt õigustatud.
Bradükardia: Manustada intravenoosselt atropiini. Kui ravivastus ei ole piisav, võib ettevaatlikult
manustada isoprenaliini või muud positiivsete kronotroopsete omadustega toimeainet. Mõnedel
tingimustel võib olla vajalik südamestimulaatori transvenoosne paigaldamine.

Hüpotensioon: Manustada intravenoosselt vedelikke ja vasopressiivseid aineid. Kasu võib olla
glükagooni intavenoossest manustamisest. 

AV blokaad (teine või kolmas aste): Patsiente tuleb hoolikalt jälgida, raviks on isoprenaliini infusioon
või südamestimulaatori transvenoosne paigaldamine.

Südamepuudulikkuse ägenemine: Manustada intravenoosselt diureetikume, inotroopseid aineid,
vasodilateerivaid aineid.

Bronhospasm: Manustada bronhodilataatoreid, nt isoprenaliini, beeta2-sümpatomimeetilisi ravimeid
ja/või aminofülliini.

Hüpoglükeemia: Manustada intravenoosselt glükoosi.

Üleannustamine atsetüülsalitsüülhappega põhjustab pearinglust, tinnitust, higistamist, iiveldust ja
oksendamist, segasust ja hüperventilatsiooni. Massiivne üleannustamine võib viia KNS pärssimise ja
koomani.
Üksikjuhtudel on salitsülaadimürgistusega kaasnenud veriokse, hüperpüreksia, hüpoglükeemia,
hüpokaleemia, trombotsütopeenia, INR/PTR pikenemine, intravaskulaarne koagulatsioon,
neerupuudulikkus või mittekardiaalne kopsuturse.
Üleannustamise ravi seisneb maoloputuse tegemises ja alkaalse diureesi forsseerimises. Raske
mürgistuse korral on valikraviks hemodialüüs, mida tuleb kaaluda patsientidel, kellel on salitsülaadi
kontsentratsioon plasmas >700 mg/l (5,1 mmol/l) või kui väiksema kontsentratsiooni puhul kaasnevad
rasked kliinilised või metaboolsed nähud.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: bisoprolooli kombinatsioonid, ATC-kood: C07AB57
Bisoprolool on tugev beeta1-kõrgselektiivne adrenoretseptoreid blokeeriv toimeaine. Hüpertensioonile mõjuv toimemehhanism ei ole selge, kuid on teada, et bisoprolool vähendab oluliselt reniini aktiivsust plasmas. Beeta1-retseptorite blokaad pärsib stenokardiaga patsientidel südame funktsiooni ja seeläbi vähendab hapnikuvajadust. Seetõttu on bisoprolool efektiivne sümptomite vähendamisel või elimineerimisel.
Atsetüülsalitsüülhappel on antitrombootiline toime, mis saavutatakse trombotsüütide aktiivsuse pärssimise kaudu. Atsetüülsalitsüülhape pärsib ka trombotsüütide agregatsiooni trombotsüütide tsüklooksügenaasi pöördumatu atsetüleerimise kaudu.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Bisoprolool imendub seedetraktist peaaegu täielikult. Esmase maksapassaaži toime on väga vähene, biosaadavus on ligikaudu 90%. Ravimi kliirens toimub võrdselt nii maksa kui neerude kaudu. Eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas (10...12 tundi) tagab 24 tundi kestva toime pärast annuse manustamist üks kord ööpäevas. Ligikaudu 95% toimeainest eritub neerude kaudu, pool sellest muutumatu bisoproloolina. Inimesel puuduvad aktiivsed metaboliidid.
Ioniseerimata atsetüülsalitsüülhappe imendumine toimub maos ja peensooles. Sooltes ja vereringes toimub kiiresti hüdrolüüs salitsüülhappeks. Tunduv kontsentratsioon plasmas on leitud juba vähem kui 30 minuti pärast. Maksimaalne tase saabub pärast ühekordset annustamist ligikaudu 2 tunniga ning seejärel väheneb järkjärgult. Salitsülaadid seonduvad ulatuslikult plasma valkudega (50...90%); atsetüülsalitsüülhape seondub vähemal määral. Atsetüülsalitsüülhape ja salitsülaadid jaotuvad kiiresti kogu organismi kudedesse. Need jõuavad rinnapiima ja läbivad ka platsentat.  Salitsülaadid elimineeruvad peamiselt maksametabolismi kaudu; metaboliitideks on salitsüülhape, salitsüülfenoolglükuroniid, salitsüülatsüülglükuroniid, gentiishape ja gentiisuurhape. Nulljärgu kineetika tulemusena suureneb salitsülaadi tase plasmas tasakaaluseisundil düsproportsionaalselt annusega. Salitsülaat eritub ka muutumatul kujul uriiniga, kusjuures kogus sõltub annusest ja uriini pH-st. Renaalne eritumine hõlmab glomerulaarfiltratsiooni, aktiivset tubulaarset sekretsiooni ja passiivset tubulaarset tagasiimendumist.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Sarnaselt teiste beetablokaatoritega on bisoprolooli suured annused põhjustanud emapoolset (vähenenud toidutarbimine ja vähenenud kehakaal) ja embrüo/loote kahjustust (resorptsioonide esinemissageduse suurenemist, järglaste sünnikaalu vähenemist, füüsilise arengu peetust), kuid puudus teratogeenne toime.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Kapsli sisu Maisitärklis Mikrokristalliline tselluloos Magneesiumstearaat Steariinhape
Kapsli kest:
Hüdrolüüsitud polüvinüülalkohol
Titaandioksiid (E171)
Talk
Sojaletsitiin
Ksantaankummi
Želatiin
Söömiskõlblik tint sisaldab:
Šellak,
must raudoksiid (E172), 
propüleenglükool,
ammooniumhüdroksiid.


6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Alumiinium/PVC fooliumiga Aclar/PVC blister.
Pakendi suurused: 7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 84, 98, 100 kapslit. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Pharmaceutical Works POLPHARMA SA 19 Pelplińska Str. 83-200 Starogard Gdański Poola

8. MÜÜGILOA NUMBER

724610

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

20.12.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2010.