Bupivacaine-grindeks - süstelahus (5mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

BUPIVACAINE-GRINDEKS, 5 mg/ml süstelahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Süstelahuse 1 ml sisaldab 5 mg bupivakaiinvesinikkloriidi.

Iga 10 ml ampull sisaldab 50 mg bupivakaiinvesinikkloriidi.

INN. Bupivacainum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süstelahus.

Selge värvitu vedelik.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Pikaajaline närviblokaadi tüüpi anesteesia või epiduraalanesteesia, kui adrenaliini lisamine on vastunäidustatud või ei soovita tugevat lihaslõõgastust, nt operatsioonijärgne analgeesia või sünnituse valutustamine.

Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed

Alljärgnevas tabelis on toodud soovitatavad annused sagedamini kasutatavate anesteesia meetodite puhul. Annuse määramiseks peab arstil olema vajalik kogemus ja informatsioon patsiendi füüsilise seisundi kohta.

Kui kasutatakse pikaajalisi närviblokaade, nii püsiinfusioonina kui korduva boolusena, tuleb arvestada toksilise plasmakontsentratsiooni saavutamise või lokaalse närvikahjustuse ohuga.

SOOVITATAVAD ANNUSED

1)Närvipõimiku blokaadi korral peab annust kohandama vastavalt süstekohale ja patsiendi seisundile. Interskaleenilise ja supraklavikulaarse brahhiaalpõimiku blokaadiga võivad sagedamini kaasneda tõsised kõrvaltoimed, sõltuvalt kasutatud lokaalanesteetikumist (vt lõik 4.5).

2)Maksimaalne annus ≤400 mg/24 tunni jooksul.

3)Bupivakaiini lahust kasutatakse sageli epiduraalseks manustamiseks kombinatsioonis sobiva opiaadiga valu vaigistamiseks. Koguannus ≤400 mg/24 tunni jooksul.

4)Kui patsient saab samaaegselt veel juurde bupivakaiini veel mõnel muul põhjusel, ei tohi ühekordne koguannus ületada 150 mg.

Tabelis toodud annused tagavad tavaliselt eduka blokaadi. Toime algus ja kestus võivad mõnevõrra erineda. Vältida tuleb lokaalanesteetikumide tarbetult suurte annuste kasutamist. Tavaliselt on suuremate närvide kõigi kiudude täielikuma blokaadi tagamiseks vajalik anesteetikumi suurem kontsentratsioon. Väiksemate närvide blokaadiks või valutustamiseks (nt sünnituse valutustamiseks) piisab väiksemast kontsentratsioonist. Lahuse kogus määrab anesteesia ulatuse.

Et vältida ekslikku süstimist veresoonde, soovitatakse enne manustamist ja selle ajal aspireerimise teel kontrollida süstlanõela asukohta. Ravimit tuleb süstida aeglaselt (25...50 mg/min) suurenevates annustes, jälgides hoolikalt patsiendi elulisi funktsioone ja temaga sõnalises kontaktis olles. Epiduraalanesteesia teostamisel on soovitatav eelnevalt teha proovisüst adrenaliini sisaldava 3...5 ml bupivakaiini lahusega. Ekslik süstimine veresoonde võib põhjustada lühiajalist südame löögisageduse kiirenemist ja eksliku intratekaalse süste tunnuseks on spinaalse blokaadi kujunemine. Kui ilmnevad mürgistusnähud, tuleb süstimine otsekohe katkestada. Senise kogemuse põhjal võib väita, et annus 400 mg manustatuna 24 tunni jooksul on keskmisel täiskasvanul hästi talutav.

Lapsed (vastsündinud, imikud ja 1…12-aastased lapsed)

SOOVITATAVAD ANNUSED

Lokaalsed ja perifeersed blokaadid

Lapsed < 6 kuu vanused: maksimaalne ühekordne annus 1,5 mg/kg

Lapsed > 6 kuu vanused: maksimaalne ühekordne annus 2...2,5 mg/kg

Epiduraalsel manustamisel lastele kehakaaluga 2...50 kg, tuleb annuse arvutamisel ml/kg kohta lähtuda detailiseeritud soovitustest, kombineeritult adrenaliiniga maksimaalselt 2 mg/kg.

Epiduraalne püsiinfusioon

Lapsed < 3 kuu vanused: maksimaalne annus 0,2 mg/kg/h(< 4.8 mg/kg/24h)

Lapsed > 3 kuu vanused: maksimaalne annus 0,4 mg/kg/h (< 9.6 mg/kg/ööpäevas). Lastel tuleb ülaltoodud annuseid tuleb käsitleda lähteannustena.

Esineda võib individuaalseid erinevusi.

Lastel arvutatakse annus kehakaalu alusel - kuni 2 mg/kg.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes. Intravenoosne regionaalanesteesia (Bier’i blokaad) läbiviimine, kuna bupivakaiini juhuslikul sattumisel vereringesse võivad ilmneda ägedad süsteemsed toksilised reaktsioonid.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Bupivakaiini kasutamisel epiduraalanesteesia või perifeerse närviblokaadi läbiviimiseks on esinenud südameseiskust ja surma. Mõningatel juhtudel on elustamine olnud võimatu, hoolimata piisavast ettevalmistusest ja teostusest. Nagu kõik lokaalanesteetikumid, võib bupivakaiin põhjustada toksilisi toimeid kesknärvisüsteemile ja südame-veresoonkonnale, kui selle kasutamisel lokaalanesteesiaks saavutatakse veres ravimi kõrge kontsentratsioon. Eriti kehtib see tahtmatul intravaskulaarsel manustamisel. Bupivakaiini kõrge süsteemse kontsentratsiooniga seoses on kirjeldatud ventrikulaarset arütmiat, vatsakeste virvendust, kardiovaskulaarset kollapsit ja surma.

Anesteesia protseduurid tuleb alati läbi viia vastavate seadmete ja ravimitega hästi varustatud ruumis, mis on vajalikud patsiendi jälgimiseks ja elustamiseks.

Enne närviblokaadi tuleb rajada veenitee. Arst peab rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida intravaskulaarset süstimist (vt lõik 4.2), ning peab olema saanud vastava ettevalmistuse sprotseduuri läbiviimiseks ja olema tuttav kõrvaltoimete, süsteemse toksilisuse ja muude komplikatsioonide diagnoosimise ja raviga (vt lõik 4.9).

Suure perifeerse närvi blokaadid võivad vajada lokaalanesteetikumi suure annuse manustamist hea verevarustusega piirkonda, tihti suurte veresoonte lähedale. See suurendab ohtu ravimi sattumiseks veresoonde ja/või jõudmiseks süsteemsesse vereringesse, mis omakorda võib viia plasmakontsentratsiooni suurenemiseni.

Vanuse või muude tegurite, näiteks kaugelearenenud maksa- või neerufunktsiooni häirete tõttu halvas üldseisundis patsiendid vajavad erilist tähelepanu, kuigi regionaalanesteesia võib olla nende patsientide jaoks optimaalne valik operatsiooni puhul.

Patsiente tuleb eelnevalt teavitada eelpoolnimetatud haiguste/seisundite spetsiifilistest riskidest, veendumaks, et nad räägivad oma kõigist kaebustest arstile.

Osalise või täieliku südame erutusjuhte blokaadiga patsiendid vajavad erilist tähelepanu, sest lokaalanesteetikumid võivad pärssida südamelihase erutusjuhtivust. III klassi antiarütmikume (nt amiodaroon) saavad patsiendid vajavad hoolikat jälgimist ja EKG monitooringut, sest kardiaalsed toimed võivad olla aditiivsed. Hüpovoleemiaga patsientidel ei tohi anesteesiat alustada bupivakaiiniga; enne anesteesiat tuleb hüpovoleemia korrigeerida.

Epiduraalanesteesia võib põhjustada hüpotensiooni ja bradükardiat. Seda riski võib vähendada eelnev vasopressori manustamine. Hüpotensiooni tuleb ravida kohe, näiteks manustades veenisiseselt 5...10 mg efedriini, mida võib vajadusel korrata. Lastel tuleb efedriini manustada vanusele ja kehakaalule vastavates annustes.

Tsentraalne närviblokaad (spinaal- ja epiduraalanesteesia) võib põhjustada kardiovaskulaarsüsteemi depressiooni, eriti hüpovoleemia tingimustes. Südamepuudulikkusega patsientidel tuleb epiduraalanesteesia läbi viia ettevaatlikult.

Mõned lokaalsed protseduurid, näiteks pea või kaela piirkonnas, võivad olla seotud kõrvaltoimete suurema esinemissagedusega, hoolimata manustatud anesteetikumist. Ekslik süstimine arterisse võib põhjustada raskeid tserebraalseid nähtusid isegi väikeste annuste puhul.

Retrobulbaarne süste võib väga harva sattuda kraniaalsesse subarahnoidaalruumi, põhjustades mööduvat nägemiskaotust, kardiovaskulaarset kollapsit, apnoed, krampe jne. Need sümptomid tuleb diagnoosida ja anda viivitamatult abi.

Lokaalanesteetikumide retro- ja peribulbaarse süstimisega kaasneb väike risk silmalihaste püsiva kahjustuse tekkeks. Peamisteks põhjusteks on trauma ja/või paikne toksiline toime lihastele ja/või närvidele. Selliste koereaktsioonide raskusaste on seotud trauma tugevuse, ravimite kontsentratsiooni

ja lokaalanesteetikumi toime kestusega kudedele. Seetõttu tuleb bupivakaiini, nagu ka kõiki teisi lokaalanesteetikume, kasutada väikseimas toimivas kontsentratsioonis ja annuses. Vasokonstriktorid ja muud ained võivad suurendada koekahjustust ja seetõttu tuleb neid kasutada ainult vajadusel.

Paratservikaalne blokaad võib mõnedel juhtudel põhjustada bradükardiat/tahhükardiat, mistõttu tuleb kontrollida loote südame löögisagedust.

Bupivakaiini liigesesisese süstimise korral peab olema eriti ettevaatlik, kui on tekkinud suur liigesesisene trauma või kui kirurgilise sekkumise käigus on liigese pind ulatuslikult kahjustatud. See võib suurendada ohtu ravimi sattumiseks süsteemsesse vereringesse ja plasmakontsentratsiooni tõusuks.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Bupivakaiini tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad samaaegselt teisi lokaalanesteetikume või ravimeid, mis on struktuurilt sarnased amiidi tüüpi lokaalanesteetikumidega (nt teatud antiarütmikumid nagu lidokaiin ja meksiletiin), kuna nende ravimite süsteemsed toksilised toimed on aditiivsed. Kuigi spetsiifilisi uuringuid bupivakaiini ja III klassi antiarütmikumide (nt amiodaroon) koostoimete hindamiseks ei ole läbi viidud, peab siiski olema ettevaatlik (vt ka lõik 4.4).

Rasedus ja imetamine

Rasedus

Bupivakaiini on kasutatud suurel hulgal rasedatel ja viljakas eas naistel. Ei ole täheldatud spetsiifilisi toimeid reproduktsioonile, st väärarengute esinemissagedus ei ole suurenenud.

Paratservikaalse blokaadi kasutamisel avalduvad lokaalanesteetikumide kõrvaltoimed eelkõige lootel (nt loote bradükardia). Sellised toimed võivad olla tingitud looteni jõudnud anesteetikumi kõrgest kontsentratsioonist.

Imetamine

Sarnaselt teiste lokaalanesteetikumidega võib bupivakaiin imenduda rinnapiima, kuid sedavõrd väikestes kogustes, mis ei kujuta endast ohtu lapsele.

Toime reaktsioonikiirusele

Lokaalanesteetikumid võivad mõjutada vaimset funktsiooni ja koordinatsiooni ning ajutiselt kahjustada liikumis- ja reaktsioonikiirust, isegi kui ilmsed kesknärvisüsteemi kahjustusele viitavad nähud puuduvad.

Kõrvaltoimed

Bupivakaiin põhjustab kõrvaltoimeid, mis on sarnased teiste pikatoimeliste lokaalanesteetikumide puhul täheldatule. Ravimist tingitud kõrvaltoimeid on raske eristada närviblokaadi füsioloogilistest toimetest (nt vererõhu langus, bradükardia) ning nõelatorkest otseselt (nt närvikahjustus) või kaudselt (nt epiduraalne abstsess) põhjustatud nähtudest.

Kõrvaltoimed on esitatud vastavalt MedDRA süsteemi organite klassifikatsioonile ja MedDRA esinemissageduse konventsioonile:

Väga sage (≥1/10)

Sage (≥1/100 kuni <1/10) Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100) Harv (≥1/10000 kuni <1/1000)

Väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Üleannustamine

Äge süsteemne toksilisus

Süsteemsed toksilised reaktsioonid avalduvad peamiselt kesknärvisüsteemi ja südame-veresoonkonna poolt. Need reaktsioonid on põhjustatud lokaalanesteetikumi suurest kontsentratsioonist veres, mis võib olla tingitud kas ekslikust süstimisest veresoonde, üleannustamisest või eriti kiirest imendumisest hea verevarustusega piirkonnast (vt ka lõik 4.4). Kesknärvisüsteemi nähud on sarnased kõikidele amiidi tüüpi lokaalanesteetikumidele, samal ajal kui südame-veresoonkonna reaktsioonid sõltuvad nii kasutatava ravimi kogusest kui ka omadustest.

Lokaalanesteetikumi ekslikul süstimisel veresoonde võivad kiiresti (sekundite või mõne minuti jooksul) tekkida süsteemsed toksilised reaktsioonid. Üleannustamise puhul avaldub süsteemne toksilisus hiljem (15...60 minutit pärast süstimist), sest lokaalanesteetikumi kontsentratsioon veres suureneb aeglasemalt.

Kesknärvisüsteem

Kesknärvisüsteemi mürgistus on järk-järgult tugevnevate nähtudega astmeline reaktsioon. Esimesed nähud on tavaliselt suuümbruse paresteesia ja keele tuimus, peapööritus, hüperakuusia, tinnitus ja nägemishäired. Kõnehäired, lihastõmblused või värinad on tõsisemad häired ja eelnevad krampidele. Neid ei tohiks ekslikult pidada neurootiliseks käitumiseks. Järgneda võivad teadvuskadu ja grand mal krambid, mis võivad kesta mõnest sekundist mitme minutini. Kuna suureneb lihaste aktiivsus, järgneb krampidele kiiresti hüpoksia ja süsinikdioksiidi liig veres (hüperkapnia) koos hingamishäiretega. Rasketel juhtudel võib tekkida apnoe. Atsidoos, hüperkaleemia ja hüpoksia tugevdavad lokaalanesteetikumide toksilisi toimeid.

Taastumine toimub tänu lokaalanesteetikumi ümberjaotumisele kesknärvisüsteemist ning sellele järgnevast metabolismist ja eritumisest. See võib olla kiire ka suurte annuste süstimise järgselt.

Kardiovaskulaarsüsteem

Südame-veresoonkonna kahjustus võib väljenduda rasketel juhtudel ja üldiselt tekib pärast kesknärvisüsteemi mürgistuse nähtude ilmnemist. Patsientidel, kes on sügavas sedatsioonis või saavad üldanesteetikumi, võivad eelnevad kesknärvisüsteemi nähud puududa.

Lokaalanesteetikumide suured plasmakontsentratsioonid võivad põhjustada vererõhu langust, bradükardiat, südame rütmihäireid ja isegi südameseiskust ilma eelnevate kesknärvisüsteemi nähtudeta. Lastel võib olla raske märgata lokaalanesteetikumi toksilisuse esimesi nähte, kui blokaad on teostatud üldanesteesia ajal.

Ägeda toksilisuse ravi

Ägeda süsteemse toksilisuse nähtude ilmnemisel tuleb lokaalanesteetikumi süstimine otsekohe lõpetada.

Krampide tekkimisel on vajalik ravi. Kõik ravimid ja elustamiseks vajalikud vahendid peavad olema kergesti kättesaadavad. Ravi eesmärk on tagada hapniku manustamine, peatada krambid ning säilitada

vereringe, vajadusel abistavat või kontrollitud ventilatsiooni kasutades. Kui krambid ei lakka spontaanselt 15...20 sekundi jooksul, tuleb veenisiseselt manustada antikonvulsanti. Kiire krambivastane toime on veenisiseselt manustatud tiopentaalil annuses 100...150 mg. Süstida võib ka 5...10 mg diasepaami, kuid selle toime on aeglasem. Krampide püsimisel võib kasutada lihasrelaksante (nt suksametoonium), et säilitada hapnikuga varustamine ja hingamine. Sellele vaatamata on vajalikud endotrahheaalne intubeerimine ja kontrollitud ventilatsioon.

Kui tekivad ohtlikud kardiovaskulaarse depressiooni nähud (hüpotensioon, bradükardia), tuleb veenisiseselt süstida 5...10 mg efedriini, mida korratakse vajadusel 2...3 minuti pärast. Bradükardia raviks võib kasutada näiteks atropiini.

Vereringe seiskuse korral tuleb otsekohe alustada kardiopulmonaalset elustamist.

Elutähtis on tagada organismi optimaalne varustamine hapnikuga, ventilatsioon ja vereringe ning alustada atsidoosi ravi.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: lokaalanesteetikumid,

ATC-kood: N01BB01

Bupivakaiin on pika toimeajaga amiidi tüüpi lokaalanesteetikum, millel on nii anesteetiline kui analgeetiline toime. Suurtes annustes tekitab kirurgilise anesteesia, väiksemates annustes aga sensoorse blokaadi (analgeesia) koos vähem väljendunud motoorse blokaadiga. Lokaalanesteesia algus ja kestus sõltuvad manustamiskohast. Sarnaselt teiste lokaalanesteetikumidega blokeerib bupivakaiin pöörduvalt närviimpulsside ülekande, takistades naatriumiioonide transporti läbi närviraku membraani. Amiidi tüüpi lokaalanesteetikumid toimivad arvatavasti rakumembraani naatriumikanalitele. Lokaalanesteetikumid võivad blokeerida naatriumikanalid ka aju- ja südamelihasrakkude membraanides.

Farmakokineetilised omadused

Bupivakaiinil on väga suur lipiidlahustuvus.

Metaboliitidel on väiksem farmakoloogiline aktiivsus kui bupivakaiinil.

Bupivakaiini kontsentratsioon plasmas sõltub annusest, manustamisviisist ja süstekoha verevarustusest.

Bupivakaiini eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast üldist ja kahefaasilist imendumist epiduraalruumist on vastavalt 7 minutit ja 6 tundi. Bupivakaiini eliminatsiooni kiirust limiteerivaks teguriks on aeglane imendumisfaas. Seetõttu täheldatakse ravimi manustamisel epiduraalruumi pikemat eliminatsiooni poolväärtusaega võrreldes veenisisese manustamisega.

Bupivakaiini seonduvus plasmavalkudega on 96%.

Pärast veenisisest manustamist on bupivakaiini plasmakliirens 0,58 l/min, jaotusruumala tasakaaluseisundis 73 l, eliminatsiooni poolväärtusaeg 2,7 tundi ja keskmine ekskretsioonikoefitsient maksast 0,40.

Bupivakaiini kliirens sõltub peaaegu täielikult maksas toimuvast metabolismist, samuti nii maksa verevastustusest kui maksaensüümide aktiivsusest.

Bupivakaiin metaboliseerub peamiselt maksas, eelkõige aromaatsel hüdroksüleerumisel 4-hüdroksü- bupivakaiiniks ja N-dealküleerumisel pipekolüülksülidiiniks (PPX), vahendatuna tsütokroom P4503A4 poolt. PPX ja 4-hüdroksü-bupivakaiini plasmakontsentratsioon bupivakaiini pideva manustamise järgselt ja ajal on madal võrreldes lähteravimiga.

Ligikaudu 5...6% bupivakaiinist eritub muutumatul kujul uriiniga.

Bupivakaiin läbib kergesti platsentaarbarjääri, mistõttu tekib kiiresti seondumata ravimi kontsentratsioonide ühtlustumine ema ja loote veres. Plasmavalkudega seondumise tase on lootel väiksem kui emal, mistõttu on lootel kogu plasmakontsentratsioon madalam, kuigi seondumata ravimi kontsentratsioonid on võrdsed.

Bupivakaiin eritub rinnapiima, kuid sedavõrd väikestes kogustes, et sellega ei kaasne üldjuhul ohte lapsele.

Bupivakaiini farmakokineetika on sarnane 1…7-aastastel lastel ja täiskasvanutel.

Prekliinilised ohutusandmed

Bupivakaiini ohutuse, reproduktsioonitoksilisuse ja lokaalse toksilisuse ning kartsinogeensuse pikaajalisi uuringuid loomadel ei ole läbi viidud. Turuletulekujärgsetes seireuuringutes on ilmnenud lokaalse toksilisuse juhte täiskasvanutel ja lastel.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Naatriumkloriid,

naatriumhüdroksiid või vesinikkloriidhape (pH korrigeerimiseks), süstevesi.

Sobimatus

Bupivakaiinvesinikkloriidi lahustumine pH >6,5 juures on piiratud. Kui bupivakaiinile lisatakse leeliselisi lahuseid (nt karbonaate), võib tekkida sadestumine.

Bupivakaiin on kokkusobiv segatuna buprenorfiini, diamorfiini, adrenaliini, fentanüüli, hüdromorfiini, morfiini ja sufentaniiliga ning sobimatu teiste ravimitega.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult. Mitte lasta külmuda.

Pakendi iseloomustus ja sisu

10 ml lahust klaasampullis; 5 ampulli PVC-kotis; 1 kott karbis.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

BUPIVACAINE-GRINDEKS süstelahus ei sisalda säilitusaineid ja on mõeldud ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata lahus tuleb hävitada. Korduvat steriliseerimist ei soovitata.

MÜÜGILOA HOIDJA

AS Grindeks.

Krustpils 53, Rīga, LV-1057, Läti Tel. +371 67083205

Faks: +371 67083505 e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

06.2009/28.02.2011

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2011