Bisprotin - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

BISPROTIN 5 mg, tabletid
BISPROTIN 10 mg, tabletid


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE SISALDUS

BISPROTIN 5 mg tablett: Üks tablett sisaldab 5 mg bisoproloolhemifumaraati, mis vastab 4,2 mg
bisoproloolile.

BISPROTIN 10 mg tablett: Üks tablett sisaldab 10 mg bisoproloolhemifumaraati, mis vastab 8,5 mg
bisoproloolile.
INN. Bisoprololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.

BISPROTIN 5 mg tablett: Valge, ümar, kumer poolitusjoonega tablett. Diameeter on 8 mm.
BISPROTIN 10 mg tablett: Beez, täpiline, ümar, kumer poolitusjoonega tablett. Diameeter on 8 mm.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.


4. KLIINILISED OMADUSED

4.1 Näidustused

· Arteriaalne hüpertensioon.
· Krooniline stabiilne stenokardia.


4.2 Annustamine ja manustamisviis

Bisoprolooli tabletid on suukaudseks manustamiseks. Tablett tuleb võtta hommikul koos piisava hulga
vedelikuga (nt klaasi veega). Tableti võib võtta koos toiduga.

Annus tuleb kohaldada individuaalselt. Soovitatav on alustada madalaima võimaliku annusega. Mõnedel
patsientidel on piisavaks annuseks 5 mg päevas. Tavaline annus on 10 mg päevas, maksimaalne soovitatav
päevane annus on 20 mg.
Kerge hüpertensiooni raviks on piisav päevane annus 2,5 mg BISPROTIN´i. Maksimaalset päevaannust
20 mg tuleks ordineerida vaid erandjuhtudel.

Neerukahjustusega patsiendid
Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min, 0,33 ml/s) ei tohi päevaannus
ületada 10 mg. Selle annuse võib jagada kaheks.

Raske maksakahjustusega patsiendid
Annuse kohaldamine pole vajalik, samas tuleks patsienti hoolikalt jälgida. Raskete maksafunktsiooni
häiretega patsientidel ei tohi päevaannus ületada 10 mg.

Eakad
Tavaliselt pole annuse kohaldamine vajalik. Soovitatav on alustada madalaima võimaliku annusega.

Alla 12-aastased lapsed ja noorukid:
BISPROTIN´i ei soovitata kasutada lastel piisavate efektiivsus- ja ohutuse andmete puudumise tõttu (vt
lõik 5.2).

Ravi lõpetamine
Ravi ei tohi lõpetada järsult (vt lõik 4.4). Annust tuleks vähendada, vähendades annust poole võrra
nädalalase intervalliga.

4.3 Vastunäidustused

· ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes
· äge südamepuudulikkus või dekompenseerimata südamepuudulikkuse episoodid, mis vajavad
intravenoosset inotroopset ravi
· kardiogeenne sokk
· II või III astme AV blokaad (ilma südamestimulaatorita)
· siinussõlme nõrkuse sündroom
· sinoatriaalne blokaad
· bradükardia, pulsisagedus vähem kui 45...50 lööki minutis ravikuuri jooksul või vähem kui 50 lööki
minutis enne ravikuuri algust
· hüpotensioon (süstoolne vererõhk vähem kui 100 mm Hg)
· raske bronhiaalastma või raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus
· hilisstaadiumis perifeerne arteriaalne oklusiivne kahjustus ja Raynaud" sündroom
· metaboolne atsidoos
· ravimata feokromotsütoom (vt lõik 4.4)
· ravimid, mis sisaldavad floktafeniini ja sultopriidi (vt lõik 4.5)

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Bisoprolooli sisaldavaid ravimeid kasutatakse ka kroonilise südamepuudulikkuse raviks. Beetablokaatorite
kasutamine sellel näidustusel nõuab erilist ettevaatust ning ravi tuleb alustada raviannust järk-järgult
tiitrides. Järk-järguline tiitrimine pole bisoprolooliga alati võimalik. Seetõttu ei ole bisoprolooli soovitatav
kroonilise südamepuudulikkuse raviks kasutada.

Bisoprolooli kombinatsioonid verapamiili ja diltiaseemi tüüpi kaltsiumiantagonistidega, tsentraalselt
toimivate antihüpertensiivsete ravimitega ja I klassi antiarütmiliste preparaatidega pole soovitatavad (vt
lõik 4.5).

Bisoprololi kasutamisel tuleb olla ettevaatlik järgmistel juhtudel:
· samaaegne ravi amiodarooniga: kontraktiilsuse ja juhtehäirete risk (kompensatoorsete sümpaatiliste
reaktsioonide pärssimine, vt lõik 4.5).
· bronhospasm (bronhiaalastma, obstruktiivne hingamisteede haigus): bronhiaalastma või teiste krooniliste
obstruktiivsete hingamisteede haiguste korral, mis võivad põhjustada sümptomeid, tuleb samaaegselt
kasutada bronhodilataatoreid. Astmahaigetel võib süveneda takistus hingamisteedes, sellisel juhul tuleb
suurendada beeta -agonistide annust. Soovitatav on teha hingamisteede funktsionaalne test enne ravi
2
alustamist.
· samaaegne ravi antikoliinergiliste ravimitega (sealhulgas takriiniga): võib suurendada atrio-
ventrikulaarset ülejuhteaega ja/või bradükardiat (vt lõik 4.5).
· samaaegne inhalatsioonianesteetikumide kasutamine: reflekstahhükardia nõrgenemine ja hüpotensiooni
riski suurenemine (vt lõik 4.3 ja 4.5). Beetablokaadi jätkamine suurendab arütmia riski induktsiooni ja
intubatsiooni ajal. Anestesioloogi tuleb informeerida, kui patsient tarvitab bisoprolooli.
· joodi sisaldavad kontrastained: beetablokaatorid võivad tõkestada joodi sisaldavate kontrastainete
kasutamisest tingitud soki või hüpotensiooni kompenseerivaid kardiovaskulaarseid reaktsioone.
· diabetes mellitus koos ulatusliku veresuhkru kõikumisega: hüpoglükeemia sümptomid võivad
maskeeruda. Veresuhkrut tuleb mõõta bisoprolooli tarvitamise ajal.
· türotoksikoos: sümptomid ja kliiniline pilt võib maskeeruda.
· range paastumine.
· kestev antiallergiline ravi: Bisoprolool võib suurendada nii tundlikkust allergeenidele kui anafülaktiliste
reaktsioonide tõsidust. Ravi adrenaliiniga ei pruugi anda soovitud terapeutilist efekti. Vajalik võib olla
epinefriini (adrenaliini) annuse tõstmine.
· esimese astme AV blokaad.
· Printzmetali stenokardia: Beetablokaatorid võivad suurendada stenokardiahoogude arvu ja kestust
Printzmetali stenokardiat põdevatel patsientidel.
· perifeersed vereringehäired nagu Raynaud" sündroom ja vahelduv lonkamine: kaebused võivad süveneda
eriti ravi alguses.
· feokromotsütoomiga patsiendid: Bisoprolooli võib manustada juhul, kui alfa-retseptorid on eelnevalt
edukalt blokeeritud (vt lõik 4.3).
· psoriaasi põdevad või eelnevalt põdenud patsiendid: Bisoprolooli võib manustada peale riskide hoolikat
kaalumist.
· kui patsient kannab kontaktläätsi: beetablokaatorid võivad vähendada pisaravedelikku ja põhjustada
silmade kuivust.

Bisoproloolravi alustamine nõuab regulaarset monitoorimist, eriti eakate patsientide puhul.
Bisoproloolravi ei tohi lõpetada järsku ilma selge vajaduseta. Koronaarset südamehaigust põdevatel
patsientidel võib ravi järsk lõpetamine põhjustada müokardi infarkti või äkksurma (vt lõik 4.2).

Ravimis sisalduv toimeaine annab dopingukontrollis positiivse tulemuse.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Vastunäidustatud kombinatsioonid:
· Floktafeniin
Beetablokaatorid võivad takistada floktafeniini kasutamisest tingitud soki või hüpotensiooni
kompenseerivaid kardiovaskulaarseid reaktsioone.
· Sultopriid
Bisoprolooli ei tohi kasutada üheaegselt sultopriidiga, kuna see suurendab ventrikulaarse arütmia tekke
riski.

Ebasoovitavad ravimkombinatsioonid:
· Kaltsiumi antagonistid (verapamiil, diltiaseem, bepridiil)
negatiivne toime kontraktsioonile, atrioventrikulaarsele ülejuhtele ja vererõhule (vaata lõik 4.4).
· Klonidiin ja teised tsentraalselt toimivad antihüpertensiivsed ained nagu metüüldopa, guanfatsiin,
moksonidiin, rilmenidiin.
Tagasilöögi-hüpertensiooni riski suurenemine, südame löögisageduse ja südame väljutusmahu
vähenemine, kaasaarvatud südamepuudulikkuse halvenemine.
· Monoaminooksidaasi inhibiitorid (välja arvatud MAO-B inhibiitorid).
Beetablokaatorite hüpotensiivse toime tugevnemine, kuid samuti hüpertensiivse kriisi risk.

Ravimkombinatsioonid, mille puhul tuleb olla ettevaatlik:
· I klassi antiarütmikumid (näit. disopüramiid, kinidiin).
Atrioventrikulaarse konduktsiooniaja mõju võib võimenduda ning negatiivne inotroopne toime võib
suureneda. Vajalik on pidev EKG monitooring (vaata lõik 4.4).
· III klassi antiarütmikumid (näit. amiodaroon)
Kodade ülejuhteaeg võib pikeneda (vaata lõik 4.4).
· Kaltsiumi antagonistid (dihüdropüridiini derivaadid)
Kaasuv kasutamine võib suurendada hüpotensiooni riski ning südamepuudulikkusega patsientidel ei saa
välistada südame pumbafunktsiooni edasise halvenemise riski.
· Antikoliinergilised ained (kaasaarvatud takriin).
Kaasuv kasutamine võib suurendada atrioventrikulaarset ülejuhteaega ja/või bradükardia riski (vt lõik
4.4).
· Teised beetablokaatorid, kaasaarvatud silmatilgad: toime tugevneb.
· Insuliin ja suukaudsed antidiabeetilised ravimid,
Veresuhkru taset langetav toime tugevneb. Beeta-adrenoretseptorite blokaad võib maskeerida
hüpoglükeemia sümptomid.
· Digitaalise glükosiidid.
Vähendavad südame löögisagedust ja pikendavad atrio-ventrikulaarse ülejuhte aega.
· Anesteetilised ained.
Reflekstahhükardia nõrgenemine ja hüpotensiooni riski suurenemine (vt lõik 4.4).
· MSPVA-d
MSPVA-d võivad vähendada bisoprolooli antihüpertensiivset toimet (MSPVAd inhibeerivad
vasodilatatiivseid prostaglandiine ja pürasoloon MSPVAd hoiavad kinni vedelikku ja naatriumi).
· Ergotamiini derivaadid.
Perfeersete vereringehäirete halvenemine.
· Beetasümpatomimeetilised ained (näit, isoprenaliin, dobutamiin).
Kombinatsioon bisoprolooliga võib vähendada mõlema aine toimeid.
· Sümpatomimeetikumid, mis aktiveerivad nii alfa- kui beetaadrenoretseptoreid (näit noradrenaliin,
adrenaliin).
Koos bisoprolooliga võib avalduda nende ainete alfa-adrenoretseptori-vahendatud vasokonstriktoorne
toime, mis viib vererõhu tõusuni ning claudicatio intermittens süvenemiseni.
Mitteselektiivsete beetablokaatorite puhul on sellised koostoimed tõenäolisemad.
· Tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid, fenotiasiinid ja teised antihüpertensiivsed ained ja
orgaanilised nitraadid.
Suurenenud hüpotensiivne toime.
· Baklofeen.
Suurenenud antihüpertensiivne toime.
· Amifostiin: suurenenud hüpotensiivne toime.

Ravimkombinatsioonid, millega tuleks arvestada:
· Meflokviin
Suurenenud bradükardia risk.
· Kortikosteroidid
Suurenenud antihüpertensiivne toime tänu vedeliku ja naatriumi peetusele.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Bisoprolooli farmakoloogiline toime võib tekitada tõsist kahju raseduse kulule ja/või
lootele/vastsündinule. Beeta-adrenoretseptorite blokaatorid vähendavad platsenta perfusiooni, millega on
seostatud loote kasvu peetust, emakasisest hukku, aborti või enneaegset sünnitust.
Kõrvaltoimed (hüpoglükeemia, bradükardia) võivad ilmneda nii lootel kui vastsündinud imikul. Kui ravi
beetablokaatoritega on vältimatu on soovitatav kasutada selektiivseid beeta1-blokaatoreid.
Bisoprolooli ei tohiks raseduse ajal tarvitada juhul, kui selleks puudub vältimatu vajadus. Kui ravi
bisoprolooliga on vajalik, peab jälgima platsentaarset verevoolu ja loote kasvu. Raseduse või loote
kahjustumise korral tuleb kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Vastsündinud imikut tuleb kindlasti
jälgida. Hüpoglükeemia ja bradükardia sümptomid avalduvad tavaliselt 3 päeva jooksul.

Rinnaga toitmine
Pole teada, kas ravim eritub rinnapiima või ei. Seetõttu ei ole rinnaga toitmine ravi ajal soovitatav.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kliinilises uuringus ei avaldanud bisoprolool patsientidel toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise
võimele. Siiski olenevalt individuaalsest reaktsioonist ravimile võib liiklussõiduki juhtimine ja masinatega
töötamine olla häiritud. Iseäranis tähelepanelikult tuleb seda jälgida ravi alguses, ravi muutmisel ja samuti
juhul, kui samaaegselt tarvitatakse alkoholi.

4.8 Kõrvaltoimed

Esinemissagedused defineeritakse järgnevalt:
Väga sage ( 1/10)
Sage ( 1/100 kuni < 1/10)
Aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100)
Harv ( 1/10000 kuni < 1/1000)
Väga harv (< 1/10000)
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Immuunsüsteemi häired
· Harv: allergiline riniit, antikehade ilmumine ilma väljendunud sümptomiteta nagu luupussündroom,
antikehad kaovad ravi lõppedes

Ainevahetus- ja toitumishäired
· Harv: tõusnud triglütseriidide tase, hüpoglükeemia

Psühhiaatrilised häired
· Aeg-ajalt: unehäired, depressioon
· Harv: õudusunenäod, hallutsinatsioonid

Närvisüsteemi häired
· Sage: väsimus, nõrkus, peapööritus, peavalu (eriti ravi alguses, üldiselt kergekujulised ja kaovad 1...2
nädala möödudes)

Silma kahjustused
· Harv: vähenenud pisaravool (tuleb jälgida patsientidel, kes kasutavad kontaktläätsesid).
· Väga harv: konjunktiviit

Kõrva ja labürindi kahjustused
· Harv: kuulmise halvenemine

Südame häired
· Aeg-ajalt: bradükardia, AV-ülekande haired (aeglustunud AV-ülekanne või olemasoleva AV bloki
süvenemine), südamepuudulikkuse süvenemine

Vereringe häired
· Sage: jäsemete külmetamine ja tundetus, Raynaud" sündroom, suurenenud vahelduv lonkamine
· Aeg-ajalt: ortostaatiline hüpotensioon

Hingamiselundite häired
· Aeg-ajalt: bronhospasm bronhiaalastma või obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel

Seedetrakti häired
· Sage: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu ja kõhukinnisus

Maksa-sapiteede häired
· Harv: maksaensüümide taseme tõus (ALAT, ASAT), hepatiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
· Harv: ülitundlikkusreaktsioonid (sügelus, punetus, lööve)
· Väga harv: beetablokaatorid võivad esile kutsuda või halvendada psoriaasi või põhjustada
psoriaasilaadset löövet, alopeetsia

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
· Aeg-ajalt: lihaste nõrkus ja krambid, artralgia

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
· Harv: potentsi häired

4.9 Üleannustamine

Sümptomid
Sagedasemad beetablokaatorite üleannustamise sümptomid on bradükardia, hüpotensioon, bronhospasm,
äge südamepuudulikkus ja hüpoglükeemia.

Ravi
Üleannustamise korral tuleb ravi bisoprolooliga katkestada ja teostada toetavat ja sümptomaatilist ravi.
Tuleb vähendada bisoprolooli imendumist seedetraktist; võib kasutada maoloputust, adsorbentide
manustamist (näit. aktiivsüsi) ja lahtistavaid aineid (näit. naatriumsulfaat). Hingamist tuleb
tähelepanelikult jälgida ning vajadusel rakendada kunstlikku hingamist.
Bronhospasmi korral manustada bronhe laiendavaid ravimeid nagu isoprenaliin või beeta2
sümpatomimeetilised ravimid.
Kardiovaskulaarseid komplikatsioone tuleb ravida sümptomaatiliselt: AV-blokaad (teise või kolmanda
astme) patsienti tuleb tähelepanelikult jälgida ja ravida isoprenaliini infusiooniga või paigaldada
transvenoosne kardiostimulaator.
Bradükardia korral manustada intravenoosset atropiini (või M-metüül-atropiini). Vererõhu languse ja soki
korral manustada plasmaasendajaid ja vasopressoreid. Hüpoglükeemia korral manustada intravenoosset
glükoosi.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmako-terapeutiline grupp: Selektiivsed beetaadrenoblokaatorid
ATC kood: C07AB07

Bisoprolool on selektiivne beeta1-adrenoretseptorite blokaator, millel puudub sisemine
sümpatomimeetiline aktiivsus. Sarnaselt teiste beetablokaatoritega on tema antihüpertensiivne
toimemehhanism ebaselge. Siiski on teada, et bisoprolool alandab oluliselt reniini aktiivsust plasmas.
Stenokardiaga patsientidel alandab beeta-retseptorite blokaad südamejõudlust ning vähendab seeläbi
kudede hapnikuvajadust.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Bisoprolool imendub peaaegu täielikult seedetraktist. Tänu väga väikesele esmasele maksapassaazile on
biosaadavus ligikaudu 90%. Bisoprolooli seonduvus plasmavalkudega on umbes 30%. Jaotusruumala on
3,5 l/kg. Kogu üldine kliirens on ligikaudu 15 l/h.
Plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on 10...12 tundi, mis tagab peale ühekordse ööpäevase annuse
manustamist toime kestuse 24 tunniks. Bisoprolool eritub organismist kahel viisil: 50% metaboliseerub
maksas inaktiivseteks metaboliitideks, mis elimineeritakse neerude kaudu. 50% eritub muutumatult
neerude kaudu. Kuna eliminatsioon toimub maksas ja neerus samal määral, pole bisoprolooli
manustamisskeemi muutus maksa- või neerupuudulikkuse korral vajalik. Bisoproloolil on lineaarne ja
vanusest sõltumatu kineetika.
Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel (NYHA III klass) on bisoprolooli plasma kontsentratsioon
kõrgem ja poolväärtusaeg võrreldes tervete vabatahtlikega pikenenud. Maksimaalne plasma
kontsentratsioon 10 mg ööpäevase annuse juures on 64±21 ng/ml ja poolväärtusaeg on 17±5 tundi.
Kasutamise kohta lastel pole piisavalt andmeid ning pole ka soovituslikku annustamisskeemi. Seetõttu ei
soovitata bisoprolooli lastel kasutada.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ohutuse farmakoloogia, korduvannuste toksilisuse, genotoksilisuse või kartsinogeensuse tavapäraste
uuringute põhjal ei näita prekliinilised andmed mingit erilist ohtu inimestele. Nagu teised beetablokaatorid
põhjustas bisoprolool suurte dooside juures emaslooma (vähenenud söömine ja vähenenud kehakaal) ning
embrüo/loote toksilisust (suurenenud resorptsioonide esinemissagedus, järglaste väiksem sünnikaal,
väärarengud), kuid ei olnud teratogeenne.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat
magneesiumstearaat
mikrokristalne tselluloos
kolloidne ränidioksiid, veevaba

BISPROTIN 10 mg:
Kollane raudoksiid (E 172)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakendi suurused: 10, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 100 tabletti(PVC/Al või PVC/PVdC/Al blister).
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

Vitabalans Oy,
Varastokatu 8,
13500 Hämeenlinna,
Soome


8. MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg: 603108
10 mg: 603008


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

26.09.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud septembris 2008.