RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Allopurinol Orifarm, 100 mg tabletid Allopurinol Orifarm, 300 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 100 mg või 300 mg allopurinooli.

Allopurinol Orifarm 100 mg: Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett. Allopurinol Orifarm 100 mg: valge, lame, kaldservadega, ligikaudu 8 mm läbimõõduga ja poolitusjoonega tablett. Allopurinol Orifarm 300 mg: valge, kumera pinnaga, ligikaudu 10,5 mm läbimõõduga ja poolitusjoonega tablett.

Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Hüperurikeemia ja podagra ravi ja profülaktika.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi ei tohiks alustada ägedate haigushoogude ajal kuna uraatide ja kusihappe vabanemine depoodest võib esile kutsuda või võimendada ägedat haigushoogu.

Annustamine Täiskasvanud Algannus on 100 mg ööpäevas, säilitusannus 300 mg ööpäevas või 600 mg ööpäevas jagatuna 2 annuseks. Maksimaalne soovitatav ööpäevane annus on 900 mg. Maksimaalne üksikannus on 300 mg võimaliku maoärrituse tõttu. Tablettide võtmine peale sööki vähendab mao ärritust. Et ära hoida ksantiini sadestumist kuseteedes, soovitatakse ravi ajal palju juua.

Ravi allopurinooliga tuleb kõrvaltoimete riski vähendamiseks alustada väikeses annuses, nt 100 mg ööpäevas, ja suurendada annust ainult siis, kui seerumi uraatvastus on ebarahuldav. Erilist ettevaatust tuleb rakendada, kui neerufunktsioon on langenud.

Neerupuudulikkusega patsiendid Neerufunktsiooni häiretega patsientidel tuleb annust vähendada. Patsientidele, kelle kreatiniini kliirens on 10…20 ml/min on soovitatav ööpäevane annus 200 mg. Patsientidele kreatiniini kliirensiga 3…10 ml/min on soovitatav ööpäevane annus 100 mg ööpäevas. Patsientidele, kelle kreatiniini kliirens on alla 3 ml/min, soovitatakse 100 mg pikemate intervallidega

(vajadusel rohkem kui 24 tundi).

Lapsed Lastel kasutatakse allopurinooli peamiselt hüperurikeemia raviks, mis on seotud vähktõve, kemoteraapia või ensüümi häiretega (vt lõik 4.4). Tavaline annus on 150 mg ööpäevas alla 6-aastastele lastele ja 10…15 mg/kg (maksimaalselt 400 mg) ööpäevas vanuses 6-10 aastat. 48 tundi peale ravi alustamist tuleb tiitrida doos vastavalt seerumi kusihappe sisaldusele. Eakad Kuna allopurinooli aktiivse metaboliidi oksüpurinooli elimineerumine võib neerufunktsiooni ealise vähenemise tõttu eakatel olla vähenenud, võib olla vajalik annuse kohandamine.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Erihoiatused Allopurinol Orifarm 100 mg: Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Allopurinooli ei tohiks kasutada ägedate podagra hoogude raviks; lisaks ei tohi allopurinooli ravi alustada ühelgi eesmärgil ägeda haigushoo ajal. Allopurinoolravi peaks jätkama neil patsientidel, kel tekib äge haigushoog ja kes juba saavad allopurinoolravi ja ägedat hoogu tuleks ravida eraldi. Allopurinooli kasutamine võib esile kutsuda ägeda podagra hoo tekke ravi alustamise ajal.

Ülitundlikkussündroom, Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS) ja toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN) Allopurinooli ülitundlikkusreaktsioon võib avalduda mitmel moel, kaasa arvatud makulopapulaarne lööve, ülitundlikkussündroom (teada ka kui DRESS) ja SJS/TEN. Need reaktsioonid on kliinilised diagnoosid ja nende kliiniline pilt on aluseks diagnoosi määramisel. Patsiente tuleks teavitada, millised on nende haiguste nähud ja sümptomid ning patsiente nahareaktsioonide suhtes põhjalikult jälgida. Kõrgeim risk SJS-i või TEN-i avaldumiseks on esimeste ravinädalate jooksul. SJS/TEN-i sümptomite või nähtude (nt progresseeruv nahalööve, sageli koos villide või limaskestade kahjustustega) või ülitundlikkussündroomi korral tuleb ravi allopurinooliga katkestada. Varajane diagnoosimine ja SJS/TEN-i või ülitundlikkussündroomi põhjustamises kahtlustatava ravimi kohene ära jätmine annab parimad tulemused ja prognoosi. Patsientidel, kellel on ülitundlikkussündroom ja SJS/TEN, ei tohi ravimit uuesti kasutada. Kui sellised reaktsioonid ilmnevad mis tahes hetkel ravi ajal, tuleb allopurinool-ravi koheselt lõpetada. HLA-B*5801 alleel On näidatud seost HLA-B*5801 alleeli esinemise ja allopurinoolist tingitud ülitundlikkussündroomi ja SJS/TEN tekke vahel. HLA-B*5801 alleeli esinemissagedus erineb suuresti etniliste populatsioonide vahel: esineb kuni 20%-l Hiina Han`i populatsioonis, 8-15%-l Tai populatsioonis, umbes 12%-l Korea populatsioonis ja 1-2%-l Jaapani ja Euroopa päritolu isikutel. HLA-B*5801 skriinimist tuleb kaaluda enne ravi alustamist allopurinooliga nendes patsientide alarühmades, kus on teada selle alleeli kõrge esinemissagedus. Krooniline neeruhaigus võib nende patsientide jaoks riski veelgi suurendada. Kui HLA-B*5801 genotüübi skriinimine ei ole Hiina Han`i, Tai või Korea päritoluga isikute puhul võimalik, tuleb enne ravi alustamist selle eeliseid põhjalikult hinnata ning arvestada võimalike suurenenud riskidega. Genotüübi määramist ei ole hinnatud teistes patsientide populatsioonides.

Kui on teada, et patsient on HLA-B*5801 alleeli kandja (eriti Hiina Han`i, Tai või Korea päritolu

isikute puhul), ei tohi ravi allopurinooliga alustada, välja arvatud juhul kui puuduvad teised sobivad ravivõimalused ning kui oodatav kasu ületab riskid. Neid patsiente tuleb väga tähelepanelikult jälgida ülitundlikkussündroomi või SJS/TEN sümptomite tekke osas ja patsiente tuleb teavitada vajadusest koheselt ravi katkestada nende nähtude ilmnemisel.

SJS/TEN võib siiski tekkida olenemata etnilisest päritolust ka patsientidel, kes on HLA-B*5801 suhtes negatiivsed.

Neerufunktsiooni häiretega patsientidel tuleb annuseid vähendada (vt lõik 4.2). Neerupuudulikkus ja diureetiline ravi tiasiididega soodustab kõrvaltoimete suuremat esinemissagedust.

Et ära hoida ksantiini sadestumist kuseteedes, tuleb ravi ajal palju juua (ööpäevane uriini kogus peaks olema vähemalt 2 liitrit täiskasvanutel) ja hoida uriini pH neutraalne või kergelt leeliseline.

Asümptomaatiline hüperurikeemia iseenesest ei ole üldiselt allopurinooli kasutamise näidustuseks. Vedeliku ja toitumise muutmine koos põhihaiguse raviga võib seisundit parandada.

Patsiendid luuüdi talitluse pärssumisega.

Kilpnäärmehäired TSH-väärtuste tõusu (>5,5 μIU/ml) täheldati pikaajalist ravi allopurinooliga saavatel patsientidel (5,8%) pikaajalistes avatud jätku-uuringutes. Allopurinooli kasutamisel patsientidel, kellel on kilpnäärme funktsioonis muutusi, peab olema ettevaatlik.

Ettevaatusabinõud Allopurinooliga ei tohiks manustada koos tsüklofosfamiidi ilma erilise ettevaatuseta. Allopurinooli ja 6-merkaptopuriini või asatiopriini samaaegset kasutamist tuleb vältida, sest teatatud on surmaga lõppenud juhtudest (vt lõik 4.5).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Antatsiidid Arvatav toimemehhanism: vähenenud allopurinooli imendumine. Ebasoovitav toime: vähenenud allopurinooli efektiivsus. Antatsiide ei tohiks võtta 3-e tunni jooksul pärast allopurinooli manustamist.

Antikoagulandid (varfariin) Arvatav toimemehhanism: allopurinool võib pikendada antikoagulantide eliminatsiooni poolväärtusaega. Ebasoovitav toime: veritsused. Patsientidel, kes saavad ravi antikoagulantidega, peaks jälgima protrombiini taset või INR-i, kui alustatakse või lõpetatakse ravi allopurinooliga.

AKE-inhibiitorid Arvatav toimemehhanism: pole teada. Ebasoovitav toime: risk ülitundlikkusreaktsioonide (Stevensi-Johnsoni sündroom, nahalööve) tekkeks.

Amoksitsilliin ja ampitsilliin Arvatav toimemehhanism: pole teada. Ebasoovitav toime: suurem tõenäosus nahalööbe tekkeks.

Teofülliin Arvatav toimemehhanism: vähenenud teofülliini metabolism. Ebasoovitav toime: risk teofülliini mürgistuseks (iiveldus, oksendamine, palpitatsioonid, krambid).

Tsüklofosfamiid Arvatav toimemehhanism: pole teada. Ebasoovitav toime: tsüklofosfamiidi taseme tõus ja poolestusaja pikenemine, mille tulemuseks on tsüklofosfamiidi mürgistus (luuüdi talitluse pärssumine). Võimalusel tuleb vältida tsüklofosfamiidi ja

allopurinooli samaaegset kasutamist. Allopurinooli manustamisel koos tsütostaatikumidega (nt tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, bleomütsiin, prokarbasiin, alküülhaliidid) ilmnevad vere düskraasiad sagedamini kui nende toimeainete kasutamisel eraldi. Seetõttu tuleb regulaarselt monitoorida vererakkude arvu.

6-merkaptopuriin ja asatiopriin Asatiopriin metaboliseeritakse 6-merkaptopuriiniks, mida inaktiveerib ksantiinoksüdaasi toime. Kui 6-merkaptopuriini või asatiopriini manustatakse koos ksantiinoksüdaasi inhibiitori allopurinooliga, pikendab ksantiinoksüdaasi pärssimine nende toimet. 6-merkaptopuriini või asatiopriini seerumikontsentratsioon võib saavutada toksilise sisalduse, mille tagajärjeks on eluohtlik pantsütopeenia ja müelosupressioon, kui neid ravimeid manustatakse koos allopurinooliga. Seetõttu tuleb allopurinooli ja 6-merkaptopuriini või asatiopiriini samaaegset kasutamist vältida. Kui otsustatakse, et 6-merkaptopuriini või asatiopriini samaaegne manustamine on vajalik, tuleb annuseid vähendada veerandini (25%) 6-merkaptopuriini või asatiopriini tavapärasest soovitatavast annusest ja tagada sage hematoloogiline jälgimine (vt lõik 4.4). Patsientidele tuleb öelda, et nad teataksid kõigist luuüdi supressiooni nähtudest või sümptomitest (seletamatu verevalumite teke või verejooks, kurguvalu, palavik).

Pürasiinamiidi hüperurikeemiline toime suureneb. Allopurinool suurendab metaboliidi pürasiinhappe kontsentratsiooni vereplasmas, mis pärsib kusihappe eritumist neerude kaudu.

Alumiiniumhüdroksiid Kui alumiiniumhüdroksiidi võetakse samaaegselt, võib allopurinooli toime nõrgeneda. Nende kahe ravimi võtmise vahel peab olema vähemalt 3-tunnine intervall.

Tsüklosporiin Samaaegsel ravil allopurinooliga võib tekkida tsüklosporiini plasmasisalduse suurenemine. Ravimite koosmanustamisel tuleb arvestada tsüklosporiini võimaliku suurenenud toksilisusega.

Diureetikumid Teatatud on allopurinooli ja furosemiidi koostoimest, mis põhjustab seerumi uraadisisalduse ja oksüpurinooli kontsentratsiooni suurenemist plasmas. Allopurinooli manustamisel koos diureetikumidega, eriti tiasiididega, on teatatud ülitundlikkuse riski suurenemisest, eriti neerukahjustuse korral.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus Allopurinool ei mõjutanud loomade viljakust (üksikasju vt lõik 5.3).

Rasedus Allopurinooli kasutamise kohta raseduse ajal ei ole kliinilisi andmeid, seetõttu peaks vältima ravimi kasutamist raseduse ajal. Loomkatsetes läbis allopurinool platsentat; loomade reproduktiivtoksilisuse uuringud on näidanud vastuolulisi tulemusi (üksikasju vt lõik 5.3).

Imetamine Allopurinool ning selle metaboliit oksüpurinool erituvad rinnapiima. Allopurinooli kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Allopurinol Orifarmil ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete põhjal).

Tavaliselt kaasneb allopurinooliga nahalööve.

Vere ja lümfisüsteemi häired Harv: leukopeenia, eosinofiilia, trombotsütopeenia, aplastiline aneemia. Väga harv: agranulotsütoos, trombotsütopeenia ja aplastiline aneemia. Väga harva on teatatud trombotsütopeeniast, agranulotsütoosist ja aplastilisest aneemiast, eelkõige neeru ja/või maksafunktsiooni häiretega isikutel, mille tõttu peab selle patsiendirühma puhul olema eriti ettevaatlik.

Immuunsüsteemi häired Harv: ülitundlikkusreaktsioonid. On esinenud surmajuhtumeid. Kõige varasem sümptomite avaldumine on olnud 1 päev peale ravi alustamist ja kõige hilisem kaks aastat peale ravi alustamist. Teadmata: anafülaktiline reaktsioon.

Ülitundlikkussündroom ehk DRESS esineb järgnevate sümptomite ja sündroomide erinevates kombinatsioonides: palavik, nahalööbed, vaskuliit, lümfadenopaatia, artralgia, leukotsütopeenia, eosinofiilia, hepato-splenomegaalia, kõrvalekalded maksafunktsiooni testides ja sapijuha kadumise sündroomiga (maksasiseste sapijuhade lagunemine ja kadumine). Haaratud võivad olla ka teised elundid (nt maks, kopsud, neerud, pankreas, südamelihas ja jämesool). Kui sellised reaktsioonid ilmnevad mis tahes hetkel ravi ajal, tuleb allopurinool-ravi koheselt ja lõplikult katkestada.

Kui on ilmnenud generaliseerunud ülitundlikkusreaktsioonid, siis tavaliselt on olnud kahjustunud neerud ja/või maks, seda eriti surmaga lõppenud juhtude korral.

Ainevahetus- ja toitumishäired Sage: palavik. Aeg-ajalt: podagra ravi alustamisel.

Silma kahjustused Aeg-ajalt: silma maakula kahjustus, makulaarne retiniit ja katarakt.

Vaskulaarsed häired Harv: vaskuliit. Väga harv: angioödeem, tserebraalne vaskuliit.

Närvisüsteemi häired Harv: erutus, segasus, perifeerne neuropaatia, peavalu, paresteesia, katatoonia. Teadmata: aseptiline meningiit. Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Harv: koos ülitundlikkusreaktsiooniga bronhospasm, hingamissageduse vähenemine, riniit ja hingeldus.

Seedetrakti häired Aeg-ajalt: iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine, ebamugavustunne kõhus.

Maksa ja sapiteede häired Harv: hepatotoksilisus (maksa näitajate muutused, hepatiit, maksapuudulikkus).

Neerude ja kuseteede häired Harv: äge tubulaarne nekroos, interstitsiaalne nefriit, nefrolitiaas, neerukivid, tsüstiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage: dermatoloogilised komplikatsioonid (10%…15% juhtudest). Kõige sagedasem allopurinooli kõrvaltoime on makulopapulaarne lööve, millele sageli eelneb kihelus, mis on tähtis hoiatav sümptom ja näidustus ravimi võtmise lõpetamiseks, et vältida raskemate tüsistuste teket.

Harv: eksfoliatiivne, urtikaarne ja purpurne kahjustus, vaskuliit, erythema multiforme. Väga harv: tõsised nahareaktsioonid: Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS) ja toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN) (vt lõik 4.4), angioödeem.

Teadmata: lihhenoidne ravimireaktsioon.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Teadmata: püreksia, tursed, asteenia

Uuringud Sage: kilpnääret stimuleeriva hormooni sisalduse tõus veres. Kilpnääret stimuleeriva hormooni (TSH) tõusu ilmnemisel uuringutes ei teatatud mõjust vaba T4 tasemetele ega subkliinilisele hüpotüreoidismile viitavast TSH tasemest. Kõrvaltoimed on esinenud peamiselt neerutalitluse häiretega patsientidel. Kusihappe suure üleproduktsiooniga patsiendi ravimisel (nt kasvajate korral) võib tugevasti suurenenud ksantiini eritumine põhjustada selle sadestumist neerudes ja kuseteedes.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja pearinglus. Üleannustamise ravi on peamiselt sümptomaatiline ja toetav. Piisav hüdratsioon säilitab optimaalse diureesi ja võimaldab allopurinooli ja metaboliitide eritumist. Raske üleannustamise korral tuleb kaaluda dialüüsi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kusihappe moodustumist inhibeerivad preparaadid, ATC-kood: M04AA01

Puriinid tekivad organismis peamiselt nukleiinhapete lagunemisel, väike kogus satub organismi ka toiduga. Puriinid lagunevad kusihappeks, mis eritub peamiselt uriiniga. Üks viimaseid lagunemisprodukte on ksantiin, mis oksüdeerub spetsiifilise ensüümi - ksantiini oksüdaasi toimel kusihappeks. See toimub peaaegu täielikult maksas. Allopurinool on puriini derivaat, mis inhibeerib ksantiini oksüdaasi ning seetõttu ka kusihappe teket. Madalates kontsentratsioonides on allopurinool konkureeriv inhibiitor, kõrgetes kontsentratsioonides mitte-konkureeriv inhibiitor. Suurem osa toimest on vahendatud allopurinooli aktiivse metaboliidi oksüpurinooli kaudu, mis on mitte-konkureeriv inhibiitor. Allopurinooli manustamisel kusihappe tase hakkab langema 2…3 päevaga. Maksimaalne langus saabub 7…10 päeva jooksul. Väheneb kusihappe ladestumine kudedes. Samal ajal toimub organismis mõõdukas ksantiini ja hüpoksantiini kumuleerumine, ent viimased erituvad kusihappest kergemini. Tagasiside mehhanismi tõttu on allopurinoolil kaudne pärssiv toime puriini sünteesile. Enamikul podagrahaigetest on kusihappe eritumine uriiniga vähenenud, mistõttu võib allopurinooli kasutada ka kusihappekividega haigete ravis.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Allopurinool imendub suukaudsel manustamisel seedetraktist 80...90% ulatuses. Maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub umbes 30…60 minuti pärast.

Jaotumine Allopurinooli poolväärtusaeg vereplasmas on 1…2 tundi, oksüpurinooli poolväärtusaeg vereplasmas on normaalse neerutalitluse korral 15...25 tundi. Neerutalitluse häirete puhul pikeneb see märgatavalt. Kreatiniini kliirensi korral alla 10 ml/min on oksüpurinooli poolväärtusaeg vereplasmas 125 tundi, vähene valkude tarvitamine (toiduga) võib seda pikendada. Valgu kasutamisel vähem kui 20 g päevas võib see kolmekordistuda. Neid asjaolusid tuleb arvestada neerutalitluse häirega, kahhektilise või alatoitumusega patsiendi ravimisel. Allopurinooli jaotusruumala on 1,6 l/kg.

Biotransformatsioon Umbes 70% metaboliseeritakse maksas ja seedekulglas aktiivseks metaboliidiks oksüpurinooliks, mis on samuti ksantiini oksüdaasi inhibiitor. Umbes 10% metaboliseeritakse allopurinool ribosiidiks (toime ei ole teada).

Eritumine Allopurinool ja oksüpurinool erituvad peamiselt uriiniga (viimane suhteliselt aeglaselt), sest sarnaselt kusihappele alluvad need tubulaarsele reabsorptsioonile. Seetõttu kumuleerub oksüpurinool kergesti. Päevasest annusest umbes 10% eritub uriini allopurinoolina ja umbes 70% oksüpurinoolina; pikaajaline manustamine võib seda suhet muuta, kuna allopurinool inhibeerib omaenda ainevahetust. Ülejäänud osa allopurinoolist eritub väljaheitega. Allopurinool ja oksüpurinool erituvad ka rinnapiima (vt lõik 4.6).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Allopurinool oli genotoksilise potentsiaali suhtes negatiivne in vitro Amesi, in vitro hiire lümfoomi ja in vivo roti luuüdi mikrotuuma testides. Hiirtel ja rottidel ei ilmnenud kantserogeenset toimet, kui allopurinooli manustati suukaudselt >88 nädala jooksul annuses kuni 20 mg/kg ööpäevas, mis on vastavalt 0,3 või 0,6 korda suurem inimesele soovitatavast maksimaalsest annusest mg/m2 kohta. Kuigi spetsiaalset uuringut allopurinooli mõju hindamiseks fertiilsusele ei tehtud, ei leitud tõendeid fertiilsuse halvenemise kohta rottidel ja küülikutel, kellele manustati allopurinooli suukaudselt annuses kuni 20 mg/kg ööpäevas (vastavalt 0,6 või 1,3 korda suurem inimesele soovitatavast maksimaalsest annusest mg/m2 kohta rottidel ja küülikutel) 6 nädalat enne paaritumist ning kogu tiinuse ja võõrutamise aja. Lisaks ei esinenud toksilisust emasloomale ega lootele. Allopurinool ei olnud teratogeenne, kui seda manustati tiinetele rottidele ja küülikutele suukaudselt 8ndast kuni 16. tiinuspäevani annuses kuni 200 mg/kg ööpäevas (rotid) või 100 mg/kg ööpäevas (küülikud). Embrüo-loote arengu uuringus, kus allopurinooli ühekordne intraperitoneaalne annus 50 või 100 mg/kg manustati tiinetele hiirtele 10. või 13. tiinuspäeval, suurenes oluliselt loote suremus (ainult 100 mg/kg) ja teratogeenne toime (suulaelõhe, huule-suulaelõhe ja digitaalsed defektid) mõlema annuse korral. Ei ole selge, kas need näitasid otsest toimet lootele või olid sekundaarsed toksilisusest emasloomale. Allopurinool, mida manustati tiinetele sigadele annuses 15 mg/kg ööpäevas viimasel trimestril (86ndast tiinuspäevast poegimiseni; ligikaudu 30 päeva), läbis platsentat ja tuvastati looteplasmas. Puudusid kõrvaltoimed poegimisele, sünnikaalule, „avatud välja“ käitumisele (open field behavior), õppimisvõimele või aju, hipokampuse ja põrna suhtelisele kaalule.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

100 mg tablett: krospovidoon, želatiin, kartulitärklis, laktoosmonohüdraat, magneesiumstearaat, talk.

300 mg tablett: krospovidoon, želatiin, kartulitärklis, magneesiumstearaat, mikrokristalne tselluloos, talk.

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Pruun klaaspurk, millel on valge plastkork. Kasutusel võib olla kahte tüüpi korke. Mõlemad korgid on võltsimiskindlad, kas välise turvarõngaga või sisemise tihendusplaadiga, millel on tihendusplaadi ärarebimiseks mõeldud rõngas.

100 mg või 300 mg tabletid, 50 tk klaaspurgis.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Orifarm Healthcare A/S Energivej 15 5260 Odense S Taani

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Allopurinol Orifarm 100 mg: 229698 Allopurinol Orifarm 300 mg: 229798

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 08.12.1992 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 27.06.2014

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2025