Avelox - kaetud tabl 400mg n1 (r); n5 (r); n7 (r); n10 (r); n25 (h); n50 (h); n70 (h); n80 (h); n100 (h)

ATC Kood: J01MA14
Toimeaine: Moxifloxacin
Tootja: Bayer Pharma AG

Artikli sisukord

AVELOX
kaetud tabl 400mg N1 (R); N5 (R); N7 (R); N10 (R); N25 (H); N50 (H); N70 (H); N80 (H); N100 (H)


Pakendi infoleht: teave patsiendile

Avelox, 400 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Moksifloksatsiin

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

-Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.

-Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

-Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased. Ärge kasutage seda ravimit uuesti ilma arsti väljakirjutuseta, isegi kui tahate ravida sarnast haigust.

-Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1.Mis ravim on Avelox ja milleks seda kasutatakse

2.Mida on vaja teada enne Avelox’i võtmist

3.Kuidas Avelox’i võtta

4.Võimalikud kõrvaltoimed

Kuidas Avelox’i säilitada

6.Pakendi sisu ja muu teave

1.Mis ravim on Avelox ja milleks seda kasutatakse

Avelox sisaldab toimeainena moksifloksatsiini, mis kuulub antibiootikumide rühma, mida nimetatakse fluorokinoloonideks. Avelox toimib infektsioone põhjustavate bakterite hävitajana.

Avelox’i kasutatakse üle 18-aastastel patsientidel, ravimaks edaspidi loetletud moksifloksatsiini suhtes tundlike bakterite poolt põhjustatud infektsioone. Avelox’i tuleks nende infektsioonide ravimisel kasutada ainult juhul, kui tavalisi antibiootikume ei saa kasutada või need ei toimi: põskkoopapõletik, pikaajalise hingamisteede põletiku või väljaspoolt haiglat saadud kopsupõletiku järsk süvenemine (välja arvatud rasked juhud).

Kerge kuni keskmise raskusega väikevaagna põletikud (seesmiste suguelundite põletik), sealhulgas munajuha- ning emakalimaskesta põletik.

Ainuüksi Avelox’i tablettidest selliste infektsioonide raviks ei piisa ning seetõttu peaks arst teile väikevaagna põletike raviks määrama lisaks teise antibiootikumi (vt lõik 2 Mida on vaja teada enne Avelox’i võtmist”, “Hoiatused ja ettevaatusabinõud”, “Enne Avelox’i võtmist pidage nõu oma arstiga”).

Kui järgmised bakteriaalsed infektsioonid - haiglaväliselt omandatud kopsupõletik, naha ja nahaaluskoe infektsioonid, on esmase ravi ajal Avelox infusioonilahusega näidanud paranemise märke, võib arst teile välja kirjutada ravikuuri lõpuleviimiseks Avelox tablette.

Avelox tablette ei tohi kasutada naha ja nahaaluskoe ühegi infektsiooni tüübi ega raske kopsupõletiku esmaseks raviks.

2.Mida on vaja teada enne Avelox’i võtmist

Juhul kui te pole kindel, kas te kuulute mõnda allpool kirjeldatud patsientide rühma, võtke ühendust oma arstiga.

Ärge võtke Avelox’i:

-kui olete moksifloksatsiini, mõne muu kinoloonantibiootikumi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;

-kui te olete rase või toidate last rinnaga;

-kui te olete alla 18-aastane;

-kui teil on varem esinenud kõõluste haigusi või kahjustusi, mis olid seotud kinoloonantibiootikumide raviga (vt lõigud “Hoiatused ja ettevaatusabinõud” ja “Võimalikud kõrvaltoimed”);

-kui teil on kaasasündinud või kunagi esinenud südamerütmihäireid (seda näitab EKG - südametalitluse elektriline salvestamine), kui teil esineb soolade tasakaaluhäireid veres (eriti vere madalat kaaliumi- või magneesiumisisaldust), kui teil on väga aeglane südamerütm (bradükardia), kui teil on nõrk südametöö (südamepuudulikkus), kui teil on varem esinenud

ebakorrapärast südamerütmi või kui te võtate mingeid muid ravimeid, mis põhjustavad teatud häireid EKG-s (vt lõik “Muud ravimid ja Avelox”).

Seda kõike seetõttu, et Avelox võib põhjustada muutusi EKG-s, ehk QT-intervalli pikenemist (elektrisignaalide vastuvõtu häire);

-kui teil on raske maksahaigus või tõusnud maksaensüümide (transaminaaside) aktiivsus rohkem kui 5 korda üle normipiiri.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Avelox’i võtmist pidage nõu oma arstiga

-Avelox võib muuta teie südame EKG-d, eriti kui olete naine või eakas inimene. Kui te võtate samaaegselt mõnda ravimit, mis langetab teie vere kaaliumisisaldust, konsulteerige enne Avelox’i kasutamist arstiga (vt ka lõigud „Ärge võtke Avelox’i“ ja „Muud ravimid ja Avelox“).

-Kui te põete epilepsiat või teil esineb seisund, millega kaasnevad krambid, konsulteerige enne Avelox’i võtmist oma arstiga.

-Kui teil on või on olnud vaimse tervise häireid, konsulteerige enne Avelox’i võtmist oma arstiga.

-Kui teil on myasthenia gravis, võib Avelox süvendada teie haiguse sümptomeid. Kui see on teie arvates juhtunud, võtke kohe ühendust oma arstiga.

-Kui teil või mõnel teie pereliikmel on glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkus

(harvaesinev pärilik haigus), rääkige oma arstiga, kes otsustab seejärel, kas Avelox sobib teile.

-Kui teil on seesmiste suguelundite põletik, millega kaasnevad komplikatsioonid (nt munajuhade ja munasarjade või vaagna abstsess), ning mis arsti hinnangul vajab veenisisest ravi, ei ole ravi Avelox tablettidega sobiv.

-Kerge kuni keskmise raskusega seesmiste suguelundite põletike raviks peaks teie arst lisaks Avelox’ile määrama veel teise antibiootikumi. Kui sümptomid pärast 3 ravipäeva ei parane, pidage nõu oma arstiga.

Avelox’i võtmise ajal

-Kui teil esineb raviperioodil südamepekslemist (palpitatsioonid) või ebaregulaarset südamerütmi, peate koheselt informeerima sellest oma arsti. Arst võib teostada teil südamerütmi mõõtmiseks EKG.

-Annuse suurendamisega võib suureneda südameprobleemide tekkimise risk. Seetõttu pidage kinni soovitatud annustest.

-On väike võimalus, et te võite isegi esimese annuse puhul kogeda rasket, ootamatut allergilist reaktsiooni (anafülaktilist šokki), millega kaasnevad sümptomid on: pigistustunne rinnus, pearinglus, haiglane või jõuetu enesetunne või pearinglus püstitõusmisel. Kui need sümptomid ilmnevad, lõpetage Avelox’i võtmine ja pöörduge viivitamatult arsti poole.

-Avelox võib põhjustada kiire ja raskekujulise maksapõletiku tekkimist, mis võib kujuneda eluohtlikuks maksapuudulikkuseks (sh lõppeda surmaga, vt lõik 4 “Võimalikud kõrvaltoimed”). Palun võtke enne oma ravikuuri jätkamist arstiga ühendust, kui teil tekivad sellised sümptomid nagu kiiresti halvenev enesetunne ja/või haiglane olek, millega kaasub silmavalgete kollasus, tume uriin, nahasügelus, kalduvus verejooksudele või maksahaigusest tingitud ajukahjustus (vähenenud maksafunktsiooni või kiire ja raske maksapõletiku sümptomid).

-Kui teil tekib nahareaktsioon või villid ja/või naha ketendus ja/või reaktsioonid limaskestal

(vt lõik 4 Võimalikud kõrvaltoimed), võtke enne ravi jätkamist kohe ühendust oma arstiga.

-Kinoloonantibiootikumid, sealhulgas Avelox võivad tekitada krampe. Kui krambid tekivad, lõpetage Avelox’i võtmine ja pöörduge viivitamatult arsti poole.

-Teil võivad esineda neuropaatia sümptomid nagu valu, põletustunne, surin, tuimus ja/või nõrkus. Kui need sümptomid tekivad, informeerige koheselt oma arsti, enne kui jätkate ravi Avelox’iga.

-Teil võivad esineda vaimse tervise häired juba esimesel korral, kui võtate kinoloonantibiootikume, sealhulgas Avelox’i. Väga harvadel juhtudel võivad depressioon või vaimse tervise probleemid viia enesetapumõteteni ja enesevigastusliku käitumiseni nagu enesetapukatse (vt lõik Võimalikud kõrvaltoimed). Kui teil tekivad sellised reaktsioonid, lõpetage Avelox’i võtmine ja pöörduge viivitamatult arsti poole.

-Antibiootikumide k.a Avelox’i võtmise ajal või pärast seda võib esineda kõhulahtisust. Kui see muutub tõsiseks või püsivaks või kui te märkate väljaheites verd või lima, lõpetage otsekohe Avelox’i võtmine ja pöörduge arsti poole. Selles olukorras ei tohi te võtta ravimeid, mis peatavad või aeglustavad sooletegevust.

-Avelox võib põhjustada kõõlustes valu ja põletikku, seda isegi 48 tunni jooksul pärast ravi algust ning kuni mitu kuud pärast Avelox-ravi lõpetamist. Kõõlustepõletiku ja –rebendi tekkerisk on suurenenud kui te olete eakas või kui teid on hiljuti ravitud kortikosteroididega. Esimeste valu või põletikumärkide korral lõpetage Avelox’i võtmine, andke kahjustatud jäseme(te)le puhkust ja pöörduge arsti poole. Vältige mistahes mittevajalikke liigutusi, kuna see võib suurendada kõõluste rebenemise ohtu (vt lõigud „Ärge võtke Avelox’i“ ja „Võimalikud kõrvaltoimed“).

-Kui te olete eakas ja teil on neeruprobleemid, hoolitsege selle eest, et te tarbiksite piisavalt vedelikku, kuna vedelikupuudus võib suurendada neerupuudulikkuse riski.

-Kui teie nägemine halveneb või kui te kogete Avelox-ravi ajal teisi nägemishäireid, pöörduge kohe silmaarsti poole (vt lõigud Autojuhtimine ja masinatega töötamineja Võimalikud kõrvaltoimed).

-Kinoloonantibiootikumid võivad muuta teie naha päikesevalguse või UV-valguse suhtes tundlikumaks. Avelox-ravi ajal peaksite hoiduma pikaajalisest päikese käes viibimisest või tugevast päikesevalgusest ja mitte kasutama solaariumit või muid UV-lampidega seadmeid.

-Moksifloksatsiini infusioonilahuse efektiivsust ei ole uuritud raskete põletusinfektsioonide, süvakudede põletike ja osteomüeliidiga (luuüdi põletik) kulgeva diabeetilise jalainfektsiooni korral.

Lapsed ja noorukid

Ärge andke seda ravimit lastele ja alla 18-aastastele noorukitele, kuna ravimi ohutus ja efektiivsus ei ole selles vanuserühmas tõestatud (vt lõik „Ärge võtke Avelox’i“).

Muud ravimid ja Avelox

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid.

Avelox’i kasutamise ajal, olge ettevaatlik järgmiste ravimitega:

-Kui te võtate koos Avelox’i ja teisi ravimeid, mis mõjutavad südant, on suurenenud risk südamerütmi muutumiseks. Seetõttu ärge võtke Avelox’i koos järgnevate ravimitega: antiarütmikumide klassi kuuluvad ravimid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid, amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid), antipsühhootilised ained (fenotiasiinid, pimosiid, sertindool, haloperidool, sultopriid), tritsüklilised antidepressandid, mõned mikroobivastased ained (nt sakvinaviir, sparfloksatsiin, veenisisene erütromütsiin, pentamidiin, malaariavastased ravimid, eriti halofantriin), mõned antihistamiinsed ravimid (nt terfenadiin, astemisool, misolastiin) ja teised ravimid (nt tsisapriid, veenisisene vinkamiin, bepridiil ja difemaniil).

-Kui te võtate teisi ravimeid, mis võivad langetada vere kaaliumitaset (nt mõned diureetikumid, mõned lahtistid ja klistiirid (suurtes annustes) või kortikosteroidid (põletikuvastased ravimid), amfoteritsiin B) või põhjustada südame löögisageduse vähenemist, peate seda ütlema oma arstile, sest see võib suurendada tõsiste südame rütmihäirete tekkeriski Avelox’i kasutamise ajal.

-Kõik ravimid, mis sisaldavad magneesiumi või alumiiniumi, nagu nt seedehäirete raviks kasutatavad antatsiidid või rauda ja tsinki sisaldavad ravimid, didanosiini sisaldavad ravimid või seedetrakti häirete raviks kasutatav sukralfaat, võivad vähendada Avelox tablettide mõju. Seetõttu võtke Avelox tablette 6 tundi enne või pärast nende ravimite manustamist.

-Suukaudse aktiivsöe manustamine samaaegselt Avelox’iga vähendab ravimi mõju. Seetõttu on soovitav neid ravimeid koos mitte kasutada.

-Kui te kasutate suukaudseid antikoagulante (nt varfariin), võib teie arst pidada vajalikuks jälgida vere hüübimisaega.

Avelox koos toidu ja joogiga

Avelox tablettide võtmine koos toidu, sh koos piimatoodetega, ei mõjuta nende toimet.

Rasedus, imetamine ja viljakus

Ärge võtke Avelox’i kui te olete rase või toidate rinnaga.

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Loomkatsed ei viita, et teie fertiilsus võiks selle ravimi kasutamisel kahjustuda.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Avelox võib põhjusta pearinglust või uimasust, teil võib esineda äkki tekkiv, mööduv nägemiskaotus või te võite lühiajaliselt minestada. Kui teil ilmnevad need nähud, ärge juhtide autot ega käsitsege masinaid.

Avelox sisaldab laktoosi

Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne ravimi kasutamist konsulteerima oma arstiga.

3.Kuidas Avelox’i võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Soovitatav annus täiskasvanutele on üks 400 mg õhukese polümeerikattega tablett üks kord ööpäevas.

Avelox’i tabletid on suukaudseks manustamiseks. Neelake tablett tervelt alla (vältimaks mõrudat maitset) koos piisava koguse veega. Avelox’i tablette võite võtta kas koos toiduga või ilma. Tabletti on soovitatav võtta iga päev enam-vähem samal kellaajal.

Eakatel, väikese kehakaaluga või neeruprobleemidega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik.

Ravi kestus sõltub infektsiooni tüübist. Juhul, kui arst pole määranud teisiti, on Avelox tablett-ravi soovituslikud kestused järgmised:

- kroonilise bronhiidi sümptomite järsk süvenemine (kroonilise bronhiidi ägenemine): 5…10 päeva;

-väljaspool haiglat saadud kopsupõletik (pneumoonia), välja arvatud rasked juhud: 10 päeva;

-äge bakteriaalne sinusiit: 7 päeva;

-kerge kuni keskmise raskusega väikevaagna põletik (seesmiste suguelundite põletik), sealhulgas munajuha- ja emakalimaskestapõletik: 14 päeva.

Kui Avelox tablette kasutatakse Avelox infusioonilahusega alustatud ravi lõpuleviimiseks, on soovituslikud ravi kestused järgmised:

-väljaspool haiglat saadud kopsupõletik (pneumoonia): 7…14 päeva;

Enamus kopsupõletikuga patsientidest lülitus Avelox tablettidele üle 4 päeva jooksul.

-naha ja pehmete kudede põletikud: 7…21 päeva.

Enamus naha ja pehmete kudede põletikega patsientidest lülitus Avelox tablettidele üle 6 päeva jooksul.

On tähtis, et te teeksite ravikuuri lõpuni, isegi kui te tunnete end mõne päeva möödudes paremini. Kui te lõpetate ravimi võtmise liiga vara, ei saa infektsioon täielikult välja ravitud ja see võib taastekkida

või teie seisund võib muutuda halvemaks, ja teil võib tekkida ka antibiootikumi suhtes bakteriaalne resistentsus.

Soovituslikku annust ja ravi kestust ei tohi ületada (vt lõik 2 “Mida on vaja teada enne Avelox’i võtmist“ ja “Hoiatused ja ettevaatusabinõud”).

Kui te võtate Avelox’i rohkem kui ette nähtud

Kui te võtate teile määratud ühest tabletist rohkem, pöörduge viivitamatult arsti poole ja kui võimalik, võtke järelejäänud tabletid, pakend või see infoleht endaga kaasa, et arstile või apteekrile näidata, mida te võtnud olete.

Kui te unustate Avelox’i võtta

Kui te unustate tabletti võtta, võtke see samal päeval niipea kui see teile meenub. Kui te ei võta tabletti ühel päeval, võtke tavaline annus (üks tablett) järgmisel päeval. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te pole milleski kindel, pöörduge arsti või apteekri poole.

Kui te lõpetate Avelox’i võtmise

Kui te lõpetate ravimi võtmise liiga vara, ei pruugi infektsioon saada täielikult välja ravitud. Rääkige oma arstiga, kui te soovite lõpetada tablettide võtmist enne ravikuuri lõppu.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4.Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Avelox-ravi ajal on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimete esinemissagedus on toodud järgmiselt:

Sage:

võib esineda kuni ühel inimesel 10-st.

Aeg-ajalt:

võib esineda kuni ühel inimesel 100-st.

Harv:

võib esineda kuni ühel inimesel 1000-st.

Väga harv:

võib esineda kuni ühel inimesel 10 000-st.

Infektsioonid

Sage:

resistentsete bakterite või seente poolt põhjustatud infektsioonid, nt suu ja tupe

 

kandidoos.

Veri ja lümfisüsteem

Aeg-ajalt: madal vere punaliblede arv, madal vere valgeliblede arv, madal spetsiaalsete vere valgeliblede (neutrofiilid) arv, hüübimiseks vajalike spetsiaalsete vererakkude arvu vähenemine või suurenemine, suurenenud spetsiaalsete vere valgeliblede (eosinofiilid) arv, vähenenud hüübimisvõime.

Väga harv: kiirenenud vere hüübimine, teatud tüüpi vere valgeliblede hulga märkimisväärne langus (agranulotsütoos).

Allergilised reaktsioonid

Aeg-ajalt:

allergiline reaktsioon.

Harv:

äge ja ootamatu üldine allergiline reaktsioon, sh väga harva eluohtlik šokk (nt

 

hingamisraskused, vererõhu langus, kiire pulss), turse (sh ka potentsiaalselt eluohtlik

 

hingamisteede turse).

Muutused laboratoorsetes näitajates

Aeg-ajalt:

suurenenud vere lipiidide (rasvad) sisaldus.

Harv:

veresuhkru sisalduse tõus, vere suurenenud kusihappe sisaldus.

Psühhiaatrilised häired

 

 

 

 

 

 

Aeg-ajalt:

ängistus, rahutus/ärevus.

 

 

 

 

 

Harv:

emotsionaalne

tasakaalutus,

depressioon

(mis

väga

harva

kulmineerub

 

enesevigastuslikuks käitumiseks, nagu enesetapumõtted või enesetapukatsed),

 

hallutsinatsioonid.

 

 

 

 

 

Väga harv:

depersonalisatsioon, psühhoos (mis vahel kulmineerub enesevigastuslikuks käitumiseks,

 

nagu enesetapumõtted või enesetapukatsed).

 

 

 

 

Närvisüsteem

 

 

 

 

 

 

Sage:

peavalu, pearinglus.

 

 

 

 

 

Aeg-ajalt:

kipitustunne ja/või tuimus, maitsetundlikkuse muutused (väga harva maitsetundlikkuse

 

kadu), segasus ja desorienteeritus, unehäired (peamiselt unetus), värinad, peapööritus,

 

unisus.

 

 

 

 

 

 

Harv:

naha tundlikkushäired, lõhnataju muutused (sh lõhnatundlikkuse kadu), ebatavalised

 

unenäod, tasakaaluhäired ja halb koordinatsioon (peamiselt peapööritusest tingitud),

 

krambid, keskendumishäired, kõnehäired, osaline või täielik mälukaotus,

 

närvisüsteemiga seotud häired, nagu valu, põletustunne, surin, tuimus ja/või nõrkus

 

jäsemetes.

 

 

 

 

 

 

Väga harv:

suurenenud nahatundlikkus.

 

 

 

 

 

Silmad

 

 

 

 

 

 

 

Aeg-ajalt:

nägemishäired, sh topelt- ja ähmane nägemine.

 

 

 

 

Väga harv:

mööduv nägemiskaotus.

 

 

 

 

 

Kõrvad

 

 

 

 

 

 

 

Harv:

kumin kõrvus, kuulmise kahjustus, sealhulgas kurtus (tavaliselt taastuv).

 

Süda (vt lõik 2 „Mida on vaja teada enne Avelox’i võtmist“)

 

 

 

 

Sage:

muutus südamerütmis (EKG) vere madala kaaliumisisaldusega patsientidel.

 

Aeg-ajalt:

muutus südamerütmis (EKG), südame pekslemine, ebaregulaarne ja kiire pulss, rasked

 

südame rütmihäired, stenokardia (angina pectoris).

 

 

 

Harv:

ebaharilikult kiire südamerütm, minestamine.

 

 

 

 

Väga harv:

ebaharilik südamerütm, eluohtlik ebaregulaarne pulss, südametöö seiskus.

 

Vereringesüsteem

Aeg-ajalt: veresoonte laienemine.

Harv: kõrge vererõhk, madal vererõhk.

Hingamissüsteem

Aeg-ajalt: hingamisraskused k.a astmaatilised seisundid.

Seedetrakt

 

Sage:

iiveldus, oksendamine, kõhu- ja alakõhuvalu, kõhulahtisus.

Aeg-ajalt:

söögiisu ja söömise vähenemine, kõhupuhitus ja kõhukinnisus, ärritustunne kõhus

 

(seedehäired/kõrvetised), maopõletik, spetsiaalsete seedeensüümide (amülaaside)

 

aktiivsuse tõus veres.

Harv:

neelamisraskused, suuõõnepõletik, verd ja/või lima sisaldav raske kõhulahtisus

 

(antibiootikumidega seonduv koliit sh pseudomembranoosne koliit), mis väga harvadel

 

juhtudel võib kujuneda eluohtlikuks.

Maks

 

Sage:

spetsiaalsete maksaensüümide (transaminaaside) aktiivsuse tõus veres.

Aeg-ajalt:

maksafunktsiooni häire (sh teatud maksaensüümi (LDH) sisalduse tõus veres, bilirubiini

 

sisalduse tõus veres, spetsiaalsete maksaensüümide (gammaglutamüültransferaas ja/või

 

alkaalne fosfataas) aktiivsuse tõus veres.

Harv:

kollatõbi (silmavalgete või naha kollasus), maksapõletik.

 

Väga harv: raske maksapõletik, mis võib viia eluohtliku maksapuudulikkuseni (sh võib lõppeda surmaga).

Nahk

Aeg-ajalt: sügelus, lööve, nõgestõbi, naha kuivus.

Väga harv: naha ja limaskestade muutused (valulikud villid suus/ninas või peenisel/tupes), võib osutuda eluohtlikuks (Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs).

Skeleti-lihassüsteem

Aeg-ajalt: liigesvalu, lihasvalu.

Harv:

kõõluste valu ja turse (tendiniit), lihaskrambid, lihastõmblused, lihasnõrkus.

Väga harv: kõõluserebend, liigesepõletik, lihaste jäikus, myasthenia gravis’e sümptomite

 

süvenemine.

Neerud

 

Aeg-ajalt:

vedelikupuudus.

Harv:

neerude kahjustus (sh uurea ja kreatiniini sisalduse suurenemine), neerupuudulikkus.

Üldised häired

Aeg-ajalt:

halb enesetunne (valdavalt nõrkus või väsimus), erinevad valud, nagu selja-, rinna-,

 

vaagna- ja jäsemete valu, higistamine.

Harv:

tursed (käte, jalgade, pahkluude, huulte, suu, kõri).

Kinoloonantibiootikumide ravi ajal on täheldatud järgmiseid väga harva esinevaid kõrvaltoimeid, mis võivad ilmneda ka Avelox-ravi ajal: vere naatriumisisalduse tõus, vere kaltsiumisisalduse tõus, teatud tüüpi vere punaliblede hulga langus (hemolüütiline aneemia), reaktsioonid lihastes koos lihasrakkude kahjustusega, naha suurenenud tundlikkus päikesevalgusele või UV-kiirgusele.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5.Kuidas Avelox’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud blistril ja karbil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Avelox sisaldab

-Toimeaine on moksifloksatsiin. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 400 mg moksifloksatsiini vesinikkloriidina.

-Abiained on

tableti sisus: mikrokristalne tselluloos, kroskarmelloosnaatrium, laktoosmonohüdraat (vt lõik „Avelox sisaldab laktoosi“) ja magneesiumstearaat;

tableti kattes: hüpromelloos, makrogool 4000, raudoksiid (E 172) ja titaandioksiid (E 171).

Kuidas Avelox välja näeb ja pakendi sisu

Tuhmpunased õhukese polümeerikattega tabletid on piklikud, kumerad, faasitud servadega, mõõtmetega 17 x 7 mm. Tableti ühel küljel on märgistus M400” ja teisel küljel BAYER”.

Avelox on pakendatud värvituid või valgeid läbipaistmatuid polüpropüleen/alumiiniumblistreid sisaldavatesse karpidesse.

Avelox on saadaval pakendites 5, 7 või 10 tableti kaupa või 25, 50 või 70 tabletti sisaldavate haiglapakenditena; samuti haiglas kasutatavate mitmikpakenditena, milles on 5 karpi (igaühes 16 tabletti) või 10 karpi (igaühes 10 tabletti).

Avelox on saadaval ka näidispakendina alumiinium/alumiiniumblistrit sisaldavates ühe tabletiga karpides.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja

Müügiloa hoidja

Bayer Pharma AG

D-13342 Berlin

Saksamaa

Tootja

Bayer Pharma AG

D-51368 Leverkusen

Saksamaa

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole: Bayer OÜ

Lõõtsa 2

Tallinn

Telefon: +372 655 8565

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste nimetustega:

Austria, Belgia, Küpros, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Soome, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Läti, Leedu, Luksemburg, Holland, Poola, Portugal, Slovakkia, Sloveenia, Rootsi, Ühendkuningriik, Malta:

Avelox.

Hispaania: Havelox. Saksamaa, Itaalia: Avalox. Prantsusmaa: Izilox.

Infoleht on viimati uuendatud septembris 2014

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Avelox, 400 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 400 mg moksifloksatsiini (vesinikkloriidina).

INN. Moxifloxacinum

Teadaolevat toimet omavad abiained: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 68 mg laktoosmonohüdraati (= 66,56 mg laktoosi) (vt lõik 4.4).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Tuhmpunased õhukese polümeerikattega tabletid on piklikud, kumerad, faasitud servadega, mõõtmetega 17 x 7 mm. Tableti ühel küljel on märgistus “M400“ ja teisel küljel “BAYER”.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Moksifloksatsiini suhtes tundlike bakterite poolt põhjustatud infektsioonide ravi 18-aastastel ja vanematel patsientidel (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 5.1). Moksifloksatsiini võib kasutada ainult juhul, kui nende infektsioonide esmaseks raviks tavaliselt kasutatavad antibakteriaalsed ained on sobimatud või need ei toimi:

-äge bakteriaalne sinusiit (adekvaatselt diagnoositud);

-kroonilise bronhiidi ägenemine (adekvaatselt diagnoositud);

-olmetekkene pneumoonia, välja arvatud rasked juhud;

-kerge kuni keskmise raskusega sisemiste suguelundite põletik (st väikevaagna põletikud, sh salpingiit ja endometriit) ilma tuboovariaalse või vaagna abstsessita.

Moksifloksatsiini kasutamine monoteraapiana kerge kuni keskmise raskusega sisemiste suguelundite põletike raviks ei ole soovitav. Ravimit tuleks manustada kombinatsioonis teise sobiva antibakteriaalse ravimiga (nt tsefalosporiiniga), kuna Neisseria gonorrhoeae resistentsus moksifloksatsiinile on suurenenud. Monoteraapiat võib kasutada juhul, kui on võimalik välistada moksifloksatsiinile resistentne Neisseria gonorrhoea (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Moksifloksatsiini tablette võib kasutada ravikuuri lõpuleviimiseks esmase intravenoosse moksifloksatsiinravi ajal paranemise ilminguid näidanud patsientidel järgmistel näidustustel:

-olmetekkene pneumoonia;

-naha ja nahaaluskoe tüsistunud infektsioonid.

Moksifloksatsiini tablette ei tohi kasutada naha ja nahaaluskoe infektsiooni ühegi tüübi või raske olmetekkese pneumoonia esmaseks raviks.

Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine (täiskasvanud)

Soovitatav annus on üks 400 mg tablett üks kord ööpäevas.

Neeru-/maksakahjustus

Kerge kuni raske neerufunktsiooni häirega patsientidel või kroonilistel dialüüsipatsientidel (st hemodialüüs) ja pideva ambulatoorse peritoneaaldialüüsi korral ei ole vaja annuseid kohandada (vt lõik 5.2).

Maksafunktsiooni häirega patsientide kohta ei ole piisavalt andmeid (vt lõik 4.3).

Teised patsientide rühmad

Eakatel ja väikese kehakaaluga patsientidel ei ole vaja annuseid kohandada.

Lapsed

Moksifloksatsiin on vastunäidustatud lastele ja noorukitele (alla 18-aastased). Moksifloksatsiini efektiivsus ja ohutus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud (vt lõik 4.3).

Manustamisviis

Tabletid tuleb alla neelata tervelt koos piisava koguse vedelikuga. Tablette võib manustada sõltumata söögikordadest.

Manustamise kestus

 

Ravi Avelox 400 mg tablettidega peaks kestma:

 

-

kroonilise bronhiidi ägenemise puhul

5...10 päeva;

-

haiglaväliselt omandatud kopsupõletiku puhul

10 päeva;

-

ägeda bakteriaalse sinusiidi puhul

7 päeva;

-

kerge kuni keskmise raskusega seesmiste suguelundite põletiku puhul

14 päeva.

Kliinilistes uuringutes on Avelox 400 mg tablette kasutatud kuni 14 päeva.

Jätkuravi (intravenoossele ravile järgnev suukaudne ravi)

Kliinilistes jätkuraviga uuringutes lülitus enamik patsiente intravenoosselt ravilt üle suukaudsele ravile 4 päeva (olmetekkeline kopsupõletik) või 6 päeva (naha ja nahaaluskoe komplitseeritud infektsioonid) jooksul. Soovitatav intravenoosse ja suukaudse ravi kogukestus on olmetekkelise kopsupõletiku puhul 7…14 päeva ja naha ja nahaaluskoe komplitseeritud infektsioonide puhul 7…21 päeva.

Soovitatud annust (400 mg üks kord ööpäevas) ja ravi kestust vastaval näidustusel ei tohi ületada.

4.3Vastunäidustused

-Ülitundlikkus moksifloksatsiini, teiste kinoloonide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

-Rasedus ja imetamine (vt lõik 4.6).

-Alla 18-aastased patsiendid.

-Patsiendid, kellel on anamneesis esinenud kõõluste haigust/häiret, mis on seotud kinoloonraviga.

Nii prekliinilistes kui ka kliinilistes uuringutes täheldati pärast moksifloksatsiini kasutamist muutusi EKG’s – QT-intervalli pikenemist. Seetõttu on moksifloksatsiin vastunäidustatud patsientidele, kellel esineb:

-kaasasündinud või omandatud QT-intervalli pikenemine;

-elektrolüütide tasakaaluhäired, eriti hüpokaleemia;

-kliiniliselt oluline bradükardia;

-kliiniliselt oluline südamepuudulikkus, millega kaasneb vasaku vatsakese väljutusmahu vähenemine;

-sümptomaatilised arütmiad anamneesis.

Moksifloksatsiini ei tohi kasutada samaaegselt teiste ravimitega, mis pikendavad QT-intervalli (vt ka lõik 4.5).

Piiratud kliiniliste andmete tõttu on moksifloksatsiin vastunäidustatud ka alanenud maksafunktsiooniga patsientidel (Child Pugh’ klass C) ja transaminaaside aktiivsuse tõusuga enam kui 5 korda normi ülemisest piirist.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Moksifloksatsiin-ravist saadavat kasu peab vaagima hoiatuste ja ettevaatusabinõude lõigus toodud informatsiooniga, seda eriti madala raskusega infektsioonide puhul.

QT-intervalli pikenemine ja võimalikud QT-intervalli pikenemisega seotud kliinilised seisundid Moksifloksatsiin pikendab mõnedel patsientidel EKG-s QT-intervalli. Kliinilistest uuringutest saadud EKG analüüside tulemustel oli moksifloksatsiinist põhjustatud QT-intervalli pikenemine 6 msec ± 26 msec, 1,4% võrreldes algväärtusega. Kuna naistel on võrreldes meestega pikem QTc-intervalli baastase, võivad nad olla QTc-intervalli pikendavate ravimite suhtes tundlikumad. QT-intervallile mõjuvate ravimite suhtes võivad tundlikumad olla ka eakad patsiendid. Moksifloksatsiini saavatel patsientidel tuleb kaaliumitaset langetavaid ravimeid kasutada ettevaatusega (vt ka lõigud 4.3 ja 4.5).

Proarütmilise seisundiga (nt äge müokardi isheemia või QT-intervalli pikenemine) patsientidele (eriti naised ja eakad patsiendid) tuleb moksifloksatsiini manustada ettevaatusega, sest see võib tõsta ventrikulaarse arütmia (k.a torsade de pointes) ja südameseiskuse riski (vt ka lõik 4.3). QT-intervalli pikenemise ulatus võib ravimi kontsentratsiooni tõustes suureneda. Seetõttu ei tohi soovitatud annust ületada.

Kui ravi ajal moksifloksatsiiniga tekivad arütmia sümptomid, tuleb ravi katkestada ja teha EKG.

Ülitundlikkus/allergilised reaktsioonid

Pärast fluorokinoloonide, sh moksifloksatsiini esmakordset kasutamist on täheldatud ülitundlikkust ja allergilisi reaktsioone. Anafülaktilised reaktsioonid võivad süveneda eluohtlikuks šokiks isegi pärast esmast manustamist. Sellistel juhtudel tuleb moksifloksatsiini manustamine katkestada ja alustada vajaliku raviga (nt šoki raviga).

Rasked maksahäired

Moksifloksatsiiniga seoses on teatatud fulminantse hepatiidi juhtudest (sh surmajuhud), mis võivad kujuneda eluohtlikeks maksapuudulikkuse seisunditeks (vt lõik 4.8). Patsientidele tuleb öelda, et nad võtaksid enne ravi jätkamist arstiga ühendust, juhul kui tekivad fulminantse hepatiidi nähud ja sümptomid, nt kiiresti süvenev jõuetus koos kaasuva nahakollasusega, tume uriin, kalduvus veritsustele või hepaatiline entsefalopaatia.

Kui on kahtlus maksafunktsiooni langusele, tuleb teha maksafunktsiooni testid/uuringud.

Tõsised bulloossed nahareaktsioonid

Moksifloksatsiiniga on seostatud bulloossete nahareaktsioonide, nt Stevensi-Johnsoni sündroomi või toksilise epidermaalse nekrolüüsi juhtumeid (vt lõik 4.8). Patsientidele tuleb öelda, et naha ja/või limaskesta reaktsioonide korral peaksid nad kohe oma arsti informeerima.

Krampide eelsoodumusega patsiendid

Kinoloonid võivad tekitada krampe. Ettevaatusega peaks kasutama KNS häiretega või teiste riskifaktorite esinemisel patsientidel, kellel on eelsoodumus krampide tekkeks või krambiläve alanemiseks. Krampide korral tuleks moksifloksatsiiniga ravi katkestada ja rakendada sobivaid meetmeid.

Perifeerne neuropaatia

Kinoloone sh moksifloksatsiini saavatel patsientidel on teatatud sensoorse või sensomotoorse polüneuropaatia juhtudest, mis avalduvad paresteesia, hüpesteesia, düsesteesia või nõrkusena. Moksifloksatsiin-ravi saavatele patsientidele peaks soovitama enne ravi jätkamist informeerida oma arsti kui tekivad neuropaatia sümptomid nagu valu, põletustunne, surin, tuimus või nõrkus (vt lõik 4.8).

Psühhiaatrilised reaktsioonid

Psühhiaatrilised reaktsioonid võivad esineda juba kinoloonide, sealhulgas moksifloksatsiini esimesel manustamisel. Väga harvadel juhtudel on depressioon ja psühhootilised reaktsioonid arenenud enesetapumõteteks ja enesevigastuslikuks käitumiseks, nagu enesetapukatse (vt lõik 4.8). Juhul, kui patsiendil ilmnevad sellised reaktsioonid, tuleks ravi moksifloksatsiiniga katkestada ja rakendada sobivaid meetmeid. Ettevaatlik tuleb olla moksifloksatsiini määramisel psühhootilistele või psühhiaatriliste häirete anamneesiga patsientidele.

Antibiootikumidega seotud diarröa, sealhulgas koliit

Laia toimespektriga antibiootikumide, sh ka moksifloksatsiini kasutamisel on teatatud antibiootikumiga seotud diarröa (AAD) ja antibiootikumiga seotud koliidi (AAC), sh pseudomembranoosse koliidi ja Clostridium difficile'ga seotud diarröa tekkimisest ning see võib raskusastmelt varieeruda kergest kõhulahtisusest kuni fataalse koliidini. Seetõttu on oluline arvestada seda diagnoosi patsientidel, kellel moksifloksatsiin-ravi käigus või peale seda tekib raske diarröa. Kui kahtlustatakse AAD-d või CDAD-d või see on kindel, tuleb hetkel kasutatav antibakteriaalne ravi, sh ka moksifloksatsiin-ravi lõpetada ning koheselt rakendada sobivaid ravimeetmeid. Lisaks tuleb rakendada piisavaid infektsioonikontrolli meetmeid, takistamaks infektsiooni levikut. Peristaltikat inhibeerivad ravimid on raske diarröa tekkimise korral vastunäidustatud.

Myasthenia gravis'ega patsiendid

Moksifloksatsiini tuleb ettevaatusega kasutada myasthenia gravis'ega patsientidel, kuna selle sümptomid võivad ägeneda.

Kõõlusepõletik, kõõluserebend

Ravi ajal kinoloonidega, k.a moksifloksatsiiniga võib esineda kõõluste (eriti Achilleuse kõõlus) põletikku ja –rebendeid, mis vahel on bilateraalsed. Seda isegi 48 tunni jooksul pärast ravi algust ning teatatud on ka kuni mitu kuud pärast ravi lõpetamist esinenud juhtudest. Kõõlustepõletiku ja –rebendi tekkerisk on suurenenud eakatel ja samaaegselt kortikosteroidravi saavatel patsientidel. Valu või põletiku esimeste nähtude ilmnemisel peavad patsiendid ravi moksifloksatsiiniga katkestama, andma valutavale jalale puhkust ja konsulteerima koheselt oma arstiga, et alustada sobivat ravi kahjustunud kõõlustele (nt immobilisatsioon) (vt lõigud 4.3 ja 4.8).

Neerukahjustusega patsiendid

Eakad neerufunktsiooni langusega patsiendid peavad moksifloksatsiini kasutama ettevaatusega juhul, kui nad ei joo piisavalt vedelikku, sest dehüdratatsioon suurendab neerupuudulikkuse tekke riski.

Nägemishäired

Nägemiskahjustuste korral või kui on tunda toimet silmadele, peaks otsekohe konsulteerima silmaarstiga (vt lõigud 4.7 ja 4.8).

Valgustundlikkusreaktsioonide ennetamine

Kinoloonid on põhjustanud patsientidel valgustundlikkusreaktsioone. Uuringud on siiski näidanud, et moksifloksatsiiniga on valgustundlikkuse tekke oht madalam. Sellest hoolimata tuleks patsientidele moksifloksatsiinravi ajal soovitada vältida UV-kiirgust, pikaajalist ja/või tugevat päikesevalgust.

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudusega patsiendid

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puuduse või vastava perekondliku anamneesiga patsientidel on kalduvus hemolüütiliste reaktsioonide tekkeks ravi ajal kinoloonidega. Seetõttu peab moksifloksatsiini neil patsientidel kasutama ettevaatusega.

Galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid Patsiendid, kellel esineb harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasi puudulikkus või glükoosi- galaktoosi imendumishäire, ei tohi seda ravimit võtta.

Seesmiste suguelundite põletikuga patsiendid

Ravi Avelox 400 mg tablettidega ei soovitata patsientidele, kellel esineb komplikatsioonidega seesmiste suguelundite põletik (nt koos tuboovariaalse või vaagna abstsessiga), ja kelle puhul peetakse vajalikuks intravenoosset ravi.

Seesmiste suguelundite põletikku võib põhjustada fluorokinoloonile resistentne Neisseria gonorrhoeae. Seetõttu tuleb vastavatel juhtudel empiiriliselt valitud moksifloksatsiini manustada koos teise sobiva antibiootikumiga (nt tsefalosporiiniga); seda juhul, kui haigustekitajana ei ole võimalik välistada moksifloksatsiinile resistentset Neisseria gonorrhoeae’d. Juhul kui pärast 3 päevast ravi kliinilist paranemist ei ilmne, tuleb raviskeem uuesti läbi arutada.

Naha ja nahaaluskoe komplitseeritud infektsioonidega patsiendid

Intravenoosselt manustatud moksifloksatsiini kliinilist efektiivsust ei ole uuritud raskete põletusinfektsioonide, fastsiidi ja osteomüeliidiga kulgeva diabeetilise jalainfektsiooni korral.

Moksifloksatsiini toime bioloogilistele testidele

Moksifloksatsiini saavate patsientide analüüsides võib moksifloksatsiin-ravi segada Mycobacterium spp kultuuri analüüsi, kuna põhjustab vale-negatiivseid tulemusi mükobakterite kasvu pärssimise tõttu.

MRSA infektsiooniga patsiendid

Moksifloksatsiini ei soovitata kasutada metitsilliin resistentsete Staphylococcus aureus’e (MRSA) infektsioonide raviks. Juhul kui kahtlustatakse või on kinnitatud MRSA infektsioon, tuleb alustada sobivat antibakteriaalset ravi (vt lõik 5.1).

Lapsed

Moksifloksatsiini kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel on vastunäidustatud (vt lõik 4.3), kuna noorloomadel on esinenud kõhrekahjustusi (vt lõik 5.3).

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimed ravimitega

Täiendavat toimet QT-intervalli pikenemisele moksifloksatsiini ja teiste QTc-intervalli pikendada võivate ravimite koosmanustamisel ei saa välistada. See võib suurendada ventrikulaarse arütmia k.a torsade de pointes’i tekkeriski. Seetõttu on vastunäidustatud moksifloksatsiini koosmanustamine järgmiste ravimitega (vt ka lõik 4.3):

-IA klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid);

-III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid);

-antipsühhootilised ained (nt fenotiasiinid, pimosiid, sertindool, haloperidool, sultopriid);

-tritsüklilised antidepressandid;

-mõned antimikroobsed ained (sakvinaviir, sparfloksatsiin, erütromütsiin i.v, pentamidiin, malaariavastased ained, eriti halofantriin);

-teatud antihistamiinsed ained (terfenadiin, astemisool, misolastiin);

-teised (tsisapriid, vinkamiin i.v, bepridiil, difemaniil).

Moksifloksatsiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kes võtavad samaaegselt vere kaaliumisisaldust langetada võivaid ravimeid (nt lingu- ja tiasiid-diureetikumid, lahtistid ja klistiirid (suurtes annustes), kortikosteroidid, amfoteritsiin B), või ravimeid, mida seostatakse kliiniliselt olulise bradükardia tekkimisega.

Kahevalentseid ja kolmevalentseid katioone sisaldavate ravimite (nt antatsiidid, mis sisaldavad magneesiumi või alumiiniumi, didanosiini tabletid, sukralfaat või ravimid, mis sisaldavad rauda või tsinki) ja moksifloksatsiini manustamisevaheline intervall peaks olema ligikaudu 6 tundi.

Samaaegne aktiivsöe ja 400 mg moksifloksatsiini suukaudne manustamine takistas ravimi imendumist ja vähendas selle süsteemset biosaadavust rohkem kui 80%. Seetõttu ei ole nende ravimite üheaegne manustamine soovitav (välja arvatud üleannustamise korral, vt lõik 4.9).

Pärast korduvat manustamist tervetele vabatahtlikele tõstis moksifloksatsiin digoksiini CMAX-i ligikaudu 30% võrra, mõjutamata AUC-d või minimaalset kontsentratsiooni. Digoksiini kasutamisel ei ole erilised ettevaatusabinõud nõutavad.

Vabatahtlikel diabeetikutel läbi viidud uuringutes vähenes moksifloksatsiini samaaegsel suukaudsel manustamisel glibenklamiidiga glibenklamiidi maksimaalne plasmakontsentratsioon ligikaudu 21%. Glibenklamiidi ja moksifloksatsiini kombinatsioon võib teoreetiliselt põhjustada kerget ja mööduvat hüperglükeemiat. Siiski ei põhjustanud glibenklamiidi farmakokineetilised muutused muutusi farmakodünaamilistes parameetrites (vere glükoosisisaldus, insuliin). Seega ei ole moksifloksatsiini ja glibenklamiidi koosmanustamisel kliiniliselt olulisi koostoimeid täheldatud.

Muutused protrombiini ajas (INR)

Teatatud on suurest hulgast juhtudest, kus hüübimisvastaste suukaudsete ravimite toime tõuseb patsientidel, kes saavad antibakteriaalseid aineid, eriti fluorokinoloone, makroliide, tetratsükliine, kotrimoksasooli ja mõningaid tsefalosporiine. Riskitegurid näivad olevat infektsioonid ja põletikud, patsiendi vanus ja üldseisund. Neil asjaoludel on raske hinnata, kas INR häiret põhjustab infektsioon või ravi. Ettevaatusabinõuna tuleks tihedamini määrata INR näitajaid. Vajadusel tuleb suukaudse hüübimisvastase ravimi annust vastavalt kohandada.

Kliinilised uuringud on näidanud, et koostoimeid ei esine moksifloksatsiini samaaegsel manustamisel koos ranitidiini, probenesiidi, suukaudsete kontratseptiivide, kaltsiumipreparaatide, parenteraalselt manustatud morfiini, teofülliini, tsüklosporiini ega itrakonasooliga.

In vitro uuringud inimese tsütokroom P450 ensüümidega toetasid neid leide. Neid tulemusi arvestades on metaboolne koostoime tsütokroom P450 ensüümide kaudu ebatõenäoline.

Koostoimed toiduga

Moksifloksatsiinil ei ole kliiniliselt olulisi koostoimeid toiduga (k.a piimatoodetega).

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Moksifloksatsiini kasutamise ohutust inimese rasedusele ei ole uuritud. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele on teadmata. Kuna noorloomadel esines uuringutes risk suure koormusega kõhredes fluorokinoloonidest põhjustatud kahjustuste tekkeks ning teatud kinoloone saanud lastel on kirjeldatud pöörduvaid liigeskahjustusi, ei tohi moksifloksatsiini rasedatel naistel kasutada (vt lõik 4.3).

Imetamine

Imetavate naiste kohta andmed puuduvad. Prekliinilised uuringud näitavad, et moksifloksatsiin eritub väheses koguses rinnapiima. Kuna inimeste kohta andmed puuduvad ning noorloomadel esines uuringutes risk suure koormusega kõhredes fluorokinoloonidest põhjustatud kahjustuste tekkeks, on imetamine moksifloksatsiin-ravi ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Fertiilsus

Loomkatsed ei viita fertiilsuse kahjustumisele (vt lõik 5.3).

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Moksifloksatsiini toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Sellegipoolest võivad fluorokinoloonid (k.a. moksifloksatsiin) kahjustada patsiendi võimet juhtida autot või käsitseda masinaid toime tõttu kesknärvisüsteemile (nt pearinglus; akuutne, mööduv nägemiskaotus; vt lõik 4.8) või ägeda ja lühiajalise teadvuskaotuse tõttu (sünkoop, vt lõik 4.8). Patsient peab enne autojuhtimist või masinate käsitsemist veenduma, et tema reaktsioonivõime ei ole häiritud.

4.8Kõrvaltoimed

Moksifloksatsiini 400 mg-ga (suukaudne ja jätkuravi) läbi viidud kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed on allpool toodud esinemissageduse järgi:

Kõigi kõrvaltoimete esinemissagedus, v.a iiveldus ja diarröa, oli alla 3%.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt:

-sage (≥ 1/100 kuni < 1/10),

-aeg-ajalt (≥ 1/1,000 kuni < 1/100),

-harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000),

-väga harv (< 1/10 000).

Organsüsteemi

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Väga harv

klass (MedDRA)

 

 

 

 

Infektsioonid ja

Resistentsete

 

 

 

infestatsioonid

bakterite või

 

 

 

 

seente poolt

 

 

 

 

põhjustatud

 

 

 

 

superinfektsioo-

 

 

 

 

nid, nt suu ja tupe

 

 

 

 

kandidoos

 

 

 

Vere ja

 

Aneemia

 

Protrombiini

lümfisüsteemi

 

Leukopeenia(d)

 

sisalduse tõus/INR

häired

 

Neutropeenia

 

väärtuse langus

 

 

Trombotsütopeenia

 

Agranulotsütoos

 

 

Trombotsüteemia

 

 

 

 

Vere eosinofiilia

 

 

 

 

Protrombiini aja

 

 

 

 

pikenemine/INR

 

 

 

 

väärtuse tõus

 

 

Immuunsüsteemi

 

Allergilised

Anafülaksia k.a

 

häired

 

reaktsioonid (vt

väga harva esinev

 

 

 

lõik 4.4)

eluohtlik šokk (vt

 

 

 

 

lõik 4.4)

 

 

 

 

Allergiline

 

 

 

 

turse/angioödeem

 

 

 

 

(k.a kõriturse, mis

 

 

 

 

võib olla eluohtlik,

 

 

 

 

vt lõik 4.4)

 

Ainevahetus- ja

 

Hüperlipideemia

Hüperglükeemia

 

toitumishäired

 

 

Hüperurikeemia

 

Psühhiaatrilised

 

Ärevusreaktsioonid

Emotsionaalne

Depersonalisat-

häired

 

Psühhomotoorne

labiilsus

sioon

 

 

hüperaktiivsus/

Depressioon (mis

Psühhootilised

 

 

agiteeritus

väga harva

reaktsioonid (mis

 

 

 

kulmineerub enese-

võivad

 

 

 

vigastuslikuks

kulmineeruda

 

 

 

käitumiseks, nagu

enesevigastusliku

 

 

 

suitsiidimõtted või

käitumisega, nagu

 

 

 

suitsiidikatsed, vt

suitsiidimõtted või

 

 

 

lõik 4.4)

suitsiidikatsed, vt

 

 

 

Hallutsinatsioonid

lõik 4.4)

Närvisüsteemi

Peavalu

Paresteesia/

Hüpoesteesia

Hüperesteesia

häired

Pearinglus

düsesteesia

Lõhnatundlikkuse

 

 

 

Maitsetundlikkuse

häired (k.a

 

 

 

häired (k.a ageusia

anosmia)

 

 

 

väga harvadel

Ebatavalised

 

 

 

juhtudel)

unenäod

 

 

 

Segasus ja

Koordinatsiooni-

 

 

 

desorienteeritus

häired (k.a

 

 

 

Unehäired

kõndimishäired,

 

 

 

(peamiselt unetus)

eriti tingitud

 

 

 

Treemor

pearinglusest või

 

 

 

Vertiigo

vertiigost)

 

 

 

Somnolentsus

Krambid k.a grand

 

 

 

 

mal krambid (vt

 

 

 

 

lõik 4.4)

 

 

 

 

Tähelepanuvõime

 

 

 

 

langus

 

 

 

 

Kõnehäired

 

 

 

 

Amneesia

 

 

 

 

Perifeerne

 

 

 

 

neuropaatia ja

 

 

 

 

polüneuropaatia

 

Silma

 

Nägemishäired, k.a

 

Mööduv

kahjustused

 

diploopia ja

 

nägemiskaotus

 

 

ähmane nägemine

 

(eriti KNS

 

 

(eriti KNS

 

reaktsioonide

 

 

reaktsioonide

 

esinemisel, vt

 

 

esinemisel, vt lõik

 

lõigud 4.4 ja 4.7)

 

 

4.4)

 

 

Kõrva ja

 

 

Tinnitus

 

labürindi

 

 

Kuulmise

 

kahjustused

 

 

kahjustus,

 

 

 

 

sealhulgas kurtus

 

 

 

 

(tavaliselt taastuv)

 

Südame häired

QT-intervalli

QT-intervalli

Ventrikulaarsed

Määratlemata

 

pikenemine

pikenemine (vt lõik

tahhüarütmiad

arütmiad

 

hüpokaleemiaga

4.4)

Sünkoop (st äge ja

Torsade de Pointes

 

patsientidel (vt

Palpitatsioonid

lühiajaline

(vt lõik 4.4)

 

lõigud 4.3 ja 4.4)

Tahhükardia

teadvuse kaotus)

Südameseiskus (vt

 

 

Kodade

 

lõik 4.4)

 

 

fibrillatsioon

 

 

 

 

Stenokardia

 

 

Vaskulaarsed

 

Vasodilatatsioon

Hüpertensioon

 

häired

 

 

Hüpotensioon

 

Respiratoorsed,

 

Düspnoe (k.a

 

 

rindkere ja

 

astmaatilised

 

 

mediastiinumi

 

seisundid)

 

 

häired

 

 

 

 

Seedetrakti

Iiveldus

Vähenenud

Düsfaagia

 

häired

Oksendamine

söögiisu ja söömine

Stomatiit

 

 

Valu seedetraktis

Kõhukinnisus

Antibiootikumidest

 

 

ja maos

Düspepsia

tingitud koliit (k a

 

 

Kõhulahtisus

Soolegaasid

pseudomembra-

 

 

 

Gastriit

noosne koliit, väga

 

 

 

Amülaaside

harva seotud ka

 

 

 

aktiivsuse tõus

eluohtlike

 

 

 

 

tüsistustega, vt lõik

 

 

 

 

4.4)

 

Maksa ja

Transaminaaside

Maksafunktsiooni

Naha kollasus

Fulminantne

sapiteede häired

aktiivsuse tõus

häire (k.a LDH

Hepatiit

hepatiit,

 

 

suurenemine)

(peamiselt

mis võib kujuneda

 

 

Bilirubiini

kolestaatiline)

eluohtlikuks

 

 

sisalduse tõus

 

maksa-

 

 

Gammaglutamüül-

 

puudulikkuseks (sh

 

 

transferaasi

 

surmaga lõppevad

 

 

sisalduse tõus

 

juhud, vt lõik 4.4)

 

 

Vere alkaalse

 

 

 

 

fosfataasi sisalduse

 

 

 

 

tõus

 

 

Naha ja

 

Pruuritus

 

Bulloossed

nahaaluskoe

 

Lööve

 

nahareaktsioonid

kahjustused

 

Urtikaaria

 

nagu Stevensi-

 

 

Naha kuivus

 

Johnsoni sündroom

 

 

 

 

või toksiline

 

 

 

 

epidermise

 

 

 

 

nekrolüüs (võib

 

 

 

 

olla ka eluohtlik vt

 

 

 

 

lõik 4.4)

Lihas-skeleti ja

 

Artralgia

Tendiniit (vt lõik

Kõõluserebend (vt

sidekoe

 

Müalgia

4.4)

lõik 4.4)

kahjustused

 

 

Lihaskrambid

Artriit

 

 

 

Lihastõmblused

Lihasrigiidsus

 

 

 

Lihasnõrkus

Myasthenia

 

 

 

 

gravis’e

 

 

 

 

sümptomaatika

 

 

 

 

ägenemine (vt

 

 

 

 

lõik 4.4)

Neerude ja

 

Dehüdratsioon

Neerufunktsiooni

 

kuseteede häired

 

 

häired (k.a BUN ja

 

 

 

 

kreatiniini

 

 

 

 

sisalduse tõus)

 

 

 

 

Neerupuudulikkus

 

 

 

 

(vt lõik 4.4)

 

Üldised häired ja

 

Halb enesetunne

Tursed

 

manustamiskoha

 

(eeskätt jõuetus või

 

 

reaktsioonid

 

väsimus)

 

 

 

 

Valulikud

 

 

 

 

seisundid (k.a

 

 

 

 

seljavalu, rinnaku-,

 

 

 

 

vaagna ja

 

 

 

 

jäsemevalu)

 

 

 

 

Higistamine

 

 

Erandjuhtudel on teiste fluorokinoloonide kasutamisel tekkinud järgmised kõrvaltoimeid, mis võivad samuti ilmneda ravi ajal moksifloksatsiiniga: hüpernatreemia, hüperkaltseemia, hemolüütiline aneemia, rabdomüolüüs, valgustundlikkuse reaktsioonid (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Puuduvad spetsiifilised vastuabinõud pärast juhuslikku üleannustamist. Üleannustamise korral peab rakendama sümptomaatilist ravi. Võimaliku QT-intervalli pikenemise tõttu tuleb läbi viia EKG-monitooring. Samaaegne aktiivsöe manustamine 400 mg suukaudselt manustatava moksifloksatsiini annusega vähendab ravimi süsteemset biosaadavust enam kui 80%. Aktiivsöe manustamine suukaudse üledoosi manustamise alguses võib aidata vältida moksifloksatsiini liigset süsteemset imendumist.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kinoloonid, fluorokinoloonid

ATC-kood: J01MA14.

Toimemehhanism

In vitro on moksifloksatsiinil tõestatud toime grampositiivsetele ja gramnegatiivsetele patogeenidele. Moksifloksatsiini bakteritsiidne toime tuleneb bakteriaalse DNA replikatsiooniks, transkriptsiooniks ja taastootmiseks vajaliku topoisomeraas II (DNA güraas) ja IV inhibeerimisest. Tuleb välja, et C8- metoksürühm aitab kaasa toime tugevnemisele ja grampositiivsete bakterite resistentsete mutatsioonide vähemale selektsioonile võrreldes C8-H-rühmaga. Suure hulga bitsükloamiinasendaja olemasolu C-7 asendis hoiab ära ravimi aktiivse väljapumpamise (efflux’i), mis on seotud teatud grampositiivsete bakterite Nor A või pmr A geenidega.

Farmakodünaamilised uuringud on tõestanud, et moksifloksatsiin omab kontsentratsioonist sõltuvat bakteritsiidset annust. Minimaalne bakteritsiidne kontsentratsioon (MBK) leiti olevat sarnane minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooniga (MIK).

Toime inimese soole mikrofloorale

Pärast moksifloksatsiini suukaudset manustamist täheldati järgnevaid muutusi vabatahtlike soole mikroflooras: väheneb Escherichia coli, Bacillus spp, Enterococcus spp. ja Klebsiella spp hulk ja anaeroobide Bacteroides vulgatus, Bifidobacterium spp., Eubacterium spp, ja Peptostreptococcus spp hulk. Bacteroides fragilis hulk suureneb. Muutused normaliseeruvad 2 nädala jooksul.

Resistentsuse mehhanismid

Need resistentsuse mehhanismid, mis inaktiveerivad penitsilliine, tsefalosporiine, aminoglükosiide, makroliide või tetratsükliine ei mõjuta moksifloksatsiini antibakteriaalset aktiivsust. Teised resistentsuse mehhanismid nagu permeaabluse barjäärid (tavaline Pseudomonas aeruginosa jaoks) ja väljapumpamise mehhanismid võivad samuti mõjutada tundlikkust moksifloksatsiinile.

In vitro areneb resistentsus moksifloksatsiini suhtes aeglaselt mitmeastmelise mutatsiooni teel, mis on vahendatud sihtkoha mõlema topoisomeraas II (DNA güraasi ja topoisomeraas IV) mutatsioonide kaudu. Moksifloksatsiin allub halvasti grampositiivsete bakterite aktiivse väljapumpamise (efflux’i) mehhanismidele.

Teiste fluorokinoloonidega esineb ristuvat resistentsust. Kuid kuna moksifloksatsiin inhibeerib nii topoisomeraas II ja IV võrdse tugevusega, võivad mõned grampositiivsed bakterid olla teiste kinoloonide suhtes resistentsed, kuid moksifloksatsiinile tundlikud.

AVELOX_17463_SPC_1746311x1

Piirväärtused

EUCAST kliinilised MIK-i ja disk-difusiooni piirväärtused moksifloksatsiini jaoks (01.01.2012):

Organism

Tundlik

Resistentne

Staphylococcus spp.

≤ 0,5 mg/l

> 1 mg/l

 

≥ 24 mm

< 21 mm

S. pneumoniae

≤ 0,5 mg/l

> 0,5 mg/l

 

≥ 22 mm

< 22 mm

Streptococcus Groups A, B, C, G

≤ 0,5 mg/l

> 1 mg/l

 

≥ 18 mm

< 15 mm

H. influenzae

≤ 0,5 mg/l

> 0,5 mg/l

 

≥ 25 mm

< 25 mm

M. catarrhalis

≤ 0,5 mg/l

> 0,5 mg/l

 

≥ 23 mm

< 23 mm

Enterobacteriaceae

≤ 0,5 mg/l

> 1 mg/l

 

≥ 20 mm

< 17 mm

Liigist sõltumatud piirväärtused*

≤ 0,5 mg/l

> 1 mg/l

* Liigist sõltumatud piirväärtused on määratud peamiselt farmakokineetiliste/farmakodünaamiliste andmete alusel ning on spetsiifiliste liikide jaotumise MIK’ist sõltumatud. Need on kasutamiseks ainult sellistel liikidel, millel ei ole antud liigispetsiifilist piirväärtust ning ei ole kasutamiseks liikidel, kus interpreteeritavad kriteeriumid on küsitavad.

Mikrobioloogiline tundlikkus

Omandatud resistentsus võib piirkonniti ja ajaliselt erineda teatud tüvede lõikes. Järgida tuleb kohalikku informatsiooni resistentsuse kohta, eriti raskeid infektsioone ravides. Vajadusel tuleb küsida eksperdi arvamust kohaliku resistentsuse avaldumise kohta, nii et saaks arutleda vähemalt antud ravimi kasutamise vajalikkust küsimuse all olevate infektsiooni tüüpide raviks.

Tavaliselt tundlikud liigid

Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid

Gardnerella vaginalis

Staphylococcus aureus* (metitsilliin-tundlikud)

Streptococcus agalactiae (Grupp B)

Streptococcus milleri grupp* (S. anginosus, S. constellatus and S. intermedius) Streptococcus pneumoniae*

Streptococcus pyogenes* (Grupp A)

Streptococcus viridans grupp (S. viridans, S. mutans, S. mitis, S. sanguinis, S. salivarius, S. thermophilus)

Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid

Acinetobacter baumanii

Haemophilus influenzae*

Haemophilus parainfluenzae*

Legionella pneumophila

Moraxella (Branhamella) catarrhalis*

Anaeroobsed mikroorganismid

Fusobacterium spp.

Prevotella spp.

“Muud” mikroorganismid

Chlamydophila (Chlamydia) pneumoniae* Chlamydia trachomatis*

Coxiella burnettii Mycoplasma genitalium Mycoplasma hominis Mycoplasma pneumoniae*

Liigid, mille suhtes omandatud resistentsus võib kujuneda probleemiks

Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid

Enterococcus faecalis*

AVELOX_17463_SPC_1746312x1

Enterococcus faecium*

Staphylococcus aureus (metitsilliin-resistentsed)+

Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid

Enterobacter cloacae*

Escherichia coli*#

Klebsiella pneumoniae*#

Klebsiella oxytoca

Neisseria gonorrhoeae*+

Proteus mirabilis*

Anaeroobsed mikroorganismid

Bacteroides fragilis*

Peptostreptococcus spp.*

Loomupäraselt resistentsed organismid

Aeroobsed gramnegativsed mikroorganismid

Pseudomonas aeruginosa

* Efektiivsust tundlike tüvede suhtes on kliinilistes uuringutes kinnitatud kliinilistel näidustustel rahuldavalt demonstreeritud.

#ESBL-tootvad tüved on tavaliselt fluorokinoloonidele resistentsed +Resistentsuse määr > 50% ühes või enamas riigis

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja biosaadavus

Suukaudsel manustamisel imendub moksifloksatsiin kiiresti ja peaaegu täielikult. Absoluutne biosaadavus on ligikaudu 91%.

Farmakokineetilised näitajad on lineaarsed väärtuses 50…800 mg üksikannuse puhul ja kuni 600 mg ühekordse annusega 10 päeva vältel. Pärast 400 mg suukaudse annuse manustamist saavutati maksimaalne kontsentratsioon 3,1 mg/l 0,5...4 tunni pärast. Plasma maksimaalne ja minimaalne kontsentratsioon tasakaaluseisundis (400 mg üks kord päevas) oli vastavalt 3,2 ja 0,6 mg/l. Stabiilne kontsentratsioon annustamisintervallide vahel on ligikaudu 30% kõrgem kui kontsentratsioon pärast esimest annust.

Jaotumine

Moksifloksatsiin jaotub kiiresti ekstravaskulaarsesse ruumi; pärast 400 mg annust on täheldatud AUC 35 m·gh/l. Jaotusruumala (Vss) tasakaaluseisundis on ligikaudu 2 l/kg kohta. In vitro ja ex vivo eksperimendid näitasid, et seostumine plasmavalkudega on sõltumata ravimi kontsentratsioonist ligikaudu 40…42%. Moksifloksatsiin seotakse peamiselt seerumi albumiiniga.

Järgmisi maksimaalseid kontsentratsioone (geomeetriline keskmine) täheldati pärast 400 mg moksifloksatsiini annuse ühekordset suukaudset manustamist:

Kude

 

Kontsentratsioon

koht: Plasma suhe

Plasma

 

 

3,1

mg/l

--

Sülg

 

 

3,6

mg/l

0,75…1,3

Rakuvedelik

 

1,6

mg/l

1,7

Bronhide limaskest

 

5,4

mg/kg

1,7…2,1

Alveolaarsed makrofaagid

56,7

mg/kg

18,6…70,0

Epiteliaalne vedelik

 

20,7

mg/l

5...7

Ülalõuasiinus

 

7,5

mg/kg

2,0

Etmoidaalsiinus

 

8,2

mg/kg

2,1

Nina polüübid

 

9,1

mg/kg

2,6

Interstitsiaalne vedelik

 

1,0

mg/l

0,8…1,42,3

Naiste genitaaltrakt*

 

10,2

mg/kg

1,72

*

400 mg ühekordne intravenoosne manustamine

 

10 tundi pärast manustamist

 

 

 

 

 

mitteseotud kontsentratsioon

 

3...36 tundi pärast annustamist

 

AVELOX_17463_SPC_1746313x1

infusiooni lõpus

Biotransformatsioon

Moksifloksatsiin läbib II faasi biotransformatsiooni ja eritub neerude kaudu ning sapiga/roojaga kas muutumatul kujul või sulfoühendina (M1) ning glükuroniidina (M2). M1 ja M2 on peamised metaboliidid inimestel, mõlemad mikrobioloogiliselt inaktiivsed.

I faasi kliinilistes uuringutes ja in vitro uuringutes ei täheldatud metaboolseid farmakokineetilisi koostoimeid teiste biotransformatsiooni I faasi (tsütokroom P450 ensüümide) kaudu metaboliseeruvate ravimitega. Ei ole tõendeid oksüdatiivsest metabolismist.

Eritumine

Moksifloksatsiini eliminatsiooni keskmine lõplik poolväärtusaeg on ligikaudu 12 tundi. Keskmine kogukliirens pärast 400 mg annuse manustamist on 179…246 ml/min. Renaalne kliirens on 24…53 ml/min, mis viitab ravimi osalisele tubulaarsele reabsorptsioonile neerudest.

Pärast 400 mg annuse manustamist eritus ligikaudu 96% manustatud ravimist uriiniga (ligikaudu 19% muutumatul kujul, ligikaudu 2,5% M1-na ja ligikaudu 14% M2-na) ja roojaga (ligikaudu 25% muutumatul kujul, ligikaudu 36% M1-na ja ei avastatud M2).

Moksifloksatsiini manustamine koos ranitidiini või probenetsiidiga ei muuda ravimi renaalset kliirensit.

Eakad ja madala kehakaaluga patsiendid

Kõrgemaid plasmakontsentratsioone täheldati tervetel madala kehakaaluga (nt naised) ja eakatel vabatahtlikel.

Neerufunktsiooni kahjustus

Moksifloksatsiini farmakokineetilised omadused ei ole neerupuudulikkusega patsientidel (kaasa arvatud kreatiniini kliirens >20 ml/min/1,73m) märkimisväärselt erinevad. Neerufunktsiooni nõrgenedes tõuseb metaboliit M2 (glükuroniid) kontsentratsioon kuni 2,5-kordseks (kreatiniini kliirensiga <30 ml/min/1,73m).

Maksafunktsiooni kahjustus

Maksapuudulikkusega patsientidel (Child-Pugh A, B) seni läbiviidud farmakokineetiliste uuringute põhjal ei ole võimalik kindlaks määrata, kas on erinevusi võrreldes tervete vabatahtlikega. Maksakahjustus on seotud kõrgema M1 tasemega vereplasmas, samas on lähteravimi tase võrreldav kasutamisega tervetel vabatahtlikel. Moksifloksatsiini kasutamise kogemus maksakahjustusega patsientidel on ebapiisav.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Rottidel ja ahvidel on täheldatud toimeid vereloomele (erütrotsüütide ja trombotsüütide arvu kerge langus). Sarnaselt teistele kinoloonidele on täheldatud maksatoksilisust (maksaensüümide aktiivsuse tõus ja vakuoolide degeneratsioon) rottidel, ahvidel ja koertel. Ahvidel ilmnes KNS toksilisus (krambid). Need toimed tekkisid ainult pärast moksifloksatsiini suurte annuste manustamist või pikaajalisel ravil.

Moksifloksatsiin oli sarnaselt teistele kinoloonidele genotoksiline in vitro testides bakterite või imetajarakkudega. Kuna neid toimeid võib seletada koostoimega güraasiga bakteritel ja kõrgematel kontsentratsioonidel koostoimega topoisomeraas II-ga imetajarakkudes, võib oletada, et genotoksilisusel on lävikontsentratsioon. In vivo testides ei leitud tõendeid genotoksilise toime kohta, hoolimata sellest, et kasutati väga suuri moksifloksatsiini annuseid. Seega on tõestatud terapeutilise annuse ohutus inimesel.

Moksifloksatsiin ei olnud kantserogeenne rottidel läbi viidud initsiatsioon-promotsioonuuringus.

Paljud kinoloonid on fotoreaktiivsed ja võivad põhjustada fototoksilisi, fotomutageenseid ja fotokartsinogeenseid toimeid. Moksifloksatsiinil seevastu pole fototoksilisi ja fotogenotoksilisi omadusi ulatuslike in vitro ja in vivo uuringute põhjal. Samadel tingimustel teised kinoloonid põhjustasid neid toimeid.

Kõrgetel kontsentratsioonidel (inhibeerides südames kaaliumi ainevahetust) võib moksifloksatsiin põhjustada QT-intervalli pikenemist. Toksikoloogilised uuringud koertel näitasid, et suukaudsed annused ≥90 mg/kg, annavad plasma kontsentratsioone ≥16 mg/ml ja põhjustavad QT-intervalli pikenemise, kuid mitte arütmiate teket. Alles pärast väga suurte kumulatiivsete intravenoossete annuste manustamist, mis olid rohkem kui 50 korda suuremad inimesel kasutatavast annusest (>300 mg/kg), kus saadi plasmakontsentratsiooniks ≥200 mg/ml (enam kui 40 korda terapeutilisest tasemest), täheldati pöörduvaid mittefataalseid ventrikulaarseid arütmiaid.

Kinoloonid põhjustavad noorloomadel teadaolevalt kõhrekahjustusi suuremates diartrodiaalsetes liigestes. Madalaim moksifloksatsiini suukaudne annus, mis põhjustab liigesetoksilisust noortel koertel on 4 korda kõrgem maksimaalsest soovitatud terapeutilisest annusest, mis on 400 mg (arvestades kehakaaluks 50 kg) mg/kg baasil; plasmakontsentratsioon on 2…3 korda kõrgem kui see oleks maksimaalse terapeutilise annuse juures.

Toksilisuse testides rottidel ja ahvidel (korduv manustamine kuni 6 kuud) ei ilmnenud okulotoksilist riski. Suured suukaudsed annused koertel (≥60 mg/kg), mis viisid plasmakontsentratsioonini ≥20 mg/l, põhjustasid muutusi elektroretinogrammis ja üksikutel juhtudel reetina atroofiat.

Rottidel, küülikutel ja ahvidel läbi viidud reproduktsiooniuuringud näitavad, et moksifloksatsiin läbib platsentaarbarjääri. Rottide (per os ja i.v.) ja ahvidega (per os) läbi viidud uuringud ei andnud tõendeid teratogeensusest ega fertiilsuse vähenemisest pärast moksifloksatsiini manustamist. Küülikute loodetel täheldati lülisamba ja roiete väärarengute esinemissageduse vähest tõusu, kuid seda alles emale toksilise annuse juures (20 mg/kg i.v). On täheldatud abortide esinemissageduse tõusu ahvidel ja küülikutel inimese terapeutilise plasmakontsentratsiooni juures. Enam kui 63 korda maksimaalsest soovitatud annusest suuremad annused (mg/kg baasil) võrreldes inimese terapeutilise annusega põhjustasid rottidel langenud lootekaalu, prenataalse suremuse tõusu, raseduse kestuse vähest pikenemist ja spontaanse aktiivsuse tõusu mõnedel isastel ja emastel järglastel.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Tableti sisu: mikrokristalne tselluloos, kroskarmelloosnaatrium, laktoosmonohüdraat, magneesiumstearaat.

Tableti kate: hüpromelloos, makrogool 4000, raudoksiid (E172), titaandioksiid (E171).

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

Polüpropüleen/alumiiniumblistrid

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Alumiinium/alumiiniumblistrid

Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Kartongkarp sisaldab värvituid või valgeid läbipaistmatuid polüpropüleen/alumiiniumblistreid. Pakendis on 5, 7 või 10 tabletti.

Haiglapakendid sisaldavad 25 (5 x 5), 50 (5 x 10), 70 (7 x 10) tabletti või mitmikpakendites 80 (5 pakendit 16 tabletiga) või 100 (10 pakendit 10 tabletiga) tabletti.

Alumiinium/alumiiniumblistrit sisaldavates karpides on üks õhukese polümeerikattega tablett.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Bayer Pharma AG

D-13342 Berlin

Saksamaa

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 01.10.2004

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 29.01.2015

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2015