Azithromycin sandoz 500mg - tabl 500mg n3 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Azithromycin Sandoz 500 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab asitromütsiinmonohüdraati koguses, mis vastab 500 mg asitromütsiinile.

INN. Azithromycinum

Teadaolevat toimet omav abiaine: sojaletsitiin (vt lõik 4.4).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valge kuni valkjas, piklik õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel küljel on sügav poolitusjoon ning teisel küljel poolitusjoon. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Asitromütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid (vt lõigud 4.4 ja 5.1):

-äge bakteriaalne sinusiit (adekvaatselt diagnoositud);

-äge bakteriaalne keskkõrvapõletik (adekvaatselt diagnoositud);

-farüngiit, tonsilliit;

-kroonilise bronhiidi akuutne ägenemine (adekvaatselt diagnoositud);

-kerge kuni keskmise raskusega olmetekkene kopsupõletik;

-naha ja pehmete kudede infektsioonid;

-Chlamydia trachomatis’e poolt põhjustatud komplitseerumata kusiti- ja emakakaelapõletik.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Chlamydia trachomatis’e poolt põhjustatud komplitseerumata kusiti- ja emakakaelapõletikku ravitakse 1000 mg ühekordse suukaudse annusega.

Kõigi teiste näidustuste korral on annuseks 1500 mg, mis manustatakse kolme järjestikuse päeva jooksul – 500 mg ööpäevas. Alternatiivina võib sama annuse (1500 mg) manustada ka

viie päeva jooksul – esimesel päeval manustatakse 500 mg ning teisest kuni viienda päevani 250 mg ööpäevas.

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel kasutatakse sama annust kui täiskasvanutel. Et eakatel patsientidel võivad esineda proarütmilised seisundid, tuleb olla eriti ettevaatlik, sest esineb risk südamerütmihäirete ja torsade de pointes’i tekkeks (vt lõik 4.4).

Lapsed

Azithromycin Sandoz tablette tohib manustada ainult lastele kehamassiga üle 45 kg - neile manustatakse tavalisi täiskasvanute annuseid. Alla 45 kg kehamassiga lastel võib kasutada asitromütsiini teisi ravimvorme, nt suspensiooni.

Neerukahjustusega patsiendid

Kerge kuni keskmise raskusega neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 10...80 ml/min) ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.4).

Maksakahjustusega patsiendid

Kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.4).

Manustamisviis

Azithromycin Sandozt tuleb manustada ühekordse ööpäevase annusena. Tablette võib võtta koos toiduga.

4.3Vastunäidustused

Asitromütsiini kasutamine on vastunäidustatud, kui patsiendil esineb ülitundlikkus asitromütsiini, erütromütsiini, mistahes makroliid- või ketoliidantibiootikumi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Nagu erütromütsiini ja teiste makroliidide manustamisel, on harva täheldatud tõsiseid ülitundlikkusreaktsioone, sh angioneurootilist turset ja anafülaksiat (harva letaalse lõppega). Mõned neist asitromütsiini poolt põhjustatud reaktsioonidest on põhjustanud korduvaid sümptomeid ning sellistel juhtudel on olnud vajalik pikaajalisem jälgimisperiood ning ravi.

Kuna asitromütsiini peamine eliminatsioonitee on maksa kaudu, tuleb seda ravimit väljendunud maksahaigusega patsientidel kasutada ettevaatusega. Asitromütsiini kasutamisel on teatatud fulminantsest hepatiidist, mis võib viia eluohtliku maksapuudulikkuseni (vt lõik 4.8). Mõnedel patsientidel võis olla varem maksahaigus või nad võisid kasutada teisi hepatotoksilisi ravimeid.

Maksafunktsiooni häire nähtude ja sümptomite korral, nagu kiiresti arenev asteenia koos ikterusega, uriini tumenemine, kalduvus verejooksude tekkeks või hepaatiline entsefalopaatia, tuleb kohe teha maksafunktsiooni testid/uuringud. Maksahäirete tekkimisel tuleb asitromütsiini manustamine lõpetada.

Ergotamiini derivaate võtvate patsientide puhul on mõnede makroliidide kaasuval manustamisel tekkinud ergotism. Puuduvad andmed ergotamiini derivaatide ja asitromütsiini vahelise võimaliku koostoime kohta. Siiski ei tohi ergotismi teoreetilise tekkevõimaluse tõttu asitromütsiini manustada koos ergotamiini derivaatidega (vt lõik 4.5).

Teiste makroliidide, sh asitromütsiini kasutamisel on täheldatud kardiaalse repolarisatsiooniaja ja QT-intervalli pikenemist, mis suurendavad arütmia ja torsade de

pointes’i tekkeohtu (vt lõik 4.8). Et järgnevad seisundid võivad suurendada ventrikulaarsete arütmiate (sh torsade de pointes) riski, mis võib omakorda põhjustada südameseiskust, tuleb asitromütsiini kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel esinevad proarütmilised seisundid (eriti naised ja eakad patsiendid), nagu:

-patsiendid, kellel on kaasasündinud või tõestatud omandatud QT-intervalli pikenemine;

-patsiendid, kes kasutavad ravimeid, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli, nt IA (kinidiin ja prokaiinamiid) ja III klassi (dofetiliid, amiodaroon ja sotalool) antiarütmikumid, tsisapriid ning terfenadiin, antipsühhootikumid (nt pimosiid), antidepressandid (nt tsitalopraam) ja fluorokinoloonid (nt moksifloksatsiin ja levofloksatsiin);

-patsiendid, kellel on elektrolüütide tasakaalu häire (eelkõige hüpokaleemia ja hüpomagneseemia korral);

-patsiendid, kellel on kliiniliselt oluline bradükardia, arütmia või raske südamepuudulikkus.

Clostridium difficile’ga seotud kõhulahtisusest (Clostridium difficile associated diarrhoea − CDAD) on teatud peaaegu kõigi antibakteriaalsete ainete kasutamisel, sh asitromütsiini puhul. Raskusaste võib ulatuda kergest kõhulahtisusest kuni eluohtliku koliidini. Ravi antibakteriaalsete ainetega muudab käärsoole normaalset mikrofloorat, mis viib C. difficile ülemäärase kasvuni.

C. difficile toodab A- ja B-toksiine, mis aitavad kaasa CDAD tekkimisele. Hüpertoksiini tootvad C. difficile tüved põhjustavad suurenenud haigestumust ja suremust, sest need infektsioonid võivad olla resistentsed antimikroobsele ravile ja võivad vajada kolektoomiat. CDAD-ile tuleb mõelda kõigi patsientide puhul, kellel esineb pärast antibiootikumide kasutamist kõhulahtisus. Vajalik on hoolikas anamneesi võtmine, sest on teatatud CDAD esinemisest enam kui kaks kuud pärast antibakteriaalsete ainete kasutamist. CDAD-i korral on peristaltikat pärssivad ravimid vastunäidustatud.

Asitromütsiiniga ravitavatel patsientidel on teatatud myasthenia gravis’e sümptomite ägenemisest ja müasteenia sündroomi uuest avaldumisest (vt lõik 4.8).

Lastel ei ole Mycobacterium avium complex’i (MAC-i) profülaktika ega ravi ohutust ja efektiivsust tõestatud.

Enne asitromütsiini väljakirjutamist tuleb kaaluda järgmist

Asitromütsiini õhukese polümeerikattega tabletid ei sobi raskete infektsioonide raviks, kui vajatakse kiiresti antibiootikumi suurt kontsentratsiooni veres.

Asitromütsiin ei ole infektsioonide empiirilises ravis esmavalik piirkondades, kus resistentsete isolaatide esinemissagedus on 10% või kõrgem (vt lõik 5.1).

Piirkondades, kus esineb sageli resistentsust erütromütsiin A suhtes, on eriti tähtis võtta arvesse mustrit tundlikkuse arenemisest asitromütsiini ja teiste antibiootikumide suhtes.

Nagu teiste makroliidide puhul, on mõnedes Euroopa riikides teatatud asitromütsiini suhtes resistentse Streptococcus pneumoniae suurest esinemissagedusest (> 30%) (vt lõik 5.1). Sellega tuleb arvestada, kui ravitakse Streptococcus pneumoniae poolt põhjustatud infektsioone.

Farüngiit/tonsilliit

Asitromütsiin ei ole esmavaliku ravim Streptococcus pyogenes’e poolt põhjustatud farüngiidi ja tonsilliidi raviks. Nendel näidustustel ning ka akuutse reumaatilise palaviku ärahoidmiseks on esmavaliku ravim penitsilliin.

Sinusiit

Asitromütsiin ei ole tihti esmavaliku ravim sinusiidi raviks.

Äge keskkõrvapõletik

Asitromütsiin ei ole tihti esmavaliku ravim ägeda keskkõrvapõletiku raviks.

Naha ja pehmete kudede infektsioonid

Peamine pehmete kudede infektsioonide tekitaja, Staphylococcus aureus, on sageli asitromütsiini suhtes resistentne. Seetõttu loetakse pehmete kudede infektsioonide korral asitromütsiinravi eeltingimuseks tundlikkuse testimist.

Infitseerunud põletushaavad

Asitromütsiin ei ole näidustatud infitseerunud põletushaavade raviks.

Sugulisel teel levivad haigused

Sugulisel teel levivate haiguste ravi korral tuleb välistada samaaegne T. palladium infektsioon.

Neuroloogilised või psühhiaatrilised haigused

Neuroloogiliste või psühhiaatriliste häiretega patsientidele tuleb asitromütsiini manustada ettevaatusega.

Nagu kõigi antibiootiliste ravimitega, on soovitatav jälgida mittetundlike organismide, sh seente, superinfektsiooni nähtude suhtes.

Raske neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus <10 ml/min) on täheldatud asitromütsiini süsteemse ekspositsiooni 33%-list suurenemist (vt lõik 5.2).

Azithromycin Sandoz tabletid sisaldavad sojaletsitiini, mis võib olla sojavalgu allikaks; seetõttu ei tohi seda võtta patsiendid, kes on allergilised soja või maapähklite suhtes, sest esineb risk ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teiste ravimite toime asitromütsiinile

Antatsiidid

Antatsiidide ja asitromütsiini samaaegse manustamise farmakokineetilises uuringus ei täheldatud toimet üldisele biosaadavusele, kuigi maksimaalne kontsentratsioon seerumis vähenes ligikaudu 25% võrra. Patsiendid, kes saavad nii asitromütsiini kui antatsiide, ei tohi neid ravimeid võtta samal ajal.

Asitromütsiini peab võtma vähemalt 1 tund enne või 2 tundi pärast antatsiidi kasutamist. Asitromütsiini koheselt vabastavate suspensioonigraanulite manustamine koos ühekordse 20 ml ko-magaldroksi (alumiinium- ja magneesiumhüdroksiid) annusega ei mõjutanud asitromütsiini imendumise määra ega ulatust.

Flukonasool

Asitromütsiini 1200 mg ühekordse annuse samaaegne manustamine ei mõjutanud flukonasooli 800 mg ühekordse annuse farmakokineetikat. Flukonasooli ja asitromütsiini samaaegsel manustamisel ei muutunud viimase üldine eksponeeritus ega poolväärtusaeg. Siiski täheldati kliiniliselt ebaolulist asitromütsiini CMAX vähenemist (18%).

Nelfinaviir

1200 mg asitromütsiini samaaegsel manustamisel nelfinaviiriga tasakaaluseisundis (750 mg kolm korda ööpäevas) suurenes asitromütsiini kontsentratsioon. Kliiniliselt olulisi kõrvaltoimeid ei täheldatud ja annust ei ole vaja kohandada.

Rifabutiin

Asitromütsiini ja rifabutiini samaaegne manustamine ei mõjutanud kummagi toimeaine kontsentratsiooni seerumis.

Patsientidel, kes said samaaegset ravi asitromütsiini ja rifabutiiniga, täheldati neutropeeniat. Kuigi neutropeeniat on seostatud rifabutiini kasutamisega, ei ole põhjuslikku seost rifabutiini ja asitromütsiini kombinatsiooniga tõestatud (vt lõik 4.8).

Terfenadiin

Farmakokineetilistes uuringutes ei ole leidnud tõendamist koostoimed asitromütsiini ja terfenadiini vahel. Harva on teatatud juhtudest, kus sellise koostoime võimalust ei saanud täielikult välistada; siiski puudusid spetsiifilised tõendid, et selline koostoime oli esinenud.

Tsimetidiin

Asitromütsiini farmakokineetilises uuringus tsimetidiini üksikannusega, mis manustati kaks tundi enne asitromütsiini, jäi asitromütsiini farmakokineetika muutumatuks.

Asitromütsiini toime teistele ravimitele

Ergotamiini derivaadid

Teoreetilise võimaluse tõttu ergotismi tekkeks ei ole soovitatav koos kasutada asitromütsiini ja ergotamiini derivaate (vt lõik 4.4).

Digoksiin (P-gp substraadid)

On teatatud, et makroliidantibiootikumide, sh asitromütsiini manustamine koos P- glükoproteiini substraatidega, nagu digoksiin, suurendab P-glükoproteiini substraatide sisaldust seerumis. Seetõttu, kui asitromütsiini manustatakse koos P-gp substraadiga, nagu digoksiin, tuleb arvestada võimalusega, et substraadi seerumikontsentratsioon suureneb.

Suukaudselt manustatavad kumariintüüpi antikoagulandid

Ühes farmakokineetilise koostoime uuringus tervetel vabatahtlikel ei muutnud asitromütsiin varfariini 15 mg üksikannuse antikoagulatiivset toimet. Turuletulekujärgsel perioodil on teatatud juhtudest, kus asitromütsiini ja suukaudsete kumariinitüüpi antikoagulantide samaaegse manustamise tagajärjel on antikoaguleeriv toime tugevnenud. Kuigi põhjuslikku seost ei ole tuvastatud, tuleb kaaluda protrombiiniaja kontrollimise sagedust, kui asitromütsiini kasutatakse patsientidel, kes saavad kumariinitüüpi suukaudseid antikoagulante.

Tsüklosporiin

Ühes farmakokineetilises uuringus, kus tervetele vabatahtlikele manustati suukaudselt 500 mg asitromütsiini ööpäevas kolme päeva jooksul ning seejärel tsüklosporiini suukaudne üksikannus 10 mg/kg, leiti, et lõpptulemusena suurenesid oluliselt tsüklosporiini CMAX ja AUC0-5. Sellest tulenevalt tuleb rakendada ettevaatust, enne kui kaalutakse nende ravimite samaaegset manustamist. Kui nende ravimite samaaegne manustamine on vajalik, tuleb jälgida tsüklosporiini sisaldust ja annust vastavalt kohandada.

Teofülliin

Asitromütsiini ja teofülliini samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikel ei ilmnenud kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid. Kuna on teatatud koostoimetest teiste makroliidide ja teofülliini vahel, on soovitav olla tähelepanelik nähtude suhtes, mis viitavad teofülliini taseme tõusule.

Trimetoprim/sulfametoksasool

Trimetoprimi/sulfametoksasooli (160 mg/800 mg) samaaegsel manustamisel seitsme ööpäeva jooksul ning 1200 mg asitromütsiini manustamisel 7. päeval, ei täheldatud märkimisväärset toimet trimetoprimi ega sulfametoksasooli maksimaalsetele kontsentratsioonidele, üldisele eksponeeritusele ega eritumisele uriiniga. Asitromütsiini kontsentratsioon seerumis oli sarnane teistes uuringutes täheldatuga.

Zidovudiin

Asitromütsiini ühekordne (annuses 1000 mg) ja korduv manustamine (annustes 600 või 1200 mg) mõjutas vähesel määral zidovudiini või selle glükuroniid metaboliidi farmakokineetikat plasmas või eritumist neerude kaudu. Siiski tõstis asitromütsiini manustamine fosforüleeritud zidovudiini (kliiniliselt aktiivne metaboliit) kontsentratsiooni

perifeerse vere mononukleaarsetes rakkudes. Selle nähtuse kliiniline tähtsus on ebaselge, kuid see võib olla patsientidele kliiniliselt kasulik.

Asitromütsiinil puudub oluline koostoime hepaatilise tsütokroom P450 süsteemiga. Arvatakse, et asitromütsiinil puuduvad need farmakokineetilised ravimitevahelised koostoimeid, mida on täheldatud erütromütsiinil ja teistel makroliididel. Asitromütsiini puhul ei esine maksa tsütokroom P450 induktsiooni ega inaktiveerimist tsütokroom-metaboliit kompleksi kaudu.

Astemisool, alfentanüül

Puuduvad andmed koostoimete kohta astemisooli või alfentanüüliga. Nende ravimite ja asitromütsiini samaaegsel manustamisel on soovitatav ettevaatus, kuna on teada, et nende ainete toime tugevneb makroliidantibiootikumi erütromütsiin samaaegsel manustamisel.

Atorvastatiin

Atorvastatiini (10 mg ööpäevas) samaaegne manustamine asitromütsiiniga (500 mg ööpäevas) ei muutnud atorvastatiini kontsentratsiooni plasmas (HMG CoA-reduktaasi inhibeerimise testi põhjal).

Kuid turuletulekujärgselt on asitromütsiini ja statiine koos saavatel patsientidel teatatud rabdomüolüüsist.

Karbamasepiin

Farmakokineetilise koostoime uuringus tervetel vabatahtlikel ei täheldatud olulist toimet karbamasepiini või selle aktiivse metaboliidi tasemele plasmas, kui patsiendid said samaaegselt asitromütsiini.

Tsisapriid

Tsisapriid metaboliseerub maksas ensüüm CYP3A4 vahendusel. Kuna makroliidid pärsivad seda ensüümi, võib tsisapriidi samaaegne manustamine põhjustada QT-intervalli pikenemist, ventrikulaarseid arütmiaid ja torsades de pointes’t.

Tsetirisiin

Asitromütsiini 5-päevane ravikuur koos 20 mg tsetirisiiniga tasakaaluseisundis ei põhjustanud tervetel vabatahtlikel farmakokineetilisi koostoimeid ega olulisi QT-intervalli muutusi.

Didanosiinid (dideoksüinosiin)

Asitromütsiini (1200 mg ööpäevas) manustamine koos didanosiiniga (400 mg ööpäevas) 6-le HIV positiivsele patsiendile ei mõjutanud didanosiini tasakaaluseisundi farmakokineetikat platseeboga võrreldes.

Efavirens

600 mg asitromütsiini üksikannuse ja efavirensi (400 mg ööpäevas 7 päeva jooksul) samaaegne manustamine ei põhjustanud mingeid kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid.

Indinaviir

Asitromütsiini (1200 mg ühekordse annusena) samaaegne manustamine ei mõjutanud statistiliselt olulisel määral indinaviiri (manustatuna annuses 800 mg kolm korda ööpäevas 5 ööpäeva jooksul) farmakokineetikat.

Metüülprednisoloon

Tervetel vabatahtlikel farmakokineetilise koostoime uuringus ei olnud asitromütsiinil olulist toimet metüülprednisolooni farmakokineetikale.

Midasolaam

500 mg asitromütsiini manustamine üks kord ööpäevas kolme päeva jooksul ei põhjustanud tervetel vabatahtlikel olulisi muutusi midasolaami üksikannuse (15 mg) farmakokineetikas ega farmakodünaamikas.

Sildenafiil

Tavalistel tervetel meessoost vabatahtlikel ei leitud tõendeid asitromütsiini (500 mg ööpäevas kolme päeva jooksul) toimest sildenafiili ega selle peamise ringleva metaboliidi AUC ja CMAX väärtustele.

Triasolaam

Asitromütsiini (500 mg 1.päeval ja 250 mg 2.päeval) samaaegne manustamine triasolaamiga (0,125 mg 2.päeval) 14-le tervele vabatahtlikule ei põhjustanud olulist toimet triasolaami mistahes farmakokineetilisele muutujale võrreldes triasolaami ja platseeboga.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Puuduvad adekvaatsed andmed asitromütsiini kasutamise kohta rasedatel naistel. Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes loomadel on näidatud, et asitromütsiin läbib platsenta, kuid teratogeenseid toimeid ei ole täheldatud (vt lõik 5.3). Asitromütsiini kui toimeaine kasutamise ohutus raseduse ajal ei ole kinnitust leidnud. Seetõttu tohib asitromütsiini raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui võimalik kasulikkus ületab võimaliku riski.

Imetamine

On teatatud, et asitromütsiin eritub rinnapiima, kuid puuduvad adekvaatsed ja hästi kontrollitud kliinilised uuringud imetavatel emadel, mis kirjeldaksid asitromütsiini rinnapiima imendumise farmakokineetikat. Ravi ajal asitromütsiiniga tuleb rinnaga toitmine katkestada, sest ei ole teada, kas asitromütsiinil võib esineda kõrvaltoimeid rinnaga toidetud imikule. Teiste nähtude kõrval võivad rinnaga toidetud imikul esineda kõhulahtisus, limaskestade seeninfektsioon ning sensibilisatsioon. Imetamisest on soovitatav loobuda kogu ravi ajaks ning kuni kaheks päevaks pärast ravi lõppu. Pärast seda võib imetamisega jätkata.

Fertiilsus

Rottidel tehtud fertiilsusuuringutes täheldati asitromütsiini manustamise järel väiksemat tiinestumise määra. Selle tulemuse tähtsus inimesele ei ole teada.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Puuduvad tõendid, mis viitaksid, et asitromütsiin võiks omada toimet patsiendi võimele juhtida autot või käsitseda masinaid.

4.8Kõrvaltoimed

Alljärgnevas tabelis on organsüsteemi klassi ja esinemissageduse alusel loetletud kõrvaltoimed, mis on kindlaks tehtud kliinilise kogemuse ja turuletulekujärgse kogemuse käigus. Turuletulekujärgselt esinenud kõrvaltoimed on lisatud kaldkirjas. Esinemissagedused on liigitatud järgmiselt: Väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000); teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed loetletud raskuse vähenemise järjekorras.

Asitromütsiiniga võimalikult või tõenäoliselt seotud kõrvaltoimed kliiniliste uuringute kogemuse ja turuletulekujärgse kogemuse põhjal.

Kõrvaltoimed, mis on tõenäoliselt seotud Mycobacterium Avium Complex’i profülaktika ja raviga ning mis põhinevad kliinilistel uuringutel ja turuletulekujärgsel jälgimisel. Need kõrvaltoimed erinevad nendest, mida on teatatud koheselt või prolongeeritult toimeainet vabastavate ravimvormidega, olemuse või esinemissageduse poolest.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Kõrvaltoimed, mis ilmnesid ravimi manustamisel soovitatutest suuremates annustes, olid sarnased tavaliste annuste kasutamisel tekkinud kõrvaltoimetega. Üleannustamise korral on näidustatud üldised sümptomaatilised ja üldised toetavad meetmed vastavalt vajadusele.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks; makroliidid; asitromütsiin,

ATC-kood: J01FA10

Toimemehhanism

Asitromütsiin on makroliidantibiootikumide gruppi kuuluv asaliid. Seondudes ribosoomi 50S- alaühikuga, hoiab asitromütsiin ära peptiidiahelate translokatsiooni ribosoomi ühelt küljelt teisele. Selle tulemusena hoitakse tundlikes organismides ära RNA-sõltuv valgusüntees.

FK/FD suhe

AUC/MIC on asitromütsiini peamine FK/FD parameeter, mis korreleerub kõige paremini asitromütsiini efektiivsusega.

Resistentsuse mehhanism

Resistentsus asitromütsiini suhtes võib olla loomulik või omandatud. Bakterite resistentsusel on kolm peamist mehhanismi: sihtkoha muutmine, antibiootikumi transpordi muutmine ja antibiootikumi modifitseerimine.

Streptococcus pneumoniae, A-grupi beetahemolüütilise streptokoki, Enterococcus faecalis’e ja Staphylococcus aureus’e, sh metitsilliinresistentse S. aureus’e (MRSA) puhul esineb täielik ristuv resistentsus erütromütsiini, asitromütsiini, teiste makroliidide ja linkoosamiidide suhtes.

Kriitilised kontsentratsioonid

EUCAST (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing - Antimikroobse Tundlikkuse Euroopa Analüüsikomitee)

Tundlikkus

Teatud mikroobiliikide omandatud resistentsus võib varieeruda sõltuvalt geograafilisest asukohast ja ajast; väga vajalik on informatsioon kohaliku resistentsuse kohta, eriti raskete infektsioonide ravis. Kui kohaliku resistentsuse esinemine muudab küsitavaks kasutatava ravimi efektiivsuse (vähemalt teatud tüüpi infektsioonide puhul), tuleb vajadusel paluda ekspertarvamust.

Patogeenid, mille korral resistentsus võib osutuda probleemiks: vähemalt ühes Euroopa Liidu riigis on resistentsuse esinemine võrdne või suurem kui 10%.

Tundlikkuse tabel

Tavapäraselt tundlikud liigid

Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid

Haemophilus influenzae*

Moraxella catarrhalis*

Teised mikroorganismid

Chlamydophila pneumoniae

Chlamydia trachomatis

Legionella pneumophila

Mycobacterium avium

Mycoplasma pneumonia*

Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib osutuda probleemiks

Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid

Staphylococcus aureus*

Streptococcus agalactiae

Streptococcus pneumoniae*

Streptococcus pyogenes*

Teised mikroorganismid

Ureaplasma urealyticum

Loomupäraselt resistentsed mikroorganismid

Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid

Staphylococcus aureus – metitsilliini- ja erütromütsiiniresistentsed tüved

Streptococcus pneumoniae – penitsilliini suhtes resistentsed tüved Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid

Escherichia coli Pseudomonas aeruginosa Klebsiella spp.

Anaeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid

Bacteroides fragilis’e grupp

* Kliiniline efektiivsus on tõestatud tundlikel isoleeritud organismidel kinnitatud kliiniliste näidustuste korral.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist on asitromütsiini biosaadavus ligikaudu 37%. Maksimaalne tase plasmas saabub 2…3 tundi pärast manustamist (pärast 500 mg ravimi ühekordset suukaudset manustamist oli CMAX ligikaudu 0,4 mg/l).

Jaotumine

Farmakokineetilised uuringud on näidanud, et asitromütsiini kontsentratsioon kudedes on märkimisväärselt suurem kui plasmas (maksimaalsest registreeritud plasmakontsentratsioonist kuni 50 korda suurem), mis viitab sellele, et toimeaine tungib hästi kudedesse (jaotusruumala on tasakaaluseisundis ligikaudu 31 l/kg). Pärast 500 mg ravimi ühekordset manustamist ületab ravimi kontsentratsioon sihtkudedes nagu kopsus, mandlites ja eesnäärmes tõenäoliste patogeenide puhul MIK90 väärtusi.

In vitro ja in vivo eksperimentaalsetes uuringutes akumuleerub asitromütsiin fagotsüütidesse ning selle vabanemist stimuleerib aktiivne fagotsütoos. Loomkatsetes ilmnes, et see protsess aitab kaasa asitromütsiini akumuleerumisele kudedesse.

Asitromütsiini seondumine plasmaproteiinidega on varieeruv ja sõltub ravimi kontsentratsioonist vereseerumis - varieerudes 50%-st (0,05 mg/l) kuni 12%-ni (0,5 mg/l).

Eritumine

Terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas peegeldab täpselt eliminatsiooni poolväärtusaega kudedes, mis on 2 kuni 4 päeva. Ligikaudu 12% intravenoosselt manustatud annusest eritub muutumatul kujul uriiniga kolme päeva jooksul - enamus sellest eritub esimese 24 tunni jooksul. Asitromütsiini ülekaalukalt peamiseks eritumisteeks muutumatu vormina on eritumine sapiga.

Tuvastatud metaboliidid, mis tekivad N- ja O-demetüleerimise, desosamiin- ja aglükoonringide hüroksüülimise ning kladinoosi konjugaadi lõhustumise teel, on mikrobioloogiliselt inaktiivsed. Eakatel vabatahtlikel (>65-aastastel) täheldati pärast 5 päeva kestnud ravikuuri AUC väärtuste kerget suurenemist (29% võrra) võrreldes nooremate vabatahtlikega (<45-aaastastega). Siiski ei ole tegemist kliiniliselt olulise erinevusega ning annust ei ole seetõttu vaja kohandada.

Farmakokineetika patsientide erirühmades

Neerupuudulikkus

Pärast asitromütsiini ühekordse annuse (1g) suukaudset manustamist suurenesid keskmine CMAX ja AUC0...120 kerge kuni keskmise raskusega neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 10...80 ml/min) vastavalt 5,1% ja 4,2% võrra, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega (glomerulaarfiltratsiooni kiirus > 80 ml/min).

Raske neerukahjustusega patsientidel suurenesid keskmine CMAX ja AUC0...120 vastavalt 61% ja 35% võrra, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega.

Maksapuudulikkus

Puuduvad tõendid selle kohta, et kerge kuni keskmise raskusega maksakahjustusega patsientidel esineks märkimisväärseid muutusi asitromütsiini farmakokineetilistes parameetrites seerumis, võrreldes normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Nende patsientide uriinis tundub asitromütsiini kontsentratsioon olevat suurenenud - arvatavasti kompenseerimaks vähenenud maksakliirensit.

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel on asitromütsiini farmakokineetika sarnane noorematel täiskasvanutel täheldatuga.

Kuigi eakatel naistel täheldati kõrgemaid maksimaalseid (30...50% võrra suurenenud) plasmakontsentratsioone, ei esinenud neil siiski ravimi märkimisväärset akumuleerumist.

Imikud, väikelapsed, lapsed ja noorukid

Ravimi farmakokineetikat on uuritud lastel vanuses 4 kuud kuni 15 aastat, kes võtsid kapsleid, graanuleid või suspensiooni. Annustamisskeemi puhul, kus esimesel päeval manustati ravimit 10 mg/kg kehakaalu kohta ning 2...5 järgneval päeval annuses 5 mg/kg kehakaalu kohta, oli saavutatud CMAX pisut madalam kui täiskasvanutel – 224 mikrogrammi/l lastel vanuses 0,6...5 aastat (pärast kolmepäevast manustamist) ning 383 mikrogrammi/l lastel vanuses 6...15 aastat. Vanematel lastel täheldatud poolväärtusaeg (36 tundi) jääb täiskasvanute puhul oodatud piiridesse.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsetes, kus kasutati suuri annuseid, mis ületasid kuni 40 korda kliinilist annust, põhjustas asitromütsiin pöörduvat fosfolipidoosi, millega üldiselt märgatavaid toksikoloogilisi tagajärgi ei kaasnenud. Puuduvad tõendid selle kohta, et nimetatud toime oleks inimestel oluline asitromütsiini normaalse kasutamise korral.

Kartsinogeenne toime

Kartsinogeense potentsiaali hindamiseks ei ole pikaajalisi loomkatseid läbi viidud.

Mutageenne toime

Standardsetes laboriuuringutes: hiire lümfoomi test, inimese lümfotsüütide klastogeensuse test ja hiire luuüdi klastogeensuse test, ei ole asitromütsiinil mutageenset potentsiaali täheldatud.

Reproduktsioonitoksilisus

Embrüotoksilisuse loomkatsetes hiirtel ja rottidel, ei täheldatud mingeid teratogeenseid toimeid. Rottidel viis asitromütsiini manustamine annustes 100 ja 200 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas kergete luustumishäirete tekkeni lootel ning kehakaalu suurenemiseni emasloomal. Rottidel, kes said asitromütsiini annuses 50 mg/kg/ööpäevas ja rohkem, täheldati sünnieelsetes ja –järgsetes uuringutes kerget arengupeetust.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Mikrokristalne tselluloos

Eelželatiniseeritud maisitärklis

Ravimiametis kinnitatud juunis 2014