Repaglinide Portfarma - Repaglinide Portfarma ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Repaglinide Portfarma, 1 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 1 mg repagliniidi. INN. Repaglinidum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.
Kollased, ümmargused ja kaksikkumerad tabletid.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
II tüüpi diabeedi ravi, kui vere glükoosisisaldust ei suudeta hoida kontrolli all dieedi, füüsilise koormuse või kehakaalu vähendamisega. Repagliniidi võib kasutada ka kombineeritult metformiiniga II tüüpi diabeedi raviks, kui metformiini monoteraapiaga ei saavutata vere glükoosisisalduse piisavat vähenemist. 
Ravi tuleks määrata lisaks dieedile ja kehalisele koormusele, et vähendada toidust sõltuvat vere glükoosisisaldust.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Repagliniidi võetakse enne sööki ja optimaalse glükeemilise kontrolli tagamiseks määratakse annus individuaalselt. Lisaks patsiendi tavalisele enesekontrollile nagu vere ja/või uriini glükoosisisalduse mõõtmine, peab arst vähima efektiivse annuse kindlaksmääramiseks perioodiliselt jälgima patsiendi vere glükoositaset. Ravi tulemuslikkust võib hinnata ka glükeeritud hemoglobiini taseme järgi. Regulaarne jälgimine on vajalik, et avastada vere glükoosisisalduse ebapiisavat langust maksimaalse soovitatud annuse kasutamisel (st primaarne insuliinidefitsiit) või ravi vere glükoosisisaldust langetava toime vähenemist pärast esialgset efektiivsusperioodi (st sekundaarne insuliinidefitsiit).
Repagliniidi lühiajaline manustamine võib olla piisav diabeedi ajutise subkompensatsiooni perioodidel neile II tüüpi diabeediga patsientidele, kelle diabeet on tavaliselt hästi kompenseeritud dieediga. Repagliniidi tuleb võtta vahetult enne peamisi söögikordi (st preprandiaalselt).
Ravimi annused võetakse tavaliselt 15 minuti jooksul enne sööki, kuid see ajavahemik võib varieeruda ka vahetust söögieelsest võtmisest kuni 30 minutini vahetult enne sööki (st ravimit võetakse eineeelselt 2, 3 või 4 toidukorra puhul päevas). Patsiente, kes jätavad toidukorra vahele (või lisavad täiendava toidukorra), tuleb õpetada, et nad jätaksid vahele (või lisaksid) ka selle toidukorra annuse. 
Teiste toimeainete samaaegsel kasutamisel tutvu annuse arvestamiseks lõikudega 4.4 ja 4.5.
Algannus
Annuse määrab arst vastavalt patsiendi vajadusele. Soovitatav algannus on 0,5 mg. Vajadusel tuleks
annust muuta 1...2 nädala järel (lähtudes glükoosi muutustest veres). 
Üleviimisel teistelt suukaudsetelt hüpoglükeemilise toimega preparaatidelt on soovitatav algannus 1
mg.

Säilitusannus
Soovitatav ühekordne suurim annus on 4 mg manustatuna peamiste söögikordade ajal. 
Suurim ööpäevane annus ei tohi ületada 16 mg.

Patsientide erigrupid Repagliniid eritub peamiselt sapiga, mistõttu eritumine ei ole mõjutatud neeruhäiretest. 8% ühest repagliniidiannusest väljub organismist neerude kaudu, neerukahjustusega patsientidel on toimeaine lõplik kliirens plasmas langenud. Kuna neerukahjustusega diabeedi haigetel on insuliinitundlikkus suurenenud, tuleb ravimit annustada ettevaatlikult.  Kliinilisi uuringuid ei ole tehtud üle 75-aastastel ja maksapuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.4). 
>75-aastaste või maksafunktsioonihäirega patsientidega ei ole kliinilisi uuringuid läbi viidud (vt lõik 4.4).
Ohutuse ja/või efektiivsuse andmete puudumise tõttu ei ole repagliniidi kasutamine lastel ja alla 18aastastel noorukitel soovitatav.
Hüpoglükeemia vältimiseks peaks preparaadi alg- ja säilitusannus kurnatud või alatoitluse all kannatavatele patsientidele olema konservatiivne ja annuse muutmine ettevaatlik. 
Hüpoglükeemia vältimiseks peaks preparaadi alg- ja säilitusannus kurnatud või alatoitluse all kannatavatele patsientidele olema konservatiivne ja annuse muutmine ettevaatlik.
Patsiendid, kes kasutavad teisi suukaudselt manustatavaid hüpoglükeemilise toimega ravimeid Patsiente võib teistelt suukaudsetelt hüpoglükeemilise toimega preparaatidelt repagliniidile otse üle viia. Kindel seos repagliniidiannuse ja teiste suu kaudu manustatavate hüpoglükeemilise toimega ravimite annuse vahel puudub. Siirdumisel repagliniidravile on soovitatav maksimaalne algannus 1 mg, võetuna enne peamisi söögikordi.
Repagliniidi võib võtta kombineeritult metformiiniga siis, kui vere glükoosisisalduse kontrolliks ei piisa ainult metformiinist. Sellisel juhul jääb metformiini annus samaks ning repagliniidi manustatakse täiendavalt. Repagliniidi algannus on 0,5 mg enne peamisi söögikordi; annust muudetakse, nagu monoteraapia puhulgi, vastavalt muutustele vere glükoosisisalduses.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus repagliniidi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
I tüüpi diabeet (insuliinsõltuv diabeet), C-peptiid negatiivne. 
Diabeetiline ketoatsidoos, koomaga või ilma. 
Raske maksafunktsiooni häire. 
Gemfibrosiili samaaegne kasutamine (vt lõik 4.5). 


4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel 
Üldised hoiatused Repagliniid on näidustatud ainult juhul, kui kontroll vere glükoosisisalduse üle on ebapiisav ja diabeedi sümptomid ei kao, vaatamata piisavale dieedile, kehalisele koormusele ja kehakaalu vähendamisele.
Repagliniid, nagu teisedki insuliini sekretsiooni põhjustavad ravimid, võib esile kutsuda hüpoglükeemiat.
Paljudel patsientidel nõrgeneb aja jooksul hüpoglükeemilise toimega ravimite vere glükoosisisaldust langetav toime. See võib tuleneda diabeedi süvenemisest või vähenenud ravimitundlikkusest. Sellist reaktsiooni nimetatakse sekundaarseks insuliinidefitsiidiks, et eristada seda primaarsest insuliinidefitsiidist, mille puhul ravim osutub ebaefektiivseks kohe ravi alguses. Enne kui otsustate, et patsiendil on sekundaarne insuliinidefitsiit, kontrollige ravimiannuse ja füüsilise koormuse piisavust ja dieedi järgimist.
Repagliniid mõjub beetarakkudele lühitoimeliselt läbi kindla seondumiskoha. Repagliniidi kasutamist insuliini sekretsiooni põhjustavate preparaatide manustamisega kaasneva sekundaarse insuliinidefitsiidi puhul ei ole kliiniliste katsetuste käigus uuritud. Uuringuid koostoime kohta teiste insuliini sekretsiooni esile kutsuvate ravimitega ja akarboosiga ei ole tehtud. 
On tehtud uuringuid kombineeritud ravi kohta NPH (Neutral Protamine Hagedorn) insuliini või tiasolidiindioonidega. Võrdluseks teiste kombineeritud ravimeetoditega tuleb siiski veel määrata kasu ja riski suhe.
Kombineeritud ravi koos metformiiniga suurendab hüpoglükeemia ohtu. Patsientidel, kelle diabeet on kompenseeritud hüpoglükeemilist toimet omavate suukaudsete ravimitega, võib stressiolukorras (palavik, trauma, infektsioon või operatsioon) vere glükoosisisalduse kontroll osutuda ebapiisavaks. Sellistel puhkudel võib tekkida vajadus katkestada repagliniidravi ja ravida ajutiselt insuliiniga. 
Repagliniidi kasutamist võib seostada ägeda koronaarsündroomi (nt müokardi infarkt) suurenenud esinemissagedusega (vt lõigud 4.8 ja 5.1).
Kooskasutamine Repagliniidi peaks kasutama ettevaatlikult või vältima patsientide puhul, kes kasutavad repagliniidi metabolismi mõjutavaid ravimeid (vt lõik 4.5). Kui kooskasutus on vajalik, on nõutav vere glükoosisisalduse hoolikas jälgimine ja patsiendi täpne kliiniline monitoorimine.
Patsientide erigrupid
Maksakahjustusega patsientidel ei ole kliinilisi uuringuid tehtud. Kliinilised uuringud puuduvad ka
laste, alla 18-aastaste noorukite ja üle 75-aastaste patsientide osas. 
Seetõttu ei ole nende patsientide ravi soovitatav. 

Jõuetute või alatoitunud patsientide puhul on soovitatav hoolikas annuse tiitrimine. Alg- ja säilitusannused peaksid olema tagasihoidlikud (vt lõik 4.2).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
On teada, et mitmed ravimid mõjutavad repagliniidi metabolismi. Arst peab seetõttu arvestama võimalike koostoimetega.
In vitro andmed näitavad, et repagliniid metaboliseerub peamiselt CYP2C8, aga ka CYP3A4 kaudu. Tervete vabatahtlike kliinilised andmed näitavad samuti, et CYP2C8 on tähtsaim repagliniidi metabolismis osalev ensüüm ning ensüümil CYP3A4 on vähem tähtis roll, kuigi selle suhteline osakaal võib suureneda CYP2C8 inhibeerimise korral. Järelikult võivad repagliniidi metabolismi ja seeläbi kliirensit muuta ravimid, millel on neid tsütokroom P-450 ensüüme inhibeeriv või indutseeriv toime. Eriti ettevaatlik tuleb olla, kui üheaegselt manustatakse nii CYP2C8 ja 3A4 inhibiitoreid koos repagliniidiga.
Tuginedes in vitro uuringutele, näib repagliniid olevat aktiivse hepaatilise seondumise substraadiks (orgaaniline anioontransportvalk OATP1B1). Ravimid, mis inhibeerivad OATP1B1, võivad samamoodi suurendada plasma repagliniidi kontsentratsiooni, nagu on ilmnenud tsüklosporiini puhul (vt allpool).
Repagliniidi hüpoglükeemilist toimet võivad tugevdada ja/või pikendada järgmised ained: gemfibrosiil, klaritromütsiin, itrakonasool, ketokonasool, trimetoprim, tsüklosporiin, teised diabeediravimid, monoaminooksüdaasi inhibiitorid (MAOI), mitteselektiivsed beetablokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, salitsülaadid, mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA), oktreotiid, alkohol ja anaboolsed steroidid.
CYP2C8 inhibiitori gemfibrosiili (600 mg kaks korda päevas) ja repagliniidi (ühekordne 0,25 mg annus) samaaegsel kasutamisel tervetel vabatahtlikel suurenes repagliniidi AUC 8,1 korda ja Cmax 2,4 korda. Gemfibrosiil pikendas repagliniidi poolväärtusaega 1,3 tunnilt 3,7 tunnini, mille tagajärjel võib tugevneda ja pikeneda repagliniidi vere glükoosisisaldust alandav toime, ja suurendas repagliniidi kontsentratsiooni plasmas 7. tunniks 28,6 kordseks. Gemfibrosiili ja repagliniidi samaaegne kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Tervete vabatahtlikega läbiviidud uuring näitas, et repagliniidi (üksikannus 0,25 mg) ja tsüklosporiini (korduv annus 100 mg) koosmanustamine suurendas repagliniidi AUC ja Cmax vastavalt 2,5 korda ja 1,8 korda. Kuna koostoimet repagliniidi suuremate annustega kui 0,25 mg ei ole kindlaks tehtud, siis tsüklosporiini koosmanustamist repagliniidiga tuleks vältida. . Kui kooskasutamine on vajalik, on nõutav vere glükoosisisalduse hoolikas jälgimine ja patsiendi täpne kliiniline monitooring (vt lõik 4.4).
CYP2C8 inhibiitori gemfibrosiili (600 mg kaks korda päevas) ja repagliniidi (ühekordne 0,25 mg annus) samaaegsel kasutamisel tervetel vabatahtlikel suurenes repagliniidi AUC 8,1 korda ja Cmax 2,4 korda. Gemfibrosiil pikendas repagliniidi poolväärtusaega 1,3 tunnilt 3,7 tunnini, mille tagajärjel võib tugevneda ja pikeneda repagliniidi vere glükoosisisaldust alandav toime, ja suurendas repagliniidi kontsentratsiooni plasmas 7. tunniks 28,6 kordseks. Gemfibrosiili ja repagliniidi samaaegne kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
CYP2C8 mõõduka inhibiitori trimetoprimi (160 mg kaks korda ööpäevas) ja repagliniidi (ühekordne 0,25 mg annus) koosmanustamise tulemusena suurenesid vähesel määral repagliniidi AUC, Cmax ja poolväärtusaeg (t½) (vastavalt 1,6; 1,4 ja 1,2 korda), kuid sellel ei olnud statistiliselt olulist toimet vere glükoosisisaldusele. Selline farmakodünaamilise toime puudumine oli täheldatav repagliniidi raviannusest väiksema annuse puhul. Kuna selliseid ohutusomadusi ei ole kindlaks tehtud kombinatsioonides, kus repagliniidi annus ületab 0,25 mg ja trimetoprimi annus ületab 320 mg, tuleb trimetoprimi ja repagliniidi kooskasutamist vältida. Kui kooskasutamine on vajalik, on nõutav vere glükoosisisalduse hoolikas jälgimine ja patsiendi täpne kliiniline monitooring (vt lõik 4.4).
Rifampitsiin, mis on tugev CYP3A4, aga ka CYP2C8 indutseerija, toimib nii repagliniidi metabolismi indutseerija kui ka inhibiitorina. Eelnev 7-päevane ravi rifampitsiiniga (600 mg), millele järgnes repagliniidi (ühekordne 4 mg annus) samaaegne manustamine seitsmendal päeval, viis repagliniidi AUC vähenemiseni 50% võrra (induktsiooni ja inhibitsiooni koosmõju). Kui repagliniidi manustati 24 tundi pärast viimase rifampitsiini annuse manustamist, täheldati repagliniidi AUC vähenemist 80% võrra (ainult indutseeriv toime). Rifampitsiini ja repagliniidi koosmanustamisel võib seetõttu vajalikuks osutuda repagliniidi annuse korrigeerimine, mis peab põhinema hoolikal vere glükoosisisalduse jälgimisel rifampitsiinravi alustamisel (äge inhibitsioon), järgneval annustamisel (nii inhibitsioon kui ka induktsioon), ravi lõpetamisel (ainult induktsioon) ning ligikaudu kahe nädala möödumisel rifampitsiinravi lõpetamisest, mil rifampitsiini indutseeriv toime on lakanud. Ei saa välistada, et teiste indutseerijate, näiteks fenütoiini, karbamasepiini, fenobarbitaali ja liht-naistepuna toime võib olla sarnane.
Ketokonasooli, CYP3A4 tugevate inhibiitorite prototüübi toimet repagliniidi farmakokineetikale uuriti tervetel katsealustel. 200 mg ketokonasooli samaaegsel manustamisel suurenesid repagliniidi AUC ja Cmax 1,2 korda ning vere glükoosisisaldus muutus alla 8%, kui samaaegselt manustati repagliniidi ühekordne annus 4 mg. 100 mg itrakonasooli, CYP3A4 inhibiitori samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele suurenes repagliniidi AUC 1,4 korda. Tervetel vabatahtlikel ei täheldatud märkimisväärset toimet vere glükoosisisaldusele. Koostoimeuuringus manustati tervetele vabatahtlikele 250 mg klaritromütsiini, mille toimemehhanism põhineb CYP3A4 tugeval inhibeerimisel. Selle tulemusena suurenesid vähesel määral repagliniidi AUC (1,4 korda) ja Cmax (1,7 korda). Seerumiinsuliini AUC keskmine kasv suurenes 1,5 korda ja maksimaalne kontsentratsioon 1,6 korda. Vastastikuse toime täpne mehhanism ei ole selge.
Beetaadrenoblokaatorid võivad maskeeerida hüpoglükeemia sümptomeid.
CYP3A4 substraatide tsimetidiini, nifedipiini, östrogeeni või simvastatiini samaaegne manustamine koos repagliniidiga ei muutnud oluliselt repagliniidi farmakokineetilisi näitajaid.
Tervetele vabatahtlikele manustatud repagliniid ei avaldanud kliinilisest seisukohast olulist toimet digoksiini, teofülliini või varfariini farmakokineetilistele omadustele. Seega ei ole vaja muuta nende ainete annust üheaegsel manustamisel repagliniidiga.
Repagliniidi hüpoglükeemilist toimet võivad vähendada järgmised ained: suukaudsed kontratseptiivid, rifampitsiin, barbituraadid, karbamasepiin, tiasiidid, kortikosteroidid, danasool, türeoidhormoonid ja sümpatomimeetikumid.
Kui loetletud ravimeid määratakse või ravi nendega lõpetatakse, tuleb repagliniidravi saavat patsienti tähelepanelikult jälgida, et avastada muutusi diabeedi kompensatsiooni tasemes.
Repagliniidi kasutamisel koos teiste, repagliniidi kombel peamiselt sapi kaudu erituvate ravimitega tuleb arvestada võimalikku koostoimet.

4.6 Rasedus ja imetamine
Repagliniidi toimet rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele ei ole uuritud. Seetõttu ei ole hinnatud ka tema ohutust raseduse ajal. Loomkatsetes ei ole repagliniid teratogeenset mõju avaldanud. Suurte repagliniidi annuste manustamisel rottidele tiinuse lõppstaadiumis ja imetamise perioodil ilmnes embrüotoksilisus, ebanormaalne jäsemete areng lootel ja vastsündinul. Repagliniidi on leitud katseloomade piimas. Seega ei tohi repagliniidi kasutada raseduse ajal ning rinnaga toitmise korral ei tohi emad ravimit kasutada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Patsiente peab teavitama ettevaatusabinõudest hüpoglükeemia vältimiseks sõiduki juhtimise ajal. See on eriti oluline neile, kellel puudub või on vähenenud võime tunnetada hüpoglükeemia hoiatavaid sümptomeid või kellel on korduvalt esinenud hüpoglükeemiat. Sellisel juhul tuleb tõsiselt kaaluda autojuhtimise või masinal töötamise vajalikkust.

4.8 Kõrvaltoimed
Repagliniidi ja teiste hüpoglükeemiliste ravimite kasutamisel on täheldatud alljärgnevaid kõrvalnähte. Kõrvalnähtude esinemissagedused on esitatud järgmiselt: sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Immuunsüsteemi häired
Väga harv: allergiaÜldised ülitundlikkusreaktsioonid (nt anafülaktiline reaktsioon) või immunoloogilised reaktsioonid nagu vaskuliit.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: hüpoglükeemia Teadmata: hüpoglükeemiline kooma ja hüpoglükeemiline teadvusetus Nagu teistegi hüpoglükeemiliste ravimite puhul, on pärast repagliniidi manustamist täheldatud hüpoglükeemilisi reaktsioone. Need reaktsioonid on enamasti kerged ja hõlpsasti kõrvaldatavad süsivesikute manustamisega. Rasketel juhtudel, mis nõuavad kõrvalist abi, võib vajalikuks osutuda glükoosi infusioon. Nende reaktsioonide esinemissagedus sõltub, nagu igasuguse diabeediravi puhul, individuaalsetest teguritest, nagu toitumisharjumused, annustamine, liikumine ja stress (vt lõik 4.4).
Koostoimed teiste ravimitega võivad suurendada hüpoglükeemia riski (vt lõik 4.5). Turustamisjärgselt on saadud andmeid, et hüpoglükeemiat on esinenud patsientidel, kelle ravis on kasutatud ka metformiini või tiasolidinediooni.
Seedetrakti häired
Sage: kõhuvalu ja kõhulahtisus Väga harv: oksendamine ja kõhukinnisus Teadmata: iiveldus
Kliinilistes uuringutes on kirjeldatud järgmisi seedetrakti kaebuseid: kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine ja kõhukinnisus. Nende sümptomite esinemissagedus ja raskus ei erinenud sellest, mida on täheldatud teiste insuliini sekretsiooni soodustavate ravimite puhul.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Teadmata: ülitundlikkus
Naha ülitundlikkusreaktsioonid võivad avalduda erüteemi, sügeluse, nahalööbe ja urtikaariana.
Erineva keemilise struktuuri tõttu ei ole põhjust karta ristuvat allergiat sulfonüüluurea preparaatidega.

Silma kahjustused
Väga harv: nägemishäired
Vere glükoosisisalduse muutused on teadaolevalt viinud mööduvate nägemishäirete tekkeni, eriti ravi
alguses. Pärast repagliniidravi alustamist on neid häireid kirjeldatud vaid väga üksikutel juhtudel.
Kliinilistes uuringutes ei ole ükski neist juhtudest viinud repagliniidravi katkestamiseni.

Südame häired
Harv: kardiovaskulaarne haigus II tüüpi diabeet on seotud suurema kardiovaskulaarsete haiguste riskiga. Kuigi ühes epidemioloogilises uuringus teatati ägeda koronaarse sündroomi kõrgemast esinemissagedusest repagliniidravi saanud grupis, jääb seose põhjuslikkus ebaselgeks (vt lõigud 4.4 ja 5.1).
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: ebanormaalne maksafunktsioon Väga harvadel juhtudel on teatatud maksa raskest talitlushäirest. Põhjuslikku seost repagliniidiga ei ole siiski tõestatud. Väga harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.Üksikutel juhtudel on repagliniidravi ajal kirjeldatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Enamik neist juhtudest olid kerged ja mööduvad ning maksaensüümide aktiivsuse suurenemise tõttu katkestasid ravi vaid üksikud patsiendid.

4.9 Üleannustamine
Repagliniidi manustati 6 nädala jooksul 4 korda päevas annuse suurendamisega järk-järgult iga nädal, 4…20 mg-ni. Mingit ohtu ei täheldatud. Kuna selle uuringu käigus suurendati hüpoglükeemia vältimiseks kalorite hulka toidus, siis võib suhteline üleannustamine esile kutsuda vere glükoosisisalduse liigse languse koos hüpoglükeemia sümptomite (pearinglus, higistamine, värinad, peavalu jne) kujunemisega. Nimetatud sümptomite ilmnemisel tuleb tarvitusele võtta adekvaatsed meetmed vere madala glükoosisisalduse korrigeerimiseks (süüa süsivesikuid). Tõsisema hüpoglükeemia tekkimisel (järsk enesetunde halvenemine, teadvusekaotus või kooma) tuleb manustada intravenoosselt glükoosi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: teised glükoosisisaldust vähendavad ained, v.a insuliinid, ATC-kood: A10BX02 Repagliniid on uus suukaudne lühitoimeline insuliini sekretsiooni põhjustav ravim. Repagliniid langetab vere glükoosisisalduse taset akuutselt, stimuleerides insuliini vabanemist pankreasest. Toime sõltub beetarakkude funktsioonist pankreasesaarekestes.  Repagliniid sulgeb ATP-sõltuvad kaaliumikanalid beetaraku membraanis, toimides läbi sihtvalgu, mis on erinev kui teistel insuliini sekreteerivatel preparaatidel. See depolariseerib beetaraku ja viib kaltsiumikanalite avanemisele. Kaltsiumi suurenenud juurdevool põhjustab insuliini sekretsiooni beetarakust.
II tüüpi diabeedi haigetel kujunes insulinotroopne vastus toidule 30 minuti jooksul pärast repagliniidi suukaudset manustamist. Toime ilmnes vere glükoosisisalduse langusena kogu söögiaja vältel. Kõrgenenud insuliinitase ei jäänud püsima pärast toidu seedumist. Repagliniiditase plasmas vähenes kiiresti ja 4 tundi pärast manustamist oli toimeaine kontsentratsioon II tüüpi diabeedi haigete plasmas madal. II tüüpi diabeedi haigetel esines ravimiannusest sõltuv vere glükoosisisalduse langus, kui repagliniidi manustati 0,5…4 mg.  Kliiniliste uuringute tulemused osutavad, et repagliniidi on optimaalne annustada lähtuvalt põhisöögiaegadest (preprandiaalne annustamine).  Ravimit võetakse tavaliselt 15 minutit enne sööki, kuid manustamisaeg võib ka varieeruda – kas vahetult enne sööki või kuni 30 minutit enne sööki.
Ühes epidemioloogilises uuringus täheldati repagliniidiga ravitud patsientidel ägeda koronaarse sündroomi suurenenud riski võrreldes sulfonüüluureaga ravitud patsientidega (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

5.2 Farmakokineetilised omadused
Repagliniid imendub seedetraktist kiiresti ning seetõttu tõuseb ka toimeaine kontsentratsioon plasmas kiiresti. Kõrgtase saabub ühe tunni jooksul pärast ravimi manustamist. Kui maksimumtase on saavutatud, väheneb repagliniidi kontsentratsioon plasmas kiiresti ning repagliniid elimineerub 4…6 tunni jooksul. Poolväärtusaeg plasmas on umbes üks tund.  Repagliniidi farmakokineetikale on iseloomulik keskmine täielik biosaadavus 63% (variatsioonikordaja (CV) 11%), väike jaotusruumala 30 l (mis vastab levikule intratsellulaarsesse koevedelikku) ning kiire elimineerumine verest.  Kliiniliste uuringute käigus on ilmnenud plasma repagliniidikontsentratsiooni kõrge interindividuaalne muutlikkus (60%). Intraindividuaalne muutlikkus varieerub madalast mõõdukani (35%) ning kuna repagliniidi annustatakse vastavalt kliinilisele vastusele, ei ole preparaadi tõhusus mõjutatav interindividuaalsest muutlikkusest.
Maksapuudulikkusega patsientidel ning eakatel II tüüpi diabeedi haigetel on repagliniidi ekspositsioon plasmas suurenenud. AUC (SD) oli pärast 2 mg (maksapuudulikkusega patsientidel 4 mg) ühekordset manustamist 31,4 ng/ml tunnis (28,3) tervetel vabatahtlikel, 304,9 ng/ml tunnis (228,0) maksapuudulikkusega patsientidel ning 117,9 ng/ml tunnis (83,8) eakatel II tüüpi diabeedi haigetel.  Pärast raske neerupuudulikkusega patsientide (kreatiniini kliirens 20...39 ml/min) 5-päevast ravi repagliniidiga (2 mg 3 korda ööpäevas) näitasid tulemused AUC ja poolväärtusaja (t1/2) olulist 2kordset tõusu, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientide näitudega.
Repagliniid on inimorganismis tihedalt seotud plasmaproteiiniga (rohkem kui 98%).
Repagliniidi farmakokineetikas ei esinenud kliiniliselt olulisi erinevusi, kui preparaati manustati 0; 15 või 30 minutit enne sööki või söögist loobumisel. 
Repagliniid metaboliseerub peaaegu täielikult ja ükski seni uuritud metaboliit ei ole andnud kliiniliselt olulist hüpoglükeemilist efekti. 
Repagliniid ja selle metaboliidid erituvad eelkõige sapi kaudu. Väga väike osa (vähem kui 8%) manustatud annusest ilmneb uriinis, peamiselt metaboliitidena. Vähem kui 1% algravimist leidub väljaheites.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Mikrokristalne tselluloos (E460) Kaltsiumvesinikfosfaat, veevaba Maisitärklis Amberliit (polakriliinkaalium) Povidoon Poloksameer 407 Meglumiin Glütserool Kolloidne ränidioksiid, veevaba  Magneesiumstearaat Kollane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2,5 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Blisterpakendid (PA/ALU/PVC-alumiinium), mis sisaldavad 30, 90 või 120 tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Portfarma ehf Borgartuni 26 105 Reykavik Island

8. MÜÜGILOA NUMBER

678010

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

03.03.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2011.