Actraphane

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Actraphane 30 40 RÜ/ml süstesuspensioon viaalis.

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Humaaninsuliin, rDNA (toodetud rekombinantse DNA tehnoloogiaga Saccharomyces cerevisiae's).

1 ml sisaldab 40 RÜ humaaninsuliini.

1 viaal sisaldab 10 ml suspensiooni, mis vastab 400 RÜ-le.

Üks RÜ (rahvusvaheline ühik) vastab 0,035 mg veevabale humaaninsuliinile.

Actraphane on lahustuva insuliini ja isofaanse insuliini (NPH) segu.

Actraphane 30 koosneb 30% lahustuvast insuliinist ja 70% isofaansest insuliinist.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstesuspensioon viaalis.

Hägune valge vesisuspensioon.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Suhkurtõve ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Actraphane on kaksiktoimega insuliin. Tema kahefaasiline koostis sisaldab nii lühikese kui ka pika

toimeajaga insuliini.

Eelsegatud insuliine manustatakse tavaliselt üks või kaks korda ööpäevas, kui samaaegselt soovitakse

saavutada nii kiiresti saabuvat kui ka pikemalt kestvat toimet.

Annustamine

Annustamine on individuaalne ja määratakse arsti poolt vastavalt patsiendi vajadustele. Individuaalne

insuliinivajadus on tavaliselt 0,3 kuni 1,0 RÜ/kg/ööpäev. Ööpäevane insuliinivajadus võib olla

kõrgem insuliiniresistentsusega patsientidel (nt puberteediealistel või rasvumisest tingituna) ja

madalam osaliselt säilinud endogeense insuliiniproduktsiooni korral.

Optimeeritud glükeemiline kontroll lükkab edasi diabeedi hilistüsistuste arengut suhkruhaigetel. Sage

vere glükoosimonitooring on seetõttu soovitatav.

Süstile peaks 30 minuti jooksul järgnema süsivesikuid sisaldav eine või suupiste.

Annuse kohandamine

Kaasnev haigus, eriti infektsioon ja palavik, suurendab tavaliselt patsiendi insuliinivajadust.

Neeru- või maksakahjustus võib insuliinivajadust vähendada.

Muutunud füüsiline aktiivsus või muudatused tavapärases dieedis võivad tingida annuse muutmise.

Annuse kohandamine võib olla vajalik, kui patsient viiakse ühelt insuliinipreparaadilt teisele (vt lõik

4.4).

Manustamine

Subkutaanseks manustamiseks. Insuliini suspensioone ei tohi mingil juhul manustada intravenoosselt.

Actraphane’i süstitakse naha alla reide või kõhupiirkonda. Soovi korral võib süstida ka tuhara- või

deltalihase piirkonda.

Nahaalune süst kõhupiirkonda tagab kiirema imendumise võrreldes süstimisega teistesse

piirkondadesse.

Lihasesse süstimise ohtu vähendab süstimine sõrmede vahel pigistatud nahavolti.

Et kogu annus saaks kindlasti süstitud, tuleb nõela hoida naha all vähemalt 6 sekundit.

Vältimaks lipodüstroofia tekkimist tuleb süstekohti vahetada ka sama kehapiirkonna ulatuses.

Viaalid on kasutamiseks koos insuliinisüstaldega, millel on vastavate ühikutega skaala.

Actraphane’i pakendis on infoleht üksikasjalike juhistega, mida tuleb järgida.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).

Hüpoglükeemia.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ebaadekvaatne annustamine või ravi katkestamine, eriti I tüüpi diabeedi puhul, võib põhjustada

hüperglükeemiat.

Hüperglükeemia esmased tunnused ilmnevad järk-järgult, tundide või päevade jooksul. Nende hulka

kuuluvad janu, sagenenud urineerimine, iiveldus, oksendamine, unisus, punetav kuiv nahk, suukuivus,

isutus, ka atsetoonilõhnaline hingeõhk.

I tüüpi diabeedi puhul võib ravimata hüperglükeemia põhjustada diabeetilise ketoatsidoosi teket. See

seisund võib lõppeda surmaga.

Hüpoglükeemia võib tekkida, kui insuliiniannus on liiga suur võrreldes insuliinivajadusega (vt lõigud

4.8 ja 4.9).

Ühe söögikorra vahelejätmine või ettekavatsematu pingeline füüsiline tegevus võivad põhjustada

hüpoglükeemiat.

Patsientidel, kelle veresuhkrutaseme kontroll on paranenud, näiteks intensiivse insuliinravi

tulemusena, võivad harjumuspärased hüpoglükeemia hoiatavad sümptomid muutuda ning neid tuleb

sellest teavitada.

Hüpoglükeemia hoiatavad sümptomid võivad kaduda pikka aega diabeeti põdenuil.

Patsiendi üleviimine uuele insuliinitüübile või -liigile peab kulgema range meditsiinilise järelevalve

all. Muutused ravimi kontsentratsioonis, margis (tootjas), tüübis (lühikese toimeajaga, kaksiktoimega,

pika toimeajaga insuliin jne), päritolus (loomne insuliin, humaaninsuliin või analooginsuliin) ja/või

tootmistehnoloogias (rekombinantne DNA või loomne insuliin) võivad tingida annuse muutmise

vajaduse. Vajadus muudatusteks üleminekul Actraphane’i kasutamisele selgub esimese annuse

manustamisel või esimeste nädalate või kuude jooksul.

Nagu iga insuliinravi puhul, võivad tekkida süstekoha reaktsioonid – valu, sügelus, lööve, paistetus ja

põletik. Süstekoha pidev vahetamine ka sama piirkonna ulatuses võib aidata neid reaktsioone

vähendada või vältida. Reaktsioonid kaovad tavaliselt väheste päevade või nädalate jooksul. Harvadel

juhtudel nõuavad süstekoha reaktsioonid Actraphane-ravi lõpetamist.

On kirjeldatud üksikuid juhtumeid, kus loomse päritoluga insuliinilt humaaninsuliinile siirdunutel

väljendusid hüpoglükeemia esmased hoiatavad sümptomid nõrgemini või varasemast erinevalt.

Enne reisile asumist peaks patsient konsulteerima raviarstiga, sest ajavööndite vahetusest tingituna

tuleb süstida insuliini ja süüa tavapärasest erinevatel aegadel.

Insuliini suspensioone ei tohi kasutada insuliinipumpades.

Actraphane sisaldab metakresooli, mis võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

Actraphane’i ja pioglitasooni kombinatsioon

On teatatud pioglitasooni ja insuliini kombinatsiooni kasutamisel tekkinud südamepuudulikkuse

juhtudest, eriti südamepuudulikkuse riskifaktoritega patsientidel. Seda tuleb arvesse võtta, kui

kaalutakse pioglitasooni ja Actraphane’i kombinatsioonravi. Kui sellist kombinatsiooni kasutatakse,

siis tuleb patsiente jälgida südamepuudulikkuse, kaalutõusu ja tursenähtude suhtes. Pioglitasoonravi

tuleb lõpetada, kui ilmneb mõne kardiaalse sümptomi halvenemine.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

On teada, et mitmed ravimid mõjutavad glükoosi metabolismi. Seetõttu peab arst arvestama

võimalikke koostoimeid ja küsitlema patsienti kasutatavate ravimite osas.

Insuliinivajadust võivad vähendada järgmised ained:

Suukaudsed hüpoglükeemilise toimega ravimid, monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid,

mitteselektiivsed beeta-adrenoblokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid,

salitsülaadid, alkohol, anaboolsed steroidid ja sulfoonamiidid.

Insuliinivajadust võivad suurendada järgmised ained:

Suukaudsed kontratseptiivid, tiasiidid, glükokortikoidid, kilpnäärmehormoonid ja beetasümpatomimeetikumid,

kasvuhormoon ja danasool.

Beeta-adrenoblokaatorid võivad varjata hüpoglükeemia tunnuseid ja pidurdada hüpoglükeemiast

taastumist.

Oktreotiid/lanreotiid võib nii vähendada kui ka suurendada insuliinivajadust.

Alkohol võib intensiivistada ja pikendada insuliini hüpoglükeemilist toimet.

4.6 Rasedus ja imetamine

Piirangud diabeedi insuliinraviks raseduse ajal puuduvad, kuna insuliin ei läbi platsentaarbarjääri.

Nii hüpo- kui ka hüperglükeemia, mis võivad ilmneda diabeedi puuduliku ravi korral, suurendavad

loote väärarengute ja surma riski. Soovitav on raseda diabeedihaige intensiivne jälgimine kogu

rasedusaja vältel, ka kavandatava raseduse korral.

Üldiselt väheneb insuliinivajadus esimese trimestri jooksul ning suureneb teisel ja kolmandal

trimestril.

Pärast sünnitust langeb insuliinivajadus kiiresti raseduseelsele tasemele.

Imetava ema insuliinravi ei ohusta lapse tervist. Küll aga võib tekkida vajadus korrigeerida

Actraphane’i annust.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendi keskendumis- ja reageerimisvõime võib hüpoglükeemia tulemusel väheneda. See asjaolu

võib põhjustada ohtu olukorras, kus need omadused on eriti tähtsad (nt auto juhtimine või

mehhanismide käsitsemine).

Patsient peaks olema informeeritud ettevaatusabinõudest hüpoglükeemia vältimiseks sõiduki juhtimise

ajal. See on eriti oluline neile, kellel puudub või on vähenenud võime tunnetada hüpoglükeemia

hoiatavaid sümptomeid või kellel on korduvalt olnud hüpoglükeemiahood. Neil juhtudel tuleb

autojuhtimise soovitatavust tõsiselt kaaluda.

4.8 Kõrvaltoimed

Nagu teistelgi insuliinipreparaatidel on hüpoglükeemia enamasti kõige sagedamini esinev kõrvaltoime.

See võib ilmneda, kui insuliiniannus on võrreldes insuliinivajadusega liiga suur. Kliinilised katsed ja

turustamiskogemus on näidanud, et hüpoglükeemia sagedus varieerub koos patsiendipopulatsiooni ja

annustamisrežiimidega. Seepärast ei saa spetsiifilist sagedust esitada. Raskekujuline hüpoglükeemia

võib viia teadvuse kadumise ja/või krampide tekkeni ning lõppeda ajutise või püsiva ajukahjustuse või

isegi surmaga.

Allpool on loetletud kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed, mida peetakse seotuks

Actraphane’iga. Kõrvaltoimete esinemissagedused on väljendatud järgnevalt: aeg-ajalt esinevad

(≥1/1000 kuni <1/100), üksikute spontaansete juhtude esinemus on määratletud kui väga harv

(<1/10 000), kaasaarvatud üksikjuhtumid.

Igas sagedusgrupis on kõrvaltoimed reastatud tõsiduse kahanemise järjekorras.

Närvisüsteemi kahjustused

Aeg-ajalt – perifeerne neuropaatia

Glükeemilise kontrolli kiire taastumisega võib kaasneda seisund, mida nimetatakse akuutseks

valulikuks neuropaatiaks. See seisund on enamasti pöörduv.

Silmakahjustused

Väga harv – refraktsioonihäired

Refraktsioonianomaaliad võivad ilmneda pärast insuliinravi alustamist. Need sümptomid on enamasti

mööduvad.

Aeg-ajalt – diabeetiline retinopaatia

Pikaajaline hea glükeemiline kontroll vähendab diabeetilise retinopaatia riski suurenemist. Siiski võib

intensiivse insuliinravi ja glükeemilise kontrolli järsu paranemisega kaasneda ajutine diabeetilise

retinopaatia süvenemine.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Aeg-ajalt – lipodüstroofia

Lipodüstroofia võib tekkida süstekohas, kui seda sama piirkonna ulatuses piisavalt ei vahetata.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Aeg-ajalt – süstekoha reaktsioon

Süstekoha ärritusnähud (punetus, turse, sügelus, valu ja hematoom süstekohas) võivad tekkida

insuliinravi käigus. Need nähud on enamasti ajutise loomuga ja kaovad ravi jätkamisel.

Aeg-ajalt – turse

Insuliinravi alustamisel võib esineda turset. Need nähud on tavaliselt ajutise loomuga.

Immuunsüsteemi kahjustused

Aeg-ajalt – urtikaaria, lööve

Väga harv – anafülaktilised reaktsioonid

Üldise ülitundlikkuse sümptomiteks võivad olla ulatuslik nahalööve, kihelemine, higistamine,

gastrointestinaalsed häired, angioneurootiline turse, hingamisraskused, südamepekslemine, vererõhu

langus ja minestamine/teadvusekaotus. Üldise ülitundlikkuse reaktsioonid võivad olla eluohtlikud.

4.9 Üleannustamine

Insuliinidel puudub kindel üleannustamise määr. Hüpoglükeemia võib areneda järk-järgult.

• Kergemate hüpoglükeemiajuhtumite raviks tuleb suu kaudu anda glükoosi või suhkrurikast

toitu. Seetõttu on diabeetikutel soovitav alati kaasas kanda mõnda suhkrutükki, maiustusi,

küpsiseid või magusat mahla.

• Tõsise hüpoglükeemiajuhtumi korral, kui patsient kaotab teadvuse, võib vastava väljaõppe

saanud isik süstida glükagooni (0,5 - 1 mg) lihasesse või naha alla või peab tervishoiutöötaja

süstima intravenoosselt glükoosi. Glükoosi tuleb süstida intravenoosselt ka juhul, kui patsient ei

reageeri glükagoonisüstile 10 - 15 min jooksul.

Vältimaks hüpoglükeemia kordumist on soovitav teadvuse taastudes manustada suu kaudu

süsivesikuid.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: insuliinid ja nende analoogid süstimiseks, keskmise ja lühikese

toimeajaga (humaan)insuliini kombinatsioon. ATC kood: A10A D01.

Insuliini veresuhkrutaset langetav toime tuleneb sellest, et seondudes lihas- ja rasvarakkude

insuliiniretseptoritele, soodustab ta glükoosi omastamist ning samal ajal inhibeerib glükoosi

sekretsiooni maksast.

Actraphane on kaksiktoimega insuliin.

Actraphane’i toime algab ½ tunni jooksul, saavutab maksimumi 2 - 8 tunni jooksul ning kestab kuni

24 tundi.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Insuliini poolväärtusaeg vereringes on mõni minut. Seega määravad insuliinipreparaadi toimeaja ainult

tema absorptsiooniomadused.

Protsessi mõjutavad erinevad tegurid (nt insuliiniannus, manustamistee ja -koht, nahaaluse rasvakihi

paksus, diabeedi tüüp). Seetõttu mõjutavad insuliinide farmakokineetikat märkimisväärselt intra- ja

interindividuaalsed erinevused.

Imendumine

Kuna preparaat on insuliinide segu, siis on imendumine nii kiire kui ka pikaajaline. Kiiretoimelise

insuliini maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub 1,5 - 2,5 tunni jooksul pärast subkutaanset

manustamist.

Jaotumine

Ei ole täheldatud erilist seondumist plasma valkudega, v.a ringlevate insuliini antikehadega (kui neid

esineb).

Metabolism

Humaaninsuliin laguneb insuliini proteaasi või insuliini lagundavate ensüümide ja võimalik, et ka

proteiindisulfiidisomeraasi mõjul. On oletatud mitmeid humaaninsuliini molekuli lõhustumise

(hüdrolüüsi) kohtasid. Lõhustumisjärgselt moodustuvatest metaboliitidest ei ole ükski aktiivne.

Eliminatsioon

Terminaalse poolväärtusaja määrab ära nahaalusest koest imendumise kiirus. Terminaalne

poolväärtusaeg (t1/2) on seetõttu pigem imendumise kui insuliini enda plasmast elimineerumise mõõt

(insuliini t1/2 vereringes on mõni minut). Uuringud on andnud t1/2 väärtuseks 5 - 10 tundi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kantserogeensuse,

reproduktsioonitoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tsinkkloriid

Glütserool

Metakresool

Fenool

Dinaatriumfosfaatdihüdraat

Naatriumhüdroksiid (pH korrigeerimiseks)

Vesinikkloriidhape (pH korrigeerimiseks)

Protamiinsulfaat

Süstevesi

6.2 Sobimatus

Insuliini tohib lisada ainult sellistele ühenditele, millega tema sobivus on teada.

Insuliini suspensioone ei tohi lisada infusioonilahustele.

6.3 Kõlblikkusaeg

30 kuud säilitatuna temperatuuril 2 ºC…8 ºC.

Kasutusel olles või toatemperatuuril (alla 25°C) säilitades 6 nädalat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Enne kasutamist hoida külmkapis (2 °C…8 °C).

Hoida eemal sügavkülmast või jahutuselemendist.

Mitte hoida sügavkülmas.

Kasutusele võetuna: mitte hoida külmkapis või temperatuuril üle 25 °C.

Valguse eest kaitsmiseks hoida viaal välispakendis.

Hoida ülemäärase kuumenemise ja päikesevalguse eest.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

10 ml klaasist viaal (tüüp 1) on suletud bromobutüül/polüisopreenkummist korgiga ja kaitsva

turvakorgiga.

Pakendi suurused: 1 ja 5 viaali x 10 ml ja mitmikpakend 5 x (1 x 10 ml) viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Insuliinipreparaate, mis on olnud külmunud, ei tohi kasutada.

Soovitatav on lasta külmkapist võetud Actraphane-viaalil saavutada toatemperatuur (mitte üle 25 ºC)

enne resuspendeerimist vastavalt esmakordse kasutamise juhistele.

Insuliini suspensioone ei tohi kasutada, kui nad ei ole resuspendeerimise järel ühtlaselt valged ja

hägused.

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Novo Nordisk A/S

Novo Allé

DK-2880 Bagsværd

Taani

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/02/229/001-002, 036

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 7. oktoober 2002

Müügiloa uuendamise kuupäev: 18. september 2007

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV