Aerrane - inhal aur, lahus n1; n1 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

AERRANE, inhalatsiooniaur, lahus

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

100 ml või 250 ml isofluraani.

3.RAVIMVORM

Inhalatsiooniaur, lahus.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Üldanesteesia sissejuhatamine ja säilitamine.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Anesteesia induktsioon: kontsentratsioon 0,5% on vajaliku anesteesia esilekutsumiseks piisav. Kontsentratsioon 1,3…3,0% on tavaliselt piisav kirurgilise operatsiooni läbiviimiseks vajaliku anesteesia esilekutsumiseks 7…10 minuti jooksul.

Juhul, kui isofluraani kasutatakse induktsiooniks monoanesteetikumina või kombineerituna hapniku või hapniku-dilämmastikoksiidi seguga, soovitatakse köha ning larüngospasmi vältimiseks kasutada induktsioonis paralleelselt ühe eelpoolnimetatud variandiga lühitoimelist barbituraati või propofooli, etomidaati või midasolaami.

Anesteesia säilitamine. Kirurgilise operatsiooni ajal on tavaliselt piisavaks säilituskontsentratsiooniks 1,0…2,5%, samaaegse hapniku ja dilämmastikoksiidi manustamisega.

Kui AERRANE inhalatsiooniauru, lahust manustatakse samaaegselt puhta hapnikuga, on vajalikuks säilituskontsentratsiooniks 1,5…3,5%.

Anesteesia lõpetamine. Kirurgilise operatsiooni lõpus tuleb AERRANE kontsentratsiooni vähendada 0,5%-ni, haava sulgemise ajal 0%-ni, et võimaldada kiiret ärkamist.

Pärast anesteetikumide manustamise lõpetamist tuleb patsiendi hingamisteid ventileerida mitu korda 100%-lise hapnikuga kuni täieliku ärkamiseni.

Manustamisviis

Kindlustamaks täpset isofluraani kontsentratsiooni manustatavas gaasisegus, tuleb kasutada spetsiaalselt isofluraani jaoks kalibreeritud aurustit.

Kui vektorgaasiks on O2 ja NO segu vahekorras 50% : 50%, on isofluraani minimaalne alveolaarne kontsentratsioon ligikaudu 0,65%.

4.3Vastunäidustused

•Isofluraan on vastunäidustatud patsientidele, kellel on teadaolev ülitundlikkus isofluraani või teiste halogeenitud anesteetikumide suhtes.

•Samuti on see vastunäidustatud patsientidele, kellel onteadaolev või kahtlustatav geneetiline vastuvõtlikkus maliigsele hüpertermiale.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Nagu kõiki tugevatoimelisi üldanesteetikume, tuleb ka isofluraani manustada ainult piisavalt varustatud anesteesiakeskkonnas. Seda peavad tegema isikud, kes tunnevad ravimi farmakoloogiat ning kellel on kvalifitseeritud väljaõpe ja kogemused anesteesias patsiendi käsitlemiseks.

Manustatud anesteetikumi kontsentratsiooni täpseks kontrollimiseks tuleb kasutada spetsiaalselt isofluraani jaoks kalibreeritud aurustit. Anesteesia sügavusega suurenevad hüpotensioon ja hingamisdepressioon.

Et isofluraani manustamisel võib anesteesia sügavus kergesti ja kiiresti muutuda, tuleb kasutada ainult selliseid aurusteid, millega saab väljastada ennustatava koguse vastuvõetava täpsusega, või sellist tehnikat, mille vältel saab sissehingatavat või väljahingatavat kontsentratsiooni jälgida. Hüpotensiooni ja hingamisdepressiooni raskuse alusel on mõnevõrra võimalik hinnata anesteesia sügavust.

Isofluraani kasutamisel sünnitusabi operatsioonidel on täheldatud suurenenud verekaotust, mis on võrreldav pärast teiste inhalatsioonianesteetikumide kasutamist täheldatuga (vt lõik 4.6).

Aruanded näitavad, et isofluraan võib põhjustada maksakahjustust alates kergest lühiaegsest maksaensüümide aktiivsuse suurenemisest kuni väga harvadel juhtudel surmaga lõppeva maksanekroosini.

On teatatud, et maksakahjustuse tekkerisk on suurem varasema ekspositsiooni korral halogeenitud süsivesinikanesteetikumidele, eriti kui ajavahemik on lühem kui 3 kuud. Maksatsirroos, viirushepatiit või mõni teine maksahaigus võivad olla põhjuseks, et valida halogeenitud anesteetikumi asemel mõni muu anesteetikum.

Isofluraan võib põhjustada hingamisdepressiooni, mida võib võimendada premedikatsioon narkootiliste preparaatidega või teiste hingamist pärssivate ravimite manustamine. Hingamist tuleb jälgida ja vajaduse korral toetada (vt lõik 4.8).

Korduva anesteesia kasutamisest ei ole saadud piisavalt kogemusi, et anda selle kohta kindlaid soovitusi. Nagu kõikide halogeenitud anesteetikumide korral, peab korduval kasutamisel lühikese perioodi vältel olema ettevaatlik.

Neuromuskulaarsete haigustega, näiteks myasthenia gravis`ega patsientidel võib täheldada neuromuskulaarse väsimuse tugevnemist.Isofluraani manustamisel nendele patsientidele peab olema ettevaatlik.

Sügava anesteesia korral suurendab isofluraan märkimisväärselt aju verevoolu. Võib esineda mööduvat tserebrospinaalset vedeliku rõhu tõusu, mis on täielikult taastatav hüperventileerimisega.

Isofluraani tuleb kasutada ettevaatlikult suurenenud intrakraniaalse rõhuga patsientidel. Sellistel juhtudel võib olla vajalik hüperventilatsioon.

Aerrane manustamisel peab olema ettevaatlik, kui patsiendil on oht bronhokonstriktsiooni ja bronhospasmi tekkeks (vt lõik 4.8).

Sõltumata kasutatavast anesteetikumist on tähtis säilitada normaalset hemodünaamikat, et vältida koronaararterite haigusega patsientidel müokardi isheemiat.

AERRANE toimib ärritavalt limaskestadele. Seetõttu on isofluraani manustamine masknarkoosi abil komplitseeritud.

Anesteesia sissejuhatamisel lastel võib suureneda süljevoolus ja trahheobronhiaalne sekretsioon, mis võib põhjustada larüngospasmi (vt lõik 4.8).

Maliigne hüpertermia

Vastuvõtlikel patsientidel võib isofluraananesteesia kutsuda esile skeletilihaste hüpermetaboolse seisundi, mis põhjustab hapnikuvajaduse suurenemist ja kliinilist sündroomi, mida tuntakse maliigse hüpertermiana. Sündroomiga kaasnevad mittespetsiifilised tunnused, nagu lihasrigiidsus, tahhükardia, tahhüpnoe, tsüanoos, arütmiad ja ebastabiilne vererõhk. (Tuleb märkida, et mitmed nendest mittespetsiifilistest nähtudest võivad ilmneda kerge anesteesia, ägeda hüpoksia jne korral.) Üldise metabolismi suurenemine võib avalduda kehatemperatuuri tõusuna (mis võib tõusta kiiresti kas varem või hiljem, kuid ei ole tavaliselt metabolismi kiirenemise esimene märk) ja CO2 imendumise süsteemi (kuum kanister) suurenenud kasutamisena. PaO2 ja pH võivad langeda ning tekkida võib hüperkaleemia ja aluse defitsiit. Isofluraani kasutamisel on teatatud surmaga lõppenud maliigse hüpertermia juhtudest. Raviks on seisundit esile kutsuva aine (nt isofluraani) manustamise lõpetamine, dantroleennaatriumi intravenoosne manustamine ja toetav ravi. Toetava raviga üritatakse taastada normaalset kehatemperatuuri, pakkuda respiratoorset ja tsirkulatoorset tuge ning korrigeerida elektrolüütide-vedeliku-happe-aluse tasakaalu kõrvalekaldeid. (Lisateabe saamiseks patsiendi ravi kohta tutvuge intravenoosse dantroleennaatriumi väljakirjutamise juhistega.) Hiljem võib tekkida neerupuudulikkus.

Üksikjuhtudel on rühma -CFH sisaldavate halogeenitud inhaleeritavate ühendite puhul (s.o desfluraan, enfluraan ja isofluraan) teatatud karboksühemoglobiini tõusnud tasemest patsiendi veres. Normaalse niiskustasemega absorbentide juuresolekul ei teki kliiniliselt olulist süsinikmonooksiidi kontsentratsiooni. CO2 absorbentide tootjate juhiseid tuleb hoolikalt järgida.

Isofluraani kasutamist hüpovoleemilistel, hüpotensiivsetel ja nõrgestatud organismiga patsientidel ei ole ulatuslikult uuritud. Sellistel patsientidel soovitatakse kasutada väiksemat isofluraani kontsentratsiooni.

Harvadel juhtudel on selle klassi üldanesteesia ravimite kasutamisel koos kuivanud CO2 absorbentidega (eriti nendega, mis sisaldavad kaaliumhüdroksiidi, nt Baralyme) teatatud ülemäärasest kuumusest, suitsust ja/või tulest anesteesiaaparaadis. Kui klinitsist kahtlustab, et CO2 absorbent võib olla ära kuivanud, tuleb see enne isofluraani manustamist asendada. Paljude CO2 absorbentide värvusindikaator ei pruugi kuivamise tulemusena muutuda. Seetõttu ei tohi märkimisväärse värvuse muutuse puudumist võtta kui kinnitust adekvaatsest hüdratsioonist. CO2 absorbente tuleb rutiinselt vahetada värvusindikaatori seisundile vaatamata.

Inhalatsioonianesteetikumide kasutamist on harva seostatud seerumi kaaliumitaseme tõusuga, mis on postoperatiivsel perioodil põhjustanud lastel südame rütmihäireid ja surma. Kõige rohkem on ohustatud nii latentse kui ka väljendunud neuromuskulaarse haigusega (eelkõige Duchenne’i lihasdüstroofiaga) patsiendid. Enamikku (kuid mitte kõiki) neist juhtudest on seostatud samaaegse suktsinüülkoliini kasutamisega. Nendel patsientidel täheldati ka vereseerumi kreatiniinkinaasi taseme märkimisväärset tõusu ja mõnedel juhtudel müoglobinuuriale viitavaid muutusi uriini koostises. Vaatamata sarnasusele maliigse hüpertermiaga, ei esinenud neil patsientidel lihasrigiidsuse ega hüpermetaboolse seisundi nähte ega sümptomeid. Taolise seisundi tekkimisel on soovitatav kiire sekkumine, mis hõlmab hüperkaleemia ning resistentsete rütmihäirete ravi, ja sellele järgnev seisundi hindamine latentse neuromuskulaarse haiguse puhul.

Isofluraan võib põhjustada kahe kuni nelja anesteesiale järgneva päeva jooksul vähest intellektuaalse funktsiooni langust. Väikesed tujumuutused ja sümptomid võivad püsida kuni kuue päeva vältel pärast ravimi manustamist. Sellega peab arvestama, kui patsiendid jätkavad oma igapäevaseid toimetusi, sh autojuhtimist või masinatega töötamist (vt lõik 4.7).

Isofluraan lõõgastab emakalihast ja sünnitusabi operatsioonidel tuleb kasutada väikseimat võimalikku isofluraani kontsentratsiooni (vt lõik 4.6).

Isofluraan tugevdab märkimisväärselt mittedepolariseerivate lihaslõõgastite toimet.

Nooremad kui kaheaastased lapsed

Isofluraani kasutamisel väikelastel tuleb olla ettevaatlik, sest selles vanuserühmas on kogemusi piiratult.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Isofluraani ja järgmiste ravimite samaaegne kasutamine nõuab patsiendi kliinilisening bioloogilise seisundi ranget jälgimist.

Vastunäidustatud kombinatsioon.

•Mitteselektiivne monoamiini oksüdaasi inhibiitor – kriisi ja hemodünaamilise ebastabiilsuse oht operatsiooni või meditsiiniliste protseduuride ajal. Ravi MAO inhibiitoriga peab lõpetama 15 päeva enne operatsiooni.

•β-sümpatomimeetikumide (isoprenaliin) ning α- ja β-sümpatomimeetikume (adrenaliin, noradrenaliin) – tuleb isofluraani narkoosi ajal kasutada ettevaatlikult, sest on oht ventrikulaarse arütmia tekkeks.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid.

•Beetablokaatorid: samaaegne beetablokaatorite kasutamine võib tugevdada inhalatsioonianesteetikumide kardiovaskulaarseid toimeid, sealhulgas hüpotensiooni ja negatiivseid inotroopseid toimeid. Oht kardiovaskulaarsete kompensatsioonimehhanismide blokeerumiseks.. Isoniasiid: hepatotoksilise toime suurenemise oht.

•Adrenaliin (epinefriin) manustatuna subkutaanselt või igemesse: oht raske ventrikulaarse arütmia tekkeks südamefrekventsi kiirenemise tagajärjel. Müokardi tundlikkus adrenaliini suhtes on isofluraani kasutamisel väiksem kui halotaani kasutamisel. Adrenaliini annused, mis on suuremad kui 5 mcg/kg , manustatuna submukoosselt, võivad esile kutsuda korduvaid venrikulaarseid arütmiaid.

•Kaudse toimega adrenomimeetikumid (amfetamiin ja tema derivaadid, psühhostimulaatorid, isupärssijad, efedriin ja tema derivaadid):perioperatiivse hüpertensiooni risk. Plaanilisele operatsioonile minevatel patsientidel tuleb ideaaljuhul ravi katkestada paar päeva enne operatsiooni.

•Enamikul ülejäänud juhtudel, kui pidev ravimi kasutamine on hädavajalik, ei ole ravimi manustamise katkestamine enne üldanesteesiat vajalik. Piisab sellest, kui teavitada anestesioloogi kasutatavatest ravimitest.

•Lihasrelaksandid: isofluraan tugevdab märkimisväärselt nende toimet. Seetõttu soovitatakse isofluraani kasutamisel manustada üks kolmandik kuni pool lihasrelaksandi tavalisest annusest. Müoneuraalne toime kaob isofluraani kasutamisel aeglasemalt kui konventsionaalsete anesteetikumide kasutamisel. Neostigmiin mõjub mitte-depolariseerivate lihasrelaksantide toimele, kuid isofluraani lõõgastavale toimele neostigmiin ei mõju.

•Opioidid, bensodiasepiinid ja teised sedatiivsed ravimid on seotud hingamise pärssumisega ning nende manustamisel koos isofluraaniga tuleb olla ettevaatlik..

•Kaltsiumikanalite blokaatorid: isofluraani kasutamisel võib tekkida väljendunud hüpotensioon, eriti patsientidel, kes kasutavad dihüdropüridiini derivaate. Kaltsiumikanalite blokaatorite kasutamisel koos inhalatsioonianesteetikumidega tuleb olla ettevaatlik, sest esineb lisanduva negatiivse inotroopse toime oht.

Samaaegne N0 manustamine vähendab täiskasvanutel MAC-d (minimaalne alveolaarne kontsentratsioon) (vt lõik 4.2).

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal

Andmed isofluraani kasutamise kohta rasedatel puuduvad või on piiratud. Loomkatsed on näidanud reproduktiivtoksilisust. Isofluraani tohib raseduse ajal kasutada ainult siis, kui sellest saadav kasu kaalub üles võimalikud riskid.

Isofluraan lõõgastab emakalihast ja sünnitusabi operatsioonidel tuleb kasutada võimalikult väikest isofluraani kontsentratsiooni.

Kasutamine keisrilõike puhul

On näidatud, et isofluraan on kuni 0,75% kontsentratsioonide korral ohutu anesteesia säilitamiseks keisrilõike puhul (vt lõik 4.4).

Imetavad emad

Ei ole teada, kas isofluraan või selle metaboliidid erituvad inimese rinnapiima või mitte. Et paljud ravimid erituvad inimese rinnapiima, tuleb isofluraani manustamisel imetavatele naistele olla ettevaatlik.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

See ravim võib mõjutada auto juhtimist või masinatega töötamist. Patsient ei tohi juhtida mootorsõidukit ega töötada masinatega vähemalt 24 tundi pärast anesteesiat isofluraaniga. Käitumise ja intellektuaalse funktsiooni muutused võivad püsida kuni 6 päeva pärast manustamist. Sellega peab arvestama, kui patsiendid jätkavad oma igapäevaseid toimetusi, sh autojuhtimist või töötamist masinatega.

4.8Kõrvaltoimed

a. Ohutusprofiili kokkuvõte

Isofluraani manustamisel täheldatud kõrvaltoimed on enamasti annusest sõltuvad farmakofüsioloogiliste toimete laiendused, sealhulgas hingamise pärssumine, hüpotensioon ja arütmia. Võimalikud rasked kõrvaltoimed on maliigne hüpertermia, anafülaktilised reaktsioonid ja maksa kõrvaltoimed (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Postoperatiivsel perioodil on täheldatud külmavärinaid, iiveldust, oksendamist ja iileust.

b. Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina

Järgnev tabel näitab kõrvaltoimeid, millest on teatatud kliinilistes uuringutes ja pärast müügile tulekut. Esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel, seetõttu on märgitud “teadmata”.

Kõige sagedamini esinevate ravimi kõrvaltoimete kokkuvõte

Vt lõik 4.8(c)

Vt lõik 4.4

Patsientidel, kellele tehakse indutseeritud abort. Vt lõik 4.4.

Võib põhjustada kerget intellektuaalse funktsiooni langust 2...4 päeva pärast anesteesiat. Vt lõik 4.4. Väikesed tujumuutused ja sümptomid võivad püsida kuni kuue päeva vältel. Vt lõik 4.4.

c. Mõnede kõrvaltoimete kirjeldus

Valgete vereliblede arvu mööduvat suurenemist on täheldatud isegi operatsioonist tuleneva stressi puudumise korral.

Harva on saadud teateid ülitundlikkusest (sealhulgas kontaktdermatiit, lööve, düspnoe, vilisev hingamine, ebamugavustunne rinnus, näoturse või anafülaktiline reaktsioon), eriti seoses pikaajalise tööalase ekspositsiooniga inhalatsioonianesteetikumidele, sealhulgas isofluraanile. Need reaktsioonid on leidnud kinnitust kliinilise testimisega (nt metakoliintest). Inhalatsioonianesteetikumide kasutamise ajal tekkivate anafülaktiliste reaktsioonide etioloogia on siiski ebaselge samaaegse ekspositsiooni tõttu mitmetele erinevatele ravimitele, millest paljud teadaolevalt põhjustavad selliseid reaktsioone.

Isofluraananesteesia ajal ja selle järel on seerumis täheldatav anorgaanilise fluori taseme minimaalne tõus, mis on tingitud anesteetikumi bioloogilisest degradatsioonist.

Nefrotoksilise toime võimalus on aga siiski vähetõenäoline, sest tegemist on märgatavalt madalama tasemega kui neerudele toksiline kontsentratsioon (ühe uuringu andmetel keskmiselt 4,4 µmol/l).

d. Lapsed

Inhalatsioonianesteetikumide kasutamist on harva seostatud seerumi kaaliumitaseme tõusuga, mis on postoperatiivsel perioodil põhjustanud lastel südame rütmihäireid ja surma. (Vt lõik 4.4.)

Anesteesia sissejuhatamisel võib suureneda süljevoolus ja trahheobronhiaalne sekretsioon, mis võib põhjustada larüngospasmi. (Vt lõik 4.4.)

e. Teised eripopulatsioonid

Neuromuskulaarne haigus

Inhalatsioonianesteetikumide kasutamist on harva seostatud seerumi kaaliumitaseme tõusuga, mis on postoperatiivsel perioodil põhjustanud lastel südame rütmihäireid ja surma. Kõige rohkem on ohustatud nii latentse kui ka väljendunud neuromuskulaarse haigusega (eelkõige Duchenne’i lihasdüstroofiaga) patsiendid. (Vt lõik 4.4.)

Eakad

Eakad vajavad tavaliselt kirurgilise anesteesia säilitamiseks väiksemaid isofluraani kontsentratsioone. (Vt lõik 4.2.)

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teatada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest riikliku teavitussüsteemi www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Üleannustamisel tuleb lõpetada anesteetikumi manustamine.

Täheldatud on hüpotensiooni ja hingamise pärssumist. Soovitatav on vererõhu ja hingamise hoolikas jälgimine. Liiga sügavast anesteesiast tingitud hüpotensiooni ja hingamistegevuse pärssumise korrigeerimiseks võib olla vajalik toetavate meetmete võtmine. Tuleb kontrollida hingamisteede avatust ja sõltuvalt asjaoludest jätkata abistatud või kontrollitud ventilatsiooni puhta hapnikuga.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: üldanesteetikumid, ATC-kood: N01AB06

Isofluraan kuulub halogeenitud anesteetikum, mida manustatakse inhalatsiooni teel. Isofluraananesteesia sissejuhatus ja taastumine toimuvad kiiresti.

Isofluraanil on kergelt ärritav eetrilõhn, mis võib vähendada sissejuhatuse kiirust. Kõri- ja neelurefleksid nõrgenevad kiiresti, võimadades trahheaalset intubatsiooni. Isofluraani minimaalne alveolaarne kontsentratsioon (MAC) inimesel:

5.2Farmakokineetilised omadused

Võrreldes teiste halogeenitud anesteetikumidega metaboliseerub isofluraan minimaalselt. Keskmiselt 95% inhaleeritud isofluraanist eritatakse kopsude kaudu väljahingatava õhuga, 0,2% metaboliseeritakse. Peamiseks metaboliidiks on trifluoroäädikhape. Keskmine anorgaanilise fluori kontsentratsioon seerumis on 3...4 µmol/l.

Isofluraani kasutamisel anesteetikumina on keskmine seerumi anorgaanilise fluori kontsentratsioon tavaliselt alla 5 µmol/l mis saavutub u 4 tundi pärast anesteesiat ning normaliseerub 24 tunni jooksul. See ei tohiks neerutalitlust mõjutada.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Puudub.

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

Ei ole.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Inhalatsiooniaur, lahus 100 ja 250 ml keermekorgiga pudelis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Baxter SA

B-7860 Lessines

Belgia

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

11.12.1998/27.01.2014

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2014