Alvesco 40 inhalaator - inhal aeros, lahus 40mcg / annuses 120annust; 60annust; 30annust - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Alvesco 40 inhalaator, 40 mikrogrammi inhaleeritav aerosool, lahus

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks annustus (huulikust väljastatav annus) sisaldab 40 mikrogrammi tsiklesoniidi.

INN. Ciclesonidum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Inhaleeritav aerosool, lahus.

Läbipaistev värvitu lahus.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Püsiva astma ravi täiskasvanutel ja noorukitel (12-aastased ja vanemad).

4.2Annustamine ja manustamisviis

Ravim on ainult inhalatsiooniks.

Annustamine

Annustamissoovitus täiskasvanutele ja noorukitele:

Alvesco soovitatav annus on 160 mikrogrammi üks kord ööpäevas, millega saavutatakse kontroll astma sümptomite üle enamikul patsientidest. Siiski on raske astmaga patsientidel 12-nädalases uuringus täheldatud annuse 640 mikrogrammi/ööpäevas (manustatuna 320 mikrogrammi/kaks korda ööpäevas) kasutamisel ägenemiste arvu vähenemist ilma statistiliselt olulise kopsufunktsiooni näitajate paranemiseta (vt lõik 5.1). Mõnedel patsientidel võib efektiivseks säilitusannuseks olla annuse vähendamine kuni 80 mikrogrammini üks kord ööpäevas.

Alvesco’t tuleks eelistatavalt manustada õhtul, kuigi ka hommikul manustamine on osutunud efektiivseks. Lõpliku otsuse õhtuse või hommikuse manustamise kohta peab tegema raviarst.

Sümptomite paranemine algab 24 tunni jooksul Alvesco’ga ravi alustamisest. Astma üle kontrolli saavutamisel tuleks Alvesco annust individuaalselt reguleerida ja tiitrida minimaalse annuseni, mis on vajalik astma kontrolli all hoidmiseks.

Raske astmaga patsientidel on ägedate astmahoogude oht ja nende astma kontrolli all püsimist tuleb regulaarselt hinnata, sh kopsufunktsiooni testidega. Lühitoimeliste bronhodilataatorite sagenenud kasutamine astmanähtude leevendamiseks näitab kontrolli halvenemist astma üle. Arsti poole tuleb pöörduda juhul, kui nad leiavad, et lühitoimelise bronhodilataatori mõju muutub vähem efektiivseks või kui nad vajavad rohkem inhalatsioone kui tavaliselt. Sellisel puhul tuleb patsientide raviskeemi

uuesti hinnata ja kaaluda vajadust suurendada põletikuvastast ravi (nt suuremad Alvesco annused lühikese aja vältel [vt lõik 5.1] või suukaudsete kortikosteroidide ravikuur). Astma raskeid ägenemisi tuleb ravida tavapärasel viisil.

Konkreetsete patsiendi vajadustega arvestamiseks, näiteks raskused samaaegse inhalaatori vajutamise ja sissehingamisega, saab Alvesco’t kasutada koos AeroChamber Plus vahemahutiga.

Eakad ja neeru-või maksakahjustusega patsiendid

Eakatel, samuti maksa- või neerukahjustusega patsientidel ei ole annuse muutmine vajalik.

Lapsed

Ebapiisavate efektiivsus- ja ohutusandmete tõttu ei ole tsiklesoniid soovitatav alla 12-aastaste laste raviks.

Manustamisviis

Enne ravimi käsitsemist või manustamist tuleb järgida ettevaatusabinõusid

Patsiendile tuleb õpetada inhalaatori õiget kasutamist.

Kui inhalaator on uus või kui seda ei ole kasutatud nädal aega või kauem, tuleb pihustada kolm korda õhku. Loksutamine pole vajalik, kuna tegemist on aerosoollahusega.

Inhalatsiooni ajal peaks patsient eelistatavalt istuma või seisma. Inhalaatorit tuleks hoida püstises asendis, pöial inhalaatori põhjal, huuliku all.

Patsienti tuleb juhendada, kuidas eemaldada huuliku kate, asetada inhalaator suhu, sulgeda huuled huuliku ümber ja hingata aeglaselt ja sügavalt sisse. Suukaudse sissehingamise ajal tuleb inhalaatori pealmine osa alla vajutada. Seejärel peab patsient eemaldama inhalaatori suust ja hoidma hinge kinni ligikaudu 10 sekundit või nii kaua, kuni see ei tekita ebamugavustunnet. Patsient ei tohi inhalaatorisse välja hingata. Lõpetuseks peaks patsient aeglaselt välja hingama ja huulikule katte tagasi peale panema. Huulikut tuleb puhastada kuiva paberi või riidelapiga kord nädalas. Inhalaatorit ei tohi pesta ega vette kasta.

Täpsemat informatsiooni vaata pakendi infolehest.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus tsiklesoniidi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Nagu kõigi inhaleeritavate kortikosteroidide puhul, tuleb Alvesco’t ettevaatusega manustada patsientidele, kellel on aktiivne või mitteaktiivne kopsutuberkuloos, seen-, viirus-, või bakteriaalne infektsioon, tagades samaaegselt nende patsientide adekvaatse ravi.

Alvesco, nagu kõik inhaleeritavad kortikosteroidid, ei ole näidustatud status astmaticus'e või muude ägedate astmahoogude puhul, kui tuleb rakendada intensiivseid meetmeid.

Alvesco, nagu kõik inhaleeritavad kortikosteroidid, ei leevenda astma ägedaid sümptome, mille korral on vaja kasutada lühitoimelist inhaleeritavat bronhodilataatorit. Patsiente tuleb teavitada vajadusest hoida sellised ravimid hädaolukordadeks käepärast.

Inhaleeritavate kortikosteroidide süsteemsed toimed võivad esineda eriti just pikemateks perioodideks määratud suurte annuste puhul. Selliste toimete esinemine on märgatavalt vähem tõenäoline kui suukaudsete kortikosteroidide puhul. Võimalike süsteemsete toimete hulka kuuluvad neerupealiste supressioon, kasvupeetus lastel ja noorukitel, luutiheduse vähenemine, katarakt ja glaukoom ning veel harvem psühholoogilised- või käitumishäired, näiteks psühhomotoorne hüperaktiivsus, unehäired, ärevus, depressioon või agressiivsus (eriti laste puhul). Seetõttu on oluline inhaleeritava kortikosteroidi annust tiitrida minimaalse annuseni, mille puhul säilib efektiivne kontroll astma üle.

Soovitav on regulaarselt jälgida pikaajaliselt inhaleeritavat kortikosteroidravi saavate laste ja noorukite pikkust. Kui kasv on aeglustunud, tuleb ravi üle vaadata, eesmärgiga vähendada inhaleeritava kortikosteroidi annust, võimalusel madalaima annuseni, millega säilib efektiivne kontroll astma üle. Lisaks peaks kaaluma patsiendi suunamist pediaatrilise hingamisteede spetsialisti juurde.

Ägeda maksakahjustusega patsientide kohta andmed puuduvad. Eeldatavalt võib ägeda maksakahjustusega patsientidel esineda kõrgenenud kontsentratsiooni veres ja seega tuleks neid patsiente jälgida võimalike süsteemsete toimete suhtes.

Inhaleeritava tsiklesoniidi tõhusus peaks viima miinimumini suukaudsete steroidide vajaduse. Suukaudseid steroide kasutavatel patsientidel säilib neerupealiste funktsiooni kahjustuse oht veel märkimisväärselt pikaks ajaks pärast üleviimist inhaleeritavale tsiklesoniidile. Seetõttu võivad vastavad sümptomid püsida veel mõnda aega.

Need patsiendid võivad enne plaanilisi protseduure vajada spetsialisti kontrolli, et määrata neerupealiste kahjustuste ulatust. Kahjustatud neerupealise funktsiooni jääknähtude võimalusega tuleb arvestada alati vältimatu ravi olukorras (meditsiinilises või kirurgilises) ja stressi põhjustada võivates eriolukordades ning tuleb kaaluda selleks sobivat kortikosteroidravi.

Suukaudseid kortikosteroide kasutavate patsientide üleviimiseks:

Suukaudsetest steroididest sõltuvate patsientide üleviimisel inhaleeritava tsiklesoniidi kasutamisele ja nende järgneval ravil tuleb olla eriti ettevaatlik, kuna kestvast süsteemsest steroidteraapiast põhjustatud kahjustatud adrenokortikaalse funktsiooni paranemine võib võtta märkimisväärselt kaua aega.

Patsientidel, keda on pikemat aega ravitud süsteemsete steroididega või kellele on manustatud suuri annuseid, võib esineda adrenokortikaalne supressioon. Nendel patsientidel tuleb adrenokortikaalset funktsiooni regulaarselt kontrollida ja nende süsteemse steroidi annust vähendada ettevaatlikult.

Ligikaudu nädala möödumisel alustatakse süsteemse steroidi annuste järk-järgulist vähendamist, vähendades prednisolooni (või sellega võrdse ravimi) annust 1 mg võrra nädalas. Kui prednisolooni ööpäevane säilitav annus ületab 10 mg, võib olla kohane annuse ettevaatlik suurem vähendamine nädalase intervalliga.

Mõni patsient tunneb end võõrutusfaasis halvasti, vaatamata sellele, et hingamisfunktsioon püsib samana või isegi paraneb. Neid tuleb julgustada jätkama tsiklesoniidi inhalatsiooni ja süsteemsete steroidide annuste vähendamist, välja arvatud juhul, kui esinevad objektiivsed neerupealiste puudulikkuse nähud.

Patsiendid, keda on võõrutatud suukaudsetest steroididest ja kelle adrenokortikaalne funktsioon on veel kahjustunud, peaksid kandma kaasas infot selle kohta, et nad vajavad täiendavat süsteemselt toimivat steroidi stressiperioodidel, nt astmahoogude ägenemine, hingamisteede infektsioonid, rasked haigestumised, kirurgilised operatsioonid, traumad, jne.

Süsteemse steroidravi asendamine inhalatsioonraviga põhjustab mõnikord varjatud allergia, nt allergilise riniidi või ekseemi ilmnemise, mida varem hoidis kontrolli all süsteemselt toimiv ravim.

Pihustamisjärgse paradoksaalse bronhospasmi puhul vahetult suurenenud kähiseva hingelduse või muude bronhivalendiku ahenemissümptomitega, tuleb kasutada inhaleeritavat lühitoimelist bronhodilataatorit, millega saavutatakse enamasti kiire leevendus. Patsiendi seisundit tuleb hinnata ja ravi Alvesco’ga jätkata vaid juhul, kui hoolika kaalumise tulemusel leitakse, et oodatav kasu on suurem kui võimalik oht. Tuleb meeles pidada korrelatsiooni astma raskusastme ja ägedatele bronhiaalreaktsioonidele üldise vastuvõtlikkuse vahel (vt lõik 4.8).

Patsientide inhaleerimistehnikat tuleb regulaarselt kontrollida, tagamaks inhalaatori vajutamise ja sissehingamise sünkroonsusega ravimi optimaalne kopsudesse viimine.

Vältida tuleb samaaegset ravi ketokonasooli või teiste tugevatoimeliste CYP3A4 inhibiitoritega, välja arvatud juhul, kui sellest oodatav kasu kaalub üles kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud tekkeohu (vt lõik 4.5).

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

In vitro uuringud on näidanud, et CYP3A4 on peamine ensüüm, mis osaleb inimesel tsiklesoniidi M1 aktiivse metaboliidi metabolismis.

Tsiklesoniidi ja ketokonasooli (tugev CYP3A4 inhibiitor) koostoime uuringus püsikontsentratsiooni staadiumis suurenes tsiklesoniidi aktiivse metaboliidi M1 ekspositsioon ligikaudu 3,5 korda, samas kui tsiklesoniidi ekspositsioon ei muutunud. Seetõttu tuleb tsiklesoniidi samaaegset manustamist koos CYP3A4 tugevate inhibiitoritega (nt ketokonasool, itrakonasool ja ritonaviir või nelfinaviir) vältida, välja arvatud juhul, kui sellest oodatav kasu kaalub üles kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud tekkeohu.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus ja rasedus

Piisavaid ja hästi kontrollitud uuringuid rasedatel naistel ei ole läbi viidud.

Loomkatsetes on näidatud, et glükokortikoidid võivad põhjustada väärarenguid (vt lõik 5.3). See ei ole tõenäoline inimeste puhul, kes manustavad soovituslikke inhalatsiooniannuseid.

Tsiklesoniidi, nagu ka teisi glükokortikoide, võib kasutada raseduse ajal juhul, kui eeldatav kasu emale õigustab võimalikku ohtu lootele. Säilitamaks kontrolli astma üle, tuleks kasutada tsiklesoniidi madalaimat efektiivset annust.

Imikuid, kelle ema manustas raseduse ajal kortikosteroide, tuleb hoolikalt jälgida neerupealise puudulikkuse suhtes.

Imetamine

Pole teada, kas inhaleeritav tsiklesoniid eritub inimese rinnapiima. Rinnaga toitvale naisele tuleks tsiklesoniidi manustamine kõne alla ainult juhul, kui eeldatav kasu emale on suurem kui ükskõik milline võimalik risk lapsele.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Inhaleeritud tsiklesoniidil ei ole või on vähene toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8Kõrvaltoimed

Alvesco kliinilistes uuringutes esines kõrvaltoimeid ligikaudu 5%-l patsientidest, kellele manustati ravimit annuses 40...1280 mikrogrammi ööpäevas. Enamusel juhtudel olid need kerged ja ei nõudnud Alvesco-ravi katkestamist.

* Platseebogrupiga võrreldes sarnane või madalam esinemissagedus

** Palpitatsioone täheldati kliinilistes uuringutes, kus tsiklesoniidi kasutati koos ravimitega, millel on teada kardiaalsed toimed (nt teofülliin või salbutamool).

Paradoksaalne bronhospasm võib tekkida vahetult pärast annustamist, see on mittespetsiifiline äge reaktsioon kõigile inhaleeritavatele ravimitele, mis mõõdetud annustega inhalaatorite korral võib olla seotud toimeainega, abiainega või ravimi aurustumisel tekkiva lokaalse külmatundega. Tõsistel juhtudel tuleks kaaluda Alvesco-ravi lõpetamist.

Võivad esineda inhaleeritud kortikosteroidide süsteemsed toimed, eriti pikaajaliseks kasutamiseks määratud suurte annuste korral. Võimalikud süsteemsed toimed hõlmavad Cushing’i sündroomi, Cushingi tõvele viitavaid nähtusid, adrenaalset supressiooni, kasvu peetust lastel ja noorukitel, luutiheduse vähenemist, katarakti, glaukoomi (vt ka lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Äge:

Terved vabatahtlikud talusid 2880 mikrogrammi tsiklesoniidi üksikannuse inhalatsiooni hästi. Inhaleeritud tsiklesoniidi üleannustamisel on ägedate toksiliste toimete võimalus vähene. Äge üleannustamine ei nõua mingit ravi.

Krooniline:

1280 mikrogrammi tsiklesoniidi pikaajalise manustamise järgselt ei täheldatud neerupealise supressiooni kliinilisi nähte. Kui aga soovitatud annustest suuremate manustamine jätkub pikemat aega, ei saa siiski välistada neerupealise funktsiooni mõningast supressiooni. Sellisel juhul võib olla vajalik neerupealiste funktsiooni jälgimine.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised inhaleeritavad hingamisteede obstruktiivsete haiguste raviks kasutatavad ained, glükokortikoidid, ATC kood: R03BA08

Tsiklesoniidil on vähene afiinsus glükokortikoidretseptorite suhtes. Suukaudselt inhaleeritud tsiklesoniid muudetakse kopsudes ensümaatiliselt põhiliseks metaboliidiks (C21- desmetüülpropionüül-tsiklesoniid), millel on väljendunud põletikuvastane toime ja mida seega loetakse aktiivseks metaboliidiks.

Neljas läbi viidud kliinilises uuringus vähendas tsiklesoniid hüperreaktiivsetel patsientidel hingamisteede hüperreaktiivsust adenosiinmonofosfaadi suhtes, kusjuures maksimaalset toimet täheldati tsiklesoniidi annuse 640 mikrogrammi korral. Teises uuringus nõrgestas tsiklesoniidi eelravi seitsme päeva jooksul oluliselt sissehingatud allergeeni toime järgseid varase ja hilise faasi reaktsioone. Ravi korral inhaleeritava tsiklesoniidiga täheldati eksperimentaaluuringus põletikuliste rakkude (eosinofiilide koguhulk) ja põletikumediaatorite sisalduse suurenemise pidurdumist vastavalt indutseeritud rögas.

Kontrollitud uuringus võrreldi pärast 7-päevast ravi 24-tunni plasma kortisooli AUC-d 26 täiskasvanud astmapatsiendil. Võrreldes platseeboga ei vähendanud ravi tsiklesoniidi annustega 320, 640 ja 1280 mikrogrammi ööpäevas statistiliselt oluliselt keskmist 24-tunni kortisoolitaset plasmas (AUC(0-24)/24 tundi), samuti ei täheldatud toime sõltumist annusest.

Kliinilises uuringus, kuhu oli kaasatud 164 astmaga täiskasvanud mees- ja naispatsienti, manustati tsiklesoniidi 12 nädala jooksul annustes 320 mikrogrammi või 640 mikrogrammi ööpäevas. Pärast stimulatsiooni 1 ja 250 mikrogrammi kosintropiiniga ei täheldatud olulisi muutusi plasma kortisoolitasemetes võrreldes platseeboga.

12-nädalane platseeboga kontrollitud topeltpime uuring täiskasvanutel ja noorukitel näitas, et tsiklesoniidravi parandas kopsufunktsiooni (hinnatuna FEV-spiromeetria alusel) ning väljahingamise tippvoolu, parandas kontrolli astma sümptomite üle ja vähendas inhaleeritava beeta-2-agonisti vajadust.

680 raske astmaga patsiendil, kes olid varem saanud ravi flutikasoonpropionaadiga annuses 500…1000 mikrogrammi ööpäevas või mõnda muud ravimit võrdväärses annuses, ei täheldatud tsiklesoniidi annustega 160 mikrogrammi ööpäevas ja 640 mikrogrammi ööpäevas läbi viidud 12- nädalases uuringus haiguse ägenemise episoode vastavalt 87,3% ja 93,3% patsientidest. 12-nädalase uuringuperioodi lõpus täheldati tsiklesoniidi annuste 160 mikrogrammi/ööpäevas ja 640 mikrogrammi/ööpäevas vahel astma ägenemiste osas pärast esimest uuringupäeva statistiliselt olulist erinevust: 43 patsienti/339 (=12,7%) tsiklesoniid 160 mikrogrammi/ööpäevas grupis ja 23 patsienti/341 (6,7%) tsiklesoniid 640 mikrogrammi ööpäevas grupis (riski suhe = 0,526; p = 0,0134). Mõlema nimetatud annuse korral täheldati pärast 12-nädalast ravi sarnast FEV1 väärtust. Raviga seotud kõrvaltoimeid täheldati tsiklesoniid 160 mikrogrammi/ööpäevas ja 640 mikrogrammi/ööpäevas gruppides vastavalt 3,8% ja 5% patsientidest. Raske astmaga patsientidel ei ole läbi viidud mitte ühtegi uuringut, milles oleks võrreldud tsiklesoniidi annuseid 160 mikrogrammi/ööpäevas, 320 mikrogrammi/ööpäevas ja 640 mikrogrammi/ööpäevas.

5.2Farmakokineetilised omadused

Tsiklesoniid on aerosoollahusena HFA-134a propellendis ja etanoolis, mis näitab lineaarset suhet erinevate annuste, pihustuste tugevuse ja süsteemse kontsentratsiooni vahel.

Imendumine:

Radioaktiivselt märgistatud tsiklesoniidi suukaudse ja intravenoosse annustamise uuringud on näidanud ebatäielikku suukaudset imendumist (24,5%). Nii tsiklesoniidi kui ka aktiivse metaboliidi suukaudne biosaadavus on minimaalne (tsiklesoniidil <0,5%, metaboliidil <1%). γ-stsintigraafia katse alusel on tervetel uuritavatel kopsudesse sadestumine 52%. Selle näitajaga kooskõlas on aktiivse metaboliidi süsteemne biosaadavus >50%, kasutades tsiklesoniidi mõõdetud annustega inhalaatorit. Et aktiivse metaboliidi suukaudne biosaadavus on <1%, siis ei mõjuta inhaleeritud tsiklesoniidi allaneelatud osa süsteemset imendumist.

Jaotumine:

Pärast intravenoosset manustamist tervetele uuritavatele oli tsiklesoniidi esmane jaotumisfaas kiire ning kooskõlas aine kõrge lipofiilsusega. Jaotusruumala oli keskmiselt 2,9 l/kg. Tsiklesoniidi seerumi kogukliirens oli kõrge (keskmiselt 2,0 l/h/kg), näidates kõrget eraldumistaset maksas. Inimese plasmaproteiinidega seondunud tsiklesoniidi protsent oli keskmiselt 99% ja aktiivsel metaboliidil 98...99%, näidates tsirkuleeriva tsiklesoniidi/aktiivse metaboliidi peaaegu täielikku seondumist plasma proteiinidega.

Biotransformatsioon:

Tsiklesoniid hüdrolüüsitakse peamiselt kopsu esteraasensüümide kaudu selle bioloogiliselt aktiivseks metaboliidiks. Inimese maksa mikrosoomide edasise metabolismi ensümoloogilistel uuringutel nähtus, et see ühend metaboliseeritakse hüdroksüleeritud inaktiivseteks metaboliitideks peamiselt CYP3A4 katalüüsi teel. Lisaks tuvastati kopsus aktiivse metaboliidi pöörduvaid lipofiilseid rasvhappe estrite konjugaate.

Eritumine:

Suukaudsel ja intravenoossel manustamisel eritub tsiklesoniid peamiselt väljaheitega (67%), näidates, et eritumine sapiga on peamine eliminatsioonitee.

Farmakokineetilised omadused patsientidel:

Astmapatsiendid

Tsiklesoniidil ei ole ilmnenud farmakokineetilisi muutusi kergete astmavormidega patsientidel võrreldes tervete uuritavatega.

Eakad

Vastavalt populatsiooni farmakokineetikale ei avalda vanus aktiivse metaboliidi süsteemsele ekspositsioonile mingit mõju.

Neeru- või maksakahjustus

Vähenenud maksafunktsioon võib mõjutada kortikosteroidide eliminatsiooni. Uuringus, kuhu kaasati maksakahjustusega patsiendid, kellel oli maksatsirroos, täheldati aktiivse metaboliidi ekspositsiooni suurenemist.

Aktiivse metaboliidi renaalse eritumise puudumise tõttu ei ole neerukahjustusega patsientidel uuringuid läbi viidud.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud tsiklesoniidi kahjulikku toimet inimesele.

Reproduktsioonitoksilisuse kohta tehtud loomkatsetest on selgunud, et glükokortikosteroidid kutsuvad esile väärarenguid (suulaelõhe, skeleti moonutused). Need loomkatsete tulemused ei näi siiski olevat olulised inimeste puhul, kellele manustati soovitatud annuseid.

12-nädalases uuringus koertel täheldati tsiklesoniidi suurimate annuste kasutamisel kahjulikku toimet munasarjadele (munasarjade atroofia). Seda toimet täheldati tsiklesoniidi annuste korral, mis ületasid annuse 160 mikrogrammi/ööpäevas korral leitud süsteemse ekspositsiooni 5,27…8,34 korda. Selle leiu kliiniline tähendus inimestel ei ole selge.

Loomkatsed teiste glükokortikoididega viitavad sellele, et glükokortikoidide farmakoloogiliste annuste manustamine raseduse ajal võib tõsta emakasisest kasvu pidurdumist, täiskasvanuil kardiovaskulaar- ja/või metaboolsete haiguste riski ja/või glükokortikoidide retseptorite tiheduse püsiva suurenemise, neurotransmitterite ringluse ja käitumise riski. Antud teabe tähendus inhaleeritava tsiklesoniidi kasutamisel inimestel pole teada.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Norfluraan (HFA-134a)

Veevaba etanool

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

30 mõõdetud annusega inhalaator - 1 aasta

60 ja 120 mõõdetud annusega inhalaator – 3 aastat

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Mahuti sisaldab rõhu all vedelikku. Mitte hoida temperatuuril üle 50°C.

Mahutit ei tohi mulgustada, lõhkuda ega põletada isegi mitte siis, kui see on tühi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Inhalaator koosneb rõhu all olevast mõõteklapiga suletud alumiiniummahutist, huulikust ja kattest.

30 mõõdetud annusega inhalaator

60 mõõdetud annusega inhalaator

120 mõõdetud annusega inhalaator

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Patsiente tuleb põhjalikult instrueerida, kuidas inhalaatorit korrektselt kasutada (vt pakendi infolehte).

Nagu enamiku aerosoolmahutis olevate inhaleeritavate ravimite puhul, võib ravimi terapeutiline toime väheneda, kui mahuti on külm. Siiski, Alvesco väljutab ühtlase doosi temperatuuril -10ºC kuni 40ºC.

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA