Alendroonhape orion - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Alendroonhape Orion 70mg tabletid


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab 70 mg alendroonhapet, mis vastab 91,37 mg alendronaatnaatriumtrihüdraadile.
INN. Acidum alendronicum


Abiaine: laktoosmonohüdraat.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.
Valged homogeensed ümmargused kattekihita kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on märgistus
"70".


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi. Alendroonhape vähendab lülisamba ja reieluu proksimaalse osa
murdude riski.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Soovitatav annus on üks 70 mg tablett üks kord nädalas.

Alendronaadi piisava imendumise tagamiseks:
Alendroonhape Orioni tuleb sisse võtta ainult tavalise veega vähemalt 30 minutit enne päeva esimest
sööki, jooki või muu ravimi võtmist. Teised joogid (ka mineraalvesi), toit ja mõned ravimid võivad
vähendada alendronaadi imendumist (vt lõik 4.5).

Juhised, et soodustada ravimi makku jõudmist ning vähendada söögitoru võimalike ärritusnähtude ja
sellega seotud kõrvaltoimete teket (vt lõik 4.4):
· Alendroonhape
Orioni tuleb sisse võtta vahetult pärast hommikust ülestõusmist terve klaasitäie
veega (vähemalt 200 ml).
· Võimalike
orofarüngeaalsete haavandite tekkeriski tõttu ei tohi tabletti närida või lasta tabletil suus
lahustuda.
·
Patsiendid ei tohi seejärel pikali heita enne esimest söömist, mida tohib teha alles 30 minutit pärast
tableti sissevõtmist.
· Pärast
Alendroonhape
Orioni sissevõtmist ei tohi patsiendid pikali heita enne vähemalt 30 minuti
möödumist.
· Alendroonhape
Orioni ei tohi võtta õhtul enne magamaminekut või hommikul enne lõplikku
ülestõusmist.

Juhul kui toidust saadav kogus on ebapiisav, peavad patsiendid lisaks saama kaltsiumipreparaate ja D-
vitamiini (vt lõik 4.4).

Eakad patsiendid
Kliinilistes uuringutes ei esinenud vanusega seotud erinevust alendronaadi efektiivsuses või ohutuses.
Seetõttu ei ole eakatel patsientidel vaja annust korrigeerida.

Neerukahjustusega patsiendid
Patsientidel glomerularfiltratsiooniga üle 35 ml/min ei ole annuse korrigeerimine vajalik. Alendronaati ei
soovitata neerukahjustusega patsientidele glomerulaarfiltratsiooniga alla 35 ml/min, sest kliiniline
kogemus on ebapiisav.

Lapsed (alla 18 eluaasta)
Alendronaati on uuritud väikesel arvul alla 18 aasta vanustel patsientidel, kellel on osteogenesis
imperfecta. Tulemused on ebapiisavad, et toetada selle kasutamist laste puhul.

Ei ole uuritud alendroonhappe 70 mg üks kord nädalas võetava tableti kasutamist glükokortikoid-
osteoporoosi raviks.
4.3 Vastunäidustused
·
Söögitoru anomaaliad ja muud söögitoru tühjenemist takistavad seisundid, nt striktuur või akalaasia.
·
Võimetus seista või istuda sirgelt vähemalt 30 minutit järjest.
·
Ülitundlikkus alendronaadi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
·
Hüpokaltseemia. Vt ka lõik 4.4.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Alendronaat võib põhjustada seedetrakti ülaosa limaskesta lokaalseid ärritusnähte. Kuna alendronaat võib
põhjustada olemasoleva haiguse süvenemist, siis peab ravimit ettevaatusega manustama patsientidele,
kellel esineb seedetrakti ülaosas probleeme, nagu neelamisraskus, söögitoru haigus, gastriit, duodeniit,
haavandid või viimase aasta jooksul esinenud raske seedetrakti haigus, nagu peptiline haavand, seedetrakti
verejooks või seedetrakti ülaosa operatsioon, va püloroplastika (vt lõik 4.3).

Alendronaadiga ravitud patsientidel on esinenud järgmisi söögitoru kõrvaltoimeid (mõnikord raskeid ja
hospitaliseerimist nõudvaid): ösofagiit, söögitoruhaavandid ja -erosioonid, mis on harva viinud
söögitoruahendi tekkeni. Seetõttu peavad arstid olema valvsad kõigi sümptomite suhtes, mis viitavad
söögitoru võimalikule kahjustusele. Patsientidele tuleb selgitada, et söögitoru ärritusnähtude (nagu
neelamisraskus, valu neelamisel või rinnaku taga või kõrvetised või nende ägenemine) tekkimisel tuleb
alendronaadi kasutamine lõpetada ja pöörduda arsti poole.

Raskete söögitoru kõrvaltoimete tekkeoht on suurem patsientidel, kes ei võta alendronaati vastavalt
juhistele ja/või jätkavad ravimi kasutamist pärast söögitoru ärritusele viitavate sümptomite tekkimist.
Seetõttu on väga tähtis anda patsiendile põhjalik alendronaadi kasutamisõpetus ja jälgida, et patsient
juhistest õigesti aru saaks (vt lõik 4.2). Patsientidele tuleb selgitada, et nende juhiste mittejärgimisel
suureneb söögitoru kõrvaltoimete risk.
Harva (alendronaadi müügiletuleku järgselt) on teatatud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite tekkest,
millest mõned olid rasked ja komplitseerunud, kuigi laiahaardelistes kliinilistes uuringutes riski
suurenemist ei täheldatud.

Eelkõige intravenoosselt manustatavaid bisfosfonaate sisaldavaid raviskeeme saavatel vähihaigetel on
kirjeldatud lõualuu osteonekroosi, mis on üldjuhul seotud hambaekstraktsiooni ja/või paikse
infektsiooniga (sh osteomüeliit). Paljud neist patsientidest said ka kemoteraapiat ja kortikosteroide.
Lõualuu osteonekroosi on kirjeldatud ka suukaudseid bisfosfonaate saavatel osteoporoosiga patsientidel.

Kaasnevate riskifaktoritega (nt vähk, kemoteraapia, kiiritusravi, kortikosteroidide kasutamine, halb
suuõõne hügieen, periodontaalhaigus) patsientidel tuleks enne bisfosfonaatidega ravi alustamist teostada
suuõõne ja hammaste uuring koos vajaliku preventiivse raviga.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel hoiduma invasiivsetest hambaraviprotseduuridest.
Patsientidel, kellel tekib bisfosfonaatravi ajal lõualuu osteonekroos, võivad kirurgilised
hambaraviprotseduurid seisundit halvendada. Hambaraviprotseduure vajavate patsientide kohta puuduvad
andmed, mis näitaksid, kas bisfosfonaatravi lõpetamine vähendab lõualuu osteonekroosi riski. Iga
patsiendi raviplaan peab põhinema raviarsti kliinilisel hinnangul, mis arvestab individuaalset kasu ja riski
suhet.

Bisfosfonaate kasutavatel patsientidel on kirjeldatud luu-, liiges- ja/või lihasvalu. Müügiletulekujärgse
kogemuse põhjal on need sümptomid harva olnud raskekujulised ja/või liikumisvõimetust põhjustavad (vt
lõik 4.8). Sümptomite avaldumise aeg varieerus ühest päevast mitme kuuni pärast ravi alustamist.
Enamikel patsientidel leevendusid sümptomid pärast ravi lõpetamist. Osadel patsientidel kordusid
sümptomid sama ravimi või mõne teise bisfosfonaadi uuesti kasutusele võtmisel.

Patsientidele tuleb selgitada, et kui nad unustavad Alendroonhape Orioni üks kord nädalas võetava 70 mg
tableti võtmata, siis tuleb üks tablett sisse võtta meenumisele järgneval hommikul. Samal päeval ei tohi
võtta sisse kahte tabletti, kuid edaspidi tuleb ravimit manustada esialgselt plaanitud päeval kord nädalas.

Alendronaati ei soovitata neerukahjustusega patsientidele glomerulaarfiltratsiooniga alla 35 ml/min (vt
lõik 4.2).

Tuleb arvestada, et osteoporoos võib tekkida ka teistel põhjustel kui östrogeeni defitsiit ja vananemine.

Hüpokaltseemia tuleb korrigeerida enne alendronaadiga ravi alustamist (vt lõik 4.3). Teisi mineraalainete
metabolismihäireid (nt D-vitamiini vaegus ja hüpoparatüroidism) tuleb samuti ravida enne alendronaadiga
ravi alustamist. Sellises seisundis patsiente tuleb Alendroonhape Orioni kasutamise ajal jälgida
hüpokaltseemia sümptomite suhtes ja neil tuleb mõõta seerumi kaltsiumisisaldust.

Kuna alendronaat suurendab luu mineraalset tihedust, võib tekkida seerumi kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse
vähenemine. See on tavaliselt kerge ja asümptomaatiline. Siiski on teatatud ka harvadest sümptomaatilise
hüpokaltseemia juhtudest, mis on mõnikord olnud tõsised ja tihti ilmnenud soodustavate seisundite
olemasolu korral (nt hüpoparatüroidism, D-vitamiini vaegus ja kaltsiumi imendumishäire). Piisava
kaltsiumi ja D-vitamiini tarbimise tagamine on eriti oluline glükokortikoide saavate patsientide puhul.

Abiained
See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev
pärilik galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.
4.5 Koostoime teiste ravimitega ja muud koostoimed
Toit ja jook (sh mineraalvesi), kaltsiumipreparaadid, antatsiidid ja mõned suu kaudu manustatavad
ravimid mõjutavad samaaegselt võetuna tõenaoliselt alendronaadi imendumist. Seetõttu peab alendronaadi
ja teiste suukaudsete ravimite manustamise vahe olema vähemalt 30 minutit (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Muid kliiniliselt tähtsaid koostoimeid teiste ravimitega ei esine. Mõned patsiendid said kliiniliste
uuringute käigus alendronaadile lisaks östrogeeni (tupe-, naha- või suukaudselt). Nende ravimite
koosmanustamisest tingitud kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Ehkki spetsiaalseid ravimite koostoime uuringuid läbi ei viidud, kasutati alendronaati kliiniliste uuringute
käigus koos paljude erinevate sageli väljakirjutatavate ravimitega ning kliiniliselt olulisi koostoimeid ei
ilmnenud.
4.6 Rasedus ja imetamine
Kasutamine raseduse ajal
Alendronaadi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on suurte annuste puhul
näidanud mõju loote luuarengule. Tiinetele rottidele manustatud alendronaat põhjustas hüpokaltseemiaga
seotud düstookiat (vt lõik 5.3). Arvestades näidustust, ei tohi alendronaati raseduse ajal kasutada.

Kasutamine imetamise ajal
Ei ole teada, kas alendronaat eritub inimese rinnapiima. Arvestades näidustust, ei tohi alendronaati
imetavatel naistel kasutada.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
4.8 Kõrvaltoimed
Üheaastases uuringus menopausijärgses eas osteoporoosiga naistel olid üldised ohutuseprofiilid
Alendroonhape Orioni üks kord nädalas võetava 70 mg tableti (n=519) ja 10 mg päevas võetava
alendronaadi (n=370) puhul sarnased.

Kahes kolmeaastases praktiliselt identse disainiga uuringus, kus osalesid menopausijärgses eas naised (10
mg alendronaati: n=196, platseebo: n=397), olid üldised ohutuseprofiilid 10 mg päevas võetava
alendronaadi ja platseebo puhul sarnased.

Allolevas tabelis on toodud kõrvaltoimed, millest uurijad teatasid kui tõenäoliselt, arvatavalt või kindlalt
raviga seotuna ning mis tekkisid kas üheaastase uuringu mõlemas uurimisrühmas sagedusega 1% või 10
mg päevas alendronaati saanud patsientide seas 1% ning sagedamini kui kolmeaastases uuringus
platseebot saanute seas:


Üheaastane uuring
Kolmeaastased uuringud
Alendroonhape
Alendronaat 10
Alendronaat
Platseebo
Orioni 70 mg
mg päevas
10 mg päevas
(n=397)
üks tablett
(n=370)
(n=196)
%
nädalas
%
%
(n=519)
%
Seedetrakt




kõhuvalu 3,7
3,0
6,6
4,8
düspepsia 2,7
2,2
3,6
3,5
maohappe tagasiheide
1,9
2,4
2,0
4,3
iiveldus 1,9
2,4
3,6
4,0
kõhupuhitus 1,0
1,4
1,0
0,8
kõhukinnisus 0,8
1,6
3,1
1,8
kõhulahtisus 0,6
0,5
3,1
1,8
düsfaagia 0,4
0,5
1,0
0,0
kõhugaasid 0,4
1,6
2,6
0,5
gastriit 0,2
1,1
0,5
1,3
maohaavand 0,0
1,1
0,0
0,0
söögitoruhaavand 0,0 0,0 1,5 0,0





Lihas-skeletisüsteem




lihas-skeletisüsteemi
2,9 3,2 4,1 2,5
(luu,
lihase, liigese) valu
lihasekrambid 0,2
1,1
0,0
0,0





Neuroloogilised




peavalu
0,4 0,3 2,6 2,6


Järgmisi kõrvaltoimeid on samuti kirjeldatud alendronaadi kasutamisel kliinilistes uuringutes ja/või
müügiletuleku järgselt.

[Sage (1/100, < 1/10), aeg-ajalt (1/1000, < 1/100), harv (1/10,000, < 1/1000), väga harv (< 1/10,000
sh üksikjuhud)]

Immuunsüsteemi häired
Harv:
ülitundlikkusreaktsioonid, sh urtikaaria ja angioödeem


Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv:
sümptomaatiline hüpokaltseemia, sageli kaasnevad soodustavad tegurid
(vt lõik 4.4)

Närvisüsteemi häired
Sage:
peavalu

Silma kahjustused
Harv:
uveiit, skleriit, episkleriit

Seedetrakti häired
Sage:
kõhuvalu, düspepsia, kõhukinnisus, kõhulahtisus, soolegaasid,
söögitoruhaavand*, düsfaagia*, kõhupuhitus, happe regurgitatsioon
Aeg-ajalt:
iiveldus, oksendamine, gastriit, ösofagiit*, söögitoru erosioonid*,
meleena

Harv:
söögitoru striktuur*, suu ja neelu haavandid*, mao-sooletrakti ülaosa
peptilistest haavanditest tingitud verejooksud (perforatsioon, haavandid,
verejooks) (vt lõik 4.4)
* Vt lõike 4.2 ja 4.4

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:

lööve,
sügelus,
erüteem

Harv:
lööve koos valgustundlikkusega

Väga harv ja üksikjuhud:
üksikjuhtudena rasked nahareaktsioonid, sh Stevens-Johnsoni sündroom
ja toksiline epidermaalnekrolüüs

Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused
Sage:
lihas-skeleti (luu, lihase, liigese) valu
Harv:
bisfosfonaate saanud patsientidel on kirjeldatud lõualuu osteonekroosi
teket. Enamus neist juhtudest puudutavad vähktõvega patsiente, kuid
neist on teatatud ka osteoporoosi ravi saavate patsientide kohta. Lõualuu
osteonekroosi on üldiselt seostatud hamba väljatõmbamise ja/või paikse
infektsiooniga (sh osteomüeliit). Riskifaktoriteks peetakse ka vähi
diagnoosi, keemiaravi, kiiritusravi, kortikosteroide ja halba suuhügieeni.
Tugev lihas-skeleti (luu, lihase või liigese) valu (vt lõik 4.4 "Hoiatused ja
ettevaatusabinõud kasutamisel").

Üldised häired ja manustamisekoha reaktsioonid
Harv:
mööduvad sümptomid ägeda faasi vastureaktsioonina (lihasevali, nõrkus
ja harva palavik), tüüpilisel juhul ravi alguses.

Ravimi müügiletuleku järgsel perioodil on kirjeldatud järgimisi kõrvaltoimeid (esinemissagedus
teadmata):

Närvisüsteemi häired:
peapööritus

Kõrva ja labürindi kahjustused:
vertiigo

Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused:
liigeste
turse

Üldised häired ja manustamisekoha reaktsioonid:
asteenia,
perifeersed
tursed

Laboratoorsed näitajad
Kliinilistes uuringutes on täheldatud asümptomaatilist, vähest ja mööduvat kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse
vähenemist seerumis vastavalt 18% ja 10% alendronaati (10 mg päevas) ning 12% ja 3% platseebot
saanud haigetest. Seerumi kaltsiumisisalduse vähenemine kuni < 2,0 mmol/l ja fosfaadisisalduse
vähenemine kuni 0,65 mmol/l esines siiski mõlemas grupis võrdse sagedusega.

4.9 Üleannustamine
Suukaudse üleannustamise korral võivad tekkida hüpokaltseemia, hüpofosfateemia ja seedetrakti ülaosa
kõrvaltoimed nagu maoärritus, kõrvetised, söögitoru-, maopõletik või haavand.

Alendronaadi üleannustamise ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Alendronaadi sidumiseks
tuleks manustada piima või antatsiide. Söögitoru ärritusnähtude tekkeohu tõttu ei tohi esile kutsuda
oksendamist ja haige peab jääma täielikult püstiasendisse.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: bisfosfonaadid
ATC-kood: M05BA04

Alendroonhape Orioni toimeaine alendronaatnaatriumtrihüdriid on bisfosfonaat, mis pärsib
osteoklastidega seotud luuresorptsiooni ning ei oma otsest toimet luu moodustumisele. Prekliinilistes
uuringutes on täheldatud, et alendronaat koguneb eelistatult aktiivse resorptsiooni kohtadesse. See pärsib
osteoklastide aktiivsust, kuid ei mõjuta osteoklastide juurdetekkimist ega kinnitumist. Alendronaadi
kasutamise ajal moodustunud luu on normaalse kvaliteediga.

Menopausijärgse osteoporoosi ravi
Osteoporoosi kriteeriumiks on luu mirneraalse tiheduse (LMT) langus lülisambas või puusas 2,5
standardhälvet alla terve noore populatsiooni keskmise või luuhõredusest tingitud luumurd olenemata
LMT väärtusest.

Alendroonhape Orioni üks kord nädalas võetava 70 mg tableti (n=519) ja 10 mg ööpäevas võetava
alendronaadi (n=370) terapeutilist ekvivalentsust demonstreeriti üheaastases multitsentrilises uuringus
menopausijärgses eas osteoporoosiga naistel. Aasta möödudes oli lülisamba nimmepiirkonna luu
mineraalne tihedus võrreldes algväärtusega tõusnud 70 mg üks kord nädalas ravigrupis 5,1% (95% CI:
4,8%, 5,4%) ning 10 mg üks kord päevas ravigrupis 5,4% (95% CI: 5,0%, 5,8%). Keskmine LMT tõus
reieluukaelas oli 70 mg üks kord nädalas ja 10 mg üks kord päevas gruppides vastavalt 2,3% ja 2,9% ning
puusades 2,9% ja 3,1%. Luustiku teistes piirkondades oli luu mineraalse tiheduse tõus mõlemas ravigrupis
samuti sarnane.

Alendronaadi toimet luumassile ja luumurdude esinemissagedusele hinnati menopausijärgses eas naistel
kahes sarnase ülesehitusega algse efektiivsuse uuringus (n=994) ja samuti luumurdude vältimise uuringus
(Fracture Intervention Trial, FIT), n=6459).

Algse efektiivsuse uuringutes suurenes kolmandal raviaastal keskmine LMT alendronaati 10 mg/ööpäevas
saanud patsientidel lülisambas, reieluukaelas ja reieluupeas vastavalt 8,8%, 5,9% ja 7,8% võrreldes
platseebot saanutega. Üldine LMT suurenes samuti märkimisväärselt. Alendronaadiga ravitud patsientide
hulgas vähenes ühe või enama lülimurruga patsientide osakaal 48% (alendronaadi grupis 3,2% vs
platseebogrupis 6,2%) võrreldes platseebot saanutega. Nende uuringute kaheaastases lisauuringus
suurenes jätkuvalt lülisamba ja reieluupea luu mineraalne tihedus ning säilus reieluukaela ning üldine luu
mineraalne tihedus.

FIT koosnes kahest platseebokontrollitud uuringust alendronaadiga üks kord päevas (5 mg päevas kahe
aasta jooksul ja 10 mg päevas täiendavalt ühe või kahe aasta jooksul):

·
FIT 1. Kolmeaastane uuring 2027 patsiendiga, kellel oli vähemalt üks eelnev lülisamba
(kompressioon)murd. Selles uuringus vähendas alendronaat üks kord päevas manustatuna 1 uue
lülisamba murru esinemissagedust 47% (alendronaadi grupis 7,9% vs platseebogrupis 15,0%). Lisaks
leiti statistiliselt oluline puusaluu murdude esinemissageduse vähenemine (1,1% vs 2,2%,
esinemissageduse vähenemine 51%).

·
FIT 2. Nelja-aastane uuring 4432 patsiendiga, kellel oli madal luumass, kuid polnud eelnevaid
lülisamba murdusid. Selles uuringus leiti osteoporoosiga naiste (37% üldpopulatsioonist vastas
ülaltoodud osteoporoosi kriteeriumile) alagrupi analüüsimisel oluline erinevus puusaluu murdude
(alendronaadi grupis 1,0% vs platseebogrupis 2,2%, esinemissageduse vähenemine 56%) ning 1
lülisamba murru esinemissageduses (2,9% vs 5,8%, esinemissageduse vähenemine 50%).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Veenisisesele referentsannusele vastavalt oli ööjärgse tühja kõhuga ja kaks tundi enne standardset
hommikueinet 5...70 mg annuste suukaudsel manustamisel alendronaadi keskmine biosaadavus naistel
0,64%. Alendronaadi manustamisel üks tund või pool tundi enne standardset hommikueinet ravimi
biosaadavus vähenes ning oli vastavalt 0,46% ja 0,39%. Osteoporoosi uuringutes oli alendronaat
efektiivne, kui seda manustati vähemalt 30 minutit enne päeva esimest sööki või jooki.

Koos hommikueinega või kuni kaks tundi pärast standardset hommikueinet manustamisel oli biosaadavus
väga madal. Alendronaadi manustamisel koos kohvi või apelsinimahlaga vähenes biosaadavus umbes
60%.

Tervetele uuritavatele suu kaudu manustatud prednisoon (20 mg kolm korda päevas 5 päeva jooksul) ei
mõjutanud kliiniliselt oluliselt alendronaadi suukaudset biosaadavust (suurenes keskmiselt 20...44%).

Jaotumine
Uuringud rottidega näitavad, et pärast 1 mg/kg veenisisest manustamist võib alendronaati ajutiselt leida
pehmetes kudedes, kuid seejärel jaotub ta kiiresti luudesse või eritub uriiniga. Keskmine jaotusruumala
püsikontsentratsioonil, kui luu välja arvata, on inimesel vähemalt 28 liitrit. Alendronaadi kontsentratsioon
plasmas pärast raviannuse suukaudset manustamist on määramiseks liiga madal (<5 ng/ml). Seonduvus
inimese plasmavalkudega on umbes 78%.

Biotransformatsioon
Andmed alendronaadi metaboliseerumise kohta loomade ja inimeste organismis puuduvad.

Eliminatsioon
Pärast ühekordset veenisisest [14C]-alendronaadi manustamist eritus 72 tunniga umbes 50%
radioaktiivsusest uriiniga; väljaheites ei leitud radioaktiivsust üldse või leiti vähesel määral. Pärast
ühekordset 10 mg alendronaadi veenisisest manustamist oli renaalne kliirens 71 ml/min ning süsteemne
kliirens ei ületanud 200 ml/min. Pärast veenisisest manustamist vähenes plasmakontsentratsioon 6 tunniga
rohkem kui 95%. Terminaalne poolväärtusaeg inimesel on rohkem kui 10 aastat, peegeldades
alendronaadi vabanemist luustikust. Alendronaat ei eritu rottidel neerude happeliste või aluseliste
transpordisüsteemide kaudu ja seega ei mõjuta teiste ravimite eritumist nende süsteemide kaudu inimesel.

Eripärad patsientidel
Prekliinilised uuringud on näidanud, et alendronaat, mis ei deponeeru luudes, eritub kiiresti uriiniga.
Pärast pikaajalist kumulatiivsete annuste (kuni 35 mg/kg) veenisisest manustamist loomadel ei ilmnenud
küllastumist luudes. Kuigi vastav kliiniline informatsioon puudub, on tõenäoline, et nagu ka loomadel,
väheneb neerufunktsiooni häirega patsientidel alendronaadi eritumine neerude kaudu. Seetõttu on
neerufunktsiooni häirega haigetel oodata alendronaadi suuremat kuhjumist luudes (vt lõik 4.2).
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse tavapärased
prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Uuringud rottidega on näidanud, et
tiinuse ajal manustatav alendronaat võib põhjustada emasloomal hüpokaltseemiast tingitud düstookiat.
Suurte annuste manustamisel rottidele suurenes loote mittetäieliku luustumise esinemissagedus. Nende
leidude tähtsus inimesele ei ole teada.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Tsellaktoos 80 (laktoosmonohüdraat ja pulbristatud tselluloos)
Kroskarmelloosnaatrium E 468
Kolloidne ränidioksiid, veevaba E 551
Magneesiumstearaat E 470b

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat
6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/Alu-blisterpakendid, mis sisaldavad 4 või 12tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Orion Corporation
Orionintie 1
FI-02200 Espoo
Soome


8. MÜÜGILOA NUMBER

610108


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV
15.12.2008


10. TEKSTI LÄBIVATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2008.