Alendronic acid accord 10mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Alendronic Acid Accord 10 mg, tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab 10 mg alendroonhapet (naatriumalendronaadina).
INN. Acidum alendronicum

Abiained: Iga tablett sisaldab 38,867 mg veevaba laktoosi.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett
Valge või valkjas ovaalne kaksikkumer tablett, mille ühele küljele on pressitud ,,10" ja teine külg on
tühi.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

· Postmenopausaalse osteoporoosi ravi. Alendroonhape vähendab lülisamba ja reieluu proksimaalse
osa murdude riski.
· Osteoporoosi ravi luumurru suurenenud riskiga meestel. Tõestatud on lülisamba murdude, kuid
mitte teiste murdude vähenemist.
· Glükokortikoididest põhjustatud osteoporoosi profülaktika.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Ainult suukaudseks manustamiseks.

Postmenopausaalne osteoporoos:
Soovitatav annus on 10 mg üks kord ööpäevas.

Osteoporoos meestel:
Soovitatav annus on 10 mg üks kord ööpäevas.

Glükokortikoidide kasutamisest tingitud osteoporoos:
Postmenopausaalsetel naistel, kes ei saa östrogeenravi, on soovitatavaks annuseks üks 10 mg tablett
ööpäevas. Teised patsiendid, vt 5 mg alendronaati sisaldavate preparaatide ravimi omaduste
kokkuvõte.

Alendronaadi adekvaatse imendumise tagamine:
Alendroonhappe tabletid tuleb sisse võtta tühja kõhuga vahetult pärast ülestõusmist hommikul, koos
tavalise veega vähemalt 30 minutit enne hommikusööki, esimest jooki või muu ravimi võtmist. Teised
joogid (sh mineraalvesi), toit ja mõned ravimid vähendavad tõenäoliselt alendronaadi imendumist (vt
lõik 4.5).

Et tagada ravimi jõudmine makku ning vähendada seeläbi paiksete ja söögitoru võimalike
ärritusnähtude/kõrvaltoimete teket (vt lõik 4.4):
· Alendroonhappe tabletid tuleb sisse võtta vahetult pärast ülestõusmist koos terve klaasitäie
(vähemalt 200 ml) tavalise veega.
· Alendroonhappe tabletid tuleb neelata tervelt. Võimalike orofarüngeaalsete haavandite tekkeriski
tõttu ei tohi tabletti närida, imeda ega lasta sellel suus lahustuda.
· Patsiendid ei tohi seejärel pikali heita enne kui pärast esimest söögikorda, mis tohib aset leida alles
30 minutit pärast tableti manustamist.
· Pärast alendroonhappe tablettide manustamist ei tohi patsiendid pikali heita enne 30 minuti
möödumist.
· Alendroonhappe tablette ei tohi võtta õhtul ega enne lõplikku hommikust ülestõusmist.

Kui toit ei sisalda piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, peavad patsiendid lisaks saama vastavaid
toidulisandeid (vt lõik 4.4).

Kasutamine eakatel patsientidel: Kliinilistes uuringutes ei esinenud alendronaadi efektiivsuse ega
ohutusprofiili vanusega seotud erinevust. Seetõttu ei ole eakatel patsientidel vaja annust kohandada.

Kasutamine neerufunktsiooni häirega patsientidel
Patsientidel glomerulaarfiltratsiooni kiirusega üle 35 ml/min ei ole annuse kohandamine vajalik.
Alendronaati ei soovitata kasutada neerufunktsiooni häirega patsientidel, kui glomerulaarfiltratsiooni
kiirus on alla 35 ml/min, sest vastav kogemus puudub.

Kasutamine maksafunktsiooni häirega patsientidel: Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Kasutamine lastel (vanuses alla 18 eluaasta):
Alendroonhapet on uuritud vähestel alla 18-aastastel osteogenesis imperfectaga patsientidel.
Tulemused on ebapiisavad, et toetada ravimi kasutamist lastel.

4.3 Vastunäidustused

· Söögitoru anomaaliad ja teised söögitoru tühjenemist takistavad seisundid, nt striktuur või
akalaasia.
· Võimetus istuda püstises asendis või seista vähemalt 30 minutit järjest.
· Ülitundlikkus alendroonhappe või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
· Hüpokaltseemia (vt lõik 4.4).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Alendroonhape võib põhjustada seedetrakti ülaosa limaskesta lokaalset ärritust. Kuna alendroonhape
võib põhjustada olemasoleva haiguse süvenemist, siis peab ettevaatlik olema ravimi manustamisel
patsientidele, kellel esineb seedetrakti ülaosas probleeme, nagu düsfaagia, söögitoru haigus, gastriit,
duodeniit või haavandid (vt lõik 4.3).

Alendroonhappega ravitud patsientidel on esinenud söögitoru reaktsioone (mõnikord raskeid ja
hospitaliseerimist nõudnud), nagu ösofagiit, söögitoru haavandid ja erosioonid, millele on harva
järgnenud söögitoru striktuuri või perforatsiooni teke. Seetõttu peavad arstid olema valvsad kõigi
sümptomite suhtes, mis võiksid viidata söögitoru võimalikule kahjustusele. Patsientidele tuleb
selgitada, et söögitoru ärritusnähtude, nagu düsfaagia, valu neelamisel või rinnaku taga, kõrvetised või
nende süvenemine, tekkimisel tuleb alendroonhappe kasutamine lõpetada ja pöörduda arsti poole.
Raskete söögitoru kõrvaltoimete tekkeoht tundub olevat suurem nendel patsientidel, kes ei võta
alendroonhappe tabletti sisse vastavalt juhistele ja/või jätkavad ravimi kasutamist pärast söögitoru
ärritusele viitavate sümptomite tekkimist. Seetõttu on väga tähtis anda patsiendile põhjalik ravimi
kasutamisõpetus ja jälgida, et ta sellest õigesti aru saaks (vt lõik 4.2). Patsientidele tuleb selgitada, et
juhistest mitte kinnipidamisel suureneb söögitoru ärritusnähtude risk.

Harva on (ravimi müügiletuleku järgselt) teatatud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite tekkest, millest
mõned olid rasked ja komplitseerunud, kuigi ulatuslikes kliinilistes uuringutes riski suurenemist ei
täheldatud. Põhjuslikku seost ei ole kindlaks tehtud.

Kasvajavastaseid ravikuure, sh peamiselt intravenoosselt manustatavaid bisfosfonaate saavatel
patsientidel on teatatud lõualuu piirdunud kärbusest, mis üldjuhul on olnud seotud hamba
väljatõmbamisega ja/või paikse nakkusega (sh luuüdipõletikuga). Paljud neist patsientidest said ka
kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu piirdunud kärbusest on teatatud ka osteoporoosiga
patsientidel, kes on saanud suukaudseid bisfosfonaate.

Kaasnevate riskiteguritega (nt kasvaja, kemoteraapia, kiiritusravi, kortikosteroidid, halb suuhügieen,
periodontiit) patsientidel tuleb enne ravi bisfosfonaatidega kaaluda hammaste kontrolli koos sobiva
ennetava hambaraviga.
Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaraviprotseduure. Patsientidel,
kellel tekib ravi ajal bisfosfonaadiga lõualuu piirdunud kärbus, võivad kirurgilised
hambaraviprotseduurid muuta seisundi ägedamaks. Hambaravi vajavate patsientide kohta puuduvad
andmed, mis näitaksid, kas bisfosfonaatravi katkestamine vähendab lõualuu piirdunud kärbuse
tekkeriski.

Raviarsti kliiniline hinnang peab juhtima iga patsiendi raviplaani, lähtudes individuaalsest kasu ja riski
suhtest.

Bisfosfonaate saavatel patsientidel on kirjeldatud luu-, liigese- ja/või lihasevalu. Ravimi
müügiletuleku järgse kogemuse põhjal on need sümptomid harva olnud raskekujulised ja/või
liikumisvõimetust põhjustavad (vt lõik 4.8). Sümptomite avaldumise aeg varieerus ühest päevast kuni
mitme kuuni pärast ravi alustamist. Enamikel patsientidel leevendusid sümptomid pärast ravi
lõpetamist. Osadel patsientidel kordusid sümptomid sama ravimi või mõne teise bisfosfonaadi uuesti
kasutusele võtmisel.

Alendroonhapet ei soovitata kasutada neerukahjustusega patsientidel, kui glomerulaarfiltratsiooni
kiirus on vähem kui 35 ml/min (vt lõik 4.2). Tuleb arvestada, et osteoporoos võib tekkida ka teistel
põhjustel kui östrogeeni defitsiit, vananemine ja glükokortikoidide kasutamine.

Hüpokaltseemia tuleb korrigeerida enne alendroonhappega ravi alustamist (vt lõik 4.3). Teisi
mineraalainete metabolismihäireid (nt D-vitamiini vaegus ja hüpoparatüreoidism) tuleb samuti ravida.
Nende seisunditega patsiente tuleb ravi ajal alendroonhappega jälgida seerumi kaltsiumisisalduse ja
hüpokaltseemia sümptomite suhtes.

Kuna alendroonhape suurendab luu mineraalset tihedust, võib esineda tavaliselt kerget ja
asümptomaatilist seerumi kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse langust. Kuid harva on teatatud
sümptomaatilisest hüpokaltseemiast, mis on mõnikord olnud raske ja tekkis sageli eelsoodumusega
patsientidel (nt hüpoparatüreoidism, D-vitamiini vaegus ja kaltsiumi imendumishäire).
Piisavas koguses kaltsiumi ja D-vitamiini manustamine on eriti oluline glükokortikosteroide
kasutavatel patsientidel.

Abiained
See ravim sisaldab laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik
galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Kaltsiumipreparaadid, antatsiidid ja mõned suukaudsed ravimid mõjutavad samaaegselt manustatuna
tõenäoliselt alendroonhappe imendumist. Seetõttu peavad alendroonhappe tableti manustanud
patsiendid ootama vähemalt 30 minutit enne, kui võtavad suukaudselt mõnda teist ravimit.

Muid kliinilist tähtsust omavaid koostoimeid teiste ravimitega ei ole oodata. Hormoonasendusravi
(östrogeeni ± progestiini) samaaegset kasutamist hinnati kahes 1- või 2-aastase kestusega kliinilises
uuringus osteoporoosiga postmenopausis naistel (vt lõik 5.1). Mõned patsiendid said kliiniliste
uuringute käigus alendroonhappele lisaks östrogeeni (intravaginaalselt, transdermaalselt või suu
kaudu). Nende ravimite koosmanustamisest tingitud kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Ehkki spetsiaalseid ravimite koostoime uuringuid läbi ei viidud, kasutati alendroonhapet kliiniliste
uuringute käigus koos paljude erinevate sageli väljakirjutatavate ravimitega ning kliinilisi koostoimeid
ei ilmnenud.

4.6
Rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal
Alendroonhappe kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed ei näita otsest
kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote või postnataalsele arengule. Tiinetele rottidele manustatud
alendroonhape põhjustas hüpokaltseemiaga seotud düstookiat (vt lõik 5.3). Antud näidustuse korral ei
tohi raseduse ajal alendroonhapet kasutada.

Kasutamine imetamise ajal
Ei ole teada, kas alendroonhape eritub inimese rinnapiima. Antud näidustuse korral ei tohi rinnaga
toitvad naised alendroonhapet kasutada.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Alendroonhape ei avalda mõju autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Üheaastases uuringus osteoporoosiga postmenopausaalsetel naistel olid alendroonhape 70 mg (n=519)
ja alendroonhape 10 mg/ööpäevas (n=370) sarnase üldine ohutusprofiiliga.

Kahes postmenopausaalsetel naistel läbi viidud 3-aastase kestusega uuringus, mis olid praktiliselt
identse ülesehitusega (alendroonhape 10 mg: n=196, platseebo: n=397), olid alendroonhape
10 mg/ööpäevas ja platseebo sarnase üldine ohutusprofiiliga.

Järgnevalt on toodud kõrvaltoimed, mis olid uurijate hinnangul võimalikult, tõenäoliselt või kindlasti
ravimiga seotud, kui nende esinemissagedus oli 1% kummaski ravirühmas üheaastases uuringus või
1% 10 mg/ööpäevas alendroonhappega ravitud patsientidel ning suurema esinemissagedusega kui
platseebot saanud patsientidel kolmeaastase kestusega uuringutes.


Üheaastane uuring
Kolmeaastased uuringud
Alendroonhape Alendroonhape Alendroonhape Platseebo




70 mg üks kord 10 mg/ööpäevas 10 mg/ööpäevas
nädalas



(n = 519) %
(n = 370) %
(n = 196) %
(n = 397) %





Seedetrakti häired




kõhuvalu 3,7
3,0
6,6
4,8
düspepsia 2,7
2,2
3,6
3,5
maohappe regurgitatsioon 1,9
2,4
2,0
4,3
iiveldus 1,9
2,4
3,6
4,0
kõhupuhitus 1,0 1,4 1,0 0,8
kõhukinnisus 0,8 1,6 3,1 1,8
kõhulahtisus 0,6 0,5 3,1 1,8
düsfaagia 0,4
0,5
1,0
0,0
meteorism 0,4
1,6
2,6
0,5
gastriit 0,2
1,1
0,5
1,3
maohaavand 0,0 1,1 0,0 0,0
söögitoru haavand
0,0
0,0
1,5
0,0
Lihas-skeleti kahjustused



lihas-skeleti (luu-, lihase- 2,9 3,2 4,1 2,5
või liigese-) valu
lihaskrambid 0,2 1,1 0,0 1,0





Närvisüsteemi häired




peavalu 0,4
0,3
2,6
1,5

Järgmisi kõrvaltoimeid on kirjeldatud kliinilistes uuringutes ja/või ravimi müügiletuleku järgselt:
[Sage (1/100, <1/10), aeg-ajalt (1/1000, <1/100), harv (1/10000, <1/1000), väga harv (<1/10000),
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)]

Immuunsüsteemi häired:
Harv:

ülitundlikkusreaktsioonid,
sh
nõgestõbi
ja
angiödeem

Ainevahetus- ja toitumishäired:
Harv:
sümptomaatiline hüpokaltseemia, mis on sageli seotud soodustavate
seisunditega (vt lõik 4.4)

Närvisüsteemi häired:
Sage:

peavalu

Silma kahjustused:
Harv:

uveiit,
kõvakestapõletik,
episkleriit.

Seedetrakti häired:
Sage:
kõhuvalu, düspepsia, kõhukinnisus, kõhulahtisus, meteorism,
söögitoru haavand*, düsfaagia*, kõhupuhitus, maohappe
regurgitatsioon
Aeg-ajalt:
iiveldus, oksendamine, gastriit, söögitorupõletik*, söögitoru
erosioonid*, veriroe
Harv:
söögitoruahend*, suuõõne ja neelu haavandid*, seedetrakti ülaosa
kõrvaltoimed (perforatsioon, haavandid, verejooks) (vt lõik 4.4)
* Vt lõigud 4.2 ja 4.4

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt:

lööve,
sügelus,
erüteem
Harv:

lööve
koos
valgustundlikkusega
Väga harvad ja üksikjuhud:
üksikud rasked nahareaktsioonid, sh Stevens-Johnsoni sündroom ja
toksiline epidermaalnekrolüüs

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Sage:


lihas-skeleti (luu-, lihase- või liigese-) valu

Harv:
Bisfosfonaatidega ravi saavatel patsientidel on teatatud lõualuu
piirdunud kärbusest. Enamus neist teadetest viitavad vähihaigetele,
kuid selliseid juhtumeid on kirjeldatud ka osteoporoosi ravi saanud
patsientidel. Üldiselt seostatakse lõualuu piirdunud kärbust hamba
väljatõmbamisega ja/või paikse nakkusega (sh luuüdipõletikuga).
Riskiteguriteks peetakse ka kasvaja diagnoosi, kemoteraapiat,
kiiritusravi, kortikosteroide ja halba suuhügieeni. Tugev lihas-skeleti
(luu-, lihase- või liigese-) valu (vt lõik 4.4).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Harv:
tüüpiliselt ravi algusega seonduvad mööduvad sümptomid nagu
immuunvastuse ägedas faasis (müalgia, halb enesetunne ning harva
palavik).

Ravimi müügiletuleku järgsel perioodil on kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid (esinemissagedus
teadmata):
Närvisüsteemi häired: pearinglus

Kõrva ja labürindi kahjustused: vertiigo

Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused: liigeste turse

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: asteenia, perifeersed tursed

Muutused laboratoorsetes analüüsides
Kliinilistes uuringutes on esinenud kerget, mööduvat, sümptomiteta kulgevat kaltsiumi- ja
fosfaadisisalduse vähenemist seerumis alendroonhapet 10 mg/ööpäevas saanud haigetest vastavalt
18% ja 10%-l, platseebot saanud haigetest vastavalt 12% ja 3%-l. Kuid kaltsiumisisalduse vähenemist
seerumis kuni <8,0 mg/dl (2,0 mmol/l) ja fosfaadisisalduse vähenemist kuni 2,0 mg/dl (0,65 mmol/l)
esines mõlemas ravigrupis võrdse sagedusega.

4.9 Üleannustamine

Alendroonhappe üleannustamise ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Suukaudse
üleannustamise korral võivad tekkida hüpokaltseemia, hüpofosfateemia ning järgmised seedetrakti
kõrvaltoimed nagu seedehäired, kõrvetised, ösofagiit, gastriit või haavand. Alendroonhappe
sidumiseks tuleb manustada piima või antatsiide. Söögitoru ärritusnähtude tekkeohu tõttu ei tohi
oksendamist esile kutsuda ja haige peab jääma püstiasendisse.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Ravimid luuhaiguste raviks, mineralisatsiooni mõjustavad ravimid,
bisfosfonaadid.

ATC-kood: M05BA04

Alendroonhape on bisfosfonaat, mis inhibeerib osteoklastidega seotud luu resorptsiooni ega oma otsest
toimet luu formeerumisele. Alendroonhappega ravi ajal formeerub normaalse kvaliteediga luu.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Alendroonhappe toimet luumassile ja luumurdude esinemissagedusele postmenopausis naistel uuriti
kahes esialgses ühesuguse ülesehitusega efektiivsuse uuringus (n=994) ning samuti uuringus FIT
(Fracture Intervention Trial, n=6459).
Esialgsetes efektiivsuse uuringutes suurenes keskmine luu mineraalne tihedus (LMT) kolme aasta
möödudes 10 mg/ööpäevas alendroonhappe toimel 8,8%, 5,9% ja 7,8% võrreldes platseeboga
vastavalt lülisamba, reieluukaela ja trohhanteri piirkonnas. Kogu keha LMT suurenes samuti
märkimisväärselt. Alendroonhappega ravitud patsiente, kellel tekkis üks või enam lülimurdu, oli
platseebot saanutega võrreldes 48% vähem. Nende uuringute 2-aastases jätku-uuringus jätkus LMT
suurenemine lülisamba ja trohhanteri piirkonnas; reieluukaela ja kogu keha LMT jäi püsima.
FIT koosnes kahest platseebokontrollitud uuringust, milleks olid 3-aastane uuring 2027 patsiendiga,
kellel oli uuringueelselt vähemalt üks lülimurd (kompressioonmurd), ja 4-aastane uuring 4432
patsiendiga, kellel oli madal luumass, kuid puudus uuringueelne lülimurd. 37%-l nendest oli
osteoporoos, defineerituna uuringueelse reieluukaela LMT järgi, mis oli vähemalt 2,5
standarddeviatsiooni alla noore täiskasvanud naise keskmise. Kõikidel mõlemas uuringus osalenud
osteoporoosiga FIT patsientidel vähenes alendroonhappe toimel järgmiste näitajate esinemissagedus:
1 lülimurd 48%, korduvad lülimurrud 87%, 1 valuga kulgev lülimurd 45%, igasugune valuga
kulgev luumurd 31% ja reieluu proksimaalse osa murd 54%.

Üldiselt näitavad need tulemused alendroonhappe ühtlast toimet luumurdude (sh lülisamba ja reieluu
proksimaalse osa murdude ­ need on osteoporootilise luumurru kohad, mis on seotud suurima
haigestumusega) esinemissageduse vähendamisel.

Samaaegne kasutamine koos östrogeen-/hormoonasendusraviga (HAR)
Alendroonhappe 10 mg üks kord päevas ja konjugeeritud östrogeeni (0,625 mg päevas) eraldi ja
kombinatsioonis kasutamise mõju luu mineraalsele tihedusele hinnati kaheaastases uuringus
hüsterektoomia läbinud osteoporoosiga postmenopausis naistel. Kahe aasta möödudes oli lülisamba
nimmeosa LMT suurenemine algväärtusest oluliselt suurem kombinatsiooni (8,3%) kui östrogeeni või
alendroonhappe eraldi kasutamisel (mõlemad 6,0%).

Alendroonhappe HAR (östrogeen ± progestiin) püsiannustele lisamise (vähemalt üheks aastaks) mõju
luu mineraalsele tihedusele hinnati üheaastases uuringus osteoporoosiga postmenopausis naistel.
Alendroonhappe 10 mg üks kord päevas lisamine hormoonasendusravile viis ühe aasta möödudes
lülisamba nimmeosa LMT oluliselt suurema tõusuni (3,7%) kui ainult HAR (1,1%). Nendes
uuringutes täheldati LMT olulist suurenemist või soodsaid muutusi kombineeritud ravi puhul
võrreldes ainult hormoonasendusraviga reieluu, reieluukaela ja trohhanteri piirkonnas. Kogu keha
LMT-le oluline mõju puudus.

Osteoporoosi ravi meestel
Kaheaastases uuringus demonstreeriti 10 mg alendroonhappe üks kord päevas manustatava annuse
efektiivsust osteoporoosiga meestel (vanuses 31...87 aastat, keskmine vanus 63). Pärast kahte aastat
oli keskmine LMT suurenemine meestel, kes said 10 mg alendroonhapet ööpäevas, võrreldes
platseeboga järgmine: lülisamba nimmeosas 5,3%, reieluukaelas 2,6%, trohhanteris 3,1% ja kogu
kehas 1,6%. Alendroonhappe tabletid olid efektiivsed olenemata vanusest, rassist, munandite
funktsioonist, uuringueelsest luu ainevahetuse kiirusest või uuringueelsest LMT väärtusest. Nagu ka
palju suuremates uuringutes postmenopausis naistel, vähenes alendroonhappe 10 mg ööpäevas toimel
127 mehel uute lülisamba murdude esinemissagedus (mõõdetud kvantitatiivse radiograaafia abil)
võrreldes platseeboga (0,8% vs 7,1%) ja tulemuseks oli ka pikkusekadu (-0,6 või -2,4 mm).

Glükokortikoididest põhjustatud osteoporoos
Kahes uuringus demonstreeriti alendroonhappe annuste 5 mg ja 10 mg üks kord päevas efektiivsust
meestel ja naistel, kes said vähemalt 7,5 mg prednisolooni (või samaväärset) ööpäevas. Pärast kahte
raviaastat oli lülisamba LMT suurenenud 3,7% ja 5,0% (võrreldes platseeboga) vastavalt 5 mg ja
10 mg tablettide puhul. Märkimisväärset LMT suurenemist täheldati ka reieluukaelas, trohhanteris ja
kogu kehas. Postmenopausis naistel, kes ei saanud östrogeeni, täheldati lülisamba nimmeosa ja
trohhanteri LMT suuremat tõusu alendroonhappe 10 mg kui 5 mg tablettide puhul. Alendroonhappe
tabletid olid efektiivsed olenemata annusest või glükokortikoidi kasutamise kestusest. Kolmest
annuserühmast (5 või 10 mg kahe aasta või 2,5 mg ühe aasta vältel, millele järgnes 10 mg
manustamine ühe aasta jooksul) saadud kombineeritud andmed näitasid kahe aasta möödudes uue
lülisamba murruga patsientide sageduse olulist vähenemist.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Veenisisesele (i.v) referentsannusele vastavalt oli ööjärgse tühja kõhuga ja kaks tundi enne standardset
hommikueinet 5...40 mg annuste suukaudsel manustamisel alendroonhappe keskmine biosaadavus
naistel 0,7%. Suukaudne biosaadavus meestel (0,6%) oli naistega sarnane. Sarnaselt vähenes
biosaadavus pärast alendroonhappe tableti manustamist üks tund või pool tundi enne standardset
hommikueinet ning oli vastavalt 0,46% ja 0,39%. Osteoporoosi uuringutes oli alendroonhape
efektiivne, kui seda manustati vähemalt 30 minutit enne päeva esimest sööki või jooki.
Alendroonhappe manustamisel koos standardse hommikueinega või kuni kaks tundi pärast einet oli
biosaadavus väga madal. Alendroonhappe manustamisel koos kohvi või apelsinimahlaga langes
biosaadavus ligikaudu 60%.
Tervetele isikutele suu kaudu manustatud prednisoloon (20 mg kolm korda päevas 5 päeva järjest) ei
mõjutanud kliiniliselt oluliselt alendroonhappe suukaudset biosaadavust (suurenes keskmiselt
20...44%).

Jaotumine
Pärast 1 mg/kg veenisisest manustamist rottidele võib alendroonhapet leida ajutiselt pehmetes
kudedes, kuid järgnevalt jaotub ta kiiresti luudesse või eritub uriiniga. Keskmine jaotusruumala
püsikontsentratsiooni tingimustes, kui luu välja arvata, on inimesel vähemalt 28 liitrit. Ravimi
kontsentratsioon plasmas pärast raviannuse suukaudset manustamist on määramiseks liiga madal
(<5 ng/ml). Seonduvus inimese plasmavalkudega on ligikaudu 78%.

Biotransformatsioon
Puuduvad andmed alendroonhappe metaboliseerumise kohta loomade ja inimeste organismis.

Eritumine
Pärast ühekordse veenisisese [14C]-alendroonhappe annuse manustamist eritus 72 tunni jooksul
ligikaudu 50% radioaktiivsusest uriiniga; väljaheites ei leitud radioaktiivsust üldse või leiti vähesel
määral. Pärast alendroonhappe ühekordse 10 mg annuse veenisisest manustamist oli renaalne kliirens
71 ml/min ja süsteemne kliirens ei ületanud 200 ml/min. Pärast veenisisest manustamist vähenes
plasmakontsentratsioon 6 tunni jooksul rohkem kui 95%. Lõplik poolväärtusaeg inimesel on rohkem
kui 10 aastat, peegeldades alendroonhappe vabanemist luustikust. Alendroonhape ei eritu rottidel
neerude happeliste või aluseliste transpordisüsteemide kaudu ja seetõttu eeldatakse, et inimesel ei
mõjuta see teiste ravimite eritumist nende süsteemide kaudu.

Patsientide erigrupid
Prekliinilised uuringud näitasid, et ravim, mis ei deponeeru luudes, eritub kiiresti uriiniga. Pärast
pikaajalist kumulatiivse annuse kuni 35 mg/kg veenisisest manustamist loomadel ei ilmnenud
küllastumist luudes. Kuigi puudub vastav kliiniline informatsioon, on tõenäoline, et nii nagu
loomadelgi, väheneb neerukahjustusega patsientidel alendroonhappe eritumine neerude kaudu.
Seetõttu on neerukahjustusega patsientidel oodata alendroonhappe mõnevõrra suuremat
kumuleerumist luudes (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Uuringud emaste rottidega on näidanud, et
tiinuse ajal manustatud alendroonhape võib põhjustada poegimise ajal hüpokaltseemiast tingitud
düstookiat. Uuringutes rottidele suurte annuste manustamisel suurenes loote mittetäieliku luustumise
esinemissagedus. Selle tähtsus inimestele ei ole teada.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Laktoos, veevaba
Mikrokristalne tselluloos (E460)
Kroskarmelloosnaatrium
Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistmatu valge PVC/ALU blister
Pakendi suurus: 14, 28, 30, 50, 56, 84, 90, 98, 112 või 140 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Accord Healthcare Limited
Sage House,
319 Pinner Road,
North Harrow,
Middlesex, HA1 4 HF,
Ühendkuningriik


8. MÜÜGILOA
NUMBER

609108


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

15.12.2008


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2009