Aredia - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

AREDIA 15 mg infusioonilahuse pulber ja lahusti


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

AREDIA 15 mg infusioonilahuse pulber sisaldab 15 mg lüofiliseeritud dinaatriumpamidronaati.

INN. Acidum pamidronicum

Üks viaal sisaldab 15 mg steriilset, lüofiliseeritud dinaatriumpamidronaati. Viaalid on pakendis koos
lahusti ampullidega. Üks lahusti ampull sisaldab 5 ml steriilset süstevett.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse pulber ja lahusti .


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Osteoklastide suurenenud aktiivsusega seotud seisundite ravi:

· Pahaloomulisest kasvajast tingitud hüperkaltseemia.
· Osteolüütilised kolded ja luuvalu rinnavähi või hulgimüeloomi luumetastaasidega patsientidel.
· Pageti tõbi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Aredia"t ei tohi manustada boolussüstina (vt lõik 4.4). Pulber tuleb lahjendada kaltsiumivabas
infusioonilahuses (0,9% naatriumkloriid, 5% glükoos) ja manustada tuleb aeglaselt.
Sobivus infusioonilahustega vt lõik 6.6.

Infusiooni kiirus ei tohi ületada 60 mg/t (1 mg/min) ja Aredia kontsentratsioon infusioonilahuses ei
tohi ületada 90 mg/250 ml. Lokaalsete reaktsioonide vähendamiseks tuleb kanüül paigaldada
suhteliselt suurde veeni.

Täiskasvanud ja eakad

Tuumorist tingitud hüperkaltseemia
Patsiendid tuleb enne Aredia manustamist ja ravi ajal piisavalt rehüdreerida.
Ravikuuriks kasutatav Aredia koguannus sõltub patsiendi esialgsest seerumi kaltsiumisisaldusest.
Järgnevad juhised tulenevad korrigeerimata kaltsiumiväärtustel põhinevatest kliinilistest andmetest.
Antud annusevahemikud kehtivad ka seerumi või albumiini järgi korrigeeritud kaltsiumiväärtuste
puhul rehüdreeritud patsientidel.




1
Soovitatav
Esialgne seerumi kaltsiumisisaldus
koguannus
(mmol/l) (mg
%) (mg)
kuni 3,0
kuni 12,0
15...30
3,0...3,5 12,0...14,0
30...60
3,5...4,0 14,0...16,0
60...90
>4,0 >16,0 90

Aredia koguannuse võib manustada nii ühekordse infusioonina kui mitme infusioonina 2...4
järjestikusel päeval. Kogu ravikuuri maksimaalne annus on nii esmase kui korduva kuuri puhul 90 mg.

Seerumi kaltsiumisisalduse olulist vähenemist täheldatakse üldjuhul 24...48 tundi pärast Aredia
manustamist ning see normaliseerub 3...7 päeva jooksul. Kui selle aja jooksul normokaltseemiat ei
saavutata, võib manustada lisaannuse. Ravitulemuse püsimise kestus on individuaalne.
Hüperkaltseemia taastumisel võib ravi korrata. Senine kliiniline kogemus näitab, et Aredia efektiivsus
võib väheneda ravikordade arvu suurenedes.

Osteolüütilised kolded ja luuvalu hulgimüeloomi korral
Soovitatav annus on 90 mg iga 4 nädala järel.

Osteolüütilised kolded ja luuvalu rinnavähiga seotud luumetastaaside korral
Soovitatav annus on 90 mg iga 4 nädala järel. Seda annust võib manustada ka 3-nädalaste intervallide
järel, et see langeks kokku keemiaravikuuridega.

Pageti tõbi
Ravikuuri soovitatav Aredia koguannus on 180...210 mg, mis manustatakse 30 mg üksikannustena
kord nädalas 6 järjestikusel nädalal või 60 mg üksikannustena ülenädalati 6 nädala jooksul. Seetõttu
soovitatakse 60 mg üksikannuste kasutamisel alustada ravi 30 mg lisaannusega (st koguannus
210 mg). Seda skeemi võib korrata, jättes vahele algannuse, iga 6 kuu järel kuni remissiooni
saavutamiseni ning retsidiivi ilmnemisel.

Neerukahjustus
Aredia"t ei tohi manustada raskekujulise neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens <30
ml/min), välja arvatud juhul, kui on tegemist eluohtliku pahaloomulisest kasvajast tingitud
hüperkaltseemiaga, kus eeldatav kasu kaalub üles võimaliku riski.

Nagu teiste intravenoossete bisfosfonaatidega on soovitatav neerufunktsiooni jälgimine, näiteks
seerumi kreatiniini määramine enne igat Aredia annuse manustamist. Luu metastaasidega või
hulgimüeloomiga Aredia-ravi saavatel patsientidel, kellel tekib neerufunktsiooni halvenemine, tuleks
Aredia manustamine katkestada kuni neerufunktsiooni taastumiseni 10% põhiväärtusest. See soovitus
põhineb kliinilisel uuringul, kus neerude funktsiooni halvenemine oli määratletud järgnevalt:
·
Normaalse kreatiniini algväärtusega patsientidel suureneb 0,5 mg/dl.
· Normist erineva kreatiniini algväärtusega patsientidel suureneb 1,0 mg/dl.

Farmakokineetika uuringutes selgus, et normaalse või halvenenud neerufunktsiooniga vähihaigetel ei
ole annuse kohandamine vajalik kerge (kreatiniini kliirens 61...90 ml/min) kuni mõõduka (kreatiniini
kliirens 30...60 ml/min) neerukahjustuse korral. Sellistel patsientidel ei tohiks infusioonimäär ületada
90 mg/4t (ligikaudu 20...22 mg/t).

Maksakahjustus
Farmakokineetika uuringud näitavad, et annuse kohandamine ei ole vajalik kerge kuni keskmise
maksafunktsiooni häire korral (vt lõik 5.2). Raskekujulise maksakahjustusega patsientidel ei ole
Aredia"ga uuringuid läbi viidud (vt lõik 4.4).

Lapsed
Puuduvad kliinilised kogemused Aredia kasutamise kohta lastel.
2

4.3 Vastunäidustused

Aredia on vastunäidustatud:
·
patsientidele, kellel on teadaolev ülitundlikkus toimeaine pamidronaadi või teiste
bisfosfonaatide või Aredia ükskõik millise abiaine suhtes,
·
raseduse korral,
·
last rinnaga toitvatele emadele.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldine
Aredia"t ei tohi kunagi manustada boolussüstina, vaid tuleb alati lahjendada ja manustada aeglase
veeniinfusiooni teel (vt lõik 4.2).
Enne Aredia manustamist tuleb veenduda, et patsiendid oleksid piisavalt hüdreeritud. See on eriti
oluline diureetikume saavate patsientide puhul.
Pärast Aredia-ravi alustamist tuleks jälgida standardseid hüperkaltseemiaga seotud metaboolseid
parameetreid, sealhulgas seerumi kaltsiumi ja fosfaatide taset. Kilpnäärmeoperatsiooni läbi teinud
patsientidel võib hüpoparatüreoidismi tõttu tekkida hüpokaltseemia.
Südamehaigetel, eriti vanemaealistel, võib liigne füsioloogilise lahuse manustamine põhjustada
südamepuudulikkust (vasaku vatsakese puudulikkus või kongestiivne südamepuudulikkus).
Südamepuudulikust võib soodustada ka palavik (gripitaolised sümptomid).

Neerupuudulikkus
Bisfosfonaate, sealhulgas Aredia"t, on seostatud neerutoksilisusega, mis väljendub neerufunktsiooni
halvenemises ja potentsiaalses neerupuudulikkuses. Pärast Aredia üksikannuse või algannuse
manustamist on teatatud neerufunktsiooni halvenemise, neerupuudulikkuse süvenemise ja dialüüsi
juhtudest patsientidel. Neerufunktsiooni halvenemine (sh neerupuudulikkus) on teadaolevalt tekkinud
ka pikaajaliselt Aredia-ravi saanud hulgimüeloomiga patsientidel.
Aredia eritub muutumatult neerude kaudu (vt lõik 5.2), kuid siiski on kõrvaltoimete tekke risk suurem
halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel.
Kliiniliselt olulise neerufunktsiooni halvenemise riski tõttu, mis võib süvendada neerupuudulikkust, ei
tohiks Aredia üksikannused ületada 90 mg ning kinni tuleks pidada soovitatavast infusiooniajast (vt
lõik 4.2).
Nagu teiste intravenoosselt manustatavate bisfosfonaatide puhul, on soovitatav jälgida
neerufunktsiooni, näiteks enne igat Aredia annuse manustamist määrata seerumi kreatiniinisisaldus.
Enne igat Aredia annuse manustamist tuleb hinnata neerufunktsiooni standardseid laboratoorseid ja
kliinilisi näitajaid, seda eriti Aredia infusiooni sageli saanud, olemasoleva neeruhaiguse või
neerupuudulikkuse kalduvusega patsientide puhul (nt hulgimüeloomi ja/või tuumorist tingitud
hüperkaltseemiaga patsiendid).
Neerufunktsiooni halvenemisel luu metastaaside või hulgimüeloomi tõttu Aredia-ravi saavatel
patsientidel tuleks Aredia manustamine lõpetada (vt lõik 4.2).
Aredia"t ei tohi manustada koos teiste bisfosfonaatidega, kuna nimetatud ravimite koostoimet ei ole
uuritud.

Maksapuudulikkus
Kliiniliste andmete puudumuse tõttu ei saa anda soovitusi raskekujulise maksapuudulikkusega
patsientide raviks (vt lõike 4.2 ja 5.2).

Kaltsiumi ja D vitamiini täiendav manustamine
Hüperkaltseemia puudumise korral tuleks osteolüütiliste luu metastaasidega ja hulgimüeloomiga ning
luu Pageti tõvega patsientidel, kellel on oht kaltsiumi ja D vitamiini vaeguse tekkeks, võtta
hüpokaltseemia riski vähendamiseks lisaks suukaudselt kaltsiumi ja D vitamiini.

Lõualuu osteonekroos
3
Bisfosfonaatidega, sealhulgas Aredia"ga, ravitud peamiselt vähihaigetel on teatatud lõualuu
osteonekroosi juhtudest. Paljud neist patsientidest said lisaks kemoteraapiat ja kortikosteroide.
Enamikul teatatud juhtudest on see esinenud hambaekstraktsiooni või muude lõualuul teostatud
kirurgiliste protseduuride järgselt. Paljudel neist patsientidest oli esinenud paikse infektsiooni
tunnuseid, kaasa arvatud osteomüeliit.
Kaasnevate riskifaktoritega (nt kasvaja, kemoteraapia, kortikosteroidide kasutamine, puudulik
suuhügieen) patsientidele tuleb enne bisfosfonaatide määramist teostada suuõõne ja hammaste
ülevaatus koos ennetava raviga.
Ravi ajal peaksid patsiendid võimalusel hoiduma invasiivsetest dentaalsetest protseduuridest.
Patsientidel, kellel ravi ajal bisfosfonaatidega on tekkinud lõualuu osteonekroos, võib dentaalkirurgia
järgselt seisund halveneda. Ei ole andmeid, mis lubaksid väita, et bisfosfonaatidega ravi lõpetamine
vähendaks osteonekroosi tekkeriski dentaalseid protseduure vajavatel patsientidel. Raviarst peab iga
patsiendi korral hindama võimaliku kasu/eeldatava riski vahekorda ning tegema otsustuse vastavalt
sellele.

Lihaste ja luu valu
Turustamisjärgselt on bisfosfonaatravi saavatel patsientidel teatatud tõsisest aeg-ajalt halvavast luu,-
liigese- ja/või lihasvalust. Siiski ei ole need juhtumid sagedased. Sellesse rühma kuulub ka Aredia
(dinaatriumpamidronaat). Sümptomite avaldumise aeg pärast ravi alustamist varieerub ühest päevast
kuni mitme kuuni. Enamikel patsientidel leevendusid sümptomid pärast ravi katkestamist. Sümptomid
väljendusid taas, kui alustati uuesti sama ravimi või mõne teise bisfosfonaadi manustamist.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Aredia"t on manustatud koos sageli kasutatavate kasvajavastaste ravimitega ilma, et oleks koostoimeid
täheldatud.

Raske hüperkaltseemiaga patsientidel on Aredia"t kombineeritud kaltsitoniiniga, et kiirendada ja
tugevdada selle kaltsiumisisaldust alandavat toimet.

Ettevaatus on vajalik, kui Aredia"t kasutatakse koos teiste potentsiaalselt nefrotoksiliste ravimitega.
Hulgimüeloomiga patsientidel võib neeru düsfunktsiooni risk suureneda, kui Aredia"t kasutada
kombinatsioonis talidomiidiga.

4.6 Rasedus ja imetamine

Tiinetel rottidel läbib Aredia platsentaarbarjääri ja põhjustab emasloomadel ja rottide ning küülikute
embrüole/lootele mitte-teratogeenseid toimeid (vt lõik 5.3).
Puuduvad adekvaatsed ja hästi kontrollitud uuringud rasedatel naistel ning puudub kliiniline kogemus
selleks, et toetada Aredia kasutamist rasedatel. Seepärast ei tohi Aredia"t raseduse ajal kasutada (vt lõik
4.3).
Lakteerivate rottidega teostatud uuring näitas, et pamidronaat eritub rinnapiima. Aredia"t saavad
naised ei tohi seetõttu last rinnaga toita (vt lõik 4.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiente tuleb hoiatada, et Aredia infusiooni järgselt võivad tekkida unisus ja/või pearinglus. Sellistel
juhtudel ei tohi autot juhtida, masinaid käsitseda ega muid kiiret reageerimist nõudvaid tegevusi
sooritada.

4.8 Kõrvaltoimed

Aredia kõrvaltoimed on tavaliselt kerged ja mööduvad. Kõige sagedasemad kõrvatoimed on
asümptomaatiline hüpokaltseemia ja palavik (kehatemperatuuri tõus 1oC...2oC , mis tavaliselt ilmneb
48 tunni jooksul pärast infusiooni). Palavik taandub tavaliselt spontaanselt ega vaja ravi.
Kõrvaltoimete esinemissagedus on järgnevalt esitatud järgmiselt: väga sage (1/10), sage (1/100,
4
<1/10), aeg-ajalt (1/1000, <1/100), harv (1/10000, <1/1000), väga harv( <1/10000), sh
üksikjuhtudel .

Infektsioonid ja infestatsioonid:
Väga harv: Herpes simplex"i ja Herpes zoster"i ägenemine.

Vere ja lümfisüsteemi häired:
Sage: aneemia, trombotsütopeenia, lümfotsütopeenia.
Väga harv: leukopeenia.

Immuunsüsteemi häired:
Aeg-ajalt: allergilised reaktsioonid, sealhulgas anafülaktoidsed reaktsioonid, bronhospasm/ hingeldus,
Quincke (angineurootiline) ödeem.
Väga harv: anafülaktiline sokk.

Närvisüsteemi häired:
Sage: sümptomaatiline hüpokaltseemia (paresteesia, tetaania), peavalu, unetus, unisus.
Aeg-ajalt: krambihood, agitatsioon, pearinglus, letargia.
Väga harv: segadus, nägemishallutsinatsioonid.

Silma kahjustused:
Sage: konjunktiviit.
Aeg-ajalt: uveiit (iriit, iridotsükliit).
Väga harv: skleriit, episkleriit, ksantopsia.

Südame häired:
Sage: hüpertensioon.
Aeg-ajalt: hüpotensioon.
Väga harv: vasaku vatsakese puudulikkus (düspnoe, kopsuturse), kongestiivne südamepuudulikkus
(tursed) vedeliku ülekoormuse tõttu.

Seedetrakti häired:
Sage: iiveldus, oksendamine, anoreksia, kõhuvalu, kõhulahtisus, kõhukinnisus, gastriit.
Aeg-ajalt: düspepsia.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Sage: lööve.
Aeg-ajalt: nahasügelus.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Sage: mööduv luuvalu, liigesvalu, lihasvalu, generaliseerunud valu.
Aeg-ajalt: lihaskrambid.

Neerude ja kuseteede häired:
Sage: äge neerupuudulikkus.
Harv: koldeline segmentaalglomeruloskleroos, sealhulgas kollaps, nefrootiline sündroom.
Väga harv: olemasoleva neeruhaiguse süvenemine, hematuuria.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Väga sage: palavik ja gripitaolised sümptomid, millega mõnikord kaasnevad halb enesetunne,
külmavärinad, väsimus ja kuumahood.
Sage: infusioonikoha reaktsioonid (valu, punetus, turse, induratsioon, flebiit, tromboflebiit).

Uuringud:
Väga sage: hüpokaltseemia, hüpofosfateemia.
Sage: hüpokaleemia, hüpomagneseemia, kreatiniinisisalduse suurenemine seerumis.
Aeg-ajalt: kõrvalekalded maksafunktsiooni testides, uureasisalduse suurenemine seerumis.
5
Väga harv: hüperkaleemia, hüpernatreemia.

Paljud nimetatud kõrvaltoimetest võivad olla seotud põhihaigusega.

Turustamisjärgne kogemus:
Aeg-ajalt on bisfosfonaatidega, sealhulgas Aredia"ga, ravitud peamiselt vähipatsientidel teatatud
osteonekroosi (peamiselt lõualuus) tekkest. Paljudel nendel patsientidel on tekkinud lokaalne
infektsioon, sealhulgas osteomüeliit ning enamik juhtudest on esinenud vähihaigetel
hambaekstraktsiooni või muude lõualuul teostatud kirurgiliste protseduuride järgselt. Lõualuude
osteonekroosil on mitmeid hästi dokumenteeritud riskifaktoreid, nagu kasvajad, kaasnev ravi (nt
kemoteraapia, radioteraapia, kortikosteroidid) ja kaasuvad haigused (nt aneemia, koagulopaatiad,
infektsioon, olemasolevad suuõõne haigused). Kuigi põhjuslikku seost pole leitud, tuleks nendel
haigetel paraneminemisperioodi pikenemise vältimiseks hoiduda lõualuukirurgiast (vt lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine

Soovitatust suuremaid annuseid saanud patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Kliiniliselt olulise
hüpokaltseemia tekkimisel (paresteesia, tetaania või hüpotensiooni ilmnemisel) tuleks manustada
kaltsiumglükonaati infusiooni teel.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: bisfosfonaadid;

ATC-kood: M05BA03

Aredia toimeaine dinaatriumpamidronaat inhibeerib osteoklastide poolt põhjustatud luuresorptsiooni.
In vitro seondub see tugevalt hüdroksüapatiidi kristallidega, inhibeerides kristallide moodustumist ja
lahustumist. Osteoklastide poolt põhjustatud luuresorptsiooni inhibeerimine in vivo võib olla vähemalt
osaliselt tingitud ravimi seondumisest luu mineraalidega.

Pamidronaat pärsib ka osteoklastide eellasrakkude paljunemist luukoes. Luuga seondunud
bisfosfonaadi lokaalne ja otsene antiresorptiivne toime on ilmselt põhiliseks toimemehhanismiks nii in
vitro kui in vivo.

Prekliinilised uuringud on näidanud, et pamidronaat pärsib tuumorist tingitud osteolüüsi, kui seda
manustatakse enne tuumorirakkude inokulatsiooni või transplantatsiooni või selle ajal.
Dinaatriumpamidronaadi inhibeerivat toimet tuumorist tingitud hüperkaltseemiale väljendavad
biokeemilised muutused: kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse vähenemine seerumis ja sekundaarselt
kaltsiumi, fosfaadi ja hüdroksüproliini vähenenud eritumine uriiniga.

Hüperkaltseemia võib põhjustada ekstratsellulaarse vedeliku mahu ja glomerulaarfiltratsiooni kiiruse
vähenemist. Hüperkaltseemia vähenemine dinaatriumpamidronaadi toimel viib
glomerulaarfiltratsiooni paranemise ja kõrgenenud seerumi kreatiniinisisalduse alanemiseni enamikel
patsientidel.

Kliinilised uuringud rinnavähi ja valdavalt lüütiliste luumetastaasidega või hulgimüeloomiga
patsientidel on näidanud, et dinaatriumpamidronaadi kasutamine hoidis ära või lükkas edasi haiguse
skeletitüsistused (hüperkaltseemia, luumurrud, kiiritusravi või luuoperatsiooni vajadus, seljaaju
kompressioon) ning vähendas luuvalu. Kasutamisel kombinatsioonis standardse vähivastase raviga
lükkas Aredia edasi luu metastaaside progressiooni. Lisaks ilmnes tsütotoksilisele ja hormoonravile
mittealluvate osteolüütiliste luu metastaaside radioloogilisel vaatlusel, et haigus stabiliseerus või
skleroseerus.
6

Luu Pageti tõbi, mida iseloomustavad lokaalsed luukoe remodelleerumise kvalitatiivsete muutustega
resorptsiooni ja moodustumise alad, allub hästi ravile dinaatriumpamidronaadiga. Haiguse remissiooni
saavutamist on näidanud luu stsintigraafia, vähenenud hüdroksüproliinisisaldus uriinis ja alkaalse
fosfataasi sisaldus seerumis ning haigete sümptomaatiline paranemine.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Üldiseloomustus
Aredia on suure afiinsusega kaltsifitseerunud kudede suhtes ning selle täielikku eliminatsiooni
organismist uuringute kestusaja vältel ei toimunud. Kaltsifitseerunud kudesid loetakse seetõttu ravimi
,,tõelise eliminatsiooni" kohaks.

Imendumine
Aredia"t manustatakse veeniinfusiooni teel. Infusiooni lõpuks on imendumine täielik.

Jaotumine
Aredia plasmakontsentratsioon suureneb kiiresti pärast infusiooni alustamist ja väheneb kiiresti pärast
infusiooni lõppu. Poolväärtusaeg plasmas on umbes 0,8 tundi. Püsikontsentratsioon saavutatakse
seetõttu enam kui 2...3-tunnise kestusega infusiooni korral. Aredia maksimaalne
plasmakontsentratsioon on umbes 10 nmol/ml, mis saabub ravimi 60 mg annuse 1-tunnise infusiooni
järel.

Loomadel ja inimesel jääb pärast iga dinaatriumpamidronaadiannuse manustamist organismi püsima
sarnane osa annusest. Seega sõltub pamidronaadi kuhjumine luukoesse üksnes manustatud
koguannusest. Plasmavalkudega seondunud tsirkuleeriva pamidronaadi hulk on suhteliselt väike
(umbes 54%) ja see suureneb kaltsiumisisalduse patoloogilise suurenemise korral.

Eliminatsioon
Aredia ei elimineeru biotransformatsiooni teel, peaaegu kõik eritub üksnes neerude kaudu. Pärast
veeniinfusiooni eritub umbes 20...55% pamidronaadi annusest 72 tunni jooksul muutumatul kujul
uriiniga . Ülejäänud osa annusest jäi uuringute kestusaja vältel organismi püsima. Organismi püsima
jääva ravimi kogus ei sõltunud annusest (vahemik 15...180 mg) ega infusiooni kiirusest (vahemik
1,25...60 mg/tunnis). Aredia eritumine uriiniga on kahefaasiline, poolväärtusajad vastavalt umbes 1,6
ja 27 tundi. Renaalne kliirens on umbes 54 ml/min ning see omab tendentsi korreleeruda
kreatiniinikliirensiga.

Farmakokineetika erijuhtudel
Aredia metaboolne ja hepaatiline kliirens on minimaalne. Aredia koostoimete risk teiste ravimitega nii
metaboolsel kui valkudega seondumise tasemel (vt eespool) on väike.

Maksakahjustus
Pamidronaadi farmakokineetikat uuriti meespatsientidel, kellel oli risk luu metastaaside tekkeks ja
kellel oli normaalne maksafunktsioon (n=6) või kerge kuni mõõdukas maksa düsfunktsioon (n=9).
Igale patsiendile manustati 90 mg Aredia"t 4 tunni jooksul. Kuigi normaalse ja häirunud
maksafunktsiooniga patsientide farmakokineetikas oli statistiliselt oluline erinevus, ei peetud erinevust
kliinilisel oluliseks. Maksakahjustusega patsientidel olid AUC ja Cmax väärtused vastavalt 39,7% ja
28,6%kõrgemad. Hoolimata sellest, puhastus plasma pamidronaadist siiski kiiresti. Ravimi tase ei
olnud enam määratav 12...36 tundi peale infusiooni. Kuna Aredia"t manustatakse kuuajaliste
intervallidena, siis ravimi akumuleerumine ei ole tõenäoline. Aredia annustamisskeemi kerge kuni
mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja muuta (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus
Farmakokineetika uuringud, mis viidi läbi vähipatsientidel, ei näidanud erinevusi pamidronaadi AUC-
s, kui võrreldi omavahel normaalse neerufunktsiooniga ja kerge kuni mõõduka neerukahjustusega
7
patsiente. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <30 ml/min) oli pamidronaadi
AUC ligikaudu 3 korda kõrgem võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega (kreatiniini
kliirens >90 ml/min).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Pamidronaadi toksilisust iseloomustab otsene (tsütotoksiline) toime rohke verevarustusega elunditele,
eriti neerudele, pärast intravenoosset manustamist. Pamidronaadil ei ole mutageenset toimet ja tal
puudub potentsiaalselt kartsiogeenne toime.

Küülikutel ja rottidel läbiviidud boolussüsti uuringud näitasid, et pamidronaadil on toksilised toimed
emasloomale ja embrüole/lootele, kui intravenoosse üksikannusena manustatakse 0,6... 8,3 korda
inimesele soovitatavast annusest kõrgemaid annuseid organogeneesi ajal. Kuna pamidronaat läbib
rottidel platsentaarbarjääri ja põhjustab emasloomadel ja rottide ning küülikute embrüole/lootele mitte-
teratogeenseid toimeid, ei tohiks seda kasutada raseduse ajal.

Bisfosfonaadid sisenevad luu maatriksisse, kust nad vabanevad nädalaste kuni aastaste ajavahedega.
Kuigi bisfosfonaat läheb täiskasvanu luukoesse, on siiski süsteemsesse tsirkulatsiooni vabastatav
ravimi kogus otseselt seotud bisfosfonaadi üldannuse ja kasutamisajaga. Kuigi on vähe andmeid
riskidest inimlootele, põhjustavad bisfosfonaadid lootekahjustusi loomadel ja loomkatsete andmed
näitavad, et bisfosfonaate tõmmatakse rohkem loote kui ema luudesse. Seega on teoreetiline risk
lootekahjustuse tekkeks (nt skeleti- ja muud hälbed), kui naine rasestub peale ravikuuri
bisfosfonaatidega. Erinevaid mõjusid selle riski tekkeks, nagu ajavahe bisfosfonaatide-ravi
lõpetamisest kuni lapse eostamiseni, konkreetse bisfosfonaadi kasutamine, manustamisviis (suukaudne
või intravenoosne), ei ole kindlaks tehtud.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Viaalid: mannitool, fosforhape.
Lahusti ampullid: süstevesi.

6.2 Sobimatus

Uuringud polüvinüülkloriidist ja polüetüleenist (eelnevalt täidetud 0,9%-lise naatriumkloriidi lahusega
või 5%-lise glükoosilahusega) infusioonikottide ja klaaspudelitega ei näidanud sobimatust Aredia"ga.

Vältimaks võimalikku sobimatust, tuleks Aredia lahus lahjendada 0,9%-lise naatriukloriidi lahusega
või 5%-lise glükoosilahusega.

Aredia moodustab komplekse kahevalentsete katioonidega, mistõttu ei tohi seda lisada kaltsiumi
sisaldavatele infusioonilahustele (näiteks Ringer"i lahus).

6.3 Kõlblikkusaeg

15 mg pulbrit sisaldav viaal koos lahusti ampullidega: 3 aastat.

Pärast lahjendamist 0,9% naatriumkloriidi või 5% glükoosi infusioonilahusega on ravim keemiliselt ja
füüsikaliselt stabiilne 24 tundi temperatuuril, mis ei ületa 2...8 oC.

Mikrobioloogilisest seisukohast on preparaat soovitatav koheselt ära kasutada. Muudel juhtudel
vastutab ravimi säilitamisaegade ja -tingimuste eest kasutaja ning see ei tohi ületada 24 tundi
temperatuuril 2...8 oC, kui lahjendamine on aset leidnud kontrollitud aseptilistes tingimustes.

8
6.4 Säilitamise eritingimused

Säilitada Hoida temperatuuril kuni 30 oC.
Pärast lahustamist on ravim keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 24 tundi toatemperatuuril.
Mikrobioloogilisest seisukohast on preparaat soovitatav koheselt ära kasutada.
Muudel juhtudel vastutab ravimi säilitamisaegade ja -tingimuste eest kasutaja ning see ei tohi ületada
24 tundi temperatuuril 2...8 oC, kui lahjendamine on aset leidnud kontrollitud aseptilistes tingimustes.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Värvitust klaasist 10 ml viaalid butüülkummist korgiga.
Lahusti on värvitust klaasist ampullides.

6.6 Kasutamis-/käsitsemisjuhend ja hävitamise juhend

Enne manustamist tuleb 15 mg pulbrit lahustada 5 ml süstevees. Lahustamiseks vajalik süstevee
ampull on lisatud pakendisse. Saadud lahuse pH on 6,0 ­ 7,04. Saadud lahus tuleb enne kasutamist
lahjendada kaltsiumi mittesisaldava infusioonilahusega (0,9% naatriumkloriidi või 5% glükoosi
infusioonilahus). Enne lahjendamist tuleb jälgida, et pulber oleks täielikult lahustunud.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Novartis Finland Oy,
Metsänneidonkuja 10, FIN-02130 Espoo,
Soome


8. MÜÜGILOA
NUMBER

Aredia 15 mg infusioonilahuse pulber ja lahusti : 254699


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

09. aprill. 1999 /19.08.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud augustis 2009

9