Accuzide
Artikli sisukord
PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE
Accuzide, 10 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Accuzide 20, 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Kvinapriil, hüdroklorotiasiid
Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte.
-
Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
-
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
-
Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile
kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased.
-
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet,
mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
Infolehes antakse ülevaade:
1.
Mis ravim on Accuzide ja milleks seda kasutatakse
2.
Mida on vaja teada enne Accuzide võtmist
3.
Kuidas Accuzide"t võtta
4. Võimalikud
kõrvaltoimed
5.
Kuidas Accuzide"t säilitada
6. Lisainfo
1.
MIS RAVIM ON ACCUZIDE JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE
Accuizde"t kasutatakse kõrgvererõhutõve raviks, kellel kvinapriili ja hüdroklorotiasiidi monoteraapia
ei anna küllaldast efekti.
2.
MIDA ON VAJA TEADA ENNE ACCUZIDE VÕTMIST
Ärge võtke Accuzide"t
-
kui te olete allergiline (ülitundlik) kvinapriili, tiasiidide ja sulfoonamiidide (ristuva allergilise
reaktsiooni võimalus) või Accuzide mõne koostisosa suhtes.
-
kui teil on kalduvus tursete tekkeks (angioneurootiline ödeem, nt varasema AKE inhibiitorravi
tagajärjel)
-
kui teil on raske neerufunktsiooni häire (seerumi kreatiniinisisaldus üle 1,8 mg/dl või kreatiniini
kliirens alla 30 ml/min)
-
kui te saate dialüüsi
-
kui teil on neeruarteri ahenemine (ühe- või mõlemapoolne) või Neerusiirdamisejärgne seisund
-
kui teil on diagnoositud aordi- või mitraalsuistiku ahenemine, vere väljavoolutakistus vasakust
vatsakesest (hüpertroofiline kardiomüopaatia) või dekompenseeritud südamepuudulikkus
-
kui teil on primaarselt suurenenud aldosterooni sisaldus vereplasmas (primaarne
hüperaldosteronism)
-
kui teil on primaarne maksakahjustus või raske maksapuudulikkus (maksakooma ja -prekooma)
-
kui teil on rasked elektrolüütide tasakaalu häired (kaltsiumi liig e hüperkaltseemia, naatriumi ja
kaaliumi vaegus e hüponatreemia ja hüpokaleemia)
-
kui te olete rase (enne ravi alustamist tuleb välistada raseduse võimalus ning ravi ajal kasutada
tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid)
-
kui te imetate last (ravi vajadusel tuleb rinnaga toitmine lõpetada)
Kuna laste ravis puuduvad piisavad kogemused, ei tohi Accuzide"t nende ravis kasutada.
Üle 65-aastastel patsientidel tuleb kontrollida neerufunktsiooni ja vajadusel ravimi annust vähendada.
Madala tihedusega lipoproteiini (LDL) afereesil dekstraansulfaadiga (raske hüperkolesteroleemiaga
patsientidel) võib samaaegne ravi AKE inhibiitoriga anda eluohtlikke ülitundlikkusreaktsioone.
Mõnikord võib AKE inhibiitoritega ravitavatel patsientidel samaaegse putukamürke (mesilase või
herilase nõelamisel) desensibiliseeriva ravi käigus tekkida eluohtlikke ülitundlikkusreaktsioone, nagu
vererõhu langus, õhupuudus, oksendamine, allergiline nahareaktsioon.
Kui LDL-aferees või spetsiifiline ravi putukamürkide desensibiliseerimiseks on hädavajalikud, tuleb
ravim ajutiselt asendada mõne teise vererõhku alandava preparaadiga.
Accuzide-ravi ajal ei tohi verepuhastuse (dialüüsi või hemofiltratsiooni) teostamiseks kasutada
polüakrülonitriil-naatrium-2-metüülallüülsulfonaat-high-flux-membraane (nt AN 69), kuna esineb
raskete ülitundlikkusreaktsioonide (anafülaktiliste reaktsioonide), sealhulgas eluohtliku soki oht.
Erakorralise dialüüsi või hemofiltratsiooni vajadusel tuleb AKE inhibiitor raviskeemis asendada mõne
teise vererõhku alandava preparaadiga või kasutada teist tüüpi dialüüsimembraane. Informeerige arsti
ravist Accuzide"ga, et ta teaks seda arvestada dialüüsi läbiviimisel!
Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Accuzide
-
kui teil on suurenenud valgueritus uriiniga (üle 1 g/päevas);
-
kui teil on immuunreaktsiooni häired või süsteemsed sidekoehaigused (nt erütematoosne luupus,
sklerodermia)
-
kui te saate samaaegselt süsteemset ravi preparaatidega, mis pärsivad organismi immuunvastust
(nt glükokortikoidid, kasvajatevastased ained - tsütostaatikumid, antimetaboliidid), ning
allopurinooli, prokaiinamiidi või liitiumiga
-
kui teil on diagnoositud podagra
-
kui teil esineb veremahu vähenemine (hüpovoleemia)
-
kui teil on diagnoositud südame pärgarterite ahenemine (koronaarskleroos)
-
kui teil on varjatud või väljendunud suhkurtõbi (latentne või manifestne diabeet)
-
kui teil on maksafunktsiooni häire.
Enne Accuzide-ravi alustamist tuleb kontrollida patsiendi neerude funktsiooni ning korrigeerida vee ja
elektrolüütide tasakaal.
Ravi käigus ja eriti selle alustamisel tuleb hoolikalt jälgida vererõhu väärtusi ja/või laboratoorseid
näitajaid järgmistel juhtudel:
- neerufunktsiooni häirega patsiendid (seerumi kreatiniini kontsentratsioon kuni 1,8 mg/dl või
kreatiniini kliirens 30...60 ml/min);
- raske hüpertensiooniga patsiendid;
- eakad patsiendid (vanus üle 65 aasta).
Ülaltoodud laboratoorseid näitajaid tuleb määrata enne Accuzide-ravi alustamist ja regulaarsete
intervallide järel ravi käigus. Eriti oluline on see ravi alguses ja nn kõrge riskiga patsientidel (eakad
patsiendid, neerufunktsiooni häirega ja süsteemsete sidekoehaigustega patsiendid, varjatud või
väljendunud suhkurtõve korral, samaaegne ravi preparaatidega, mis pärsivad immuunvastust, või
tsütostaatikumide, allopurinooli, prokaiinamiidi, südameglükosiidide, glükokortikoidide, lahtistitega),
kellel tuleb vereanalüüse ning seerumi elektrolüütide, kreatiniini ja veresuhkru sisaldust määrata
lühikeste intervallidega.
Kui Accuzide-ravi käigus tekib palavik, lümfisõlmede suurenemine ja/või kõripõletik, tuleb koheselt
uurida valgevere pilti.
Ülemäärane uriinieritus, organismi vedelikuvaegus või ringleva veremahu vähenemine võib harvadel
juhtudel põhjustada krampe, pearinglust, segasust, südameveresoonkonna töö tõsiseid häireid
(kollapsit) ja ägedat neerupuudulikkust.
Accuzide"t ei tohi kasutada koos polü-akrülonitriil,naatrium-2-metüülallüülsulfonaat-high-flux-
membraanidega (nt "AN 69"), LDL-afereesil dekstraansulfaadiga või putukamürke desensibiliseeriva
ravi käigus (vt ,,Ärge võtke Accuzide"t)
Võtmine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti või apteekrit kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid
ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid.
Accuzide, teiste AKE inhibiitorite või hüdroklorotiasiidi samaaegsel kasutamisel alljärgnevate
ravimitega on kirjeldatud järgmisi koostoimeid:
- Vererõhku alandavad preparaadid (diureetikumid, beeta-adrenoblokaatorid), nitropreparaadid,
veresooni laiendavad ravimid (vasodilataatorid), barbituraadid, fenotiasiinid, tritsüklilised
antidepressandid: Accuzide vererõhku alandav toime tugevneb.
- Mittesteroidsed põletikuvastased ained (nt salitsüülhappe derivaadid, indometatsiin): Accuzide
vererõhku alandav toime võib väheneda. Tekkida võib äge neerupuudlikkus, eriti veremahu
vähenemise korral.
- Salitsülaatide tarvitamine suurtes annustes: hüdroklorotiasiid tugevdab salitsülaatide toksilist
toimet kesknärvisüsteemile.
- Kaalium, kaaliumisäästvad diureetikumid (nt spironolaktoon, amiloriid, triamtereen) ning ravimid,
mis suurendavad kaaliumi plasmakontsentratsiooni (nt hepariin): suureneb kaaliumisisaldus
vereplasmas.
- Liitium: suureneb liitiumi plasmakontsentratsioon (vajalik regulaarne liitiumisisalduse kontroll!),
millega kaasneb liitiumi kahjuliku toime suurenemine südamele ja närvisüsteemile.
- Südameglükosiidid: toime ja kõrvaltoimed võivad tugevneda, kui kaasneb kaaliumi ja/või
magneesiumi vaegus.
- Suukaudsed diabeediravimid, insuliin: toime nõrgeneb, tingituna hüdroklorotiasiidist.
- Katehhoolamiinid (nt adrenaliin): toime nõrgeneb, tingituna hüdroklorotiasiidist.
- Kuseeritust suurendavad ravimid lingudiureetikumide rühmast (nt furosemiid), glükokortikoidid,
adrenokortikotroopne hormoon (AKTH), karbenoksoloon, amfoteritsiin B, penitsillin G,
salitsülaadid, kõhulahtistite ülemäärane tarvitamine: suureneb kaaliumi ja/või magneesiumi
kaotus, tingituna hüdroklorotiasiidist.
- Kolestüramiin või kolestipool: hüdroklorotiasiidi imendumine väheneb.
- Allopurinool, immuunsüsteemi pärssivad ravimid (tsütostaatikumid, immunosupressandid,
süsteemse toimega glükokortikoidid), prokaiinamiid: valgevereliblede arvu vähenemine
(leukopeenia).
- Kasvaja rakkude paljunemist pärssivad ravimid (tsütostaatikumid, nt tsüklofosfamiid,
fluorouratsiil, metotreksaat): tugevneb luuüdi kahjustav toime (iseloomulik on
granulotsütopeenia), tingituna hüdroklorotiasiidist.
- Tugevad valuvaigistid - opiaadid, anesteetikumid: vererõhku alandav toime tugevneb (ravi korral
Accuzide"ga tuleb sellest informeerida narkoosiarsti).
- Lihaslõõgastid (kuraare alkaloidid): lihaseid lõõgastava toime tugevnemine ja pikenemine,
tingituna hüdroklorotiasiidist (Informeerida narkoosiarsti samaaegsest ravist Accuzide ga!).
Metüüldopa: üksikjuhtudel vererakkude lagunemine (hemolüüsi teke), tingitud
hüdroklorotiasiidivastaste antikehade moodustumisest.
- Neuroleptikumid, imipramiin: kvinapriili vererõhku alandava toime tugevnemine.
- Tetratsükliinid: tetratsükliini imendumine väheneb.
Tähelepanu!
Eelpoolnimetatud juhiseid tuleb jälgida ka ravimite lühiajalisel tarvitamisel.
Accuzide võtmine koos toidu ja joogiga
Vältima peaks keedusoola ületarbimist, kuna see vähendab Accuzide vererõhku langetavat toimet. Alkoholi
liigtarbimine tugevdab Accuzide vererõhku alandavat toimet.
Accuzide"t võib võtta sõltumata söögikordadest.
Rasedus ja imetamine
Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arstiga.
Raseduse ajal on ravi Accuzide"ga vastunäidustatud. Enne ravi alustamist AKE inhibiitoriga tuleb
raseduse võimalus välistada. Sünnitamisealised naised peavad Accuzide-ravi käigus tarvitama
usaldusväärseid rasestumisvastaseid vahendeid. Kui patsient rasestub ravi ajal, tuleb Accuzide arsti
järelevalve all asendada mõne teise vererõhku alandava ravimiga (mis ei ole AKE inhibiitor),
vähendamaks võimalikku lootekahjustuse tekkeriski, mis on eriti suur raseduse kahel viimasel
trimestril (4...9. raseduskuul).
Imetamisperioodil on Accuzide-ravi vastunäidustatud (ravi vajadusel tuleb imetamine lõpetada).
Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Ravi korral Accuzide"ga on vajalik regulaarne arstlik kontroll. Sõltuvalt individuaalsest reaktsioonist
võib aktiivne osalemine liikluses ja masinatega töötamine olla häiritud, eriti ravi alguses, annuse
suurendamisel, ravi muutmisel ja alkoholi samaaegsel tarvitamisel.
3.
KUIDAS ACCUZIDE"T VÕTTA
Võtke Accuzide"t alati täpselt nii, nagu arst on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu
oma arsti või apteekriga.
Ravi Accuzide"ga alustatakse alles pärast individuaalset annuse kohandamist kummagi toimeainega
(kvinapriili ja hüdroklorotiasiidiga). Kui on kliiniliselt näidustatud, võib kaaluda üleminekut
monoteraapialt fikseeritud ravimkoostisele.
Tähelepanu!
Kuna üleminek ainult kvinapriilravilt Accuzide"le võib põhjustada liigset vererõhu langust, eriti soola
ja/või vedeliku vaegusega patsientidel (nt oksendamise/kõhulahtisuse, eelneva diureetilise ravi
tulemusena) ning väga kõrge vererõhuga patsiente tuleb jälgida vähemalt 6 tundi.
Accuzide soovitatav algannus on 10/12,5 mg. Edaspidi võib annust vajadusel suurendada 20/12,5 mg-
ni.
Accuzide manustamine ei sõltu söögikordadest. Päevane annus võetakse sisse koos piisava koguse
vedelikuga hommikul (tablett tuleb tervelt alla neelata).
Annuse kohandamine neerupuudulikkuse korral
Accuzide"t ei tohi kasutada ravi alustamiseks neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens
<60 ml/min). Kerge neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) alustatakse
ravi kvinapriili 5 mg annusega ja seejärel kohandatakse vajadusel annust.
Raske neerupuudulikkusega patsientidele (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) on Accuzide-ravi
vastunäidustatud.
Kasutamine eakatel patsientidel
Accuzide toime eakatel (üle 65-aastased) ja noorematel täiskasvanutel on samade ööpäevaste annuste
kasutamisel sarnane ning eakatel patsientidel ei ole täheldatud kõrvaltoimete esinemissageduse
suurenemist.
Kasutamine lastel
Accuzide ohutust ja efektiivsust lastel ei ole tõestatud.
Kui teil on tunne, et Accuzide toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Kui te võtate Accuzide"t rohkem kui ette nähtud
Sõltuvalt üleannustamise raskusest võivad ilmneda järgmised sümptomid: väljendunud vererõhu
langus, südametegevuse aeglustumine, kardiovaskulaarne sokk, elektrolüütide tasakaalu häire,
neerupuudulikkus, teadvusehäired (kuni koomani).
Üleannustamise kahtluse korral pöörduda arsti poole!
Kui te unustate Accuzide"t võtta
Kui unustate ühe annuse võtmata, võtke tablett niipea, kui see teile meenub, välja arvatud juhul, kui on aeg
juba järgmise annuse jaoks. Sel juhul võtke järgmine tablett sel ajal, nagu pidite.
Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
4. VÕIMALIKUD
KÕRVALTOIMED
Nagu kõik ravimid, võib ka Accuzide põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Südame ja veresoonkonna häired
Ravi alguses ning soola ja vedelikuvaegusega patsientidel (tingitud nt oksendamisest, kõhulahtisusest
või varasemast diureetilisest ravist) võib tekkida väljendunud vererõhu langus. Ka Accuzide annuse
suurendamisel võib ilmneda ülemäärane vererõhu langus, millega kaasnevad pearinglus, nõrkustunne,
nägemishäired ja harva teadvusekaotus (minestus).
Hüdroklorotiasiidist tingitud kaaliumivaegus võib põhjustada muutusi elektrokardiogrammis ja
südame rütmihäireid.
Üksikjuhtudel võib AKE inhibiitorite kasutamisel tekkida pulsisageduse kiirenemine (tahhükardia),
südamepekslemine, valu rinnus, pigistustunne rinnus (stenokardilised vaevused), müokardiinfarkt, aju
verevarustuse mööduvad häired (transitoorsed isheemilised hood) ja ajuverevalum.
Neeru-ja kuseteede häired
Harva võib tekkida või süveneda neerupuudulikkus (üksikjuhtudel kuni ägeda neerupuudulikkuseni),
harva suurenenud valgueritus uriiniga (proteinuuria), mis kaasub halvenenud neerufunktsiooniga.
Hüdroklorotiasiidi manustamisel on üksikjuhtudel kirjeldatud neerupõletiku (mittebakteriaalse
interstitsiaalse nefriidi) teket, mis viib ägeda neerupuudulikkuseni.
Hingamissüsteemi häired
Tekkida võib kuiv ärritusköha ja bronhiit, harva õhupuudus, nina kõrvalkoobaste põletik (sinusiit),
nohu (riniit), üksikjuhtudel bronhide ahenemine sellele järgneva hingamisraskusega (bronhospasm),
keelelimaskesta põletik (glossiit), suukuivus ja janu.
Väga harva tekib äge kopsuturse soki sümptomitega, mille põhjuseks arvatakse olevat allergiline
reaktsioon hüdroklorotiasiidile.
AKE inhibiitorite kasutamisel võib vahel tekkida raskekujuline allergiline reaktsioon -
angioneurootiline turse, mis haarab kõri ja neelu piirkonna ja/või keele.
Tähelepanu! Angioneurootilise turse oht on suurem mustanahalistel patsientidel.
Seedetrakti ja maksa häired
Iiveldus, vaevused ülakõhus ja seedehäired, harva oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus, isutus,
kõhunäärmepõletik (pankreatiit) ja sapipõiepõletik (koletsüstiit). Üksikjuhtudel on AKE inhibiitorravi
ajal tekkinud sapiteede sulgusest tingitud naha kollasus (kolestaatiline ikterus), maksa
funktsioonihäired, maksapõletik (hepatiit), soolesulgus.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Võivad tekkida nahareaktsioonid (sh allergilised -nahalööve, nõgestõbi, sügelus), raskekujuline
nahakahjustus, mis haarab huuled, näo ja/või jäsemed.
Üksikjuhtudel kaasnevad nahanähtudega palavik, lihas- ja liigesvalu, liigesepõletik (müalgia, artralgia,
artriit), veresoonte põletik (vaskuliit) ning muutused laboratoorsetes näitajates.
Väga harvadel juhtudel on tekkinud anafülaktilised reaktsioonid, psoriaasitaolised nahamuutused,
valgustundlikkus (fotosensibilisatsioon), nahapunetus, higistamine, juuste väljalangemine (alopeetsia)
ja küünte muutused (onühholüüs). Raynaud" tõvega patsientidel on täheldatud veresoonte
ahenemisega kaasuvate nähtude süvenemist.
Hüdroklorotiasiidi suurte annuste manustamisel võib suurenenud vedelikukaotuse tagajärjel harva
tekkida tromboos ja trombemboolia - eriti vanemaealistel ja veresoonte haigustega patsientidel.
Hüdroklorotiasiidravi käigus on harva täheldatud pisaravedeliku tekke vähenemist.
Närvisüsteemi häired
Peavalu, väsimus, unisus, nõrkus, ükskõiksus, harva depressioon, pearinglus, unetus, impotentsus,
tundlikkuse häired, tasakaaluhäired, segasus, meeleolu muutused, kohin kõrvus, nägemishäired,
maitsetundlikkuse häired kuni selle pöörduva kadumiseni, mis on osaliselt tingitud vedeliku ja
elektrolüütide sisalduse tasakaalu häiretest.
Lihas-skeleti kahjustused
Harva lihaskrambid, skeletilihaste nõrkus, lihaste valulikkus, podagrahoog. Kaaliumi vaegusest
tingitult võivad ilmneda halvatusenähud.
Muutused laboratoorsetes analüüsides
Mõnikord hemoglobiini, hematokriti ja valgevereliblede (leukotsüütide) või vereliistakute
(trombotsüütide) arvu vähenemine.
Harva võivad tekkida muutused verepildis, kusjuures enam on ohustatud halvenenud
neerufunktsiooniga patsiendid, samuti patsiendid, kes põevad süsteemseid sidekoehaigusi või keda
samaaegselt ravitakse allopurinooli, prokaiinamiidi või teiste immmuunreaktsiooni pärssivate
ravimitega.
Üksikjuhtudel on tekkinud vererakkude lagunemine - hemolüüs (hemolüütiline aneemia), mida
seostatakse teatud ensüümi (G-6-PDH) vaegusega, kuid mille põhjuslik seos AKE inhibeeriva raviga
ei ole tõestatud.
Hüdroklorotiasiid (ravimi teine komponent) võib vahel põhjustada kaaliumi, kloori ja magneesiumi
vaegust, kaltsiumisisalduse tõusu vereplasmas, glükoosi suurenenud eritumist uriiniga ja
ainevahetushäirete (nt metaboolse alkaloosi) teket. Täheldatud on veresuhkru, kolesterooli,
triglütseriidide, kusihappe ja seerumi amülaasi sisalduse suurenemist.
Esineb uurea, kreatiniini ja kaaliumi plasmakontsentratsiooni suurenemist ja naatriumisisalduse
vähenemist, eriti häirunud neerufunktsiooniga patsientidel. Suurenenud võib olla valgu eritumine
uriiniga.
Üksikjuhtudel võib esineda bilirubiini plasmakontsentratsiooni ja maksaensüümide aktiivsuse
suurenemist.
Tähelepanu!
Ülaltoodud laboratoorseid näitajaid määrab teie arst teil enne ravi alustamist ja regulaarsete
intervallide järel Accuzide-ravi käigus.
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
5.
KUIDAS ACCUZIDE"T SÄILITADA
Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
Hoida temperatuuril 15...30 ºC, valguse eest kaitsult.
Ärge kasutage Accuzide"t pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendile. Kõlblikkusaeg viitab kuu
viimasele päevale.
Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.
6. LISAINFO
Mida Accuzide sisaldab
-
Toimeained on on kvinapriil ja hüdroklorotiasiid.
Accuzide: 1 õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg kvinapriili (kvinapriilvesinikkloriidina) ja
12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
Accuzide 20: 1 õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg kvinapriili (kvinapriilvesinikkloriidina)
ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
-
Abiained on krospovidoon, laktoos, magneesiumkarbonaat, magneesiumstearaat, povidoon,
sünteetiline punane raudoksiid, sünteetiline kollane raudoksiid, titaandioksiid, puhastatud vesi ja
kandelillavaha.
Kuidas Accuzide välja näeb ja pakendi sisu
Accuzide: roosad, poolitusjoonega, ovaalsed kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid.
Accuzide 20: roosad, poolitusjoonega, kolmnurksed kaksikkumerad õhukese polümeerikattega
tabletid.
30 tabletti blisterpakendis
Müügiloa hoidja
Pfizer Europe MA EEIG
Sandwich
Kent CT13 9NJ
Ühendkuningriik
Tootja
Gödecke GmbH
Mooswaldallee 1
79090 Freiburg
Saksamaa
Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.
Pfizer Luxembourg SARL Eesti filiaal
Pirita tee 20
10127 Tallinn
Tel. 6 405 328
Infoleht on viimati kooskõlastatud jaanuaris 2007
1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS
Accuzide, 10 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Accuzide 20, 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Accuzide
Iga tablett sisaldab 10 mg kvinapriili (kvinapriilvesinikkloriidina) ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
Accuzide 20
Iga tablett sisaldab 20 mg kvinapriili (kvinapriilvesinikkloriidina) ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
Abiained vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tabletid.
Accuzide: roosad, poolitusjoonega, ovaalsed kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid.
Accuzide 20: roosad, poolitusjoonega, kolmnurksed kaksikkumerad õhukese polümeerikattega
tabletid.
4. KLIINILISED
ANDMED
4.1 Näidustused
Essentsiaalse hüpertensiooni ravi patsientidel, kellel on soovitatav kasutada kombinatsioonravi
kvinapriili ja diureetikumiga.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Hüpertensiooni ravi tuleks alustada ühe (või enama) monopreparaadi väikes(t)e annus(t)ega ning
vajadusel annust järk-järgult suurendada. Kombinatsioonpreparaatide (nagu näiteks Accuzide)
kasutamine on soovitatav alles pärast seda, kui erinevate toimeainete (st kvinapriili ja
hüdroklorotiasiidi) individuaalselt toimivad annused on eelneva ravi käigus välja tiitritud.
Patsientidel, kes saavad ravi diureetikumiga, on soovitatav kvinapriili algannus 5 mg, et vähendada
ülemäärase vererõhu languse tekkeriski. Seejärel annust kohandatakse, et saavutada soovitud vererõhu
väärtused. Kui ravimiannuste kohandamise järgselt manustatakse patsiendile annuseid, mis vastavad
kvinapriili/hüdroklorotiasiidi olemasolevatele annustele, võib üle minna kombinatsioonpreparaadile.
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi soovitatav algannus on 10/12,5 mg. Edaspidi võib annust vajadusel
suurendada 20/12,5 mg-ni.
Annuse kohandamine neerupuudulikkuse korral
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada ravi alustamiseks neerupuudulikkusega patsientidel
(kreatiniini kliirens <60 ml/min). Kerge neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 30...60
ml/min) alustatakse ravi kvinapriili 5 mg annusega ja seejärel kohandatakse vajadusel annust.
Patsientidel, kellel on vajalik lisada raviskeemi diureetikum, võib kasutada
kvinapriili/hüdrokloortiasiidi. Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi soovitatav algannus on 10/12,5 mg.
Kontrolli säilitamiseks vererõhu väärtuste üle piisab kvinapriili/hüdroklorotiasiidi tavaliste
säilitusannuste manustamisest.
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
Kui diureetikumi lisamine raviskeemi on vajalik raske neerupuudulikkusega patsiendil (kreatiniini
kliirens <30 ml/min), tuleks koos kvinapriiliga tiasiiddiureetikumi asemel kasutada mõnda
lingudiureetikumi. Seetõttu ei ole raske neerupuudulikkusega patsientidel soovitatav
kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kasutada.
Kasutamine eakatel patsientidel
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi toime eakatel (üle 65-aastased) ja noorematel täiskasvanutel on samade
ööpäevaste annuste kasutamisel sarnane ning eakatel patsientidel ei ole täheldatud kõrvaltoimete
esinemissageduse suurenemist.
Kasutamine lastel
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi ohutust ja efektiivsust lastel ei ole tõestatud.
4.3 Vastunäidustused
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada patsientidel, kellel on ülitundlikkus antud ravimi mis
tahes koostisosa suhtes, sealhulgas patsientidel, kellel on varasema ravi korral AKE-inhibiitoriga
esinenud angioödeemi; samuti päriliku/idiopaatilise angioödeemi korral.
Ravimis sisalduva hüdroklorotiasiidi tõttu on antud kombinatsioonpreparaat vastunäidustatud
anuuriaga patsientidele ning patsientidele, kellel on teadaolev ülitundlikkus tiasiidide ja
sulfoonamiidide suhtes.
Ravim on vastunäidustatud raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal ning rinnaga toitmise ajal.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Pea ja kaelapiirkonna angioödeem
Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega ravitud patsientidel on täheldatud angioödeemi,
sealhulgas 0,1%-l kvinapriiliga ravitud patsientidest. Kui patsiendil tekib larüngeaalne striidor või näo,
keele või häälepilu piirkonna angioödeem, siis tuleb ravi kvinapriili/hüdrokloortiasiidiga otsekohe
katkestada. Rakendada tuleb tänapäeva standarditele vastavat ravi ning patsienti tuleb hoolikalt jälgida
turse kadumiseni. Kui turse piirdub näo ja huultega, siis taandub see tavaliselt iseeneslikult ilma ravita;
sümptomite leevendamiseks võib olla otstarbekas antihistamiinide manustamine. Kõri piirkonda
haarav angioödeem võib osutuda fataalseks. Kui angioödeem haarab keelt, häälepilu piirkonda või
kõri ning võib seetõttu põhjustada hingamisteede obstruktsiooni, tuleb rakendada erakorralisi
ravivõtteid, sealhulgas ent mitte ainult manustada kohe subkutaanselt adrenaliini lahust 1:1000
(0,3...0,5 ml).
On leitud, et mustanahalistel patsientidel esineb angioödeemi ravi korral AKE-inhibiitoritega
sagedamini kui mustanahaliste rassi mittekuuluvatel patsientidel. Samas tuleb märkida, et kõigis
kontrollitud kliinilistes uuringutes on AKE-inhibiitorite vererõhku langetav toime mustanahalistel
patsientidel olnud väiksem kui mustanahaliste rassi mittekuuluvatel patsientidel. Angioödeemi
esinemissagedus kvinapriilravi saanud mustanahalistel ja mustanahaliste rassi mittekuuluvatel
patsientidel on välja arvutatud kahes ulatuslikus avatud kliinilises uuringus, mille eesmärgiks oli
hinnata kvinapriili efektiivsust hüpertensiooni ravis. Ühes uuringus, milles osales 1656 mustanahalist
ja 10583 mustanahaliste rassi mittekuuluvat patsienti, oli angioödeemi esinemissagedus
kvinapriilravist sõltumatult 0,3% mustanahalistel patsientidel ning 0,39% mustanahaliste rassi
mittekuuluvatel patsientidel. Teises uuringus (1443 mustanahalist ja 9300 mustanahaliste rassi
mittekuuluvat patsienti) oli angioödeemi esinemissagedus mustanahalistel 0,55% ja mustanahaliste
rassi mittekuuluvatel patsientidel 0,17%.
Intestinaalne angioödeem
AKE-inhibiitoritega ravitud patsientidel on täheldatud intestinaalset angioödeemi. Nimetatud
patsiendid kaebasid kõhuvalu (koos kaasneva iivelduse ja oksendamisega või ilma); osadel
patsientidel ei olnud anamneesis varasemat näopiirkonna angioödeemi ning C-1 esteraasi sisaldus oli
normi piires. Intestinaalne angioödeem diagnoositi selliste uuringute abil nagu kompuutertomograafia
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
või ultraheliuuring või selgus see alles operatsioonil ning haigusnähud taandusid pärast AKE-
inhibiitori manustamise lõpetamist. Kõhuvalu kaebavatel AKE-inhibiitoreid kasutavatel patsientidel
tuleb diferentsiaaldiagnostiliselt arvestada ka intestinaalse angioödeemi võimalusega.
Patsientidel, kellel on anamneesis AKE-inhibiitoritega mitteseotud angioödeem, võib olla suurem risk
angioödeemi tekkeks ravi ajal AKE-inhibiitoriga.
Anafülaktoidsed reaktsioonid:
Desensibilisatsioon
Patsientidel, kes on saanud AKE-inhibiitoreid desensibiliseeriva ravi ajal kiletiivaliste mürgiga, on
täheldatud eluohtlikke anafülaktilisi reaktsioone. Sellistel patsientidel on nimetatud reaktsioone
õnnestunud vältida AKE-inhibiitorite manustamise ajutise katkestamisega, ent tahtmatul AKE-
inhibiitorite manustamisel on reaktsioonid uuesti vallandunud.
LDL-aferees
Patsientidel, kellel on ravi ajal AKE-inhibiitoritega rakendatud väikese tihedusega lipoproteiinide
(LDL) afereesi, on kirjeldatud anafülaktoidseid reaktsioone.
Hemodialüüs
Kliiniline kogemus on näidanud, et patsientidel, kellel on hemodialüüsil kasutatud suure läbitavusega
dialüüsimembraane (nagu polüakrülonitriilmembraanid), võivad samaaegse ravi korral AKE-
inhibiitoritega tekkida anafülaktoidsed reaktsioonid. Nimetatud kombinatsiooni tuleks vältida,
kasutades mõnda muud antihüpertensiivset ravimit või muud tüüpi dialüüsimembraani.
Hüpotensioon
Kvinapriil/hüdroklorotiasiid võib põhjustada sümptomaatilist hüpotensiooni, ent mitte sagedamini kui
kummagi ravimi kasutamisel monoteraapiana. Tüsistumata hüpotensiooniga kvinapriilravi saanud
patsientidel on sümptomaatilist hüpotensiooni täheldatud harva, ent see võib olla AKE-inhibiitori
kasutamise võimalikuks tagajärjeks soola/vedelikukaotusega patsientidel, näiteks varasemalt
diureetilist ravi saanud patsientidel, kes piiravad soola kogust toidus, või hemodialüüsravi saavatel
patsientidel (vt lõik 4.4).
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi
mõne muu antihüpertensiivse ravimiga. Kvinapriili/hüdrokloortiasiidi tiasiidkomponent võib
tugevdada teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet, eriti ganglioblokaatorite või perifeerse toimega
adrenoblokaatorite toimet. Tiasiidkomponendi antihüpertensiivne toime võib olla tugevnenud ka
patsientidel, kellel on tehtud sümpatektoomia.
Südame paispuudulikkusega patsientidel koos kaasuva neerupuudulikkusega või ilma võib
antihüpertensiivne ravi AKE-inhibiitoriga põhjustada ülemäärase vererõhu languse, millega võivad
kaasneda oliguuria, asoteemia ning harvadel juhtudel äge neerupuudulikkus ja surm
neerupuudulikkuse tõttu. Sellistel patsientidel tuleb ravi kvinapriili/hüdroklorotiasiidiga alustada
ettevaatlikult ning patsiente tuleb esimesel kahel ravinädalal ja annuse suurendamisel hoolikalt jälgida.
Sümptomaatilise hüpotensiooni tekkel tuleb patsient panna lamavasse asendisse ja vajadusel
manustada intravenoosse infusioonina füsioloogilist lahust. Mööduv hüpotensiivne reaktsioon ei ole
vastunäidustuseks ravi jätkamisele AKE-inhibiitoriga, ent sümptomaatilise hüpotensiooni episoodi
järgselt tuleks kaaluda kasutatava annuse vähendamist.
Aordi- või mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Sarnaselt teiste vasodilataatoritega, tuleb vasaku vatsakese väljavoolu takistusega patsientidele
manustada AKE inhibiitoreid ettevaatlikult ning vältida nende kasutamist kardiogeense soki ja
hemodünaamiliselt märkimisväärselt väljendunud takistuse puhul, kuna esineb suurem oht
hüpotensiooni tekkeks ning südame, peaaju ja neerude verevarustuse halvenemiseks.
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
Neutropeenia/agranulotsütoos
Harvadel juhtudel on tüsistumata hüpertensiooniga patsientidel ravi käigus AKE-inhibiitoritega
tekkinud agranulotsütoos ja luuüdi depressioon, sagedamini on seda siiski täheldatud
neerupuudulikkusega patsientidel, eriti juhul, kui patsientidel on olnud tegemist mõne vaskulaarse
kollageenhaigusega. Kvinapriilravi korral on agranulotsütoosi täheldatud harva. Nagu teiste AKE-
inhibiitorite puhul, tuleb ka kvinapriilravi saavatel kollageenhaigusega ja/või neeruhaigusega
patsientidel perioodiliselt kontrollida valgeliblede arvu perifeerses veres.
Süsteemne erütematoosne luupus
On teateid, et tiasiiddiureetikumid võivad põhjustada süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist või
aktiveerumist.
Fetaalne/neonataalne haigestumus ja suremus
Vt lõik 4.6.
Neerufunktsiooni puudulikkus
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kasutamisel raske neeruhaigusega patsientidel tuleb olla ettevaatlik.
Tiasiidid võivad sellistel patsientidel põhjustada asoteemiat ning korduvate annuste toime võib olla
kumulatiivne.
Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi inhibeerimise tagajärjel võib vastava eelsoodumusega
isikutel eeldada neerufunktsiooni halvenemist. Raske südamepuudulikkusega patsientidel, kelle
neerufunktsioon sõltub reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi aktiivsusest, võib ravi korral AKE-
inhibiitoritega tekkida oliguuria ja/või progresseeruv asoteemia ning harvadel juhtudel äge
neerupuudulikkus ja/või surm.
Kreatiniini kliirensi vähenemisel pikeneb kvinaprilaadi poolväärtusaeg. Patsientidel, kellel kreatiniini
kliirens on <60 ml/min, tuleb ravimi algannust vähendada (vt lõik 4.2). Annuse tõstmisel tuleb lähtuda
patsientide ravivastusest ja hoolikalt jälgida neerufunktsiooni, ehkki uuringutes ei ole leitud, et ravim
põhjustaks neerufunktsiooni edasist halvenemist.
Mõnedel kvinapriiliga ravitud hüpertensiivsetel patsientidel, kellel ei olnud tegemist varasemalt
esinenud neeruveresoonte haigusega, on tekkinud seerumi uurea ja kreatiniini sisalduse kerge ning
mööduv suurenemine, eriti juhul, kui kvinapriili on kasutatud kombinatsioonis diureetikumiga.
Suurema tõenäosusega võib see tekkida patsientidel, kellel on tegemist juba varasemalt esinenud
neerufunktsiooni puudulikkusega. Sellistel patsientidel võib osutuda vajalikuks ravimiannuse
vähendamine. Hüpertensiivsetel patsientidel tuleb enne ravi alustamist ja ravi ajal alati hinnata ka
neerufunktsiooni (vt lõik 4.2).
Ühe- või kahepoolse neeruarteri stenoosiga hüpertensiivsetel patsientidel läbi viidud kliinilistes
uuringutes on AKE-inhibiitorite kasutamisel mõnedel patsientidel täheldatud seerumi uurea ja
kreatiniini sisalduse suurenemist. AKE-inhibiitori ja/või diureetikumi manustamise lõpetamisel oli see
peaaegu alati olnud mööduv. Nimetatud patsientidel tuleb esimeste ravinädalate vältel jälgida
neerufunktsiooni.
Maksafunktsiooni puudulikkus
Maksafunktsiooni puudulikkuse või progresseeruva maksahaigusega patsientidel tuleb
kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kasutada ettevaatusega, sest juba väikesed vedeliku ja elektrolüütide
tasakaalu muutused võivad soodustada maksakooma teket. Kvinapriili metaboliseerumine
kvinaprilaadiks sõltub maksa esteraasi aktiivsusest. Alkohoolse maksatsirroosiga patsientidel on
kvinaprilaadi plasmakontsentratsioonid häirunud kvinapriili deesterifitseerimise tõttu madalamad.
Seerumi elektrolüütidesisalduse muutused
Ravi ajal kvinapriili/hüdroklorotiasiidiga tuleb regulaarselt kontrollida seerumi elektrolüütidesisaldust,
et kindlaks teha võimalikke elektrolüütide tasakaalu häireid. Nii nagu teiste AKE-inhibiitorite puhul,
on ka kvinapriili monoteraapia korral täheldatud seerumi kaaliumisisalduse suurenemist. Kliinilistes
uuringutes täheldati hüperkaleemiat (seerumi kaaliumisisaldus 5,8 mmol/l) umbkaudu 2%-l
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
kvinapriili saanud patsientidest. Enamikul juhtudest oli tegemist isoleeritud seerumi kaaliumisisalduse
suurenemisega, mis normaliseerus vaatamata ravi jätkamisele. Hüperkaleemia tõttu oli sunnitud ravi
katkestama vähem kui 0,1% patsientidest. Hüperkaleemia tekke riskifaktoriteks on neerupuudulikkus,
diabeet ja kaaliumit säästvate diureetikumide ning kaaliumit sisaldavate toidulisandite ning
soolaasendajate samaaegne kasutamine. Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kombineerimine kaaliumit
säästva diureetikumiga ei ole soovitatav.
Seevastu ravi tiasiiddiureetikumidega on põhjustanud hüpokaleemiat, hüponatreemiat ja
hüpokloreemilist alkaloosi. Nimetatud häirete väljenduseks on olnud üks või enam järgmistest
sümptomitest: suukuivus, janu, nõrkus, letargia, uimasus, rahutus, lihasvalu või lihaskrambid,
lihasnõrkus, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia, iiveldus, segasus, krambid ja oksendamine.
Hüpokaleemia võib sensibiliseerida või intensiivistada südame reaktsiooni digitaalise toksilistele
toimetele. Hüpokaleemia tekkerisk on suurim maksatsirroosiga patsientidel, forsseeritud diureesiga
patsientidel, patsientidel, kes saavad suukaudselt ebapiisavas koguses elektrolüüte ning patsientidel,
kes saavad kaasuvalt ravi kortikosteroidide või adrenkortikotroopse hormooniga (AKTH).
Kvinapriili ja hüdroklorotiasiidi vastandsuunalised toimed seerumi kaaliumisisaldusele on enamikul
patsientidest enam-vähem tasakaalus, mistõttu muutusi seerumi kaaliumisisalduses ravi ajal ei
täheldata. Seevastu mõnedel patsientidel võib üks või teine toime domineerida. Ravi alguses ja
seejärel perioodiliselt ravi käigus tuleb kontrollida seerumi elektrolüütisesisaldust, et kindlaks teha
võimalikke elektrolüütide tasakaalu häireid.
Sekundaarne klooridefitsiit tiasiidravi tõttu on tavaliselt kergekujuline ning vajab spetsiifilist ravi
üksnes erandjuhtudel (näiteks maksa- ja neeruhaiguste korral).
Soojade ilmadega võib tursetega patsientidel tekkida nn lahjendushüponatreemia, selle seisundi
eelistatavaks ravimeetodiks on tarbitava vedelikuhulga piiramine, mitte soola manustamine, välja
arvatud neil harvadel juhtudel, kui hüponatreemia on eluohtlik. Tegeliku soolakaotuse puhul on
sobivaks ravimeetodiks kaotatud soolakoguse asendamine.
Tiasiidid vähendavad kaltsiumi ekskretsiooni. Mõnedel pikka aega tiasiidravi saanud patsientidel on
täheldatud patoloogilisi muutusi kõrvalkilpnäärmetes, millega on kaasnenud hüperkaltseemia ja
hüpofosfateemia. Hüperparatüreoidismi tõsisemaid tagajärgi (neerukivitõbi, luukoe resorptsioon ja
peptilised haavandid) ei ole täheldatud.
Enne kõrvalkilpnäärme funktsionaalsete testide tegemist tuleb tiasiidide manustamine katkestada.
Tiasiidid suurendavad magneesiumi renaalset ekskretsiooni, mille tagajärjel võib tekkida
hüpomagneseemia (vt lõigud 4.4 ja 4.5).
Teised metaboolsed häired
Tiasiiddiureetikumid võivad vähendada glükoositaluvust ja suurendada seerumi kolesterooli-,
triglütseriidide- ja kusihappesisaldust. Tavaliselt on need toimed tagasihoidlikud, ent vastava
eelsoodumusega patsientidel võivad tiasiiddiureetikumid vallandada podagra või diabeedi.
Hüpoglükeemia ja diabeet
AKE-inhibiitorid on insuliinravi või suukaudseid antidiabeetilisi ravimeid saavatel diabeetikutel
põhjustanud hüpoglükeemiat, ravi ajal on vaja diabeediga patsiente hoolikalt jälgida.
Köha
AKE-inhibiitoreid, sealhulgas kvinapriili kasutavatel patsientidel, on täheldatud köha. Köhale on
iseloomulik, et see on mitteproduktiivne, püsiv ja taandub pärast ravi lõpetamist. AKE-inhibiitoritest
põhjustatud köha tuleb arvestada köha diferentsiaaldiagnostikas.
Kirurgia/anesteesia
Ulatuslike operatsioonide ja anesteesia korral tuleb olla ettevaatlik, sest angiotensiini konverteeriva
ensüümi inhibiitorid blokeerivad sekundaarselt reniini kompensatoorse vabanemise tõttu angiotensiin
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
II moodustumise. Selle tagajärjel võib tekkida hüpotensioon, mis on korrigeeritav vedeliku
manustamisega.
Teave patsientidele
Rasedus
Viljakas eas naisi tuleb teavitada AKE-inhibiitorite kasutamisega seotud ohtudest raseduse teises ja
kolmandas trimestris. Naistel tuleb paluda oma arsti kohe rasestumisest teavitada.
Angioödeem
AKE-inhibiitorite kasutamisel võib tekkida angioödeem, sealhulgas kõriturse, eriti pärast esimese
annuse manustamist. Patsiente tuleb teavitada, et nad teataksid viivitamatult angioödeemile viitavatest
nähtudest või sümptomitest (näo, jäsemete, silmadeümbruse, huulte või keele turse, neelamis- või
hingamisraskus) ning katkestaksid kuni oma arstiga konsulteerimiseni kvinapriili/hüdroklorotiasiidi
kasutamise.
Hüpotensioon
Patsiente tuleb teavitada, et nad teataksid pearinglusest, seda eriti esimeste
kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kasutamise päevade vältel. Kui ravi ajal peaks tekkima sünkoop, tuleb
patsiente teavitada, et nad katkestaksid ravimi võtmise kuni oma arstiga konsulteerimiseni.
Kõiki patsiente tuleb hoiatada, et ebapiisav vedelikutarbimine, rohke higistamine või vedelikukaotus
võivad vedelikumahu vähenemise tõttu põhjustada ülemäärase vererõhulanguse. Ka oksendamine ja
kõhulahtisus võivad põhjustada olulise vedelikukaotuse ja vererõhu languse, sellisel juhul on alati
soovitatav konsulteerida oma arstiga.
Kirurgia/anesteesia
Patsiente tuleb teavitada, et nad enne kirurgilisi operatsioone või anesteesiat informeeriksid oma arsti
AKE-inhibiitorite kasutamisest.
Hüperkaleemia
Patsiente tuleb teavitada, et nad ei tarvitaks oma arstiga eelnevalt konsulteerimata kaaliumi sisaldavaid
toidulisandeid või soolaasendajaid.
Neutropeenia
Patsiente tuleb teavitada, et nad teataksid viivitamatult infektsiooni mis tahes sümptomitest (nagu
kurguvalu, palavik), sest see võib viidata neutropeeniale.
MÄRKUS. Nagu paljude muude ravimite puhul, tuleb ka kvinapriili/hüdroklorotiasiidiga ravitavatele
patsientidele anda teatud informatsiooni kasutatava ravimi kohta. Antud teabe eesmärgiks on tagada
ravimi ohutu ja tõhus kasutamine. Seetõttu ei ole siin üles loetud kõiki ravimi soovitud või
soovimatuid toimeid.
4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed
Tetratsükliinid ja muud ravimid, millel on koostoime magneesiumiga
Tetratsükliini manustamine koos kvinapriiliga vähendas uurimisalustel tetratsükliini imendumist
umbes 28...37%. Tetratsükliini vähenenud imendumise põhjuseks on ravimi koostisse kuuluv abiaine
magneesiumkarbonaat. Nimetatud võimaliku kõrvaltoimega tuleb arvestada, kui kaalutakse
samaaegset ravi kvinapriili/hüdroklorotiasiidi ja tetratsükliiniga või teiste ravimitega, millel on
teadaolev koostoime magneesiumiga.
Liitium
Üldiselt ei tohiks liitiumi koos diureetikumidega kasutada. Diureetikumid vähendavad liitiumi
renaalset kliirensit ning suurendavad oluliselt liitiumi toksiliste toimete tekkeriski. Patsientidel, kes on
samaaegselt kasutanud AKE-inhibiitorit ja liitiumi, on täheldatud liitiumi plasmakontsentratsiooni
suurenemist ja liitiumi toksilisust, seda tingituna mõlema ravimi naatriumi väljutavast toimest.
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi ja liitiumi samaaegsel kasutamisel suureneb liitiumi toksilisuse oht.
Nimetatud ravimite kombineerimisel tuleb olla ettevaatlik ning sageli kontrollida liitiumi
plasmakontsentratsiooni.
Muud ravimid
Kvinapriili manustamisel koos propranolooli, hüdroklorotiasiidi, digoksiini või tsimetidiiniga ei ole
kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid täheldatud.
Varfariini ühekordse annuse antikoagulantne toime (hinnatuna protrombiini aja alusel) ei muutunud,
eriti kui samaaegselt manustati kvinapriili (kaks korda ööpäevas).
Samaaegsel manustamisel võib järgmistel ravimitel olla koostoime tiasiiddiureetikumidega
Alkohol, barbituraadid või narkootikumid: ortostaatilise hüpotensiooni oht võib suureneda.
Antidiabeetilised ravimid (suukaudsed antidiabeetilised ravimid ja insuliin): võib osutuda vajalikuks
antidiabeetilise ravimiannuse korrigeerimine.
Teised antihüpertensiivsed ravimid: aditiivne toime või ühe ravimi toime potenseerimine.
Kortikosteroidid, AKTH: elektrolüütide kaotuse intensiivistumine, eriti hüpokaleemia.
Pressoorsed amiinid (näiteks noradrenaliin): on võimalik vähenenud reageerimine pressoorsete
amiinide toimele, mis siiski ei välista nende kasutamist.
Mittepolariseeriva toimega lihasrelaksandid (näiteks tubokurariin): on võimalik intensiivsem
reageerimine lihasrelaksandile.
Mittesteroidsed põletikuvastased ained
Mõnedel patsientidel võib mittesteroidsete põletikuvastaste ainete samaaegne manustamine vähendada
lingudiureetikumide, kaaliumit säästvate diureetikumide ja tiasiiddiureetikumide antihüpertensiivset
toimet. Seetõttu tuleb juhul, kui kvinapriili/hüdrokloortiasiidi kasutatakse samaaegselt koos
mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega, patsiente hoolikalt jälgida, et veenduda
kvinapriili/hüdrokloortiasiidi soovitud toimes.
Vere kaaliumisisaldust suurendavad ained
Kvinapriil on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor, mis vähendab aldosterooni sisaldust
veres, see omakorda võib põhjustada kaaliumi retentsiooni. Seetõttu tuleb kvinapriili ja kaaliumi
sisaldavate toidulisandite või soolaasendajate samaaegsesse kasutamisse suhtuda ettevaatusega ning
jälgida seerumi kaaliumisisaldust (vt 4.4). Et kvinapriil/hüdroklorotiasiid sisaldab diureetilist
komponenti, ei ole kaaliumi sisaldava diureetikumi lisamine raviskeemi soovitatav.
Sapphapete sekvestrandid
Sapphapete sekvestrandid nagu kolestüramiin ja kolestipool vähendavad hüdrokloortiasiidi
imendumist. Kolestüramiini ja kolestipooli ühekordsed annused vähendavad hüdroklorotiasiidi
imendumist seedetraktist vastavalt kuni 85% ja 43%.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Ravim on raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal vastunäidustatud.
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidiga ei ole rasedatel adekvaatseid ja kontrollitud uuringuid läbi viidud.
AKE-inhibiitorid võivad manustamisel rasedale naisele põhjustada fetaalset ja neonataalset
haigestumust ja suremust. Kui naine kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kasutamise ajal rasestub, tuleb
kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kasutamine kohe lõpetada.
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
AKE-inhibiitorite kasutamisel raseduse teises ja kolmandas trimestris on täheldatud hüpotensiooni,
neerupuudulikkust, kolju hüpoplaasiat ja/või vastsündinute suremust. Samuti on kirjeldatud
oligohüdramnioni, arvatavasti tingituna loote neerufunktsiooni vähenemisest, koos
oligohüdramnioniga on täheldatud jäsemete kontraktuure, näokolju deformatsioone, kopsude
hüpoplaasiat ja üsasisese kasvu pidurdumist. Ehkki nimetatud toimeid ei ole täheldatud juhul, kui
ravimi ekspositsioon on piirdunud ainult raseduse esimese trimestriga, tuleb ka selliseid rasedaid siiski
sellistest potentsiaalsetest ohtudest teavitada.
Teisteks võimalikeks ohtudeks loodetele ja vastsündinutele, kes on eksponeeritud AKE inhibiitorite
toimele, on üsasisese kasvu pidurdumine, enneaegsus ja avatud arterioosjuha, samuti on teatatud loote
surmast. Siiski ei ole selge, kas need juhtumid on olnud seotud AKE-inhibiitorite toimega või ema
põhihaigusega. Ei ole teada, kas raseduse esimese trimestriga piirduv ravi võib loote arengule
kahjulikult mõjuda.
Imikuid, kes on üsasiseselt olnud eksponeeritud AKE-inhibiitorite toimele, tuleb hoolikalt jälgida
hüpotensiooni, oliguuria ja hüperkaleemia suhtes. Oliguuria tekkel tuleb pöörata tähelepanu vererõhu
ja renaalse perfusiooni toetamisele.
Tiasiidid läbivad platsentaarbarjääri ja neid leidub nabaväädi veres. Mitteteratogeenseteks toimeteks
lootele võivad olla loote või vastsündinu ikterus, trombotsütopeenia ja muud kõrvaltoimed, mida on
täheldatud täiskasvanud patsientidel.
Imetavad emad
AKE-inhibiitoreid, sealhulgas kvinapriili, eritatakse väheses koguses rinnapiima. Tiasiidid erituvad
rinnapiima. Arvestades tõsiste kõrvaltoimete tekkevõimalust imetataval lapsel, tuleb lähtuvalt ravi
olulisusest emale lõpetada kas kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kasutamine või imetamine.
4.7 Toime
reaktsioonikiirusele
Kvinapriil/hüdrokloortiasiid võib häirida masinatega töötamise ja autojuhtimise võimet, seda eriti ravi
alguses.
4.8 Kõrvaltoimed
Kontrollitud ja kontrollimata uuringutes on kvinapriili/hüdrokloortiasiidi ohutust hinnatud 1571
patsiendil. Kvinapriili/hüdroklorotiasiidiga läbi viidud kliinilistes uuringutes ei ole täheldatud antud
ravimite kombinatsioonile spetsiifilisi kõrvaltoimeid. Täheldatud kõrvaltoimed on piirdunud
kõrvaltoimetega, mida on kirjeldatud kvinapriili ja hüdrokloortiasiidi kasutamisel monoteraapiana.
Kontrollitud kliinilistes uuringutes olid kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks, mida täheldati
vähemalt 1%-l mistahes kvinapriili ja hüdrokloortiasiidi kombinatsiooni saanud patsientidest, peavalu
(6,7%), pearinglus (4,8%), köha (3,2%) ja väsimus (2,9%). Köhale on iseloomulik, et see on
mitteproduktiivne, püsiv ja taandub pärast ravi lõpetamist. Üldiselt olid kõrvaltoimed oma
raskusastmelt kerged kuni mõõdukad ning kõrvaltoimete osas ei täheldatud seost patsientide vanuse,
soo ja rassi ning ravi kestuse vahel (vt 4.4 Angioödeem ja Hüpotensioon). Kõrvaltoimete tõttu
katkestas ravi umbes 2% patsientidest. Kõige sagedasemaks ravi katkestamist nõudnud kõrvaltoimeks
oli peavalu (0,5%), sellele järgnesid köha ning iiveldus ja/või oksendamine (0,25%). Kõrvaltoimed,
mida kvinapriili/hüdroklorotiasiidiga läbi viidud kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati 1%-l
patsientidest, on kokku võetud alljärgnevas tabelis (n=943).
Patsientide % kontrollitud kliinilistes uuringutes
Kvinapriil/hüdrokloortiasiid
Platseebo
(n = 943)
(n = 100)
Peavalu 6,7
30,0
Pearinglus 4,8
4,0
Köha 3,2
2,0
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
Väsimus 2,9
3,0
Lihasvalu 2,4
5,0
Viirusinfektsioon 1,9
4,0
Riniit 2,0
3,0
Iiveldus ja/või oksendamine
1,8
6,0
Kõhuvalu 1,7
4,0
Seljavalu 1,5
2,0
Kõhulahtisus 1,4
1,0
Ülemiste hingamisteede infektsioon
1,3
4,0
Unetus 1,2
2,0
Somnolentsus 1,2
0,0
Bronhiit 1,2
1,0
Düspepsia 1,2
2,0
Asteenia 1,1
1,0
Farüngiit 1,1
2,0
Vasodilatsioon 1,0
1,0
Peapööritus 1,0
2,0
Valu rinnus
1,0
2,0
Kliinilised kõrvaltoimed, mis tõenäoliselt, võib-olla või kindlasti olid seotud raviga või mille seos
raviga ei olnud selge, ja mida kontrollitud ning kontrollimata uuringutes täheldati 0,5...1,0%-l
kvinapriili/hüdroklorotiasiidi saanud patsientidest, ja mida veel harvemini kirjeldati kliinilistes
uuringutes, turustamisjärgselt (tähistatud *-ga) või ainult hüdroklorotiasiidi saanud patsientidel olid:
Vere ja lümfisüsteemi häired: hemolüütiline aneemia*, trombotsütopeenia*;
Immuunsüsteemi häired: anafülaktoidne reaktsioon*;
Psühhiaatrilised häired: närvilisus;
Närvisüsteemi häired: paresteesia;
Südame häired: palpitatsioonid, tahhükardia;
Vaskulaarsed häired: hüpotensioon, posturaalne hüpotensioon*, sünkoop*;
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: düspnoe, sinusiit;
Seedetrakti häired: suu või kurgu kuivus, kõhupuhitus, pankreatiit*;
Maksa ja sapiteede häired: hepatiit*;
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: alopeetsia*, multiformne erüteem, eksfoliatiivne dermatiit*, vill-
lööve*, fotosensitiivne reaktsioon*, nahasügelus, lööve;
Hüdrokloortiasiid: Stevens-Johnsoni sündroom;
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: liigevalu;
Neerude ja kuseteede häired: urotrakti infektsioon;
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired: impotentsus;
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: perifeerne turse.
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
Kvinapriili ohutust on hinnatud 4960 uurimisalusel ja patsiendil ja see oli üldiselt hästi talutav. Neist
3203 patsienti, sealhulgas 655 eakat patsienti, osales kontrollitud kliinilistes uuringutes. Kvinapriili
pikaaegset ohutust on hinnatud enam kui 1400 patsiendil, kelle ravi on kestnud aasta või kauem.
Muutused kliinilistes laboratoorsetes analüüsides
Seerumi elektrolüütide sisalduse muutused: (vt lõik 4.4 ).
Kreatiniin, uurea (BUN): seerumi kreatiniini- ja uureasisalduse suurenemist (>1,25 korda üle normi
ülemise piiri) on täheldatud vastavalt 3%-l ja 4%-l kvinapriili/hüdrokloortiasiidiga ravitud
patsientidest.
Seerumi kusihappe, glükoosi, magneesiumi, kolesterooli, triglütseriidide, PBI, paratüreoidhormoonide
funktsionaalsete testide ja kaltsiumi sisalduse muutused: (vt lõik 4.4 )
Hematoloogilised muutused: (vt lõik 4.4).
4.9 Üleannustamine
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi üleannustamise kohta inimesel puuduvad andmed.
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioonpreparaadi LD50 hiirtel ja rottidel on vahemikus 1063/664
kuni 4640/2896 mg/kg kehakaalu kohta.
Üleannustamise kõige tõenäolisemaks kliinilisteks väljenduseks on sümptomid, mis on sarnased
kvinapriili üleannustamisele monoteraapia korral nagu raske hüpotensioon, mille raviks võib kasutada
füsioloogilise soolalahuse intravenoosset infusiooni.
Hüdrokloortiasiidi üleannustamise kõige sagedasemateks sümptomiteks monoteraapia puhul on olnud
elektrolüütide tasakaalu häired (hüpokaleemia, hüpokloreemia, hüponatreemia) ja dehüdratsioon
ülemäärase diureesi tagajärjel. Kui samaaegselt koos hüdrokloortiasiidiga manustatakse
südameglükosiide, võib üleannustamise tagajärjeks olla südame rütmihäirete teke.
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi üleannustamise ravi kohta puudub informatsioon. Hemodialüüs ja
peritoneaaldialüüs ei ole kvinapriili ja kvinaprilaadi elimineerimisel eriti tõhusad.
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi üleannustamise ravi on sümptomaatiline ja toetav ravi vastavalt
üldaktsepteeritud meditsiinilistele printsiipidele.
5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised
omadused
Kvinapriil/hüdroklorotiasiid on kombinatsioonpreparaat, mis sisaldab angiotensiini konverteeriva
ensüümi inhibiitorit kvinapriilvesinikkloriidi ja diureetikumi hüdroklorotiasiidi.
Kliinilistes uuringutes täheldati kvinapriili ja hüdrokloortiasiidi samaaegsel manustamisel suuremat
vererõhu langust kui kummagi aine eraldi manustamisel. Kvinapriili ja hüdroklorotiasiidi
koosmanustamine ei mõjuta kummagi ravimi farmakokineetikat.
Oma diureetilise toime tõttu suurendab hüdrokloortiasiid reniini aktiivsust vereplasmas, suurendab
aldosterooni sekretsiooni, vähendab seerumi kaaliumisisaldust ning kaaliumi eritamist uriiniga.
Kvinapriili manustamine inhibeerib reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi ja seetõttu vähendab
hüdroklorotiasiidi manustamisega seotud kaaliumikadu.
Toimemehhanism
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
Kvinapriil deesterifitseeritakse kiiresti kvinaprilaadiks (kvinapriildihape, peamine metaboliit), mis on
nii katseloomadel kui ka inimesel läbi viidud uuringutes osutunud tugevaks angiotensiini
konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoriks. AKE on peptidüüldipeptidaas, mis katalüüsib angiotensiin
I konverteerimist vasokonstriktiivse toimega angiotensiin II-ks, viimane on paljude mehhanismide
kaudu - sealhulgas aldosterooni sekretsiooni stimuleerimine neerupealiste koorollusest - seotud
veresoonte funktsiooni kontrollimisega. Kvinapriili toimemehhanismiks inimestel ja loomadel on
tsirkuleeriva ja kudedes leiduva AKE inhibeerimine, vähendades sel teel vasopressoorset aktiivsust ja
aldosterooni sekretsiooni. Angiotensiin II negatiivse tagasisidemehhanismi kadumise tõttu reniini
sekretsioonile suureneb reniini aktiivsus vereplasmas.
Ehkki antihüpertensiivse toime peamiseks mehhanismiks arvatakse olevat
reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi inhibeerimine, avaldab kvinapriil vererõhku langetavat
toimet ka vereplasma väikese reniinisisaldusega hüpertensiivsetel patsientidel. Kvinapriili
monoteraapia oli vererõhu langetamisel tõhus kõigus uuritud rassides, ehkki mõnevõrra vähem tõhus
mustanahalistel patsientidel (kellel on sagedamini tegemist plasma madala reniinisisaldusega) kui
mustanahaliste rassi mittekuuluvatel patsientidel. AKE on identne kininaas II-ga, ensüümiga, mis
lagundab tugevatoimelist peptiidset veresooni laiendavat ainet bradükiniini. Siiski pole veel päris
selge, kas bradükiniini suurenenud sisaldus etendab teatavat osa kvinapriili terapeutilises toimes.
Katseloomadel läbi viidud uuringutes vältas kvinapriili antihüpertensiivne toime kauem kui
tsirkuleerivat AKE-t inhibeeriv toime, seevastu kudedes leiduva AKE inhibeerimine vastas enam-
vähem ravimi antihüpertensiivse toime kestusele.
10...80 mg kvinapriili manustamisel kerge kuni raske hüpertensiooniga patsientidele täheldati
vererõhu vähenemist nii istuvas- kui ka püstiasendis, seevastu toime südame löögisagedusele oli
minimaalne. Antihüpertensiivne toime algab ühe tunni jooksul pärast ravimi manustamist ja saavutab
maksimumi 2...4 tundi pärast manustamist. Mõnedel patsientidel võib maksimaalse vererõhku
langetava toime saavutamiseks kuluda kuni kaks nädalat. Enamikul patsientidest kestab
antihüpertensiivne toime soovitavate annuste kasutamisel kogu 24-tunnise annustamisintervalli vältel
ning säilib ka pikaaegse ravi korral.
Hüpertensiivsetel patsientidel läbi viidud hemodünaamilised uuringud on näidanud, et kvinapriili
vererõhku langetavale toimele kaasneb üldise perifeerse resistentsuse ja renaalse vaskulaarse
resistenstsuse vähenemine ilma oluliste muutusteta südame löögisageduse, südameindeksi, neerude
verevoolu, glomerulaarfiltratsiooni või filtratsioonifraktsiooni osas.
Diureetikumide antihüpertensiivse toime mehhanism ei ole teada. Diureetikumide pikaaegsel
manustamisel väheneb perifeerne vaskulaarne resistentsus, ent see võib olla tingitud sekundaarselt
naatriumisisalduse muutustest.
Hüdroklorotiasiid on diureetikum, mis toimib otseselt neerudele ning suurendab naatriumi ja kloori
ning koos sellega ka vee eritumist. Samuti suurendab hüdrokloortiasiid kaaliumi ja bikarbonaatioonide
ning vähendab kaltsiumi eritumist. Pikaaegse ravi korral hüdrokloortiasiidiga suureneb reniini
aktiivsus vereplasma 5...6 korda.
Pärast hüdrokloortiasiidi suukaudset manustamist algab diurees 2 tunni vältel, saavutab maksimumi
umbes 4 tundi pärast manustamist ja kestab 6...12 tundi. Hüdrokloortiasiid eritub muutumatuna
neerude kaudu. Hüdrokloortiasiidi plasmasisalduse jälgimisel 24 tunni vältel on selgunud, et
poolväärtusaeg kõigub vahemikus 4...15 tundi. 24 tunni jooksul eritub vähemalt 61% suukaudselt
manustatud annusest.
Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri, ent ei läbi hematoentsafaalbarjääri.
Kaasuv ravi tiasiiddiureetikumidega tagab suurema vererõhku langetava toime kui kummagi ravimi
manustamine monoteraapiana.
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
5.2 Farmakokineetilised
omadused
Suukaudsel manustamisel saabub kvinapriili maksimaalne plasmakontsentratsioon umbes 1 tunni
jooksul. Arvestades uriinis sedastatavat kvinapriili ja selle metaboliitide kontsentratsiooni, on
kvinapriili biosaadavus suukaudsel manustamisel umbes 60%. Hüdroklorotiasiidi imendumine on
aeglasem (1...2,5 tundi) ja täielikum (50...80%). 38% suukaudselt manustatud kvinapriilist on
süsteemses vereringes kvinaprilaadina. Kvinapriili eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas on umbes 1
tund. Kvinaprilaadi maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub umbes 2 tundi pärast kvinapriili
suukaudset manustamist. Kvinaprilaat eritub esmajoones renaalse ekskretsiooni teel, efektiivne
akumulatsiooni poolväärtusaeg on 3 tundi. Umbes 97% tsirkuleerivast kvinapriilist ja kvinaprilaadist
on seondunud vereplasma valkudega.
Neerupuudulikkusega patsientidel pikeneb kvinaprilaadi eliminatsiooni poolväärtusaeg koos
kreatiniini kliirensi vähenemisega. Terminaalses staadiumis neeruhaigustega patsientidel või kroonilist
hemodialüüsravi või ambulatoorset peritoneaaldialüüsravi saavatel patsientidel läbi viidud
farmakokineetilised uuringud on näidanud, et dialüüsravi mõjutab kvinapriili ja kvinaprilaadi eritumist
üksnes vähesel määral. Kvinaprilaadi eritumine on aeglasem ka eakatel patsientidel (65-aastased)
ning korreleerub hästi nende neerufunktsiooniga (vt 4.2 Annustamine ja manustamisviis).
Rottidel läbi viidud uuringud on näidanud, et kvinapriil ja selle metaboliidid ei läbi
hematoentsefaalbarjääri.
Farmakokineetika eakatel patsientidel
Eakatel patsientidel on noorematega võrreldes täheldatud kontsentratsioonikõvera aluse pindala
(AUC) ja kvinaprilaadi maksimaalse plasmakontsentratsiooni suurenemist, samas näib see olevat
pigem seotud eakate patsientide vähenenud neerufunktsiooni kui vanuse endaga. Kõigist patsientides,
kes kliinilistes uuringutes kvinapriili/hüdrokloortiasiidi said, olid 15% 65-aastased või vanemad ja
1,5% 75-aastased või vanemad. Nimetatud patsientide ja nooremate patsientide vahel ei täheldatud
erinevusi ei ravimi efektiivsuse ega ohutuse osas. Siiski ei saa välistada, et mõned eakatest
indiviididest võivad olla ravimi suhtes tundlikumad.
5.3 Prekliinilised
ohutusandmed
Kartsinogeensus-, mutageensus- ja viljakusuuringuid ei ole kvinapriili/hüdrokloortiasiidiga
katseloomadel läbi viidud.
Kvinapriilvesinikkloriid ei osutunud hiirtel ja rottidel kartsinogeenseks, kui seda manustati 104 nädala
vältel annuses 75 mg/kg/ööpäevas või 100 mg/kg/ööpäevas (vastavalt 50...60 korda suurem annus,
kui on maksimaalne ööpäevane annus inimesel). Ames"i bakteriaalse testi (koos või ilma metaboolse
aktivatsiooni(ga)ta) põhjal otsustades ei olnud kvinapriil ja kvinaprilaat mutageensed. Kvinapriil ei
olnud genotoksiline järgmistes uuringutes: in vitro imetajarakkude punktmutatsioon, sõsarkromatiidi
vahetus imetajarakkude kultuurides, mikronukleuse test hiirtel, in vitro kromosoomide aberratsioon
V79 kopsurakkude kultuuris ja in vivo tsütogeneetiline uuring roti luuüdiga. Annuses kuni 100
mg/kg/ööpäevas (60 korda suurem annus kui on maksimaalne ööpäevane annus inimesel) ei täheldatud
rottidel toimeid viljakusele või paljunemisele.
Rottidel ei täheldatud fetotoksilisi ega teratogeenseid toimeid kvinapriili annuse korral
300 mg/kg/ööpäevas (180 korda suurem annus, kui on maksimaalne ööpäevane annus inimesel), ehkki
toksilisi toimeid tiinetele emasrottidele täheldati juba annuses 150 mg/kg/ööpäevas. Kui hilises
gestatsiooniperioodis või imetamise ajal manustati rottidele kvinapriili annuses üle 25
mg/kg/ööpäevas, täheldati järglastel kehakaalu vähenemist. Küülikutel ei osutunud kvinapriil
teratogeenseks, ent sarnaselt teistele AKE-inhibiitoritele täheldati toksilisi toimeid tiinetele
emasküülikutele ja embrüotoksilisust mõnede loomade puhul juba nii väikese annuse korral kui
vastavalt 0,5 mg/kg/ööpäevas ja 1 mg/kg/ööpäevas.
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
Hüdroklorotiasiid ei osutunud in vitro Ames"i mikrobiaalses mutageensustestis (mikroobitüved TA98
ja TA100) mutageenseks, kui seda kasutati kontsentratsioonis kuni 5 mg/plaat. Hüdrokloortiasiididega
ravitud patsientide uriinist võetud proovidel ei olnud Ames"i testi põhjal otsustades mutageenset
toimet. Hüdrokloortiasiid kutsus Hiina hamstri munasarjarakkudes (koos metaboolse aktivatsiooniga
või ilma) esile sõsarkromatiidi vahetust, ent mitte kromosomaalseid aberratsioone. Hüdroklorotiasiidi
suured kontsentratsioonid põhjustasid hiire lümfoomirakkudes mutatsioone. Terve rea ravimite võime
kutsuda esile kromosoomide lahknemise häiret või ristsiiret hinnati Aspergillus nidulans"iga läbi
viidud uuringus. Paljud uuritud ravimitest, sealhulgas hüdroklorotiasiid, põhjustasid kromosoomide
lahknemise häiret.
6. FARMATSEUTILISED
ANDMED
6.1 Abiainete
loetelu
Krospovidoon, laktoos, magneesiumkarbonaat, magneesiumstearaat, povidoon, sünteetiline punane
raudoksiid, sünteetiline kollane raudoksiid, titaandioksiid, puhastatud vesi ja kandelillavaha.
6.2 Sobimatus
Ei ole teada.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat
6.4 Säilitamise
eritingimused
Hoida temperatuuril 15...30 ºC, valguse eest kaitsult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Accuzide/Accuzide 20:
30 tabletti blisterpakendis.
7. MÜÜGILOA
HOIDJA
Pfizer Europe MA EEIG
Sandwich
Kent CT13 9NJ
Ühendkuningriik
8.
MÜÜGILOA NUMBRID
Accuzide 205498
Accuzide 20 205598
9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
19.06.1998/8. august 2003
10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004
Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2007
Accuzide EST SPC January2007
A. IPI Accuzide No 532, January 23,2004