Atram 25 - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

ATRAM 6,25, 6,25 mg tabletid
ATRAM 12,5, 12,5 mg tabletid
ATRAM 25, 25 mg tabletid


2. KVALITATIIVNE
JA
KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett ATRAM 6,25 sisaldab 6,25 mg karvedilooli
Üks tablett ATRAM 12.5 sisaldab 12,5 mg karvedilooli
Üks tablett ATRAM 25 sisaldab 25 mg karvedilooli
INN. Carvedilolum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.
ATRAM 6,25: kollased tabletid, kergelt täpilised, poolitusjoonega ühel poolel ja sissepressitud ,,6"
teisel poolel;
ATRAM 12,5: ookerkollased tabletid, poolitusjoonega ühel poolel ja sissepressitud ,,12" teisel poolel;
ATRAM 25: ookerkollased tabletid, poolitusjoonega ühel poolel ja sissepressitud ,,25" teisel poolel.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.
Krooniline stabiilne stenokardia.
Täiendava ravimina mõõduka kuni raske stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse korral.

4.2 Annustamine
ja
manustamisviis

Annused täiskasvanud patsientidele
Essentsiaalse hüpertensiooni ravi
Soovitatav on võtta ravimit üks kord ööpäevas.
Soovituslik algannus on 12,5 mg üks kord ööpäevas kahe päeva vältel. Seejärel jätkub ravi annusega
25 mg üks kord ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi vähehaaval, vähemalt kahenädalaste
intervallidega, suurendada. Maksimaalne soovituslik ööpäevane annus on 50 mg, mida võib
manustada ühe korraga või jagatuna kaheks üksikannuseks.
Ravimit võib kasutada monoteraapias või kombineerida teiste antihüpertensiivsete ravimitega, eriti
tiasiiddiureetikumidega.

Eakad patsiendid
Soovituslik algannus on 12,5 mg üks kord ööpäevas. Kui selle annuse korral ei saada küllaldast
terapeutilist vastust, võib annust edaspidi vähehaaval, vähemalt kahenädalaste intervallidega,
suurendada kuni maksimaalse soovitusliku ööpäevase annuseni, st 50 mg.

Kasutamine lastel
Efektiivsuse ja ohutuse kohta lastel (alla 18-aastastel patsientidel) ei ole piisavalt andmeid.

Südame isheemiatõbi
Soovituslik algannus on 12,5 mg kaks korda ööpäevas esimese kahe päeva vältel. Seejärel jätkub ravi
annusega 25 mg kaks korda ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi vähehaaval, vähemalt
kahenädalaste intervallidega, suurendada kuni maksimaalse soovitusliku ööpäevase annuseni
100 mg, üksikannusteks jagatuna (kaks korda ööpäevas).
Maksimaalne soovitatav ööpäevane annus eakatele on 50 mg, manustatuna üksikannusteks jagatuna
(kaks korda ööpäevas).

Eakad patsiendid
Soovitatav algannus esimesel kahel ravipäeval on 12,5 mg kaks korda ööpäevas. Seejärel jätkub ravi
annusega 25 mg kaks korda ööpäevas, mis on maksimaalne soovitatav ööpäevane annus.

Kasutamine lastel
Efektiivsuse ja ohutuse kohta lastel (alla 18-aastastel patsientidel) ei ole piisavalt andmeid.

Krooniline südamepuudulikkus
Annustamine peab olema individuaalne ja selle tiitrimist peab raviarst väga rangelt jälgima.

Karvedilooli kasutatakse lisaks standardravile, kuid seda võib kasutada ka patsientidel, kes ei talu
AKE-inhibiitoreid või patsientidel, keda ei ole eelnevalt ravitud digitaalise, hüdralasiini või
nitraatidega.

Enne karvediloolravi alustamist tuleb digitaalise, diureetikumide ja AKE-inhibiitorite annused neid
kasutavatel patsientidel stabiliseerida.

Algannus on 3,125 mg kaks korda ööpäevas kahe nädala jooksul. Kui seda annust talutakse hästi,
võib karvedilooli annust suurendada vähemalt kahenädalaste intervallidega, algul kuni
6,25 mg kaks korda ööpäevas, siis kuni 12,5 mg kaks korda ööpäevas ning seejärel kuni 25 mg kaks
korda ööpäevas. Annust soovitatakse tõsta kõrgeima tasemeni, mida patsient talub.
Maksimaalne ööpäevane annus raske kroonilise südamepuudulikkusega patsientidele ja kerge kuni
keskmise raskusega kroonilise südamepuudulikkusega patsientidele kehakaaluga kuni 85 kg on 25 mg
kaks korda ööpäevas. Üle 85 kg kehakaaluga kerge või keskmise raskusega kroonilise
südamepuudulikkusega patsientidele on soovitatav maksimaalne ööpäevane annus 50 mg kaks korda
ööpäevas.

Ravi alustamisel või seoses annuse suurendamisega võib esineda südamepuudulikkuse sümptomite
ajutist halvenemist, eriti raskekujulise südamepuudulikkusega patsientidel ja/või kaasneva diureetilise
ravi suurte annuste korral. Tavaliselt ei nõua see ravi katkestamist, kuid annuse suurendamist tuleb
vältida. Pärast ravi alustamist või annuse suurendamist peab arst/kardioloog patsienti kahe tunni
jooksul jälgima. Enne iga annuse suurendamist tuleb hinnata südamepuudulikkuse halvenemise
võimalike sümptomite või liigse vasodilatatsiooni sümptomite osas (nt neerufunktsioon, kehakaal,
vererõhk, südame löögisagedus ja -rütm). Südamepuudulikkuse halvenemist või vedelikupeetust
ravitakse diureetikumi annuse suurendamise abil ning karvedilooli annust ei tohi suurendada, kuni
patsiendi seisund on stabiliseeritud. Bradükardia ilmnemisel või AV ülejuhte aeglustumisel tuleb
kõigepealt uurida digoksiini taset. Vahel võib vajalikuks osutuda karvedilooli annuse vähendamine
või ravi ajutine täielik katkestamine. Isegi neil juhtudel saab karvedilooli annuse tiitrimist sageli
edukalt jätkata.
Annuse tiitrimise ajal tuleb neerufunktsiooni, trombotsüütide arvu ja glükoosi taset (insuliinist
mittesõltuva diabeedi ja/või insuliinsõltuva diabeedi puhul) regulaarselt jälgida. Kuid pärast annuse
väljatiitrimist võib uuringute sagedust vähendada.
Kui karvedilool jäetakse ära rohkem kui kaheks nädalaks, tuleb ravi taasalustada annusega
3,125 mg kaks korda ööpäevas, seda järk-järgult suurendades vastavalt eelpool toodud soovitustele.

Eakad patsiendid
Eakad patsiendid võivad olla karvedilooli toimete suhtes tundlikumad, mistõttu neid tuleb
tähelepanelikumalt jälgida.

Kasutamine lastel
Efektiivsuse ja ohutuse kohta lastel (alla 18-aastastel patsientidel) ei ole piisavalt andmeid.

Maksapuudulikkus
Raske maksafunktsiooni häirega patsientidel ei tohi karvedilooli kasutada (vt lõik 4.3). Mõõduka
maksapuudulikkuse korral võib osutuda vajalikuks annuse kohandamine.

Neerupuudulikkus
Annus tuleb igale patsiendile individuaalselt määrata, kuid farmakokineetilised parameetrid ei näita,
et südamepuudulikkusega patsientidel oleks vaja annust kohandada.

Ravi lõpetamine
Karvedilooli kasutamist ei tohi lõpetada järsku, eriti südame isheemiatõvega patsientidel. Ravi tuleb
lõpetada järk-järgult 7...10 päeva jooksul, nt vähendades igal 3ndal päeval annust poole võrra.

Manustamisviis
Tablette tuleb manustada söögi ajal koos piisava koguse vedelikuga.

4.3 Vastunäidustused

Karvedilool on vastunäidustatud järgmiste haigustega patsientidele:
- dekompenseeritud südamepuudulikkus- NYHA klassifikatsiooni järgi IV klassi kuuluv
südamepuudulikus (NYHA IV), mis nõuab intravenoosset inotroopset ravi;
- kliiniliselt väljendunud maksafunktsiooni häire;

Sarnaselt teistele beeta-adrenoblokaatoritele ei tohi karvedilooli kasutada patsiendid, kellel on:
- ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes;
- bronhiaalastma;
- AV blokaad, II aste või täielik;
- raske bradükardia (< 50 pulsisagedus);
- kardiogeenne sokk;
- siinussõlme nõrkuse sündroom (k.a sinuatriaalne blokaad);
- raske hüpotensioon (süstoolne vererõhk <85 mmHg);
- feokromotsütoom (va adekvaatselt kontrollitud alfa-blokaadi korral);
- Prinzmetal"i stenokardia;
- metaboolne atsidoos;
- rasked perifeerse arteriaalse vereringe häired;
- kaasnev veenisisene ravi verapamiili või diltiaseemiga (vt lõik 4.5);
- krooniline obstruktiivne kopsuhaigus koos bronhospasmiga;
- imetamise periood.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Karvedilooli ohutus ja efektiivsus alla 18-aastastele lastele pole tõestatud.
Karvedilooli peab kasutama ettevaatusega kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel, keda
ravitakse digoksiini, diureetikumide ja/või AKE-inhibiitoritega, sest digoksiin ja karvedilool
aeglustavad atrioventrikulaarset erutusjuhtivust.
Ravi tuleb alustada haiglas arsti järelevalve all. Ravi tohib alustada ainult sel juhul, kui patsient on
traditsioonilisel baasravil stabiilsena püsinud vähemalt 4 nädalat. Raske südamepuudulikkusega,
soola- ja vedelikudefitsiidiga, eakaid või madala vererõhuga patsiente tuleb ligikaudu 2 tundi pärast
esimest annust või pärast annuse suurendamist jälgida, kuna võib tekkida hüpotensioon. Liigsest
vasodilatatsioonist põhjustatud hüpotensiooni ravitakse alguses diureetikumi annuse vähendamisega.
Sümptomite püsimisel võib iga AKE inhibiitori annust vähendada. Ravi alguses või karvedilooli
annuse suurendamisel võib esineda südamepuudulikkuse halvenemine või vedeliku retentsioon.
Sellisel juhul tuleb suurendada diureetikumi annust. Mõnikord on vajalik karvedilooli annust
vähendada või ravi lõpetada. Karvedilooli annust ei tohi suurendada enne, kui südamepuudulikkuse
halvenemise sümptomid või vasodilatatsioonist tingitud hüpotensioon on saadud kontrolli alla.

Ettevaatus on vajalik karvedilooli manustamisel diabeetikutele, arvestades sellega, et karvedilool võib
diabeetikutel maskeerida või nõrgendada hüpoglükeemia varaseid nähtusid. Kroonilise
südamepuudulikkuse ja diabeediga patsientidel võib karvedilooli kasutamine olla seotud vere
glükoosisisalduse regulatsiooni häirumisega.

Seetõttu on vaja karvedilooli kasutavaid diabeedihaigeid hoolikalt jälgida, mõõtes regulaarselt vere
glükoositaset ning vajadusel korrigeerides diabeedivastast ravi, eriti ravi alguses ja annuse
suurendamisel.
Lisaks kroonilise südamepuudulikkuse, madala vererõhu (süstoolne vererõhk <100 mmHg), südame
isheemiatõve, difuusse vaskulaarse haiguse ja/või neerupuudulikkuse esinemisele on karvediloolravi
ajal täheldatud pöörduvat neerufunktsiooni halvenemist.
Selliste riskifaktorite esinemisel tuleb karvedilooli annuste suurendamise ajal jälgida neerufunktsiooni
ja neerufunktsiooni languse korral vähendada annuseid või katkestada ravi.
Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel võib karvedilooli annuste suurendamine põhjustada
südamepuudulikkuse süvenemist või vedelikupeetust. Vastavate sümptomite tekkimisel tuleb
kohandada diureetikumide annuseid ja mitte suurendada karvedilooli annuseid enne stabiilse seisundi
saavutamist. Mõnedel juhtudel võib olla vajalik karvedilooli annuste vähendamine või ravi ajutine
katkestamine. Sellised muutused ei välista karvedilooli edukat kasutamist edaspidi.
Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega bronhospastilise komponendiga patsientidel, keda ei ravita
suukaudsete või inhaleeritavate ravimitega, tohib karvedilooli kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu
ületab sellise raviga kaasuva riski.
Bronhospastilistele reaktsioonidele kalduvatel patsientidel võivad hingamisteede resistentsuse
suurenemise tõttu tekkida hingamishäired. Patsiente tuleb jälgida ravi alustamisel ja iga kord, kui
karvedilooli annust suurendatakse ning karvedilooli annust tuleb bronhospasmi korral vähendada.

Kontaktläätsede kandjaid tuleks hoiatada võimalikust pisaravedeliku produktsiooni vähenemisest.

Hoiatused, mis puudutavad beeta-adrenoblokaatoreid üldiselt:
Ravi karvedilooliga ei tohi lõpetada järsku, eriti südame isheemiatõvega patsientidel. Karvediloolravi
tuleb lõpetada järk-järgult (1...2 nädala jooksul).
Karvedilooli tuleb manustada ettevaatusega perifeersete veresoonte haigustega patsientidele, sest
beeta-adrenoblokaatorid võivad tekitada või halvendada arteriaalse puudulikkuse sümptomeid.
Perifeerse vereringe häiretega patsientidel (Raynaud" sündroom) on täheldatud sümptomite
ägenemist.
Nagu teisedki beeta-adrenoblokaatorid, võib karvedilool maskeerida türeotoksikoosi sümptomeid.
Ettevaatus on vajalik kirurgilist vahelesegamist vajavate patsientide puhul, arvestades karvedilooli ja
üldanesteetikumide negatiivse inotroopse ja hüpotensiivse toime sünergismiga.
Karvedilool võib tekitada bradükardiat. Kui pulsisagedus langeb alla 55 löögi/min, tuleb karvedidooli
annust vähendada.
Tuleb olla tähelepanelik karvedilooli manustamisel sellistele patsientidele, kellel esineb anamneesis
raskeid ülitundlikkusreaktsioone ja kes saavad desensibiliseerivat ravi, kuna
-adrenoblokaatorid võivad suurendada nii tundlikkust allergeenidele kui ka võimalust anafülaktilise
soki tekkeks.
Kui patsiendil on seoses beeta-adrenoblokaatorite kasutamisega esinenud psoriaasi, tuleb enne
karvediloolravi alustamist kaaluda ravist oodatava kasu ja võimaliku ohu suhet.
Karvedilooli samaaegsel kasutamisel kaltsiumikanalite blokaatorite, näiteks verapamiili või
diltiaseemiga, või muude arütmiavastaste ravimitega, tuleb patsiendil vererõhku ja EKG-d jälgida.
Karvedilooli tuleb kasutada ettevaatusega ebastabiilse või sekundaarse hüpertensiooniga patsientidel.
Feokromotsütoomiga patsientidele tuleb enne beeta-adrenoblokaatorite kasutamist manustada alfa-
adrenoblokaatorit. Kuigi ta omab nii alfa- kui beeta-blokeerivaid omadusi, puuduvad karvedilooli
kasutamise kogemused feokromotsütoomiga patsientidel. Seetõttu tuleb feokromotsütoomi kahtlusega
patsientidele manustada karvedilooli ettevaatusega.
Mitteselektiivsed beeta-adrenoblokaatorid võivad Prinzmetal"i stenokardiaga patsientidel põhjustada
valu teket rinnapiirkonda. Karvedilooli kasutamise kogemus nendel patsientidel puudub, kuid
karvedilooli alfa-adrenoblokeerivad omadused võivad selliseid sümptomeid ära hoida. Igal juhul tuleb
karvedilooli Prinzmetal"i stenokardiaga patsientidel kasutada ettevaatusega.
Ettevaatus on vajalik depressiooni ja myasthenia gravis"ega patsiendi ravimisel.

4.5
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Karvedilool võib suurendada teiste samaaegselt võetud antihüpertensiivsete ravimite (nt alfa1-
adrenoblokaatorid) või kõrvaltoimetena hüpotensiooni põhjustavate ravimite vererõhku langetavat
toimet.
Karvedilooli ja diltiaseemi või verapamiili või I klassi antiarütmikumide samaaegsel kasutamisel on
täheldatud südame erutusjuhte häireid (harva koos hemodünaamika häiretega). Seetõttu tuleb
ülalnimetatud ravimite ja karvedilooli samaaegsel manustamisel hoolikalt jälgida EKG muutusi ja
vererõhku. Nimetatud ravimeid ei tohi intravenoosselt samaaegselt manustada.
Hüpertensiivsetel patsientidel võib digoksiini ja karvedilooli samaaegsel manustamisel digoksiini
minimaalne plasmakontsentratsioon suureneda (ligikaudu 16%). Soovitatav on sagedamini
kontrollida digoksiini taset, kui ravi karvedilooliga alustatakse, muudetakse annust või katkestatakse
ravi.
Klonidiini ja karvedilooli koosmanustamisel tuleb ravi lõpetamisel kõigepealt ära jätta karvedilool ja
seejärel hakata mõne päeva möödudes vähendama klonidiini annuseid.
Karvedilool intensiivistab insuliini ja suukaudsete suhkurtõvevastaste ravimite toimet.
Hüpoglükeemia sümptomid võivad olla moonutatud või nõrgemad (eriti tahhükardia). Seetõttu on
soovitatav regulaarne veresuhkru jälgimine.
Segafunktsiooniga oksüdaasi indutseerijate manustamisel, nt rifampitsiin, tuleb karvedilooli kasutada
ettevaatusega, kuna karvedilooli tase seerumis võib langeda. Samuti on ettevaatus vajalik
segafunktsiooniga oksüdaasi inhibeerijate manustamisel, nt tsimetidiin, kuna karvedilooli seerumitase
võib suureneda. Patsiente, kes kasutavad nimetatud ravimeid ja karvedilooli samaaegselt, tuleb
hoolikalt jälgida.

Tsimetidiiniga koosmanustamisel võib karvedilooli seerumitase suureneda.
Üldanesteesia korral tuleks pöörata tähelepanu võimalikule sünergismile karvedilooli ja
anesteetikumide negatiivsete inotroopsete või hüpotensiivsete toimete osas.
On täheldatud tsüklosporiini kontsentratsiooni mõõdukat tõusu. Seetõttu on soovitatav hoolikas
tsüklosporiinisisalduse kontroll ja vajadusel tuleb tsüklosporiini annust muuta.
Koosmanustamine reserpiini, guanetidiini, metüüldopa, guanfatsiini ja MAO inhibiitoritega (erandina
MAO-B inhibiitorid) võib aeglustada südame tööd, soovitatav on jälgida elutähtsate organite
funktsioone.

Dihüdropüridiinid. Dihüdropüridiini ja karvedilooli koosmanustamine tuleb läbi viia hoolikal
jälgimisel, kuna on esinenud südamepuudulikkust ning rasket hüpotensiooni.

Klonidiin. Karvedilooli ja klonidiini kombineeritud ravi lõpetamisel jäetakse karvedilool ära mitu
päeva enne klonidiini annuse järk-järgulist vähendamist.

MSPVA-d, östrogeenid ja kortikosteroidid. Karvedilooli antihüpertensiivne toime väheneb vee ja
naatriumi retentsiooni tõttu.

Ergotamiin. Suureneb vasokonstriktsioon.

Neuromuskulaarsed blokaatorid. Tugevneb neuromuskulaarne blokaad.

4.6
Rasedus ja imetamine

Praeguseks on karvedilooli kasutamise kliinilised kogemused raseduse ajal ebapiisavad.
Loomkatsetes ei ole teratogeenset toimet näidatud.
Beeta-adrenoblokaatorite toimel halveneb verevarustus platsentas, mis võib põhjustada emakasisest
loote surma, enneaegset sündi või vastsündinu ebaküpsust. Lootel ja vastsündinul on kirjeldatud
erinevaid kõrvaltoimeid (peamiselt hüpoglükeemiat ja bradükardiat). Sünni- ja sünnijärgses perioodis
on suurenenud risk südame ja hingamisteede tüsistuste tekkeks.
Küülikutel täheldati ainult pärast suurte annuste manustamist embrüotoksilisust. Nende leidude
tähtsus ei ole teada.

Karvedilooli ei tohi kasutada raseduse ajal, juhul kui võimalik risk ületab ravist saadava kasu.
Karvedilooli tohib rasedatel kasutada ainult sel juhul, kui loodetav kasu emale ületab võimaliku ohu
lootele/vastsündinule. Ravi tuleb lõpetada 2...3 päeva enne sünnitustähtaega. Kui see ei ole võimalik,
tuleb vastsündinut esimesel 2...3 elupäeval jälgida.

Loomkatsete põhjal rottidega on näidatud, et karvedilool ja/või selle metaboliidid erituvad imetava
emaslooma piima. Seetõttu ei soovitata karvedilooli kasutamise ajal last rinnaga toita.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Karvedilool võib põhjustada tähelepanuvõime nõrgenemist, kui juhtida autot või käsitseda masinaid.
See kehtib eriti ravi alguses, annuse korrigeerimisel ja tarvitamisel koos alkoholiga.
Korraliku arstliku järelevalve all oleva ravi korral ei halvenda karvedilool teadaolevalt autojuhtimise
ning masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Allpool olevas tabelis on toodud karvedilooli kõrvaltoimed, mis on jaotatud MedDRA terminoloogia
alusel nende esinemissageduse järgi: väga sage (1/10); sage (1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (1/1000
kuni <1/100); harv (1/10000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel).

4.8.1 Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed, mis on kliiniliste uuringute ajal karvedilooli
kasutanud kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel esinenud, on järgmised:

MedDRA organsüsteemi klass Esinemissagedus
Kõrvaltoime
Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage
Trombotsütopeenia
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage
Hüperglükeemia (sageli juba olemasoleva
diabeediga patsientidel); hüperkolesteroleemia.
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Pearinglus
Silma kahjustused
Sage
Nägemishäired
Südame häired
Sage
Bradükardia, vedelike ülekoormus
Aeg-ajalt
AV blokaad, südamepuudulikkus annuse
suurendamise ajal
Harv
Minestamine
Vaskulaarsed häired
Sage
Ortostaatiline hüpotensioon, hüpotensioon
Seedetrakti häired
Sage
Iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine
Neerude ja kuseteede häired
Harv
Äge neerupuudulikkus ja neerufunktsiooni häired
(patsientidel, kellel esineb difuusne vaskulaarne
haigus ja/või neerufunktsiooni langus)
Üldised häired ja
Sage
Tursed (erinevates kohtades) - generaliseerunud,
manustamiskoha reaktsioonid
perifeersed, ortostaatilised, genitaalidel,
alajäsemetel, hüpervoleemia
Uuringud
Sage
Kehakaalu tõus

Kõrvaltoimete esinemissagedus ei ole annusest sõltuv, v.a pearinglus, nägemishäired ja bradükardia.
Karvedilooli kasutamisel hüpertensiooni ja südame isheemiatõve pikaajalise ravi korral tekkivate
kõrvaltoimete profiil on sarnane kroonilise südamepuudulikkuse ravi ajal tekkivatele, kuid nende
esinemissagedused on hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidel oluliselt madalamad.

4.8.2 Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed hüpertensiooni ja südame isheemiatõve pika-
ajalise ravi korral:

MedDRA organsüsteemi klass Esinemissagedus
Kõrvaltoime
Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv
Trombotsütopeenia, leukopeenia
Närvisüsteemi häired
Sage
Pearinglus, peavalu - tavaliselt kergekujulised ja
tekivad enamasti ravi alguses
Aeg-ajalt
Paresteesia
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt
Masendus, unetus
Silma kahjustused
Sage
Pisarate produktsiooni vähenemine
Aeg-ajalt
Nägemishäired, silmade ärritusnähud
Südame häired
Sage Bradükardia
Aeg-ajalt
Sünkoop (eriti ravi alguses), AV blokaad,
stenokardia, vahelduva lonkamise (claudicatio
intermittens) ja Raynaud" sündroomi ägenemine,
südame-puudulikkuse süvenemine, perifeerse
vereringe häired
Vaskulaarsed häired
Sage
Ortostaatiline hüpotensioon
Respiratoorsed, rindkere ja
Sage
Ninakinnisus
mediastiinumi häired
Aeg-ajalt
Vastava eelsoodumusega patsientidel astma ja
düspnoe.
Seedetrakti häired
Sage
Iiveldus, kõhuvalu, diarröa
Aeg-ajalt
Kõhukinnisus, oksendamine, suukuivus
Naha ja nahaaluskoe
Aeg-ajalt
Naha allergilised reaktsioonid, nt nahalööve,
kahjustused
nõgeslööve, sügelus ja lichen planus"e-sarnane

reaktsioon
Lihas-skeleti ja sidekoe
Sage
Valu jäsemetes
kahjustused

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Urineerimishäired
Reproduktiivse süsteemi ja
Aeg-ajalt
Impotentsus
rinnanäärme häired
Üldised häired ja
Sage
Väsimus - tavaliselt kergekujuline ja tekib enamasti
manustamiskoha reaktsioonid
ravi alguses
Uuringud
Harv
Seerumi transaminaaside taseme muutus

Tänu beeta-adrenoblokeerivatele omadustele on võimalik, et seni latentselt kulgenud diabeet avaldub,
kusjuures manifesteerunud diabeet ja vere glükoosisisalduse kontroll halvenevad.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise korral võivad tekkida raske hüpotensioon, bradükardia, südamepuudulikkus,
kardiogeenne sokk ja südameseiskus. Võimalikud on ka hingamishäired, bronhospasm, oksendamine,
teadvusehäired ja generaliseerunud krambid.
Vajalik on patsiendi jälgimine ja vajadusel tuleb korrigeerida intensiivravi osakonnas elulisi
funktsioone.

Täiendav ravi
Atropiin: 0,5...2 mg i.v. (raske bradükardia korral).
Glükagoon: alguses 1...10 mg i.v., seejärel 2...5 mg/tunnis pikaaegse infusioonina
(südameveresoonkonna funktsiooni toetamiseks).
Adrenomimeetikume vastavalt kehakaalule ja toime avaldumisele: dobutamiini, isoprenaliini,
ortsiprenaliini või adrenaliini.

Kui üleannuse valdavaks sümptomiks on perifeerne vasodilatatsioon, tuleb patsiendile manustada
norfenefriini või noradrenaliini. Patsiendi vereringet tuleb pidevalt jälgida.
Kui patsiendil esineb farmakoteraapiale mittealluv bradükardia, tuleb paigaldada kardiostimulaator.
Bronhospasmi raviks tuleb patsiendile manustada -adrenomimeetikume (aerosoolina või
veenisiseselt) või aminofülliini veenisiseselt. Krampide esinemisel võib patsiendile manustada
diasepaami või klonasepaami aeglase veenisisese süstena.

Märkus: Raske üleannuse korral, kui patsient on sokis, peab toetusravi kestma küllalt pika aja vältel,
kuna karvedilooli eliminatsioon ja jaotumine on tõenäoliselt tavalisest aeglasemad.
Ravi kestus sõltub üleannuse raskusest, seetõttu peab toetusravi kestma niikaua, kuni patsiendi
seisund stabiliseerub.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: alfa- ja beeta-adrenoblokaatorid,
ATC-kood: C07AG02

Karvedilool on antioksüdatiivsete omadustega vasodilatoorne mitteselektiivne -adrenoblokaator.
Vasodilatatsioon saavutatakse peamiselt valikulise 1-adrenoretseptorite blokaadi kaudu. Karvedilool
vähendab vasodilatatsiooni abil veresoonte perifeerset vastupanu ning pidurdab
-blokaadi abil reniini-angiotensiini süsteemi. Reniini aktiivsus plasmas väheneb ja vedelikupeetust
esineb harva.
Karvedilool ei oma sisemist sümpatomimeetilist aktiivsust (ISA) ja nagu ka propranoloolgi - omab ta
membraani stabiliseerivaid omadusi.
Karvedilool on kahe stereoisomeeri ratseemiline segu. Loommudelites avastati mõlemal
enantiomeeril -adrenergilisi retseptoreid blokeeriv aktiivsus. Valikuline 1- ja 2-adrenoretseptorite
blokeerimine omistatakse peamiselt S(-)enantiomeerile.
Karvedilool on tugev antioksüdant ja hapniku vabade radikaalide väljaviija. Karvedilooli ja tema
metaboliitide antioksüdatiivseid omadusi on tõestatud in vitro ja in vivo loomuuringutes ning in vitro
mitmetes inimese rakutüüpides.
Kliinilised uuringud on näidanud, et karvedilooli abil saavutatava vasodilatatsiooni ja -blokaadi
tulemuseks on järgmised toimed patsientidel:
Hüpertensiivsetel patsientidel ei ole vererõhu alanemine seotud samaaegse perifeerse vastupanu
suurenemisega, nagu on tuvastatud puhaste -adrenoblokaatorite korral. Südame löögisagedus
väheneb veidi. Neeruvereringe ja neerufunktsioon jäävad normaalseks, nagu ka perifeerne vereringe,
mistõttu jäsemete külmust (mida esineb -adrenoblokaatorite korral sageli) on selle ravimiga
täheldatud harva.
Südame isheemiatõvega patsientide pikaajalises ravis on täheldatud, et karvedilool omab
isheemiavastast toimet ning vähendab valu. Karvedilool vähendab ventrikulaarset eel- ja
järelkoormust.
Vasaku vatsakese funktsioonihäire või kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel omab
karvedilool soodsat toimet hemodünaamikale ja vasaku vatsakese väljutusfraktsioonile.
HDL (kõrge tihedusega lipoproteiinide) ja LDL (madala tihedusega lipoproteiinide) suhe jääb
normaalseks. Ioontasakaal ei muutu.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Karvedilooli absoluutne biosaadavus inimesel on ligikaudu 25 %. Maksimaalne kontsentratsioon
plasmas saabub umbes 1 tund pärast ravimi suukaudset manustamist. Annuse ja
seerumikontsentratsiooni vahel on lineaarne seos. Toit ei mõjuta biosaadavust ega seerumi
maksimaalse kontsentratsiooni saabumist, kuigi aeg selle saabumiseks lükkub veidi edasi.
Karvedilool on väga lipofiilne ühend, ligikaudu 98...99 % seondub plasmavalkudega. Jaotusruumala
on ligikaudu 2 l/kg ja on suurem maksatsirroosiga patsientidel. Loomadel on näidatud toimeaine
esmast enterohepaatilist ringkäigu (esmast maksapassaazi).
Karvedilooli keskmine bioloogiline poolväärtusaeg on vahemikus 6...10 tundi. Plasmakliirens on
ligikaudu 590 ml/min. Ravim eritub peamiselt sapi ja roojaga. Väike osa eritub neerude kaudu
erinevate metaboliitidena.
Karvedilool metaboliseerub ulatuslikult erinevateks metaboliitideks, mis erituvad peamiselt sapiga.
Karvedilool metaboliseerub maksas, peamiselt glükuroniseerumise teel. Desmetüülimisest ja
fenooltuuma hüdroksüülimisest tekib kolm aktiivset beeta-adrenoblokeerivate omadustega
metaboliiti. Prekliinilistest uuringutest lähtuvalt on 4-hüdroksüfenoolil 13 korda tugevam beeta-
adrenoblokeeriv toime kui karvediloolil. Võrreldes karvedilooliga on nendel kolmel aktiivsel
metaboliidil nõrgem vasodilatoorne toime. Inimesel on metaboliitide kontsentratsioon ligikaudu 10
korda madalam kui karvediloolil. Karvedilooli kaks hüdroksükarboksüülmetaboliiti on ülimalt
tugevad antioksüdandid, mille antioksüdatiivne toime on 30...80 korda tugevam kui karvediloolil.
Patsiendi vanus mõjutab karvedilooli farmakokineetikat; eakatel on karvedilooli kontsentratsioon
plasmas ligikaudu 50% kõrgem kui noorematel. Maksatsirroosiga patsientidega läbiviidud uuringus
oli karvedilooli biosaadavus 4 korda suurem ja maksimaalne plasmakontsentratsioon 5 korda kõrgem
kui tervetel isikutel.
On teatatud, et hüpertensiivsetel patsientidel, kellel oli mõõdukas (kreatiniini kliirens 20...30 ml/min)
kuni raske neerupuudlikkus (kreatiniini kliirens < 20 ml/min), täheldati karvedilooli ligikaudu
40...55% suuremaid plasmakontsentratsioone võrreldes normaalse neerufunktsiooniga
hüpertensiivsete patsientidega.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Rottide ja hiirtega läbi viidud uuringud karvedilooli annustega vastavalt 75 mg/kg ja 200 mg/kg
(38...100-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) ei näidanud mingit kantserogeenset
potentsiaali.
Imetajatel või teistel loomadel in vitro või in vivo läbiviidud uuringutes ei tuvastatud karvediloolil
mingeid mutageenseid toimeid.
Karvedilooli suurte annuste manustamisel tiinetele rottidele (>200 mg/kg = >100-kordne inimese
maksimaalne ööpäevane annus) täheldati kõrvaltoimeid tiinusele ja viljakusele. Annustes
>60 mg/kg (>30-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) täheldati loote füüsilise kasvu ja
arengu peetust. Annustel 200 mg/kg rottidel ja 75 mg/kg küülikutel (38...100-kordne inimese
maksimaalne ööpäevane annus) oli embrüotoksiline toime, kuid malformatsioone ei täheldatud.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Atram 6,25: sahharoos, povidoon 30, laktoosmonohüdraat, veevaba kolloidne ränidioksiid,
kroskarmelloosnaatrium, magneesiumstearaat, kollane raudoksiid;

Atram 12,5 ja 25: sahharoos, povidoon 30, laktoosmonohüdaat, veevaba kolloidne ränidioksiid,
kroskarmelloosnaatrium, magneesiumstearaat, kollane raudoksiid, punane raudoksiid.

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida originaalpakendis, temperatuuril kuni 30 °C.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakendi tüüp: PVC/PVDC/Al blister, valge, läbipaistmatu, pakendi infoleht, pappkarp

Pakendi suurused:
ATRAM 6,5: 15 ja 30 tabletti
ATRAM 12.5: 15 ja 30 tabletti
ATRAM 25: 30 ja 90 tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi kasutamiseks ja käsitsemiseks

Suukaudseks manustamiseks.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Zentiva, a.s.,
U kabelovny 130
102 37 Prague 10
Tsehhi Vabariik


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

ATRAM 6,25: 508206
ATRAM 12,5: 508006
ATRAM 25: 508106


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

03.02.2006/18.04.2008


10. TEKSTI
LÄBIVAATAMISE
KUUPÄEV

23. juuli 2005.
Ravimiametis kinnitatud aprillis 2008