Zovirax i.v. - infusioonilahuse pulber (250mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Zovirax I.V., 250 mg infusioonilahuse pulber.

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Lüofilisaat sisaldab 250 mg atsikloviiri.

Ampull sisaldab naatriumi (26 mg, umbes 1,13 mmol).

INN. Aciclovirum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

RAVIMVORM

Kuivkülmutatud valge või valkjas infusioonilahuse pulber.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Herpes simplex infektsiooni ravi ja supressioon.

Herpesentsefaliidi ravi.

Herpes zoster infektsiooni ravi.

Annustamine ja manustamisviis

Manustamistee.

Aeglane veenisisene infusioon (kestvusega üle 1 tunni).

Tavaline ravikuuri kestus atsikloviiri intravenoosse infusioonilahusega on 5 päeva, kuid seda võib korrigeerida olenevalt patsiendi seisundist ja sellest, kuidas ta ravile allub. Herpesentsefaliidi ravi kestab tavaliselt 10 päeva.Vastsündinu herpese ravi kestab tavaliselt 14 päeva mukokutaansete (naha- silma-suu) infektsioonide ja 21 päeva dissemineerunud või kesknärvisüsteemi haiguse korral.

Profülaktiline manustamine kestab riskiperioodi ajal.

Annustamine.

Täiskasvanud.

Rasvunud patsientidel tuleb soovitatav annus arvutada välja ideaalkaalu, mitte tegeliku kehakaalu järgi. Herpes simplex- (v.a herpesentsefaliit) või Varicella zoster- infektsioonide korral 5 mg/kg iga 8 tunni järel (vt Annustamine neerukahjustuse korral). Varicella zoster infektsiooniga immuunpuudulikkusega patsientidel või herpesentsefaliidiga patsientidel on annus 10 mg/kg kehakaalu kohta iga 8 tunni järel, kui neerufunktsioon on korras (vt Annustamine neerukahjustuse korral).

Retsidiveeruvate Herpes simplex-infektsioonide supressiooniks immuunpuudulikkusega täiskasvanutel kasutatakse annust 5 mg/kg iga 8 tunni järel. Nagu ka ravi korral tuleb annus arvutada välja ideaalkaalu, mitte tegeliku kehakaalu järgi. Supressiooni tehakse terve riskiperioodi vältel.

Lapsed (k.a vastsündinud).

1. kuu kuni 12 aasta vanusele lapsele arvutatakse annus lapse kehapindala järgi. Herpes simplex- (v.a herpesentsefaliit) ja Varicella zoster-infektsioonide puhul on annus 250 mg/m2 kehapindala kohta iga 8 tunni järel. Varicella zoster-infektsiooniga immuunpuudulikkusega lapsel või herpesentsefaliidi korral on annus 500 mg/m2 kehapindala kohta iga 8 tunni järel, kui neerufunktsioon on korras.
2. Retsidiveeruvate Herpes simplex-infektsioonide supressiooniks 3 kuu kuni 12 aasta vanustel immuunpuudulikkusega lastel kasutatakse annust 250 mg/m2 kehapindala kohta iga 8 tunni järel. Supressiooni tehakse terve riskiperioodi vältel.

Väheste andmete kohaselt on üle 2-aastase lapse annus luuüdi siirdamise korral CMV profülaktikaks sama, mis täiskasvanul.

Soovitatav annustamisskeem imikutele, kes saavad ravi teadaoleva vastsündinu herpese või selle kahtluse tõttu, on atsikloviiri 20 mg/kg kehakaalu kohta intravenoosselt iga 8 tunni järel 21 päeva jooksul dissemineerunud ja/või kesknärvisüsteemi haiguse korral või 14 päeva jooksul naha ja limaskestadega piirduva haiguse korral.

Neerufunktsioonihäirega imikutel ja lastel tuleb kasutada vastavalt neerufunktsioonihäire astmele kohaldatud annust (vt annustamine neerufunktsiooni häire korral).

Eakad patsiendid.

Annuse määramisel eakatele patsientidele peab arvestama võimaliku neerupuudulikkusega ning vastavalt vajadusele annust kohandama (vt Annustamine neerukahjustuse korral allpool).

Säilitada tuleb haigete vedelikutasakaal.

Neerufunktsiooni häired:

Neerufunktsiooni häiretega patsiendile tuleb intravenoosset atsikloviiri manustada ettevaatusega. Säilitada tuleb piisav hüdreeritus.

Neerukahjustusega patsientidel põhineb annuse kohandamine kreatiniini kliirensil, täiskasvanutel ja noorukitel ühikutes ml/min ning imikutel ja alla 13-aastastel lastel ühikutes ml/min/1,73 m.

Annuse kohandamine täiskasvanutel ja noorukitel:

Patsiendil, kes saab hemodialüüsi, tuleb soovitatud annus (250 või 500 mg/m2 kehapindala kohta või 20 mg/kg kehakaalu kohta) vähendada poole võrra ning manustada iga 24 tunni järel. Annus manustatakse pärast dialüüsi sooritamist.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus atsikloviiri, valatsikloviiri või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Atsikloviiri suukaudselt või intravenoosselt suurtes annustes saavatel patsientidel tuleb tagada piisav hüdreeritus.

Neerudesse sadenemise vältimiseks tuleb intravenoosne infusioon manustada tunni aja jooksul; tuleb vältida kiiret või boolusannuse manustamist.

Neerufunktsiooni häire tekke risk risk suureneb koos teiste nefrotoksiliste ainete kasutamisega. Kui intravenoosset atsikloviiri manustatakse koos teiste nefrotoksiliste ravimitega, on vajalik ettevaatus.

Neerupuudulikkusega patsiendid ja eakad.

Atsikloviir eritub neerude kaudu ning seega on vajalik annuste vähendamine neerufunktsiooni häiretega patsientidel (vt lõik 4.2). Suurema neerufunktsiooni häirete esinemissageduse tõttu vanemas eagrupis peab eakatele patsientidele ravimi manustamisel kaaluma annuste vähendamist. Eakatel ja neerufunktsiooni häiretega patsientidel on suurem oht neuroloogiliste kõrvaltoimete tekkeks, mistõttu peab neid patsiente hoolikalt jälgima võimalike kõrvaltoimete suhtes. Teatatud juhtudel olid kõrvalnähud ravi lõpetamisel pöörduvad (vt lõik 4.8).

Patsiente, kes saavad suurtes annustes atsikloviiri (nt herpesentsefaliidi haiged) peab jälgima, eriti dehüdratsiooni ja neerupuudulikkuse korral.

Zovirax’i valmislahuse pH on ligikaudu 11,0 ja seda lahust ei tohi manustada suu kaudu.

Raske immuunpuudulikkusega patsientidel, kes on saanud korduvaid pikaajalisi atsikloviiri ravikuure, võivad tekkida langenud tundlikkusega viiruse tüved, mis ei pruugi alluda edaspidisele ravile atsikloviiriga (vt lõiku 5.1).

Ravim sisaldab naatriumi (26 mg, umbes 1,13 mmol).

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Atsikloviir eritub peamiselt muutumatul kujul neerude kaudu aktiivse tubulaarse sekretsiooni teel. Kõik samaaegselt kasutatavad ravimid, mis selle mehhanismiga konkureerivad, võivad suurendada atsikloviiri plasmakonsentratsiooni. Probenetsiid ja tsimetidiin suurendavad atsikloviiri konsentratsioonikõvera alust pindala (AUC) ja aeglustavad atsikloviiri renaalset kliirensit. Kuid atsikloviiri laia terapeutilise indeksi tõttu ei ole annuse korrigeerimine vajalik.

Patsientide puhul, kellele manustatakse Zovirax`i veeni, peab ettevaatlik olema atsikloviiriga konkureeriva eritumismehhanismiga ravimite samaaegsel kasutamisel, kuna selle tulemusena võib suureneda ühe või mõlema ravimi või nende metaboliitide plasmakonsentratsioon. Atsikloviiri ja inaktiivse metaboliidi mükofenolaatmofetiili konsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) suurenemist on täheldatud nende ravimite samaaegsel kasutamisel transplantatsioonipatsientidel.

Kui liitiumit manustatakse koos suure annuse intravenoosse atsikloviiriga, tuleb liitiumi seerumikontsentratsiooni hoolikalt jälgida, sest on oht liitiumi toksilisuse tekkeks.

Samuti peab ettevaatlik olema (ja neerufunktsiooni muutusi tuleb jälgida) intravenoosse Zovirax`i manustamisel koos ravimitega, mis mõjutavad muid neerufüsioloogia aspekte (nt tsüklosporiin, takrolimus).

Eksperimentaalne uuring viie meessoost isikuga näitas, et kaasuv ravi atsikloviiriga suurendab kogu manustatud teofülliini AUC-d ligikaudu 50%. Samaaegse ravi ajal atsikloviiriga on soovitatav määrata plasmakontsentratsiooni.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus

Vt kliinilisi uuringuid lõigus 5.2.

Rasedus.

Zovirax I.V. infusioonilahust tohib manustada ainult juhul kui ravist loodetav kasu kaalub üles võimalikud ohud.

Atsikloviiri rasedusregistris on dokumenteeritud rasedused naistel, kes kasutasid raseduse ajal mõnda Zovirax`i ravimvormi. Zovirax`i kasutanud emade lastel ei ole registri andmetel täheldatud väärarengute esinemissageduse suurenemist üldpopulatsiooniga võrreldes ning kõik täheldatud väärarengud olid erinevad; puudusid iseloomulikud tunnused, mis viitaksid ühisele põhjusele.

Rahvusvaheliselt tunnustatud tavatestides ei tekitanud süsteemselt manustatud atsikloviir küülikutel, rottidel ja hiirtel embrüotoksilist või teratogeenset toimet. Mittestandardsetes testides täheldati rottidel loote väärarenguid ainult nii suurtes subkutaansetes annustes, mis põhjustas emasloomal toksilisuse. Nende leidude kliiniline tähtsus ei ole teada. Zovirax I.V. infusioonilahust tohib manustada ainult juhul kui ravist loodetav kasu kaalub üles võimalikud ohud.

Imetamine.

Ravim eritub rinnapiima. 200 mg atsikloviiri manustamisel 5 korda päevas suukaudselt varieerus ravimi kontsentratsioon rinnapiimas 0,6 kuni 4,1 korda võrreldes vastavate plasmakontsentratsioonidega, mis tähendab, et rinnalaps on atsikloviirile eksponeeritud annustes 0,3 mg/kg päevas.

Rinnaga toitvale naisele tuleb ravimit manustada ettevaatusega.

Toime reaktsioonikiirusele

Kuna Zovirax I.V. infusioonilahust kasutatakse peamiselt haiglatingimustes, siis toime reaktsioonikiirusele ei oma erilist tähtsust. Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

Kõrvaltoimed

Alljärgnevad kõrvaltoimete esinemissagedused on hinnangulised. Enamike kõrvaltoimete puhul puudusid sobivad andmed esinemissageduse hindamiseks. Lisaks võib kõrvaltoimete esinemissagedus varieeruda sõltuvalt ravimi kasutamise näidustusest.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on toodud järgmiselt: väga sage >1/10,

sage >1/100 kuni <1/10, aeg-ajalt >1/1000 kuni <1/100, harv >1/10000 kuni <1/1000,

väga harv <1/10000, sealhulgas üksikjuhud.

Vere ja lümfisüsteemi häired

hallutsinatsioonid, psühhootilised sümptomid, krambid, somnolentsus, entsefalopaatia, kooma. Ülalnimetatud kõrvaltoimed on enamasti pöörduvad ning tekivad tavaliselt neerukahjustuse või muude soodustavate tegurite olemasolul (vt lõik 4.4).

Kiire vere uurea- ja kreatiniinisisalduse suurenemine on usutavasti seotud ravimi kontsentratsioonist plasmas ning patsiendi hüdratatsioonist. Sellise kõrvaltoime vältimiseks veenisisese infusioonina vähemalt ühe tunni jooksul.

Väga harv:neerukahjustus, äge neerupuudulikkus, valu neerupiirkonnas

Hüdratatsioon peab olema piisav. Neerukahjustust saab kiiresti korrigeerida patsiendi rehüdreerimise ja/või annuse vähendamise või ravi lõpetamisega. Erandjuhtudel võib äge neerupuudulikkus süveneda.

Valu neerupiirkonnas võib olla seotud neerupuudulikkusega.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Väga harv:väsimus, palavik, paikne põletikuline reaktsioon.

Rasked paiksed põletikulised reaktsioonid nahakahjustusega tekivad infusioonilahuse sattumisest nahaaluskoesse.r

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid ja nähud

Veenisisene atsikloviiri üleannustamine on põhjustanud seerumi uurea- ja kreatiniinisisalduse tõusu ning sellele järgnevat neerupuudulikkust. Üleannustamisega seoses on kirjeldatud neuroloogilisi reaktsioone, nagu desorienteeritus, hallutsinatsioonid, ärevus, krambid ja kooma. Atsikloviir on hemodialüüsitav, seetõttu on hemodialüüs üleannustamise korral sobivaks ravimeetodiks.

Ravi

Patsiente tuleb võimaliku toksilisuse nähtude suhtes hoolikalt jälgida. Hemodialüüs suurendab märgatavalt atsikloviiri eemaldamist verest, mistõttu võib seda kaaluda ühe ravimeetodina sümptomaatilise üleannustamise korral.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: otseselt viirusevastased ained.

ATC-kood: J05AB01

Atsikloviir on sünteetiline atsükliline puriini nukleosiidi analoog, mis on in vitro ja in vivo tugeva inhibeeriva toimega I ja II tüübi Herpes simplex–viiruse, Varicella zoster –viiruse (VZV), Epstein- Barr viiruse (EBV) ja tsütomegaloviiruse (CMV) suhtes. Rakukultuuris on atsikloviiril kõige tugevam antiviraalne aktiivsus HSV-1 suhtes, millele järgnevad (vähenevas järjekorras) HSV-2, VZV, EBV ja CMV.

Atsikloviiri inhibeeriv aktiivsus HSV-1, HSV-2, VZV ja EBV suhtes on väga selektiivne. Normaalse mittenakatatud raku ensüüm tümidiinkinaas (TK) ei kasuta atsikloviiri efektiivselt substraadina, mistõttu toksilisus teistele imetaja normaalsetele rakkudele on madal, samal ajal tümidiinkinaas, mis on kodeeritud HSV, VZV ja EBV poolt konverteerib atsikloviiri atsikloviirmonofosfaadiks- nukleosiidi analoogiks, mis konverteeritakse rakkude ensüümide poolt edasi atsikloviirdifosfaadiks ja lõpuks trifosfaadiks. Atsikloviirtrifosfaat inhibeerib herpesviiruse DNA-polümeraasi ning seondumine toob kaasa ahela lõppemise, mis takistab seega viirusliku DNA edasist replikatsiooni.

Farmakodünaamilised toimed raske immuundpuudulikkusega patsientidel

Raske immuunpuudulikkusega patsientidel, kes on saanud korduvaid pikaajalisi atsikloviiri ravikuure, võivad tekkida langenud tundlikkusega viiruse tüved, mis ei pruugi jätkuvale ravile atsikloviiriga alluda.

Enamikel vähenenud tundlikkusega kliiniliselt isoleeritud tüvedel leiti viirusliku TK suhteline puudulikkus, kuid on teatatud ka tugevnenud viirusliku TK või viirusliku DNA-polümeraasi olemasolust. HSV isolaatide mõjutamine in vitro võib samuti viia vähem tundlike tüvede tekkeni. In vitro leitud HSV isloaatide tundlikkuse ja atsikloviiri ravivastuse vaheline seos ei ole selge.

Kõiki patsiente tuleb hoiatada, et nad väldiksid võimalikku viiruse ülekannet, eriti ägedate kahjustuskollete olemasolu korral.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

1. Täiskasvanul on 1-tunnilise infusiooni 2,5 mg/kg, 5 mg/kg, 10 mg/kg ja 15 mg/kg manustamise järgselt maksimaalne püsikontsentratsioon (CSSMAX) vastavalt 5,1 µg/ml, 9,8 µg/ml, 20,7 µg/ml ja 23,6 µg/ml. Üle 1-aastasel lapsel on kontsentratsioonid sarnased, kui võrdsustada lapse annus 250 mg/m2 täiskasvanu 5 mg/kg annusega ning lapse annus 500 mg/m2 täiskasvanu 10 mg/kg annusega.

Vastsündinule iga 8 tunni järel 10 mg/kg infusiooni manustamisel on CSSMAX 13,8 µg/ml, CSSMIN 2,3 µg/ml, poolväärtusaeg on 3,8 tundi. Eraldi vastsündinute rühmas, kes said raviks 15 mg/kg iga 8 tunni

järel, ilmnes ravimi kontsentratsiooni suurenemine ligikaudu proportsionaalselt annusega: CMAX 83,5 mikromooli (18,8 µg/ml) ja CMIN 14,1 mikromooli (3,2 µg/ml).Jaotumine

Ravimi kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus on ligikaudu 50% sisaldusest plasmas.Seondumine plasmavalkudega on suhteliselt madal (9…33%) ning ravimite koostoimeid seoses sidumiskohtade asendamisega ei ole oodata.

Eritumine

Täiskasvanul on atsikloviiri poolväärtusaeg veeni manustamisel 2,9 tundi. Enamus ravimist eritub muutumatult uriiniga. Atsikloviiri renaalne kliirens on märkimisväärselt suurem kui kreatiniini kliirens, mis viitab sellele, et lisaks glomerulaarfiltrasioonile on tubulaarsekretsioonil renaalsel eritumisel oluline roll. 9-karboksümetoksümetüülguaniin on kõige olulisem atsikloviiri metaboliit ning moodustab 10…15% uriiniga eritatud annusest. Kui atsikloviiri manustatakse 1 tund pärast 1 g probenetsiidi manustamist, pikenevad poolväärtusaeg ja plasma kontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala vastavalt 18% ja 40%.

Vastsündinule iga 8 tunni järel 1 tunni jooksul 10 mg/kg infusiooni manustamisel on poolväärtusaeg plasmas 3,8 tundi.

Patsientide erigrupid

Kroonilise neerupuudulikkuse korral on poolväärtusaeg 19,5 tundi. Hemodialüüsi korral on poolväärtusaeg 5,7 tundi. Dialüüsiga väheneb atsikloviirisisaldus plasmas 60%.

Eakal patsiendil võib organismi kogukliirens olla vanusest sõltuvalt langenud, seoses kreatiniini kliirensi langusega, kuid see ei mõjuta lõplikku poolväärtusaega.

Prekliinilised ohutusandmed

Mutageensus

In vitro ja in vivo mutageensusuuringute andmetel ei oma atsikloviir geneetilist ohtu inimorganismile.

Kartsinogeensus

Pikaajalistes loomuuringutes hiirtel ja rottidel ei omanud atsikloviir kartsinogeenset toimet.

Fertiilsus

Atsikloviiri terapeutiliselt kasutatavaid annuseid oluliselt ületavate annuste kasutamisel teatati rottidel ja koertel üldise toksilisuse foonil ka suurel määral pöörduvaid kõrvaltoimeid spermatogeneesile. Kaht hiirte põlvkonda hõlmanud uuringutes ei ilmnenud atsikloviiri suukaudsel manustamisel fertiilsusele mingisuguseid toimeid.

Teratogeensus

Rahvusvaheliselt aktsepteeritud standardsete testide käigus ei ilmnenud atsikloviiri süsteemsel manustamisel küülikutel, rottidel ja hiirtel embrüotoksilist ega teratogeenset toimet. Ühes mittestandardses testis esines rottidel loote väärarenguid, kuid neid täheldati ainult sedavõrd suurte annuste nahaalusel manustamisel, mille korral ilmnes ka toksilisus emasloomale. Nimetatud leidude kliiniline tähendus on ebaselge.

Kliinilised uuringud

Puuduvad andmed atsikloviiri suukaudsete ravimivormide või parenteraalsete infusioonide toime kohta naissoost isikute fertiilsusele. 20 normaalse seemnerakkude arvuga meespatsientide uuringus ei esinenud suukaudse atsikloviiri kuni 1 g päevas annuste manustamisel kuue kuu jooksul kliiniliselt olulist toimet seemnerakkude arvule, liikuvusele ega morfoloogiale.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Naatriumhüdroksiid

Sobimatus

Ei ole kohaldatav

Kõlbikkusaeg

5 aastat.

Valmistatud infusioonilahus 12 tundi temperatuuril kuni 25°C.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Infusioonilahuse pulber läbipaistvast klaasist viaalis, 5 tk pakendis.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Zovirax’i infusioonilahus manustatakse aeglase veenisisese infusioonina vähemalt 1 tunni jooksul. Lahuse valmistamiseks kasutatakse tavalist süstevett või 0,9% NaCl lahust. Valmislahuses peab atsikloviiri kontsentratsioon olema 25 mg/ml. 250 mg atsikloviiri ampullile lisatakse 10 ml lahustajat. Vajaminev hulk ampulle saadakse vastavalt arvutatud annusele. Ampulli sisu lahustamiseks lisatakse sellele lahusti ning loksutatakse õrnalt pulbri täieliku lahustumiseni. Valmislahuse võib haigele manustada infusioonipumbaga või edasi lahjendada kontsentratsioonini 5 mg/ml (0,5%) ning manustada infusioonina. Selleks lisatakse vajalik kogus valmistatud lahust infusioonilahusele ning raputatakse korralikult, et lahused seguneksid.

Laste ja vastsündinute ravimisel on oluline manustada minimaalselt vedelikku. Infusioonilahuse valmistamiseks lisatakse 4 ml-le valmislahusele (100 mg atsikloviiri) 20 ml infusioonilahust. Täiskasvanutel soovitatakse kasutada 100 ml infusioonikotte, seda isegi juhul, kui atsikloviiri kontsentratsioon infusioonilahuses on alla 0,5%. Seega võib ühte 100 ml infusioonikotti kasutada annusevahemikus 250...500 mg atsikloviiri (10 ja 20 ml valmislahust), kuid 500 ja 1000 mg annuste jaoks tuleb teine kott juurde võtta.

Sobivus teiste lahustega.

Vastavalt kasutamisjuhendile valmistatud Zovirax’i valmislahus sobib järgmiste veenisiseste lahustega:

0,45% ja 0,9% NaCl lahus,

0,18% NaCl ja 4% glükoosilahus,

0,45% NaCl ja 2,5% glükoosilahus,

Naatriumlaktaadi veenisisene lahus (Hartmanni lahus).

Nende lahustega valmistatud Zovirax’i infusioonilahus on toatemperatuuril (15?C...25°C) stabiilne 12 tundi. Valmislahust ei tohi hoida külmkapis. Kuna Zovirax ei sisalda antimikroobseid säilitusaineid, tuleb lahus valmistada vahetult enne manustamist aseptilistes tingimustes ning kasutamata jäänud lahus tuleb ära visata.

Valmistatud infusioonilahus peab olema läbipaistev ja värvusetu, ilma nähtavate aineosakesteta. Kui valmistamise või infusioonilahuse manustamise ajal tekib lahuses nähtav sade, tuleb lahus ära visata kui kasutamiskõlbmatu.

Vastavalt ülaltoodud kasutamisjuhendile valmistatud atsikloviiri intravenoosne infusioonilahus on kontsentratsiooniga mitte üle 0,5%.

Juhistekohasel valmistamisel on atsikloviiri intravenoosse infusioonilahuse pH ligikaudu 11.

MÜÜGILOA HOIDJA

Glaxo Wellcome UK Limited trading as Glaxo Wellcome Operations 980 Great West Road

Brentford Middlesex TW8 9GS Ühendkuningriik

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 19.12.1994

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 19.08.2009 /

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

veebruar 2018