Vancomycin cnp 1000 mg - infusioonilahuse pulber (1000mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vancomycin CNP 500 mg, infusioonilahuse pulber

Vancomycin CNP 1000 mg, infusioonilahuse pulber

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab vankomütsiinvesinikkloriidi, mis vastab 500 mg või 1000 mg vankomütsiinile. INN. Vancomycinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Infusioonilahuse pulber.

Roosaka kuni pruuni varjundiga valge peen pulber.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Vankomütsiinile tundlike grampositiivsete bakterite poolt põhjustatud tõsiste infektsioonide raviks, mida ei saa ravida või mis ei allu teistele antibiootikumidele, nagu penitsilliinid ja tsefalosporiinid või on nendele resistentsed.

−Endokardiit,

−luude (osteiit, osteomüeliit) ja liigeste infektsioonid,

−alumiste hingamisteede infektsioonid (bakteriaalne pneumoonia/haiglatekkene pneumoonia),

−pehmete kudede infektsioonid.

Baktereemiaga patsientide ravi, kui baktereemia on seotud või oletatavalt seotud eelnevalt loetletud infektsioonidega.

Enterokokkide, Streptococcus viridans’i või S. bovis’e poolt põhjustatud endokardiidi ravis tuleb vankomütsiini kombineerida aminoglükosiidiga.

Vankomütsiini võib kasutada bakteriaalse endokardiidi operatsioonieelseks profülaktikaks kõrge riskiga patsientidel, suurte kirurgiliste protseduuride (nt südame ja veresoonte protseduurid jne) puhul patsientidel, kes ei talu teisi sobivaid beeta-laktaamantibiootikume.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

Annustamine ja manustamisviis

Annus tuleb kohandada individuaalselt vastavalt kehakaalule, vanusele ja neerufunktsioonile.

Normaalse neerufunktsiooniga patsiendid, täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed

Tavaline intravenoosne annus on 500 mg iga 6 tunni järel või 1 g iga 12 tunni järel. Erijuhtudel ning raskete ja eluohtlike infektsioonide puhul tuleb kaaluda optimaalse kontsentratsiooni saavutamiseni annust 15...20 mg/kg kehakaalu kohta iga 8...12 tunni järel (vt selles lõigus „Vankomütsiini kontsentratsiooni jälgimine seerumis“ ning lõik 5.1).

Bakteriaalse endokardiidi puhul on üldiselt heakskiidetud raviskeem 1000 mg vankomütsiini intravenoosselt iga 12 tunni järel 4 nädala jooksul kas monoteraapiana või kombineerituna teiste antibiootikumidega (vankomütsiin pluss rifampitsiin, gentamütsiin, streptomütsiin). Enterokokkidest põhjustatud endokardiiti ravitakse 6 nädalat vankomütsiini ja aminoglükosiidide kombinatsiooniga. Järgida tuleb ametlikke ravijuhiseid.

Bakteriaalse endokardiidi operatsioonieelne profülaktika

Täiskasvanutele manustatakse 1000 mg vankomütsiini intravenoosselt enne operatsiooni (enne anesteesia esilekutsumist) ja sõltuvalt operatsiooni ajast ning tüübist võib manustada vankomütsiini annuse 1000 mg intravenoosselt 12 tundi pärast operatsiooni.

Eakad patsiendid

Glomerulaarfiltratsiooni kiiruse loomulik vähenemine seoses kõrgema vanusega võib annuse mittekohandamisel tingida vankomütsiini kontsentratsiooni tõusu seerumis (vt annustamistabel neerufunktsiooni kahjustuse korral).

Lapsed

Lapsed (1 kuu kuni 12 aasta vanused)

Tavaline ööpäevane intravenoosne annus on 40 mg/kg kehakaalu kohta jagatuna enamasti neljaks üksikannuseks, mis on 10 mg/kg kehakaalu kohta iga 6 tunni järel. Annust võib suurendada kuni 60 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas (vt lõik 5.1).

Kuni 1 kuu vanused imikud

Imikute ja vastsündinute annused võivad olla väiksemad. Soovitatav algannus on 15 mg/kg kehakaalu kohta ning säilitusannus 10 mg/kg kehakaalu kohta iga 12 tunni järel esimese elunädala jooksul ja seejärel iga 8 tunni järel kuni 1-kuu vanuseni. Vajalik võib olla vankomütsiini seerumikontsentratsiooni jälgimine.

Neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid

Neerukahjustusega patsientide puhul on vajalik annust kohandada vastavalt eritumise kiirusele. Sellisel juhul võib abiks olla vankomütsiini seerumikontsentratsiooni hindamine, eriti muutunud neerufunktsiooniga raskelt haigetel patsientidel.

Järgmine annustamistabel võib abiks olla neerufunktsiooni kahjustusega patsientide puhul. Algannus ei tohi olla väiksem kui 15 mg/kg kehakaalu kohta.

Anuuriaga patsiendid

Algannus on 15 mg/kg terapeutilise seerumikontsentratsiooni saavutamiseni. Säilitusannus on ligikaudu 1,9 mg/kg 24 tunni jooksul. Tugevalt kahjustatud neerufunktsiooniga täiskasvanud patsientidele on soovitatav ööpäevaste annuste asemel manustada 250 mg…1000 mg säilitusannust mitmepäevaste intervallidega.

Annustamine hemodialüüsi korral

Anuuriaga patsientide puhul, kes saavad ka regulaarselt hemodialüüsi, võib kasutada järgnevat annustamist: küllastusannus 1000 mg, säilitusannus 1000 mg 7…10 päeva järel. Polüsulfoonmembraanide kasutamine hemodialüüsil („high flux dialüüs“) vähendab vankomütsiini poolväärtusaega. Regulaarse hemodialüüsi korral võib vajalikuks osutuda kõrgema säilitusannuse manustamine.

Maksakahjustusega patsiendid

Tõendeid annuse vähendamise vajalikkuse kohta maksapuudulikkusega patsientidel ei ole.

Vankomütsiini kontsentratsiooni jälgimine seerumis

Vankomütsiini seerumikontsentratsioon tuleb määrata teisel ravipäeval vahetult enne järgmise annuse manustamist ja üks tund pärast infusiooni. Vankomütsiini terapeutiline tase veres peaks olema vahemikus 30…40 mg/l (maksimaalselt 50 mg/l) üks tund pärast infusiooni lõppu, minimaalne tase (vahetult enne järgmist infusiooni) vahemikus 5…10 mg/l. Sõltuvalt süstekohast ning patogeenide tundlikkusest võib efektiivse toime saavutamiseks osutuda vajalikuks tase 15...20 mg/l (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Kontsentratsioone tuleb tavaliselt määrata kaks või kolm korda nädalas.

Manustamisviis

Parenteraalselt võib vankomütsiini manustada ainult aeglase intravenoosse infusioonina (mitte üle 10 mg/min või kasutades annuseid alla 600 mg vähemalt 60 minuti jooksul), piisavalt lahjendatuna (vähemalt 100 ml-s 500 mg kohta või vähemalt 200 ml-s 1000 mg kohta).

Vedelikupiirangutega patsientidele võib samuti manustada lahust 500 mg/50 ml või 1000 mg/100 ml. Kõrgemate kontsentratsioonide puhul võib tõusta infusiooniga seotud kõrvaltoimete risk.

Juhiseid lahuse valmistamise kohta vt lõik 6.6.

Ravi kestus

Raviperioodi kestus sõltub infektsiooni raskusastmest ning kliinilisest ja bakterioloogilisest kulust.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine suhtes.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoiatused

Raskete ägedate ülitundlikkusreaktsioonide (nt anafülaksia) puhul tuleb ravi vankomütsiiniga otsekohe katkestada ja alustada tavaliste sobivate esmaabimeetodite rakendamist (nt antihistamiinikumid, kortikosteroidid ja – vajadusel – kunstlik hingamine).

Ägeda anuuria või sisekõrva kahjustuse korral tohib vankomütsiini kasutada ainult elulise näidustuse puhul.

Kiire boolusmanustamine (nt mõne minuti jooksul) võib olla seotud raske hüpotensiooni (kaasa arvatud šokk ja, harva, südameseiskus), histamiinisarnaste reaktsioonide ja makulopapulaarse või erütematoosse lööbe (“punase mehe sündroom” või “punase kaela sündroom”) tekkimisega.

Vankomütsiini tuleb infundeerida lahjendatult lahusena (2,5...5 g/l) aeglaselt, kiirusega mitte üle 10 mg/min ja mitte kiiremini kui 60 min, et vältida kiire infusiooniga seotud reaktsioone. Infusiooni katkestamine põhjustab tavaliselt nende reaktsioonide kohese lõppemise.

Nekroosi riski tõttu tuleb vankomütsiini manustada ainult intravenoosselt. Veenide ärrituse riski vähendatakse manustades vankomütsiini lahjendatult infusioonina ja vahetades süstekohti. Vankomütsiini manustamist intraperitoneaalse süstena pideval ambulatoorsel peritoneaaldialüüsil on seostatud keemilise peritoniidi sündroomiga.

Vankomütsiini tuleb kasutada ettevaatusega neerupuudulikkusega patsientidel, kuna pikaajalise kõrge plasmakonsentratsiooni puhul on toksiliste toimete tekkevõimalus palju suurem. Annust tuleb vastavalt neerukahjustuse astmele vähendada. Toksilisuse risk on märkimisväärselt suurenenud kõrge plasmakontsentratsiooni või pikaajalise ravi korral. Korduvalt tuleb määrata ravimi kontsentratsiooni veres ning teha neerufunktsiooni hindavaid teste. Eriti ettevaatlik peab olema, kui vankomütsiini kasutatakse koos teiste nefrotoksiliste ravimitega.

Ototoksilisusest, mis võib olla mööduv või püsiv (vt lõik 4.8), on teatatud eelneva kuulmiskahjustusega patsientidel, kellele on manustatud liiga suuri intravenoosseid annuseid või kellele on manustatud samaaegselt teisi ototoksilisi ravimeid, nagu aminoglükosiidid. Kurtusele võib eelneda tinnitus. Teiste antibiootikumide kasutamise kogemus viitab sellele, et kurtus võib vaatamata ravi lõpetamisele progresseeruda. Ototoksilisuse riski vähendamiseks tuleb perioodiliselt määrata ravimi plasmakonsentratsiooni ning on soovitatav perioodiline kuulmisfunktsiooni testimine. Vankomütsiini manustamist tuleb vältida patsientidel, kellel on olnud eelnev kuulmislangus. Ravimi kasutamisel sellistel patsientidel tuleb annust reguleerida ravimi plasmakontsentratsiooni perioodilise määramise alusel. Eakad on kuulmisfunktsiooni kahjustuse suhtes vastuvõtlikumad.

Ettevaatusabinõud

Vankomütsiin on kudedele väga ärritav ja intramuskulaarse süste korral põhjustab süstekoha nekroosi. Paljudel vankomütsiini saavatel patsientidel võib tekkida valu ja tromboflebiit ning need võivad olla mõnikord raskekujulised. Tromboflebiidi esinemissagedust ja raskust saab vähendada, manustades ravimpreparaati aeglaselt, lahjendatult lahusena (vt lõik 6.6) ning vahetades regulaarselt infusioonikohti. Infusiooniga seotud reaktsioonide esinemissagedus (hüpotensioon, nahaõhetus, erüteem, urtikaaria ja pruuritus) suureneb koos samaaegselt manustatavate anesteetikumidega. Seda saab vähendada, manustades vankomütsiini infusioonina 60 minuti jooksul, enne anesteesiat.

Vankomütsiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel esineb allergiline reaktsioon teikoplaniinile, sest on teateid vankomütsiini ja teikoplaniini vahel tekkivatest ristuvatest ülitundlikkusreaktsioonidest.

Vankomütsiin võib intensiivistada anesteesiast tingitud müokardi nõrkust. Anesteesia ajal peavad annused olema küllaldaselt lahjendatud ja aeglaselt manustatud lisaks südametöö hoolikale jälgimisele. Kehaasendi muutmine tuleb edasi lükata kuni infusiooni lõppemiseni.

Patsientidel, kes saavad vankomütsiini pikema perioodi jooksul või samaaegselt koos teiste ravimitega, mis võivad põhjustada neutropeeniat või agranulotsütoosi, tuleb regulaarsete intervallide järel jälgida leukotsüütide arvu. Kõigil vankomütsiini saavatel patsientidel tuleb teha perioodilisi hematoloogilisi uuringuid, uriinianalüüse, maksa- ja neerufunktsiooni analüüse.

Eakad on eriti tundlikud kuulmiskahjustustele ja neil tuleb läbi viia mitmeid kuulmisfunktsiooni uuringuid, kui vanus on üle 60 aasta. Teiste neurotoksiliste ravimite samaaegset või järgnevat kasutamist tuleb vältida.

Vankomütsiini plasmakonsentratsiooni regulaarne kontrollimine on näidustatud kõrgete annuste ja ravimi pikemaaegsel kasutamisel, eriti häirunud neerufunktsiooniga patsientidel või neil, kel on kuulmislangus ning ka nefro- või ototoksiliste ravimite samaaegsel kasutamisel (vt lõik 4.2).

Vankomütsiini manustamisel pikema ajaperioodi vältel või samaaegselt koos teiste neutropeeniat põhjustavate ravimitega tuleb vere valemit regulaarselt kontrollida.

Kasutamine lastel: Neerude ebaküpsuse ja vankomütsiini võimaliku plasmakontsentratsiooni suurenemise tõttu tuleb olla eriliselt ettevaatlik vankomütsiini kasutamisel enneaegsetel imikutel ja lastel. Vajalik on hoolikas vankomütsiini plasmakontsentratsiooni jälgimine. Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset kasutamist lastel on seostatud erüteemi ja histamiinireaktsioonile sarnase nahaõhetuse tekkega (vt lõik 4.5).

Infusiooniga seotud reaktsioonide (hüpotensioon, nahaõhetus, erüteem, urtikaaria ja sügelus) esinemissagedus suureneb anesteetikumide samaaegse manustamisega (vt lõik 4.5).

Raske püsiva kõhulahtisuse korral tuleb arvestada pseudomembranoosse enterokoliidi võimalusega, mis võib osutuda eluohtlikuks (vt lõik 4.8). Kõhulahtisusevastaseid preparaate ei tohi kasutada.

Vankomütsiini pikaaegne kasutamine võib põhjustada superinfektsioone resistentsete mikroorganismidega. Seetõttu tuleb neid patsiente regulaarselt jälgida. Superinfektsiooni tekkimisel ravi ajal tuleb kasutusele võtta vastavad meetmed.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teised potentsiaalselt nefro- või ototoksilised ravimid

Vankomütsiini samaaegne või järjestikune manustamine teiste potentsiaalselt oto- või nefrotoksiliste ravimitega võib tugevdada oto- või nefrotoksilisust. Seetõttu on eriti samaaegsel aminoglükosiidide manustamisel vajalik patsiendi tähelepanelik jälgimine. Sellistel juhtudel on vankomütsiini maksimaalne annus kuni 500 mg iga 8 tunni järel.

Anesteetikumid

Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegsel manustamisel on kirjeldatud potentsiaalsete kõrvaltoimete (nt hüpotensioon, naha punetus, erüteem, urtikaaria ja sügelus) suurenenud teket. Kõrvaltoimete vältimiseks tuleb vankomütsiini manustada vähemalt 60 minutit enne anesteesia sissejuhatamist.

Lihasrelaksandid

Vankomütsiinvesinikkloriidi manustamisel operatsiooni ajal või vahetult pärast operatsiooni võib samaaegselt kasutatud lihasrelaksantide (nt suktsinüülkoliin) toime (nt neuromuskulaarne blokaad) tugevneda või pikeneda.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Vankomütsiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Reproduktsioonitoksilisuse loomkatsed ei näita mingeid toimeid gestatsiooniperioodile või embrüo ja loote arengule (vt lõik 5.3). Siiski, vankomütsiin läbib platentaarbarjääri ning ei saa välistada embrüonaalse ning neonataalse ototoksilisuse ja nefrotoksilisuse potentsiaalset riski. Seetõttu tohib vankomütsiini raseduse ajal kasutada ainult selgel näidustusel ja pärast hoolikat riski/kasu suhte hindamist.

Imetamine

Vankomütsiin eritub rinnapiima ja seda tohib seetõttu imetamise ajal kasutada ainult juhul, kui teised antibiootikumid on olnud toimeta. Vankomütsiini tuleb rinnaga toitvatel emadel kasutada ettevaatusega potentsiaalsete imikul tekkivate kõrvaltoimete tõttu (soole mikrofloora häired koos kõhulahtisusega, pärmilaadsete seente kolonisatsioon ja võimalik sensibilisatsioon). Hinnates ravimi tähtsust imetavale emale, tuleb kaaluda rinnaga toitmise lõpetamist.

Toime reaktsioonikiirusele

Vankomütsiin ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete esinemissagedus on määratud vastavalt järgmisele tabelile:

Väga sage (≥1/10)

Sage (≥1/100 kuni <1/10)

Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100)

Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000)

Väga harv (<1/10 000)

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on flebiit ja pseudoallergilised reaktsioonid, mis on seotud vankomütsiini liiga kiire intravenoosse manustamisega.

Vere ja lümfisüsteemi häired:

Harv: agranulotsütoos, neutropeenia, trombotsütopeenia, eosinofiilia.

Immuunsüsteemi häired:

Harv: anafülaktoidsed reaktsioonid, ülitundlikkusreaktsioonid.

Kõrva ja labürindi kahjustused:

Aeg-ajalt: mööduv või püsiv kuulmiskahjustus.

Harv: tinnitus, pearinglus.

Südame häired:

Väga harv: südameseiskus.

Vaskulaarsed häired:

Sage: vererõhu langus, tromboflebiit.

Harv: vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:

Sage: düspnoe, striidor.

Seedetrakti häired:

Harv: iiveldus.

Väga harv: pseudomembranoosne enterokoliit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

Sage: eksanteem ja limaskestade põletik, sügelemine, urtikaaria. Harv: IgA indutseeritud bulloosne dermatoos.

Väga harv: rasked nahareaktsioonid eluohtlike üldiste sümptomitega (nt eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom või Lyelli sündroom), AGEP (Acute generalised exanthematous pustulosis, äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos).

Teadmata: DRESS (Drug Reactions with Eosinophilia and Systemic Symptoms, ravimlööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega).

Neerude ja kuseteede häired:

Sage: neerupuudulikkus, mis väljendub peamiselt seerumi kreatiniini või seerumi uurea kontsentratsiooni tõusuna.

Harv: interstitsiaalne nefriit ja/või äge neerupuudulikkus. Teadmata: äge tubulaarnekroos.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:

Sage: flebiit, ülakeha punetus („punase kaela“ või „punase mehe sündroom“), rindkere või seljalihaste valulikkus ja spasmid.

Harv: ravimipalavik ja külmavärinad.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Üleannustamise korral on teatatud toksilisuse nähtudest. 500 mg i.v. manustamine 2-aastasele lapsele viis letaalse intoksikatsiooni tekkimiseni. 56 g koguannuse manustamine 10 päeva jooksul täiskasvanule põhjustas neerupuudulikkuse. Teatud kõrge riski seisundite puhul (nt raske neerukahjustus) võib seerumi kontsentratsioon tõusta kõrgele tasemele ja võivad ilmneda oto- ja nefrotoksilised toimed.

Meetmed üleannustamise korral

•Spetsiifilist antidooti ei ole teada.

•Vajalik on sümptomaatiline ravi koos neerufunktsiooni säilitamisega.

•Vankomütsiin eemaldub verest hemodialüüsil või peritoneaaldialüüsil vähesel määral. Vankomütsiini seerumikontsentratsiooni alandamiseks on kasutatud hemofiltratsiooni või hemoperfusiooni polüsulfoonkummidega.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed glükopeptiidid

ATC-kood: J01XA01.

Toimemehhanism

Vankomütsiin on tritsükliline glükopeptiidantibiootikum, mis inhibeerib tundlike bakterite rakuseina sünteesi, seondudes rakuseina prekursorite kõrge afiinsusega D-alanüül-D-alaniin terminaalidega. Vankomütsiinil on bakteritsiidne toime jagunevatesse mikroorganismidesse.

FK/FD suhe

Vankomütsiinil on kontsentratsioonist sõltuv toime, mille kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) ja sihtmärkorganismi minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) suhe on tõhususe peamiseks prognostiliseks parameetriks. In vitro uuringute, loomkatsete ja inimestel saadud piiratud andmete põhjal on leitud, et FK/FD eesmärgiks peab vankomütsiini AUC/MIK suhe olema 400, et saavutada kliiniline tõhusus. Kui MIK >0,5 mg/l on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik annustamine ülemises vahemikus ning kõrge seerumi kontsentratsioon (15...20 mg/l)(vt lõik 4.2).

Resistentsuse mehhanism

Omandatud resistentsus glükopeptiidide suhtes põhineb erinevate van geeni komplekside omandamisel ning D-alanüül-D-alaniini sihtmärgi muutmisel D-alanüül-D-laktaadiks või D-alanüül- D-seriiniks, mis seob vankomütsiini halvasti, sest puudub vesiniku sidumiseks vajalik kriitiline seondumiskoht . Sellist resistentsuse vormi on eriti täheldatud Enterococcus faecium puhul. Vankomütsiini vähenenud tundlikkus või resistentsus Staphylococcus’e puhul ei ole hästi arusaadav. Selleks on vaja mitmeid geneetilisi elemente ja mitmekordseid mutatsioone.

Teatatud on ristuvast resistentsusest teikoplaniiniga.

Tundlikkus

Vankomütsiin toimib grampositiivsetesse bakteritesse. Gramnegatiivsed bakterid on resistentsed.

MIK murdepunktid eristamaks tundlikke organisme resistentsetest on järgmised:

Antimikroobse Tundlikkuse Euroopa Analüüsikomitee (EUCAST, European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing) soovitused

Vältimaks teatud liikide metsikut tüüpi MIK jagunemist suurendati S/I murdepunkti vankomütsiini puhul 4 mg/l.

Mitteseotud liikide jaoks on murdepunktid määratud peamiselt FK/FD suhte alusel ning on spetsiifiliste liikide MIK jaotusest sõltumatud. Need on ainult selliste liikide puhul kasutamiseks, millele ei ole antud liigispetsiifilist murdepunkti ning mitte nendele liikidele, mille puhul tundlikkuse testi tegemine ei ole soovitatav.

Omandatud resistentsuse levimus võib valikuliste liikide puhul varieeruda geograafiliselt ning ajaliselt ning resistentsuse osas on soovitav arvestada kohalikku informatsiooni, eriti raskete infektsioonide ravimisel. Kui kohalik teave resistentsuse kohta viitab ravimi kasulikkuse küsitavusele vähemalt mõnede infektsioonide puhul, tuleb vajadusel otsida eksperdi abi.

Tavaliselt tundlikud liigid

Grampositiivne

Enterococcus faecalis

Staphylococcus aureus

Staphylococcus (koagulaas-negatiivne)

Streptococcus spp.

Streptococcus pneumoniae

Clostridium spp.

Liigid, kus omandatud resistentsus võib olla probleemiks

Enterococcus faecium

Primaarselt resistentsed organismid

Gramnegatiivsed bakterid

Chlamydia spp.

Mükobakterid

Mycoplasma spp.

Rickettsia spp.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Keskmine plasmakontsentratsioon pärast 1 g vankomütsiini intravenoosset infusiooni 60 minuti jooksul oli ligikaudu 63 mg/l infusiooni lõpus, ligikaudu 23 mg/l 2 tundi pärast infusiooni ja ligikaudu 8 mg/l 11 tundi pärast infusiooni.

Vankomütsiini manustamisel peritoneaaldialüüsi ajal intraperitoneaalselt liigub ligikaudu 60% manustatud annusest esimese 6 tunni jooksul süsteemsesse tsirkulatsiooni. Pärast 30 mg/kg annuse manustamist intraperitoneaalselt saavutatakse seerumi kontsentratsiooni ligikaudu 10 mg/l.

Jaotumine

Vankomütsiin jaotub pärast intravenoosset manustamist peaaegu kõikides kudedes. Pleura-, perikardi-, kõhuõõne- ja sünoviaalvedelikus kui ka südamelihases ja südameklappides saavutatakse sarnane kontsentratsioon kui vereplasmas. Näiline jaotusruumala tasakaalutingimustes on 0,43 l/kg (kuni 0,9 l/kg). Mittepõletikuliste ajukelmete korral imendub vankomütsiin tserebrospinaalvedelikku ainult vähesel määral.

Eritumine

Vankomütsiin seondub plasma proteiinidega kuni 55%. Ta metaboliseerub vähesel määral. Pärast parenteraalset manustamist eritatakse vankomütsiin peaaegu täielikult mikrobioloogiliselt aktiivse vormina (ligikaudu 70…80% 24 tunni jooksul) glomerulaarfiltratsiooni teel uriini kaudu. Biliaarne eritumine on vähetähtis (alla 5% manustatud annusest).

Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel on poolväärtusaeg seerumis ligikaudu 4…6 tundi, lastel 2,2…3 tundi. Kahjustatud neerufunktsiooni korral võib vankomütsiini eliminatsioon pikeneda (kuni 7,5 päeva).

Vankomütsiini plasma kliirens korreleerub ligikaudu glomerulaarfiltratsiooni kiirusega. Vankomütsiini täielik süsteemne ja renaalne kliirens võib väheneda eakatel patsientidel.

Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse ja korduvtoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Mutageensete toimete piiratud andmed on näidanud negatiivseid tulemusi. Pikaaegseid kartsinogeensuse uuringuid loomadel ei ole teostatud. Teratogeensuse uuringutes, kus rottidele ja

1. küülikutele manustati inimese annustega proportsionaalseid annuseid (kehapindala mg/m2 põhjal), ei leitud otseseid ega kaudseid teratogeenseid toimeid.

Loomkatseid ravimi kasutamisel perinataal/postnataalperioodis ja fertiilsuse osas ei ole teostatud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Puuduvad.

Sobimatus

Vankomütsiini lahuste pH tase on madal, mistõttu võib selle segamisel teiste ainetega esineda füüsikalist või keemilist sobimatust. Seetõttu tuleb iga parenteraalset lahust enne kasutamist uurida visuaalselt sademete või värvi muutuse osas. Sademe tekkimise vältimiseks tuleb Vancomycin CNP ja teiste ravimite manustamise vahel süstlaid ja intravenoosseid kateetreid füsioloogilise naatriumkloriidi lahusega loputada.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Vankomütsiini ja beetalaktaam-antibiootikumide lahuste segamine on osutunud füüsikaliselt sobimatuks. Pretsipitatsiooni tõenäosus suureneb vankomütsiini suuremate kontsentratsioonide puhul. Soovitatav on intravenoosseid voolikuid nende antibiootikumide manustamise vahel küllaldaselt loputada. Samuti on soovitatav lahjendada vankomütsiini lahuseid kontsentratsioonile 5 mg/ml või alla selle.

Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Valmis infusioonilahuse säilivusaeg

Valmis infusioonilahuse kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 96 tunni jooksul temperatuuril 2...8 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, on üldine kõlblikkusaeg ja säilitamistingimused kasutaja vastutusel ega tohiks tavaliselt ületada 24 tundi temperatuuril 2…8 °C, välja arvatud juhul, kui manustamiskõlblikuks muutmine/lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist ja lahjendamist vt lõik 6.3

Pakendi iseloomustus ja sisu

Värvitu I tüüpi klaasist viaal, mis on suletud bromobutüülist kummikorgi ja äratõmmatava kaanega. Pakendis on 1 või 5 viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Pulber tuleb muuta manustamiskõlblikuks ja saadav kontsentraat tuleb seejärel enne kasutamist lahjendada.

Infusioonikontsentraadi valmistamine

Lahustage 500 mg vankomütsiini viaali sisu 10 ml steriilses süstevees. Lahustage 1000 mg vankomütsiini viaali sisu 20 ml steriilses süstevees.

Üks ml manustamiskõlblikuks muudetud lahust sisaldab 50 mg vankomütsiini.

Infusioonilahuse valmistamine

Infusioonikontsentraati võib lahjendada steriilse süsteveega, 9 mg/ml naatriumkloriidiga või 50 mg/ml glükoosiga.

500 mg vankomütsiini sisaldav viaal: 5 mg/ml infusioonilahuse saamiseks lahjendage 10 ml infusioonikontsentraati 90 ml lahustiga.

1000 mg vankomütsiini sisaldav viaal: 5 mg/ml infusioonilahuse saamiseks lahjendage 20 ml infusioonikontsentraati 180 ml lahustiga.

Vankomütsiini kontsentratsioon infusioonilahuses ei tohi ületada 2,5...5 mg/ml.

Infusioonilahuse välimus

Enne manustamist tuleb lahust visuaalselt kontrollida osakeste ja värvuse muutuse suhtes. Lahust võib kasutada ainult juhul, kui lahus on selge ja osakestevaba.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

Manustamine

Soovitud annus tuleb manustada aeglaselt intravenoosse infusioonina kiirusel mitte üle 10 mg/min vähemalt 60 min vältel või veel pikemalt.

Vankomütsiin vesinikkloriidi lahuse madalast pH-st tingitud pretsipitatsiooni vältimiseks tuleb kõik intravenoossed kanüülid ja kateetrid füsioloogilise lahusega läbi loputada.

Vankomütsiinilahused manustatakse põhimõtteliselt eraldi, kui keemiline ja füüsikaline sobivus teiste infusioonilahustega ei ole tõestatud (vt lõik 6.2).

Hävitamine

Viaalid on ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud toode tuleb ära visata. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

CNP Pharma GmbH

Marienplatz -1210

94081 Fürstenzell

Saksamaa

MÜÜGILOA NUMBRID

500 mg: 739911

1000 mg: 739811

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.05.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.06.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuni 2016