Vimpat

 

I LISA

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vimpat 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 50 mg lakosamiidi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tabletid

Roosakad, ovaalsed, õhukese polümeerikattega tabletid, märgistusega ‘SP’ ühel ja ‘50’ teisel küljel.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Vimpat on näidustatud täiendavaks ravimiks epilepsiaga täiskasvanutel ja noorukitel vanuses 16 kuni

18 aastat partsiaalsete hoogude puhul, mis kulgevad sekundaarse generaliseerumisega või ilma.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Ravimit Vimpat manustatakse kaks korda päevas. Soovitatav esialgne annus on 50 mg kaks korda

päevas, annust tuleb nädala pärast tõsta terapeutilise algannuseni 100 mg kaks korda päevas.

Sõltuvalt patsiendi ravivastusest ja taluvusest võib annust suurendada 50 mg kaks korda päevas kaupa

nädalaste vahemikega kuni maksimaalse soovitusliku annuseni 400 mg päevas (200 mg kaks korda

päevas). Ravimit Vimpat võib võtta sõltumata söögiaegadest.

Vastavalt kliinilisele kogemusele soovitatakse ravimi Vimpat ravikuur lõpetada astmeliselt (nt

päevaste annuste kaupa 200 mg/nädalas).

Eripopulatsioonid

Neerukahjustus

Kerge ja mõõduka neerukahjustusega patsientidel (CLCR>30 ml/min) ei tule annust kohandada. Raske

neerukahjustusega (CLCR≤ 30 ml/min) ja lõppfaasis neeruhaigusega patsientidel on soovitatav

maksimaalne annus 250 mg päevas. Hemodialüüsi vajavatel patsientidel on soovitatav kohe pärast

hemodialüüsi manustada jagatud päevasele annusele lisaks 50% sellest annusest.

Lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientide ravi tuleb läbi viia ettevaatusega, kuna puuduvad andmed

kliinilise kogemuse ja metaboliidi (teadmata farmakoloogiline aktiivsus) akumulatsiooni kohta.

Kõikidel neerukahjustusega patsientidel tuleb annust tiitrida ettevaatlikult (vt lõik 5.2).

Maksakahjustus

Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei tule annust kohandada. Annust tuleb tiitrida

ettevaatlikult arvestades kaasuva neerukahjustusega.

Lakosamiidi farmakokineetikat ei ole raske maksakahjustusega patsientidel hinnatud (vt lõik 5.2).

Eakad (üle 65-aastased) patsiendid

Eakatel patsientidel ei tule annuseid muuta.

Kogemus lakosamiidi kasutamise kohta eakate epilepsiaga patsientide osas on piiratud. Eakate

patsientide puhul tuleb arvesse võtta eaga seotud renaalse kliirensi langust koos AUC taseme tõusuga

(vt 'Kasutamine neerukahjustusega patsientidel' ülalpool ja lõik 5.2).

Lapsed

Ravimit Vimpat ei soovitata kasutada lastel ja alla 16-aastastel noorukitel, kuna sellisel vanusegrupil

on puudulikud ohutuse ja efektiivsuse andmed.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Teadaolev II või III astme atrioventrikulaarne (AV) blokaad.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Pearinglus

Ravi lakosamiidiga on seostatud pearinglusega, mille tõttu võivad juhuslikud vigastused või

kukkumised sageneda. Seetõttu tuleb patsientidele soovitada olla ettevaatlik, kuni ravimi võimalikud

toimed on selgunud (vt lõik 4.8).

Südame rütmi- ja juhtehäired

Kliinilistes uuringutes on leitud lakosamiid-ravi ajal PR-intervalli pikenemist. Järgmistes olukordades

tuleb lakosamiidi kasutada ettevaatusega: teadaolevad ülejuhtehäired või raske südamehaigus (nt

anamneesis müokardi infarkt või südamepuudulikkus). Erilise ettevaatusega tuleb kasutada ravimit

eakatel patsientidel, kuna neil võib olla suurenenud risk kardiaalsetele riskidele või kes kasutavad

lakosamiidi kombinatsioonis PR-intervalli pikendavate ravimitega.

Turustusjärgsel perioodil on teatatud II ja III astme AV-blokaadist. Kodade fibrillatsioonist ja

laperdusest pole teatatud epilepsiaga patsientide platseebo-kontrollitud uuringutes; kuid on andmeid

mõlema sümptomi kohta avatud epilepsia-uuringutes ja turustamisjärgsel perioodil (vt lõik 4.8).

Patsiente peab teavitama sümptomitest, mis esinevad II või III astme AV-blokaadi (nt aeglane või

ebaregulaarne pulss, minestamise tunne/minestamine) ning kodade fibrillatsiooni ja laperduse (nt

palpitatsioonid, kiire või ebaregulaarne pulss, hingeldus) korral. Patsiente tuleb teavitada, et nad

pöörduksid selliste sümptomite esinemisel arsti poole.

Suitsidaalne mõtlemine ja käitumine

On teateid suitsidaalsest mõtlemisest ja käitumisest patsientidel, keda on erinevatel näidustustel

ravitud antiepileptiliste ravimitega. Antiepileptiliste ravimite platseebo kontrollitud uuringute

randomiseeritud metaanalüüs on näidanud suitsidaalse mõtlemise ja käitumise osas vähest tõusu riski.

Mehhanism on teadmata ja kättesaadavad andmed ei välista lakosamiidi osa võimalikus riski tõusus.

Seetõttu tuleb patsiente jälgida suitsidaalse mõtlemise ja käitumise suhtes ning kaaluma vastava ravi

vajalikkust. Patsiente (ja nende hooldajaid) on vajalik nõustada, et nad pöörduksid meditsiinilise abi

saamiseks arsti poole, kui ilmnevad suitsidaalsed mõtted ja käitumine (vt lõik 4.8).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Lakosamiidi tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kes kasutavad PR-intervalli

pikendavaid ravimeid (nt karbamasepiin, lamotrigiin, pregabaliin) ja I klassi antiarütmikume.

Siiski alagruppide kliinilistes uuringutes pole täheldatud suurenenud toimet PR-intervalli

pikenemisele patsientidel, kes tarvitavad PR-intervalli pikendavaid ravimeid koos

karbamasepiini ja lamotrigiiniga.

In vitro andmed

Andmed näitavad, et koostoimete oht on üldiselt väike. In vitro uuringud on näidanud, et lakosamiid ei

indutseeri ensüüme CYP1A2, 2B6 ja 2C9 ega inhibeeri CYP1A1, 1A2, 2A6, 2B6, 2C8, 2C9, 2D6 ja

2E1 kliinilistes uuringutes leitud plasmakontsentratsioonide tasemel. In vitro uuringud näitavad, et

lakosamiidi ei transpordita P-glükoproteiini poolt sooles. In vitro uuringud näitavad, et CYP2C9,

CYP2C19 ja CYP3A4 on võimelised katalüüsima O-desmetüül metaboliitide teket.

In vivo andmed

Kliinilised andmed näitavad, et lakosamiid ei inhibeeri ega indutseeri CYP2C19 ja 3A4. Lakosamiid ei

mõjuta midasolaami AUC (metaboliseerib CYP3A4, annuses 200 mg lakosamiidi kaks korda päevas),

kuid midasolaami Cmax on kergelt tõusnud (30%). Lakosamiid ei mõjuta omeprasooli

farmakokineetikat (metaboliseerib CYP2C19 ja 3A4, annuses 300 mg lakosamiidi kaks korda päevas).

Omeprasooli CYP2C19-inhibiitor (40 mg üks kord päevas) ei näita kliiniliselt olulisi muutusi

lakosamiidi ekspositsioonis. Need mõõdukad CYP2C19 inhibiitorid ei oma kliiniliselt olulist

süsteemset toimet lakosamiidi ekspositsioonis.

Ettevaatus on vajalik samaaegsel kasutamisel tugevate CYP2C9 (nt flukonasool) ja CYP3A4 (nt

itrakonasool, ketokonasool, ritonavir, klaritromütsiin) inhibiitoritega, kuna need võivad lakosamiidi

süsteemset toimet tugevdada. Selliseid koostoimeid ei ole tuvastatud in vivo, kuid need on võimalikud,

arvestades in vitro uuringute andmeid.

Tugevad ensüümi indutseerijad (rifampitsiin või naistepuna Hypericum perforatum) võivad mõõdukalt

redutseerida lakosamiidi süsteemset toimet. Seetõttu on vajalik selliste ensüümi indutseerijatega ravi

alustada ja lõpetada ettevaatusega.

Antiepileptilised ravimid

Koostoime uuringutes ei mõjutanud lakosamiid oluliselt karbamasepiini ja valproehappe

plasmakontsentratsioone. Karbamasepiin ja valproehape ei mõjutanud lakosamiidi

plasmakontsentratsiooni. Populatsiooni farmakokineetika uuringud näitavad, et samaaegsel ravil koos

teiste antiepileptiliste ravimitega (erinevates annustes karbamasepiin, fenütoiin ja fenobarbitaal)

väheneb lakosamiidi süsteemne ekspositsioon 25%.

Suukaudsed kontratseptiivid

Koostoime uuringus ei leitud kliiniliselt olulisi koostoimeid lakosamiidi ja suukaudsete

kontratseptiivide - etinüülöstradiooli ja levonorgestreeli - vahel. Progesterooni kontsentratsioonid

püsisid muutumatutena ravimite koosmanustamisel.

Muud

Koostoime uuringutes ei leitud lakosamiidi toimet digoksiini farmakokineetikale. Kliiniliselt olulist

koostoimet ei olnud lakosamiidi ja metformiini vahel.

Puuduvad andmed lakosamiidi ja alkoholi koostoime kohta.

Lakosamiid seondub plasmavalkudega vähem kui 15% ulatuses. Seetõttu on kliiniliselt olulised

koostoimed, mis on tingitud konkureerivast plasmavalkudega seondumisest, vähetõenäolised.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Üldised riskid, mis on seotud epilepsia ja antiepileptiliste ravimitega

Kui naised kasutavad antiepileptilisi ravimeid raseduse ajal, siis on väärarengute võimalus 2-3 korda

kõrgem võrreldes üldise populatsiooniga (3%). Ravitavas populatsioonis on väärarengute esinemist

seostatud polüteraapiaga, kuigi ravi ja/või haigestumise levimust ei ole avaldatud.

Seejuures ei tohiks efektiivset antiepileptilist ravi katkestada, sest haiguse halvenemine on kahjustav

nii emale kui lootele.

Lakosamiidiga seotud riskid

Lakosamiidi kasutamise kohta rasedatel naistel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsetes ei ilmnenud

teratogeenseid toimeid rottidel ja küülikutel, kuid emasloomale toksilistes doosides leiti rottidel ja

jänestel embrüotoksilisi toimeid (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimese puhul on teadmata.

Lakosamiidi ei tohi kasutada raseduse ajal, kui see ei ole hädavajalik (kui oodatav kasu emale on

selgelt suurem potentsiaalsest riskist lootele). Kui naine planeerib rasedust, siis on vajalik hoolikalt

hinnata ravimi kasutamist.

Imetamine

Ei ole teada, kas lakosamiid eritub rinnapiima. Loomkatsetes on leitud lakosamiidi eritumist

rinnapiima. Ettevaatusabinõuna tuleb katkestada rinnaga toitmine ravi ajal lakosamiidiga.

Fertiilsus

Rottidel ei tuvastatud ebasoovitavaid toimeid isas- või emasloomade fertiilsusele või reproduktsioonile

annustes, mis andsid kuni 2 korda kõrgema plasmakontsentratsiooni (AUC) maksimaalsest inimesele

soovitatud annusest.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Vimpat võib omada vähest kuni mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Vimpat võib põhjustada pearinglust ja nägemise hägusust.

Vastavalt sellele tuleb soovitada, et patsient ei juhiks autot ega käsitseks teisi võimalikult ohtlikke

masinaid enne, kui ravimi Vimpat mõju nendele tegevustele ei ole kindlaks tehtud.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusandmete kokkuvõte

Põhinedes platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute koondanalüüsile, mis on tehtud 1308

partsiaalsete epileptiliste hoogudega patsientidele, on vähemalt ühest kõrvaltoimest teatanud 61,9%

lakosamiidi rühma randomiseeritud patsientidest ning 35,2% platseebo rühma randomiseeritud

patsientidest. Kõige sagedasemad lakosamiid-ravi ajal teatatud kõrvaltoimed olid pearinglus, peavalu,

iiveldus ja diploopia. Kõrvaltoimed olid tavaliselt oma intensiivsuselt kerged kuni mõõdukad. Mõned

olid annusest sõltuvad ja leevendusid, kui annust vähendati. KNS ja seedetrakti kõrvaltoimete sagedus

ja raskusaste vähenesid tavaliselt aja jooksul.

Kõikides kontrollitud uuringutes katkestas ravi kõrvaltoime tõttu 12,2% lakosamiid-randomiseeritud

patsientidest ja 1,6% platseebo-randomiseeritud patsientidest. Kõige sagedasem lakosamiidi

katkestamist tingiv kõrvaltoime oli pearinglus.

Kõrvaltoimete nimekiri

Allpool olevas tabelis on ära toodud platseebo-kontrollitud uuringutes (sagedusega ≥1% lakosamiidi

grupis ning mis on suurem >1% võrreldes platseebogrupiga) ja turustamisjärgselt teatatud

kõrvaltoimete sagedused. Sagedused on määratletud järgnevalt: väga sage ≥10, sage ≥1/100 kuni

<1/10, aeg-ajalt ≥1/1000 kuni <1/100. Sagedused on esitatud tõsiduse langevas järjestuses.

Organsüsteemi klass Väga sage Sage Aeg-ajalt

Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkus ravimi

(1) potentsiaalselt olulised ravimi kõrvaltoimed, millest on teatatud kliiniliste uuringute koondandmetes

ja mille esinemissagedus ei vasta ülalnimetatud kriteeriumidele.

(2) turustamisjärgsel perioodil teatud kõrvaltoimed.

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Lakosamiidi kasutamisel täheldatakse annusega seotud PR-intervalli pikenemist. Kõrvaltoimed, mis

on seotud PR-intervalli pikenemisega on atrioventrikulaarne blokaad, sünkoop, bradükardia.

Kliinilistes uuringutes on epilepsiaga patsientidel teatatud kõrvaltoimena I astme AV-blokaadi aegajalt

0,7%, 0%, 0,5% ja 0% (vastavalt 200 mg, 400 mg, 600 mg lakosamiidi ja platseebo puhul).

Tõsisemat (II aste jne) AV blokaadi pole nendes uuringutes esinenud. Siiski on teatatud

turustamisjärgsel perioodil II ja III astme AV blokaadist, mis on seotud lakosamiidi kasutamisega.

Kliinilistes uuringutes esineb sünkoopi aeg-ajalt ja see ei erine lakosamiid-ravi saavate (0,1%) ja

platseebo (0,3%) patsientide vahel.

Kodade fibrillatsiooni ja laperdust ei ole täheldatud lühiaegsetes kliinilistes uuringutes; kuid mõlemast

kõrvaltoimest on teatatud avatud epilepsia-uuringutes ja turustamisjärgsel perioodil.

Kõrvalekalded laboratoorsetes testides

Lakosamiidi kontrollitud kliinilistes uuringutes on esinenud 1 kuni 3 epilepsiavastast ravimit

tarvitavatel partsiaalsete krampidega täiskasvanud patsientidel kõrvalekaldeid maksa funktsionaalsetes

testides. 0,7% (7/935) patsientidel Vimpat grupis ja 0% (0/356) patsientidel platseebogrupis on

esinenud kõrgenenud ALAT kuni ≥3XULN.

Erinevate organsüsteemidega seotud ülitundlikkusreaktsioonid

Erinevate organsüsteemidega seotud ülitundlikkusreaktsioonidest on teatatud patsientidel, keda on

ravitud mõne epilepsiavastase ravimiga. Need reaktsioonid varieeruvad, kuid tavaliselt ilmneb palavik

ja lööve ning neid võib seostada erinevate organsüsteemidega. Lakosamiidiga seotud võimalikke

juhtumeid on harva, kuid kui kahtlustatakse erinevate organsüsteemidega seotud ülitundlikkust, siis

peab lakosamiid-ravi katkestama.

4.9 Üleannustamine

Lakosamiidi üleannustamise kohta inimesel on andmed piiratud.

Sümptomid

Pärast 1200 mg päevas manustamist olid kliinilised sümptomid (pearinglus, iiveldus) peamiselt seotud

kesknärvisüsteemi ja seedetraktiga ning lahenesid, kui annuseid vastavalt kohandati.

Suurim teatatud lakosamiidi üleannus kliinilise arenguprogrammi käigus oli 12 g, mida võeti koos

mitmete teiste antiepileptiliste ravimitega toksilises annuses. Patsient oli algselt komatoosses seisundis

ja paranes seejärel täielikult ilma püsivate kahjustusteta.

Ravi

Lakosamiidile ei ole spetsiifilist antidooti. Lakosamiidi üleannustamise ravis kasutatakse üldisi

toetavaid meetmeid, vajadusel võib rakendada hemodialüüsi (vt lõik 5.2).

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised antiepileptilised preparaadid, ATC-kood: N03AX18

Toimeaine, lakosamiid (R-2-atseetamido-N-bensüül-3-metoksüpropioonamiid) on funktsionaliseeritud

aminohape.

Toimemehhanism

Täpne lakosamiidi antiepileptilise toime mehhanism inimesel ei ole kindlaks tehtud.

In vitro elektrofüsioloogilised uuringud on näidanud, et lakosamiid soodustab selektiivselt voltaažsõltuvate

naatriumkanalite aeglast inaktivatsiooni, mis viib ülierutatud neuronaalsete membraanide

stabilisatsioonini.

Farmakodünaamilised toimed

Lakosamiid omas antiepileptilist toimet hulgalistes partsiaalsete ja primaarselt generaliseeruvate

krambihoogude loommudelites ja lükkas edasi liigse erutuse teket.

Mittekliinilistes eksperimentides näitas lakosamiid kombinatsioonis levetiratsetaami, karbamasepiini,

fenütoiini, valproaadi, lamotrigiini, topiramaadi või gabapentiiniga sünergilist ja aditiivset

antikonvulsiivset toimet.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Ravimi Vimpat efektiivsus adjunktiivse ravimina soovitatud annuses (200 mg/päevas, 400 mg/päevas)

on kindlaks tehtud 3 mitmekeskuselises, randomiseeritud, platseebo-kontrollitud kliinilises uuringus

koos 12-nädalase säilitusperioodiga. Vimpat 600 mg/päevas annus oli samuti efektiivne kontrollitud

lisaravimi uuringus, siiski oli toime sarnane annusega 400 mg/päevas ja patsiendid tundusid vähem

taluvat seda annust kesknärvisüsteemi ja seedeelundkonna kõrvaltoimete tõttu. Seetõttu pole annus

600 mg/päevas soovitatud. Maksimaalne soovitatud annus on 400 mg/päevas. Uuringud, mis hõlmasid

1308 keskmiselt 23-aastase partsiaalsete krambihoogude anamneesiga patsienti, disainiti hindamaks

lakosamiidi efektiivsust ja turvalisust manustamisel koos 1-3 antiepileptilise ravimiga patsientidel,

kellel olid partsiaalse algusega krambihood koos või ilma sekundaarse generaliseerumiseta. Krampide

sagedus vähenes 50% võrra 23% platseeboravimit, 34% lakosamiidi 200 mg/päevas ja 40%

lakosamiidi 400 mg/päevas saanutel.

Andmed on puudulikud selle kohta, kuidas monoteraapias kasutada lakosamiidi, kui ära jäetakse teised

ravimid.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist imendub lakosamiid kiiresti ja peaaegu täielikult. Lakosamiidi

tablettide suukaudne biosaadavus on peaaegu 100%. Pärast suukaudset manustamist tõuseb

muutumatu lakosamiidi plasmakontsentratsioon kiiresti ja saavutab Cmax umbes 0,5 kuni 4 tundi pärast

manustamist. Vimpat tabletid ja suukaudne siirup on bioekvivalentsed.

Toit ei mõjuta imendumise määra ega ulatust.

Jaotumine

Jaotusruumala on umbes 0,6 l/kg. Lakosamiid seondub plasmavalkudega vähem kui 15% ulatuses.

Biotransformatsioon

95% annusest eritub uriiniga ravimina ja metaboliitidena. Lakosamiidi metabolism ei ole täielikult

kindlaks tehtud.

Peamised uriinis leiduvad ühendid on muutumatu lakosamiid (umbes 40% annusest) ja selle Odesmetüül

metaboliit (vähem kui 30%).

Polaarse fraktsiooni (arvatavad seriini derivaadid) osa uriinis oli umbes 20%, kuid inimese plasmas

määratav ainult väheses koguses (0-2%) mõnedel inimestel. Muid metaboliite leiti uriinis väheses

koguses (0,5-2%).

In vitro andmed näitavad, et CYP2C9, CYP2C19 ja CYP3A4 on võimelised katalüüsima O-desmetüül

metaboliidi teket, kuid peamist kaasa aitavat isoensüümi ei ole kindlaks tehtud in vivo. Kliiniliselt

olulist erinevust lakosamiidi ekspositsiooni tasemes ei leitud võrreldes tema farmakokineetikat

intensiivsetel metaboliseerijatel (funktsionaalne CYP2C19) ja nõrkadel metaboliseerijatel

(mittefunktsionaalne CYP2C19). Lisaks ei näidanud koostoimete uuring omeprasooliga (CYP2C19

inhibiitor) kliiniliselt olulist muutust lakosamiidi plasmakontsentratsioonides, mis viitab selle

metaboliseerimistee vähesele tähtsusele. O-desmetüül-lakosamiidi plasmakontsentratsioon on umbes

15% lakosamiidi plasmakontsentratsioonist. Sellel peamisel metaboliidil ei ole teadaolevalt

farmakoloogilist aktiivsust.

Eritumine

Lakosamiid elimineeritakse tsirkulatsioonisüsteemist peamiselt renaalse ekskretsiooni ja

biotransformatsiooni teel. Pärast radioaktiivselt märgistatud lakosamiidi suukaudset ja intravenoosset

manustamist määrati umbes 95% radioaktiivsest doosist uriinis ja vähem kui 0,5% roojas. Muutumatu

ravimi eliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes 13 tundi. Farmakokineetika on annus-võrdeline ja

konstantne ajas, madala variaabelsusega ühe patsiendi osas ja patsientide vahel.

Pärast kaks korda ööpäevas manustamisskeemi saavutatakse plasma tasakaalukontsentratsioon 3 päeva

järel. Plasmakontsentratsioon tõuseb vastavalt akumulatsioonifaktorile ligikaudu 2 korda.

Patsientide eripopulatsioonide farmakokineetika

Sugu

Kliinilised uuringud näitavad, et sugu ei oma kliiniliselt olulist mõju lakosamiidi

plasmakontsentratsioonile.

Neerukahjustus

Lakosamiidi AUC suurenes umbes 30% kerge ja mõõduka ning 60% lõppstaadiumis

neerukahjustusega patsientidel (kes vajavad hemodialüüsi), võrrelduna tervete katsealustega, samas

Cmax püsis muutumatuna.

Lakosamiidi on võimalik efektiivselt plasmast eemaldada hemodialüüsiga. Neljatunnise hemodialüüsi

järgselt väheneb lakosamiidi AUC umbes 50%. Seetõttu soovitatakse hemodialüüsi järgselt annus

asendada (vt lõik 4.2). Mõõduka ja raske neerukahjustusega patsientidel on O-desmetüül-metaboliidi

toime mitmeid kordi kõrgem. Hemodialüüsi puudumisel lõppstaadiumis neeruhaiguse korral tase

tõusis pidevalt 24-tunnises valimis. Ei ole teada, kas metaboliidi suurenenud ekspositsioon põhjustab

lõppstaadiumis haiguse korral kõrvaltoimete sagenemist, kuid metaboliidi farmakoloogilist aktiivsust

ei ole kindlaks tehtud.

Maksakahjustus

Mõõduka maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh B) leiti lakosamiidi suuremad

plasmakontsentratsioonid (umbes 50% suurem AUCnorm). Tõusnud lakosamiidi ekspositsiooni põhjus

on osaliselt alanenud renaalne kliirens. On hinnatud, et mitterenaalse kliirensi langus

uuringupatsientidel põhjustab 20% tõusu lakosamiidi AUC osas.

Lakosamiidi farmakokineetikat ei ole hinnatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 4.2).

Eakad patsiendid (vanus üle 65 aasta)

Uuringus, mis hõlmas 4 üle 75-aastast meest ja naist tõusis AUC ja Cmax vastavalt 30% ja 50% võrra

võrreldes noorte meestega. See on osaliselt seotud väiksema kehakaaluga. Kehakaalu normaliseerimise

järgselt oli erinevus vastavalt 26% ja 23%. Samuti täheldati ka ekspositsiooni suurenenud

variaabelsust. Selles eakate patsientide uuringus oli lakosamiidi kliirens ainult kergelt alanenud.

Üldist annuse vähendamist ei peeta vajalikuks, v.a langenud neerufunktsiooni korral (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Toksilisuse uuringutes saadud lakosamiidi plasmakontsentratsioonid olid sarnased või ainult

marginaalselt kõrgemad võrreldes nende väärtustega, mis saadi patsientidelt; see jätab madalad või

olematud marginaalid inimannustele.

Farmakoloogilised ohutusuuringud näitasid anesteseeritud koertel lakosamiidi veenisisese

manustamise korral mööduvat PR-intervalli ja QRS-kompleksi kestvuse suurenemist ning vererõhu

langust nähtavasti kardiodepressiivse toime tõttu. Sellised mööduvad muutused algasid samas

kontsentratsioonivahemikus, kui inimesel kasutatava maksimaalse soovitatud annuse juures.

Anesteesias koertel ja Cynomolgus ahvidel leiti ravimi veenisisesel manustamisel annuses 15-

60 mg/kg südame kodade ja vatsakeste elektrijuhte aeglustumine, atrioventrikulaarne blokaad ja

atrioventrikulaarne dissotsiatsioon.

Korduva annusega toksilisusuuringus leiti rottidel kergeid pöörduvaid maksamuutusi umbes 3-kordse

inimesel kasutatava annuse juures. Need muutused hõlmavad organi kaalu tõusu, hepatotsüütide

hüpertroofiat, suurenenud maksaensüümide seerumkontsentratsiooni ning üldkolesterooli ja

triglütseriidide tõusu. Teisi histopatoloogilisi muutusi (v.a hepatotsüütide hüpertroofia) ei leitud.

Näriliste ja küülikute reproduktsiooni ja embrüotoksilisuse uuringutes emasrotile toksilistes annustes

ei ilmnenud teratogeenset toimet, kuid oli tõus surnultsündide ja vastsündinute surma osas, kergelt oli

vähenenud elus pesakondade suurus ning vastsündinute kehakaal, mis vastasid süsteemsele annuse

tasemele, olles sarnane arvatavale kliinilisele annusele. Kuna toksilisuse tõttu emasloomale ei saa

suuremaid annuseid loomkatsetes uurida, siis andmed ei ole täielikud lakosamiidi potentsiaalse

embrüofetotoksilisuse ja teratogeensuse kohta.

Uuringud rottidega näitasid, et lakosamiid ja/või selle metaboliidid läbivad platsentaarbarjääri.

Keskkonnariski hindamine

Ravimi Vimpat kasutamisel vastavalt tooteinfole ei kaasne tõenäoliselt lubamatut ohtu keskkonnale.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu:

mikrokristalne tselluloos

hüdroksüpropüültselluloos

hüdroksüpropüültselluloos (madala asendusega)

veevaba kolloidne ränidioksiid

krospovidoon

magneesiumstearaat

Tableti kate:

polüvinüülalkohol

polüetüleenglükool 3350

talk

titaandioksiid (E171)

punane raudoksiid (E172), must raudoksiid (E172), indigokarmiin-alumiiniumlakk (E132)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

4 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC blister, suletud alumiiniumfooliumiga.

Pakendis 14, 56 ja 168 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

UCB Pharma SA

Allée de la Recherche 60

B-1070 Brussels

Belgia

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/08/470/001-003

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 29. august 2008

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

{KK/AAAA}