Torendo q-tab 1 mg - suus dispergeeruv tablett (1mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Torendo Q-Tab 0,5 mg, suus dispergeeruvad tabletid

Torendo Q-Tab 1 mg, suus dispergeeruvad tabletid

Torendo Q-Tab 2 mg, suus dispergeeruvad tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks suus dispergeeruv tablett sisaldab 0,5 mg risperidooni. Üks suus dispergeeruv tablett sisaldab 1 mg risperidooni. Üks suus dispergeeruv tablett sisaldab 2 mg risperidooni.

INN. Risperidonum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Suus dispergeeruv tablett.

0,5 mg tabletid: ümmargune, kergelt kumer, roosa marmorjas tablett.

1 mg tabletid: ümmargune, kergelt kumer, roosa marmorjas tablett.

2 mg tabletid: ümmargune, kergelt kumer, roosa marmorjas tablett.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Torendo Q-Tab on näidustatud skisofreenia raviks.

Torendo Q-Tab on näidustatud bipolaarse häirega seotud mõõduka raskusega kuni raskete mania- episoodide raviks.

Torendo Q-Tab on näidustatud püsiva agressiivsuse lühiajaliseks (kuni 6 nädalat) raviks mõõduka raskusega kuni raske Alzheimeri dementsusega patsientidel, kellel puudub ravivastus mittemedikamentoossele ravile ning kui kaasneb oht vigastada ennast ja teisi.

Torendo Q-Tab on näidustatud alla keskmise intellektiga või vaimse puudega (DSM-IV) üle 5-aastaste laste ja noorukite püsiva agressiivsuse lühiajaliseks sümptomaatiliseks raviks (kuni 6 nädalat) sotsialiseerumata käitumishäire korral, kui agressiivne või muu disruptiivset tüüpi käitumine vajab medikamentoosset ravi.

Medikamentoosne ravi peab olema osa kõikehõlmavast raviprogrammist, kuhu alla kuuluvad psühhosotsiaalne tugi ja vastav õppekeskkond. Ravimi risperidoon kirjutab välja laste neuroloog või psühhiaater, kes on teadlik laste ja noorukite sotsialiseerumata käitumishäire ravist.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Skisofreenia

Täiskasvanud

Torendo Q-Tab´i võib võtta üks või kaks korda ööpäevas.

Ravi tuleb alustada risperidooniga 2 mg ööpäevas,. Annust võib teisel päeval suurendada kuni 4 mg-ni ööpäevas. Edaspidi võib annus püsida sama või vajadusel kohandada individuaalselt. Optimaalseim terapeutiline annus on tavaliselt 4...6 mg ööpäevas. Mõnedel patsientidel võib kasutada aeglasemat tiitrimist ning väiksemat alg- ja säilitusannust.

Annused üle 10 mg ööpäevas ei ole andnud paremaid ravitulemusi kui väiksemad annused ja nad võivad suurendada ekstrapüramidaalnähtude tekkeriski. Ohutust annustega üle 16 mg ei ole hinnatud ning seega ei ole neid soovitatav kasutada.

Eakad

Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Sõltuvalt individuaalsest ravivastusest võib seda annust suurendada 0,5 mg kaupa, kuni jõutakse annuseni 1...2 mg kaks korda ööpäevas.

Lapsed

Risperidooni ei soovitata kasutada skisofreeniaga alla 18-aastastel lastel efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Mania-episoodid bipolaarse häire korral

Täiskasvanud

Ravimit Torendo Q-Tab tuleb manustada üks kord ööpäevas, alustades 2 mg risperidooni annusega. Annust võib vajadusel muuta, mitte vähem kui 24 tunni möödudes, 1 mg võrra ööpäevas. Risperidooni võib manustada vahemikus 1 kuni 6 mg ööpäevas, et optimeerida iga patsiendi efektiivsuse ja taluvuse taset. Mania-episoodidega patsientidel ei ole tehtud uuringuid annustega rohkem kui 6 mg ööpäevas.

Nagu iga sümptomaatilise ravi puhul, tuleb ka Torendo Q-Tab´i ravi jätkamise vajadust hinnata ja kinnitada ravi käigus.

Eakad

Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Annust võib individuaalselt kohandada 0,5 mg kaks korda ööpäevas kaupa, kuni annuseni 1 kuni 2 mg kaks korda ööpäevas. Kuna kliiniline kogemus eakatel on piiratud, on vajalik ettevaatus.

Lapsed

Risperidooni ei soovitata kasutada bipolaarse maniaga alla 18-aastastel lastel efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Püsiv agressiivsus mõõduka kuni raske Alzheimeri dementsusega patsientidel

Soovitatav algannus on 0,25 mg kaks korda ööpäevas. Vajadusel võib annust individuaalselt kohandada, 0,25 mg kaks korda ööpäevas kaupa, kuid mitte sagedamini kui ülepäeviti. Enamusel patsientidel on optimaalne annus 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Mõnedele patsientidele võib aga sobida annus kuni 1 mg kaks korda ööpäevas.

Risperidooni ei tohi kasutada kauem kui 6 nädalat püsiva agressiivsusega Alzheimeri dementsusega patsientidel. Ravi ajal peab patsienti sageli ja regulaarselt jälgima ning ravi jätkamise vajadust hindama.

Sotsialiseerumata käitumishäire

5- kuni 18-aastased lapsed ja noorukid

Kehakaaluga ≥50 kg laste puhul on soovituslik algannus 0,5 mg üks kord ööpäevas. Vajadusel võib annust individuaalselt sobitada (0,5 mg üks kord ööpäevas kaupa), kuid mitte sagedamini kui ülepäeviti. Enamusel patsientidel on optimaalne annus 1 mg üks kord ööpäevas. Osadele patsientidele

võib sobida annus 0,5 mg üks kord ööpäevas ning teistele 1,5 mg üks kord ööpäevas. Kehakaaluga <50 kg laste puhul on soovituslik algannus 0,25 mg üks kord ööpäevas. Vajadusel võib annust individuaalselt sobitada (0,25 mg üks kord ööpäevas kaupa), kuid mitte sagedamini kui ülepäeviti. Enamusel patsientidel on optimaalne annus 0,5 mg üks kord ööpäevas. Osadele patsientidele võib sobida annus 0,25 mg üks kord ööpäevas ning teistele 0,75 mg üks kord ööpäevas.

Nagu iga sümptomaatilise ravi puhul, tuleb risperidoon-ravi jätkamise vajadust hinnata ja kinnitada ravi käigus.

Risperidooni ei tohi kasutada alla 5-aastastel lastel, kuna puudub kogemus sellise häire ravi osas.

Neeru- ja maksakahjustus

Neerukahjustusega patsientidel väljutatakse antipsühhootilist toimeainet organismist aeglasemalt kui normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutel. Maksafunktsiooni häirega patsientidel suureneb risperidooni vaba fraktsiooni sisaldus plasmas.

Neeru- ja maksakahjustusega patsientidel tuleb näidustusest olenemata kasutada poole väiksemaid alg ja säilitusannuseid ning annust tuleb suurendada aeglasemalt.

Risperidooni tuleb nende patsientide rühmas kasutada ettevaatusega.

Manustamisviis

Torendo Q-Tab on suukaudseks manustamiseks. Toit ei mõjuta risperidooni imendumist.

Kuna suus dispergeeruvad tabletid on haprad, siis ei tohi neid läbi pakendi fooliumi vajutada, kuna see võib tabletti kahjustada. Blisterpakend avatakse fooliumiserva üles tõmmates, mis seejärel eemaldatakse ja pärast seda kallutatakse tablett välja. Tablett tuleb manustada otsekohe pärast pakendist eemaldamist. Tablett hakkab lagunema mõne sekundi jooksul pärast keelele asetamist ja vee kasutamine ei ole tableti võtmisel vajalik. Tabletti ei tohi poolitada.

Te võite ka tableti lisada klaasi- või tassitäiele veele ning selle kohe ära juua.

Ravi on soovitatav ära jätta järk-järgult. Väga harva on kirjeldatud ägedaid ärajätunähte, nagu iiveldus, oksendamine, higistamine ja unetus, seoses suures annuses antipsühhootilise ravi järsu lõpetamisega (vt lõik 4.8). On kirjeldatud, et psühhootilised sümptomid ja tahtmatud liigutused (nagu akatiisia, düstoonia ja düskineesia) võivad taas tekkida.

Üleminek teistelt antipsühhootikumidelt

Kui ravi seisukohast on õigustatud risperidoon, tuleb ravi alguses senine ravim järk-järgult ära jätta. Kui patsient on seni kasutanud antipsühhootikumide depoovorme, tuleb järgmise süsti asemel alustada risperidooni manustamist. Parkinsonismi-vastaste ravimite vajadust tuleb perioodiliselt üle hinnata.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eakad dementsusega patsiendid

Dementsusega eakate suurenenud suremus

Atüüpiliste antipsühhootikumidega, sh risperidoon, tehtud 17 kontrollitud uuringu metaanalüüsile tuginedes, on atüüpiliste antipsühhootikumidega ravitud dementsete eakate seas suremus kõrgem kui platseebo manustajatel. Platseebokontrollitud uuringutes selles valimis oli risperidooni kasutamisel suremusnäitaja 4,0% ning platseebot saanud patsientidel 3,1%. Riskisuhe (95% usaldusintervall) oli 1,21 (0,7; 2,1). Keskmine vanus suremisel oli 86 aastat (vahemikus 67…100). Andmed mis pärinevad kahest suurest jälgimisuuringust näitasid, et eakatel dementsusega patsientidel, keda ravitakse harjumuspäraste antipsühhootikumidega, esineb samuti veidi suurem surma risk võrreldes nendega, kes ravi ei saanud. Puudulike andmete tõttu ei saa anda püsivat hinnangut riski täpse suurusjärgu kohta ja suurenenud riski põhjused on teadmata. Kui suures ulatuses võib jälgimisuuringutes avastatud

suurenenud suremus olla tingitud antipsühhootikumidest, mitte mõne(de)st patsientide omadus(t)est, ei ole veel selge.

Samaaegne ravi furosemiidiga

Risperidooni platseebokontrollitud uuringutes eakate dementsetega oli suremus suurem, kui patsiendid said samaaegset ravi furosemiidi ja risperidooniga (7,3%; keskmine vanus 89 aastat, vahemik 75…97) võrreldes ainult risperidooni (3,1%; keskmine vanus 84 aastat, vahemik 70…96) või ainult furosemiidi (4,1%; keskmine vanus 80 aastat, vahemik 67…90) saanutega. Kahes uuringus neljast täheldati samaaegselt nii furosemiidi kui ka risperidooni saanud patsientidel suremuse tõusu. Risperidooni samaaegsel kasutamisel teiste diureetikumidega (peamiselt tiasiid-diureetikumid väikestes annustes) sarnased tulemused puudusid.

Patofüsioloogiline mehhanism ei ole kindlaks tehtud ning ühtset surmapõhjust ei ole täheldatud. Siiski tuleb selle kombinatsiooni või teiste tugevate diureetikumide samaaegsel kasutamisel olla ettevaatlik ja enne kasutamist kaaluda võimalike riskide ja kasu suhet.

Risperidooniga samaaegselt teisi diureetikume võtnute seas ei täheldatud suremuse tõusu. Ravist olenemata on dehüdratsioon üldine suremuse riskifaktor ning seda tuleb seega dementsetel eakatel hoolikalt vältida.

Ajuveresoonkonna kõrvaltoimed

Randomiseeritud platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes dementsete populatsioonis leiti mõnede atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisel ligikaudu 3-kordne suurenenud risk ajuveresoonkonna kõrvaltoimete tekkeks. Peamiselt eakatel dementsetel patsientidel (>65-aastased) risperidooniga tehtud kuue kontrollitud uuringu ühendatud andmete põhjal tekkis risperidooni saanutel ajuveresoonkonna tüsistusi 3,3%-l (33/1009) ja platseebot saanutel 1,2%-l (8/712). Riskisuhe (95% usaldusintervall) oli 2,96 (1,34; 7,50). Suurenenud riski mehhanism ei ole teada. Suurenenud riski ei saa välistada teiste antipsühhootikumide või teiste patsientide erirühmade korral. Risperidooni tuleb kasutada ettevaatusega insuldi riskifaktoritega patsientidel.

Ajuveresoonkonna kõrvaltoimete risk oli märkimisväärselt kõrgem kombineeritud või vaskulaarset tüüpi dementsusega patsientidel, võrreldes Alzheimeri dementsusega patsientidega. Seetõttu ei tohiks teist tüüpi dementsust kui Alzheimeri dementsus risperidooniga ravida.

Dementsetel eakatel on soovitatav hinnata risperidooni riskide ja kasu suhet, arvestades ka ajuinsulti soodustavaid faktoreid konkreetse patsiendi puhul. Patsiente/hooldajaid tuleb hoiatada võimalikest ajuveresoonkonna tüsistuse sümptomitest (äkki tekkinud näo, käte või jalgade nõrkus või tuimus ning kõne- või nägemisprobleemid) ja vajadusest kohesest teavitamisest. Kõikide ravimeetmete vajadust tuleb hinnata viivituseta, siia alla kuulub vajadusel risperidooni-ravi lõpetamine.

Mõõduka kuni raske Alzheimeri dementsusega patsientidel tuleks püsiva agressiivsuse korral risperidooni kasutada ainult lühiaegselt - täiendavalt mittemedikamentoossetele meetmetele, mis on olnud vähe- või mittetõhusad ning kui kaasneb oht vigastada ennast või teisi.

Patsientide seisundit ning ravi jätkamise vajadust tuleb regulaarselt üle hinnata.

Ortostaatiline hüpotensioon

Risperidooni alfa-blokeeriva toime tõttu võib tekkida (ortostaatiline) hüpotensioon, seda eelkõige annuse tiitrimise perioodis. Turuletulekujärgselt on risperidooni ja vererõhuravimite samaaegsel kasutamisel kirjeldatud kliiniliselt olulist hüpotensiooni. Südameveresoonkonna haigustega (nt südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, südame juhtehäired, dehüdratsioon, hüpovoleemia, ajuveresoonkonna haigused) patsientidel tuleb risperidooni kasutada ettevaatusega ning annust suurendada järk-järgult vastavalt juhistele (vt lõik 4.2). Hüpotensiooni tekkides tuleb kaaluda väiksema annuse kasutamist.

Leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoos

Antipsühhootikumidega (sh risperidoon) on teatatud leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoosi juhtudest. Agranulotsütoosist on teatatud väga harva (< 1/10 000 patsiendil) turuletulekujärgsel jälgimisel.

Patsiente, kellel on anamneesis kliiniliselt märkimisväärne madal vere valgeliblede arv (WBC) või ravimitest põhjustatud leukopeenia/neutropeenia, tuleb ravi esimestel kuudel jälgida ja kui tekivad

esimesed kliiniliselt olulised vere valgeliblede arvu languse nähud, tuleb teiste võimalike põhjuste puudumisel kaaluda risperidoon-ravi katkestamist.

Kliiniliselt olulise neutropeeniaga patsiente tuleb hoolikalt jälgida palaviku või teiste infektsiooni sümptomite ja nähtude suhtes ning nende tekke korral kohe ravida. Raske neutropeeniaga patsientidel (neutrofiilide absoluutarv < 1 X 10/l) tuleb risperidoon-ravi katkestada ja kuni tervenemiseni jälgida vere valgeliblede arvu.

Tardiivdüskineesia/ekstrapüramidaalnähud (TD/EPS)

Dopamiini retseptoritesse antagonistilikult toimivaid ravimeid on seostatud tardiivdüskineesia tekkega, millele on iseloomulikud rütmilised tahtele allumatud liigutused, peamiselt keeles ja/või näopiirkonnas. Tardiivdüskineesia riskifaktoriks on ekstrapüramidaalsümptomite avaldumine. Kui tekivad tardiivdüskineesia sümptomid, tuleb kaaluda antipsühhootikumravi ärajätmist.

Psühhostimulante (nt metüülfenidaat) ja risperidooni samaaegselt saavate patsientide puhul tuleb olla ettevaatlik, sest ühe või mõlema ravimi kohandamisel võivad tekkida ekstrapüramidaalsed sümptomid. Ravi stimulantidega tuleb järk-järgult lõpetada (vt lõik 4.5).

Maliigne neuroleptiline sündroom (MNS)

Antipsühhootikumidega seoses on teatatud maliigsest neuroleptilisest sündroomist, mida iseloomustavad hüpertermia, lihasejäikus, autonoomne ebastabiilsus, teadvusehäired ja kreatiini fosfokinaasi sisalduse tõus seerumis. Muud nähud võivad olla müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Sel juhul tuleb kõik antipsühhootikumid sh risperidoon ära jätta.

Parkinsoni tõbi ja Lewy kehadega dementsus

Kui antipsühhootikume sh risperidooni määratakse Parkinsoni tõve või Lewy kehadega dementsusega patsientidele, peab arst kaaluma riskide ja kasu suhet. Risperidoon võib halvendada Parkinsoni tõbe. Mõlemas rühmas on suurem võimalus maliigse neuroleptilise sündroomi tekkeks ning samuti on selle rühma patsiendid tundlikumad antipsühhootikumide suhtes; sellised patsiendid eemaldati kliinilistest uuringutest. Tundlikkus võib avalduda segasuse, nürimeelsuse, ebastabiilse kõnnakuna (sagedaste kukkumistega) ning ekstrapüramidaalnähtudega.

Hüperglükeemia ja diabetes mellitus

Ravi ajal risperidooniga on teatatud hüperglükeemia ja suhkurtõve tekkest ning olemasoleva suhkurtõve ägenemisest. Mõnedel juhtudel teatati eelnevast kehakaalu tõusust, mis võis olla soodustav faktor. Harva on teatatud kaasnevast diabeetilisest koomast ning väga harva ketoatsidoosist. Soovitatav on patsienti kliiniliselt jälgida vastavalt kehtivatele antipsühhootikumide ravijuhistele. Patsiente, keda ravitakse mistahes atüüpiliste antipsühhootikumidega, kaasa arvatud risperidoon, tuleb jälgida hüperglükeemia sümptomite suhtes (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ja patsiente, kellel on diabeet, tuleb jälgida regulaarselt vere glükoositaseme muutuste suhtes.

Kehakaalu tõus

Risperidooni kasutamisel on teatatud olulisest kehakaalu suurenemisest. Kehakaalu tuleb regulaarselt jälgida.

Hüperprolaktineemia

Hüperprolaktineemia on sageli esinev kõrvaltoime risperidoonravi korral. Plasma prolaktiini sisaldust on soovitav kontrollida patsientidel, kellel esinevad võimalikud prolaktiini sisaldusega seotud kõrvaltoimed (nt günekomastia, menstruatsioonitsükli häired, anovulatsioon, viljakuse häired, libiido langus, erektsioonihäired ja galaktorröa).

Koekultuuri uuringud näitavad, et raku kasvu inimese rinna tuumorites võib stimuleerida prolaktiin. Ehkki selget seost antipsühhootikumide manustamisega ei ole kliinilistes ega epidemioloogilistes uuringutes seni demonstreeritud, on soovitatav vastava anamneesiga patsientide puhul olla ettevaatlik. Risperidooni tuleb kasutada ettevaatusega eelneva hüperprolaktineemiaga ning võimaliku prolaktiin- sõltuva tuumoriga patsientidel.

QT-intervalli pikenemine

Turuletulekujärgses perioodis on väga harva teatatud QT-intervalli pikenemisest. Nagu teiste antipsühhootikumide puhul, tuleb risperidooni määrata ettevaatusega patsientidele, kellel on südameveresoonkonna haigus, bradükardia või elektrolüütide tasakaalu häireid (nt hüpokaleemia, hüpomagneseemia) või kelle perekonnaliikmetel on QT-intervalli pikenemine, sest neil juhtudel on

suurem risk arütmia tekkeks. Eelnenu on oluline ka juhul, kui patsient saab ravimeid, mis pikendavad QT-intervalli.

Krambid

Kui patsiendil on olnud krampe või on kõrge krambilävi, tuleb risperidooni kasutada ettevaatusega

Priapism

Alfaadrenergiliste toimete blokeerimise tõttu võib risperidooni raviga seoses tekkida priapism.

Kehatemperatuuri reguleerimine

Antipsühhootikume on seostatud probleemidega kehatüve temperatuuri alandamisel. Sellele tuleb tähelepanu pöörata, kui risperidooni määratakse patsientidele, kellel võib mingil põhjusel kehatemperatuur tõusta, nt tugev kehaline koormus, kõrge temperatuuriga keskkonnas viibimine, antikoliinergilisete ravimite manustamine või dehüdratsiooni seisund.

Antiemeetiline toime

Risperidooni prekliinilistes uuringutes täheldati antiemeetilist toimet. See toime, kui tekib inimestel, võib maskeerida teatud ravimite üleannustamise või teatud haiguste (nt soolte obstruktsioon, Reye’ sündroom ja ajukasvaja) nähtusid ja sümptomeid.

Neeru- ja maksakahjustus

Neerukahjustusega patsientidel on võime elimineerida aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni vähenenud, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutega. Maksakahjustusega patsientidel on plasmas suurenenud risperidooni vaba fraktsiooni kontsentratsioon (vt lõik 4.2).

Venoosne trombemboolia

Antipsühhootikumide puhul on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Kuna antipsühhootikumravi saavatel patsientidel esineb tihti omandatud VTE riskifaktoreid, tuleb enne ravi risperidooniga ja ravi ajal kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid ning võtta kasutusele preventiivsed meetmed.

Operatsiooniaegne lõdva iirise sündroom

Patsientidel, kes saavad raviks alfa 1a-adrenergilise toime vastaseid ravimeid, sh risperidooni, on katarakti operatsiooni ajal täheldatud operatsiooniaegset lõdva iirise sündroomi (IFIS, Intraoperative floppy iris syndrome) (vt lõik 4.8).

IFIS võib suurendada silma tüsistuste riski operatsiooni ajal ja pärast seda. Enne operatsiooni tuleb silmakirurgi teavitada käesolevast või varasemast alfa 1a-adrenergilise toime vastaste ravimite kasutamisest. Võimalikku kasu alfa1-blokaatorravi katkestamisest enne katarakti operatsiooni ei ole uuritud ning seda peab kaaluma riskidega, mis tulenevad antipsühhootikumravi katkestamisest.

Lapsed

Enne risperidooni määramist sotsialiseerumata käitumishäirega lapsele või noorukile tuleb neid hinnata agressiivse käitumise füüsiliste ja sotsiaalsete põhjuste, nagu valu või sobimatud nõudmised ümbritsevatelt, suhtes.

Selles patsientide rühmas tuleb hoolikalt monitoorida risperidooni sedatiivset toimet võimalike tagajärgede tõttu õpivõimele. Risperidooni manustamisaja muutus võib parandada sedatsiooni mõju laste ja noorukite tähelepanuvõimele.

Risperidooni seostatakse vähese kehakaalu ja kehamassiindeksi tõusuga. Soovitatavad on kehakaalu mõõtmine enne ravi alustamist ja regulaarne kaalu jälgimine ravi ajal. Pikkuskasv oli pikaajalistes avatud jätku-uuringutes oodatud piirides. Pikaajalise risperidoon-ravi mõju seksuaalsele küpsemisele ja pikkuskasvule ei ole adekvaatselt uuritud.

Endokrinoloogilisi näitajaid tuleb hinnata regulaarselt pikaajalise hüperprolaktineemia võimaliku mõju tõttu laste ja noorukite kasvule ja seksuaalsele küpsemisele. Siia alla kuuluvad kehakaalu, pikkuse ja seksuaalse küpsemise, menstruatsioonitsükli ja teiste võimalike prolaktiiniga seotud mõjude hindamine.

Väikese turuletulekujärgse vaatlusuuringu tulemused näitasid, et risperidooni kasutanud isikud vanuses 8...16 aastat olid keskmiselt ligikaudu 3,0...4,8 cm pikemad kui need, kes said muud atüüpilist antipsühhootilist ravimit. Antud uuring ei olnud piisav, et teha kindlaks, kas risperidoon mõjutab lõplikku täiskasvanuea kasvupikkust või oli uuringutulemus tingitud otsesest risperidooni mõjust luukasvule või mõjutas põhihaigus luukasvu või lineaarne kasv oli tingitud põhihaiguse paremast kontrolli all hoidmisest.

Risperidoon-ravi ajal on vajalik regulaarselt hinnata ka ekstrapüramidaalnähtude ja teiste liikumishäirete suhtes.

Spetsiifilised annustamissoovitused lastele ja noorukitele vt lõik 4.2.

Teave abiainete toime kohta

See ravim sisaldab aspartaami. Aspartaam on fenüülalaniini allikas. See võib olla kahjulik fenüülketonuuriaga patsientidele.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamikaga seotud kõrvaltoimed

Ravimid, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli

Nagu teistegi antipsühhootikumide puhul, on vajalik ettevaatus, kui risperidooni manustatakse samaaegselt QT-intervalli pikendavate ravimitega, nagu antiarütmikumid (nt kinidiin, düsopiramiid, prokaiinamiid, propafenoon, amiodaroon, sotalool), tritsüklilised antidepressandid (nt amitriptülliin), tetratsüklilised antidepressandid (nt maprotiliin), osad antihistamiinikumid, teised antipsühhootikumid, osad malaariavastased ravimid (nt kiniin ja meflokiin), ja ravimitega, mis põhjustavad elektrolüütide tasakaaluhäireid (hüpokaleemia, hüpomagneseemia), bradükardiat või inhibeerivad risperidooni metabolismi maksas. See loetelu ei ole lõplik.

Tsentraalse toimega ravimid ja alkohol

Risperidooni tuleb tänu suurenenud sedatsiooniriskile kombinatsioonis teiste tsentraalse toimega ainetega (märkimisväärselt alkoholi sisaldavad ained, opiaadid, antihistamiinikumid ja bensodiasepiinid) kasutada ettevaatusega.

Levodopa ja dopamiini agonistid

Risperidoon võib antagoniseerida levodopa ja teiste dopamiini agonistide toimet. Kui selle kombinatsiooni kasutamine on vajalik, eriti Parkinsoni tõve lõppstaadiumis, tuleb määrata iga ravi väikseim efektiivne annus.

Hüpotensiivse toimega ravimid

Turuletulekujärgselt on risperidooni ja vererõhuravimite samaaegsel kasutamisel kirjeldatud kliiniliselt olulist hüpotensiooni.

Paliperidoon

Suukaudse risperidooni ja paliperidooni samaaegne kasutamine ei ole soovitatav, sest paliperidoon on risperidooni aktiivne metaboliit ning nende kahe kombinatsioon võib viia aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni toimete liitumiseni.

Psühhostimulandid

Psühhostimulantide (nt metüülfenidaat) ja risperidooni kombinatsiooni kasutamine võib põhjustada ekstrapüramidaalsete sümptomite tekkimist ühe või mõlema ravimi kohandamisel (vt lõik 4.4).

Farmakokineetikaga seotud koostoimed

Toit ei mõjuta risperidooni imendumist.

Risperidooni metabolism toimub peamiselt CYP2D6 vahendusel ja vähemal määral CYP3A4 vahendusel. Nii risperidoon kui ka selle aktiivne metaboliit 9-hüdroksürisperidoon on P-glükoproteiini (P-gp) substraadid. Toimeained, mis muudavad CYP2D6 aktiivsust või toimeained, mis tugevasti inhibeerivad või indutseerivad CYP3A4 ja/või P-gp aktiivsust, võivad mõjutada risperidooni aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetikat.

CYP2D6 tugevad inhibiitorid

Risperidooni manustamine koos tugeva CYP2D6 inhibiitoriga võib suurendada risperidooni kontsentratsioone plasmas, kuid aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni kontsentratsioon suureneb vähem. Tugeva CYP2D6 inhibiitori suured annused võivad suurendada risperidooni aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni kontsentratsioone (nt paroksetiin, vt allpool). Võib eeldada, et teised CYP2D6 inhibiitorid nagu kinidiin, võivad samamoodi mõjutada risperidooni kontsentratsioone plasmas. Alustades või lõpetades samaaegset ravi paroksetiini, kinidiini või mõne muu tugeva CYP2D6 inhibiitoriga, eriti suurte annuste korral, peab arst risperidooni annustamist uuesti hindama.

CYP3A4 ja/või P-gp inhibiitorid

Risperidooni manustamine koos tugeva CYP3A4 inhibiitoriga ja/või P-gp inhibiitoriga võib olulisel määral suurendada risperidooni aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust plasmas. Alustades või lõpetades samaaegset ravi itrakonasooli või mõne muu tugeva CYP3A4 inhibiitoriga ja/või P-gp inhibiitoriga, peab arst risperidooni annustamist uuesti hindama.

CYP3A4 ja/või P-gp indutseerijad

Risperidooni manustamine koos tugeva CYP3A4 indutseerijaga ja/või P-gp indutseerijaga võib vähendada risperidooni aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust plasmas. Alustades või lõpetades samaaegset ravi karbamasepiini või mõne muu tugeva CYP3A4 indutseerijaga ja/või P-gp indutseerijaga, peab arst risperidooni annustamist uuesti hindama. CYP3A4 indutseerijate toime sõltub ajategurist ja maksimaalse toime saabumiseni võib kuluda kuni 2 nädalat alates ravi alustamisest. Samuti võib ravi lõpetamisel CYP3A4 induktsiooni kadumine kesta vähemalt 2 nädalat.

Ulatuslikult proteiinidega seonduvad ravimid

Risperidooni manustamine koos ulatuslikult proteiinidega seonduvate ravimitega ei põhjusta kummagi ravimi kliiniliselt olulist väljatõrjumist plasmavalkudelt.

Ravimite samaaegsel kasutamisel tuleb uurida, milline on nende metabolismi tee ja võimalik annuse kohandamise vajadus.

Lapsed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel. Nende uuringute tulemuste tähendus laste jaoks on teadmata.

Psühhostimulantide (nt metüülfenidaat) ja risperidooni kombinatsiooni kasutamine lastel ja noorukitel ei mõjutanud risperidooni farmakokineetikat ega efektiivsust.

Näited

Allpool on loetletud näiteid ravimitest, mille kasutamisel võib potentsiaalselt tekkida koostoimeid või mille puhul on tõestatud, et koostoimeid risperidooniga ei esine:

Teiste ravimite mõju risperidooni farmakokineetikale

Antibiootikumid:

• Erütromütsiin, mõõdukas CYP3A4 inhibiitor ja Pgp inhibiitor, ei muuda risperidooni ja selle aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetikat.
• Rifampitsiin, tugev CYP3A4 indutseerija ja Pgp indutseerija, vähendas aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust plasmas.

Antikoliinesteraasid:

• Donepesiil ja galantamiin, nii CYP2D6 kui ka CYP3A4 substraadid, ei mõjuta kliiniliselt olulisel määral risperidooni ja selle aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetikat.

Epilepsiavastased ravimid:

• Karbamasepiini, tugeva CYP3A4 indutseerija ja Pgp indutseerija puhul on näidatud risperidooni aktiivse fraktsiooni sisalduse vähenemist plasmas. Sarnast toimet võib täheldada ka näiteks fenütoiini ja fenobarbitaali puhul, mis samuti indutseerivad CYP3A4 maksaensüüme ja Pglükoproteiine.
• Topiramaat vähendas mõõdukalt risperidooni biosaadavust, kuid ei mõjutanud aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni biosaadavust. Seega ei ole see koostoime tõenäoliselt kliiniliselt oluline.

Seenevastased ained:

• Tugeva CYP3A4 inhibiitori ja Pgp inhibiitori itrakonasooli annustamine 200 mg ööpäevas suurendas plasmas aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust ligikaudu 70% võrra, kui risperidooni annused olid 2…8 mg ööpäevas.
• Tugeva CYP3A4 inhibiitori ja Pgp inhibiitori ketokonasooli annustamine 200 mg ööpäevas suurendas plasmas risperidooni sisaldust ja vähendas 9hüdroksürisperidooni sisaldust.

Antipsühhootikumid:

• Fenotiasiinid võivad suurendada plasmas risperidooni sisaldust, kuid ei suurenda aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni.

Viirusevastased ained:

• Proteaasi inhibiitorid: ametlikke uuringuandmeid ei ole, kuid kuna ritonaviir on tugev CYP3A4 inhibiitor ja nõrk CYP2D6 inhibiitor, siis ritonaviir ja ritonaviiriga võimendatud proteaasi inhibiitorid suurendavad potentsiaalselt risperidooni aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni.

Beetablokaatorid:

• Mõned beetablokaatorid võivad suurendada risperidooni sisaldust plasmas, kuid ei mõjuta aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni.

Kaltsiumikanali blokaatorid:

• Verapamiil, mis on mõõdukas CYP3A4 inhibiitor ja Pgp inhibiitor, suurendab plasmas risperidooni sisaldust ja aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni.

Seedetrakti ravimid:

1. -H2 retseptorite antagonistid: tsimetidiin ja ranitidiin, mis on mõlemad nõrgad CYP2D6 ja CYP3A4 inhibiitorid, suurendasid risperidooni biosaadavust, kuid mõju aktiivsele antipsühhootilisele fraktsioonile oli marginaalne.

SSRI-d ja tritsüklilised antidepressandid:

• Fluoksetiin, tugev CYP2D6 inhibiitor, suurendab plasmas risperidooni sisaldust, kuid mõju aktiivsele antipsühhootilisele fraktsioonile on väiksem.
• Paroksetiin, tugev CYP2D6 inhibiitor, suurendab plasmas risperidooni sisaldust, kuid annustes kuni 20 mg ööpäevas on mõju aktiivsele antipsühhootilisele fraktsioonile nõrgem.
• Tritsüklilised antidepressandid võivad suurendada risperidooni sisaldust plasmas, kuid ei mõjuta aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni. Amitriptüliin ei mõjuta risperidooni ega aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetikat.
• Sertraliin, nõrk CYP2D6 inhibiitor, ja fluvoksamiin, nõrk CYP3A4 inhibiitor: annustes kuni 100 mg ööpäevas ei kaasne kliiniliselt olulisi muutusi risperidooni aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni kontsentratsioonides, kuid sertraliini või fluvoksamiini annused, mis on suuremad kui 100 mg ööpäevas, võivad suurendada risperidooni aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust.

Risperidooni mõju teiste ravimite farmakokineetikale

Epilepsiavastased ravimid:

• Risperidoonil ei ole kliiniliselt olulist mõju valproaadi või topiramaadi farmakokineetikale.

Antipsühhootikumid:

• Aripiprasool, CYP2D6 ja CYP3A4 substraat: risperidooni tabletid või süsted ei mõjutanud aripiprasooli ja selle aktiivse metaboliidi dehüdroaripiprasooli üldist farmakokineetikat.

Digitaalise glükosiidid:

• Risperidoonil ei ole kliiniliselt olulist mõju digoksiini farmakokineetikale.

Liitium:

- Risperidoonil ei ole kliiniliselt olulist mõju liitiumi farmakokineetikale.

Risperidooni kasutamine koos furosemiidiga

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

• Suremuse tõusu samaaegselt risperidooni ja furosemiidi saanud eakate dementsusega patsientide seas on käsitletud lõigus 4.4.

Rasedus

Risperidooni kasutamise kohta rasedatel andmed puuduvad. Loomkatsetes risperidoonil teratogeenseid toimeid ei ilmnenud, kuid täheldati muud tüüpi reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3.). Võimalik risk inimesele ei ole teada.

Raseduse kolmandal trimestril antipsühhootikumidega (sh risperidoon) kokku puutunud vastsündinutel on risk kõrvaltoimete, sealhulgas ekstrapüramidaalhäirete ja/või ärajätunähtude tekkeks, mis võivad sünnitusjärgselt erineda nii raskusastme kui ka kestuse poolest. On olnud teateid agiteerituse, hüpertoonia, hüpotoonia, värisemise, unisuse, respiratoorse distressi või toitmise probleemide esinemisest. Seetõttu tuleb neid vastsündinuid hoolikalt jälgida.

Ravimit Torendo Q-Tab ei tohi kasutada raseduse ajal, kui see ei ole hädavajalik. Kui raseduse ajal tuleb ravi katkestada, ei tohi seda teha järsku.

Imetamine

Loomkatsetes imendusid risperidoon ja 9-hüdroksü-risperidoon piima. Näidatud on ka, et risperidoon ja 9-hüdroksü-risperidoon imenduvad inimese rinnapiima vähesel määral. Puuduvad andmed kõrvaltoimete kohta rinnapiima saavatel imikutel. Seetõttu tuleb kaaluda riski olulisust imetamise ja rinnapiima saavate imikute suhtes.

Fertiilsus

Sarnaselt teistele ravimitele, millel on antagonistlik toime D2-dopamiini retseptoritele, suurendab ka risperidoon veres prolaktiini sisaldust. Hüperprolaktineemia võib pärssida hüpotalaamilist gonadotropiini vabastavat hormooni (GnRH), mille tulemusel väheneb gonadotropiini eritumine hüpofüüsist. See omakorda võib vähendada suguhormoonide tootmist nii meestel kui naistel, mis pidurdab reproduktiivset funktsiooni.

Mittekliinilistes uuringutes ei ole asjakohaseid toimeid täheldatud.

Toime reaktsioonikiirusele

Kesknärvisüsteemi ja nägemise võimalike kõrvaltoimete tõttu mõjutab Torendo Q-Tab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleb patsientidel soovitada autot juhtida ja masinatega töötada alles siis, kui on teada ravimi mõju.

Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed (sagedusega ≥10%) on parkinsonism, sedatsioon/unisus, peavalu ja unetus.

Kõrvaltoimete hulka, mis näisid olevad annusest sõltuvad, kuulusid parkinsonism ja akatiisia.

Järgnevalt on toodud kõik kõrvaltoimed, millest on teatatud kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgsel kogemusel risperidooniga, esinemissagedustega risperidooni kliiniliste uuringute järgi. Kasutatakse järgmisi termineid ja esinemissagedusi: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000) ja väga harv (<1/10 000).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

A Hüperprolaktineemia võib mõnel juhul viia günekomastia, mentruatsioonitsükli häirete, amenorröa, anovulatsiooni, galaktorröa, viljakuse häire, libiido languse, erektsioonihäirete tekkeni.

B Platseebokontrollitud uuringutes teatati diabeedi tekkest 0,18% risperidooniga ravitud patsientidel võrreldes 0,11% määraga platseebogrupis. Üldine esinemissagedus kõigis kliinilistes uuringutes oli 0,43% kõigist risperidooniga ravitud patsientidest.

C Ei täheldatud risperidooni kliinilistes uuringutes, kuid täheldati turuletulekujärgsel kogemusel risperidooniga.

DTekkida võib ekstrapüramidaalhäire: parkinsonism (sülje hüpersekretsioon, skeletilihaste rigiidsus, parkinsonism, süljevool, liigesrigiidsus, bradükineesia, hüpokineesia, masknägu, lihaste pingsus, akineesia, kuklakangestus, lihasrigiidsus, parkinsonistlik kõnnak ja ebanormaalne glabelli refleks, parkinsonismi rahuoleku treemor), akatiisia (akatiisia, rahutus, hüperkineesia ja rahutute jalgade sündroom), treemor, düskineesia (düskineesia, lihastõmblused, koreoatetoos, atetoos ja müokloonus), düstoonia. Düstoonia otsingusõnad on düstoonia, hüpertoonia, kõõrkael, tahtmatud lihaskontraktsioonid, lihaskontraktuur, blefarospasm, okulogüratsioon, keele paralüüs, näospasm, larüngospasm, müotoonia, opistotoonus, orofarüngeaalne spasm, pleurototoonus, keelespasm ja trism. Tuleb märkida, et kaasatud on laiem spekter sümptomeid, mis ei ole tingimata seotud ekstrapüramidaalhäirega. Insomnia otsingusõnad on: algne insomnia, keskmine insomnia. Krambid otsingusõnad on: Grand mal krambid. Menstruatsioonitsükli häire otsingusõnad on: ebaregulaarne menstruatsioon, oligomenorröa. Turse otsingusõnad on: üldised tursed, perfeersed tursed, pehmed tursed.

Paliperidooni ravimvormidega täheldatud kõrvaltoimed

Paliperidoon on risperidooni aktiivne metaboliit, seetõttu on nende ainete (sh nii suukaudsed kui süstitavad vormid) kõrvaltoimete profiilid üksteisega seotud. Lisaks ülalloetletud kõrvaltoimetele on paliperidooni kasutamisel täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid, mis võivad eeldatavalt esineda ka risperidooni kasutamisel.

Südame häired: posturaalse ortostaatilise tahhükardia sündroom.

Ravimirühmale tüüpilised toimed

Sarnaselt teistele antipsühhootikumidele on risperidooni turuletulekujärgses perioodis väga harva teatatud QT-intervalli pikenemisest. Teiste QT-intervalli pikendavate antipsühhootikumidega seotud südame kõrvaltoimed on muuhulgas vatsakeste arütmia, vatsakeste virvendus, vatsakeste tahhükardia, äkksurm, südameseiskus ning Torsade de Pointes.

Venoosne trombemboolia

Antipsühhootiliste ravimitega on teatatud (sagedus teadmata) venoosse trombemboolia juhtumitest, kaasa arvatud pulmonaarse emboolia ja süvaveenide tromboosi juhtumitest.

Kehakaalu tõus

6- kuni 8-nädalaste platseebokontrollitud uuringute ühendatud andmete põhjal võrreldi risperidooni ja platseeboga ravitud skisofreeniaga täiskasvanud patsiente, hinnates kehakaalu tõusu kriteeriumi ≥ 7% saavutanute osakaalu ning selgus, et statistiliselt oluliselt enam oli neid patsiente risperidooni rühmas (18%) võrreldes platseeboga (9%). Ägeda maniaga täiskasvanud patsientidega tehtud platseebokontrollitud kolmenädalaste uuringute ühendatud andmete põhjal oli kehakaalu tõus ≥ 7% risperidooni (2,5%) ja platseebo (2,4%) rühmas võrreldav ning aktiivse kontrolli rühmas kergelt suurenenud (3,5%).

Sotsialiseerumata käitumishäirega ja teiste disruptiivsete käitumishäiretega laste ja noorukite rühmas tehtud pikaajalistes uuringutes oli pärast 12-kuulist ravi keskmine kehakaalu tõus 7,3 kg. Tavalistel lastel on oodatud kehakaalu tõus vanuses 5...12 aastat 3 kuni 5 kg aastas. Vanuses 12...16 on tüdrukute kehakaalu tõus aastas endiselt 3 kuni 5 kg, kuid poistel ligikaudu 5 kg aastas.

Lisateave patsientide erirühmade kohta

Järgmiselt on kirjeldatud kõrvaltoimed, mis tekkisid dementsusega eakatel patsientidel ning lastel sagedamini kui täiskasvanutel.

Eakad dementsusega patsiendid

Eakatel dementsusega patsientidel kirjeldati kliiniliste uuringute kõrvaltoimete teatistes transitoorset ajuisheemia atakki ja ajuveresoonkonna ägedat haigust, vastavalt sagedusega 1,4% ja 1,5%. Peale selle

kirjeldati eakatel dementsusega patsientidel sagedusega ≥5% ning vähemalt kaks korda sagedamini kui teistes täiskasvanute valimites järgmisi kõrvaltoimeid: kuseteede infektsioon, perifeerne turse, letargia ja köha.

Lapsed

Üldiselt on lastel tekkida võivad kõrvaltoimed eeldatavalt sarnased täiskasvanute kõrvaltoimetega. Järgmisi kõrvaltoimeid kirjeldati kliinilistes uuringutes lastel (5…17-aastased) sagedusega ≥5% ning vähemalt kaks korda sagedamini kui täiskasvanutel: somnolentsus/sedatsioon, väsimus, peavalu, söögiisu tõus, oksendamine, ülemiste hingamisteede infektsioon, ninalimaskesta turse, kõhuvalu, pearinglus, köha, püreksia, treemor, kõhulahtisus ja enurees.

Pikaajalise risperidoonravi mõju seksuaalsele küpsemisele ja kasvule ei ole adekvaatselt uuritud (vt lõik 4.4 alalõik“Lapsed”).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Üldiselt on kirjeldatud nähud ja sümptomid olnud iseloomulikud risperidooni ülemääraselt väljendunud farmakoloogilisele toimele. Nendeks sümptomiteks on olnud unisus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon ning ekstrapüramidaalsed häired. Üleannustamise korral on täheldatud QT-intervalli pikenemist ja krampe. Risperidooni ja paroksetiini kombineeritud üleannustamisega seoses on teatatud Torsade de Pointes’ tekkest.

Ägeda üleannustamise korral tuleks arvestada mitme toimeaine kombineeritud kasutamise võimalusega.

Ravi

Vabastada hingamisteed ning tagada piisav hapnikuga varustatus ja ventilatsioon. Kui ravimi manustamisest on möödas alla 1 tunni, võib kaaluda maoloputuse tegemist (pärast intubatsiooni, kui patsient on teadvuseta) ja aktiivsöe manustamist koos lahtistitega. Koheselt tuleb alustada kardiovaskulaarse monitooringuga, ning elektrokardiograafiline jälgimine peaks olema püsiv, et avastada võimalikud südame rütmihäired.

Risperidoonile ei ole spetsiifilist antidooti. Seetõttu tuleb rakendada vastavaid toetavaid meetmeid. Hüpotensiooni ja võimalikku tsirkulatoorset kollapsit peab ravima vastavalt intravenoosse infusiooni ja/või sümpatomimeetiliste ravimite manustamisega. Kui tekivad väljendunud ekstrapüramidaalhäired, tuleb manustada antikoliinergilisi ravimeid. Hoolikas patsiendi meditsiiniline jälgimine peab jätkuma kuni patsiendi seisundi normaliseerumiseni.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised antipsühhootilised ained, ATC kood: N05AX08

Toimemehhanism

Risperidoon on ainulaadsete omadustega selektiivne monoamiinergiline antagonist, millel on suur afiinsus nii serotoniini -5-HT kui ka -dopamiiniretseptoriteD suhtes. Risperidoon seondub ka -alfa- adrenergiliste retseptoritega ning väiksema afiinsusega -histamiinergilisteH ja -adrenergilistealfa- retseptoritega. Risperidoon ei seondu kolinoretseptoritega. Kuigi risperidoon on tugev D- dopamiiniretseptorite antagonist, mis arvatakse kõrvaldavat nn positiivseid skisofreenia sümptomeid, põhjustab ta vähem motoorika pärssimist ja katalepsiat kui klassikalised neuroleptikumid. Valdavad tsentraalsed serotoniinoblokeerivad ja dopaminoblokeerivad toimed võivad vähendada risperidooni kalduvust ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete tekkele ning laiendada terapeutilist kasutusala ka

skisofreenia negatiivsete ja afektiivsete sümptomite suhtes.

Farmakodünaamilised toimed

Kliiniline efektiivsus

Skisofreenia

Risperidooni tõhusus skisofreenia lühiajalises ravis on kinnitatud nelja uuringuga, mille kestus oli 4 kuni 8 nädalat ning kus osales üle 2500 patsiendi, kes vastasid skisofreenia DSM-IV kriteeriumidele. Kuuenädalases platseebokontrollitud uuringus, kus risperidooni tiitriti annuseni 10 mg kaks korda päevas, olid risperidooni näitajad platseebost paremad BPRS (Brief Psychiatric Rating Scale) üldskoori osas. Kaheksanädalases platseebokontrollitud uuringus nelja risperidooni fikseeritud annusega (2, 6, 10 ja 16 mg päevas, võetuna kaks korda päevas) olid kõik neli rühma PANSS (Positive and Negative Syndrome Scale) üldskoori osas platseebost paremad. Kaheksanädalases annuste võrdlemise uuringus risperidooni viie fikseeritud annusega (1, 4, 8, 12 ja 16 mg päevas, võetuna kaks korda päevas) oli 4, 8 ja 16 mg päevas risperidooni rühmade PANSS üldskoorid paremad kui 1 mg risperidooni rühmas. Neljanädalases platseebokontrollitud uuringus, kus võrreldi risperidooni kahte fikseeritud annust (4 ja 8 mg päevas, võetuna üks kord päevas), olid mõlemad risperidooni rühmad platseebost paremad mitme PANSS näitaja osas, sh PANSS üldskoor ja ravile reageerimise näitaja (PANSS üldskoori >20% langus). Pikaajalises uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega, kes vastasid skisofreenia DSM-IV kriteeriumidele ja kelle seisund oli antipsühhootilise ravi foonil kliiniliselt stabiilne vähemalt 4 nädalat, randomiseeriti osalejad risperidooni 2 kuni 8 mg päevas või haloperidooli rühma üheks või kaheks aastaks retsidiivi jälgimiseks. Risperidooni saanud patsientidel tekkis selles ajaperioodis retsidiivi oluliselt hiljem kui haloperidooli saanutel.

Mania episoodid bipolaarse häire korral

Risperidooni monoteraapia tõhusus bipolaarse häire mania episoodide ägedas ravis tõestati kolmes topeltpimedas platseebokontrollitud monoteraapia uuringus, kus osales ligikaudu 820 patsienti, kellel oli DSM-IV kriteeriumidele vastav I tüüpi bipolaarne häire. Kolmes uuringus oli risperidooni annus 1 kuni 6 mg päevas (algannus 3 mg kahes uuringus ja ühes uuringus 2 mg) platseebost oluliselt parem eelmääratletud primaarse lõpp-punkti osas, milleks oli YMRS (Young Mania Rating Scale) üldskoori muutus algnäitajast 3. nädalal. Sekundaarse tõhususe tulemusnäitajad olid üldiselt kooskõlas primaarse tulemusnäitajaga. Risperidooni rühmas oli oluliselt rohkem patsiente, kelle YMRS üldskoor oli algnäitajaga võrreldes väiksem. Üks kolmest uuringust sisaldas haloperidooli rühma ning 9-nädalast topeltpimedat säilitusravi faasi. Tõhusus püsis kogu 9-nädalase säilitusravi perioodi. YMRS üldskoori muutus algnäitaja suhtes paranes pidevalt ning oli 12. nädalal risperidooni ja haloperidooli rühmas võrreldav.

Risperidooni tõhusust ägeda mania ravis (lisaks meeleolu stabiliseerimisele) kinnitati ühes kahest kolmenädalasest topeltpimedast uuringust, kus osales ligikaudu 300 patsienti, kes vastas bipolaarse I tüübi häire DSM-IV kriteeriumidele. Ühes kolmenädalases uuringus oli 1 kuni 6 mg päevas risperidooni (algannusega 2 mg päevas) kombinatsioonis liitumi või valproaadiga parem kui ainult liitium või valproaat. Tulemusi hinnati eelmääratletud primaarse tulemusnäitaja osas, milleks oli YMRS üldskoori muutus algnäitajast 3. nädalaks. Teises kolmenädalases uuringus vähendas 1 kuni 6 mg päevas risperidooni (algannusega 2 mg päevas) kombinatsioonis liitiumi, valproaadi või karbamasepiiniga YMRS üldskoori samaväärselt kui ainult liitium, valproaat või karbamasepiin. Uuringu sellise tulemuse võimalik seletus on risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni kliirensi aktiveerimine karbamasepiini vahendusel, mis viis risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni subterapeutilise sisalduseni. Kui karbamasepiini rühm jäeti post-hoc analüüsist välja, vähendas risperidooni ja liitumi või valproaadi kombinatsioon YMRS üldskoor paremini kui ainult liitium või valproaat.

Püsiv agressiivsus dementsetel patsientidel

Risperidooni tõhusus dementsuse käitumuslike ja psühholoogiliste sümptomite (Behavioural and Psychological Symptoms of Dementia, BPSD – siia alla kuuluvad käitumishäired, nagu agressiivsus, agitatsioon, psühhoos, aktiivsus ja afektiivsed häired) ravis kinnitati kolmes topeltpimedas, platseebokontrollitud uuringus 1150 eakal mõõduka kuni raske dementsusega patsiendil. Ühes uuringus hinnati risperidooni fikseeritud annuseid 0,5, 1 ja 2 mg päevas. Kahes muudetavate annuste uuringus kasutati risperidooni annuseid vahemikus 0,5 kuni 4 mg päevas ja 0,5 kuni 2 mg päevas. Risperidoon oli statistiliselt oluliselt ja ka kliiniliselt tõhusam agressiivsuse ravis ja vähem tõhus

agitatsiooni ja psühhoosiga eakate dementsete patsientide ravis (hinnatuna Behavioural Pathology in Alzheimer’s Disease Rating Scale [BEHAVE-AD] ja Cohen-Mansfield Agitation Inventory [CMAI] alusel). Risperidooni raviefekt ei sõltunud MMSE testi skoorist (ja järelikult dementsuse raskusest); risperidooni sedatiivsetest omadustest; psühhoosi puudumisest või olemasolust; dementsuse tüübist (Alzheimeri tõvega seotud, vaskulaarset tüüpi või segatüüpi) (vt ka lõik 4.4).

Lapsed

Sotsialiseerumata käitumishäire

Risperidooni tõhusus disruptiivsete käitumishäirete lühiajalises ravis kinnitus kahes topeltpimedas platseebokontrollitud uuringutes ligikaudu 240 patsiendiga vanuses 5…12 aastat, kes olid DSM-IV kriteeriumi järgi disruptiivsete käitumishäiretega ja piiripealse intellektiga või kerge kuni keskmise vaimse puude/õppimisehäirega. Kahes uuringus oli risperidoon annuses 0,02 kuni 0,06 mg/kg/päevas oluliselt parem kui platseebo eelmääratletud primaarse tulemusnäitaja osas, st 6. nädala Nisonger- Child Behaviour Rating Form (N-CBRF) Conduct Problem alaskaala muutuse osas algnäitajast.

Farmakokineetilised omadused

Torendo Q-Tab suus dispergeeruvad tabletid on bio-ekvivalentsed Torendo õhukese polümeerikattega tablettidega. Risperidoon metaboliseeritakse 9-hüdroksü-risperidooniks, millel on risperidooniga sarnane farmakoloogiline aktiivsus (vt Biotransformatsioon ja eritumine)

Imendumine

Risperidoon imendub pärast suukaudset manustamist täielikult ning maksimaalne plasmakontsentratsioon kujuneb 1...2 tunniga. Risperidooni absoluutne suukaudne biosaadavus on 70% (CV=25%). Risperidooni suhteline suukaudne biosaadavus tableti puhul on lahusega võrreldes 94% (CV=10%). Imendumist ei mõjuta toit ja seega võib risperidooni manustada söögikordadest sõltumatult. Risperidooni püsiseisund saavutatakse enamusel patsientidel ühe päevaga. 9-hüdroksü- risperidooni püsiseisund saavutatakse 4…5 päevaga.

Jaotumine

Risperidoon jaotub organismis kiiresti. Jaotusruumala on 1...2 l/kg. Vereplasmas on risperidoon seondunud albumiiniga ja -happelisealfa- glükoproteiiniga. Risperidoon on plasmavalkudega seondunud 90% ulatuses ja 9-hüdroksü-risperidoon 77% ulatuses.

Biotransformatsioon ja eritumine

Risperidoon metaboliseeritakse CYP2D6 vahendusel 9-hüdroksü-risperidooniks, millel on sarnane farmakoloogiline toime kui risperidoonil. Risperidoon ja 9-hüdroksü-risperidoon koos moodustavad aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni. Geneetilise polümorfismi aineks on CYP2D6. CYP2D6 intensiivsed metaboliseerijad muudavad kiirelt risperidooni 9-hüdroksü-risperidooniks, samas kui nõrgad CYP2D6 metaboliseerijad teevad seda palju aeglasemalt. Ent intensiivsetel metaboliseerijatel on madalam risperidooni ja kõrgem 9-hüdroksü-risperidooni kontsentratsioon võrreldes nõrkade metaboliseerijatega, risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni farmakokineetika koosmanustatuna (nt aktiivne antipsühhootiline fraktsioon) peale ühte või mitut annust on CYP2D6 intensiivsetel ja nõrkadel metaboliseerijatel sarnased.

Teine risperidooni metaboolne rada toimub N-dealküülimisel. In vitro uuringud inimese maksa mikrosoomidega näitasid, et risperidoon ei pärsi kliiniliselt olulistes kontsentratsioonides nende ravimite metabolismi, mida vahendavad tsütokroom P450 isoensüümid, sh CYP1A2, CYP2A6, CYP2C8/9/10, CYP2D6, CYP2E1, CYP3A4 ja CYP3A5. Üks nädal pärast manustamist eritub 70% annusest uriiniga ja 14% väljaheitega. Uriinis on risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni osakaal 35…45% annusest. Ülejäänud on inaktiivsed metaboliidid. Pärast suukaudset manustamist psühhootilistele patsientidele elmineeritakse ravim poolväärtusajaga 3 tundi. 9-hüdroksü-risperidooni ja aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni eliminatsiooni poolväärtusaeg on 24 tundi.

Lineaarsus/mittelineaarsus

Risperidooni plasmakontsentratsioonid on terapeutilises annusevahemikus annusega proportsionaalsed.

Eakad, neeru- ja maksakahjustus

Suukaudse risperidooni ühe annuse farmakokineetika uuringus olid toimeaine antipsühhootilise fraktsiooni plasmakontsentratsioonid keskmiselt 43% suuremad, poolväärtusaeg 38% pikem ning antipsühhootilise fraktsiooni kliirens eakatel 30% vähenenud. Mõõduka neeruhaigusega täiskasvanutel oli aktiivse osa kliirens ~48% noorte tervete täiskasvanute kliirensist. Raskekujulise neeruhaigusega täiskasvanutel oli aktiivse osa kliirens ~31% noorte tervete täiskasvanute kliirensist. Aktiivse osa poolväärtusaeg oli noortel täiskasvanutel 16,7 tundi, mõõduka neeruhaigusega täiskasvanutel 24,9 tundi (või ~1,5 korda pikem võrreldes noorte täiskasvanutega) ja raskekujulise neeruhaigusega patsientidel 28,8 tundi (või ~1,7 korda pikem võrreldes noorte täiskasvanutega). Risperidooni plasmakontsentratsioonid olid maksapuudulikkusega patsientidel normaalsed, kuid risperidooni vaba fraktsioon suurenes plasmas ligikaudu 37,1%. Risperidooni ja aktiivse osa suukaudne kliirens ning eliminatsiooni poolväärtusaeg mõõduka ja raskekujulise maksakahjustusega täiskasvanutel ei erinenud oluliselt tervete noorte täiskasvanute parameetritest.

Lapsed

Lastel on risperidooni, 9-hüdroksü-risperidooni ja kogu toimiva fraktsiooni farmakokineetika sarnane täiskasvanutele.

Sugu, rass ja suitsetamisharjumused

Populatsiooni farmakokineetilisest analüüsist ei selgunud soo, rassi ja suitsetamisharjumuste olulist mõju risperidooni või aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetikasse.

Prekliinilised ohutusandmed

(Sub)kroonilise toksilisuse uuringutes, kus ravimit hakati manustama seksuaalselt ebaküpsetele rottidele ja koertele, täheldati annusest sõltuvat mõju nii isas- kui ka emaslooma genitaaltraktile ja rinnanäärmetele. Need mõjud sõltusid suurenenud prolaktiini sisaldusest seerumis, mis tulenes risperidooni -dopamiiniD reptseptoreid aktiveerivast toimest. Lisaks näitasid koekultuuride uuringud, et raku kasv võib olla stimuleeritud prolaktiini tõttu inimeste rinnakasvajate puhul. Risperidoon ei olnud rottidele ja küülikutele teratogeense toimega. Rottidel tehtud reproduktsiooniuuringutes risperidooniga täheldati kahjulikku toimet vanemate paaritumiskäitumisele ning järeltulijate sünnikaalule ja elulemusele. Risperidooni emakasisest manustamist rottidele seostati täiskasvanueas kognitiivsuse defitsiidiga.Teised antagonistid on tiinetele loomadele manustatuna põhjustanud negatiivseid toimeid järeltulijate õppimis- ja motoorse arengu võimele. Toksilisuse uuringus noortel rottidel täheldati poegadel suremuse suurenemist ja mahajäämust füüsilises arengus. Noortel koertel läbi viidud 40-nädalases uuringus hilines seksuaalne küpsemine. Koertel jäi pikkade luude kasv AUC põhjal muutumatuks, kui kasutati annuseid, mis olid 3,6 korda suuremad kui maksimaalne ekspositsioon noorukitel (1,5 mg ööpäevas); mõju pikkadele luudele ja seksuaalsele küpsemisele avaldus siis, kui kasutati annuseid, mis olid 15 korda suuremad kui maksimaalne ekspositsioon noorukitel.

Risperidoon ei olnud genotoksiline. Risperidooni suukaudse kartsinogeensuse uuringutes rottidel ja hiirtel suurendas toimeaine hüpofüüsi adenoome (hiirtel), endokriinseid pankrease adenoome (rotil) ja rinnanäärme adenoome (mõlemal liigil). Need kasvajad võivad olla seotud dopamiini D2 antagonismi pikenemisega ja hüperprolaktineemiaga. Nende närilistel kindlaks tehtud kasvajate olulisus inimesele pole teada. Loomuuringud näitavad in vitro ja in vivo, et suures annuses risperidoon võib põhjustada QT-intervalli pikenemist, mis on teoreetiliselt seotud Torsade de pointes kõrgenenud riskiga patsientidel.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Mannitool (E421)

Aluseline butüleeritud metakrülaadi kopolümeer

Povidoon K-25

Mikrokristalliline tselluloos

Väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos

Aspartaam (E951)

Krospovidoon

Punane raudoksiid (E172)

Rohelise mündi maitse- ja aroomiaine

Piparmündi maitse- ja aroomiaine

Kaltsiumsilikaat

Magneesiumstearaat

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

OPA/Alu/PVC/Alu blisterpakend

Pakendi suurused: 20, 28, 30, 50, 56, 60, 98 või 100 tabletti karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6

8501 Novo mesto Sloveenia

MÜÜGILOA NUMBRID

Torendo Q-Tab 0,5 mg: 528906

Torendo Q-Tab 1 mg: 528806

Torendo Q-Tab 2 mg: 529006

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 15.12.2006

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 26.09.2011

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Oktoober 2018