Sobycombi - tablett (5mg +5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Sobycombi, 5 mg/5 mg tabletid
Sobycombi, 5 mg/10 mg tabletid
Sobycombi, 10 mg/5 mg tabletid
Sobycombi, 10 mg/10 mg tabletid
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Sobycombi, 5 mg/5 mg tabletid
Üks tablett sisaldab 5 mg bisoproloolfumaraati ja 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina). Sobycombi, 5 mg/10 mg tabletid
Üks tablett sisaldab 5 mg bisoproloolfumaraati ja 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina). Sobycombi, 10 mg/5 mg tabletid
Üks tablett sisaldab 10 mg bisoproloolfumaraati ja 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina). Sobycombi, 10 mg/10 mg tabletid
Üks tablett sisaldab 10 mg bisoproloolfumaraati ja 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina).
INN. Bisoprololum, amlodipinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Tablett.
5 mg/5 mg tabletid: Valged, ümmargused, kaksikkumerad kaldservadega tabletid (diameeter 6,9...7,1 mm, paksus 3,0...5,0 mm).
5 mg/10 mg tabletid: Valged, ümmargused, kergelt kaksikkumerad kaldservadega tabletid, mille ühel küljel on graveering ’CS’ (diameeter 10,0...10,2 mm, paksus 3,4...5,0 mm).
10 mg/5 mg tabletid: Valged, ovaalsed, kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon (pikkus 13,0...13,3 mm, laius 8 mm, paksus 3,4...5,0 mm). Poolitusjoon ei ole ette nähtud tableti poolitamiseks.
10 mg/10 mg tabletid: Valged, ümmargused, kergelt kaksikkumerad kaldservadega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon (diameeter 10,0...10,2 mm, paksus 3,4...5,0 mm). Poolitusjoon ei ole ette nähtud tableti poolitamiseks.
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Essentsiaalse hüpertensiooni ja/või stabiilse südame isheemiatõve ravi patsientidel, kellel bisoprolooli ja amlodipiini samade annuste koosmanustamine on taganud piisava vererõhu languse.
Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Sobycombi soovitatav annus on üks tablett päevas.
Fikseeritud annuste kombinatsioon ei sobi ravi alustamiseks.
Enne üleminekut Sobycombi’le peab patsiendi vererõhk olema piisavalt langenud samal ajal võetavate üksikkomponentide stabiilsete annustega. Ülemineku ajal peab Sobycombi annus põhinema kombineeritud ravimi üksikkomponentide annustel.
Kui mis tahes põhjusel (nt värskelt diagnoositud seotud haigus, patsiendi seisundi muutus ravimite koostoimete tõttu) on vajalik fikseeritud kombinatsiooni ükskõik kumma toimeaine annustamise muutmine, tuleb sobiva annuse määramiseks hakata uuesti kasutama individuaalseid komponente.
Ravi järsku katkestamist ei soovitata ja see võib põhjustada patsiendi seisundi ägedat halvenemist.
Eakad patsiendid
Annuse kohandamine ei ole vajalik.
Neerukahjustusega patsiendid
Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientide puhul ei ole annuse kohandamine vajalik.
Amlodipiin ei ole dialüüsitav. Amlodipiini tuleb manustada eriti ettevaatlikult patsientidele, kes saavad dialüüsravi (vt lõik 4.4).
Raske neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ei tohi bisoprolooli ööpäevane annus ületada 10 mg.
Maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole annustamissoovitused kindlaks määratud. Amlodipiini farmakokineetikat raske maksakahjustuse korral ei ole uuritud. Raske maksakahjustuse korral ei tohi bisoprolooli ööpäevane annus ületada 10 mg.
Lapsed
Sobycombi ohutus ja efektiivsus lastel vanuses kuni 18 aastat ei ole tõestatud. Sobycombi’t ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 18 aasta.
Manustamisviis
Sobycombi tablette tuleb võtta hommikul ja neid võib võtta koos toiduga või ilma. Tabletid tuleb koos vedelikuga alla neelata ja neid ei tohi närida.
Vastunäidustused
Bisoprolooli komponendiga seotud:
- äge südamepuudulikkus või südamepuudulikkuse dekompensatsiooni episoodid, mis vajavad veenisisest inotroopset ravi,
- kardiogeenne šokk,
- teise või kolmanda astme atrioventrikulaarne blokaad (ilma südamestimulaatorita),
- siinussõlme nõrkuse sündroom,
- sinoatriaalne blokaad,
- sümptomaatiline bradükardia,
- sümptomaatiline hüpotensioon,
- raske bronhiaalastma,
- perifeersete arterite oklusiivse haiguse või Raynaud’ sündroomi rasked vormid,
- ravimata feokromotsütoom (vt lõik 4.4),
- metaboolne atsidoos.
Amlodipiini komponendiga seotud:
- raske hüpotensioon,
- šokk (sealhulgas kardiogeenne šokk),
- vasaku vatsakese väljavoolutrakti obstruktsioon (nt raske aordistenoos),
- hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus pärast ägedat südamelihase infarkti.
Sobycombi’ga seotud:
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
- Ülitundlikkus bisoprolooli, amlodipiini, dihüdropüridiini derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Eriti südame isheemiatõvega patsientidel ei tohi ilma selge näidustuseta ravi Sobycombi’ga bisoprolooli komponendi tõttu järsku lõpetada, kuna see võib põhjustada südame seisundi halvenemist.
Ravi alustamine ja lõpetamine Sobycombi’ga nõuab bisoprolooli komponendi tõttu regulaarset jälgimist.
Sobycombi’t tuleb bisoprolooli komponendi tõttu kasutada ettevaatlikult järgmiste seisundite puhul:
- bronhospasm (bronhiaalastma, hingamisteede obstruktiivsed haigused),
- veresuhkru väärtuste suurte kõikumistega suhkurtõbi, hüpoglükeemia sümptomid võivad olla maskeeritud,
- range paastumine,
- käimasolev desensibiliseeriv ravi. Nagu teised beetablokaatorid, võib bisoprolool suurendada nii tundlikkust allergeenide suhtes kui anafülaktiliste reaktsioonide raskust. Epinefriin ei avalda sageli oodatavat ravitoimet,
- esimese astme atrioventrikulaarne blokaad,
- Prinzmetali stenokardia,
- perifeersete arterite oklusiivne haigus. Sümptomid võivad süveneda eriti ravi alustamisel,
- üldanesteesia.
Bisoprolooli kombineerimist verapamiili või diltiaseemi tüüpi kaltsiumiantagonistidega, I klassi antiarütmikumidega ja tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete ravimitega üldiselt ei soovitata, vaadake üksikasju lõigust 4.5.
Patsiendid, kes saavad üldanesteesiat
Üldanesteesiat saavatel patsientidel vähendab beetablokaad arütmiate ja müokardi isheemia esinemissagedust anesteesia sissejuhatamise ja intubeerimise ajal ning operatsioonijärgses perioodis. Praegusel ajal soovitatakse säilitusravi beetablokaatoritega jätkata operatsiooni ajal. Anestesioloog peab olema teadlik beetablokaadist võimalike koostoimete tõttu muude ravimitega, mis põhjustavad bradüarütmiaid, reflektoorse tahhükardia nõrgenemist ja verekaotuse kompenseerimise reflektoorse võime vähenemist. Kui enne operatsiooni peetakse vajalikuks katkestada ravi beetablokaatoritega, tuleb seda teha järk-järgul ning ravi peab olema lõppenud ligikaudu 48 tundi enne anesteesiat.
Bronhiaalastma või teiste krooniliste obstruktiivsete kopsuhaigustega patsiendid
Kuigi kardioselektiivsed (beta1) beetablokaatorid võivad kopsufunktsiooni mõjutada vähemal määral kui mitte-selektiivsed beeta-blokaatorid, tuleb neid vältida obstruktiivsete hingamisteede haigustega patsientidel, v.a juhul, kui nende kasutamine on kliiniliselt põhjendatud. Kui ravi on põhjendatud, võib bisoprolooli kasutada ettevaatusega. Obstruktiivsete hingamisteede haigustega patsientidel tuleb ravi bisoprolooliga alustada väikseima võimaliku annusega ning patsiente tuleb hoolikalt jälgida uute sümptomite (nt hingeldus, füüsilise koormuse talumatus, köha) suhtes. Bronhiaalastma või teiste krooniliste obstruktiivsete kopsuhaiguste korral, mis võivad põhjustada sümptomeid, tuleb kaasuvalt manustada bronhodilateerivat ravi. Mõnikord võib astmaga patsientidel esineda hingamisteede resistentsuse suurenemine, mistõttu võib olla vajalik beeta2-stimulantide annuse suurendamine.
Psoriaasiga patsiendid
Patsientidele, kellel esineb või on esinenud psoriaas, tohib anda beetablokaatoreid (nt bisoprolool) alles pärast kasu ja riski suhte hoolikat kaalumist.
Feokromotsütoomiga patsiendid
Feokromotsütoomiga patsientidele tohib manustada bisoprolooli alles pärast alfaretseptorite blokaadi.
Türeotoksikoos
Ravi ajal bisoprolooliga võivad türeotoksikoosi sümptomid olla maskeeritud.
Hüpertensiivne kriis
Amlodipiini ohutus ja efektiivsus hüpertensiivse kriisi korral ei ole tõestatud.
Südamepuudulikkusega patsiendid
Südamepuudulikkusega patsiente tuleb amlodipiini komponendi tõttu ravida ettevaatlikult. Raske südamepuudulikkusega (NYHA klass III ja IV) patsientide pikaajalises platseeboga kontrollitud uuringus teatati kopsuturse suuremast esinemissagedusest amlodipiiniga ravitud rühmas võrreldes platseeborühmaga. Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, sest need võivad suurendada edasiste kardiovaskulaarsete sündmuste ja suremuse riski.
Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Maksakahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused suurenenud; soovitatavaid annuseid ei ole kindlaks määratud. Seetõttu tuleb ravi amlodipiiniga alustada annustamisulatuse madalamast otsast ja olla ettevaatlik nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustusega patsientidel võib olla vajalik annuse aeglane tiitrimine ja hoolikas jälgimine.
Kasutamine neerukahjustuse korral
Neil patsientidel võib kasutada amlodipiini tavalisi annuseid. Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerukahjustuse raskusega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Bisoprolooli komponendiga seotud
Mittesoovitatavad kombinatsioonid
Verapamiili tüüpi ja vähemal määral diltiaseemi tüüpi kaltsiumiantagonistid: negatiivne mõju kontraktiilsusele ja atrioventrikulaarsele juhtivusele. β-blokaatoritega ravitavatel patsientidel võib verapamiili veenisisene manustamine põhjustada väljendunud hüpotensiooni ja atrioventrikulaarset blokaadi.
Tsentraalselt toimivad antihüpertensiivsed ravimid nagu klonidiin ja muud (nt metüüldopa, moksonidiin, rilmenidiin): samaaegne tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete ravimite tarvitamine võib süvendada südamepuudulikkust, vähendades tsentraalset sümpaatilist toonust (südame löögisageduse ja väljutusmahu vähenemine, vasodilatatsioon). Ravi järsk lõpetamine, eriti enne beetablokaatorite ravi lõpetamist, võib suurendada „tagasilöögihüpertensiooni“ riski.
Kombinatsioonid, mida tuleb kasutada ettevaatlikult
Dihüdropüridiini tüüpi kaltsiumiantagonistid nagu felodipiin ja amlodipiin: samaaegne kasutamine võib suurendada hüpotensiooni riski ja ei saa välistada vatsakese pumbafunktsiooni edasise halvenemise suuremat riski südamepuudulikkusega patsientidel.
I klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, disopüramiid, lidokaiin, fenütoiin, flekainiid, propafenoon): võib tugevneda toime atrioventrikulaarsele ülejuhteajale ja suureneda negatiivne inotroopne toime.
III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon): toime atrioventrikulaarsele ülejuhtajale võib olla
suurenenud.
Toopilised beetablokaatorid (nt silmatilgad glaukoomi raviks) võivad tugevdada bisoprolooli süsteemseid toimeid.
Parasümpatomimeetilised ravimid: samaaegne kasutamine võib pikendada atrioventrikulaarset ülejuhteaega ja suurendada bradükardia riski.
Insuliin ja suukaudsed antidiabeetilised ravimid: veresuhkrut langetava toime tugevnemine. Beeta- adrenoretseptorite blokaad võib maskeerida hüpoglükeemia sümptomeid.
Anesteetikumid: reflektoorse tahhükardia nõrgenemine ja hüpotensiooni riski suurenemine (lisateavet üldanesteesia kohta vt ka lõik 4.4).
Südameglükosiidid: südame löögisageduse vähenemine, atrioventrikulaarse ülejuhteaja pikenemine.
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA): MSPVA-d võivad vähendada bisoprolooli hüpotensiivset toimet.
β-sümpatomimeetikumid (nt isoprenaliin, dobutamiin): Kombinatsioon bisoprolooliga võib vähendada mõlema ravimi toimet.
Sümpatomimeetikumid, mis aktiveerivad nii beeta- kui alfa-adrenoretseptoreid (nt noradrenalin, adrenalin): Kombinatsioon bisoprolooliga võib esile tuua ravimite alfa-adrenoretseptorite poolt vahendatud vasokonstriktiivsed toimed, mis tõstavad vererõhku. Selliseid koostoimeid peetakse tõenäolisemaks mitteselektiivsete beeta-blokaatorite puhul.
Samaaegne kasutamine koos antihüpertensiivsete ravimitega ning muude ravimitega, millel esineb vererõhku langetav potentsiaal (nt tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid, fenotiasiinid) võib suurendada hüpotensiooni riski.
Kombinatsioonid, mille kasutamist tuleb kaaluda
Meflokviin: suurenenud bradükardia risk.
Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (välja arvatud MAO-B inhibiitorid): beeta-blokaatorite hüpotensiivne toime tugevnemine, kuid samuti hüpertensiivse kriisi tekkerisk.
Amlodipiini komponendiga seotud
Teiste ravimite mõju amlodipiinile
CYP3A4 inhibiitorid: amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seentevastased asoolid, makroliidid, nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või diltiaseem) võib põhjustada olulist amlodipiini ekspositsiooni suurenemist, mistõttu suureneb risk hüpotensiooni tekkeks. Nende farmakokineetiliste variatsioonide kliiniline väljendus võib olla tugevam eakatel patsientidel. Seega võib olla vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine.
CYP3A4 indutseerijad: samaaegsel manustamisel teadaolevate CYP3A4 indutseerijatega võib amlodipiini plasmakontsentratsioon varieeruda. Seetõttu tuleb nii samaaegse manustamise ajal kui selle järgselt jälgida vererõhku ning kaaluda annuse kohandamist, seda eeskätt tugevate CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, liht-naistepuna) puhul.
Amlodipiini mõju teistele ravimitele
Amlodipiini vererõhku langetav toime liitub teiste antihüpertensiivsete omadustega ravimite vererõhku langetava toimega.
Takroliimus: amlodipiiniga koosmanustamisel on risk takroliimuse taseme suurenemiseks veres, kuigi selle koostoime farmakokineetiline mehhanism ei ole täielikult teada. Et vältida takroliimuse mürgistust, peab takroliimusega ravitavatel patsientidel, kellele manustatakse ka amlodipiini, jälgima takroliimuse taset veres ning vajadusel takroliimuse annust kohandama.
Klaritromütsiin: klaritromütsiin on CYP3A4 inhibiitor. Klaritromütsiini koos amlodipiiniga saavatel patsientidel on suurenenud risk hüpotensiooni tekkeks. Amlodipiini koosmanustamisel klaritromütsiiniga on soovitatav patsientide hoolikas jälgimine.
Tsüklosporiin: koostoimeuuringuid tsüklosporiini ja amlodipiiniga ei ole tervetel vabatahtlikel või muudel populatsioonidel läbi viidud, välja arvatud siirdatud neeruga patsientidel, kelle puhul täheldati tsüklosporiini kontsentratsiooni suurenemist (keskmine 0%...40%). Siirdatud neeruga amlodipiini saaval patsiendil tuleb kaaluda tsüklosporiini taseme jälgimist ning vajadusel vähendada tsüklosporiini annust.
Simvastatiin: 10 mg amlodipiini korduval manustamisel koos 80 mg simvastatiiniga oli tulemuseks simvastatiini ekspositsiooni suurenemine 77% võrreldes ainult simvastatiini manustamisega. Piirake amolodipiini saavatel patsientidel simvastatiini annus 20 mg-ga ööpäevas.
Kliinilistes koostoimeuuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini või varfariini farmakokineetikat.
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Sobycombi’t ei tohi kasutada raseduse ajal välja arvatud juhul, kui see on selgelt vajalik, kui puudub ohutum alternatiiv ja kui haigus ise põhjustab emale ja lootele suuremat riski.
Bisoprolooli farmakoloogilised toimed võivad kahjulikult mõjuda rasedusele ja/või lootele/vastsündinule. Üldiselt vähendavad beeta-adrenoretseptori blokaatorid platsenta perfusiooni, mida on seostatud kasvupeetuse, emakasisese surma, abordi või varase sünnitustegevusega. Lootel ja vastsündinud lapsel võivad esineda kõrvaltoimed (nt hüpoglükeemia ja bradükardia). Kui ravi beeta- adrenoretseptori blokaatoritega on vajalik, on eelistatavad beeta1-selektiivsed adrenoretseptori blokaatorid.
Bisoprolooli ei tohi raseduse ajal kasutada, kui see ei ole hädavajalik. Kui ravi bisoprolooliga peetakse vajalikuks, tuleb jälgida uteroplatsentaarset verevarustust ja loote kasvu. Kahjulike toimete korral rasedusele või lootele tuleb kaaluda alternatiivset ravi. Vastsündinut tuleb hoolikalt jälgida. Hüpoglükeemia ja bradükardia sümptomid võivad üldiselt tekkida esimese 3 päeva jooksul.
Amlodipiini ohutus raseduse ajal ei ole kindlaks tehtud. Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3). Kasutamine raseduse ajal on soovitatav üksnes ohutuma alternatiivse ravimi puudumise korral ning juhul, kui haigus ohustab ema ja loodet rohkem kui ravi amlodipiiniga.
Imetamine
Amlodipiin eritub rinnapiima. Hinnanguliselt jääb imiku saadav annus ema annusega võrreldes kvartiilide vahemikku 3...7%, maksimaalselt 15%. Amlodipiini toime imikutele ei ole teada. Ei ole teada kas bisoprolool eritub rinnapiima.
Imetamine ei ole soovitatav Sobycombi manustamise ajal.
Fertiilsus
Mõnedel kaltsiumikanalite blokaatoritega ravitud patsientidel on teatatud pöörduvatest biokeemilistest
muutustest spermatosoidide peades. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes uuringus leiti rottidel kõrvaltoimeid isasloomade viljakusele (vt lõik 5.3).
Toime reaktsioonikiirusele
Sobycombi’l on kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Südame koronaartõvega patsientide uuringus ei kahjustanud bisoprolool autojuhtimise võimet. Ravimreaktsioonide individuaalse varieeruvuse tõttu võib autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime olla häiritud. Sellele tuleb mõelda eriti ravi muutmisel ja ravimi kasutamisel koos alkoholiga.
Amlodipiinil on kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Kui amlodipiini võtvatel patsientidel esineb pearinglust, peavalu, väsimust või iiveldust võib reaktsiooniaeg olla pikenenud. Seetõttu on soovitatav olla ettevaatlik.
Kõrvaltoimed
- Väga sage (≥1/10)
- Sage (≥1/100 kuni < 1/10)
- Aegajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100)
- Harv (≥1/10 000 kuni < 1/1000)
- Väga harv (< 1/10 000)
- Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)
Kõrvaltoimete loetelu tabelina
MedDRA | Kõrvaltoimed | Esinemissagedus | ||
organsüsteemi klass | Bisoprolool | Amlodipiin | ||
| ||||
Vere ja lümfisüsteemi | Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia | – | Väga harv | |
häired | ||||
|
|
| ||
Immuunsüsteemi | Allergilised reaktsioonid | – | Väga harv | |
häired | ||||
|
|
| ||
Ainevahetus- ja | Hüperglükeemia | – | Väga harv | |
toitumishäired | ||||
|
|
| ||
Psühhiaatrilised häired | Unehäired (unetus), depressioon | Aeg-ajalt | Aeg-ajalt | |
| Luupainajad, hallutsinatsioonid | Harv | – | |
| Meeleolumuutused (sealhulgas ärevus) | – | Aeg-ajalt | |
| Segadus | - | Harv | |
Närvisüsteemi häired | Pearinglus, peavalu | Sage | Sage | |
| Sünkoop | Harv | Aeg-ajalt | |
| Unisus | – | Sage | |
| Treemor, düsgeusia, hüpesteesia, | – | Aeg-ajalt | |
| paresteesia | |||
|
|
| ||
| Hüpertoonia, perifeerne neuropaatia | – | Väga harv | |
| Ekstrapüramidaalne häire | - | Teadmata | |
Silma kahjustused | Vähenenud pisaravoolus (sellele tuleb | Harv | – | |
| mõelda, kui patsient kasutab läätsi) | |||
|
|
| ||
| Konjunktiviit | Väga harv | – | |
| Nägemishäired (sealhulgas | – | Sage | |
| kahelinägemine) | |||
|
|
| ||
Kõrva ja labürindi | Kuulmishäired | Harv | – | |
kahjustused | Tinnitus | – | Aeg-ajalt | |
Südame häired | Bradükardia | Aeg-ajalt | – | |
| Südamepuudulikkuse süvenemine | Aeg-ajalt | – | |
| Atrioventrikulaarse ülejuhte häired | Aeg-ajalt | – |
| Südamepekslemine | – | Sage | |
| Arütmia (sealhulgas bradükardia, |
|
| |
| ventrikulaarne tahhükardia ja kodade | – | Aeg-ajalt | |
| virvendus) |
|
| |
| Südamelihaseinfarkt | - | Väga harv | |
Vaskulaarsed häired | Külmatunne või tuimus jäsemetes | Sage | – | |
| Õhetus | – | Sage | |
| Hüpotensioon | Aeg-ajalt | Aeg-ajalt | |
| Vaskuliit | – | Väga harv | |
Respiratoorsed, | Bronhospasm bronhiaalastmaga või |
|
| |
rindkere ja | obstruktiivse kopsuhaiguse anamneesiga | Aeg-ajalt | – | |
mediastiinumi häired | patsientidel |
|
| |
| Allergiline riniit | Harv | – | |
| Düspnoe | – | Sage | |
| Köha, riniit | – | Aeg-ajalt | |
Seedetrakti häired | Oksendamine | Sage | Aeg-ajalt | |
| Kõhuvalu, düspepsia | – | Sage | |
| Iiveldus, muutunud sooletegevus |
|
| |
| (sealhulgas kõhulahtisus ja | Sage | Sage | |
| kõhukinnisus) |
|
| |
| Suukuivus | – | Aeg-ajalt | |
| Pankreatiit, gastriit, igemete hüperplaasia | – | Väga harv | |
Maksa ja sapiteede | Hepatiit | Harv | Väga harv | |
häired | Ikterus, maksaensüümide aktiivsuse |
|
| |
| suurenemine (enamasti koos | – | Väga harv | |
| kolestaasiga) |
|
| |
Naha ja nahaaluskoe | Ülitundlikkusreaktsioonid (sügelus, | Harv | – | |
kahjustused | punetus) | |||
|
| |||
| Alopeetsia | Väga harv | Aeg-ajalt | |
| Beetablokaatorid võivad provotseerida |
|
| |
| või raskendada psoriaasi või indutseerida | Väga harv | – | |
| psoriaasitaolist löövet |
|
| |
| Purpura, naha värvimuutused, |
|
| |
| hüperhidroos, sügelus, eksanteem, | – | Aeg-ajalt | |
| urtikaaria |
|
| |
| Angioödeem, multiformne erüteem, |
|
| |
| eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi- | – | Väga harv | |
| Johnsoni sündroom, Quincke ödeem, | |||
|
|
| ||
| valgustundlikkus |
|
| |
| Lööve | Harv | Aeg-ajalt | |
| Toksiline epidermaalne nekrolüüs | – | Teadmata | |
Lihas-skeleti ja sidekoe | Lihasnõrkus | Aeg-ajalt | – | |
kahjustused | Pahkluude turse | – | Sage | |
| Artralgia, müalgia, seljavalu | – | Aeg-ajalt | |
| Lihaskrambid | Aeg-ajalt | Sage | |
Neerude ja kuseteede | Urineerimishäire, noktuuria, sage | – | Aeg-ajalt | |
häired | urineerimine | |||
|
| |||
Reproduktiivsüsteemi | Potentsihäired (impotentsus) | Harv | Aeg-ajalt | |
ja rinnanäärme häired | Günekomastia | – | Aeg-ajalt | |
Üldised häired ja | Asteenia | Aeg-ajalt | Sage | |
manustamiskoha | Väsimus | Sage | Sage | |
reaktsioonid | Tursed | – | Väga sage | |
| Rindkerevalu, valu, halb enesetunne | – | Aeg-ajalt | |
Uuringud | Triglütseriidide, maksaensüümide | Harv | – | |
| (ALAT, ASAT) aktiivsuse suurenemine | |||
|
|
|
| Kehakaalu tõus, kehakaalu langus | – | Aeg-ajalt |
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Sümptomid
Bisoprolooli üleannustamisel (nt 15 mg ööpäevane annus 7,5 mg asemel) on teatatud kolmanda astme AV-blokaadist, bradükardiast ja pearinglusest. Üldiselt on kõige sagedasemad beetablokaatori üleannustamise nähud bradükardia, hüpotensioon, bronhospasm, äge südamepuudulikkus ja hüpoglükeemia. Seni on teatatud vähestest bisoprolooli üleannustamise juhtudest (maksimaalselt 2000 mg) hüpertensiooni ja/või südame koronaartõvega patsientidel, kellel täheldati bradükardiat ja/või hüpotensiooni; kõik patsiendid paranesid. Tundlikkus bisoprolooli suurele üksikannusele varieerub inimeseti suures ulatuses ja südamepuudulikkusega patsiendid on tõenäoliselt väga tundlikud.
Olemasolevad andmed viitavad sellele, et suur amlodipiini üleannustamine võib põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ja tõenäoliselt reflektoorset tahhükardiat. On teatatud väljendunud ja tõenäoliselt pikaajalisest süsteemsest hüpotensioonist, sh surmaga lõppevast šokist.
Ravi
Üleannustamise korral tuleb ravi Sobycombi’ga lõpetada ning alustada toetava ja sümptomaatilise raviga. Oodatavate farmakoloogiliste toimete ja teiste beetablokaatorite soovituste alusel tuleb kliinilisel vajadusel kaaluda järgmisi üldisi meetmeid.
Bradükardia: manustage intravenoosselt atropiini. Kui ravivastus ei ole piisav, võib ettevaatlikult manustada isoprenaliini või muud positiivsete kronotroopse toimega ravimit. Teatud tingimustel võib olla vajalik südamestimulaatori transvenoosne paigaldamine.
Hüpotensioon: tuleb manustada intravenoosselt vedelikke ja vasopressoreid. Intravenoosne glükagoon võib olla kasulik. Amlodipiini üleannustamise tõttu tekkinud kliiniliselt olulise hüpotensiooni korral tuleb kardiovaskulaarsüsteemi aktiivselt toetada, sealhulgas sageli jälgida kardiaalset ja respiratoorset talitlust, tõsta jäsemed kõrgemale ja jälgida ringleva vedeliku mahtu ning väljutatava uriini hulka. Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib manustada vasokonstriktoreid, kui see pole vastunäidustatud. Kaltsiumikanalite blokaadi tühistamisele võib kaasa aidata veenisiseselt manustatud kaltsiumglükonaat.
AV blokaad (teine või kolmas aste): Patsiente tuleb hoolikalt jälgida ja ravida isoprenaliini infusiooniga või paigaldada transvenoosselt südamestimulaator.
Südamepuudulikkuse äge süvenemine: manustage i.v. diureetikume, inotroopse toimega ravimeid, vasodilataatoreid.
Bronhospasm: manustage bronhodilataatoreid nagu isoprenaliin, beeta2-sümpatomimeetikume ja/või aminofülliin.
Hüpoglükeemia: manustage i.v. glükoosi.
Mõnedel juhtudel võib kasu olla maoloputusest. Aktiivsöe manustamine tervetele vabatahtlikele kuni 2 tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas amlodipiini imendumist.
Piiratud andmed viitavad, et bisoprolool on raskesti dialüüsitav. Et amlodipiin seondub suures ulatuses plasmavalkudega, ei ole dialüüsist tõenäoliselt kasu.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: Beetablokaatorid; Selektiivsed beetablokaatorid ja teised hüpertensioonivastased ained, ATC kood: C07FB07.
Bisoprolool
Bisoprolool on väga selektiivne beeta1-adrenoretseptoreid blokeeriv aine ilma sisemise stimuleeriva ja olulise membraane stabiliseeriva aktiivsuseta. Sel esineb madal afiinsus ainult bronhide ja veresoonte silelihaste beeta2-retseptori suhtes ning ainevahetuse regulatsiooniga seotud beeta2-retseptorite suhtes. Seetõttu ei oodata üldiselt, et bisoprolool mõjutaks hingamisteede vastupanu ja beeta2-retseptorite poolt vahendatud metaboolseid toimeid. Selle beeta1-selektiivsus ulatub terapeutilisest annusevahemikust väljapoole.
Ägedal manustamisel südame koronaartõvega patsientidele, kellel puudub krooniline südamepuudulikkus, vähendab bisoprolool südame löögisagedust ja löögimahtu ning seega südame väljutusmahtu ja hapnikutarbimist. Kroonilisel manustamisel algselt suurenenud perifeerne vastupanu väheneb.
Amlodipiin
Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglase kanali blokaator või kaltsiumiioonide antagonist) ning pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.
Amlodipiini antihüpertensiivse toime mehhanism on põhjustatud otsesest lõõgastavast toimest veresoonte silelihastesse. Täpset mehhanismi, mille abil amlodipiin stenokardiat leevendab, veel täielikult ei teata, kuid amlodipiin vähendab üldist isheemilist koormust kahe allpool esitatud toime kaudu.
- Amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole ja sellega vähendab perifeerset koguvastupanu (järelkoormust) südametööle. Et südame löögisagedus jääb stabiilseks, toob südame koormuse vähendamine kaasa nii müokardi väiksema energiatarbimise kui ka väiksema hapnikuvajaduse.
- Amlodipiini toimemehhanism on tõenäoliselt seotud sellega, et see laiendab ka peamisi koronaarartereid ja -arterioole nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte laienemine suurendab müokardi hapnikuga varustatust koronaararterite spasmiga patsientidel (Prinzmetali või muu stenokardia).
Annustamine üks kord päevas vähendab hüpertensiooniga patsientidel kogu 24-tunnise perioodi vältel kliiniliselt oluliselt vererõhku nii lamavas kui ka seisvas asendis. Toime aeglase alguse tõttu ei teki amlodipiini manustamisel ägedat hüpotensiooni.
Stenokardiaga patsientidel suurendab amlodipiini manustamine üks kord ööpäevas üldist koormustaluvust, pikendab aega stenokardia tekkimiseni ja 1 mm ST-segmendi depressiooni tekkeni ning vähendab stenokardiahoogude sagedust ja glütserüültrinitraadi tablettide vajadust.
Amlodipiin ei ole seotud ühegi metaboolse kõrvaltoimega ega plasma lipiididesisalduse muutusega ja sobib kasutamiseks astma-, diabeedi- ning podagrahaigetel.
Kombineeritud ravimi farmakodünaamiline toime
See kombinatsioon võimaldab suurendada antihüpertensiivset toimet kahe toimeaine komplementaarse toimemehhanismi abil: kaltsiumikanalite blokaatori amlodipiini vasoselektiivne toime (perifeerse vastupanu vähenemine) ja kardioselektiivse beetablokaatori bisoprolooli toime (südame väljutusmahu vähenemine).
Farmakokineetilised omadused
Imendumine, jaotumine
Bisoprolool
Suukaudse manustamise järgselt bisoprolool imendub ja selle bioloogiline saadavus on ligikaudu 90%. Jaotusruumala on 3,5 l/kg. Bisoprolool seondub plasmavalkudega ligikaudu 30% ulatuses.
Amlodipiin
Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi ja maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 6–12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt vahemikus 64 kuni 80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringutes on näidatud, et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega. Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.
Biotransformatsioon, eritumine
Bisoprolool
Bisoprolool eritub organismist kahel teel. 50% metaboliseeritakse maksas inaktiivseteks metaboliitideks, mis seejärel eritatakse neerude kaudu. Ülejäänud 50% eritatakse neerude kaudu muutumatul kujul. Kogukliirens on ligikaudu 15 l/h. 10–12 tunnine poolväärtusaeg plasmas annab pärast üks kord ööpäevas annustamist 24-tunnise toime.
Amlodipiin
Plasma eliminatsiooni lõplik poolväärtusaeg on ligikaudu 35–50 tundi ja see sobib üks kord ööpäevas annustamisele. Amlodipiin metaboliseeritakse maksas ulatuslikult inaktiivseteks metaboliitideks. Uriiniga eritub 10% amlodipiinist muutumatul kujul ja 60% metaboliitidena.
Lineaarsus/mittelineaarsus
Bisoprolooli kineetika on lineaarne ega sõltu vanusest.
Kasutamine maksa- ja neerukahjustuse korral
Kuna bisoprolooli eritumine toimub ühesugusel määral neerude ja maksa kaudu, ei ole maksa- või neerukahjustusega patsientidel vaja annust kohandada.
Amlodipiini manustamise kohta maksakahjustusega patsientidele on kliinilisi andmeid väga piiratud hulgas. Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens aeglustunud koos sellest tuleneva pikema poolväärtusajaga ja AUC suurenemisega umbes 40–60%.
Kasutamine eakatel patsientidel
Aeg amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamiseni on eakatel ja noorematel patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel kaldub amlodipiini kliirens vähenema, mistõttu suureneb nii AUC kui ka pikeneb eliminatsiooni poolväärtusaeg. AUC suurenemine ja eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemine südame paispuudulikkusega patsientidel olid uuritud vanuserühma jaoks ootuspärased.
Prekliinilised ohutusandmed
Bisoprolool
Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Nagu teised beetablokaatorid, põhjustas bisoprolool) suurtes annustes toksilisust emasloomale (vähenenud toidutarbimine ja kehakaalu langus) ja lootele (suurenenud resorptsioonide esinemissagedus, järglaste vähenenud sünnikaal, füüsilise arengu pidurdumine), kuid ei olnud teratogeenne.
Amlodipiin
Reproduktsioonitoksilisus
Rottide ja hiirtega läbi viidud reproduktsiooniuuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg alusel) poegimise edasilükkumine, sünnitustegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.
Viljakushäired
- Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg, mg/m2 alusel), kahjulikku toimet viljakusele ei täheldatud. Teises uuringus rottidel, kus isaseid rotte raviti amlodipiinbesilaadiga 30 päeva jooksul annuses, mis oli võrreldav inimeste annusega mg/kg alusel, leiti folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosteroonisisalduse vähenemist plasmas ning sperma tiheduse ja küpsete spermatiidide ning Sertoli rakkude arvu vähenemist.
Kartsinogenees, mutagenees
- Rottidel ja hiirtel, kes said kaks aastat toiduga amlodipiini kontsentratsioonides, mis andsid ööpäevaseks annusetasemeks 0,5, 1,25 ja 2,5 mg/kg ööpäevas, ei täheldatud kartsinogeensuse nähte. Suurim annus (hiirtel sarnane 10 mg amlodipiini ööpäevas maksimaalse soovitatava kliinilise annusega inimestel ja rottidel kaks korda suurem* mg/m2 alusel) oli lähedal maksimaalsele talutavale annusele hiirtel, kuid mitte rottidel.
Mutageensuse uuringud ei näidanud ravimiga seotud toimeid ei geeni ega ka kromosoomi tasemel.
*Põhineb patsiendi 50 kg kehakaalul.
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
Mikrokristalliline tselluloos (E460)
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)
Veevaba kolloidne ränidioksiid
Magneesiumstearaat (E470b)
Sobimatus
Ei kohaldata.
Kõlblikkusaeg
2 aastat
Säilitamise eritingimused
Säilitada temperatuuril kuni 30°C.
Säilitada originaalpakendis valguse ja niiskuse eest kaitstuna.
Pakendi iseloomustus ja sisu
Blister (OPA/Al/PVC-Al foolium): 28, 30, 56, 60, 84 ja 90 tabletti pappkarbis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks
Erinõuded hävitamiseks puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
MÜÜGILOA HOIDJA
KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6
8501 Novo mesto Sloveenia
MÜÜGILOA NUMBRID
5 mg/5 mg: 850614
5 mg/10 mg: 850414
10 mg/5 mg: 850714
10 mg/10 mg: 850514
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
5 mg/5 mg
5 mg/10 mg
10 mg/5 mg
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 15.09.2014
10 mg/10 mg
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 17.09.2014
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Mai 2018