Solu-cortef - süstelahuse pulber ja lahusti (100mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Solu-Cortef, 100 mg süstelahuse pulber ja lahusti

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks kahekambriline viaal (Act-O-Vial) sisaldab pulbrikambris 100 mg hüdrokortisooni (hüdrokortisoon naatriumsuktsinaadina) ja lahustikambris 2 ml lahustit.

INN. Hydrocortisonum

Teadaolevat toimet omav abiaine: üks ml lahust sisaldab 9,45 ml bensüülalkoholi (vt lõik 4.4). Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süstelahuse pulber ja lahusti.

Pulber: valge kuni valkjas pulber.

Lahusti: selge värvitu lahus.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Solu-Cortef on näidustatud juhtudel, kui on vajalik glükokortikosteroidi kiire toime:

Neerupealise koore puudulikkus.

Astma, anafülaktilised reaktsioonid, rasked allergilised reaktsioonid. Süsteemne erütematoosne luupus.

Reumatoidartriit. Nefrootiline sündroom. Ajuturse.

Äge leukeemia.

Annustamine ja manustamisviis

Seda ravimit võib manustada intravenoosse süste (i.v.) või intravenoosse infusioonina või intramuskulaarse süstena. Eelistatav manustamisviis erakorralistes olukordades on intravenoosne süste. Pärast esialgset erakorralist raviperioodi võib kaaluda edasist ravi kas pikatoimelise süstitava ravimi või suukaudse ravimiga. Ravi alustatakse intravenoosse manustamisega 30 sekundi vältel (näiteks hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaat ekvivalentses annuses 100 mg hüdrokortisooniga) või 10 minuti vältel (hüdrokortisooni annuste korral 500 mg või rohkem). Suures annuses kortikosteroide võib kasutada üksnes kuni patsiendi seisundi stabiliseerumiseni, tavaliselt mitte kauem kui 48…72 tundi. Kuigi hüdrokortisooni suurte annuste lühiaegsel kasutamisel ei ole kõrvaltoimed sagedased, võivad siiski tekkida peptilised haavandid. Seetõttu võib olla näidustatud profülaktiline ravi antatsiididega.

Kui suures annuses kortikosteroide on vaja kasutada pikema aja vältel kui 48…72 tundi, võib tekkida hüpernatreemia. Sellisel juhul on soovitatav asendada hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaati sisaldav

preparaat mõne teise kortikosteroidiga, näiteks metüülprednisoonnaatriumiga, mis põhjustab organismis vähem või üldse mitte naatriumipeetust.

Algannus on sõltuvalt seisundi raskusest 100 mg kuni 500 mg või rohkem hüdrokortisooni (hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaat ekvivalentses annuses).

Seda annust võib sõltuvalt patsiendi seisundist ja reageerimisest ravile korrata 2-, 4- või 6-tunniste intervallide tagant. Ehkki vastsündinutel ja lastel kasutatakse väiksemaid annuseid, tuleb annuse määramisel lähtuda eelkõige seisundi raskusest ja reageerimisest ravile, mitte lapse vanusest või kehakaalust. Annus ei tohiks olla väiksem kui 25 mg ööpäevas.

Patsientidel, kellel võib pärast ravi kortikosteroididega tekkida tõsine stressreaktsioon, tuleb hoolikalt jälgida neerupealiste puudulikkuse nähtude ja sümptomite suhtes.

Kortikosteroidravi kasutatakse lisaks tavaravile, mitte selle asemel.

Maksahaigusega patsientidel võib kortikosteroidide toime tugevneda (vt lõik 4.4), seetõttu võib kaaluda annuse vähendamist.

Manustamisviis

Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhised vt lõik 6.6.

Vastunäidustused

Hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaat on vastunäidustatud:

•Patsientidele, kellel on süsteemsed seeninfektsioonid.

•Patsientidele teadaoleva ülitundlikkusega toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

•Intratekaalsel manustamisel, v.a osana teatud kemoteraapiakuuridest (kasutada ei tohi bensüülalkoholi sisaldavaid lahusteid).

•Epiduraalsel manustamisel.

Elusmikroobe või nõrgestatud elusmikroobe sisaldavad vaktsiinid on vastunäidustatud patsientidele, kes saavad kortikosteroide immunosupressiivsetes annustes.

Ei tohi manustada enneaegsetele imikutele ega vastsündinutele (vt lõik 4.4).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Immunosupressiivsed toimed / suurenenud tundlikkus infektsioonide suhtes

Kortikosteroidid võivad suurendada vastuvõtlikkust infektsioonidele, maskeerida mõningaid infektsiooni tunnuseid ning nende kasutamisel võivad ilmneda uued infektsioonid. Kortikosteroidide kasutamisel võib esineda vähenenud resistentsust ja võimetust lokaliseerida infektsiooni. Mis tahes patogeen (kaasa arvatud viirused, bakterid, seened, algloomad või helmindid) põhjustatud infektsioone mis tahes piirkonnas võib seostada kortikosteroidide kasutamisega üksi või kombineeritult teiste immunosupressiivsete ainetega, mis mõjutavad rakulist või humoraalset immuunsust või neutrofiilide funktsiooni. Need infektsioonid võivad olla nii kerged, kui ka tõsised ning vahel lõppeda ka surmaga. Kortikosteroidide annuste suurendamise korral suureneb nakkuslike tüsistuste esinemise määr.

Patsiendid, kes kasutavad immuunsüsteemi pärssivaid ravimeid, on infektsioonidele vastuvõtlikumad kui terved inimesed. Näiteks tuulerõuged ja leetrid võivad kortikosteroide saavatel mitteimmuunsetel lastel või täiskasvanutel kulgeda raskemini või lõppeda isegi surmaga.

Patsientidel, kes saavad kortikosteroide immunosupressiivsetes annustes, on vastunäidustatud elus või nõrgendatud vaktsiinide manustamine. Surmatud või inaktiveeritud vaktsiine võib manustada

patsientidele, kes saavad kortikosteroide immunosupressiivsetes annustes. Siiski võib immuunvastus sellistele vaktsiinidele olla vähenenud. Selliselt võib immuniseerida patsiente, kes saavad kortikosteroide mitteimmunosupressiivsetes annustes.

Hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaadi kasutamine aktiivse tuberkuloosi puhul on lubatud ainult fulminantsete ja dissemineerunud tuberkuloosi vormide korral, mille puhul kortikosteroide kasutatakse haiguse raviks samaaegselt vastava tuberkuloosivastase raviga. Kui kortikosteroidid on näidustatud latentse tuberkuloosiga või tuberkuliin-positiivsele patsiendile, tuleb patsieti jälgida, kuna haigus võib reaktiveeruda. Pikaajalise kortikosteroidravi korral peavad need patsiendid saama ka kemoprofülaktikat.

Kortikosteroidravi saavatel patsientidel on kirjeldatud Kaposi sarkoomi esinemist. Kortikosteroidide manustamise katkestamine võib kutsuda esile kliinilise paranemise.

Kortikosteroidide rolli üle septilise šoki puhul on vaieldud, kuna varased uuringud näitasid nii kasulikku kui ka kahjulikku toimet. Hiljem on pakutud, et kortikosteroidide lisamanustamine on kasulik väljakujunenud septilise šokiga patsientidele, kellel on neerupealiste puudulikkus. Siiski ei soovitata septilise šoki korral nende rutiinset kasutamist. Suures annuses kortikosteroidide lühiajalise manustamise süstemaatiline ülevaade ei toetanud nende kasutamist. Kuid metaanalüüsid ja ülevaade näitavad, et pikemad ravikuurid (5…11 päeva) väikeste kortikosteroidide annustega võivad vähendada suremust, eelkõige vasopressor-sõltuva septilise šokiga patsientidel.

Immuunsüsteemi toimed

Võivad tekkida allergilised reaktsioonid. Kuna kortikosteroidravi saavatel patsientidel on harva esinenud nahareaktsioone ja anafülaktilisi/anafülaktoidseid reaktsioone (nt bronhospasmi), tuleb enne manustamist järgida sobivaid ettevaatusabinõusid, eriti kui patsiendil on esinenud allergiat mistahes ravimi suhtes.

Toimed endokriinsüsteemile

Kortikosteroidravi saavatele patsientidele, kellel esineb tavatult suur stress, on näidustatud kiire toimega kortikosteroidide annuse suurendamine enne stressirohket olukorda, selle ajal ja pärast seda.

Kortikosteroidide farmakoloogiliste annuste pikaajaline manustamine võib põhjustada hüpotaalamuse- hüpofüüsi-neerupealise (HPA) supressiooni (sekundaarne adrenokortikaalne puudulikkus). Esile kutsutud adrenokortikaalse puudulikkuse raskusaste ja kestus on patsientidel erinev ning sõltub annusest, manustamissagedusest, ajast ja glükokortikoidravi kestusest.

Glükokortikoidide manustamise järsul lõpetamisel võib esineda ka surmaga lõppevat ägedat neerupealiste puudulikkust.

Ravimitest tingitud sekundaarset adrenokortikaalset puudulikkust saab minimeerida annuse järkjärgulise vähendamisega. Seda tüüpi suhteline puudulikkus võib püsida mitu kuud pärast ravi lõpetamist; seetõttu tuleb hormoonravi uuesti alustada, kui sel perioodil esineb stressirohkeid olukordi.

Samuti võib pärast glükokortikoidide järsku katkestamist ilmneda steroidide ärajätusündroom, mis pealtnäha ei ole seotud adrenokortikaalse puudulikkusega. Selle sündroomi sümptomid on anoreksia, iiveldus, oksendamine, letargia, peavalu, palavik, liigesevalu, deskvamatsioon, müalgia, kaalulangus ja/või hüpotensioon. Arvatakse, et nende sümptomite põhjuseks on glükokortikoidide kontsentratsiooni järsk muutus, mitte madal kortikosteroidide tase.

Et glükokortikoidid võivad kutsuda esile või süvendada Cushingi sündroomi, tuleb Cushingi tõvega patsientidel glükokortikoide vältida.

Kortikosteroididel on hüpotüreoidismiga patsientidele tugevam toime.

Ainevahetus ja toitumine

Kortikosteroidid, sealhulgas hüdrokortisoon, võivad suurendada veresuhkrusisaldust, halvendada olemasolevat diabeeti ja soodustada suhkurtõve teket pikaajalist kortikosteroidravi saavatel isikutel.

Psühhiaatrilised toimed

Kortikosteroidide kasutamisel võivad ilmneda psüühikahäireid, mis ulatuvad eufooriast, unetusest, meeleolukõikumistest, isiksusemuutustest ja raskest depressioonist kuni selgete psühhoosinähtudeni. Samuti võivad kortikosteroidid süvendada olemasolevat emotsionaalset ebastabiilsust ja kalduvust psühhoosidele.

Süsteemsete kortikosteroidide kasutamisel võivad ilmneda võimalikud tõsised psühhiaatrilised kõrvaltoimed. Sümptomid ilmnevad tavaliselt mõne päeva või nädalate jooksul ravi alustamisest. Enamik reaktsioone möödub pärast annuse vähendamist või manustamise lõpetamist, kuid vajalikuks võib osutuda spetsiifiline ravi. Kortikosteroidide ärajätmisel on kirjeldatud toimeid psüühikale; nende esinemissagedus ei ole teada. Patsientidele/hooldajatele tuleb öelda, et nad otsiksid arstiabi, kui patsiendil tekivad psühholoogilised sümptomid, eriti kui kahtlustatakse meeleolulangust või enesetapumõtteid. Patsiendid/hooldajad peavad olema valvsad võimalike psühhiaatriliste häirete suhtes, mis võivad ilmneda ravi ajal või kohe pärast süsteemsete steroidide annuse vähendamist/ärajätmist.

Toimed närvisüsteemile

Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatlikult krambihäiretega patsientidel.

Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel on raskekujuline müasteenia. (Vaata lisa müopaatia kohta lõigus „Lihas-skeleti toimed“).

Seoses intratekaalse/epiduraalse manustamisega on teatatud tõsistest kõrvaltoimetest.

Teatatud on epiduraalsest lipomatoosist patsientidel, kes tavaliselt võtavad pika aja jooksul suurtes annustes kortikosteroide.

Toimed silmadele

Kortikosteroidide kasutamisel tuleb sarvkesta võimaliku perforatsiooni tõttu olla ettevaatlik silma Herpes simplex’i nakkuse korral.

Kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel võib esineda nägemishäireid. Kui patsiendil tekib nägemise ähmastumine või muid nägemishäireid, tuleb kaaluda patsiendi suunamist silmaarsti juurde, et uurida võimalikke põhjusi, milleks võivad olla katarakt, glaukoom või harvikhaigused, näiteks tsentraalne seroosne korioretinopaatia, mida on täheldatud kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel. Tsentraalne seroosne korioretinopaatia võib põhjustada reetina irdumist.

Kortikosteroidide pikaajaline kasutamine võib põhjustada tagumist subkapsulaarset katarakti ja nukleaarkatarakti (eriti lastel), eksoftalmi või silma tõusnud siserõhku, mis võib viia glaukoomi tekkele koos võimaliku nägemisnärvide kahjustusega. Glükokortikoide saavatel patsientidel võidakse sagedamini tuvastada silma sekundaarseid seen- ja viirusinfektsioone.

Südame toimed

Glükokortikoidide kõrvaltoimed kardiovaskulaarsüsteemile, nagu düslipideemia ja hüpertensioon, võivad muuta ravi saavad olemasolevate kardiovaskulaarsete riskiteguritega patsiendid vastuvõtlikuks teistele kardiovaskulaarsetele toimetele, kui kasutatakse pikka aega suuri annuseid. Seetõttu tuleb kortikosteroide kasutada sellistel patsientidel läbimõeldult ja tähelepanu tuleb pöörata riski modifitseerimisele ning vajaduse korral täiendavale kardiaalsele jälgimisele. Väikeste annustega antav ravi võib vähendada kortikosteroidraviga seotud tüsistuste esinemissagedust.

Südame paispuudulikkuse korral tuleb süsteemseid kortikosteroide kasutada ettevaatusega ja ainult siis, kui need on selgelt vajalikud.

Vaskulaarsed toimed

Kortikosteroidide kasutamisel on teatatud tromboosi esinemisest, sh venoossest trombembooliast. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik kortikosteroidide kasutamisel patsientidel, kellel esinevad trombemboolsed häired või kellel võib olla soodumus nende tekkeks.

Steroide tuleb kasutada ettevaatusega hüpertensiooniga patsientidel.

Seedetrakti toimed

Kortikosteroidide suured annused võivad põhjustada ägedat pankreatiiti.

Ei ole jõutud üldisele kokkuleppele, kas kortikosteroidid iseenesest põhjustavad peptilisi haavandeid, mis ravi käigus esinevad; samas võib glükokortikoidravi varjata peptilise haavandi sümptomeid, nii et perforatsioon või verejooks esineb ilma olulise valuta.

Glükokortikoidravi võib maskeerida peritoniiti või teisi märke või sümptomeid, mida seostatakse seedetrakti häiretega nagu perforatsioon, obstruktsioon või pankreatiit. Kombineeritud ravismittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega (NSAID) suureneb seedetrakti haavandite tekkimise risk.

Kortikosteroide tuleb ettevaatlikult kasutada mitte-spetsiifilise haavandilise koliidi korral, kui on perforeerumise, abstsesside või muu püogeense nakkuse oht, samuti divertikuliidi, hiljuti tehtud sooleanastomooside või aktiivse või latentse peptilise haavandi korral.

Maksa ja sapiteede toimed

Teatatud on maksa- ja sapiteede häiretest, mis võivad pärast ravi katkestamist olla pöörduvad. Seetõttu on vajalik hoolikas jälgimine.

Hüdrokortisooni toime võib olla tugevnenud maksahaigusega patsientidel, sest neil patsientidel on hüdrokortisooni metabolism ja eritumine oluliselt aeglasem.

Lihas-skeleti toimed

Kortikosteroidide suurte annuste kasutamisel on teatatud ägedast müopaatiast, mida kõige sagedamini esineb patsientidel, kellel on neuromuskulaarse närviimpulsi ülekande häired (nt raskekujuline müasteenia), või patsientidel, kes saavad samal ajal ravi antikolinergikumidega, nagu perifeersete müorelaksantidega (nt pankuroonium). See äge müopaatia on generaliseerunud, võib hõlmata silma- ja hingamislihaseid ning võib viia tetrapareesini. Esineda võib kreatiinkinaasi kõrgenemist. Kliiniliseks paranemiseks või taastumiseks pärast kortikosteroidravi peatamist võib kuluda aega nädalatest aastateni.

Glükokortikoidide pikaajalise ja suurtes annustes kasutamisega seostatakse reeglina osteoporoosi. Osteoporoosiga patsientidel tuleb kortikosteroide kasutada ettevaatlikult.

Neerude ja kuseteede häired

Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatusega neerupuudulikkusega patsientidel.

Uuringud

Hüdrokortisoon võib põhjustada vererõhu kõrgenemist, soola- ja vee retentsiooni ning kaaliumi eritumise suurenemist. Vajalik võib olla soolakoguse piiramine dieedis ning kaaliumi lisamine toidule. Kõik kortikosteroidid suurendavad kaltsiumi eritumist.

Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused

Süsteemsed kortikosteroidid ei ole näidustatud traumaatilise ajukahjustuse raviks ja seepärast ei tohi neid kasutada. Mitmekeskuseline uuring näitas suurenenud suremust teisel nädalal ja kuuendal kuul pärast vigastusi nendel patsientidel, kes said metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi võrreldes

nendega, kes said platseebot. Põhjuslikku seost metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaatraviga ei ole kindlaks tehtud.

Muud toimed

Kuna glükokortikoidravi tüsistused sõltuvad annuse suurusest ja ravi kestusest, tuleb igal üksikul juhul langetada otsus riski ja kasulikkuse suhte kohta, mis puudutab annust ja ravi kestust ning seda, kas kasutada igapäevast või vahelduvat ravi.

Ravitava seisundi kontrolli all hoidmiseks tuleb kasutada kortikosteroidi väikseimat võimalikku annust ja kui on võimalik annust vähendada, peab vähendamine toimuma järk-järgult.

Samaaegne ravi koos CYP3A inhibiitoritega, sealhulgas kobitsistaati sisaldavate ravimitega, eeldatavalt suurendab süsteemsete kõrvaltoimete riski. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui ravi kasulikkus ületab kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud riski. Nende ravimite kooskasutamise korral peab patsiente jälgima kortikosteroidide süsteemsete toimete suhtes (vt lõik 4.5).

Atsetüülsalitsüülhapet ja mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid tuleb koos kortikosteroididega kasutada ettevaatusega (vt lõik 4.5).

Süsteemsete kortikosteroidide kasutamisel on teatatud feokromotsütoomi kriisist, mis võib lõppeda surmaga. Kortikosteroide võib kasutada ainult pärast vastava riski/kasu hindamist patsientidel, kellel kahtlustatakse või on kindlaks tehtud feokromotsütoom.

Kasutamine lastel

Säilitusainet bensüülalkoholi on seostatud tõsiste kõrvaltoimetega, sealhulgas hingeldussündroom ja surm lastel. Kuigi selle ravimi normaalsete raviannustega viiakse kehasse suhteliselt väiksemaid bensüülalkoholi annuseid kui need annused, mida on seostatud hingeldussündroomiga, ei ole bensüülalkoholi toksilisust tekitav minimaalne kogus teada. Bensüülalkoholi toksilisuse risk sõltub manustatud kogusest ning maksa ja neerude võimest detoksifitseerida kemikaal. Enneaegsetel ja väikse sünnikaaluga imikutel võib toksilisuse teke olla tõenäolisem. Võib põhjustada toksilisi ja anafülaktoidseid reaktsioone imikutel ja kuni 3-aastastel lastel (vt lõik 4.3).

Iga ml lahust sisaldab 9,45 mg bensüülalkoholi.

Kauakestvat kortikosteroidravi saavate imikute ja laste kasvu ning arengut tuleb hoolikalt jälgida.

Pikaajalist, ööpäevas mitmeks üksikannuseks jagatud glükokortikoidravi saavatel lastel võib esineda kasvupeetust. Seda raviskeemi tohib kasutada üksnes kõige tõsisemate näidustuste korral.

Pikaajalist kortikosteroidravi saavatel imikutel ja lastel esineb erakordne koljusisese rõhu tõusu risk.

Kortikosteroidide suured annused võivad põhjustada lastel pankreatiiti.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Hüdrokortisoon metaboliseerub 11β-hüdroksüsteroidi dehüdrogenaasi 2. tüübi (11β-HSD2) ja tsütokroom P450 (CYP) 3A4 ensüümi toimel. CYP3A4 ensüüm katalüüsib steroidide 6β- hüdroksülatsiooni, mis on nii endogeensete kui ka sünteetiliste kortikosteroidide asendamatu I faasi metaboolne etapp. Paljud teised ühendid on samuti CYP3A4 substraadid, millest mõned muudavad tõestatult glükokortikoidide metabolismi, indutseerides või inhibeerides CYP3A4 ensüümi.

CYP3A4 INHIBIITORID – võivad alandada hepaatilist kliirensit ja tõsta hüdrokortisooni plasmakontsentratsiooni. CYP3A4 inhibiitori (nt ketokonasooli, itrakonasooli, klaritromütsiini ja greipfruudimahla) juuresolekul võib olla vajalik hüdrokortisooni annuse vähendamine, et vältida steroidide toksilisust.

CYP3A4 INDUTSEERIJAD – võivad suurendada hepaatilist kliirensit ja vähendada hüdrokortisooni plasmakontsentratsiooni. CYP3A4 indutseerija (nt rifampiin, karbamasepiin, fenobarbitaal ja fenütoiin) juuresolekul tuleb hüdrokortisooni annust võib olla kliinilise vastuse saamiseks suurendada.

CYP3A4 SUBSTRAADID - teise CYP3A4 substraadi juuresolek võib hüdrokortisooni maksakliirensit mõjutada ning annust on vaja selle järgi kohandada. On võimalik, et kummagi ravimi eraldi kasutamisega seotud kõrvaltoimed võivad suurema tõenäosusega tekkida koosmanustamisel. MITTE CYP3A4 POOLT VAHENDATUD TOIMED – teisi hüdrokortisooni puhul esinevaid koosmõjusid ja -toimeid on kirjeldatud allpool tabelis 1.

Tabelis 1 on toodud hüdrokortisooni kõige sagedasemate ja/või kliiniliselt oluliste ravimite koosmõjude või -toimete loetelu ning kirjeldused.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus

Loomkatsetes on kortikosteroidid näidanud kahjulikku toimet fertiilsusele (vt lõik 5.3).

Rasedus

Mõned loomkatsed on näidatud, et kui kortikosteroide, sh hüdrokortisooni, manustatakse emasloomadele suurtes annustes, võivad lootel tekkida väärarendid. Samas ei paista kortikosteroidid rasedatele naistele antuna põhjustavat kaasasündinud anomaaliaid. Kuna hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaadiga ei ole küllaldasi reproduktiivsusuuringuid inimestel läbi viidud, tuleb seda ravimit raseduse ajal kasutada üksnes pärast ema ja loote kasu-riski suhte hoolikat hindamist.

Mõned kortikosteroidid läbivad kergesti platsentaarbarjääri. Mõnes retrospektiivses uuringus leiti, et kortikosteroide saanud naiste puhul on väikese sünnikaaluga vastsündinute esinemissagedus suurem. Madala sünnikaalu risk on annusest sõltuv ja seda riski saab vähendada väiksemate kortikosteroidide annuste manustamisega. Nendelt emadelt, kes said raseduse ajal kortikosteroide olulistes annustes, sündinud väikelapsi tuleb neerupealiste puudulikkuse tunnuste suhtes hoolikalt uurida ning jälgida.

Teadaolevatel andmetel ei oma kortikosteroidid mõju sünnitustegevusele ja sünnitusele.

Raseduse ajal pikka aega kortikosteroididega ravitud emadel sündinud imikutel on täheldatud katarakti.

Bensüülalkohol võib läbida platsentat (vt lõik 4.4).

Imetamine

Kortikosteroidid erituvad rinnapiima.

SOLU-CORTEFi tohib imetamise ajal kasutada pärast hoolikat kasu/riski hindamist emale ja lapsele.

Toime reaktsioonikiirusele

Kortikosteroidide toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole süstemaatiliselt uuritud. Ravi korral kortikosteroididega võivad tekkida sellised kõrvaltoimed nagu sünkoop, vertiigo ja krambid. Kõrvaltoimete esinemisel ei tohi patsiendid juhtida autot ega käsitseda masinaid.

Kõrvaltoimed

Järgnevalt loetletud kõrvaltoimed on tüüpilised kõigile süsteemselt manustatavatele kortikosteroididele. Nende lisamine siia loetellu ei näita tingimata, et spetsiifilist kõrvaltoimet on täheldatud selle konkreetse preparaadi puhul.

Kõrvaltoimete tabel

Kõrvaltoimete tabel

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Kortikosteroidide äge üleannustamine ei anna kliinilist sündroomi. Üleannustamise korral ei ole spetsiifilist antidooti saadaval, ravi on toetav ja sümptomaatiline.

Hüdrokortisoon on dialüüsitav.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Glükokortikosteroidid, ATC-kood: H02AB09

Glükokortikoidid, looduslikult esinevad ja sünteetilised, on adrenokortikaalsed steroidid.

Looduslikult esinevaid glükokortikoide (hüdrokortisooni ja kortisooni), millel on ka soolapeetust tekitavad omadused, kasutatakse adrenokortikaalse puudulikkuse korral asendusravina. Nende sünteetilised analoogid on oma põletikuvastaste toimete tõttu peamiselt kasutusel paljude organsüsteemide häirete puhul.

Hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaadil on samad metaboolsed ja põletikuvastased toimed nagu hüdrokortisoonil. Parenteraalselt ja ekvimolaarsetes kogustes on need kaks ühendit oma bioloogiliselt toimelt ekvivalentsed. Hüdrokortisooni tugevalt vesilahustuv naatriumsuktsinaatester võimaldab suurte hüdrokortisooni koguste vahetut intravenoosset manustamist väheses lahustikoguses ja on eriti kasulik juhul, kui hüdrokortisooni taset veres on vaja kiirelt tõsta. Pärast hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaadi intravenoosset injektsiooni tekivad nähtavad toimed ühe tunni jooksul ning toime kestus võib varieeruda.

Glükokortisoidid põhjustavad suuri ja erinevaid metaboolseid toimeid. Lisaks muudavad need keha immuunreaktsiooni erinevatele stiimulitele.

Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi ja hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaadi suhteline potentsus, mida näitab eosinofiilide arvu vähenemine pärast intravenoosset manustamist, on viis ühele. See vastab metüülprednisolooni ja hüdrokortisooni suhtelisele suukaudsele potentsusele.

Farmakokineetilised omadused

Hüdrokortisooni farmakokineetika tervetel meessoost uuritavatel näitas mittelineaarset kineetikat hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaadi ühe intravenoosse üle 20 mg annuse manustamisel ja vastavad hüdrokortisooni farmakokineetilised parameetrid on esitatud tabelis 2.

Tabel 2. Keskmised (SD) hüdrokortisooni farmakokineetilised parameetrid pärast ühekordset intravenoosset annust.

Imendumine

Pärast 5, 10, 20 või 40 mg ühekordse intravenoosse hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaadi annuse manustamist tervetele meessoost uuritavatele olid keskmised tippväärtused 10 minutit pärast

annustamist vastavalt 312, 573, 1095 ja 1854 ng/ml. Hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaat imendub intramuskulaarsel manustamisel kiiresti.

Jaotumine

Hüdrokortisoon jaotub ulatuslikult kudedesse, läbib vere-aju barjääri ning eritub rinnapiima. Hüdrokortisooni stabiilse oleku jaotusruumala varieerus vahemikus 20…40 l (tabel 2). Hüdrokortisoon seondub glükoproteiin transkortiiniga (st kortikosteroide siduva globuliiniga) ja albumiiniga. Hüdrokortisooni plasmavalgu seonduvus inimestel on umbes 92%.

Metabolism

Hüdrokortisoon (st kortisool) metaboliseerub 11β-HSD2 vahendusel kortisooniks ning edasi dihüdrokortisooniks ja tetrahüdrokortisooniks. Teisteks metaboliitideks on dihüdrokortisool, 5α-dihüdrokortisool, tetrahüdrokortisool ja 5α-tetrahüdrokortisool. Kortisooni saab teisendada kortisooliks läbi 11β-hüdroksüsteroid-dehüdrogenaasi 1. tüübi (11β-HSD1).

Hüdrokortisooni metaboliseeritakse ka CYP3A4 vahendusel 6β-hüdroksükortisooliks (6β-OHF) ja 6β-OHF osakaal kõigist tekitatud metaboliitidest varieerus vahemikus 2,8…31,7%, näidates suurt individuaalset varieeruvust.

Eritumine

Manustatud annus on 12 tunni pärast peaaegu täielikult eritunud. Kui hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaati manustatakse intramuskulaarselt, eritub see sarnaselt intravenoosse süsti teel manustatud annusele.

Prekliinilised ohutusandmed

Kartsinogenees

Hüdrokortisoon ei suurendanud 2-aastase kartsinogeensusuuringu vältel kasvajate esinemist isastel ja emastel rottidel.

Mutagenees

Kortikosteroidid, steroidhormoonide klass, kuhu kuulub ka hüdrokortisoon, on bakteriaalse mutageensuse analüüsis püsivalt negatiivne. Hüdrokortisoon ja deksametasoon indutseerisid inimeste lümfotsüütidel in vitro ja hiirtel in vivo kromosoomihälbeid. Nende leidude bioloogiline olulisus ei ole siiski teada, sest hüdrokortisoon ei suurendanud 2-aastase kartsinogeensusuuringu vältel kasvajate esinemist isastel ja emastel rottidel. Fludrokortisoon (9α-fluorohüdrokortisoon, struktuurselt sarnane hüdrokortisoonile) oli inimese lümfotsüütide kromosoomihälvete analüüsis negatiivne.

Reproduktiivtoksilisus

Kortikosteroidide manustamisel rottidele on ilmnenud viljakuse vähenemist. Isastele rottidele manustati kortikosterooni annustes 0, 10 ja 25 mg/kg päevas subkutaanse süste teel üks kord päevas

6 nädala vältel ning neid paaritati ravimata emastega. Pärast 15. päeva vähendati suurt annust annuseni 20 mg/kg päevas. Täheldati kopulatsioonikorkide vähenemist, mis võis tuleneda organite kaalu vähenemisest. Vähenes pesastumiste ja elusate loodete arv.

Kortikosteroidid on osutunud teratogeenseks paljudel liikidel, kui neid antakse inimeste annusega võrdelises koguses. Loomade reproduktiivuuringutes on näidatud, et glükokortikoidid suurendavad väärarendite esinemist (suulaelõhe, skeleti väärarendid), embrüofetaalset letaalsust (nt resorptsioonide suurenemist) ja emakasisest kasvupeetust. Hüdrokortisooniga seoses täheldati suulaelõhet pärast manustamist tiinetele hiirtele ja hamstritele organogeneesi faasis.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Naatriumdivesinikfosfaatmonohüdraat

Veevaba dinaatriumvesinikfosfaat

Naatriumhüdroksiid

Bensüülalkohol

Süstevesi

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Süstelahuse kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 6 tunni jooksul temperatuuril kuni 25°C, valguse eest kaitstult.

Kui preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

Intravenoosseks infusiooniks valmistatud lahus tuleb kohe ära kasutada.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistev I tüüpi klaasist kahekambriline viaal (Act-O-Vial), suletud butüülkummikorgiga.

Üks Act-O-Vial sisaldab pulbrikambris 100 mg hüdrokortisooni (hüdrokortisoon naatriumsuktsinaadina) ning lahustikambris 2 ml lahustit. Pakendis 1 Act-O-Vial.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Solu-Cortef väljastatakse kahekambrilise viaalina (Act-O-Vial), mis koosneb kahest osast, millest üks sisaldab kuivainet ning teine lahustit süstelahuse valmistamiseks. Solu-Cortef-kuivaine segamisel mõne teise lahustiga on oht, et kui pH<8, võib tekkida sade. Kui pH>8, toimub hüdrolüüsumine, kuid sadet ei teki. Hägust lahust ei tohi kasutada.

Lahuste valmistamine

Parenteraalselt manustatavaid ravimeid tuleb enne nende kasutamist visuaalselt kontrollida võimalike võõrkehade olemasolu ja lahuse värvuse muutuste suhtes niivõrd, kuivõrd lahus ja pakend seda võimaldavad.

Juhend kahekambriliste viaalide kasutamiseks

1.Vajutage lahusti alumisse kambrisse viimiseks plastmassist aktivaator alla.

1. Loksutage õrnalt kuni ainete lahustumiseni.
2. Eemaldage punnkorgi keskosa kattev plastmassist ripats.
3. Steriliseerige punnkorgi ülemine osa sobiliku bakteritsiidse ainega. Märkus. Sammud 1–4 tuleb läbi viia enne jätkamist.
4. Torgake nõel otse punnkorgi keskossa, kuni nõela ots ilmub nähtavale. Pöörake viaal ümber ja tõmmake annus süstlasse.
5. Pöörake viaal ümber ja tõmmake annus süstlasse.

Intravenoosseks või intramuskulaarseks süsteks ei ole lahuse edasine lahjendamine enam vajalik. Intravenoosseks infusiooniks valmistage lahus eelpool kirjeldatud viisil. 100 mg ainet sisaldava lahuse võib seejärel lisada 100…1000 ml 5% glükoosilahusele (või juhul kui patsient ei ole piiratud soolasisaldusega dieedil, 0,9% naatriumkloriidi või 5% glükoosi lahusele 0,9% naatriumkloriidi lahuses).

250 mg ainet sisaldava lahuse võib seejärel lisada 250…1000 ml lahusele, 500 mg ainet sisaldava lahuse võib seejärel lisada 500…1000 ml lahusele ning 1000 mg ainet sisaldava lahuse võib lisada 1000 ml lahusele, kasutades eelnimetatud lahusteid.

Sellistel juhtudel, kui on soovitatav manustada vedelikke väikeses koguses, võib 100…3000 mg lisada 50 ml ülaltoodud lahustitele.

Kui lahused on valmistatud juhiste kohaselt, jäävad nende pH väärtused vahemikku 7…8 ning nende osmolaarsused on järgmised: 100 mg Act-O-Vial -- 0,36 osmol, 250 mg Act-O-Vial, 500 mg Act-O- Vial 1000 mg Act-O-Vial -- 0,57 osmol (isotoonilise soolalahuse osmolaarsus on 0,28).

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Pfizer Europe MA EEIG Boulevard de la Plaine 17 1050 Brüssel

Belgia

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 17.12.1999

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 22.10.2010

TEKSTI KAASAJASTAMISE KUUPÄEV

August 2018