Raploc - süstelahuse kontsentraat (10mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

Käesoleva ravimi suhtes kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teavitamise kohta vt lõik 4.8.

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Raploc 20 mg/2 ml süstelahuse kontsentraat

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml kontsentraati sisaldab 10 mg landioloolvesinikkloriidi, mis on võrdne 9,35 mg landiolooliga. INN: Landiololum

Üks ampull 2 ml-ga sisaldab 20 mg landioloolvesinikkloriidi, mis on võrdne 18,7 mg landiolooliga.

Pärast lahjendamist (vt lõik 6.6) sisaldab süstelahus 2 mg/ml landioloolvesinikkloriidi.

Teadaolevat toimet omavad abiained: Raploc kontsentraat sisaldab 672 mg etanooli (96%) maksimaalses üksikannuses (arvutatud 70 kg kaaluva patsiendi kohta). Vt lõik 4.4.

See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) ja vähem kui 1 mmol kaaliumi (39 mg) ühes ampullis ehk on põhimõtteliselt naatriumi- ja kaaliumivaba.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süstelahuse kontsentraat.

Selge ja värvitu kuni kollakas osakestevaba lahus.

Raploc kontsentraadi pH on 6,9 ja osmolaalsus 8,13 Osm/l.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

•Supraventrikulaarse tahhükardia ja vatsakeste löögisageduse kiire kontrolli alla saamine kodade fibrillatsiooni või laperdusega patsientidel peri- ja postoperatiivselt või olukordades, kus on vajalik vatsakeste löögisageduse lühiajaline kontroll lühitoimelise ainega.

•Kompenseerimata siinustahhükardia, kui kiire südamerütm vajab sekkumist.

•Landioloolvesinikkloriid ei sobi pikaajaliseks raviks.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Landiolool on mõeldud intravenoosseks kasutamiseks järelevalve all. Landiolooli tohib manustada vastava kogemusega tervishoiutöötaja. Landiolooli annus tuleb individuaalselt kohandada.

Manustada intravenoosse boolussüstena 0,1…0,3 mg/kg kehakaalu kohta. Soovitatav algannus on 0,1…0,2 mg/kg kehakaalu kohta. Bradükardiline toime võib kesta vahemikus 5 kuni 20 minutit. Ebapiisava efektiivsuse korral, tuleb annust suurendada 0,2…0,3 mg/kg kehakaalu kohta.

Boolusena manustamist võib korrata vastavalt vajadusele kuni maksimaalse ööpäevase annuseni 100 mg/ööpäevas. Selle annuse võib jagada 5…15 annuseks ööpäevas (5 x 20 mg annus, mis vastab 5 x 0,3 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas kuni 15 x 7 mg annus, mis vastab 15 x 0,1 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas).

Pikaajalise kasutamise korral tuleb landiolooli infusiooniks kasutada Raploc´i infusioonilahuse pulbrit.

Kõrvaltoimete tekkimisel (vt lõik 4.8) tuleb vältida landiolooli täiendavate annuste manustamist ning patsientidele tuleb vajadusel manustada sobilikku ravi. Madala süstoolse vererõhuga patsientidel tuleb annuse kohandamisel olla eriti ettevaatlik.

Eripopulatsioonid

Eakad (≥ 65 aastased)

Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Neerukahjustus

Annuse kohandamine ei ole vajalik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus

Andmed maksakahjustusega patsientidel kasutamise kohta on piiratud (vt lõik 5.2). Mistahes raskusastmega maksakahjustuse korral tuleb annustamist alustada ettevaatlikult madalaima soovitusliku annusega.

Raploc´i kontsentraat sisaldab alkoholi (vt lõigud 2 ja 4.4).

Lapsed

Landiolooli ohutus ja efektiivsus lastel vanuses 0…18 aastat ei ole veel tõestatud. Raploc´i kontsentraat sisaldab etanooli, mistõttu ei soovitata seda lastel kasutada (vt lõik 4.4). Sellel patsientide rühmal võib olla sobilikum kasutada teist ravimvormi (nt Raploc´i infusioonilahuse pulber). Hetkel saadaolevad andmed selle ravimvormi kohta on toodud lõigus 5.2, kuid annustamissoovitusi ei saa anda.

Manustamisviis

Raploc´i kontsentraati sisaldavad ampullid on ainult ühekordseks kasutamiseks. Ravim tuleb enne manustamist lahjendada (vt juhised lõik 6.6).

Landiolooli ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud need, mis on loetletud lõigus 6.6.

Landiolooli tuleb manustada intravenoosselt. Vältida tuleb subkutaanset või venoosset perivaskulaarset või intra-arteriaalset manustamist. Et vältida paikse toksilisuse tekke riski, tuleb landiolool süstida otse tsentraalsesse või perifeersesse veeni suure valendikuga nõela kaudu või intravenoosse kateetriga. Landiolooli ei tohi manustada läbi sama teistel ravimitel kasutatud intravenoosse tee (vt lõik 6.6).

Vastunäidustused

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes
• Raske bradükardia (alla 50 löögi minutis)
• Siinussõlme nõrkuse sündroom
• Rasked atrioventrikulaar(AV)sõlme juhtehäired (ilma kardiostimulaatorita); teise ja kolmanda astme AVblokaad
• Kardiogeenne šokk
• Raske hüpotensioon
• Kompenseerimata südamepuudulikkus
• Pulmonaalne hüpertensioon
• Ravimata feokromotsütoom
• Äge astmahoog
• Metaboolne atsidoos

Raploc´i kontsentraati tuleb enne manustamist lahjendada (vt lõik 6).

Raploc´i kontsentraat on hüperosmolaarne ja võib põhjustada tromboflebiidi riski, süstekohta tuleb jälgida. Ekstravasatsiooni tuleb vältida ning selle tekkimise korral vastavalt ravida. Juhusliku ekstravaskulaarse süste korral tuleb kasutada teist manustamiskohta.

Landiolooli tuleb kasutada ettevaatusega diabeedi või hüpoglükeemia korral. Hüpoglükeemia raskusaste on kergem, kui vähem kardioselektiivsete beetablokaatorite puhul täheldatud. Beetablokaatorid võivad varjata hüpoglükeemia prodromaalseid sümptome, nagu tahhükardia. Pearinglust ja higistamist see siiski ei mõjuta.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoime on hüpotensioon, mis kiiresti pöördub annuste kohaldamisel või ravi katkestamisel.

Kõigil landiolooliga ravitavatel patsientidel on soovitatav pidevalt jälgida vererõhku ja EKG-d.

Beetablokaatorite manustamist tuleb vältida enneaegse erutuvuse sündroomi (pre-excitation syndrome) esinemisel koos kodade fibrillatsiooniga. Nendel patsientidel võib atrioventrikulaarsõlme beetablokaad suurendada juhtivust läbi lisajuhtetee ja soodustada vatsakeste fibrillatsiooni teket.

Negatiivse toime tõttu ülejuhte ajale, tohib beetablokaatoreid manustada ainult ettevaatusega esimese astme AV-blokaadiga patsientidele (vt ka lõik 4.3).

Landiolooli kasutamine koos verapamiili või diltiaseemiga ei ole atrioventrikulaarsete juhtehäiretega patsientidel soovitatav (vt ka lõik 4.5).

Beetablokaatorid võivad Prinzmetali stenokardiaga patsientidel suurendada stenokardia hoogude arvu ja kestust alfaretseptorite kaudu vahendatud koronaararterite vasokonstriktsiooni tõttu. Nendel patsientidel ei tohi kasutada mitteselektiivseid beetablokaatoreid ja beeta-1-selektiivseid blokaatoreid tohib kasutada ainult äärmise ettevaatlikkusega.

Südame paispuudulikkuse korral kujutab beeta-blokaad endas potentsiaalset ohtu müokardi kontraktiilsuse edasisele pärssumisele ja veel raskemaks südamepuudulikkuseks. Südamepuudulikkuse esimeste nähtude või sümptomite ilmnemisel tuleb landiolooli manustamine katkestada ning rakendada patsiendil sobilikku ravi.

Kontrollimaks vatsakeste löögisagedust supraventrikulaarsete arütmiatega patsientidel tuleb landiooli kasutamisel rakendada ettevaatust hemodünaamiliselt ebastabiilsetel patsientidel või haigetel, kes samaaegselt kasutavad ravimeid, mis mõjutavad negatiivselt mõndajärgmistest funktsioonidest: perifeerne resistentsus, müokardi eelkoormus, müokardi kontraktiilsus või elektrilise impulsi levik müokardis.

Landiolooli peamine metaboliit (M1) eritub neerude kaudu ning võib akumuleeruda neerukahjustusega patsientidel. Kuigi sellel metaboliidil puudub beeta-blokeeriv toime isegi kuni 200 korda algravimist suuremates annustes, tuleb landiolooli kasutada puuduliku neerufunktsiooniga patsientidel ettevaatusega.

Feokromotsütoomiga patsientidel tuleb landiolooli kasutada ettevaatusega ja ainult pärast eelnevat ravi alfa- retseptori blokaatoritega (vt ka lõik 4.3).

Bronhospastiliste haigustega patsientidele ei tohi beetablokaatoreid üldiselt manustada. Landiolooli suhteliselt kõrge beeta-1-selektiivsuse ja tiitritavuse tõttu tuleb bronhospastiliste haigustega patsientidel landiolooli kasutada ettevaatusega. Landiolooli annust tuleb hoolikalt tiitrida madalaima võimaliku efektiivse annuseni. Bronhospasmi tekkimisel tuleb infusioon kohe lõpetada ja vajadusel manustada beeta-2-agonisti. Kui patsient juba kasutab mõnda beeta-2-adrenomimeetikumi, on vajalik selle ravimi annus üle vaadata.

Perifeerse vereringehäiretega (Raynaud’ tõbi või sündroom, vahelduv lonkamine) patsientidel tuleb beetablokaatoreid kasutada ülima ettevaatusega, sest need haigused võivad süveneda.

Beetablokaatorid võivad suurendada tundlikkust allergeenidele kui ka anafülaktiliste reaktsioonide tõsidust. Beetablokaatoreid kasutavad patsiendid ei pruugi reageerida epinefriini tavapärastele annustele, mida kasutatakse anafülaktiliste reaktsioonide raviks (vt ka lõik 4.5).

Raploc kontsentraat sisaldab 672 mg etanooli (96%) maksimaalses üksikannuses (arvutatud 70 kg kaaluva patsiendi kohta), mis vastab 17 ml õllele või 7 ml veinile ühe annuse kohta. Selline kogus võib olla kahjulik alkoholismiga patsientidele ning samuti tuleb seda arvesse võtta rasedate või imetavate naiste puhul ning riskirühma patsientide puhul nt raske maksahaigusega või epilepsiaga patsiendid.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kaltsiumikanalite antagonistid nagu dihüdropüridiini derivaadid (nt nifedipiin) võivad suurendada hüpotensiooni tekkeriski. Südamepuudulikkusega ja samal ajal kaltsiumikanalite antagonistidega ravitavatel patsientidel võib ravi beetablokaatoritega tekitada südamepuudulikkuse süvenemise.

Soovitatav on hoolikas landiolooli annuse tiitrimine ja hemodünaamika jälgimine.

Landiolooli manustamist tuleb hoolikalt kohandada samaaegsel kasutamisel koos verapamiili, diltiaseemi, I klassi antiarütmikumidega, amiodarooni või digitaalise preparaatidega, kuna koosmanustamine võib põhjustada südamefunktsiooni liigset pärssumist ja/või atrioventrikulaarseid südamejuhte häired.

Landiolooli ei tohi kasutada koos verapamiili või diltiaseemiga atrioventrikulaarsete südame juhtehäiretega patsientidel (vt lõik 4.4).

Landiooli manustamisel koos insuliini või suukaudsete antidiabeetiliste ravimitega võib tugevneda nende vere glükoosisisaldust langetav toime. Nende ravimite koosmanustamisel tuleb jälgida vere glükoosisisaldust, kuna beeta-adrenergiline blokaad võib maskeerida hüpoglükeemia tunnuseid (nt tahhükardia).

Anesteesiaks kasutatavad ravimid

Beetablokaatorite kasutamise jätkamine narkoosi, intubatsiooni ja narkoosi lõpetamise ajal vähendab arütmia tekkeriski.

Juhul, kui patsiendi intravaskulaarse mahu seisund ei ole teada või kui kaasuvalt kasutatakse antihüpertensiivseid ravimeid, võib tekkida reflekstahhükardia ja suureneda hüpotensiooni tekkerisk. Anestesioloog peab olema teadlik, kui patsient saab lisaks landioloolile veel mingit beetablokaatorit.

Inhalatsioonianesteetikumide hüpotensiivne toime võib koos landiolooliga tugevneda. Kummagi ravimi annuseid tuleb soovitud hemodünaamika säilitamiseks korrigeerida.

Samaaegsel kasutamisel koos bradükardilist toimet avaldavate anesteetikumidega, esteraasi substraatidega (nt suksametooniumkloriid) või koliinesteraasi inhibiitoritega (nt neostigmiin) tuleb landiolooli tiitrida ettevaatusega, kuna koosmanustamine võib intensiivistada bradükardilist toimet või pikendada landiolooli toimeaega.

In vitro uuringus, milles kasutati inimplasmat, leiti, et suksametooniumiga koosmanustamine võib suurendada landiolooli maksimaalset kontsentratsiooni veres kuni 20%. Antagonistlik inhibitsioon võib neuromuskulaarse blokaadi tõttu põhjustada suksametooniumi toimeaja pikenemist.

Koostoimed teiste ravimitega

Landiolooli kombinatsioon ganglioneid blokeerivate ainetega võib suurendada hüpotensiivset toimet.

MSPVA-d võivad suurendada beetablokaatorite hüpotensiivset toimet.

Eriline ettevaatus on vajalik floktafeniini või amisulpiriidi samaaegsel manustamisel koos beeta- blokaatoritega.

Landiolooli samaaegne manustamine tritsükliliste antidepressantide, barbituraatide ja fenotiasiinide või teiste antihüpertensiivsete ainetega võib võimendada vererõhku langetavat toimet. Landiolooli annust tuleb hoolikalt kohandada, et vältida ootamatut hüpotensiooni.

Landiolooli toime võib väheneda manustamisel koos beetablokeerivat toimet omavate sümpatomimeetikumidega. Emma- kumma ravimi annust tuleb kohandada vastavalt patsiendi ravivastusele või kaaluda alternatiivse ravi kasutamist.

Katehhoolamiinide depoosid tühjendavad või antisümpatoonilised ained (nt reserpiin, klonidiin, deksmedetomidiin) võivad omada landiolooliga koosmanustamisel aditiivset toimet. Patsiente, keda ravitakse samaaegselt nende ainetega, tuleb hüpotensiooni või märkimisväärse bradükardia ilmingute suhtes hoolikalt jälgida.

Klonidiini ja beetaadrenoblokaatorite koosmanustamisel suureneb risk „tagasilöögi“ hüpertensiooni tekkeks. Kuigi „tagasilöögi“ hüpertensiooni teket ei täheldatud 24 tunni jooksul pärast landiolooli manustamist, ei saa landiolooli manustamisel koos klonidiiniga selle toime teket välistada.

Teiste ravimite poolt põhjustatud anafülaktilised reaktsioonid võivad olla tõsisemad beetablokaatoreid manustavatel patsientidel. Need patsiendid võivad olla resistentsed epinefriini tavalistele annustele, kuid glükagooni intravenoosne süste toimib siiski (vt ka lõik 4.4).

Hepariini intravenoossel manustamisel landiolooli infusiooni ajal patsientidele, kellel teostati kardiovaskulaarne operatsioon, vähenes landiolooli tase plasmas 50% ning samaaegselt esines hepariini indutseeritud vererõhu langus ja suurenes landiolooli tsirkulatsiooniaeg.

Südamelöögisagedus selles olukorras ei muutunud.

Landiolooli M1 ja M2 metaboliitide koostoimed teiste samaaegselt kasutatavate ravimitega ei ole teada. Metaboliitide farmakodünaamilised toimed ei ole kliiniliselt olulised (vt lõik 5.2).

Lapsed

Koostoimeuuringuid on teostatud vaid täiskasvanutel.

Ei ole teada, kas farmakokineetiliste või farmakodünaamiliste koostoimete määr on lastel ja täiskasvanutel sarnane.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Puuduvad andmed Raploc´i kasutamise kohta rasedatel naistel. Loomkatsed ei ole näidanud kliiniliselt olulisi toimeid reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Ettevaatusabinõuna soovitatakse landiolooli kasutamist raseduse ajal vältida.

Vastavalt beetablokeerivate ainete farmakoloogilisele toimele, tuleb raseduse hilisemas staadiumis arvesse võtta kõrvaltoimete tekkevõimalust (eriti hüpoglükeemia, hüpotensioon ja bradükardia) lootele ja vastsündinule.

Kui ravi landiolooliga peetakse vajalikuks, tuleb jälgida uteroplatsentaarset verevoolu ja loote kasvu. Vastsündinut tuleb hoolikalt jälgida.

Raploc´i kontsentraat sisaldab alkoholi (vt lõigud 2 ja 4.4).

Imetamine

Landiolooli või selle metaboliitide eritumine rinnapiima ei ole teada. Teadaolevad loomkatsete käigus saadud andmed näitavad landiolooli eritumist rinnapiima. Riski imetavale lapsele ei saa välistada. Tuleb otsustada, kas lõpetada imetamine või katkestada/hoiduda landiolool-ravist võttes arvesse imetamisest saadavat kasu lapsele ja ravist saadavat kasu naisele.

Raploc´i kontsentraat sisaldab alkoholi (vt lõigud 2 ja 4.4).

Fertiilsus

Loomkatsetes ei mõjutanud landiolool fertiilsust (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Ei ole asjakohane.

Kõrvaltoimed

a.Ohutusprofiili kokkuvõte

Vastavalt kirjanduses avaldatud kliiniliste uuringute (1569 patsiendil) ning turuletulekujärgsete uuringute/vaatluste (1257 patsienti) käigus teatatud kõrvaltoimetele, olid landiolooli kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimeteks hüpotensioon ja bradükardia (≥1 kuni <10 %).

Kõrvaltoimed on allpool loetletud organsüsteemi klasside ja sageduste alusel: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

c.Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Hüpotensioon ja bradükardia (vt ka lõik 4.2) olid landiolool-ravi saavatel patsientidel kõige sagedamini esinevateks kõrvaltoimeteks. Kontrolliga kliinilistes uuringutes täheldati hüpotensiooni 8,5 %-l 948-st landiolool-ravi saavast patsiendist (vs 2,1% said platseebot, 8,5% aktiivset võrdlusravimit ja 5,7% ei saanud ravi), kontrollita kliinilistes uuringutes esines see vastavalt 8,5%-l 581-st patsiendist. Kontrolliga kliinilistes uuringutes täheldati bradükardiat 2,1 %-l 948-st landiolool-ravi saavast patsiendist (vs 0% said platseebot, 2,5% aktiivset võrdlusravimit ja 2,4% ei saanud ravi), kontrollita kliinilistes uuringutes esines see vastavalt 0,5%-l 581-st patsiendist. Landiolooli turuletulekujärgsete uuringute käigus oli hüpotensiooni ja bradükardia esinemissagedus vastavalt 0,8% ja 0,7% (1257-st patsiendist). Kõik mainitud uuringutes esinenud landiolool-raviga seotud hüpotensiooni ja bradükardia juhud lahenesid või paranesid ilma sekkumiseta mõne minuti jooksul pärast landiolool-ravi/täiendava ravi lõpetamist.

Kliinilistes uuringutes/turuletulekujärgselt esinenud rasked kõrvaltoimed: ühel operatsioonijärgsel kliinilise uuringu patsiendil teatati šoki tekkest koos tõsise veritsusega liigse hüpotensiooni tõttu (juht lahenes 10 minutit pärast landiolooli, prostaglandiini ja isofluraani manustamist). Südameseiskus, täielik AV-blokaad, siinussõlme blokaad ja raske bradükardia esines peamiselt eakatel patsientidel või patsientidel, kellel esinesid komplikatsioonidena hüpertensioon või muud südamehaigused.

Ravimeetmed, mida selliste spetsiifiliste kõrvaltoimete ilmnemisel kasutada, on kirjeldatud lõigus 4.2.

Vereanalüüsid: Kõrvalekalletest vereanalüüsides teatati nii teiste kõrvaltoimete kontekstis kui ka eraldi. Kontrolliga kliinilistes uuringutes teatati muutustest ALAT´i, ASAT´i või bilirubiini väärtustes 5%-l landiolool-ravi saavatest patsientidest (n=241) ja 7%-l kontrollrühma patsientidest (n=243). Üldine muutuste sagedus vereanalüüsides oli nendes uuringutes 8,7%-l landiolool-ravi saavatel patsientidel ja 13,6%-l kontrollrühma patsientidel. Muutused vereanalüüsides lahenesid või taandusid ning need ei olnud kliiniliselt olulised.

Landiolooli ohutusandmed eakatel on piiratud. Arvesse tuleb võtta teatud ohutusprofiili puudutavaid ebatäpsusi, kuna kõrvaltoimed võivad tekkida kaasuvate ravimite kasutamise või anesteesia tagajärjel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Üleannustamise korral võivad ilmneda järgmised sümptomid: raske hüpotensioon, raske bradükardia, AV-blokaad, südamepuudulikkus, kardiogeenne šokk, südameseiskus, bronhospasm, hingamispuudulikkus, teadvuse kaotus kuni kooma teke, krambid, iiveldus, oksendamine, hüpoglükeemia, hüperkaleemia.

Üleannustamise korral ei tohi rohkem landiolooli manustada.

Aeg, mis kulub üleannustamise järgselt sümptomite taandumiseks, sõltub manustatud landiolooli kogusest. Kuigi landiolooli südamelöögisagedust vähendav toime väheneb pärast manustamise lõppu kiiresti, võib selleks kuluda pärast raviannuste manustamist kauem kui 30 minutit. Vastavalt täheldatud kliinilistele toimetele, tuleb kaaluda järgmiste meetmete kasutuselevõtmist:

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

• Bradükardia: manustada intravenoosselt atropiini või muud antikoliinergilist ravimit ja seejärel beeta1 stimulanti (dobutamiin jms). Kui bradükardia ei allu ravile, võib olla vajalik südamestimulaatori kasutamine.
• Bronhospasm: manustada nebuliseeritud beeta2sümpatomimeetikume. Kui see ravi ei ole piisav võib kaaluda beeta2 sümpatomimeetikumide või aminofülliini intravenoosset manustamist.
• Sümptomaatiline hüpotensioon: manustada intravenoosselt vedelikke ja/või pressoreid.
• Kardiovaskulaarne depressioon või kardiaalne šokk: manustada võib diureetikume (kopsuturse korral) või sümpatomimeetikume. Sümpatomimeetikumide annus (sõltuvalt sümptomitest nt dobutamiin, dopamiin, noradrenaliin, adrenaliin.) sõltub ravitoimest. Kui on vajalik täiendav ravi, võib intravenoosselt manustada järgmiseid aineid: atropiin, inotroopsed ravimid, kaltsiumioonid.

Farmakoterapeutiline rühm: Selektiivsed beetablokaatorid, ATC-kood: C07AB14

Toimemehhanism/farmakodünaamilised toimed

Landiolool on kõrge selektiivsusega beeta-1-adrenoblokaator (selektiivsus beeta-1-retseptorite suhtes 255 korda kõrgem võrreldes beeta-2-retseptoritega), mis inhibeerib katehhoolamiinide, adrenaliini ja noradrenaliini, positiivset kronotroopset toimet südamele, kus beeta-1-retseptorid peamiselt paiknevad. Landiolooli nagu teisigi beetablokaatoreid kasutatakse sümpaatilise toonuse

vähendamiseks, mille tulemusel langeb südame löögisagedus, väheneb erutustekke rakkude spontaanne stimuleerimine, mis omakorda aeglustab AV juhteaega ja pikendab refraktaarperioodi. Landioloolil puudub in vitro membraane stabiliseeriv aktiivsus või sisemine sümpatomimeetiline aktiivsus. Prekliiniliste ja kliiniliste uuringute käigus kontrollis landiolool tahhükardiat lühitoimelisel viisil, mil toime algas ja lõppes kiiresti, samuti ilmnesid landiolooli antiisheemilised ja kardioprotektiivsed toimed.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Vastavalt avaldatud kliiniliste uuringute andmetele, raviti landiolooliga 991 perioperatiivse või paroksüsmaalse supraventrikulaarse tahhüartütmiaga (SVT) patsienti. Efektiivsuse tulemusnäitajana mõõdeti südame löögisageduse langust ja/või siinusrütmi taastumist siinustahhükardia või SVT ravi käigus. Perioperatiivse vatsakeste fibrillatsiooni ennetamiseks ja hemodünaamiliste ning muude invasiivsete protseduuride hemodünaamiliste ja muude kõrvaltoimete raviks ja ennetamiseks, said 3039 patsienti ravi landiolooliga. Nendes uuringutes olid peamisteks efektiivsuse näitajateks südame löögisageduse ja vererõhu kontroll. Landiolool-ravi saanud patsientidel täheldati olulist südame löögisageduse langust või südame löögisageduse tõusu ennetamist. Kliinilistest uuringutest on teada ohutusandmed 1569 patsiendi kohta (vt lõik 4.8). Kontrolliga uuringutes täheldati kõrvaltoimeid 12%- l landiolool-ravi saanud patsiendil (vs. 5,8% said platseebot, 20,5% aktiivset võrdlusravimit ja 6,1% ei saanud ravi). Kontrollita uuringutes oli kõrvaltoimete esinemise määr landiolool-ravi saavatel patsientidel 16%. Turuletulekujärgsete uuringute käigus said 1257 peri/postoperatiivse SVT- ga patsienti (sealhulgas kodade laperdus) ravi landiolooliga. Kõrvaltoimete esinemise määr oli 8%.

Lapsed

Raploc´i kontsentraati ei soovitata kasutada lastel (vt lõik 4.2).

Andmed landiolooli erinevate ravimvormide (nt infusioonilahuse pulber) kasutamise kohta supraventrikulaarsete tahhüarütmiate raviks lastel on piiratud ning põhinevad kirjanduses avaldatud andmetel. Landiolooli püsiifusioon annuses 4 mikrogrammi/kg kehakaalu kohta minutis langetas südame löögisagedust ja taastas normaalse siinusrütmi 3-kuusel lapsel, kellel esines liiteline ektoopiline tahhükardia (junctional ectopic tachycardia, JET). Landiolooliga raviti nelja patsienti vanuses 14 päeva kuni 2 aastat, kellel arenes perioperatiivne liiteline ektoopiline tahhükardia. Landiolooli manustamisel annuses vahemikus 1 kuni 10 mikrogrammi/kg kehakaalu kohta minutis, saavutati kõikidel patsientidel edukalt südame löögisageduse kontroll. Ei täheldatud selliseid kõrvaltoimeid nagu bradükardia, hüpotensioon või hüpoglükeemia. Retrospektiivse analüüsi käigus raviti landiolooliga 12 patsienti vanusevahemikus 4 päeva kuni 5 aastat (keskmine säilitusannus oli 6,8

± 0,9 mikrogrammi/kg kehakaalu kohta/minutis), et vähendada südame löögisagedust ja taastada siinusrütm. Tahhüarütmiate korral taastati siinusrütm 70%-l juhtudest ning keskmine aeg, mille käigus saavutati südame löögisageduse langus oli 2,3 ± 0,5 tundi. Bradükardiat täheldati ühel patsiendil, keda raviti landiolooliga annuses 10 mikrogrammi/kg kehakaalu kohta/minutis.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Landiolooli boolusena manustamise järgselt tervetele vabatahtlikele 15, 30 ja 45 sekundi jooksul annustes 0,1 mg/kg, 0,2 mg/kg või 0,3 mg/kg saavutati maksimaalsed plasmakontsentratsioonid vastavalt 316 ng/ml, 847 ng/ml ja 1,269 ng/ml. Landiolooli molekulaarsete omaduste tõttu (madal molekulmass ligikaudu 0,5 kDa ja madal valkudega seondumise võime) ei ole oodata olulist tagasiimendumist aktiivse transpordi teel neeru tagasihaarde transporterite OAT1, OAT3 või OCT2 poolt.

Jaotumine

Landiolooli jaotusruumala oli 100…300 mikrogrammi/kg boolusannuse manustamise järgselt 0,3 l/kg…0,4 l/kg või püsis landiolooli infusioonijärgselt annuses 20…80 mikrogrammi/kg kehakaalu kohta/minutis tasakaaluseisundis. Landiolooli seondumine valkudega on madal (<10%) ja annusest sõltuv.

Biotransformatsioon

Landiolool metaboliseerub landiolooli estriosa hüdrolüüsi teel. In vitro ja in vivo andmed näitavad, et landiolool metaboliseerub peamiselt plasmas pseudokoliinesteraaside ja karboksüesteraaside toimel. Hüdrolüüsi käigus vabaneb ketaal (alkoholi komponent), mis lagundatakse edasi glütserooliks, atsetooniks ja karboksüülhappe komponendiks (metaboliit M1), mis läbib beeta-oksüdatsiooni, mille tulemusel tekib metaboliit M2 (asendatud bensoehape). Landiolooli M1 ja M2 metaboliitide beeta-1- retseptoreid blokeeriv aktiivsus on võrreldes toimeainega 1/200-le või vähem, mis tähendab, et võttes arvesse landiolooli maksimaalset soovitatavat annust, on metaboliitide farmakodünaamiline toime ebaoluline.

Ei toimeaine landiolool ega selle M1 ja M2 metaboliidid avalda in vitro inhibeerivat toimet erinevatele P450 molekulaarsete alarühmade (CYP1A2, 2C9, 2C19, 2D6 ja 3A4) metaboolsele aktiivsusele. Landiolooli korduv intravenoosne manustamine ei mõjutanud rottidel tsütokroom P450 sisaldust. Puuduvad andmed landiolooli või selle metaboliitide võimaliku toime kohta tsütokroom P450 induktsioonile või teadaolevale ajast sõltuvale inhibeerimisele.

Eliminatsioon

Inimestel eritub landiolool peamiselt uriiniga. Intravenoosse manustamise järgselt eritub ligikaudu 75% manustatud annusest (54,4% metaboliit M1-na ja 11,5% metaboliit M2-na) 4 tunni jooksul. Peamine landiolooli eritumise tee on uriiniga, kusjuures landiolooli ja selle peamiste metaboliitide M1 ja M2 uriiniga eritumise määr on >99% 24 tunni jooksul.

Landiolooli kogukeha kliirens oli tervetel vabatahtlikel boolusannuste 0,1 mg/kg, 0,2 mg/kg või 0,3 mg/kg manustamise järgselt vastavalt 66,1 ml/kg/min, 57,3 ml/kg/min ja 54,1.

Landiolooli eliminatsiooni poolväärtusaeg oli boolusannuste 0,1 mg/kg, 0,2 mg/kg või 0,3 mg/kg manustamise järgselt 3,20…3,63 minutit.

Lineaarsus/mittelineaarsus

Landiolooli puhul täheldati soovitusliku annustamisvahemiku korral lineaarset annusest sõltuvat plasmakontsentratsiooni.

Eripopulatsioonid

Maksakahjustus

Landiolooli farmakokineetilist toimet maksafunktsioonile uuriti 6-l kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsiendil (5 Child-Pugh klass A patsienti, üks Child-Pugh klass B patsient, keskmine koliinesteraasi tase plasmas -62%) ja 6-l tervel vabatahtlikul. Maksakahjustusega patsientidel vähenes landiolooli jaotusruumala ja tase plasmas suurenes 40%. Ravimi poolväärtusaeg ja eliminatsioon ei erine tervetest vabatahtlikest täiskasvanutest.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel ei ole farmakokineetikat hinnatud.

Valgenahaline ja mustanahaline populatsioon

Valgenahalistel ja mustanahalistel patsientidel ei täheldatud landiolooli farmakokineetikas suuri erinevusi.

Prekliinilised ohutusandmed

Mittekliinilised konventsionaalse ohutuse, üksikannuse- ja korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ning reproduktiiv- ja arengutoksilisuse andmed ei näita otsest kahjulikku toimet inimesele. Reproduktiiv- ja arengutoksilisuse uuringutes ei mõjutanud landiolool emasloomale mittetoksilises annuses rottide fertiilsust ning ei kahjustanud embrüofetaalset arengut. Sünnieelse- ja järgse arengu uuringus täheldati emasloomale toksiliste annuste korral poegadel 4 päeva jooksul pärast sündi kehakaalu langust ja elulemuse vähenemist. See toime ei ole tõenäoliselt kliiniliselt oluline, kuna see esines pärast korduvat manustamist.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Hüdroksüpropüülbetadeks Makrogool 300

96% etanool Naatriumkloriid Kaaliumkloriid

Veevaba dinaatriumfosfaat Kaaliumdivesinikfosfaat Süstevesi

Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kõlblikkusaeg

18 kuud.

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 25°C. Kui pakendi avamise/preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise/ lahjendamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Mitte lasta külmuda.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril 25°C. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Värvitust klaasist (Tüüp 1) 2 ml ampull.

5 ampulli välispakendis.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Raploc´i kontsentraati ei tohi manustada lahjendamata.

Ainult ühekordseks kasutamiseks.

Kasutusjuhend

Valmistage 2 mg/ml lahus lahjendades 2 ml kontsentraati 8 ml-s mõnes järgnevas lahuses:

•9 mg/ml (0,9%) NaCl-i lahus

•50 mg/ml (5%) glükoosilahus

•Ringeri lahus

•Ringer-laktaadi lahus

Teave manustamiskõlblikuks muudetud landiolooli lahuse osmolaalsuse ja pH kohta:

Lahjendatud lahust tuleb visuaalselt kontrollida nähtavate osakeste ja värvuse muutuse suhtes. Kasutada tohib ainult selget ja värvuseta lahust.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Amomed Pharma GmbH

Storchengasse 1

1150 Viinis

Austria

MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 13.09.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

jaanuar 2017