Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Remurel, 20 mg/ml, süstelahus süstlis
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks eeltäidetud süstel (1 ml) süstelahust sisaldab 20 mg glatirameeratsetaati*, mis vastab 18 mg glatirameer-alusele.
*Glatirameeratsetaat on sünteetiliste polüpeptiidide atsetaatsool, mis sisaldab nelja loomulikult esinevat aminohapet: L-glutamiinhapet, L-alaniini, L-türosiini ja L-lüsiini, mille molaarfraktsioonid on vastavalt vahemikus 0,129...0,153, 0,392...0,462, 0,086...0,100 ja 0,300...0,374. Keskmine molekulmass jääb vahemikku 5000...9000 daltonit. Tänu koostise kompleksusele, ei ole ühtki spetsiifilist polüpeptiidi võimalik aminohapete järjestuse järgi iseloomustada, kuigi glatirameeratsetaadi lõplik koostis ei ole päris juhuslik.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Süstelahus.
Selge, värvitu kuni kergelt kollakaspruun lahus ilma nähtavate osakesteta. Süstelahuse pH on vahemikus 5,5…7,0 ja osmolaarsus ligikaudu 265 mOsm/l.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Ägenemiste ja remissioonidega kulgeva sclerosis multiplex’i (SM) ravi (oluline teave populatsioonide kohta, kellel efektiivsus on kindlaks tehtud, vt lõik 5.1).
Glatirameeratsetaat ei ole näidustatud primaarselt ega sekundaarselt progresseeruva SM-iga patsientidele.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Ravi glatirameeratsetaadiga tuleb alustada neuroloogi või SM-i ravis kogenud arsti järelevalve all.
Annustamine Soovitatav annus täiskasvanutel on 20 mg glatirameeratsetaati (üks süstlitäis ravimit), manustatuna subkutaanse süstena üks kord ööpäevas.
Käesoleval ajal ei ole teada, kui kaua peab patsiendil ravi kestma.
Otsus pikaajalise ravi kohta tuleb raviarstil teha individuaalkorras.
Lapsed Glatirameeratsetaadi ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud.
Siiski viitavad piiratud avaldatud andmed sellele, et ohutusprofiil 12...18-aastastel noorukitel, kes saavad 20 mg glatirameeratsetaati subkutaanselt iga päev, on sarnane täiskasvanutel täheldatuga.
Glatirameeratsetaadi kasutamise kohta alla 12-aastastel lastel ei ole saadaval piisavalt informatsiooni selleks, et anda mingeid soovitusi selle kasutamiseks. Seetõttu ei tohi glatirameeratsetaati selles populatsioonis kasutada.
Patsientide erirühmad
Eakad Glatirameeratsetaadi kasutamist eakatel ei ole täpsemalt uuritud.
Neerukahjustus Glatirameeratsetaadi kasutamist neerukahjustusega patsientidel ei ole täpsemalt uuritud (vt lõik 4.4).
Manustamisviis Glatirameeratsetaat on subkutaanseks kasutamiseks.
Patsientidele tuleb õpetada enda süstimise tehnikat. Meditsiinitöötaja peab patsienti jälgima tema esimese isesüstimise ajal ja 30 minuti jooksul pärast süstet.
Igal süstimisel tuleb valida erinev süstekoht, et vähendada võimalikku ärritust ja valu süstekohal. Sobivad süstekohad isesüstimisel on kõht, käsivarred, puusad ja reied.
Patsientidele, kes soovivad süste tegemiseks kasutada süsteseadet, on saadaval Autoxon. Autoxon on automaatne süsteseade kasutamiseks koos Remurel eeltäitesüstlitega ja seda ei ole proovitud teiste eeltäitesüstlitega. Autoxon’i peab kasutama seadme tootja kasutusjuhendi kohaselt.
4.3 Vastunäidustused
Glatirameeratsetaat on vastunäidustatud järgmiste seisundite korral:
- ülitundlikkus toimeaine (glatirameeratsetaat) või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Glatirameeratsetaati tuleb manustada ainult subkutaanselt. Glatirameeratsetaati ei tohi manustada veenisiseselt ega lihasesse. Glatirameeratsetaat võib põhjustada süstimisjärgseid reaktsioone ning ka anafülaktilisi reaktsioone (vt lõik 4.8).
Süstimisjärgsed reaktsioonid Raviarst peab patsiendile selgitama, et minutite jooksul pärast glatirameeratsetaadi süstimist võib tekkida reaktsioon, mis on seotud vähemalt ühe järgmise sümptomiga: vasodilatatsioon (nahaõhetus), valu rindkeres, hingamisraskus, palpitatsioonid või tahhükardia (vt lõik 4.8). Enamus nendest sümptomitest on lühiajalised ja mööduvad spontaanselt tüsistusi tekitamata. Raskete kõrvaltoimete tekkimisel peab patsient otsekohe lõpetama ravi glatirameeratsetaadiga ja võtma ühendust oma arstiga või erakorralise meditsiini osakonnaga. Arsti juhendamisel võib alustada sümptomaatilist ravi.
Puuduvad tõendid selle kohta, et mõnel kindlal patsientide grupil oleks nende kõrvaltoimete tekkerisk suurem. Siiski on vajalik ettevaatus glatirameeratsetaadi manustamisel patsientidele, kellel on eelnevalt esinenud südamehaigusi. Selliseid patsiente tuleb ravi ajal regulaarselt jälgida.
Anafülaktilised reaktsioonid Anafülaktilised reaktsioonid võivad tekkida lühikese aja jooksul pärast glatirameeratsetaadi manustamist isegi siis, kui ravi algusest on möödas kuid või aastaid (vt lõik 4.8). Teatatud on surmaga
lõppenud juhtudest. Anafülaktilise reaktsiooni mõned nähud ja sümptomid võivad kattuda süstimisjärgse reaktsiooni nähtude ja sümptomitega.
Kõiki Remureli saavaid patsiente ja nende hooldajaid tuleb teavitada anafülaktilistele reaktsioonidele iseloomulikest nähtudest ja sümptomitest ning vajadusest erakorralise arstiabi järele juhul, kui need sümptomid tekivad (vt lõik 4.8). Anafülaktilise reaktsiooni tekkimisel tuleb ravi Remureliga lõpetada (vt lõik 4.3).
Pikaajalist igapäevast glatirameeratsetaadi ravi saavate patsientide vereseerumist avastati glatirameeratsetaat-reaktiivsed antikehad. Antikehade maksimaalne kontsentratsioon saavutati keskmiselt 3...4 kuud kestnud ravi järel, seejärel tase vähenes ja jäi püsima algtasemest veidi kõrgemates väärtustes.
Puuduvad tõendid selle kohta, et glatirameeratsetaat-reaktiivsed antikehad neutraliseerivad või et nende teke mõjutab glatirameeratsetaadi kliinilise toime efektiivsust.
Neerukahjustusega patsientidel tuleb glatirameeratsetaadi ravi ajal jälgida neerufunktsiooni. Kuigi puuduvad tõendid immuunkomplekside glomerulaarsest depositsioonist patsientidel, ei saa seda võimalust välistada.
Harva on teatatud raske maksakahjustuse juhtudest (sealhulgas ikterusega hepatiit, maksapuudulikkus ja üksikutel juhtudel maksasiirdamine). Maksakahjustus tekkis päevade kuni aastate jooksul pärast ravi alustamist glatirameeratsetaaadiga. Enamikul juhtudest taandus raske maksakahjustus pärast ravi katkestamist. Mõnedel juhtudel ilmnesid need reaktsioonid alkoholi liigtarbimise, olemasoleva või varem esinenud maksakahjustuse ja muude potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimite kasutamise korral. Patsiente tuleb regulaarselt jälgida maksakahjustuse nähtude suhtes ja juhendada maksakahjustuse sümptomite ilmnemisel viivitamatult arsti poole pöörduma. Kliiniliselt olulise maksakahjustuse korral tuleb kaaluda glatirameeratsetaaadi kasutamise lõpetamist.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Glatirameeratsetaadi koostoimeid teiste ravimitega ei ole ametlikult hinnatud.
Olemasolevad kliinilised uuringud ja turuletulekujärgsed kogemused ei viita olulistele koostoimetele glatirameeratsetaadi ja SM’i patsientidel sageli kasutatavate ravimite vahel, sh samaaegne kortikosteroidide kasutamine kuni 28 päeva jooksul. In vitro uuringud viitavad sellele, et veres olev glatirameeratsetaat seondub suures osas vereplasma valkudega, kuid vastastikust väljatõrjumist fenütoiini või karbamasepiiniga ei esine. Kuna glatirameeratsetaat võib teoreetiliselt siiski mõjutada vereplasma valkudega seonduvate ravimite jaotumist organismis, siis tuleb selliste ravimite samaaegset kasutamist hoolikalt jälgida.
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus Keskmine hulk rasedate kohta saadud andmeid (300 kuni 1000 raseda andmed) näitab, et glatirameeratsetaat ei põhjusta väärarenguid ega avalda kahjulikku toimet lootele/vastsündinule.
Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).
Glatirameeratsetaadi kasutamist raseduse ajal võib kaaluda, kui see on vajalik.
Imetamine Füüsikalis-keemilised omadused ja madal suukaudne imendumine viitavad sellele, et vastsündinute/imikute kokkupuude glatirameeratsetaadiga rinnapiima kaudu on väga vähene. Mittesekkuv retrospektiivne uuring, milles osales 60 glatirameeratsetaadiga kokku puutunud ema rinnaga toidetavat imikut ja 60 rinnaga toidetavat imikut, kelle emad ei saanud mingit haigust
modifitseerivat ravi, ja piiratud turuletulekujärgsed andmed inimeste kohta ei näidanud
glatirameeratsetaadi negatiivset mõju. Glatirameeratsetaati võib imetamise ajal kasutada.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
4.8 Kõrvaltoimed
Kõikides kliinilistes uuringutes olid kõige sagedamini esinevateks kõrvaltoimeteks süstekoha reaktsioonid ning neist teatati enamikul glatirameeratsetaati saanud patsientidel. Kontrolliga uuringutes oli patsientide arv, kellel esines see reaktsioon vähemalt ühel korral, glatirameeratsetaadi ravi saanute hulgas suurem (70%) kui platseebogrupis (37%). Kõige sagedasemad süstekoha reaktsioonid, millest teatati kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt olid erüteem, valu, kudede tihkestumine, pruuritus, ödeem, põletik, ülitundlikkus ning harva ilmnes lipoatroofiat ja nahanekroosi.
Reaktsiooni, mis on seotud vähemalt ühe või mitme järgneva sümptomiga, on kirjeldatud kui vahetut süstimisjärgset reaktsiooni: vasodilatatsioon (nahaõhetus), valu rindkeres, hingamisraskus, palpitatsioon või tahhükardia (vt lõik 4.4). See reaktsioon võib tekkida minutite jooksul pärast glatirameeratsetaadi süstet. Vähemalt üks sellise vahetu süstimisjärgse reaktsiooni sümptomitest esines vähemalt ühel korral 31%-l glatirameeratsetaati saanud patsientidest võrreldes 13%-ga platseebogrupis.
Kliinilistest uuringutest ja turuletulekujärgsest kogemusest saadud kõrvaltoimed on toodud allolevas tabelis. Kliiniliste uuringute andmed pärinevad neljast kesksest topeltpimedast platseebokontrolliga kliinilisest uuringust, milles kuni 36 kuu jooksul raviti glatirameeratsetaadiga 512 patsienti ja platseeboga 509 patsienti. Kolmes uuringus osalesid ägenemiste ja remissioonidega SM-i patsiendid, kellest 269 raviti glatirameeratsetaadiga ja 271 platseeboga kuni 35 kuu jooksul. Neljandas uuringus osalesid esimese kliinilise episoodiga patsiendid, kellel oli suur risk kliiniliselt kinnitatud SM-i kujunemiseks; uuring hõlmas 243 glatirameeratsetaati ja 238 platseebot saanud patsienti, keda raviti kuni 36 kuu jooksul.
Organsüsteemi Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata klass (≥ 1/10) (≥ 1/100 kuni (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 (ei saa hinnata Infektsioonid ja Infektsioon, Bronhiit, Abstsess, tselluliit, infestatsioonid gripp gastroenteriit, furunkel, herpes Hea-, Healoomuline naha Nahavähk pahaloomulised ja neoplasm, neoplasm täpsustamata kasvajad (sealhulgas tsüstid ja polüübid) Vere ja Lümfadenopaatia* Leukotsütoos, lümfisüsteemi leukopeenia, häired splenomegaalia,
Immuunsüsteemi Ülitundlikkus Anafülaktiline häired reaktsioon
Endokriinsüsteemi Struuma, häired hüpertüreoidism
Ainevahetus- ja Isutus, kehakaalu Alkoholi toitumishäired tõus* talumatus, podagra, Psühhiaatrilised Ärevus*, Närvilisus Ebatavalised häired depressioon unenäod, Närvisüsteemi Peavalu Düsgeusia, Karpaalkanali häired hüpertoonia, sündroom, Silma kahjustused Kahelinägemine, Katarakt, sarvkesta Kõrva ja labürindi Kõrva kahjustus kahjustused Südame häired Palpitatsioonid*, Ekstrasüstolid, Vaskulaarsed Vasodilatat- Veenilaiendid häired sioon*
Respiratoorsed, Düspnoe* Köha, sesoonne Apnoe, rindkere ja nohu ninaverejooks, mediastiinumi häired Seedetrakti häired Iiveldus* Anorektaalne häire, Koliit, käärsoole Maksa ja Kõrvalekalded Kolelitiaas, Toksiline Maksa- sapiteede häired maksafunktsiooni heptomegaalia hepatiit, puudulikkus** Naha ja Lööve* Ekhümoos, Angioödeem, nahaaluskoe hüperhidroos, kontaktdermatiit, kahjustused pruuritus, naha nodoosne erüteem, Lihaste, luustiku Liigesevalu, Kaelavalu Artriit, bursiit, ja sidekoe seljavalu* küljevalu, kahjustused lihasatroofia, Neerude ja Kusepakitsus, Hematuuria, kuseteede häired pollakiuuria, neerukivitõbi, Reproduktiivse Rindade süsteemi ja suurenemine, rinnanäärme häired Üldised häired ja Asteenia, valu Külmavärinad*, näo Tsüst, pohmell, manustamiskoha rindkeres*, turse*, süstekoha hüpotermia, vahetu reaktsioonid süstekoha atroofia♣, lokaalne reaktsioonid*§, reaktsioon*, valu* perifeerne turse, Vigastus, Vaktsineerimis- mürgistus ja järgne sündroom
protseduuri tüsistused
* Üle 2% kõrgem (> 2/100) esinemissagedus glatirameeratsetaadi ravigrupis võrreldes platseebogrupiga. Sümboliga * tähistamata kõrvaltoimete esinemissageduse erinevus oli vähem kui 2% või sellega võrdne.
** Teatatud on mõnest maksasiirdamise juhust.
§ Mõiste „süstekoha reaktsioonid“ (erinevad vormid) hõlmab kõiki süstekohas avalduvaid kõrvaltoimeid, välja arvatud süstekoha atroofia ja nekroos, mis on tabelis eraldi välja toodud. ♣ Hõlmab süstekoha lokaalsest lipoatroofiast tingitud nähtusid.
Eespool kirjeldatutest neljandas uuringus järgnes platseebokontrolliga perioodile avatud ravifaas (vt lõik 5.1). Avatud jälgimisperioodil kestusega kuni 5 aastat ei täheldatud kõrvalekaldeid glatirameeratsetaadi teadaolevast riskiprofiilist.
Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Anafülaktilised reaktsioonid võivad tekkida lühikese aja jooksul pärast glatirameeratsetaadi manustamist isegi siis, kui ravi algusest on möödas kuid või aastaid (vt lõik 4.4).
Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9 Üleannustamine
Sümptomid Vähestel juhtudel on teatatud glatirameeratsetaadi üleannustamisest (kuni 300 mg glatirameeratsetaati). Need juhud ei olnud seotud muude kõrvaltoimete tekkega, kui on nimetatud lõigus 4.8.
Ravi Üleannustamise korral tuleb patsienti jälgida ja alustada sobivat sümptomaatilist ning toetavat ravi.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: immunostimulaatorid, teised immunostimulaatorid, ATC-kood: L03AX13 Toimemehhanism Mehhanism, mille kaudu glatirameeratsetaat avaldab oma toimeid retsidiveeruva SM-iga patsientidele, ei ole täielikult kindlaks tehtud, kuid arvatavasti hõlmab see immuunprotsesside modifitseerimist. Loomadel ja SM-iga patsientidel läbi viidud uuringud viitavad, et glatirameeratsetaat toimib immuunrakkudele, sealhulgas monotsüütidele, dendriitrakkudele ja B- rakkudele, mis vastusena moduleerivad B- ja T-rakkude adaptiivseid funktsioone, indutseerides põletikuvastast ja regulatoorset tsütokiinide sekretsiooni. See, kas ravitoime eest vastutavad eelpool kirjeldatud rakulised efektid, ei ole teada, sest SM-i patofüsioloogiat mõistetakse vaid osaliselt.
Kliiniline efektiivsus ja ohutus Ägenemiste ja remissioonidega kulgev SM Kolmes kontrolliga uuringus raviti glatirameeratsetaadiga kokku 269 patsienti. Esimene oli kaheaastane uuring, mis hõlmas 50 patsienti (glatirameeratsetaat n = 25, platseebo n = 25), kellel oli
diagnoositud ägenemiste ja remissioonidega kulgev SM tollal kehtinud standardkriteeriumide alusel ning kellel oli olnud vähemalt kaks neuroloogilise düsfunktsiooni hoogu (ägenemist) eelneva kahe aasta jooksul. Teine uuring, millesse patsiente kaasati samade kriteeriumide alusel, hõlmas 251 patsienti, keda raviti kuni 35 kuu jooksul (glatirameeratsetaat n = 125, platseebo n = 126). Kolmas uuring kestis üheksa kuud ning hõlmas 239 patsienti (glatirameeratsetaat n = 119, platseebo n = 120); sellesse kaasati patsiente esimesele ja teisele uuringule sarnanevate kriteeriumide alusel koos lisakriteeriumiga, et patsientidel pidi olema MRI uuringul vähemalt üks gadoliiniumiga kontrasteeruv kolle.
Glatirameeratsetaadi kliinilistes uuringutes SM-i patsientidel on näidatud märkimisväärset haigushoogude arvu vähenemist võrreldes platseeboga.
Suurimas kontrollitud uuringus vähenes haigushoogude tase 32% võrra alates 1,98-st platseebo korral kuni 1,34-ni glatirameeratsetaadiga ravi korral.
Ekspositsiooni andmed on saadaval 103 kaheteistkümne aasta jooksul glatirameeratsetaadi ravi saanud patsiendi kohta.
Glatirameeratsetaadil on võrreldes platseeboga näidatud ka kasulikke toimeid ägenemiste ja remissioonidega kulgeva SM-i MRI parameetritele.
Glatirameeratsetaat 20 mg/ml: kontrollitud uuringus 9001/9001E, milles osales 251 patsienti, keda jälgiti 35 kuud (hõlmas uuringu 9001 pimendatud pikendusfaasi 9001E), oli kolme kuu jooksul kinnitatud puude progressiooniga patsientide kumulatiivne hulk platseeborühmas 29,4% ja glatirameeratsetaadiga ravitud patsientide rühmas 23,2% (p = 0,199).
Puuduvad tõendid, et glatirameeratsetaadi ravi avaldaks toimet haigushoogude kestusele või raskusele.
Käesoleval hetkel puuduvad tõendid glatirameeratsetaadi kasutamiseks primaarse või sekundaarse progresseeruva haigusega patsientidel.
SM-ile viitav üksik kliiniline episood Platseebokontrolliga uuring hõlmas 481 (glatirameeratsetaat n = 243, platseebo n = 238) üksiku selgelt väljendunud unifokaalse neuroloogilise ilminguga patsienti, kelle MRI-s olid SM-ile viitavad tunnused (T –kaalutud MRI kujutisel vähemalt kaks üle 6 mm diameetriga kollet ajukoes). Välistati kõik teised haigused peale SM-i, mis oleks võinud paremini põhjendada patsiendi nähtusid ja sümptomeid. Platseebokontrolliga perioodile järgnes avatud ravi periood: Patsiendid, kellel esinesid SM-i sümptomid või kes olid olnud kolm aastat sümptomitevabad, ükskõik kumb enne saabus, määrati saama ravi toimeainet sisaldava ravimiga uuringu avatud faasis veel kahe aasta jooksul, nii et ravi maksimaalne kestus ei ületanud kokku 5 aastat. 243 patsiendist, kes olid algselt juhuvaliku alusel saanud glatirameeratsetaati, jätkas avatud faasis ravi glatirameeratsetaadiga 198 patsienti. 238 patsiendist, kes olid algselt juhuvaliku alusel saanud platseebot, viidi avatud faasis glatirameeratsetaadile üle 211 patsienti. Kuni kolm aastat kestnud platseebokontrolliga perioodi jooksul aeglustas glatirameeratsetaat vastavalt Poser’i kriteeriumitele haiguse progresseerumist esimesest kliinilisest episoodist kliiniliselt kinnitatud sclerosis multiplex’iks (clinically definite multiple sclerosis, CDMS) statistiliselt ja kliiniliselt olulisel määral, vastav risk vähenes 45% (riskisuhe = 0,55; 95% usaldusintervall [0,40; 0,77], p = 0,0005). CDMS kujunes 43% patsiendil platseebogrupist ja 25%-l glatirameeratsetaadi ravigrupist. Glatirameeratsetaadi ravi soodne toime platseeboga võrreldes ilmnes ka kahes teiseses MRI tulemusnäitajas, s.o uute T kollete arv ja T kollete maht. Teise haigushoo kujunemise kõrge riskiga populatsiooni tuvastamiseks viidi erinevate algparameetritega patsientidel läbi post-hoc alagrupi analüüsid. Isikutel, kellel esines baas-MRI-l
vähemalt üks gd-kontrasteeruv T kolle ning 9 või rohkem T kollet, kujunes 2,4 aasta jooksul CDMS 50%-l platseeboga ravitud ja 28%-l glatirameeratsetaadiga ravitud isikutest. Kui baas-MRI-l esines 9 või enam T kollet, ilmnes CDMS 2,4 aasta jooksul 45%-l platseebot saanutest võrreldes 26% glatirameeratsetaati saanutega. Isegi nendes kõrge riskiga uuringugruppides on siiski teadmata varase glatirameeratsetaadi ravi mõju haiguse pikaajalisele kulule, kuna uuringu põhieesmärgiks oli hinnata aega teise haigushooni. Igal juhul tuleb ravi kaaluda vaid kõrge riskiga patsientidel. Platseebokontrolliga faasis täheldatud toime püsis pikaajalisel jälgimisperioodil kuni 5 aasta jooksul. Aeg esimesest kliinilisest nähust CDMS-ni oli pikem, kui glatirameeratsetaadi ravi oli alustatud varem, võrreldes hilise ravi alustamisega, mida näitas riski vähenemine 41% glatirameeratsetaadi varajase versus hilise ravi korral (riskisuhe = 0,59; 95% usaldusintervall [0,44;0,80], p- väärtus = 0,0005). Ravi hilise alustamise rühmas oli progresseerunud haigusega isikute hulk suurem (49,6%) kui ravi varajase alustamise rühmas (32,9%). Ajas püsivat positiivset tulemust varajase ravi kasuks võrreldes hilise raviga tõendab kogu uuringuperioodil tekkinud aasta kohta arvutatud kahjustuste arv: uute gd-kontrasteeruvate T kollete arv vähenes 54% võrra (p < 0,0001), uute T kollete arv vähenes 42% võrra (p < 0,0001) ja uute hüpointensiivsete T kollete arv vähenes 52% võrra (p < 0,0001). Samuti täheldati kogu uuringuperioodi jooksul varajase ravi puhul hilisega võrreldes suuremat vähenemist uute gd- kontrasteeruvate T kollete arvus (vähenemine 46% võrra, p = 0,001), gd-kontrasteeruvate T kollete 1 1 mahus (keskmine erinevus –0,06 ml, p < 0,001) ning ka uute hüpointensiivsete T kollete arvus (vähenemine 46% võrra, p < 0,001). Ravi varajase ja hilise alustamise kohortide võrdlemisel ei leitud viie aasta jooksul olulisi erinevusi hüpointensiivsete T kollete mahus ega ka ajuatroofias. Siiski leiti, et ajuatroofia viimasel hindamisel saadud väärtused (kohandatuna raviajale) olid vähenenud varajase glatirameeratsetaadi ravi kasuks (ajumahu protsentuaalse muutuse keskmine erinevus oli 0,28%, p = 0,0209). Remurel on hübriidravim. Rohkem teavet on saadaval http://mri.cts-mrp.eu/Human/.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Farmakokineetilisi uuringuid ei ole patsientidel läbi viidud. In vitro uuringute andmed ja piiratud andmed tervetelt vabatahtlikelt näitavad, et glatirameeratsetaadi subkutaansel manustamisel imendub toimeaine kergesti ja suur osa annusest laguneb juba nahaaluses koes kiirelt väiksemateks fragmentideks.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele, peale teabe, mis on ära toodud ravimi omaduste kokkuvõtte teistes lõikudes. Farmakokineetiliste andmete vähesuse tõttu inimestel ei saa toimepiire inimeste ja loomade vahel tuvastada. Immuunkomplekside depositsioonist neeruglomeerulites teatati vähesel arvul rottidel ja ahvidel, keda raviti vähemalt 6 kuud. 2-aastases uuringus rottidel ei täheldatud mingeid ilminguid immuunkompleksi depositsioonist neeruglomeerulites.
Teatati manustamisjärgsest anafülaksiast sensibiliseeritud loomadel (merisead või hiired). Nende andmete asjakohasus inimesele ei ole teada.
Toksilisus süstekohal oli sage leid pärast korduvat manustamist loomadele.
Rottidel, kelle emad said tiinuse ja imetamise ajal ravi subkutaanses annuses ≥ 6 mg/kg ööpäevas (2,83-kordne soovitatav maksimaalne annus 60 kg täiskasvanul kehapindala kohta mg/m2), täheldati
järglaste kaaluiibe tagasihoidlikku, kuid mitte statistiliselt olulist vähenemist võrreldes kontrollrühmaga. Muid olulisi toimeid järglaste kasvule ja käitumuslikule arengule ei täheldatud.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Mannitool Süstevesi
6.2 Sobimatus
Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida süstel välispakendis, valguse eest kaitstult.
Hoida külmkapis (2 °C...8 °C). Mitte lasta külmuda.
Kui süstleid ei saa hoida külmkapis, võib neid hoida toatemperatuuril (15 °C...25 °C) kuni ühe kuu jooksul üks kord. Kui glatirameeratsetaadi süstlid on pärast nimetatud ühekuulist perioodi veel kasutamata ning originaalpakendis, tuleb neid edasi hoida külmkapis (2 °C...8 °C).
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Pakend sisaldab ühekordseks kasutamiseks silindrilist klaassüstlast koos sellele kinnitatud nõelaga. Kummikork (bromobutüül, tüüp 1) on paigaldatud silindri sulguriks ja see toimib süstimise ajal kolvina. Liikuv varras on keeratud kummikorgi sisse. Nõel on kaitstud nõelakaitsmega. Lahuse maht süstlis on 1,0 ml.
7 süstlit 28 süstlit 30 süstlit 90 (3 x 30) süstlit
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Zentiva k.s. U Kabelovny 130 Dolni Měcholupy
102 37 Praha 10 Tšehhi
8. MÜÜGILOA NUMBER
909016
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.05.2016 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.02.2021
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
November 2024