Ropivacaine b. braun 7,5 mgml - süstelahus (7,5mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Ropivacaine B. Braun 7,5 mg/ml, süstelahus
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
1 ml süstelahust sisaldab 7,5 mg ropivakaiinvesinikkloriidi (ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina).
Üks 10 ml ampull süstelahust sisaldab 75 mg ropivakaiinvesinikkloriidi ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina.
Üks 20 ml ampull süstelahust sisaldab 150 mg ropivakaiinvesinikkloriidi ropivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadina
INN: Ropivacainum
Teadaolevat toimet omav abiaine: 2,9 mg/ml naatriumi
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Süstelahus
Läbipaistev, värvitu lahus, mille pH on 4…6 ja osmolaalsus 270...320 mOsmol/kg
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Täiskasvanutel ja üle 12 aasta vanustel lastel:
Kirurgiline anesteesia
Annustamine ja manustamisviis
- Epiduraalblokaad kirurgias, sealhulgas keisrilõike korral.
- Suurte närvitüvede blokaad.
- Regionaalblokaad.
Ropivakaiinvesinikkloriidi tohib manustada vaid regionaalanesteesia kogemusega arst või tema pideva järelvalve all.
Üldiselt on kirurgilise anesteesia (nt epiduraalne manustamine) puhul vajalik anesteetikumi suurem kontsentratsioon ja annused. Ropivakaiinvesinikkloriidi 10 mg/ml süstelahust soovitatakse kasutada epiduraalanesteesiaks, mis on vajalik täieliku motoorse blokaadi saavutamiseks. Analgeesia korral (nt epiduraalanesteesia ägeda valu leevendamiseks) on soovitatav väiksema kontsentratsiooni ja annuste kasutamine.
Annustamine
Täiskasvanud ja üle 12-aasta vanused noorukid
Alljärgnevas tabelis on toodud annustamissoovitused sagedamini kasutatavate blokaadide jaoks keskmisel täiskasvanul. Teabe saamiseks spetsiifilisi blokaadimeetodeid mõjutavate tegurite ja patsientide individuaalsete vajaduste kohta tuleb tutvuda standardsete käsiraamatutega. Efektiivse blokaadi saavutamiseks tuleb kasutada väikseimat toimivat annust. Annuse määramisel on oluline roll arsti kliinilisel kogemusel ning sellel, kui palju on arstil informatsiooni patsiendi füüsilise seisundi kohta.
|
|
| Ropivakaiin- | Maht | Ropivakaiin- | Toime | Toime |
|
|
| vesinikkloriidi |
| vesinikkloriidi | algus | kestvus |
|
|
| kontsentratsioon |
| annus |
|
|
|
|
| mg/ml | ml | mg | minutid | tunnid |
KIRURGILINE ANESTEESIA |
|
|
|
| |||
Lumbaalne epiduraalne manustamine |
|
|
|
| |||
Operatsioon |
| 7,5 | 15…25 | 113…188 | 10…20 | 3…5 | |
|
|
| 10,0 | 15…20 | 150…200 | 10…20 | 4…6 |
Keisrilõige |
| 7,5 | 15…20 | 113…1501) | 10…20 | 3…5 | |
Torakaalne epiduraalne manustamine |
|
|
|
| |||
Blokaadi saavutamiseks |
| 7,5 | 5…15 | 38…113 | 10…20 | n/a2) | |
postoperatiivse valu |
|
| (sõltuvalt |
|
|
| |
leevendamisel |
|
| süste |
|
|
| |
|
|
|
| tasemest) |
|
|
|
Suurte närvide blokaad* |
|
|
|
|
| ||
Plexus brachialis’e |
| 7,5 | 30...40 | 225...3003) | 10...25 | 6...10 | |
blokaad |
|
|
|
|
|
| |
Kohalik tuimestus |
| 7,5 | 1…30 | 7,5...225 | 1…15 | 2...6 | |
(nt väiksemate närvide |
|
|
|
|
|
| |
blokaad ja |
|
|
|
|
|
| |
infiltratsioonanesteesia) |
|
|
|
|
|
| |
(1) | Ropivakaiinvesinikkloriidi algannus ligikaudu 100 mg (13…14 ml) tuleb manustada 3…5 | ||||||
| |||||||
| minuti jooksul. Vajadusel võib manustada 2 lisaannust, kokku 50 mg. |
|
| ||||
(2) | n/a = ei ole määratud |
|
|
|
|
| |
|
|
|
|
|
| ||
(3) | Annustamissoovitusi on võimalik anda vaid plexus brachialis’e blokaadiks. Teiste suurte | ||||||
|
närvide blokaadiks võivad olla vajalikud väiksemad annused.
* Suurte närvide blokaadi korral peab annust kohandama vastavalt süstekohale ja patsiendi seisundile. Interskaleenilise ja õlapõimiku blokaadiga võivad sagedamini kaasneda tõsised kõrvaltoimed, sõltumata sellest, millist lokaalanesteetikumi kasutatakse (vt lõik 4.4).
Operatsiooniks vajaliku epiduraalblokaadi saavutamiseks on kasutatud üksikannusena kuni 250 mg ropivakaiinvesinikkloriidi, mis on olnud hästi talutav.
Ropivakaiinvesinikkloriidi kontsentratsioone üle 7,5 mg/ml ei ole keisrilõike puhul teadaolevalt kasutatud.
Pärast 40 ml ropivakaiinvesinikkloriidi lahuse kontsentratsiooniga 7,5 mg/ml kasutamist plexus brachialis’e blokaadiks, on mõnedel patsientidel tekkinud ropivakaiini plasmakontsentratsioon, mis on lähedane kergele KNS toksilisusele. Seetõttu ei soovitata üle 40 ml 7,5 mg/ml ropivakaiinvesinikkloriidi (300 mg ropivakaiini) lahust kasutada.
Kui kasutatakse pikaaegseid blokaade, kas siis püsiinfusioonina või korduvate boolussüstete manustamisena, peab kaaluma toksiliste plasmakontsentratsioonide või paiksete närvikahjustuste tekke võimalusi. Täiskasvanud on 24 tunni jooksul hästi talunud ropivakaiinvesinikkloriidi kumulatiivseid annuseid kuni 675 mg manustatuna operatsiooniaegseks või postoperatiivseks analgeesiaks, ning postoperatiivseks pidevaks epiduraalseks infusiooniks manustatud annuseid kuni 28 mg/tunnis 72 tunni jooksul. Piiratud arvule patsientidele on manustatud ka nii suuri annuseid kui 800 mg ööpäevas suhteliselt väheste kõrvaltoimetega.
Epiduraalblokaadi maksimaalne kestus on 3 päeva.
Kombineerimine opioididega:
Kliinilises uuringus kombineeriti epiduraalses infusioonis koos 2 mg/ml ropivakaiinvesinikkloriidi ja 1...4 mikrogrammi/ml fentanüüli ning manustati postoperatiivse valu leevendamiseks 72 tunni vältel. Ropivakaiini ja fentanüüli kombineerimine tagas parema valu leevendumise, kuid tekitas opioididest tingitud kõrvaltoimeid. Ropivakaiini ja fentanüüli kombineerimist on uuritud ainult tugevusega
2 mg/ml ropivakaiinvesinikkloriidi.
Lapsed
Ropivakaiin 7,5 mg/ml kasutamist võib seostada lastel süsteemsete ja tsentraalsete toksiliste kõrvaltoimetega. Väiksemad tugevused (2 mg/ml, 5 mg/ml) sobivad paremini manustamiseks selles populatsioonis.
Manustamisviis
Perineuraalseks ja epiduraalseks manustamiseks
Suure annuse manustamisel on soovitatav eelnevalt teha lidokaiini proovisüst koos adrenaliiniga (epinefriin). Tahtmatu intravaskulaarse manustamise võib ära tunda lühiajalise südame löögisageduse kiirenemise järgi ning eksliku intratekaalse süste spinaalse blokaadi nähtude põhjal
Ropivakaiinvesinikkloriidi tuleb süstida aeglaselt või vähehaaval annuseid suurendades, kiirusega 25...50 mg/min, samal ajal hoolikalt jälgides patsiendi elulisi näitajaid ja hoides temaga sõnalist kontakti. Kui ilmnevad mürgistusnähud, tuleb süstimine otsekohe katkestada.
Vastunäidustused
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
- Ülitundlikkus ropivakaiini, teiste amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- Arvesse tuleb võtta regionaalanesteesiaga, sh neuraksiaalanesteesiaga seotud üldisi vastunäidustustusi.
- Intravenoosne regionaalanesteesia (Bieri blokaad).
- Paratservikaalne anesteesia sünnitusabis.
- Hüpovoleemia.
Regionaalanesteesia protseduurid peavad olema alati läbi viidud hästi varustatud seadmetega ruumis ja komplekteeritud personaliga. Patsiendi jälgimiseks ja elustamiseks vajalikud seadmed ja ravimid peavad olema kättesaadavad.
Patsiendid, kellele tehakse suurte närvitüvede blokaadi, peavad olema optimaalses seisundis ning enne blokaadi peab olema loodud veenitee.
Vastutav arst peab kasutama kõiki ettevaatusabinõusid, et vältida intravaskulaarset manustamist (vt lõik 4.2) ning olema saanud vastava koolituse ja olema kursis kõrvaltoimete, süsteemsete mürgistusnähtude ja teiste tüsistuste diagnoosimise ning ravi põhimõtetega (vt lõigud 4.8 ja 4.9), näiteks võib ekslik subarahnoidne süste tekitada tugeva spinaalblokaadi, mille tagajärjel tekib apnoe ja hüpotensioon. Krambid on kõige sagedamini esinenud pärast plexus brachialis’e blokaadi ja epiduraalblokaadi. See tekib tõenäoliselt kas pärast ekslikku intravaskulaarset süstet või kiire imendumise tõttu süstekohast.
Ettevaatus on vajalik vältimaks süsteid põletikulistesse piirkondadesse.
Kardiovaskulaarsed riskid
Patsiendid, kes saavad ravi III klassi antiarütmikumidega (nt amiodaroon), peavad olema hoolika järelvalve all ning vajadusel tuleb teostada EKG, kuna toimed südamele võivad olla aditiivsed. Harva on ropivakaiinvesinikkloriidi kasutamisel epiduraalanesteesias või perifeerse närvisüsteemi blokaadil esinenud südameseiskust, eriti eksliku intravaskulaarse manustamise järgselt eakatele ning kaasuva
südamehaigusega patsientidele. Mõningatel juhtudel on elustamine olnud raske. Südameseiskuse tekkimisel on edukama tulemuse saavutamiseks vajalik pikaajaline elustamisprotsess.
Pea ja kaela blokaad
Teatud lokaalanesteetilised protseduurid, nagu süsted pea ja kaela piirkonda, võivad olla seotud tõsiste kõrvaltoimete sagedama esinemisega, sõltumata sellest, millist lokaalanesteetikumi kasutati.
Suure perifeerse närvi blokaadid
Suure perifeerse närvi blokaadid võivad tähendada lokaalanesteetikumi suure annuse manustamist suure verevarustusega piirkondadesse, tihti suurte veresoonte lähedale, kus on suurenenud risk intravaskulaarseks süsteks ja/või kiireks süsteemseks imendumiseks, mis võib viia plasma kontsentratsiooni tõusuni.
Hüpovoleemia
Mis tahes põhjusel tekkinud hüpovoleemiaga patsientidel võib tekkida äkiline ja raske hüpotensioon epiduraalanesteesia ajal, sõltumata sellest, millist lokaalanesteetikumi kasutati.
Halvas üldseisundis patsiendid
Halva üldseisundiga patsiendid, kas siis vanuse tõttu või muude komplitseerivate faktorite esinemisel, nagu osaline või täielik südamejuhteblokaad, kaugelearenenud maksahaigus või rasked neerufunktsioonihäired, vajavad erilist tähelepanu, kuigi regionaalanesteesia kasutamine on nendel patsientidel sageli näidustatud.
Maksa- ja neerukahjustusega patsiendid
Ropivakaiin metaboliseerub maksas ja seda peab seetõttu kasutama raske maksahaigusega patsientidel ettevaatusega; vähenenud eliminatsiooni tõttu võib olla vajalik korduvannuste vähendamine. Üksikannuse manustamisel või lühiajalise ravi korral ei ole halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel annuse kohandamine tavaliselt vajalik. Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel on sageli täheldatud atsidoosi ja plasmavalkude kontsentratsiooni vähenemist, mis võib suurendada süsteemse toksilisuse riski.
Äge porfüüria
Ropivakaiin võib olla porfürogeenne ja seda tohib kasutada ägeda porfüüriaga patsientidel ainult sel juhul kui ohutumat alternatiivi ei ole saadaval. Ohustatud patsientide puhul on vajalik rakendada vastavaid ettevaatusabinõusid, mis on ravijuhiste ja/või vastava eriala spetsialistide nõuannetega kooskõlas.
Kondrolüüs
Postoperatiivselt liigesesisest lokaalanesteetikumi püsiinfusiooni saavatel patsientidel on turuletulekujärgselt teatatud kondrolüüsist. Enamikul teatatud juhtudest tekkis kondrolüüs õlaliigeses. Liigesesisene püsiinfusioon ei ole Ropivacaine B. Braun’i heaks kiidetud näidustus. Liigesesisest püsiinfusiooni Ropivacaine B. Braun’iga tuleb vältida, kuna efektiivsus ja ohutus ei ole tõestatud.
Pikaajaline manustamine
Ropivakaiini pikaajalist kasutamist tuleb vältida patsientidel, kes saavad ravi tugevate CYP1A2 inhibiitoritega, nagu fluvoksamiin ja enoksasiin (vt lõik 4.5).
Abiaineid puudutavad erihoiatused/ettevaatusabinõud
See ravimpreparaat sisaldab 2,9 mg naatriumi ühes milliliitris, mis on võrdne 0,15%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.
Lapsed
Ropivakaiini 7,5 mg/ml kasutamise ohutust ja efektiivsust 12 aasta vanustel ja noorematel lastel ei ole tõestatud.
Vastsündinud võivad ainevahetusradade ebaküpsuse tõttu vajada erilist tähelepanu. Vastsündinutel tehtud kliinilistes uuringutes vaadeldud ropivakaiini plasmakontsentratsiooni suured erinevused vihjavad, et selles vanusegrupis võib süsteemse toksilisuse risk olla suurem.
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Ropivakaiinvesinikkloriidi tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad samaaegselt teisi lokaalanesteetikume või ravimeid, mis on struktuurilt sarnased amiidi-tüüpi lokaalanesteetikumidega, nt teatud antiarütmikumid, nagu lidokaiin ja meksiletiin, kuna nende ravimite süsteemsed toksilised toimed võivad olla aditiivsed. Ropivakaiinvesinikkloriidi samaaegsel kasutamisel koos üldanesteetikumidega või opioididega, võivad need potentseerida üksteise toimeid (kõrvaltoimeid). Kuigi spetsiifilisi uuringuid ropivakaiini ja III klassi antiarütmikumide (nt amiodaroon) koostoimete hindamiseks ei ole läbi viidud, peab siiski olema ettevaatlik (vt ka lõik 4.4).
Peamise metaboliidi - 3-hüdroksüropivakaiini - tekkes osaleb tsütokroom P450 (CYP) 1A2. Ropivakaiini manustamisel koos selektiivse ja tugevatoimelise CYP1A2 inhibiitori fluvoksamiiniga, vähenes ropivakaiini plasmakliirens in vivo kuni 77 %. Ropivakaiini pikaajalist kasutamist tuleb vältida patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi tugevate CYP1A2 inhibiitoritega, nt fluvoksamiin ja enoksasiin, kuna need võivad mõjutada ropivakaiinvesinikkloriidi toimet (vt lõik 4.4).
Ropivakaiini plasmakliirens vähenes in vivo 15 %, kui seda manustati samaaegselt ketokonasooliga, mis on selektiivne ja tugev CYP3A4 inhibiitor. Siiski ei oma selle isoensüümi inhibeerimine kliinilist tähtsust.
In vitro on ropivakaiin konkureeriv CYP2D6 inhibiitor, kuid ilmselt ei inhibeeri seda isoensüümi kliiniliselt saavutatud plasmakontsentratsiooni tasemel.
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Puuduvad adekvaatsed andmed ropivakaiini kasutamise kohta raseduse ajal, välja arvatud epiduraalne kasutamine sünnitusabis. Loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).
Imetamine
Andmed ropivakaiini eritumisest rinnapiima on puudulikud.
Fertiilsus
Kliinilised andmed puuduvad.
Toime reaktsioonikiirusele
Uuringuid toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud. Sõltuvalt annusest, võivad lokaalanesteetikumid avaldada vähest toimet vaimsele tervisele ja koordinatsioonile, isegi kui puudub toksiline toime kesknärvisüsteemile ning võivad põhjustada ajutisi liikumis- ja reaktsioonihäireid.
Kõrvaltoimed
Ropivakaiinvesinikkloriidi kõrvaltoimete profiil on sarnane teiste pikatoimeliste amiid-tüüpi lokaalanesteetikumide kõrvaltoimetega.
Kõrvaltoimeid tuleb eristada närviblokaadi tagajärjel tekkivatest füsioloogilistest toimetest, nagu vererõhu langus ja bradükardia spinaal/epiduraalblokaadi ajal.
Patsientide protsent, kellel võivad esineda oodatavad kõrvaltoimed, varieerub sõltuvalt sellest, kuidas ropivakaiinvesinikkloriidi manustati. Ropivakaiinvesinikkloriidi süsteemsed ja lokaalsed kõrvaltoimed ilmnevad tavaliselt liiga suure annuse, kiire manustamise või tahtmatu intravaskulaarse manustamise tõttu.
Kõige sagedamini esinevad kõrvaltoimed, iiveldus ja hüpotensioon, esinevad üldjuhul väga sageli anesteesia- ja operatsiooniaegselt ning seetõttu on raske eristada, millal on need põhjustatud kliinilise olukorra, toimeaine või blokaadi tüübi tõttu.
Kõrvaltoimete tabel
Väga sage (≥ 1/10)
Sage | (≥1/100 kuni <1/10) |
Aeg-ajalt | (≥1/1000 kuni < 1/100) |
Harv | (≥1/10000 kuni< 1/1000) |
Väga harv (< 1/10000) | |
Teadmata | (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel) |
Igas organsüsteemi grupis on kõrvaltoimed loetletud tõsiduse vähenemise järjekorras, kõige sagedasemad eespool.
Organsüsteemi klass |
|
Immuunsüsteemi häired | Harv |
| allergilised reaktsioonid (urtikaaria, angioneurootiline ödeem |
| ja anafülaktiline reaktsioon kuni anafülaktilise šokini) |
Psühhiaatrilised häired | Aeg-ajalt |
| ärevus |
Närvisüsteemi häired | Sage |
| Paresteesia, pearinglus, peavalu |
| Aeg-ajalt |
| kesknärvisüsteemi toksilisuse sümptomid (krambid, grand mal |
| krambid, tõmblused, tasakaalutus, suuümbruse tundlikkuse |
| häired, keele tuimus, hüperakuusia, tinnitus, nägemishäired, |
| lihastõmblused, düsartria, treemor, hüpoesteesia)* |
| Teadmata |
| düskineesia |
Südame häired | Sage |
| bradükardia, tahhükardia |
| Harv |
| südameseiskus, arütmiad |
Vaskulaarsed häired | Väga sage |
| hüpotensioon |
| Sage |
| hüpotensioon (lastel), hüpertensioon |
| Aeg-ajalt |
| minestamine |
Respiratoorsed, rindkere ja | Aeg-ajalt |
mediastiinumi häired | düspnoe |
Seedetrakti häired | Väga sage |
| iiveldus, oksendamine (lastel) |
| Sage |
| oksendamine |
Lihas-skeleti ja sidekoe | Sage |
kahjustused | seljavalu |
Neerude ja kuseteede häired | Sage |
| kusepeetus |
Üldised häired ja | Sage |
manustamiskoha reaktsioonid | kehatemperatuuri tõus, külmavärinad |
| Aeg-ajalt |
| hüpotermia |
* Need sümptomid ilmnevad tavaliselt eksliku intravaskulaarse süste, üleannustamise või kiire imendumise tõttu (vt lõik 4.9.
Ravimklassiga seotud kõrvaltoimed
Neuroloogilised komplikatsioonid
Neuropaatia ja spinaalkanali düsfunktsioone (nt eesmise spinaalarteri sündroom, arahnoidiit, cauda equina-sündroom), mis harvadel juhtudel võivad tekitada püsivaid tüsistusi, on seostatud regionaalanesteesiaga, sõltumata kasutatavast lokaalanesteetikumist.
Täielik spinaalblokaad
Täielik spinaalblokaad võib tekkida, kui epiduraalannus manustatakse ekslikult intratekaalselt.
Lapsed
Kõrvaltoimete esinemissagedus, tüüp ja raskus on lastel eeldatavasti sama mis täiskasvanutel, erandiks on hüpotensioon, mida esineb lastel vähem (< 1 10-st) ja oksendamine, mida esineb lastel rohkem (>1 10-st).
Lastel võib lokaalanesteetikumi toksilisuse varaseid nähte olla raske märgata, kuna nad ei suuda neid verbaalselt väljendada (vt ka lõik 4.4).
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Sümptomid
Äge süsteemne toksilisus
Süsteemsed kõrvaltoimed avalduvad peamiselt kesknärvisüsteemis (KNS) ja südame-veresoonkonnas. Need reaktsioonid on põhjustatud lokaalanesteetikumi kõrgest kontsentratsioonist veres, mis võib tekkida kas (ekslikust) süstimisest veresoonde, üleannustamisest või kiirest imendumisest veresoontega hästi varustatud piirkonnas (vt ka lõik 4.4). KNS nähud on sarnased kõikidele amiiditüüpi lokaalanesteetikumidele, samal ajal kui toime südamele sõltub rohkem nii kasutatava ravimi kogusest kui omadustest.
Lokaalanesteetikumide ekslikul veresoonde süstimisel võivad tekkida kiired (sekundite või mõne minuti jooksul algavad) süsteemsed toksilised kõrvaltoimed. Üleannustamise puhul tekib maksimaalne plasmakontsentratsioon, sõltuvalt süstekohast, 1...2 tunni jooksul ning süsteemne toksilisus avaldub seetõttu hiljem.
Lokaalanesteetikumide kõrvaltoimete varaseid nähte võib olla raske märgata, kui blokaad on teostatud üldanesteesia ajal.
Kesknärvisüsteem
Kesknärvisüsteemi mürgistus on järk-järgult tugevnevate nähtudega astmeline reaktsioon. Esimesed nähud on tavaliselt nägemis-või kuulmishäired, suuümbruse piirkonna tundehäired, pearinglus, tasakaalutus, kumin kõrvus ja paresteesia. Düsartria, lihasjäikus ja treemor on tõsisemad häired ja võivad eelneda üldistele krampidele. Neid sümptomeid ei tohi ekslikult pidada kaasuvaks neuroloogiliseks haiguseks. Sellisele seisundile võivad järgneda teadvuse kadu ja toonilis-kloonilised (grand mal) krambid, mis võivad kesta mõnest sekundist mitme minutini. Lihasaktiivsuse suurenemise tõttu järgneb krampidele kiiresti hüpoksia ja hüperkapnia koos hingamisfunktsiooni häiretega. Rasketel juhtudel võib isegi õhupuudus tekkida. Respiratoorne ja metaboolne atsidoos süvendavad ja pikendavad lokaalanesteetikumide toksilist toimet.
Patsiendi taastumine sõltub lokaalanesteetikumi ümberjaotumisest kesknärvisüsteemis ning sellele järgnevast metabolismist ja eritumisest. Patsiendi seisundi paranemine võib olla kiire ka vaatamata suurte annuste süstimisele.
Kardiovaskulaarne toksilisus
Kardiovaskulaarne toksilisus viitab raskemale seisundile. Lokaalanesteetikumide süsteemse kontsentratsiooni suur tõus võib põhjustada hüpotensiooni, bradükardiat, arütmiat ja isegi südameseiskust. Vabatahtlikel tekkisid ropivakaiini intravenoosse infusiooni tulemusena südame juhte- ja kontraktiilsushäired.
Kardiovaskulaarsele toksilisusele eelnevad tavaliselt keskärvisüsteemi toksilised nähud, välja arvatud juhul, kui patsient saab samaaegselt üldanesteetikumi või on sügavalt sedateeritud nt bensodiasepiinide või barbituraatidega.
Ravi
Patsiendi jälgimiseks ja elustamiseks vajalikud seadmed ja ravimid peavad olema kättesaadavad. Ägeda toksilisuse tunnuste ilmnemisel tuleb lokaalanesteetikumi süstimine viivitamatult lõpetada ning kesknärvisüsteemi sümptomeid (krambid, kesknärvisüsteemi depressioon) tuleb otsekohe ravida asjakohaste hingamisteid toetavate vahendite ning krampidevastaste ravimpreparaatidega.
Vereringe seiskumisel tuleb viivitamatult alustada kardiopulmonaalset elustamist. Optimaalne hapnikuga varustamine, ventilatsioon ja vereringe toetamine ning ka atsidoosi ravimine on elulise tähtsusega.
Südame-veresoonkonna alatalitluse (hüpotensioon, bradükardia) korral tuleb kaaluda nõuetekohast ravi intravenoossete vedelike, vasopressorite, krono- ja/või inotroopsete ainetega. Südameseiskuse puhul võib oola vajalik pikaajaline elustamise protseduur.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: lokaalanesteetikumid, amiidid.
ATC-kood: N01BB09
Ropivakaiin on pika toimeajaga amiiditüüpi lokaalanesteetikum, millel on nii anesteetiline kui analgeetiline toime. Suurtes annustes tekitab kirurgilist anesteesiat, väiksemates annustes aga tundenärvide blokaadi koos vähem väljendunud motoorse blokaadiga.
Mehhanismiks on närvikiudude läbilaskvuse pöörduv vähendamine, takistades naatriumioonide transporti. Lõpuks väheneb depolarisatsiooni kiirus ning suureneb erutuslävi, mille tagajärjel tekib närviimpulsside lokaalne blokaad.
Ropivakaiini kõige iseloomulikum omadus on pikk toime kestus. Lokaalanesteetikumi toime avaldumise kiirus ning kestvus sõltuvad manustamiskohast ning annusest, kuid seda ei mõjuta vasokonstriktori olemasolu (nt adrenaliin (epinefriin)). Detailsemat infot ropivakaiini toime avaldumise ja kestuse kohta vt lõik 4.2.
Terved vabatahtlikud talusid väikestes annustes ropivakaiini intravenoosse infusioonina hästi ja maksimaalse talutava annuse manustamisel ilmnesid oodatavad KNS häired. Kliinilised kogemused antud toimeainega viitavad heale ohutusprofiilile, juhul kui ravimit manustatakse soovituslikes annustes.
Farmakokineetilised omadused
Ropivakaiinil on kiraalne tuum ning ta esineb S-(-)-enantiomeerina. See on kõrge lipiidlahustuvusega. Kõik metaboliidid omavad lokaalanesteetilist toimet, kuid on märkimisväärselt väiksema toimetugevusega ning lühema toimeajaga kui ropivakaiin.
Imendumine
Ropivakaiini plasmakontsentratsioon sõltub annusest, manustamisviisist ning süstekoha verevarustusest. Intravenoosselt manustatud ropivakaiinil on lineaarne farmakokineetika ning CMAX on annusega proportsionaalne kuni 80 mg-ni.
Ropivakaiini imendumine epiduraalruumist on täielik ja kahefaasiline, poolväärtusaegadega täiskasvanutel vastavalt 14 minutit ja 4 tundi. Ropivakaiini eritumise kiirust määravaks teguriks on aeglane imendumine, mis selgitab epiduraalruumi ravimi manustamisel pikemat poolväärtusaega võrreldes veenisisese manustamisega.
Pideva epiduraal- ja interskaleenilise infusiooni käigus on täheldatud kogu plasmakontsentratsiooni suurenemist, mis on seotud postoperatiivse -happeα glükoproteiini taseme tõusuga.
Muutused seondumata, st farmakoloogiliselt aktiivses, kontsentratsioonis on olnud väiksemad kui kogu plasma kontsentratsioonis.
Kuna ropivakaiinil on keskmine kuni madal seonduvus maksas, peaks selle eliminatsioon sõltuma seondumata plasma kontsentratsioonist. Postoperatiivne AAG suurenemine vähendab seondumata fraktsiooni hulka, kuna suureneb seonduvus valkudega. See omakorda vähendab kogukliirensit, mille tulemusel suureneb kontsentratsioon plasmas, mida täheldati nii lastega kui ka täiskasvanutega läbiviidud uuringutes. Ropivakaiini seondumata osa kliirens jääb muutumatuks, mida näitab ka stabiilne seondumata kontsentratsioon postoperatiivse infusiooni käigus. See on seondumata plasma kontsentratsioon, mis on seotud süsteemsete farmakodünaamiliste toimete ja toksilisusega.
Jaotumine
Ropivakaiini keskmine koguplasma kliirens on 440 ml/min, renaalne kliirens 1 ml/min, jaotusruumala tasakaaluseisundis 47 l ja terminaalne poolväärtusaeg 1,8 h pärast intravenoosset manustamist. Ropivakaiini vahetu seonduvus maksas on ligikaudu 0,4. Ropivakaiin seondub plasmas peamiselt alfa1-happe glükoproteiiniga (AAG), seondumata fraktsiooni hulk on ligikaudu 6 %.
Ropivakaiin läbib kergesti platsentaarbarjääri, mistõttu tekib kiiresti seondumata ravimi kontsentratsioonide tasakaal ema ja loote vere vahel. Plasma proteiinide seondumise tase on lootel väiksem kui emal, mistõttu on lootel plasma kogukontsentratsioon madalam.
Biotransformatsioon ja eritumine
Ropivakaiin metaboliseeritakse suurel määral, peamiselt aromaatse hüdroksüülimise teel. Pärast intravenoosset manustamist eritub 86 % koguannusest uriiniga ning vaid 1 % eritub muutumatul kujul. Peamine metaboliit on 3-hüdroksüropivakaiin, millest ligikaudu 37 % eritub konjugeeritult uriiniga. N-dealküleeritud ja 4-hüdroksüdealküleeritud metaboliit 4-hüdroksü-ropivakaiinist eritub uriiniga 1…3 %. Konjugeeritud ja mittekonjugeeritud 3-hüdroksü-ropivakaiin on plasmas ainult määratavas kontsentratsioonis.
Sarnast metabolismirada on täheldatud ka üle 1-aasta vanustel lastel.
Neerufunktsiooni kahjustus mõjutab ropivakaiini farmakokineetikat vähesel määral või üldse mitte. PPX’i renaalne kliirens on oluliselt korrelatsioonis kreatiniini kliirensiga. Korrelatsiooni puudumine koguekspositsioonide vahel (väljendatuna kui AUC) võrreldes kreatiniini kliirensiga viitab tõenäosusele, et PPX’i kogukliirens hõlmab lisaks renaalsele eritumisele ka mitterenaalset eritumist. Mõnel neerufunktsiooni kahjustusega patsiendil võib madala mitterenaalse kliirensi tõttu ilmneda suurenenud ekspositsioon PPX’ile. Kuna PPX ei ole kesknärvisüsteemile nii toksiline kui ropivakaiin, peetakse kliinilisi tagajärgi lühiajalise ravi korral ebaolulisteks. Lõppstaadiumis neeruhaigusega dialüüsravil patsiente ei ole uuritud.
Puuduvad tõendid ropivakaiini in vivo ratsemisatsioonist.
Eakad
Selles ravirühmas on ropivakaiini plasmakliirens vähenenud ja eritumise poolväärtusaeg pikenenud. Seetõttu tuleb juhul, kui ravimit süstitakse pidevalt, ropivakaiini akumuleerumise vältimiseks annust individuaalselt kohandada (lõpuks vähendada).
Lapsed
Ropivakaiini farmakokineetikat kirjeldati ühendpopulatsiooni PK analüüsi andmete põhjal 192 lapsel vanuses 0...12 aastat. Seondumata ropivakaiini ja PPX’i kliirens ning seondumata ropivakaiini jaotusruumala olenevad nii kehakaalust kui vanusest kuni maksafunktsiooni küpsuse astmeni, sealt edasi sõltuvad peamiselt kehakaalust. Seondumata ropivakaiini kliirens saavutab küpsusastme 3-ndaks eluaastaks, sellest PPX esimeseks eluaastaks ja seondumata ropivakaiini jaotusruumala teiseks eluaastaks. Seondumata PPX’i jaotusruumala sõltub ainult kehakaalust. Kuna PPX’i poolväärtusaeg on pikem ja kliirens aeglasem, võib see kumuleeruda epiduraalinfusiooni ajal.
Seondumata ropivakaiini kliirens (ClU) saavutab alates 6-ndast elukuust samad väärtused, mis täiskasvanutel. Allolevas tabelis toodud ropivakaiini kogukliirensi (CL) näitajad on need, mis ei ole mõjutatud AAG postoperatiivsest suurenemisest.
Farmakokineetiliste parameetrite hinnangulised andmed pediaatrilise ühendpopulatsiooni PK analüüsist
Vanuse | Kehakaala | Club | Vuc | CL d | t 1/2e | t 1/2ppx f |
grupp | kg | (l/h/kg) | (l/kg) | (l/h/kg) | (h) | (h) |
Vastsündinud | 3,27 | 2,40 | 21,86 | 0,096 | 6,3 | 43,3 |
1 kuu | 4,29 | 3,60 | 25,94 | 0,143 | 5,0 | 25,7 |
6 kuud | 7,85 | 8,03 | 41,71 | 0,320 | 3,6 | 14,5 |
1 aasta | 10,15 | 11,32 | 52,60 | 0,451 | 3,2 | 13,6 |
4 aastat | 16,69 | 15,91 | 65,24 | 0,633 | 2,8 | 15,1 |
10 aastat | 32,19 | 13,94 | 65,57 | 0,555 | 3,3 | 17,8 |
A Keskmine kehakaal vastavale vanusele saadud WHO andmebaasist
B Seondumata ropivakaiini kliirens
C Seondumata ropivakaiini jaotusruumala
D Ropivakaiini kogukliirens
E Ropivakaiini terminaalne poolväärtusaeg
F PPX’i terminaalne poolväärtusaeg
Pärast ühekordset kaudaalset blokaadi kaldub seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (CuMAX) olema suurem vastsündinutel ning aeg CuMAX (tMAX) tekkeni vähenes vanuse kasvades. Seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine plasmakontsentratsioon oli soovitatud annuste vahemikes epiduraalse püsiinfusiooni 72 tunni lõpuks samuti kõrgem vastsündinutel, võrreldes imikute ja lastega (vt ka lõik 4.4).
Seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine ja täheldatud Cumax vahemik pärast ühekordset kaudaalset blokaadi
Vanuse grupp | Annused | a | b | c |
Cumax | tmax | Cumax | ||
| (mg/kg) | (mg/l) | (h) | (mg/l) |
0…1 kuud | 2,00 | 0,0582 | 2,00 | 0,05...0,08 (n=5) |
1…6 kuud | 2,00 | 0,0375 | 1,50 | 0,02...0,09 (n=18) |
6…12 kuud | 2,00 | 0,0283 | 1,00 | 0,01...0,05 (n=9) |
1…10 aastat | 2,00 | 0,0221 | 0,50 | 0,01...0,05 (n=60) |
A Seondumata ropivakaiini maksimaalne kontsentratsioon
B Aeg seondumata ropivakaiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni tekkimiseni
C Täheldatud ja annusele kohandatud seondumata ropivakaiini maksimaalne plasmakontsentratsioon.
6-ndal elukuul on murdepunkt epiduraalse püsiinfusiooni soovitatud annuse määra muutmiseks, kui seondumata ropivakaiini kliirens saavutab 34 % ja seondumata PPX 71 % täielikust küpsusastmest. Maksafunktsiooni ebaküpsuse tõttu on süsteemne ekspositsioon kõrgem vastsündinutel ja mõningasel määral kõrgem imikutel vanuses 1...6 elukuud, võrreldes vanemate lastega. Siiski saab seda alla 6 kuu
vanustel imikutel osaliselt kompenseerida manustades püsiinfusiooniga soovitatud annusest 50 % väiksema annuse.
Seondumata ropivakaiini ja PPX’i plasmakontsentratsioonide summa simulatsioonid, mis põhinevad PK parameetritel ja nende variaablusel analüüsipopulatsioonis viitavad sellele, et süsteemse toksilisuse läve prognoositava 90% usaldusintervalli ülemise piiri saavutamiseks tuleb ühekordse kaudaalse blokaadi soovitatud annust suurendada 2,7 faktori võrra kõige nooremas vanusegrupis ja 7,4 faktori võrra 1...10-aastaste grupis. Epiduraalse püsiinfusiooni vastavad näitajad on vastavalt 1,8 ja 3,8.
Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ning reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele peale nende, mis on oodatavad vastavalt ropivakaiini suurte annuste farmakodünaamilisele toimele (nt KNS nähud, sealhulgas krambid, ja kardiotoksilisus).
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
Naatriumkloriid
Vesinikkloriidhape 0,36% (pH korrigeerimiseks)
Naatriumhüdroksiid 0,4% (pH korrigeerimiseks)
Süstevesi
Sobimatus
Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.
Kõlblikkusaeg
30 kuud
Pärast pakendi esmast avamist:
Kui pakendi avamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada.
Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.
Säilitamise eritingimused
Mitte lasta külmuda.
Pakendi iseloomustus ja sisu
10 ml ja 20 ml polüetüleen (LDPE) ampullid, pakendis 20 ampulli.
LDPE ampullid on valmistatud spetsiaalselt Luer lock ja Luer fit süstaldega kasutamiseks.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele. Ühekordseks kasutamiseks.
Ravimpreparaati tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida.
Kasutada võib ainult selget ja värvitut lahust tervetes ampullides, mille sulgur on kahjustamata.
MÜÜGILOA HOIDJA
B.Braun Melsungen AG
Carl-Braun Strasse 1
34212, Melsungen
Saksamaa
Postiaadress:
34209 Melsungen
Saksamaa
Telefon: +49/5661/71-0
Faks: +49/5661/71-4567
MÜÜGILOA NUMBER
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 23.11.2010
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 25.11.2013
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
november 2018