Prenessa - tabl 4mg n14; n28; n30; n50; n56; n60; n90; n100; n10

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Prenessa, 4 mg tabletid

Perindopriiltertbutüülamiin

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

-Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.

-Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

-Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.

-Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1.Mis ravim on Prenessa ja milleks seda kasutatakse

2.Mida on vaja teada enne Prenessa võtmist

3.Kuidas Prenessa´t võtta

4.Võimalikud kõrvaltoimed

5.Kuidas Prenessa´t säilitada

6.Pakendi sisu ja muu teave

1.Mis ravim on Prenessa ja milleks seda kasutatakse

Prenessa toimeaine kuulub angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorite hulka. Need ravimid laiendavad veresooni, mis kergendab südamel vere pumpamist läbi veresoonte.

Prenessa tablette kasutatakse:

-kõrgvererõhutõve (hüpertensioon) raviks;

-sümptomaatilise südamepuudulikkuse raviks (seisund, kui süda ei ole võimeline pumpama piisavalt verd, et katta kogu organismi vajadusi);

-südamehaiguste tüsistuste, nt südameinfarkti, riski vähendamiseks stabiilse südame isheemiatõvega (seisund, kus südame verevarustus on vähenenud või takistatud) patsientidel, kellel on varem esinenud südamelihaseinfarkt ja/või kes on vajanud südame verevarustust parandavat operatsiooni (südamesse viivate veresoonte laiendamine).

1. Mida on vaja teada enne Prenessa võtmist

Ärge võtke Prenessa´t:

-kui olete perindropiili, selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) või teiste AKE inhibiitorite suhtes allergiline;

-kui teil on varem ükskõik millise AKE inhibiitori kasutamisel tekkinud ülitundlikkusreaktsioon huulte, näo, kaela ja võimalik, et ka käte ning jalgade äkilise tursega või lämbumistunde/hääle kähisemisega (angioödeem);

-kui kellelgi teie perekonnast on olnud angioödeemi või kui teil on seda mingis olukorras esinenud;

-kui te olete rohkem kui 3 kuud rase (samuti on parem vältida Prenessa kasutamist raseduse algstaadiumis – vt raseduse lõik);

-kui teil on suhkurtõbi (diabeet) või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava ravimiga, mis sisaldab aliskireeni

Prenessa´t ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Prenessa võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

On võimalik, et Prenessa ei sobi teile. Seetõttu teavitage enne kui te hakkate Prenessa´t võtma, oma arsti järgnevatest asjaoludest:

-kui teile on öeldud, et teil on südame verevarustus kas vähenenud või blokeeritud (ebastabiilne stenokardia);

-kui teile on öeldud, et teie südamelihas on suurenenud või teil esineb probleeme südameklappidega;

-kui teile on öeldud, et teil esineb neeru verega varustava arteri kitsenemine (neeruarteri stenoos);

-kui teil on suhkurtõbi;

-kui teil on ükskõik milline muu neeru-, maksa- või südamehaigus;

-kui te saate hemodialüüsravi või teil on hiljuti olnud neerusiirdamine;

-kui te olete soolavaesel dieedil või kui teil on esinenud tugev oksendamine või kõhulahtisus või te olete kasutanud ravimeid, mis suurendavad uriini kogust (diureetikumid);

-kui te kasutate liitiumi ehk ravimit, mida kasutatakse mania või depressiooni ravis;

-kui te võtate kaaliumilisandeid, kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid või ravimeid, mis on seotud seerumi kaaliumisisalduse tõusuga, nt hepariin;

-kui teile tahetakse teha LDL afereesi (kolesterooli eemaldamine verest kindla aparaadi abil);

-kui teile tahetakse teha desensibiliseerivat ravi, et vähendada allergiat mesilaste või herilaste mürgi suhtes;

-kui teil on veresoonte kollageenhaigus (sidekoe haigus), nagu süsteemne erütematoosne luupus või sklerodermia, kui te saate immunosupresseerivat ravi;

-kui teie vererõhk ei ole piisavalt langetatud etnilise päritolu tõttu (eriti patsientidel musta nahavärviga);

-kui teil tahetakse teha narkoosi ja/või lähete suurele operatsioonile;

-kui teil on tserebrovaskulaarne haigus;

-kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks:

-angiotensiin II retseptori antagonist lüh AIIRA (nimetatakse ka sartaanid, nt valsartaan, telmisartaan, irbesartaan), eriti kui teil on suhkurtõvest tingitud neeruprobleemid.

-aliskireen.

Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja elektrolüütide (nt kaalium) sisaldust veres.

Vt ka teavet lõigus „Ärge võtke Prenessa’t”.

Te peate informeerima oma arsti kui te olete (või arvate end olevat) rase. Prenessa´t ei ole soovitatav kasutada raseduse varases staadiumis ning seda ei tohi kasutada pärast raseduse esimest 3 kuud, kuna see võib sel ajal kasutades põhjustada tõsist kahju teie lapsele (vt raseduse lõik).

Muud ravimid ja Prenessa

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid.

Ärge võtke käsimüügiravimeid ilma arstiga nõu pidamata. See kehtib peamiselt järgnevatel juhtudel:

-kui te võtate külmetusevastaseid ravimeid, mis sisaldavad pseudoefedriini või fenüülefriini;

-kui te võtate valuvaigisteid, sealhulgas aspiriini (aine, mida esineb mitmetes ravimites, mida kasutatakse valu leevendamiseks ning palaviku alandamiseks, samuti trombide tekke vähendamiseks);

-kui te võtate kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid;

-kui te võtate kaaliumi sisaldavaid soolaasendajad.

Palun informeerige oma arsti, kui te kasutate mis tahes alljärgnevaid ravimeid, et tagada Prenessa samaaegse kasutamise ohutus:

-muud ravimid kõrge vererõhu alandamiseks ja/või südamepuudulikkuse tõttu, sealhulgas ravimid, mis suurendavad uriinikogust (diureetikumid);

-südame rütmihäirete ravimid (prokaiinamiid);

-suhkurtõve ravimid (insuliin või suukaudsed diabeediravimid);

-podagraravimid (nt allopurinool);

-mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d, nagu ibuprofeen, diklofenak), kaasa arvatud aspiriin valu vastu;

-vasodilataatorid, sealhulgas nitraadid (veresoonte laiendajad),

-põletikuvastased ravimid (süsteemsed kortikosteroidid);

-kasvaja arengut pidurdavad ravimid (tsütostaatikumid);

-organismi immuunvastust vähendavad ravimid (immunosupressandid);

-ravimid, millel on stimuleeriv toime teatud närvisüsteemi osadele, näiteks efedriin, noradrenaliin või adrenaliin (sümpatomimeetikumid);

-mania või depressiooni vastased ravimid (liitium);

-vaimsete häirete, nagu depressioon, ärevus, skisofreenia või teiste psühhooside raviks kasutatavad ravimid (tritsüklilised antidepressandid ja antipsühhootikumid);

-kaaliumitabletid;

-artriidi raviks kasutatav kuld süstelahusena (naatriumaurotiomalaat).

Teie arst võib muuta teie ravimi annust ja/või rakendada teisi ettevaatusabinõusid:

-kui te võtate angiotensiin II retseptori antagonisti (AIIRA) või aliskireeni (vt ka teavet lõikudes „Ärge võtke Prenessa’t“ ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”).

Prenessa koos toidu ja joogiga

Soovitatav on Prenessa´t võtta enne sööki, et vähendada toidu mõju ravimi toimele.

Rasedus ja imetamine

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Rasedus

Te peate informeerima oma arsti, kui te arvate end olevat rase (või planeerite rasedust). Teie arst soovitab teil tõenäoliselt katkestada Prenessa võtmise juba enne rasestumist või kohe peale rasedaks jäämist ning soovitab teil Prenessa asemel tarvitada mõnda muud ravimit. Prenessa´t ei ole soovitatav kasutada raseduse varases staadiumis ning seda ei tohi kasutada pärast raseduse esimest 3 kuud, kuna see võib kasutamisel pärast raseduse kolmandat kuud põhjustada tõsist kahju teie lapsele.

Imetamine

Informeerige oma arsti, kui te toidate last rinnaga või planeerite alustada lapse rinnaga toitmist. Imetamise ajal ei ole Prenessa kasutamine soovitatav. Juhul kui te soovite last rinnaga toita ning eelkõige kui tegemist on vastsündinu või enneaegselt sündinud lapsega, siis soovitab arst teile muud sobilikku ravi.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Soovitatav on autoga mitte sõita ega masinatega töötada, kuni te teate, kuidas Prenessa teile mõjub. Mõnel patsiendil võib tekkida pearinglus või väsimus, eriti ravi alguses või teiste antihüpertensiivsete ravimitega kooskasutamisel.

Selle tulemusel võib autojuhtimise või masinatega töötamise võime langeda.

Prenessa tabletid sisaldavad laktoosi (laktoosmonohüdraadina)

Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, pidage enne selle ravimi võtmist nõu oma arstiga.

3.Kuidas Prenessa’t võtta

Kasutage seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Soovitatav annus kõrge vererõhu alandamiseks on 4 mg perindopriili (üks tablett Prenessa 4 mg) üks kord ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada kuni 8 mg-ni (2 tabletti Prenessa 4 mg tabletti) üks

kord ööpäevas.

Soovitatav annus sümptomaatilise südamepuudulikkuse raviks on 2 mg perindopriili (1 tablett Prenessa 2 mg) üks kord ööpäevas, annust võib vajadusel suurendada kuni 4 mg perindropiilini (1 tablett Prenessa 4 mg või 2 tabletti Prenessa 2 mg) üks kord ööpäevas.

Soovitatav algannus stabiilse koronaarhaiguse raviks on 4 mg perindopriili (1 tablett Prenessa 4 mg) üks kord ööpäevas, hea taluvuse korral võib annust suurendada kuni 8 mg perindropiilini (2 tabletti Prenessa 4 mg) üks kord ööpäevas.

Võtke tablett sisse klaasi veega, soovitatavalt iga päev samal kellaajal hommikul enne sööki.

Ravi ajal kohandab teie arst annust vastavalt ravitoimele ja teie vajadustele.

Annus võib olla ka tavapärasest väiksem ja selle määrab arst:

-eakatel patsientidel;

-neerukahjustusega patsientidel;

-neeru verega varustavate veresoonte ahenemise tõttu tekkinud kõrge vererõhuga (renovaskulaarse hüpertensiooniga) patsientidel;

-samaaegselt uriini kogust suurendavaid ravimeid (diureetikume) kasutavatel patsientidel;

-hüpertensiooniga patsientidel, kellel diureetikumravi ei ole võimalik katkestada;

-raske südamepuudulikkusega patsientidel ja

-patsientidel, kes kasutavad ravimeid, mis laiendavad veresooni (vasodilataatoreid).

Teie arst määrab ravi kestuse vastavalt teie tervislikule seisundile.

Kasutamine lastel

Kasutamist lastel ei ole kindlaks tehtud. Seetõttu ei soovitata ravimit lastel kasutada.

Kui teil on tunne, et Prenessa toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kui te võtate Prenessa´t rohkem kui ette nähtud

Kui te olete võtnud liiga palju tablette, võtke viivitamatult ühendust oma arsti või apteekriga.

Kõige tõenäolisem sümptom üleannustamise puhul on vererõhu äkiline langus (hüpotensioon). Teisteks üleannustamise sümptomiteks võivad olla kiire või aeglane südametegevus, ebameeldiv tunne ebaregulaarsete ja/või tugevate südamelöökide tõttu, hingamise kiirenemine ja sügavaks muutumine, pearinglus, ärevus ja/või köha.

Kui vererõhk langeb oluliselt, heitke pikali, tõstke jalad üles ja asetage pea alla vaid väike padi kui peatugi.

Kui te unustate Prenessa´t võtta

On väga oluline, et te võtaksite ravimit iga päev. Kui te unustasite ühe annuse võtta, võtke järgmine annus tavapärasel ajal. Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata. Kui te unustasite võtta rohkem kui ühe annuse, võtke järgnev annus niipea, kui see teile meenub ja jätkake tavapärase skeemiga.

Kui te lõpetate Prenessa võtmise

Ravi lõpetamisel võib vererõhk taas tõusta ja seetõttu võib suureneda risk kõrgest vererõhust tingitud komplikatsioonide tekkeks, eriti südames, neerudes ja ajus. Südamepuudulikkusega patsientide seisund võib sedavõrd palju halveneda, et vajalik on haiglaravi. Seetõttu on soovitatav enne Prenessa ravi katkestamist esmalt pidada nõu oma arstiga.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4.Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kõrvaltoimed võivad esineda:

Sage (võib mõjutada kuni 1 kasutajat 10-st):

-peavalu, pearinglus, peapööritustunne (vertigo), torkimistunne kätes või jalgades (paresteesia);

-nägemishäired;

-helinad, suminad, möirged, klõpsuvad hääled kõrvus, jne (tinnitus);

-madal vererõhk (hüpotensioon) ja toimed, mis on sellega seotud;

-köha, hingamisraskus (düspnoe);

-iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, maitsetundlikkuse muutused (düsgeusia), seedehäired (düspepsia), kõhulahtisus ja kõhukinnisus;

-lööve, sügelus (pruritus);

-lihaskrambid;

-nõrkus (asteenia).

Aeg-ajalt (võib mõjutada kuni 1 kasutajat 100-st):

-meeleolu- või unehäired;

-hingeldus (bronhospasm);

-suukuivus;

-ülitundlikkusreaktsioonid äkilise näo, kaela, huulte, limaskestade, keele või kõri tursega (koos käheduse või lämbumistundega), võimalik on ka käte ja jalgade turse (angioödeem), lööve (urtikaaria);

-vähenenud neerufunktsioon;

-võimetus saavutada või hoida suguti erektsiooni (impotentsus);

-higistamine.

Väga harv (võib mõjutada kuni 1 kasutajat 10 000-st):

-segasus;

-ebaregulaarne südamerütm (arütmia), valu rinnus (stenokardia), südamelihaseinfarkt ja insult, võimalik, et ülemäärase vererõhu languse tõttu kõrge riskiga patsientidel;

-põletik kopsudes, mis on seotud teatud vererakkude (eosinofiilid) kogunemisega kopsukoesse (eosinofiilne kopsupõletik), nina limaskesta põletik (riniit);

-kõhunäärmepõletik (pankreatiit);

-maksapõletik (hepatiit);

-allergiline lööve, mis ilmneb roosakaspunaste lamedate täppidena nahal (multiformne erüteem);

-äge neerupuudulikkus.

Teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

-madal veresuhkur (hüpoglükeemia);

-veresoonte põletik, sageli koos nahalööbega (vaskuliit).

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5.Kuidas Prenessa’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil pärast EXP. Kõlblikkusaeg

viitab selle kuu viimasele päevale.

Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida originaalpakendis, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Prenessa sisaldab

-Toimeaine on perindopriiltertbutüülamiin.

Üks tablett sisaldab 4 mg perindopriiltertbutüülamiini, mis on ekvivalentne 3,338 mg perindopriiliga.

-Teised koostisosad on kaltsiumkloriidheksahüdraat, laktoosmonohüdraat, krospovidoon tüüp A, mikrokristalliline tselluloos, kolloidne veevaba ränidioksiid ja magneesiumstearaat.

Kuidas Prenessa välja näeb ja pakendi sisu

Valged kuni peaaegu valged, ovaalsed (pikkus 8,5 mm, paksus 2,8…3,9 mm), kergelt kaksikkumerad, kaldservadega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Tabletiblistrid on kartongkarbis, milles on 10, 14, 28, 30, 50, 56, 60, 90 või 100 tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6

8501 Novo mesto Sloveenia

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

KRKA, d.d., Novo Mesto Eesti filiaal Pärnu mnt 141

11314 Tallinn Tel. +372 6671658

Infoleht on viimati uuendatud juunis 2015.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Prenessa, 4 mg tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 4 mg perindopriiltertbutüülamiini, mis on ekvivalentne 3,338 mg perindopriiliga.

INN. Perindoprilum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

Üks tablett sisaldab 60,4 mg laktoosi (laktoosmonohüdraadina).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Tablett.

Valged kuni peaaegu valged, ovaalsed (pikkus 8,5 mm, paksus 2,8...3,9 mm), kergelt kaksikkumerad, kaldservadega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon.

Sümptomaatiline südamepuudulikkus.

Stabiilne südame isheemiatõbi: südamehaiguste tüsistuste riski vähendamine patsientidel, kellel on anamneesis müokardiinfarkt ja/või revaskularisatsiooni protseduur.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annus tuleb määrata individuaalselt vastavalt patsiendi haiguse profiilile (vt lõik 4.4) ja vererõhu vastusele ravi käigus.

Hüpertensioon:

Perindopriili võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teistesse klassidesse kuuluvate hüpertensioonivastaste ravimitega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1).

Soovitatav algannus on 4 mg manustatuna üks kord ööpäevas hommikuti.

Patsientidel, kellel on tugevalt aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteem (eriti patsiendid renovaskulaarse hüpertensiooniga, soola ja/või vedeliku puudusega, südamepuudulikkusega või raske hüpertensiooniga), võib pärast esimese annuse võtmist vererõhk liigselt langeda. Sellistele patsientidele soovitatakse algannust 2 mg ning ravi tuleks alustada arstliku järelevalve all.

Pärast kuuajalist ravi võib annust suurendada 8 mg-ni üks kord ööpäevas.

Pärast perindopriilravi algust võib ilmneda sümptomaatiline hüpotensioon; see on tõenäolisem patsientide puhul, kes saavad samal ajal ravi diureetikumidega.

Seetõttu on selliste patsientide puhul soovitatav ettevaatus, sest neil patsientidel võib olla soola- ja/või

vedelikupuudus.

Võimalusel tuleks 2 kuni 3 päeva enne perindopriilravi alustamist katkestada diureetikumide võtmine (vt lõik 4.4).

Hüpertensiivsetel patsientidel, kellel diureetilist ravi ei saa katkestada, tuleb perindopriili kasutamist alustada annusega 2 mg. Tuleb jälgida neerufunktsiooni ja plasma kaaliumisisaldust. Edasised perindopriili annused tuleb kohandada vastavalt vererõhu vastusele. Vajaduse korral võib jätkata diureetilist ravi.

Eakate patsientide puhul peaks algannus olema 2 mg, mida võib pärast kuu ajalist kasutamist järk- järgult suurendada 4 mg-ni ning vajaduse korral, sõltuvalt neerufunktsioonist (vaata allpoololevat tabelit), edasi 8 mg-ni.

Sümptomaatiline südamepuudulikkus:

Perindopriili manustatakse tavaliselt kombinatsioonis kaaliumit mittesäästva diureetikumiga ja/või digoksiiniga ja/või beetaadrenoblokaatoriga; manustamist on soovitatav alustada hoolika meditsiinilise järelvalve all algannusega 2 mg hommikuti. Annust võib (kui patsient talub) vajadusel suurendada 2 mg kaupa mitte vähem kui 2-nädalase intervalli järel kuni 4 mg-ni üks kord päevas.

Annuse kohandamine peab põhinema patsiendi individuaalsel kliinilisel ravivastusel.

Raske südamepuudulikkusega ja teiste kõrge riskiga patsientide puhul (neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid ja patsiendid, kellel on kalduvus elektrolüütide häiretele, samuti patsiendid, kes saavad samaaegselt ravi diureetikumidega ja/või vasodilateerivate ainetega) peaks ravi alustamine toimuma hoolika järelvalve all (vt lõik 4.4).

Sümptomaatilise hüpotensiooni kõrge riskiga patsientidel, nt soolavaeguse (hüponatreemiaga või ilma), hüpovoleemiaga patsiendid või patsiendid, kes saavad tugevat diureetilist ravi, tuleks need seisundid võimalusel enne perindopriilravi algust kõrvaldada. Perindopriili kasutamise korral tuleb nii enne ravi kui ka ravi ajal jälgida hoolikalt vererõhku, neerufunktsiooni ja plasma kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Stabiilne südame isheemiatõbi:

Perindopriilravi tuleb alustada annusega 4 mg üks kord ööpäevas kahe nädala jooksul, seejärel võib sõltuvalt neerufunktsioonist ning eeldusel, et 4 mg annust talutakse hästi, annust suurendada 8 mg-ni üks kord ööpäevas.

Eakad patsiendid peaksid saama 2 mg üks kord ööpäevas esimesel nädalal, seejärel järgmisel nädalal 4 mg üks kord ööpäevas, enne kui annust suurendatakse kuni 8 mg-ni üks kord ööpäevas, sõltuvalt neerufunktsioonist (vt Tabel 1 „Annuse kohandamine neerukahjustuse korral”). Annust võib suurendada ainult juhul, kui eelmist väiksemat annust talus patsient hästi.

Neerukahjustusega patsiendid

Neerukahjustusega patsientidel tuleb annust kohandada lähtuvalt kreatiniini kliirensist (vt tabel 1).

Tabel 1. Annuse kohandamine neerukahjustuse korral.

*Perindoprilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min. Hemodialüüsi saavad patsiendid peavad perindopriili võtma pärast dialüüsi.

Maksakahjustusega patsiendid

Maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust kohandada (vt lõik 4.4 ja 5.2).

Lapsed

Laste ja noorukite puhul ei ole Prenessa kasutamise efektiivsust ja ohutust veel kindlaks tehtud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Suukaudne.

Perindopriili on soovitatav võtta üks kord päevas hommikuti enne sööki.

4.3Vastunäidustused

-Ülitundlikkus perindopriili, mõne teise AKE inhibiitori või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

-Anamneesis on angioödeem, mis on seotud eelneva raviga AKE inhibiitoriga.

-Pärilik või idiopaatiline angioödeem.

-Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

-Prenessa samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Stabiilne südame isheemiatõbi:

Kui perindopriilravi esimese kuu jooksul ilmneb ebastabiilse stenokardia episood (olenemata sellest, kas see on tõsine või mitte), tuleb enne ravi jätkamist hoolikalt hinnata kasu ja riske.

Hüpotensioon:

AKE inhibiitorid võivad põhjustada ülemäärast vererõhu langust. Sümptomaatiline hüpotensioon ilmneb tüsistusteta kõrgvererõhutõvega patsientidel harva ja see on tõenäolisem patsientidel, kellel on nt diureetikumravist, piiratud soolasisaldusega dieedist, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest tekkinud vedelikuvaegus või kellel on raske reniin-sõltuv hüpertensioon (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel koos kaasuva neerupuudulikkusega või ilma on täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni. See on tõenäolisem neil patsientidel, kellel on raske südamepuudulikkus, mida peegeldab suurtes annustes lingudiureetikumide kasutamine, hüponatreemia või funktsionaalne neerukahjustus. Patsientidel, kellel on suurenenud risk sümptomaatilise hüpotensiooni tekkeks, tuleb ravi alustada ja annust kohandada hoolika jälgimise all (vt lõigud 4.2 ja 4.8). Sarnane arvestus kehtib ka patsientidele, kellel on südame isheemiatõbi või tserebrovaskulaarsed häired ning kellel ülemäärane vererõhu langus võiks viia müokardiinfarkti või tserebrovaskulaarse atakini.

Hüpotensiooni tekkimisel tuleb haige asetada selili lamama ja vajadusel tuleb manustada füsioloogilist lahust intravenoosse infusioonina. Mööduv hüpotensiivne vastus ei ole vastunäidustuseks edasiste annuste manustamisele, mida võib tavaliselt raskusteta teha pärast veremahu suurendamise järgset vererõhu taastumist.

Mõnedel südame paispuudulikkusega patsientidel, kellel on normaalne või madal vererõhk, võib perindopriili manustamisel esineda süsteemse vererõhu täiendavat langust. Selline toime on ette ennustatav ega ole tavaliselt ravi katkestamise põhjuseks. Kui hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, võib vajalik olla annuse vähendamine või perindopriili võtmise katkestamine.

Reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad:

On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Aordiklapi ja mitraalklapi stenoos,hüpertroofiline kardiomüopaatia:

Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, tuleb perindopriili kasutada ettevaatusega mitraalklapi stenoosi

ja vasaku vatsakese väljavoolu takistusega (nagu aordiklapi stenoosi või hüpertroofilise kardiomüopaatiaga) patsientidel.

Neerukahjustus:

Neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) tuleb perindopriili algannus kohandada vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2) ja seejärel kohandada seda vastavalt patsiendi ravivastusele. Nendel patsientidel on seerumi kaaliumi ja kreatiniini sisalduse rutiinne jälgimine osa arsti tavapraktikast (vt lõik 4.8).

Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel ravi alustamisel AKE inhibiitoritega tekkinud hüpotensioon võib viia neerufunktsiooni täiendava kahjustumiseni. Sellises olukorras on teatatud ägedast neerupuudulikkusest, mis tavaliselt on olnud pöörduv.

Mõnedel kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeru puhul ühepoolse neeruarteri stenoosiga patsientidel, keda on ravitud AKE inhibiitoritega, on leitud uurea ja kreatiniini sisalduse tõusu veres, mis on ravi katkestamisel tavaliselt taandunud. Eriti tõenäoline on see neerukahjustusega patsientidel. Kui sinna lisandub ka renovaskulaarne hüpertensioon, on raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse risk suurenenud. Nendel patsientidel tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all, väikeste annustega ja ettevaatliku annuse tiitirimisega. Kuna ravi diureetikumidega võib olla sellise seisundi jaoks toetav faktor, tuleb nende võtmine katkestada ning perindopriilravi esimeste nädalate jooksul jälgida neerufunktsiooni.

Mõnedel hüpertensiooniga patsientidel, kellel eelnevalt ei ole avaldunud renovaskulaarset haigust, on ilmnenud vere uurea ja seerumi kreatiniini sisalduse tõus, mis tavaliselt on vähene ja mööduv, eriti kui perindopriili on manustatud samaaegselt koos diureetikumiga. See on enam tõenäoline varasema neerukahjustusega patsientidel. Vajalikuks võib osutuda diureetikumi ja/või perindopriili annuse vähendamine ja/või katkestamine.

Hemodialüüsi saavad patsiendid:

Patsientidel, kes on dialüüsi saanud läbi kõrge läbitavusega membraanide ning keda on samaaegselt ravitud AKE inhibiitoriga, on teatatud anafülaktoidsetest reaktsioonidest. Selliste patsientide puhul tuleks kaaluda teist tüüpi dialüüsimembraani või teise klassi kuuluva antihüpertensiivse aine kasutamise võimalust.

Neeru siirdamine:

Puuduvad kogemused perindopriili manustamise kohta patsientidele, kellele on hiljuti teostatud neerusiirdamine.

Ülitundlikkus/angioödeem:

AKE inhibiitoriga, sh perindopriiliga ravitud patsientidel on harva täheldatud näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, häälepilu ja/või kõri angioödeemi (vt lõik 4.8). See võib ravi käigus ilmneda ükskõik millisel ajal. Sellistel juhtudel tuleb perindopriili manustamine koheselt lõpetada ja alustada vastavat jälgimist, mida tuleks jätkata kuni sümptomite täieliku taandumiseni. Juhtudel, kus turse piirdus näo ja huultega, paranes seisund üldiselt ilma ravita, ehkki sümptomite leevendamisel on abi olnud antihistamiinikumidest.

Kõritursega seotud angioödeem võib osutuda fataalseks. Kui angioödeem on levinud keelele, häälepilu või kõri piirkonda, kus see võib tõenäoliselt tekitada hingamisteede sulgust, tuleks viivitamatult rakendada esmaabi. Esmaabi võib hõlmata adrenaliini manustamist ja/või hingamisteede vabana hoidmist. Patsienti tuleks hoida hoolika meditsiinilise järelevalve all kuni sümptomid on täielikult ja püsivalt taandunud.

Patsientidel, kellel on anamneesis angiödeem, mis ei ole seotud AKE inhibiitor-raviga, võib AKE inhibiitori manustamise ajal olla suurenenud risk angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).

Harva on teatatud intestinaalsest angioödeemist AKE inhibiitoriga ravitud patsientidel. Nendel patsientidel esines kõhuvalu (koos iivelduse ja oksendamisega või ilma); mõnel juhul ei esinenud

varem näoturset ja C-l esteraasi tase oli normaalne. Angioödeem diagnoositi kõhu kompuutertomograafia, ultraheli või kirurgilise operatsiooni käigus ning sümptomid kadusid pärast AKE inhibiitori kasutamise lõpetamist. Intestinaalne angioödeem peab kuuluma kõhuvalu esinemise korral AKE inhibiitorit kasutava patsiendi diferentsiaaldiagnoosi.

Anafülaktoidsed reaktsioonid madala tihedusega lipoproteiinide LDL-afereesi ajal:

Harva on madala tihedusega lipoproteiin (LDL) afereesil dekstraansulfaadiga AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel olnud eluohtlik anafülaktiline reaktsioon. Neid reaktsioone on ära hoitud peatades ajutiselt AKE inhibiitori manustamise enne iga afereesi.

Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal:

Patsientidel, kes said AKE inhibiitoreid desensibiliseeriva ravi ajal (nt kiletiivaliste mürk), on esinenud anafülaktoidseid reaktsioone. Nendel patsientidel hoiti taolise reaktsiooni esilekerkimine ära mõneajalise AKE inhibiitori kasutamise katkestamisega, kuid see kerkis taas esile mõlema ravimeetodi uuesti kombineerimisel.

Maksakahjustus:

Harvadel juhtudel on AKE inhibiitorite kasutamisel täheldatud sündroomi, mis algab kolestaatilise ikterusega ja viib fulminantse maksanekroosi tekkeni ning (mõnikord) surmani. Taolise sündroomi mehhanism on seni ebaselge. Patsientidel, kes saavad AKE inhibiitoreid ja kellel areneb ikterus või maksaensüümide aktiivsuse oluline suurenemine, tuleb ravi AKE inhibiitoriga lõpetada ning nad peavad jääma asjakohase arstliku järelvalve alla (vt lõik 4.8).

Neutropeenia/agranulotsütoos/trombotsütopeenia/aneemia:

AKE inhibiitorit saavatel patsientidel on teatatud neutropeeniast/agranulotsütoosist, trombotsütopeeniast ja aneemiast. Patsientidel, kellel on normaalne neerufunktsioon ja pole muid komplitseerivaid faktoreid, tekib neutropeenia harva. Kollageenhaigusi põdevate patsientide, immuunreaktsiooni pärssivat ravi, allopurinooli või prokaiinamiidi ravi saavate patsientide, või nende kõigi kombinatsiooniga patsientide puhul (eriti kui sinna juurde lisandub neerukahjustus) tuleks perindopriili kasutada äärmiselt ettevaatlikult. Mõnedel sellistel patsientidel on tekkinud tõsised infektsioonid, mis mõnel juhul ei allunud antibiootilisele ravile. Kui sellised patsiendid saavad perindopriili, tuleb jälgida nende vere valgeliblede hulka ja patsiente peaks instrueerima teatama igast infektsioonile viitavast märgist (nt kurguvalu, palavik).

Rass:

AKE inhibiitorid põhjustavad angioödeemi enam mustanahalistel patsientidel kui teistel. Nagu kõigi teistegi AKE inhibiitorite puhul, võib perindopriili vererõhku alandav mõju olla mustanahalistel väiksem kui teistel. Võimalikuks põhjuseks on ilmselt mustanahaliste hüpertensiooni haigete populatsioonis madala reniinitaseme sagedam esinemine.

Köha:

AKE inhibiitori kasutamisel on täheldatud köha. Tüüpiliselt on köha mitteproduktiivne ja püsiv ning kaob pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitorist põhjustatud köha peaks kuuluma tavapärase köha diferentsiaaldiagnoosi.

Kirurgia/anesteesia:

Patsientide puhul, kellel on ees ulatuslik operatsioon või kellel anesteesia tehakse ainetega, mis põhjustavad hüpotensiooni, võib perindopriil reniini vabastamise kompenseerimiseks sekundaarselt blokeerida angiotensiin II moodustumise. Ravimi võtmine tuleb lõpetada üks päev enne operatsiooni. Kui ilmneb hüpotensioon ja selle põhjuseks arvatakse olevat see reaktsioon, siis saab seda parandada vedelikumahu taastamisega.

Hüperkaleemia:

Mõnedel patsientidel, keda on ravitud AKE inhibiitorite, sealhulgas perindopriiliga, on täheldatud kaaliumisisalduse suurenemist seerumis. Hüperkaleemia tekkimise riskifaktoriteks on neerupuudulikkus, neerufunktsiooni halvenemine, vanus (> 70-aastased), kontrollimatu diabetes

mellitus, vedeliku tasakaalu häired, eriti dehüdratsioon, äge südame dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, samaaegne kaaliumit säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite või kaaliumit sisaldavate soolaasendajate kasutamine; samuti on hüperkaleemia tekkerisk suurem neil patsientidel, kes kasutavad muid ravimeid, mis tõstavad vere kaaliumisisaldust (nt hepariin). Kui eespool mainitud ainete samaaegne kasutamine on patsiendile vajalik, on soovitatav regulaarselt jälgida seerumi kaaliumisisaldust.

Hüperkaleemia võib põhjustada tõsiseid, mõningatel juhtudel fataalse lõppega arütmiaid. Kui eelnevalt mainitud ravimite samaaegset kasutamist peetakse vajalikuks, peab neid kasutama ettevaatlikult ja regulaarselt kontrollima vere kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).

Diabeedihaiged:

Diabeedihaigetel, kes kasutavad suukaudseid diabeediravimeid või insuliini, tuleb AKE inhibiitori kasutamise esimesel ravikuul tähelepanelikult jälgida vere glükoosisisaldust (vt lõik 4.5).

Liitium:

Liitiumi ja perindopriili kombineerimist üldiselt ei soovitata (vt lõik 4.5).

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad: Kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumilisandite või kaaliumit sisaldavate soolaasendajate ja perindopriili kombineerimist üldiselt ei soovitata (vt lõik 4.5).

Laktoos:

Prenessa tabletid sisaldavad laktoosi laktoosmonohüdraadina. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasidefitsiidi või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Rasedus:

Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Juhul kui ravi jätkamine AKE inhibiitoritega on tingimata vajalik, peaksid rasestumist planeerivad patsiendid üle minema alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil on tõestatud raseduse ajal kasutamisel. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega koheselt katkestada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Diureetikumid:

Diureetikume kasutavatel patsientidel, eriti nendel, kellel on vedeliku- ja/või soolavaegus, võib tekkida ülemäärane vererõhu langus pärast ravi alustamist AKE inhibiitoriga. Hüpotensiivsete episoodide riski võib vähendada järgmiste meetmetega: lõpetada diureetikumide manustamine, suurendada vedeliku ning soola tarbimist enne ravi alustamist väikeste, suurenevate perindopriili annustega.

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumi sisaldavad toidulisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad:

Kuigi seerumi kaaliumisisaldus jääb tavaliselt normaalsetesse piiridesse, võib mõnedel perindopriilravi saavatel patsientidel ilmneda hüperkaleemia. Kaaliumisäästvad diureetikumid (nt spironolaktoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad võivad viia märkimisväärse seerumi kaaliumisisalduse tõusuni. Seega ei ole perindopriili kasutamine koos eespool mainitud ravimitega soovitatav (vt lõik 4.4). Kui samaaegne kasutamine väljendunud hüperkaleemia tõttu on siiski näidustatud, tuleb neid kasutada ettevaatusega ja jälgida pidevalt seerumi kaaliumisisaldust.

Liitium:

Liitiumi ja AKE inhibiitori koosmanustamisel on täheldatud seerumi liitiumisisalduse mööduvat tõusu ja toksilisust. Üheaegne tiasiiddiureetikumide manustamine võib suurendada liitiumi toksilisust ja suurendada niigi progresseerunud liitiumi toksilisuse ohtu AKE inhibiitori koostoimel. Perindopriili

manustamist koos liitiumiga ei soovitata, kuid kombineerimise vajadusel tuleb seerumi liitiumisisaldust sagedasti kontrollida (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), sealhulgas atsetüülsalitsüülhape ≥ 3 g/ööpäevas: AKE inhibiitorite manustamisel samaaegselt mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (nt atsetüülsalitsüülhape põletikuvastase toimega annuste korral, COX-2 inhibiitorid ja mitteselektiivsed MSPVA-d) võib väheneda antihüpertensiivne toime. Samuti võib AKE inhibiitorite ja MSPVA-de samaaegne kasutamine suurendada riski neerufunktsiooni halvenemiseks (sealhulgas akuutse neerupuudulikkuse teke) ja põhjustada vere kaaliumisisalduse tõusu, eriti eelneva kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel. Seda kombinatsiooni tuleb kasutada ettevaatusega, eriti eakatel. Patsiendid peaksid olema piisavalt hüdreeritud, samuti tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast kombinatsioonravi alustamist ning regulaarselt ravi ajal.

Hüpertensioonivastased ained ja vasodilataatorid:

Nende ravimite samaaegne kasutamine võib perindopriili hüpotensiivset toimet suurendada. Samaaegne nitroglütseriini ning teiste nitraatide või muude vasodilataatorite kasutamine võib vererõhku veelgi langetada.

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Antidiabeetilised ravimid:

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE inhibiitorite ja antidiabeetiliste ravimite (insuliin, suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid) kooskasutamine võib põhjustada vere glükoosisisaldust langetava toime suurenemist koos hüpoglükeemia riskiga. Selline fenomen ilmnes eriti kombineeritud ravi esimeste nädalate jooksul ning eelneva neerukahjustusega patsientidel.

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütikumid, beetablokaatorid, nitraadid:

Perindopriili võib kasutada samaaegselt koos atsetüülsalitsüülhappe (kui seda kasutatakse trombolüütikumina), trombolüütikumide, beetablokaatorite ja/või nitraatidega.

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid:

Teatud anesteetikumide, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide samaaegne manustamine koos AKE inhibiitoritega võib veelgi vererõhku langetada (vt lõik 4.4).

Sümpatomimeetikumid:

Sümpatomimeetikumid võivad AKE inhibiitorite hüpertensioonivastast toimet vähendada.

Kuld:

Harva on teatatud nitritoidreaktsioonidest (sümptomiteks on näo punetus, iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon) patsientidel, kes saavad ravi kullapreparaadi (naatriumaurotiomalaat) süstelahusega ja samaaegselt AKE inhibiitor-ravi sh perindopriili.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

AKE inhibiitorite kasutamise korral raseduse esimesel trimestril ei ole epidemioloogiline tõestusmaterjal teratogeensuse riski tekke osas lõplik; kuigi väikest riski suurenemist ei saa siiski välistada. Juhul kui ravi jätkamine AKE inhibiitoritega on tingimata vajalik, peaksid rasestumist

planeerivad patsiendid üle minema alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile selliste ravimitega, mille raseduse ajal kasutamise ohutusprofiil on tõestatud. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega koheselt katkestada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi.

AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal võib teadaolevalt inimesel põhjustada fetotoksilisust (neerufunktsiooni vähenemine, oligohüdramnion, koljuluude luustumise peetumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui AKE inhibiitoreid on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, soovitatakse ultraheliga kontrollida neerufunktsiooni ja koljut. Imikuid, kelle emad on raseduse ajal kasutanud AKE inhibiitoreid, tuleb pidevalt jälgida hüpotensiooni võimaliku tekke suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine

Kuna puudub informatsioon perindopriili kasutamise kohta imetamise ajal, ei ole Prenessa kasutamine soovitatav ja eelistatud on üleminek alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille kasutamise ohutusprofiil on tõestatud rinnaga toitmise ajal, eriti vastsündinute või enneaegsete laste imetamisel.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Prenessa’l ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele, kuid mõnedel patsientidel võivad vererõhu langusest tekkida häired, seda eriti ravi algul või kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega.

Selle tulemusena võib autojuhtimise või masinate käsitsemise võime väheneda.

4.8Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on jaotatud organsüsteemi klasside kaupa järgneva esinemissageduse (patsientide arv, kellel võib oodata vastavat reaktsiooni) järgi: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud raskusastme vähenemise järjekorras.

Vere ja lümfisüsteemi häired:

Väga harva on esinenud hemoglobiini ja hematokriti väärtuste langust, samuti trombotsütopeeniat, leukopeeniat/neutropeeniat ja agranulotsütoosi või pantsütopeeniat. Kaasasündinud G-6PDH puudulikkusega patsientidel on väga harva täheldatud hemolüütilist aneemiat (vt lõik 4.4).

Ainevahetus- ja toitumishäired:

Teadmata: hüpoglükeemia (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Psühhiaatrilised häired:

Aeg-ajalt: meeleolu- või unehäired.

Närvisüsteemi häired:

Sage: peavalu, pearinglus, peapööritus ja paresteesia.

Väga harv: segasusseisund.

Silma kahjustused:

Sage: nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused:

Sage: tinnitus.

Südame häired:

Väga harv: arütmia, stenokardia ja müokardiinfarkt, mis võib olla seotud ülemäärase hüpotensiooniga kõrge riskiga patsientidel (vt lõik 4.4).

Vaskulaarsed häired:

Sage: hüpotensioon ja sellega seotud toimed.

Väga harv: insult, mis võib olla seotud ülemäärase hüpotensiooniga kõrge riskiga patsientidel (vt lõik 4.4).

Teadmata: vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:

Sage: köha, hingeldus.

Aeg-ajalt: bronhospasm.

Väga harv: eosinofiilne pnemoonia, riniit.

Seedetrakti häired:

Sage: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, maitsetundlikkuse häired, seedehäired, kõhulahtisus ja kõhukinnisus.

Aeg-ajalt: suukuivus. Väga harv: pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired:

Väga harv: kas tsütolüütiline või kolestaatiline maksapõletik (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused: Sage: lööve, sügelus.

Aeg-ajalt: angioödeem näol, jäsemetel, huultel, limaskestadel, keelel, häälepaeltel ja/või kõris, urtikaaria (vt lõik 4.4).

Väga harv: Erythema multiforme.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:

Sage: lihaskrambid.

Neerude ja kuseteede häired:

Aeg-ajalt: neerupuudulikkus.

Väga harv: äge neerupuudulikkus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:

Aeg-ajalt: impotentsus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Sage: asteenia.

Aeg-ajalt: higistamine.

Uuringud:

Tekkida võivad vere uurea- ja plasma kreatiinisisalduse tõus, hüperkaleemia (ravimi katkestamisel pöörduv), eriti patsientidel, kellel on neerupuudulikkus, raske südamepuudulikkus ja renovaskulaarne hüpertensioon. Harva on täheldatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemist ja seerumi bilirubiini tõusu.

Kliinilised uuringud:

Juhuslikult valitud perioodil, EUROPA uuringus peeti arvestust vaid tõsiste kõrvaltoimete üle. Tõsised kõrvaltoimed ilmnesid vaid vähestel patsientidel: 16-l (0,3%) patsiendil 6122-st perindopriili saanutest ja 12-l (0,2%) patsiendil 6107-st platseebot saanutest. Perindopriilravi saanud patsientidel avastati hüpotensioon kuuel patsiendil, angioödeem kolmel patsiendil ja äkiline südameseiskumine ühel patsiendil. Köha, hüpotensiooni või teiste perindopriili talumatuse nähtude tõttu ravist loobunud patsientide arv oli perindopriili rühmas suurem kui platseebo rühmas, vastavalt 6,0% (n=366) ja 2,1% (n=129).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See

võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Sümptomid

Üleannustamise kohta inimestel on kättesaadavad andmed piiratud. AKE inhibiitorite üleannustamisega kaasnevad võimalikud sümptomid võivad olla: hüpotensioon, tsirkulatoorne šokk, elektrolüütide häired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, südamepekslemine, bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha.

Ravi

Soovitatav üleannustamise ravi on füsioloogilise lahuse intravenoosne infusioon. Hüpotensiooni esinemisel tuleb patsient asetada selili lamavasse asendisse, jalad üles tõstetud (šokki ennetavasse asendisse). Võimalusel võib kaaluda ravi angiotensiin II infusiooniga ja/või katehhoolamiinide manustamist intravenoosselt. Perindoprilaati võib eemaldada süsteemsest vereringest hemodialüüsiga (vt lõik 4.4). Ravile allumatu bradükardia korral on näidustatud südamestimulaatori kasutamine. Pidevalt tuleb jälgida elulisi näitajaid, seerumi elektrolüütide ja kreatiniinisisaldust.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, ATC-kood: C09AA04

Toimemehhanism

Perindopriil on ensüümi inhibiitor, mis muudab angiotensiin I angiotensiin II-ks (angiotensiini konverteeriv ensüüm – AKE). Konverteeriv ensüüm ehk kinaas on eksopeptidaas, mis võimaldab muuta angiotensiin I vasokonstriktoorseks angiotensiin II-ks, lagundades veresooni laiendava bradükiniini inaktiivseks heptapeptiidiks. AKE pärssimise tulemuseks on angiotensiin II sisalduse vähenemine plasmas, mis aktiveerib plasma reniini, inhibeerides reniini vallandumise negatiivset tagasisidet ja vähendab aldosterooni sekretsiooni. Kuna AKE inaktiveerib bradükiniini, põhjustab AKE inhibiitori kasutamine bradükiniini suurema aktiivsuse ringlevates ja lokaalsetes kallikreiin- kiniini süsteemides (ja seega ka prostaglandiinsüsteemi aktiveerumise). Võimalik, et selline mehhanism aitab kaasa AKE inhibiitorite vererõhku alandavale toimele ja on osaliselt vastutav tema mõnede kõrvaltoimete eest (nt köha).

Perindopriil toimib oma aktiivse metaboliidi perindoprilaadi kaudu. Teised metaboliidid ei oma in vitro mitte mingisugust AKE aktiivsust pärssivat toimet.

Farmakodünaamilised toimed

Hüpertensioon

Perindopriil toimib aktiivselt kõigi hüpertensiooni raskusastmete (kerge, mõõduka, raskekujulise) korral; täheldatakse nii süstoolse kui diastoolse rõhu alanemist nii selili kui püstiasendis. Perindopriil alandab perifeerset vaskulaarset vastupanu, alandades patoloogiliselt tõusnud vererõhku. Perifeerne verevool suureneb, kuid südame löögisagedus ei tõuse.

Renaalne verevool reeglina suureneb, kuid glomerulaarfiltratsioon (GFR) tavaliselt ei muutu. Maksimaalne hüpotensiivne toime saabub 4…6 tundi pärast ühekordset perindopriili annust ja toime püsib 24 tundi: kõikidest toimetest on maksimaalne toime 87...100%.

Vererõhk langeb kiiresti. Patsientidel, kellele ravim toimib, saabub raviefekt ühe kuu jooksul ja see püsib ilma ravimtolerantsuse tekketa.

Ravi katkestamisega ei kaasne tagasilöögiefekti. Perindopriil vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.

Perindopriili vasodilatoorsed omadused inimesel on leidnud kinnitust. Perindopriil parandab suurte

arterite elastsust ja vähendab veresoonkesta/valendiku suhet väikestes arterites.

Abistav ravi tiasiidiga toob kaasa aditiivset tüüpi sünergia. Samuti vähendab AKE inhibiitori kombineerimine tiasiidiga diureetikumraviga tekkinud hüpokaleemiariski.

Südamepuudulikkus

Perindopriil kergendab südame tööd, vähendades südame eelkoormust ja järelkoormust. Uuringutel südamepuudulikkusega patsientidega täheldati:

-vasaku ja parema vatsakese täitumisrõhu vähenemist,

-üldise perifeerse vaskulaarse resistentsuse vähenemist,

-südame väljutusmahu suurenemist ja südameindeksi paranemist. Võrdlusuuringutes, kerge kuni mõõduka südamepuudulikkusega patsiendile pärast esmast

perindopriilarginiini 2,5 mg annuse manustamist, ei täheldatud märkimisväärset vererõhu langust võrreldes platseeboga.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Stabiilse südame isheemiatõvega patsiendid

EUROPA uuring oli multitsentriline, rahvusvaheline, randomiseeritud, topeltpime, platseeboga kontrollitud kliiniline uuring, mis kestis 4 aastat.

Kaksteist tuhat kakssada kaheksateist (12218) üle 18 aasta vanust patsienti randomiseeriti 8 mg perindopriili (n=6110) või platseebo rühma (n=6108).

Uuringus osalenutel oli südame isheemiatõve tunnuseid ilma südamepuudulikkuse kliiniliste sümptomiteta. Kõikidest patsientidest oli 90%-l olnud eelnev müokardiinfarkt ja/või tehtud pärgarterite revaskularisatsioon. Enamik patsiente sai uuringuravimit lisaks konventsionaalsele ravile, mille hulka kuulusid trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, vere lipiide alandavad ravimid ja beeta-adrenoblokaatorid. Peamine efektiivsuse hindamise kriteerium oli kombinatsioon kardiovaskulaarsest suremusest, mitteeluohtlikust müokardiinfarktist ja/või edukalt ravitud südameseiskusest. Perindopriili ravi, annusega 8 mg ööpäevas, andis märkimisväärse esmase tulemusnäitaja 1,9% vähenemise (suhteline risk vähenes 20%, 95%CI [9,4; 28,6] – p<0,001). Müokardiinfarkti ja/või revaskularisatsiooni anamneesiga patsientide puhul vähenes platseeboga võrreldes esmane lõpptulemus 2,2% ja vastav risk 22,4% (95%CI [12,0; 31,6] – p<0,001).

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.

ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja biotransformatsioon

Pärast suukaudset manustamist imendub perindopriil kiiresti ning maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub ühe tunni jooksul. Perindopriili poolväärtusaeg plasmas on üks tund. Perindopriil on proravim. 27% perindopriili manustatud annusest jõuab verre aktiivse metaboliidina perindoprilaadina. Lisaks aktiivsele perindoprilaadile toodab perindopriil veel viit metaboliiti, mis kõik on inaktiivsed. Perindoprilaadi maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 3…4 tunni jooksul. Toit vähendab perindopriili muundumist perindoprilaadiks, seega ka biosaadavust, seetõttu tuleb perindopriilarginiini võtta üksikannusena hommikuti enne sööki.

Perindopriili manustatud annuse ja tema plasmakontsentratsiooni vahel on lineaarne sõltuvus.

Jaotumine

Konjugeerimata perindoprilaadi jaotusmaht on ligikaudu 0,2 L/kg. Perindoprilaadi siduvus plasmavalkudega on 20%, peamiselt angiotensiini konverteeriva ensüümiga, kuid see sõltub kontsentratsioonist.

Eritumine

Perindoprilaat eritub uriiniga ja konjugeerimata fraktsiooni lõpp-poolväärtusaeg on ligikaudu 17 tundi, mistõttu püsikontsentratsioon saabub 4 päevaga.

Eakad

Eakatel patsientidel väheneb perindoprilaadi eritumine, niisamuti on see ka südame- või neerupuudulikkusega haigetel.

Neerukahjustus

Neerupuudulikkuse puhul on soovitatav annuse kohaldamine sõltuvalt kahjustuse astmest (kreatiniini kliirens).

Perindoprilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min.

Maksakahjustus

Tsirroosihaigetel on perindopriili kineetika muutunud: esmasmolekuli maksakliirens on poole võrra väiksem. Siiski ei ole moodustuva perindoprilaadi kogus vähenenud ja seetõttu ei ole vaja annust kohandada (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Suukaudse korduvtoksilisuse uuringutel (rottidel ja ahvidel) olid märklaudorganiks neerud, kuid neerukahjustus oli mööduv.

In vitro ja in vivo andmetel ei ole täheldatud mutageensust.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes (rotid, hiired, küülikud ja ahvid) ei ilmnenud embrüotoksilisust ega teratogeensust. Siiski on andmeid, et angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid mõjutavad loote arengut hilises faasis, mis võib viia näriliste ja küülikute loote surmani ja kaasasündinud toimeteni: on täheldatud neerukahjustusi ja loote- ning sünnijärgset surma.

Kartsinogeensust rottidel ja hiirtel pikaaegsetes uuringutes ei täheldatud.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Kaltsiumkloriidheksahüdraat

Laktoosmonohüdraat

Krospovidoon, tüüp A

Mikrokristalliline tselluloos

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Magneesiumstearaat

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

OPA/Al/PVC, Al-foolium, blistris 10, 14, 28, 30, 50, 56, 60, 90 või 100 tabletti, mis on kartongkarbis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6

8501 Novo mesto Sloveenia

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.02.2010

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 09.06.2015

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuni 2015