Perindopril krka - tablett (8mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Perindopril Krka 8 mg, tabletid
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks tablett sisaldab 8 mg perindopriiltertbutüülamiini, mis vastab 6,68 mg-le perindopriilile.
INN. Perindoprilum
Teadaolevat toimet omav abiaine:
Üks tablett sisaldab 137,33 mg laktoosi.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Tablett
Valge ümmargune kergelt kaksikkumer kaldservadega tablett, mille ühel küljel on poolitusjoon. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Arteriaalne hüpertensioon.
Stabiilne südame isheemiatõbi: südamehaiguste tüsistuste riski vähendamine patsientidel, kellel on anamneesis müokardiinfarkt ja/või revaskularisatsiooni protseduur.
Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Annus tuleb määrata individuaalselt vastavalt patsiendi haiguse profiilile (vt lõik 4.4) ja vererõhu vastusele.
Hüpertensioon
Perindopriili võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teistesse klassidesse kuuluvate hüpertensioonivastaste ravimitega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1).
Soovitatav algannus on 4 mg manustatuna üks kord ööpäevas hommikuti.
Patsientidel, kellel on tugevalt aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteem (eriti patsiendid renovaskulaarse hüpertensiooniga, soola ja/või vedeliku puudusega, südamepuudulikkusega või raske hüpertensiooniga), võib pärast esimese annuse võtmist vererõhk liigselt langeda. Sellistele patsientidele soovitatakse algannust 2 mg ning ravi tuleb alustada arstliku järelevalve all.
Pärast kuuajalist ravi võib annust suurendada 8 mg-ni üks kord ööpäevas.
Pärast perindopriilravi algust võib ilmneda sümptomaatiline hüpotensioon; see on tõenäolisem patsientide puhul, kes saavad samal ajal ravi diureetikumidega.
Seetõttu on selliste patsientide puhul soovitatav ettevaatus, sest neil patsientidel võib olla soola- ja/või vedelikupuudus.
Võimalusel tuleks 2 kuni 3 päeva enne perindopriilravi alustamist katkestada diureetikumide võtmine (vt lõik 4.4).
Hüpertensiivsetel patsientidel, kellel diureetilist ravi ei saa katkestada, tuleb perindopriili kasutamist alustada annusega 2 mg. Tuleb jälgida neerufunktsiooni ja plasma kaaliumisisaldust. Edasised perindopriili annused tuleb kohandada vastavalt vererõhu vastusele. Vajaduse korral võib uuesti alustada diureetilist ravi.
Eakatel patsientidel tuleb ravi alustada annusega 2 mg, mida võib kuu aja pärast suurendada 4 mg-ni ning vajadusel 8 mg-ni, sõltuvalt neerufunktsioonist (vt allpoololev tabel).
Stabiilne südame isheemiatõbi
Perindopriilravi tuleb alustada annusega 4 mg üks kord ööpäevas kahe nädala jooksul, seejärel võib sõltuvalt neerufunktsioonist ning eeldusel, et 4 mg annust talutakse hästi, annust suurendada 8 mg-ni üks kord ööpäevas.
Eakad patsiendid peavad saama 2 mg üks kord ööpäevas esimesel nädalal, seejärel järgmisel nädalal 4 mg üks kord ööpäevas, enne kui annust suurendatakse kuni 8 mg-ni üks kord ööpäevas sõltuvalt neerufunktsioonist (vt Tabel 1 „Soovitavad annused neerukahjustuse korral”). Annust võib suurendada ainult juhul, kui eelmist väiksemat annust taluti hästi.
Patsientide erirühmad:
Neerukahjustusega patsiendid
Neerukahjustusega patsientidel tuleb annust kohandada lähtuvalt kreatiniini kliirensist (vt tabel 1):
Tabel 1. Annuse kohandamine neerukahjustuse korral
Kreatiniini kliirens (ml/min) | Soovitatav annus |
ClCR ≥ 60 | 4 mg ööpäevas |
30 < ClCR < 60 | 2 mg ööpäevas |
15 < ClCR < 30 | 2 mg ülepäeviti |
Hemodialüüsi saavad patsiendid*, ClCR < 15 | 2 mg dialüüsipäeval |
*Perindoprilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min. Hemodialüüsi saavad patsiendid peavad perindopriili võtma pärast dialüüsi.
Maksakahjustusega patsiendid
Maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
Lapsed
Perindopriili ohutust ja efektiivsust ei ole lastel ja alla 18-aastastel noorukitel uuritud. Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõigus 5.1, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda. Seetõttu ei soovitata seda ravimit kasutada lastel ja noorukitel.
Manustamisviis
Suukaudne.
Perindopriili on soovitatav võtta üks kord ööpäevas hommikuti enne sööki.
Vastunäidustused
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
- Ülitundlikkus perindopriili, lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või mõne teise AKE inhibiitori suhtes.
- Anamneesis angioödeem, mis oli seotud eelneva raviga AKE inhibiitoritega.
- Pärilik või idiopaatiline angioödeem.
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
- Perindopril Krka samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Stabiilne südame isheemiatõbi
Kui perindopriilravi esimese kuu jooksul ilmneb ebastabiilse stenokardia episood (olenemata sellest, kas see on tõsine või mitte), tuleb enne ravi jätkamist hoolikalt hinnata kasu ja riske.
Hüpotensioon
AKE inhibiitorid võivad põhjustada ülemäärast vererõhu langust. Sümptomaatiline hüpotensioon ilmneb tüsistusteta kõrgvererõhutõvega patsientidel harva ja see on tõenäolisem patsientidel, kellel on nt diureetikumravist, piiratud soolasisaldusega dieedist, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest tekkinud vedelikuvaegus või kellel on raske reniin-sõltuv hüpertensioon (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel koos kaasuva neerupuudulikkusega või ilma on täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni. See on tõenäolisem neil patsientidel, kellel on raskem südamepuudulikkus, mida peegeldab suurtes annustes lingudiureetikumide kasutamine, hüponatreemia või funktsionaalne neerukahjustus. Patsientidel, kellel on suurenenud risk sümptomaatilise hüpotensiooni tekkeks, tuleb ravi alustada ja annust kohandada hoolika jälgimise all (vt lõigud 4.2 ja 4.8). Sarnane arvestus kehtib ka patsientidele, kellel on südame isheemiatõbi või tserebrovaskulaarsed häired ning kellel ülemäärane vererõhu langus võiks viia müokardiinfarkti või tserebrovaskulaarse atakini.
Hüpotensiooni tekkimisel tuleb haige asetada selili lamama ja vajadusel tuleb manustada naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) lahust intravenoosse infusioonina. Mööduv hüpotensiivne vastus ei ole vastunäidustuseks edasiste annuste manustamisele, mida võib tavaliselt raskusteta teha pärast veremahu suurendamise järgset vererõhu taastumist.
Mõnedel südame paispuudulikkusega patsientidel, kellel on normaalne või madal vererõhk, võib perindopriili manustamisel esineda süsteemse vererõhu täiendavat langust. Selline toime on ette ennustatav ega ole tavaliselt ravi katkestamise põhjuseks. Kui hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, võib vajalik olla annuse vähendamine või perindopriili võtmise katkestamine.
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
Aordi- ja mitraalklapi stenoos, hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, tuleb perindopriili kasutada ettevaatusega mitraalklapi stenoosi ja vasaku vatsakese väljavoolu takistusega (nagu aordiklapi stenoos või hüpertroofiline kardiomüopaatia) patsientidel.
Neerukahjustus
Neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) tuleb esialgne perindopriili annus kohandada vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2) ja seejärel kohandada seda vastavalt patsiendi ravivastusele. Nendel patsientidel on seerumi kaaliumi ja kreatiniini sisalduse rutiinne jälgimine osa arsti tavapraktikast (vt lõik 4.8).
Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel ravi alustamisel AKE inhibiitoritega tekkinud hüpotensioon võib viia neerufunktsiooni täiendava kahjustumiseni. Sellises olukorras on teatatud ägedast neerupuudulikkusest, mis tavaliselt on olnud pöörduv.
Mõnedel kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeru puhul ühepoolse neeruarteri stenoosiga patsientidel, keda on ravitud AKE inhibiitoritega, on leitud uurea ja kreatiniini sisalduse tõusu veres, mis on ravi katkestamisel tavaliselt taandunud. Eriti tõenäoline on see neerukahjustusega patsientidel. Kui sinna lisandub ka renovaskulaarne hüpertensioon, on raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse risk suurenenud. Nendel patsientidel tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all, väikeste annustega ja ettevaatliku annuse tiitirimisega. Kuna ravi diureetikumidega võib olla sellise seisundi jaoks toetav faktor, tuleb nende võtmine katkestada ning perindopriilravi esimeste nädalate jooksul jälgida neerufunktsiooni.
Mõnedel hüpertensiooniga patsientidel, kellel eelnevalt ei ole avaldunud renovaskulaarset haigust, on ilmnenud vere uurea ja seerumi kreatiniini sisalduse tõus, mis tavaliselt on vähene ja mööduv, eriti kui perindopriili on manustatud samaaegselt koos diureetikumiga. See on eriti tõenäoline eelnevalt esineva neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Vajalikuks võib osutuda diureetikumi ja/või perindopriili annuse vähendamine ja/või kasutamise katkestamine.
Hemodialüüsi saavad patsiendid
Patsientidel, kes on dialüüsi saanud läbi kõrge läbitavusega membraanide ning keda on samaaegselt ravitud AKE inhibiitoriga, on teatatud anafülaktoidsetest reaktsioonidest. Selliste patsientide puhul tuleks kaaluda teist tüüpi dialüüsimembraani või teise klassi kuuluva antihüpertensiivse aine kasutamise võimalust.
Neeru siirdamine
Kogemused puuduvad perindopriili kasutamise kohta patsientidel, kellel on hiljuti teostatud neerusiirdamine.
Ülitundlikkus/angioödeem
AKE inhibiitoriga, sh perindopriiliga ravitud patsientidel on harva täheldatud näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, häälepilu ja/või kõri angioödeemi (vt lõik 4.8). See võib ravi käigus ilmneda ükskõik millisel ajal. Sellistel juhtudel tuleb perindopriili manustamine viivitamatult lõpetada ja alustada vastavat jälgimist, mida tuleks jätkata kuni sümptomite täieliku taandumiseni. Juhtudel, kus turse piirdus näo ja huultega, paranes seisund üldiselt ilma ravita ehkki sümptomite leevendamisel on abi olnud antihistamiinikumidest.
Kõritursega seotud angioödeem võib osutuda fataalseks. Kui angioödeem on levinud keelele, häälepilu või kõri piirkonda, kus see võib tõenäoliselt tekitada hingamisteede sulgust, tuleb viivitamatult rakendada esmaabi. Esmaabi võib hõlmata adrenaliini manustamist ja/või hingamisteede vabana hoidmist. Patsienti tuleb hoida hoolika meditsiinilise järelevalve all kuni sümptomid on täielikult ja püsivalt taandunud.
Patsientidel, kellel on anamneesis angiödeem, mis ei ole seotud AKE inhibiitor-raviga, võib AKE inhibiitori manustamise ajal olla suurenenud risk angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).
Harva on teatatud intestinaalsest angioödeemist AKE inhibiitoriga ravitud patsientidel. Nendel patsientidel esines kõhuvalu (koos iivelduse või oksendamisega või ilma); mõnel juhul ei esinenud varem näoturset ja C-1 esteraasi tase oli normaalne. Angioödeem diagnoositi kõhu kompuutertomograafia, ultraheli või kirurgilise operatsiooni käigus ning sümptomid kadusid pärast AKE inhibiitori kasutamise lõpetamist. Intestinaalne angioödeem peab kuuluma kõhuvalu esinemise korral AKE inhibiitorit kasutava patsiendi diferentsiaaldiagnoosi.
mTOR inhibiitorite (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus) samaaegne kasutamine
Angioödeemi (nt hingamisteede või keele turse koos respiratoorse kahjustusega või ilma) risk võib olla suurem patsientidel, kes kasutavad samaaegselt mTOR inhibiitoreid (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus) (vt lõik 4.5).
Anafülaktoidsed reaktsioonid madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesi ajal
Harva on patsientidel, kes saavad AKE inhibiitoreid madala tihedusega lipoproteiini (LDL) afereesi
ajal dekstraansulfaadiga, esinenud eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Neid reaktsioone on välditud, peatades ajutiselt AKE inhibiitori manustamise enne iga afereesi.
Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal
Patsientidel, kes on desensibiliseeriva ravi ajal (nt mesilaste mürk) saanud AKE inhibiitoreid, on esinenud anafülaktoidseid reaktsioone. Nendel patsientidel välditi selliseid reaktsioone, kui AKE inhibiitoreid ajutiselt ei kasutatud, kuid need reaktsioonid ilmusid taas ravimi tahtmatul manustamisel.
Maksakahjustus
Harva on AKE inhibiitorite kasutamist seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja areneb fulminantse maksanekroosini ning (mõnikord) surmani. Selle sündroomi mehhanism on seni ebaselge. Patsientidel, kes saavad AKE inhibiitoreid ja kellel tekib ikterus või maksaensüümide aktiivsuse oluline suurenemine, tuleb ravi AKE inhibiitoriga lõpetada ning nad peavad jääma asjakohase arstliku järelevalve alla (vt lõik 4.8).
Neutropeenia/agranulotsütoos/trombotsütopeenia/aneemia
AKE inhibiitoreid saavatel patsientidel on teatatud neutropeeniast/agranulotsütoosist, trombotsütopeeniast ja aneemiast. Patsientidel, kellel on normaalne neerufunktsioon ja muid komplitseerivaid faktoreid ei ole, esineb neutropeeniat harva. Veresoonte kollageenhaigustega patsientidel, immuunreaktsiooni pärssivat ravi, allopurinool- või prokaiinamiidravi saavatel patsientidel või nende komplitseerivate faktorite kombinatsiooniga patsientide puhul, eriti kui on eelnevalt olemas neerufunktsiooni häire, tuleb perindopriili kasutada äärmise ettevaatusega. Mõnedel nendest patsientidest on tekkinud tõsised infektsioonid, mis vähestel juhtudel ei allunud intensiivsele antibiootikumravile. Kui perindopriili kasutatakse sellistel patsientidel, on soovitav perioodiliselt jälgida nende vere valgeliblede hulka ja patsiente tuleks juhendada, et nad teataksid igast infektsioonile viitavast märgist (nt kurguvalu, palavik).
Rass
AKE inhibiitorid põhjustavad mustanahalistel patsientidel angioödeemi sagedamini kui mittemustanahalistel patsientidel. Nagu kõigi teistegi AKE inhibiitorite puhul, võib perindopriili vererõhku langetav toime mustanahalistel patsientidel olla väiksem kui mittemustanahalistel, selle põhjuseks võib olla mustanahaliste hüpertoonikute populatsioonis sagedamini esinev madal reniinitase.
Köha
AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud köhast. Köha on iseloomult mitteproduktiivne, püsiv ning kaob pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitorist põhjustatud köha tuleks eristada tavapärasest köhast diferentsiaaldiagnostikas.
Kirurgia/anesteesia
Patsientidel, kellel on ees ulatuslik kirurgiline operatsioon või anesteesia ravimitega, mis põhjustavad hüpotensiooni, võib perindopriil reniini vabastamise kompenseerimiseks sekundaarselt blokeerida angiotensiin II moodustumise. Seetõttu ravi tuleks katkestada üks päev enne operatsiooni. Kui ilmneb hüpotensioon ja selle põhjuseks arvatakse olevat mainitud mehhanism, siis saab seda korrigeerida vedelikumahu taastamisega.
Hüperkaleemia
Mõnedel patsientidel, kes on saanud AKE inhibiitorravi, kaasa arvatud perindopriil, on täheldatud seerumi kaaliumisisalduse tõusu. Hüperkaleemia tekkimise riskifaktoriteks on neerupuudulikkus, neerufunktsiooni halvenemine, vanus (> 70-aastased), diabetes mellitus, vedeliku tasakaalu häired, eriti dehüdratatsioon, äge südame dekompensatsioon, metaboolne atsidoos ja samaaegne kaaliumit säästvate diureetikumide (nt spironolaktoon, eplerenoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumilisandite või kaaliumit sisaldavate soolaasendajate kasutamine; või patsientidel, kes kasutavad muid ravimeid, mis tõstavad vere kaaliumisisaldust (nt hepariin, ko-trimoksasool, tuntud ka kui trimetoprim/sulfametoksasool). Kaaliumilisandite, kaaliumit säästvate diureetikumide või kaaliumit sisaldavate soolaasendajate kasutamine, eriti halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel, võib viia
vere kaaliumisisalduse märkimisväärse tõusuni.
Hüperkaleemia võib põhjustada tõsiseid, mõningatel juhtudel fataalse lõppega arütmiaid. Kui eelnevalt mainitud ravimite samaaegset kasutamist peetakse vajalikuks, peab neid kasutama ettevaatlikult ja regulaarselt kontrollima vere kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).
Diabeedihaiged
Diabeetikutel, kes kasutavad suukaudseid diabeediravimeid või insuliini, tuleks AKE inhibiitoriga ravimise esimesel kuul jälgida hoolikalt glükeemilist kontrolli (vt lõik 4.5).
Liitium
Liitiumi ja perindopriili kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).
Kaaliumit säästvad ravimid, kaaliumilisandid või kaaliumit sisaldavad soolaasendajad
Kaaliumit säästvate ravimite, kaaliumilisandite või kaaliumit sisaldavate soolaasendajate ja perindopriili kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).
Laktoos
Perindopril Krka tabletid sisaldavad laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasidefitsiidi või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.
Rasedus
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Juhul kui ravi jätkamine AKE inhibiitoritega on tingimata vajalik, tuleb rasestumist planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille rasedusaegse kasutamise ohutusprofiil on tõestatud. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega otsekohe lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).
Hüperkaleemiat indutseerivad ravimid
Mõned ravimid või ravimrühmad võivad suurendada hüperkaleemia esinemist: aliskireen, kaaliumisoolad, kaaliumi säästvad diureetikumid, AKE-inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid, MSPVA-d, hepariin, immunosupressandid nagu tsüklosporiin või takroliimus, trimetoprim, ko-trimoksasool (trimetoprim/sulfametoksasool). Nende ravimite kombineerimine suurendab hüperkaleemia tekkeriski.
Samaaegne kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3)
Aliskireen
Diabeetikutel või neerukahjustusega patsientidel suureneb hüperkaleemia, neerufunktsiooni halvenemise ja kardiovaskulaarse haigestumuse ning suremuse risk.
Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.4)
Aliskireen
Teistel patsientidel peale diabeetikute või neerukahjustusega patsientide suureneb hüperkaleemia, neerufunktsiooni halvenemise ja kardiovaskulaarse haigestumuse ning suremuse risk.
Samaaegne ravi AKE-inhibiitorite ja angiotensiini retseptorite blokaatoritega
Kirjanduse andmetel on aterosklerootilise haigusega, südamepuudulikkusega või lõpporgani
kahjustusega diabeediga patsientidel samaaegset AKE-inhibiitorite ja angiotensiini retseptorite blokaatorite kasutamist seostatud hüpotensiooni, sünkoobi, hüperkaleemia ja neerufunktsiooni halvenemise (sealhulgas äge neerupuudulikkus) esinemissageduse suurenemisega võrreldes reniinangiotensiin-aldosterooni süsteemi monoteraapia kasutamisega. Kahekordset blokaadi (nt kombineerides AKE-inhibiitorit angiotensiin II retseptori blokaatoriga) tuleb individuaalsetel juhtudel piirata jälgides hoolikalt neerufunktsiooni, kaaliumitaset ja vererõhku.
Estramustiin
Kõrvaltoimete, nagu angioneurootiline turse (angioödeem), suurenenud risk.
Ratsekadotriil
AKE-inhibiitorid (sh perindopriil) põhjustavad teadaolevalt angioödeemi. Risk võib suureneda ratsekadotriili (ravim, mida kasutatakse ägeda kõhulahtisuse raviks) samaaegsel kasutamisel.
mTOR inhibiitorid (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus)
Angioödeemi risk võib olla suurem patsientidel, kes kasutavad samaaegselt mTOR inhibiitoreid (vt lõik 4.4).
Ko-trimoksasool (trimetoprim/sulfametoksasool)
Ko-trimoksasooli (trimetoprim/sulfametoksasool) võtvatel patsientidel on suurem oht hüperkaleemia tekkeks (vt lõik 4.4).
Kaaliumi säästvad diureetikumid (nt triamtereen, amiloriid), kaalium (soolad)
Hüperkaleemia (potentsiaalselt eluohtlik), eriti kui esineb neerukahjustus (aditiivne hüperkaleemiline toime). Perindopriili kombinatsioon eelpool nimetatud ainetega ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). Kui samaaegne manustamine on siiski vältimatu, tuleb seda teha ettevaatusega ja koos seerumi kaaliumisisalduse sagedase kontrolliga. Spironolaktooni kasutamise kohta südamepuudulikkuse ravis, vt allpool.
Liitium
Liitiumi ja AKE-inhibiitori koosmanustamisel on täheldatud seerumi liitiumisisalduse mööduvat tõusu ja toksilisust. Perindopriili manustamist koos liitiumiga ei soovitata, kuid kombineerimise vajadusel tuleb seerumi liitiumisisaldust sagedasti kontrollida (vt lõik 4.4).
Samaaegne kasutamine, mis nõuab erilist ettevaatust
Antidiabeetilised ravimid (insuliin, suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid)
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE-inhibiitorite ja antidiabeetiliste ravimite (insuliin, suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid) kooskasutamine võib suurendada vere glükoosisisaldust langetavat toimet põhjustades hüpoglükeemia riski. Selline fenomen ilmnes eriti kombineeritud ravi esimeste nädalate jooksul ning eelneva neerukahjustusega patsientidel.
Baklofeen
Suurenenud antihüpertensiivne toime. Jälgida vererõhku ning kohandada vajadusel antihüpertensiivse ravimi annust.
Kaaliumi mittesäästvad diureetikumid
Diureetikumravi saavatel patsientidel, eriti nendel, kellel on soola- ja/või vedelikuvaegus, võib pärast AKE inhibiitorravi alustamist tekkida ülemäärane vererõhu langus. Hüpotensiooni tekkevõimalust saab vähendada, katkestades diureetilise ravi, suurendades vedeliku ja soola manustamist enne ravi alustamist väikeste, suurenevate perindopriili annustega.
Arteriaalse hüpotensiooni korral, kui eelnev diureetiline ravi võib olla põhjustanud vedeliku-/ soolavaegust, tuleb enne AKE-inhibiitorravi alustamist diureetikumi kasutamine lõpetada (hiljem võib taasalustada kaaliumi mittesäästva diureetikumi kasutamist) või tuleb AKE-inhibiitorravi alustada madalas annuses ja suurendada järk-järgult.
Diureetikumidega ravitava südame paispuudulikkuse korral, tuleb AKE-inhibiitorravi alustada väga madalas annuses, võimalusel pärast vastava kaaliumi mittesäästva diureetikumi annuse vähendamist. Kõigil juhtudel peab AKE-inhibiitorravi esimestel nädalatel jälgima neerufunktsiooni (kreatiniini tase).
Kaaliumi säästvad diureetikumid (eplerenoon, spironolaktoon)
Spironolaktoon või eplerenoon annusevahemikus 12,5 mg kuni 50 mg ööpäevas ja AKE-inhibiitorid madalas annuses:
II kuni IV klassi südamepuudulikkuse (NYHA) ravis (väljutusfraktsioon < 40%) ning eelneva AKE- inhibiitorravi ja lingudiureetikumide kasutamise korral esineb potentsiaalselt eluohtliku hüperkaleemia risk, eriti kui ei jälgita antud kombinatsiooni kohta käivaid annustamissoovitusi. Enne selle kombinatsiooniga alustamist tuleb veenduda hüperkaleemia ja neerukahjustuse puudumises. Ravi esimesel kuul on soovitatav kaleemia ja kreatineemia jälgimine 1 kord nädalas ning edaspidi 1 kord kuus.
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), sh aspiriin ≥ 3 g/ööpäevas
AKE inhibiitorite manustamisel samaaegselt mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (nt atsetüülsalitsüülhape põletikuvastase toimega annuste korral, COX-2 inhibiitorid ja mitte-selektiivsed MSPVA-d) võib väheneda antihüpertensiivne toime. AKE inhibiitorite ja MSPVA-de samaaegne kasutamine võib suurendada riski neerufunktsiooni halvenemiseks, sealhulgas võimalik akuutse neerupuudulikkuse teke, ja põhjustada vere kaaliumisisalduse tõusu, eriti eelneva kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel. Seda kombinatsiooni tuleb kasutada ettevaatusega, eriti eakatel. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud, samuti tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast kombinatsioonravi alustamist ning regulaarselt ravi ajal.
Samaaegne kasutamine, mis nõuab mõningast ettevaatust
Hüpertensioonivastased ained ja vasodilataatorid
Nende ravimite samaaegne kasutamine võib suurendada perindopriili hüpotensiivseid toimeid. Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilataatorite samaaegne kasutamine võib veelgi vererõhku langetada.
Gliptiinid (linagliptiin, saksagliptiin, sitagliptiin, vildagliptiin)
Samaaegset AKE-inhibiitorravi saavatel patsientidel on gliptiini põhjustatud dipeptidüülpeptidaasi IV (DPP-IV) vähenenud aktiivsuse tõttu suurenenud angioödeemi risk.
Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid
Teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide samaaegne kasutamine koos AKE inhibiitoritega võib veelgi vererõhku langetada (vt lõik 4.4).
Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad nõrgendada AKE inhibiitorite antihüpertensiivseid toimeid.
Kuld
Harva on teatatud nitritoidreaktsioonidest (sümptomiteks on näo õhetus, iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon) patsientidel, kes saavad ravi kullapreparaadi (naatriumaurotiomalaat) süstelahusega ja samaaegselt AKE inhibiitor-ravi sh perindopriili.
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
AKE inhibiitorite kasutamine ei ole soovitatav raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
AKE inhibiitorite kasutamise korral raseduse esimesel trimestril ei ole epidemioloogiline tõestusmaterjal teratogeensuse riski tekke osas lõplik; kuigi mõningast riski suurenemist ei ole võimalik välistada.
Kui ravi jätkamine AKE inhibiitoritega on tingimata vajalik, tuleb rasestumist planeerivatel patsientidel minna üle alternatiivsele hüpertensioonivastasele ravile selliste ravimitega, mille rasedusaegse kasutamise ohutus ja efektiivsus on tõestatud. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega koheselt katkestada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi.
AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril võib teadaolevalt inimesel põhjustada fetotoksilisust (vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, koljuluude luustumise peetus) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui AKE inhibiitoreid on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav ultraheliga kontrollida neerufunktsiooni ja koljut. Imikuid, kelle emad on raseduse ajal kasutanud AKE inhibiitoreid, tuleb pidevalt jälgida hüpotensiooni võimaliku tekke suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Imetamine
Kuna puudub informatsioon Perindopril Krka kasutamise kohta imetamise ajal, ei ole Perindopril Krka kasutamine soovitatav ja eelistatud on üleminek alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille kasutamise ohutusprofiil on tõestatud rinnaga toitmise ajal, eriti vastsündinute ja enneaegsete laste imetamisel.
Fertiilsus
Puudub toime reproduktiivsusele või fertiilsusele.
Toime reaktsioonikiirusele
Perindopril Krka ei mõjuta otseselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet, kuid mõnedel patsientidel võivad vererõhu langusest tekkida häired, seda eriti ravi algul või kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega. Selle tulemusena võib autojuhtimise või masinate käsitsemise võime halveneda.
Kõrvaltoimed
a. Ohutusprofiili kokkuvõte
Perindopriili ohutusprofiil on sama, mis teistel AKE-inhibiitoritel:
Kõige sagedamini kliiniliste uuringute käigus teatatud ja perindopriili kasutamisel täheldatud kõrvaltoimed on: pearinglus, peavalu, paresteesia, vertiigo, nägemishäired, tinnitus, hüpotensioon, köha, düspnoe, kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus, düsgeusia, düspepsia, iiveldus, oksendamine, sügelus, nahalööve, lihaskrambid ja asteenia.
b. Kõrvaltoimete loetelu tabelina
Perindopriili kasutamisel kliiniliste uuringute ja/või turuletulekujärgsel kasutamisel on täheldatud järgmiseid kõrvaltoimeid, mis on järjestatud järgmiste esinemissageduste alusel:
- Väga sage (≥ 1/10);
- Sage (≥ 1/100 kuni <, 1/10);
- Aegajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100);
- Harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000);
- Väga harv (< 1/10000);
- Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.
MedDRA | Kõrvaltoimed | Esinemissagedus |
organsüsteemi klass |
|
|
|
|
|
Vere ja lümfisüsteemi | Eosinofiilia | Aeg-ajalt* |
|
|
|
häired | Agranulotsütoos või pantsütopeenia | Väga harv | |
|
|
| |
| Hemoglobiini ja hematokriti vähenemine | Väga harv | |
|
|
| |
| Leukopeenia/neutropeenia | Väga harv | |
|
|
| |
| Hemolüütiline aneemia kaasasündinud G-6PDH | Väga harv | |
| puudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.4) |
| |
|
|
| |
| Trombotsütopeenia | Väga harv | |
|
|
| |
Ainevahetus- ja | Hüpoglükeemia (vt lõigud 4.4 ja 4.5) | Aeg-ajalt* | |
toitumishäired |
|
| |
Hüperkaleemia, pöörduv ravi lõpetamisel (vt lõik | Aeg-ajalt* | ||
| |||
| 4.4) |
| |
|
|
| |
| Hüponatreemia | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
Psühhiaatrilised häired | Meeleoluhäired | Aeg-ajalt | |
|
|
| |
| Unehäired | Aeg-ajalt | |
|
|
| |
Närvisüsteemi häired | Pearinglus | Sage | |
|
|
| |
| Peavalu | Sage | |
|
|
| |
| Paresteesia | Sage | |
|
|
| |
| Vertiigo | Sage | |
|
|
| |
| Unisus | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Minestus | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Segasus | Väga harv | |
|
|
| |
Silma kahjustused | Nägemishäired | Sage | |
|
|
| |
Kõrva ja labürindi | Tinnitus | Sage | |
kahjustused |
|
| |
|
|
| |
Südame häired | Palpitatsioonid | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Tahhükardia | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Stenokardia (vt lõik 4.4) | Väga harv | |
|
|
| |
| Arütmia | Väga harv | |
|
|
| |
| Müokardiinfarkt, kõrge riskiga patsientidel | Väga harv | |
| tõenäoliselt sekundaarne liigse hüpotensiooni tõttu |
| |
| (vt lõik 4.4) |
| |
|
|
| |
Vaskulaarsed häired | Hüpotensioon (ja hüpotensiooniga seotud toimed) | Sage | |
|
|
| |
| Vaskuliit | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Insult, kõrge riskiga patsientidel tõenäoliselt | Väga harv | |
| sekundaarne liigse hüpotensiooni tõttu (vt lõik 4.4) |
| |
|
|
| |
Respiratoorsed, rindkere | Köha | Sage | |
ja mediastiinumi häired |
|
| |
Düspnoe | Sage | ||
| |||
|
|
| |
| Bronhospasm | Aeg-ajalt | |
|
|
| |
| Eosinofiilne kopsupõletik | Väga harv | |
|
|
| |
| Riniit | Väga harv | |
|
|
| |
Seedetrakti häired | Kõhuvalu | Sage | |
|
|
| |
| Kõhukinnisus | Sage | |
|
|
| |
| Kõhulahtisus | Sage | |
|
|
| |
| Düsgeusia | Sage | |
|
|
| |
| Düspepsia | Sage | |
|
|
| |
| Iiveldus | Sage | |
|
|
| |
| Oksendamine | Sage | |
|
|
|
| Suukuivus | Aeg-ajalt | |
|
|
| |
| Pankreatiit | Väga harv | |
|
|
| |
Maksa ja sapiteede häired | Tsütolüütiline või kolestaatiline hepatiit (vt lõik | Väga harv | |
| 4.4) |
| |
|
|
| |
Naha ja nahaaluskoe | Sügelus | Sage | |
kahjustused |
|
| |
Lööve | Sage | ||
| |||
|
|
| |
| Urtikaaria (vt lõik 4.4) | Aeg-ajalt | |
|
|
| |
| Näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, | Aeg-ajalt | |
| häälepilu ja/või kõri turse (vt lõik 4.4) |
| |
|
|
| |
| Valgustundlikkuse reaktsioonid | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Pemfigoid | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Hüperhidroos | Aeg-ajalt | |
|
|
| |
| Psoriaasi ägenemine | Harv | |
|
|
| |
| Multiformne erüteem | Väga harv | |
|
|
| |
Lihas-skeleti ja sidekoe | Lihaskrambid | Sage | |
kahjustused |
|
| |
Artralgia | Aeg-ajalt* | ||
| |||
|
|
| |
| Müalgia | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
Neerude ja kuseteede | Neerupuudulikkus | Aeg-ajalt | |
häired |
|
| |
Äge neerupuudulikkus | Väga harv | ||
| |||
|
|
| |
Reproduktiivse süsteemi ja | Erektsioonihäired | Aeg-ajalt | |
rinnanäärme häired |
|
| |
|
|
| |
Üldised häired ja | Asteenia | Sage | |
manustamiskoha |
|
| |
Valu rinnus | Aeg-ajalt* | ||
reaktsioonid | |||
|
| ||
Halb enesetunne | Aeg-ajalt* | ||
| |||
|
|
| |
| Perifeerne turse | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Püreksia | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
Uuringud | Vere uureasisalduse suurenemine | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Vere kreatiniinisisalduse suurenemine | Aeg-ajalt* | |
|
|
| |
| Vere bilirubiinisisalduse suurenemine | Harv | |
|
|
| |
| Maksaensüümide aktiivsuse suurenemine | Harv | |
|
|
| |
Vigastus, mürgistused ja | Kukkumine | Aeg-ajalt* | |
protseduuri tüsistused |
|
| |
|
|
|
* Esinemissagedus on arvutatud spontaanse teatamise käigus avastatud kliiniliste uuringute kõrvaltoimetest.
Kliinilised uuringud
EUROPA uuringus peeti randomiseerimisperioodil arvestust vaid tõsiste kõrvaltoimete üle. Tõsised kõrvaltoimed ilmnesid vaid vähestel patsientidel: 16 (0,3%) patsiendil 6122-st perindopriili saanutest ja 12 (0,2%) patsiendil 6107-st platseebot saanutest. Perindopriilravi saanud patsientidel täheldati hüpotensiooni 6-l patsiendil, angioödeemi 3-l patsiendil ja äkiline südameseiskus 1-l patsiendil. Köha, hüpotensiooni või teiste perindopriili talumatuse nähtude tõttu ravist loobunud patsientide arv oli perindopriilirühmas suurem kui platseeborühmas, vastavalt 6,0% (n=366) ja 2,1% (n=129).
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Sümptomid
Üleannustamise kohta inimestel on andmed piiratud. AKE inhibiitorite üleannustamisega seotud sümptomid võivad olla hüpotensioon, tsirkulatoorne šokk, elektrolüütide häired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, palpitatsioonid, bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha.
Ravi
Soovitatav üleannustamise ravi on naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) lahuse intravenoosne infusioon. Hüpotensiooni ilmnedes tuleks patsient panna selili lamavasse asendisse, jalad tõstetult (šokki ennetavasse asendisse). Võimalusel võib kaaluda ravi angiotensiin II infusiooniga ja/või intravenoossete katehhoolamiinidega. Perindopriili võib üldisest vereringest eemaldada hemodialüüsiga (vt lõik 4.4). Ravile raskesti alluva bradükardia korral on näidustatud südamestimulaatori kasutamine. Pidevalt tuleks jälgida elulisi näitajaid, seerumi elektrolüütide ja kreatiniini konsentratsiooni.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, ATC-kood: C09AA04
Toimemehhanism
Perindopriil on angiotensiin I angiotensiin II-ks konverteeriva ensüümi (angiotensiini konverteeriv ensüüm, AKE) inhibiitor. See konverteeriv ensüüm või kinaas on eksopeptidaas, mis võimaldab angiotensiin I konverteerimist vasokonstriktoriks angiotensiin II-ks ja ka vasodilataatori bradükiniini degradatsiooni inaktiivseks heptapeptiidiks. AKE pärssimise tagajärjel väheneb angiotensiin II sisaldus plasmas, mis tingib plasma reniini aktiivsuse suurenemise (inhibeerides reniini vabanemist negatiivse tagasisideme abil) ja aldosterooni sekretsiooni vähenemise. Kuna AKE inaktiveerib bradükiniini, siis viib AKE inhibeerimine ka tsirkuleeriva ja paikse kallikreiin-kiniini süsteemi aktiivsuse tõusuni (ning põhjustab seega prostaglandiini süsteemi aktiveerumise). On võimalik, et nimetatud mehhanism soodustab ka AKE inhibiitorite vererõhku langetavat toimet ja on osaliselt vastutav teatavate kõrvaltoimete eest (nt köha).
Perindopriil toimib oma aktiivse metaboliidi perindoprilaadi kaudu. Teised metaboliidid ei oma in vitro mingisugust AKE aktiivsust pärssivat toimet.
Farmakodünaamilised toimed
Hüpertensioon
Perindopriil on aktiivne kõigis hüpertensiooni raskusastmetes: kerge, mõõdukas, raske. Ta langetab süstoolset ja diastoolset vererõhu nii lamavas kui ka püstises asendis. Perindopriil vähendab perifeerset vaskulaarset resistentsust, mis viib süsteemse vererõhu languseni. Selle tulemusena suureneb perifeerne verevool, samas mitte omades toimet südame löögisagedusele.
Verevool neerudes reeglina suureneb, kuid glomerulaarfiltratsioon (GFR) jääb tavaliselt muutumatuks. Antihüpertensiivne toime on maksimaalne 4 kuni 6 tundi pärast üksikannuse manustamist ja püsib vähemalt 24 tundi. Toime ravimi kontsentratsiooni madalaimas punktis on ligikaudu 87...100% maksimaalsest kontsentratsioonist.
Vererõhk langeb kiiresti. Ravile alluvatel patsientidel saavutatakse vererõhu normaliseerumine ühe kuu jooksul ja see kestab ilma tahhüfülaksia tekketa.
Ravi katkestamine ei vii vererõhu väärtuste tõusu suhtes tagasilöögiefektini. Perindopriil vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.
Perindopriili vasodilateerivad omadused inimesel on tõestatud. See parandab suurte arterite elastsust ja vähendab meedia/valendiku suhet väikestes arterites.
Kombineeritud ravi tiasiiddiureetikumiga annab aditiivse sünergistliku hüpertensioonivastase toime.
AKE inhibiitorite ja tiasiidi kombinatsioon vähendab diureetikumravist põhjustatud hüpokaleemia riski.
Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Stabiilse südame isheemiatõvega patsiendid
EUROPA uuring oli multitsentriline, rahvusvaheline, randomiseeritud, topeltpime, platseeboga kontrollitud kliiniline uuring, mis kestis 4 aastat.
Kaksteist tuhat kakssada kaheksateist (12218) üle 18 aasta vanust patsienti randomiseeriti 8 mg perindopriili (n=6110) või platseeborühma (n=6108).
Uuringus osalenutel olid südame isheemiatõve tunnused ilma südamepuudulikkuse kliiniliste nähtudeta. Kõikidest patsientidest 90%-l oli olnud eelnevalt müokardiinfarkt ja/või oli tehtud pärgarterite revaskularisatsioon. Enamik patsiente sai uuringuravimit lisaks konventsionaalsele ravile, mille hulka kuulusid trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, vere lipiididesisaldust vähendavad ravimid ja beetablokaatorid.
Peamine efektiivsuse hindamise kriteerium oli kombinatsioon kardiovaskulaarsest suremusest, mitteeluohtlikust müokardiinfarktist ja/või edukalt ravitud südameseiskusest. Ravi perindopriili annusega 8 mg üks kord ööpäevas andis märkimisväärse esmase tulemusnäitaja 1,9%-lise vähenemise (suhteline risk vähenes 20%, 95%CI [9,4; 28,6] – p<0,001).
Müokardiinfarkti ja/või revaskularisatsiooni anamneesiga patsientide puhul vähenes platseeboga võrreldes esmane tulemusnäitaja 2,2% ja vastav suhteline risk 22,4% (95%CI [12,0; 31,6] – p<0,001).
Lapsed
Perindopriili ohutust ja efektiivsust ei ole lastel ja alla 18-aastastel noorukitel uuritud.
Avatud mittevõrdlevas kliinilises uuringus 62-l hüpertensiivsel lapsel vanuses 2 kuni 15-eluaastat glomerulaarfiltratsiooni määraga > 30 ml/min/1,73 m2, said patsiendid perindopriili keskmises annuses 0,07 mg/kg kohta. Annus määrati individuaalselt vastavalt patsiendi profiilile ja vererõhule maksimaalselt 0,135 mg/kg kohta ööpäevas.
59 patsienti osalesid uuringus 3 kuud, 36 patsienti läbisid uuringu pika perioodi, st neid jälgiti vähemalt 24 kuu jooksul (keskmine uuringu kestus: 44 kuud).
Patsientidel, keda eelnevalt raviti teiste antihüpertensiivsete ravimitega, püsis süstoolne ja diastoolne vererõhk stabiilsena alates kaasamisest kuni viimase hindamiseni, eelneva ravita patsientidel see langes. Rohkem kui 75%-l lastest oli süstoolne ja diastoolne vererõhk alla 95% võrreldes eelmise hindamisega.
Ohutus vastas perindopriili teadaolevale ohutusprofiilile.
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordse blokaadi kliiniliste uuringute andmed
Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest
kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.
Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub perindopriil mao-sooletraktist kiiresti ning maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 1 tunni jooksul. Perindopriili poolväärtusaeg plasmas on 1 tund.
Biotransformatsioon
Perindopriil on eelravim. 27% perindopriili manustatud annusest jõuab verre aktiivse metaboliidina perindoprilaadina. Lisaks aktiivsele perindoprilaadile on perindopriilil viis inaktiivset metaboliiti. Perindoprilaadi maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 3…4 tunni jooksul.
Kuna toidu manustamine vähendab perindopriili muundumist perindoprilaadiks, sellest tulenevalt ka biosaadavust, tuleb perindopriili manustada suukaudselt ühekordse ööpäevase annusena hommikuti enne sööki.
Lineaarset seost on tõestatud perindopriili annuses ja selle plasmakontsentratsioonis.
Jaotumine
Seondumata perindoprilaadi jaotusruumala on ligikaudu 0,2 1/kg. Perindoprilaadi plasmavalkudega seondumine on 20%, peamiselt angiotensiini konverteeriva ensüümiga, kuid see sõltub kontsentratsioonist.
Eritumine
Perindoprilaat eritub uriiniga ja seondumata fraktsiooni lõpp-poolväärtusaeg on ligikaudu 17 tundi, mistõttu saabub püsikontsentratsioon 4 päeva jooksul.
Eakad
Perindoprilaadi eritumine on vähenenud eakatel ning samuti südame- või neerupuudulikkusega patsientidel.
Neerukahjustus
Neerupuudulikkuse korral on annuse kohandamine soovitav, olenevalt kahjustuse astmest (kreatiniini kliirensist). Perindoprilaat on dialüüsitav ning tema dialüütiline kliirens on 70 ml/min.
Maksakahjustus
Maksatsirroosiga patsientidel on perindopriili kineetika muutunud: algmolekuli maksakliirens on vähenenud poole võrra. Moodustunud perindoprilaadi kogus ei ole siiski vähenenud ning seetõttu ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõigud 4.2 ja 4.4).
Prekliinilised ohutusandmed
Korduvtoksilisuse uuringutes suukaudsel manustamisel (rottidel ja ahvidel) olid märklaudorganiks neerud, kuid kahjustus oli pöörduv.
In vitro või in vivo uuringutes ei täheldatud mutageensust.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes (rottidel, hiirtel, küülikutel ja ahvidel) ei ilmnenud embrüotoksilisust ega teratogeensust. Siiski on näidatud, et angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid kui ravimiklass indutseerivad kahjulikke kõrvaltoimeid loote hilises arengus. Tagajärjeks on loote surm ja kaasasündinud väärarengud (neerukahjustused) ning samuti peri- ja postnataalse suremuse tõus nii närilistel kui ka küülikutel.
Kartsinogeensust pikaajalistes uuringutes rottidel ja hiirtel ei täheldatud.
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
Laktoosmonohüdraat
Mikrokristalliline tselluloos (E460)
Naatriumvesinikkarbonaat
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat (E572)
Sobimatus
Ei kohaldata.
Kõlblikkusaeg
3 aastat.
Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/PE/PVDC/Al blistris 7, 14, 28, 30, 50, 60, 90 või 100 tabletti, mis on pakendatud kartongkarpi. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks
Erinõuded hävitamiseks puuduvad.
MÜÜGILOA HOIDJA
KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6
8501 Novo mesto Sloveenia
MÜÜGILOA NUMBER
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 22.08.2008
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 01.02.2011
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
juuni 2018