Paroxetin hexal 20 mg - õhukese polümeerikattega tablett (20mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Paroxetin HEXAL 20 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

Paroxetin HEXAL 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab:

20 mg või 40 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinikkloriidina 22,2 mg või 44,4 mg).

INN. Paroxetinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett

20 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega kaheks jaotatud 9 mm läbimõõduga tablett, millele on kantud kood PX 20. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

40 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega neljaks jaotatud 11 mm läbimõõduga tablett, millele on kantud kood PX 40. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Depressioon.

Obsessiiv-kompulsiivne häire.

Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.

Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia.

Generaliseerunud ärevushäire.

Posttraumaatiline stressihäire.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Depressioon: Soovitatav algannus on 20 mg ööpäevas. Seda võib vajadusel järk-järgult tõsta, suurendades vähemalt kahenädalaste intervallidega annust 10 mg kaupa, patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt maksimaalselt kuni 50 mg-ni ööpäevas.

Nagu kõigi antidepressantide kasutamisel tuleb annus täpsustada ja vajadusel kohandada vastavalt kliinilisele vajadusele 2…3 nädala möödumisel pärast ravi algust.

Obsessiiv-kompulsiivne häire: Soovitatav annus on 40 mg ööpäevas, kusjuures algannus on 20 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust järk-järgult suurendada vähemalt kahenädalaste intervallidega 10 mg kaupa patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt, maksimaalselt kuni 60 mg-ni ööpäevas.

Paanikahäire: Soovitatav annus on 40 mg ööpäevas, kusjuures algannus on 10 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust järk-järgult vähemalt kahenädalaste intervallidega 10 mg kaupa patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt suurendada, maksimaalselt kuni 60 mg-ni ööpäevas.

Madalat algannust soovitatakse selleks, et minimiseerida paanika sümptomite võimalikku ägenemist paanikahäire ravi alguses.

Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia: Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust järk- järgult vähemalt kahenädalaste intervallidega 10 mg kaupa patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt suurendada, maksimaalselt kuni 50 mg-ni ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Generaliseerunud ärevushäire: Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Patsientidele, kes ei allu 20 mg annusele, võib annust järk-järgult 10 mg-ste annustena suurendada kuni 50 mg-ni ööpäevas, vastavalt kliinilisele vajadusele. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Posttraumaatiline stressihäire: Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Patsientidele, kes ei allu 20 mg annusele, võib annust järk-järgult 10 mg-ste annustena suurendada kuni 50 mg-ni ööpäevas, vastavalt kliinilisele vajadusele. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Üldinformatsioon

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätunähud

Vältida tuleb ravi järsku lõpetamist (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kliinilistes uuringutes kasutatud annuse vähendamise skeem nägi ette ööpäevase annuse vähendamist 10 mg kaupa nädalaste intervallide järel. Kui pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad talumatuse sümptomid, võib kaaluda eelnevalt kasutatud annuse uuesti kasutuselevõtmist. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid väiksemate osade kaupa.

Patsientide erigrupid

Eakad patsiendid

Eakal patsiendil võib paroksetiini plasmakontsentratsioon suureneda, kuid kontsentratsioonivahemik kattub osaliselt nooremate patsientide omaga. Annustamist tuleb alustada täiskasvanu algannusega. Annuse suurendamine võib olla näidustatud, kuid maksimaalne annus ei tohi ületada 40 mg ööpäevas.

Lapsed ja noorukid (7…17-aastased)

Laste ja noorukite raviks ei tohi paroksetiini kasutada, sest kontrollitud kliiniliste uuringute tulemusena on leitud, et paroksetiini kasutamisel suureneb suitsidaalse käitumise ja vaenulikkuse tekkimise oht. Peale selle ei ole ravimi efektiivsust neis uuringutes piisavalt tõestatud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Alla 7-aastased lapsed

Alla 7-aastastel lastel ei ole paroksetiini kasutamist uuritud. Kuna paroksetiini ohutus ja efektiivsus selles vanusegrupis ei ole kindlaks tehtud, ei tohi seda kasutada.

Neeru- või maksapuudulikkusega patsiendid: Raske neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens

< 30 ml/min) või raske maksapuudulikkusega patsientidel võib esineda kontsentratsiooni tõus plasmas. Seetõttu tuleb kasutada iga näidustuse korral madalamaid annuseid kui soovituslikud.

Ravi kestus:

Sümptomitest vabanemises veendumiseks tuleb patsiente ravida piisavalt pikka aega. Depressiooni korral võib selle perioodi pikkus olla mitu kuud ning obsessiiv-kompulsiivse ja paanikahäire korral isegi pikem. Ravi peab jätkuma vähemalt 3 kuud (tavaliselt 6 kuud) pärast kliinilist vastust.

Manustamisviis

Paroksetiini on soovitatav manustada üks kord ööpäevas hommikuti söögi ajal.Õhukese polümeerikattega tablett tuleb alla neelata ja seda ei tohi katki närida.

Sotsiaalsed foobiad:

Platseeboga kontrollitud kliinilised uuringud näitasid paroksetiini efektiivsust selle näidustuse korral 3-kuulise kestusega ravi jooksul. Pikaajalist efektiivsust ei ole tõestatud.

Võõrutusnähtude tekke vältimiseks tuleb ravi lõpetamisel annuseid vähendada vähehaaval (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Paroksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega. Erandlikel asjaoludel võib kombineerida paroksetiini linesoliidiga (antibiootikum, mis on pöörduva toimega mitte-selektiivne MAO inhibiitor), kui on tagatud abivahendid serotoniini sündroomi sümptomite ja vererõhu tähelepanelikuks jälgimiseks (vt lõik 4.5).

Paroksetiinravi võib alustada:

• kaks nädalat pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga või
• vähemalt 24 tundi pärast ravi lõpetamist pöörduva toimega MAO inhibiitoriga (nt moklobemiid, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine; operatsioonieelne visualiseeriv aine, mis on pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor)).

Paroksetiinravi lõpetamise ja mistahes MAO inhibiitorite kasutamise alustamise vahele peab jääma vähemalt üks nädal.

Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis tioridasiiniga, sest sarnaselt teiste CYP450 2D6 pärssivate ravimitega võib paroksetiin suurendada tioridasiini plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.5). Tioridasiini monoteraapia võib viia QTc-intervalli pikenemise ning sellega seotud tõsiste ventrikulaarsete rütmihäirete (nt torsades de pointes) ja äkksurma tekkeni.

Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis pimosiidiga (vt lõik 4.5).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Paroksetiinravi tuleb alustada ettevaatlikult kaks nädalat pärast pöördumatu toimega MAO inhibiitori või 24 tundi pärast pöörduva toimega MAO inhibiitori kasutamise lõpetamist. Paroksetiini annust tuleb suurendada järk-järgult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel

Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine

Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks paroksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga (vt ka lõik 5.1).

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja pärast annuse muutmist. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise, suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel kohe arsti poole.

Akatiisia / psühhomotoorne rahutus

Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab seesmine rahutus ja psühhomotoorne agitatsioon, näiteks suutmatus rahulikult istuda või seista. Tavaliselt on see seotud subjektiivse distressiga. See tekib suurema tõenäosusega esimestel ravinädalatel. Nende sümptomite tekkimisel võib annuse suurendamine patsiendil kahjulik olla.

Serotoniinisündroom / maliigne neuroleptiline sündroom

Harva võivad paroksetiinraviga seoses tekkida serotoniinisündroomi või maliigse neuroleptilise sündroomi sarnased ilmingud, eriti kui seda kasutatakse koos teiste serotoninergiliste ja/või neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad viia potentsiaalselt eluohtlike seisunditeni, tuleb selliste ilmingute tekkimisel (mida iseloomustavad järgmiste sümptomite kogumid: hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos eluliste näitajate võimaliku kiire muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärrituvus, äärmuslik agiteeritus, mis progresseerub deliiriumi ja koomani) paroksetiinravi katkestada ja alustada sümptomaatilist toetavat ravi. Paroksetiini ei tohi kasutada koos serotoniini prekursoritega (nt L-trüptofaan, oksitriptaan), sest on oht serotoninergilise sündroomi tekkeks (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Mania

Nagu teisi antidepressante, tuleb ka paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele, kellel on anamneesis mania. Kui patsient läheb üle maniakaalsesse faasi, tuleb paroksetiini kasutamine lõpetada.

Neeru/maksakahjustus

Raske neeru- või maksakahjustusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega (vt lõik 4.2).

Suhkurtõbi

Diabeedihaigetel võib ravi SSRI-ga muuta vere glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuse korrigeerimine.

Peale selle on mõned uuringud näidanud, et vere glükoosisisaldus võib suureneda paroksetiini ja pravastatiini samaaegse manustamise korral (vt lõik 4.5).

Epilepsia

Nagu teisi antidepressante, tuleb ka paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele, kellel on epilepsia.

Krambid

Vähem kui 0,1% paroksetiiniga ravitud patsientidel tekivad krambid. Krampide tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

Elektrokonvulsioonravi

Samaaegse paroksetiinravi ja EKR (elektrokonvulsioonravi) kohta on vähe andmeid.

Glaukoom

Sarnaselt teistele SSRI-dele võib paroksetiin põhjustada müdriaasi ning seda tuleb ettevaatusega manustada kinnise nurga glaukoomi või selle anamneesiga patsientidele.

Südamehaigused

Südamehaigustega patsientide ravimisel tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid.

Hüponatreemia

Hüponatreemia teket on kirjeldatud harvadel juhtudel ning valdavalt eakatel patsientidel. Ettevaatusega tuleb ravida ka neid patsiente, kellel on oht hüponatreemia tekkeks, näiteks samaaegselt kasutatavate ravimite või tsirroosi tõttu.

Üldiselt on hüponatreemia paroksetiinravi katkestamisel pöörduv.

Verejooks

SSRI-de kasutamisel on kirjeldatud nahaalust või -sisest veritsust, näiteks verevalumite ja purpuri teket. Kirjeldatud on ka muid, näiteks seedetrakti ja günekoloogilisi verejookse. Eakatel patsientidel võib see oht suureneda.

Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidega, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Koostoime tamoksifeeniga

Mõnedes uuringutes on ilmnenud, et tamoksifeeni tõhusus (hinnatakse rinnavähi retsidiivi/suremuse riski alusel) võib paroksetiiniga samaaegsel kasutamisel väheneda, sest paroksetiin inhibeerib pöördumatult CYP2D6 isoensüümi (vt lõik 4.5). Võimalusel ei tohi paroksetiini kasutada ajal, kui patsient saab rinnavähi raviks või ennetuseks tamoksifeeni.

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud

Ravi lõpetamisel tekivad sageli võõrutussümptomid, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 30% patsientidest paroksetiinravi grupis ja 20% patsientidest, kes said platseebot. Esinevad võõrutussümptomid ei ole samad, mis narkomaaniat või sõltuvust tekitavate ravimite puhul.

Võõrutussümptomite tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestus, ravimi annus ja annuse vähendamise kiirus.

Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja kohin kõrvus), unehäireid (sh väga elavad või hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Üldjuhul on need sümptomid kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid neid sümptomeid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud annus manustamata. Need sümptomid taanduvad tavaliselt iseeneslikult 2 nädala jooksul, kuigi mõnel inimesel võivad püsida ka kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi paroksetiiniga lõpetada annust järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul vähendades, vastavalt patsiendi vajadusele (vt „Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud“, lõik 4.2).

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Serotoninergilised ravimid

Nagu ka teiste SSRI-de puhul, võib samaaegsel serotoninergiliste ravimite kasutamisel suureneda 5-HT-ga seotud toimete esinemissagedus (serotoniinisündroom: vt lõik 4.4). Kui serotoninergilisi ravimeid (nagu L-trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine), SSRI-d, liitium, petidiin ja liht-naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavad preparaadid) kombineeritakse paroksetiiniga, on vajalik ettevaatus ja patsiendi hoolikam kliiniline jälgimine. Ettevaatus on samuti vajalik koos fentanüüliga, mida kasutatakse üldanesteesiaks või kroonilise valu raviks. Paroksetiini ja MAO inhibiitorite samaaegne kasutamine on vastunäidustatud serotoniinisündroomi riski tõttu (vt lõik 4.3).

Pimosiid

Uuringus, kus kasutati pimosiidi väikest üksikannust (2 mg) koos 60 mg paroksetiiniga täheldati pimosiidi kontsentratsiooni tõusu keskmiselt 2,5 korda. Seda võib seletada paroksetiini teadaolevate CYP2D6 inhibeerivate omadustega. Pimosiidi kitsa terapeutilise indeksi ja QT-intervalli pikendava toime tõttu on pimosiidi ja paroksetiini koosmanustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Ravimit metaboliseerivad ensüümid

Paroksetiini metaboliseerivate ensüümide inhibeerimine või indutseerimine võib mõjutada ravimi metabolismi ja farmakokineetikat.

Kui samaaegselt paroksetiiniga manustatakse ravimit, millel on ravimit metaboliseerivat ensüümi inhibeerivad omadused, tuleb kasutada paroksetiini võimalikult väikest toimivat annust. Algannuse kohandamist ei peeta vajalikuks, kui paroksetiini manustatakse koos ravimit metaboliseerivate ensüümide indutseerijatega (nt karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin) või fosamprenaviiri/ritonaviiriga. Kui alustatakse või lõpetatakse ravi ensüüme indutseeriva ravimiga, tuleb paroksetiini annust korrigeerida sõltuvalt kliinilisest toimest (talutavusest ja efektiivsusest).

Neuromuskulaarse ülekande blokaatorid

SSRI-d võivad vähendada plasmas koliinesteraasi aktiivsust, mis võib kaasa tuua neuromuskulaarset ülekannet pärssivate ainete mivakuuriumi ja suksametooni toime pikenemise.

Fosamprenaviir/ritonaviir

700/100 mg fosamprenaviiri/ritonaviiri manustamine kaks korda ööpäevas koos 20 mg paroksetiiniga tervetele vabatahtlikele 10 ööpäeva jooksul vähendas paroksetiini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 55%. Fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini koosmanustamisel püsis fosamprenaviiri/ritonaviiri plasmakontsentratsioon samal tasemel võrreldes teiste uuringute referentsväärtustega, st paroksetiin ei avaldanud märkimisväärset mõju fosamprenaviiri/ritonaviiri metabolismile. Puuduvad andmed paroksetiini ja fosamprenaviiri/ritonaviiri toimete kohta pikaajalisel (rohkem kui 10 päeva) koosmanustamisel.

Protsüklidiin

Paroksetiini samaaegne manustamine suurendas oluliselt protsüklidiinisisaldust plasmas. Antikolinergiliste toimete ilmnemisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.

Antikonvulsandid

Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat. Koosmanustamine ei põhjustanud epilepsiaga patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega -dünaamikas.

Pravastatiin

Uuringutes on täheldatud koostoimet paroksetiini ja pravastatiini vahel: uuringud on näidanud, et paroksetiini ja pravastatiini samaaegsel manustamisel võib vere glükoosisisaldus suureneda. Diabeediga patsientidel, kes saavad samal ajal ravi paroksetiini ja pravastatiiniga, võib olla vajalik suukaudse diabeedivastase ravimi ja/või insuliini annuse kohandamine (vt lõik 4.4).

Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime

Sarnaselt teistele antidepressantidele (kaasa arvatud teised SSRI-d) inhibeerib paroksetiin maksa tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 pärssimine võib põhjustada antud ensüümi poolt metaboliseeritavate samaaegselt manustatavate ravimite kontsentratsiooni suurenemist. Need ravimid on järgmised: teatud tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin), fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin, vt lõik 4.3), risperidoon, atomoksetiin, teatud 1c klassi antiarütmikumid (nt propafenoon ja flekainiid) ning metoprolool. Paroksetiini ei soovitata manustada koos südamepuudulikkuse raviks kasutatava metoprolooliga viimase kitsa terapeutilise indeksi tõttu antud näidustuse puhul.

Kirjanduse andmetel esinevad CYP2D6 inhibiitorite ja tamoksifeeni vahel farmakokineetilised koostoimed, mis põhjustavad tamoksifeeni ühe aktiivseima vormi, st endoksifeeni plasmasisalduse

vähenemist 65...75%. Mõnede uuringute andmete põhjal on kirjeldatud tamoksifeeni efektiivsuse vähenemist koosmanustamisel mõnede SSRI antidepressantidega. Kuivõrd tamoksifeeni toime efektiivsuse vähenemist ei saa välistada, tuleb võimaluse korral vältida tamoksifeeni manustamist koos tugevate CYP2D6 inhibiitoritega (sealhulgas paroksetiiniga) (vt lõik 4.4).

Alkohol

Sarnaselt teiste psühhotroopsete ravimitega on soovitatav paroksetiinravi ajal hoiduda alkoholi tarvitamisest.

Suukaudsed antikoagulandid

Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide vahel esineb farmakodünaamilise koostoime võimalus. Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegne kasutamine võib põhjustada antikoagulatiivse toime tugevnemist ja veritsusohtu. Seetõttu tuleb paroksetiini kasutada suukaudset antikoagulatiivset ravi saavatel patsientidel suure ettevaatusega (vt lõik 4.4).

MSPVA-d ja atsetüülsalitsüülhape ning teised trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe samaaegsel kasutamisel võib suureneda verejooksu oht (vt lõik 4.4).

Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidega, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus

Loomkatsete andmed on näidanud, et paroksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). Inimmaterjalil in vitro saadud andmed võivad viidata mõningasele mõjule sperma kvaliteedile, kuid inimestel registreeritud juhtumite aruanded mõnede SSRI-de (sealhulgas paroksetiini) kohta näitavad, et mõju sperma kvaliteedile on pöörduv.

Toimet inimese fertiilsusele ei ole teada.

Rasedus

Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud kaasasündinud väärarendite riski, eriti südamekahjustuste (nt südame vatsakeste ja kodade vaheseina defektid) riski, suurenemist seoses paroksetiini kasutamisega raseduse esimesel trimestril. Toimemehhanism ei ole teada. Andmete põhjal oli risk vastsündinu südame väärarengu tekkeks, juhul kui emad kasutasid raseduse ajal paroksetiini, väiksem kui 2/100 võrreldes tavapopulatsiooniga, kus selline defekt võib esineda 1/100.

Paroksetiini tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel. Arst peab kaaluma teisi ravivõimalusi naistel, kes on rasedad või planeerivad rasestuda. Raseduse ajal tuleb hoiduda ravi järsust lõpetamisest (vt „Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud“, lõik 4.2).

Vastsündinuid tuleb jälgida, kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, eriti kolmandal trimestril.

Kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, võivad vastsündinul ilmneda järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, temperatuuri kõikumine, imemisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, pidev nutt, unisus ja unehäired. Nende sümptomite näol võib tegemist olla nii serotoninergiliste toimete kui võõrutusnähtudega. Enamikel juhtudest ilmnevad tüsistused vahetult või varsti (vähem kui 24 tundi) pärast sünnitust.

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib tõsta püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel. Täheldatud risk oli ligikaudu 5

juhtumit 1000 raseduse kohta. Tavapopulatsioonis esineb 1 kuni 2 pulmonaalse hüpertensiooni juhtumit 1000 raseduse kohta.

Loomkatsetes ilmnes reproduktsioonitoksilisus, kuid puudusid otsesed kahjulikud toimed rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine

Paroksetiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Avaldatud uuringutes oli ravimi kontsentratsioon rinnapiima saavate imikute seerumis mittemääratav (< 2 ng/ml) või väga väike (< 4 ng/ml) ning lastel ei täheldatud ravimi toime ilminguid. Tõenäoliselt ei avalda ravim kahjulikku toimet imikule, mistõttu võib kaaluda ravi ajal rinnaga toitmist.

Toime reaktsioonikiirusele

Kliiniline kogemus paroksetiiniga ei ole tõestanud mingit negatiivset toimet kognitiivsele ega psühhomotoorsele funktsioonile. Siiski, nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral, tuleb patsiente hoiatada ravimi võimalikust toimest autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele.

Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi vaimseid ja motoorseid oskusi pärssivat toimet, ei ole paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.

Kõrvaltoimed

Mõnede järgnevalt loetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võivad väheneda ravi jätkumisel ega vaja üldjuhul ravi lõpetamist. Kõrvaltoimed on järgnevalt ära toodud organsüsteemi klassi ja esinemissageduse järgi. Esinemissagedus on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100, < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000, < 1/100), harv (≥ 1/10 000, < 1/1000) ja väga harv (< 1/10 000), teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere-ja lümfisüsteemi häired

Aeg-ajalt: ebanormaalne veritsus, peamiselt naha ja limaskestade veritsus (enamasti verevalum ja günekoloogiline verejooks).

Väga harv: trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired

Väga harv: rasked ja potentsiaalselt surmaga lõppevad allergilised reaktsioonid (sh anafülaktoidsed reaktsioonid ja angioödeem).

Endokriinsüsteemi häired

Väga harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH).

Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage: kolesteroolisisalduse suurenemine, söögiisu vähenemine.

Aeg-ajalt: diabeediga patsientidel on teatatud glükeemilise kontrolli halvenemisest (vt lõik 4.4). Harv: hüponatreemia.

Hüponatreemiat on kirjeldatud peamiselt eakatel patsientidel ning mõnikord on see tingitud antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomist.

Psühhiaatrilised häired

Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebanormaalsed unenäod (sh hirmuunenäod). Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid.

Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik 4.4). Sagedus teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine, agressioonª.

Paroksetiinravi ajal või vahetult pärast selle lõpetamist on täheldatud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset käitumist (vt lõik 4.4).

Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.

ª agressiooni esinemissegedust on uuritud turustamisjärgsetes uuringutes.

Närvisüsteemi häired

Sage: pearinglus, treemor, peavalu, keskendumishäired. Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired.

Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom.

Väga harv: serotoniinisündroom (sümptomiteks võivad olla agiteeritus, segasus, higistamine, hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, külmavärinad, tahhükardia ja treemor).

Olemasolevate liikumisaparaadi haigustega või neuroleptikume kasutatavatel patsientidel on mõnikord täheldatud ekstrapüramidaalhäirete, sh orofatsiaalse düstoonia teket.

Silma kahjustused

Sage: hägune nägemine.

Aeg-ajalt: müdriaas (vt lõik 4.4).

Väga harv: äge glaukoom.

Kõrva ja labürindi kahjustused

Sagedus teadmata: tinnitus.

Südame häired

Aeg-ajalt: siinustahhükardia.

Harv: bradükardia.

Vaskulaarsed häired

Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus, posturaalne hüpotensioon.

Paroksetiinravi järgselt on kirjeldatud vererõhu mööduvat tõusu või langust, tavaliselt olemasoleva hüpertensiooni või ärevusega patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage: haigutamine.

Seedetrakti häired

Väga sage: iiveldus.

Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus.

Väga harv: seedetrakti verejooks.

Maksa ja sapiteede häired

Harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.

Väga harv: maksahaigused (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus). Kirjeldatud on maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turuletulekujärgselt on samuti väga harva kirjeldatud maksahaiguste esinemist (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus). Paroksetiinravi katkestamist tuleb kaaluda maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise suurenemise korral.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage: higistamine.

Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus.

Väga harv: rasked nahareaktsioonid (sh multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), urtikaaria, fotosensitiivsed reaktsioonid.

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt: uriinipeetus, uriinipidamatus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired.

Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa, menstruatsioonihäired (sh menorraagia, metrorraagia, amenorröa, menstruatsiooni hilinemine ja ebaregulaarne menstruatsioon).

Väga harv: priapism.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Harv: liigesvalu, lihasvalu

Peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel tehtud epidemioloogilised uuringud on näidanud SSRI-sid ja tritsüklilisi antidepressante kasutavatel patsientidel luumurdude riski suurenemist. Riski suurenemise põhjus on teadmata.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Sage: asteenia, kehakaalu suurenemine. Väga harv: perifeersed tursed.

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutussümptomid

Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu.

Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus, nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus.

Ravi lõpetamisel paroksetiiniga tekivad sageli võõrutusnähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku. Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja kohin kõrvus), unehäireid (sh väga elavad või hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid.

Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui paroksetiinravi ei ole enam vajalik, tuleb see lõpetada järk-järgult annust vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed

Täheldati järgmiste kõrvaltoimete teket.

Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja –katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust ilmnes eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel ja eriti alla 12-aastastel lastel.

Muud täheldatud kõrvaltoimed olid: vähenenud söögiisu, treemor, higistamine, hüperkineesia, agitatsioon, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), (peamiselt naha ja limaskestade) veritsemisega seotud kõrvaltoimed.

Pärast paroksetiinravi lõpetamist või annuse vähendamise perioodil ilmnenud kõrvaltoimed on: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja –katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).

Täpsema teabe saamiseks pediaatriliste kliiniliste uuringute kohta vt lõik 5.1.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid ja tunnused

Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad laiu ohutuspiire.

Paroksetiini üleannustamisel on lisaks lõigus 4.8 kirjeldatud toimetele tekkinud palavik ja tahtmatud lihaste kokkutõmbed. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma tõsiste tagajärgedeta, isegi kuni 2000 mg annuste manustamise järgselt. Mõnikord on tekkinud kooma või muutused EKG-s ja väga harva on täheldatud surmajuhtumeid, kuid sellisel juhul on paroksetiini tavaliselt võetud koos teiste psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma.

Ravi

Spetsiifiline antidoot puudub.

Raviks rakendatakse samu üldiseid meetmeid, mida kasutatakse mis tahes antidepressantide üleannuse puhul. Võimalusel kaaluda 20...30 g aktiivsöe manustamist mõni tund pärast üleannuse võtmist, et vähendada paroksetiini imendumist. Näidustatud on toetav ravi patsiendi elutähtsate funktsioonide sagedase ja hoolika jälgimisega. Patsienti tuleb ravida vastavalt kliinilisele pildile.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid; ATC-kood: N06AB05.

Toimemehhanism

Paroksetiin on tugev valikuline serotoniini (5-hüdroksütrüptamiin e 5-HT) tagasihaarde inhibiitor, mille antidepressiivne mehhanism ja efektiivsus obsessiiv-kompulsiivse häire, sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire ja paanikahäire ravis on arvatavalt seotud tema spetsiifilise 5-HT tagasihaarde inhibitsiooniga aju neuronites. Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsüklilistele, tetratsüklilistele ja teistele antidepressantidele.

Paroksetiin on m-koliinergiliste retseptorite suhtes nõrga afiinsusega. Loomkatsed annavad tunnistust paroksetiini nõrgast antikoliinergilisest toimest.

In vitro uuringute põhjal on selgunud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on paroksetiin nõrgalt afiinne alfa1-, alfa2- ja beetaadrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT1 taoliste, 5-HT2 ja histamiini (H1) retseptorite suhtes. Toime puudumine postsünaptilistesse retseptoritesse in vitro kinnitab in vivo uuringutes täheldatud KNS pärssivate ja hüpotensiivsete omaduste puudumist.

Farmakodünaamilised toimed

Paroksetiin ei halvenda patsiendi psühhomotoorikat ning ei potentseeri alkoholi pärssivat toimet. Sarnaselt teistele selektiivsetele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele põhjustab paroksetiin loomadel, kellele on eelnevalt manustatud MAO inhibiitoreid või trüptofaani, serotoniini retseptorite tugevat stimulatsiooni.

Käitumise ja EEG uuringutest on ilmnenud, et paroksetiini nõrk aktiveeriv toime avaldub annuste puhul, mis on üldjuhul suuremad serotoniini ülekande inhibeerimiseks vajalikest annustest. Toime olemuselt erineb paroksetiin amfetamiinist.

Loomkatsed on näidanud, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Paroksetiini toime terve inimese vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG-le on kliiniliselt ebaoluline. Uuringutest on ilmnenud, et erinevalt noradrenaliini ülekandele toimivatest antidepressantidest inhibeerib paroksetiin guanetidiini antihüpertensiivset toimet vähem.

Depressiooni ravis on paroksetiini efektiivsus võrreldav standardsete antidepressantidega. Samuti on tõendeid selle kohta, et paroksetiin võib olla toimiv patsientidel, kellel standardravi on

osutunud ebaefektiivseks. Kui paroksetiini manustada hommikuti, ei mõjuta see une kvaliteeti ega kestust. Lisaks on paroksetiinravil tõenäoliselt und soodustav toime.

Täiskasvanute suitsidaalsuse analüüs

Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanutel läbiviidud paroksetiin-spetsiifiline platseebo-kontrolliga uuringute analüüs näitas paroksetiiniga ravitud noortel täiskasvanutel (vanuses 18...24 aastat) suitsidaalse käitumise kõrgemat esinemissagedust võrreldes platseeboga (2.19% vs 0.92%). Kõrgema vanusega gruppides sellist esinemissageduse tõusu ei täheldatud. Depressiooniga täiskasvanutel (igas vanuses) oli suitsidaalse käitumise esinemissagedus paroksetiiniga ravitud patsientidel võrreldes platseeboga suurem (0.32% vs 0.05%); kõik juhud olid enesetapukatsed. Siiski toimus enamik nendest paroksetiinravil olnud patsientide enesetapukatsetest (kaheksa 11-st) noortel täiskasvanutel (vtka lõik 4.4).

Ravivastuse sõltuvus annusest

Fikseeritud annuse uuringutes on täheldatud lauget annuse-ravivastuse kõverat, mis näitab, et soovitatust suuremate annuste kasutamisel ravi toimivus ei suurene. Samas näitavad mõned kliinilised andmed, et annuse suurendamisel võib mõnede patsientide puhul saavutada parema toime.

Pikaajaline efektiivsus

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni ravimisel on demonstreeritud 52-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 12% paroksetiiniga ravitud (20...40 mg ööpäevas) ja 28% platseebot saanud patsientidest.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust obsessiiv-kompulsiivse häire ravimisel on uuritud kolmes 24- nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus. Üks kolmest uuringust saavutas olulise erinevuse haiguse ägenemise sageduse osas paroksetiini (38%) ja platseebo (59%) vahel.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravimisel on demonstreeritud 24-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 5% paroksetiiniga ravitud (10...40 mg ööpäevas) ja 30% platseebot saanud patsientidest. Seda toetas 36-nädalane säilitusravi uuring. Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalärevushäire, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatilise stressihäire ravimisel ei ole piisavalt demonstreeritud.

Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed

Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli järgmiste kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiinravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul: suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv- kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul olid: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine).

Uuringutes, kus kasutati annuse järk-järgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise perioodil või pärast paroksetiinravi lõpetamist täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).

Viies paralleelgrupiga uuringus kestusega kaheksa nädalat kuni kaheksa kuud tekkis paroksetiinravi saanud patsientidel valdavalt naha ja limaskestade veritsusega seotud kõrvaltoimeid sagedusega 1,74%, sama näitaja oli platseeborühmas 0,74%.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi ja metaboliseerub esmasel maksapassaažil. Esmase maksapassaaži tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui seedetraktist imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise korral suureneb organismile langev koormus, mis põhjustab esmase maksapassaaži toime osalist küllastumist ja plasma kliirensi vähenemist. Sellest tulenevalt esineb plasmas paroksetiini kontsentratsiooni mitteproportsionaalne suurenemine ja mittelineaarsest kineetikast tulenevalt ei ole farmakokineetilised parameetrid konstantsed. Mittelineaarsus on üldiselt väike ja piirneb isikutega, kellel esineb väikeste annuste tõttu madal ravimi kontsentratsioon plasmas. Püsikontsentratsioon saabub 7...14 ööpäeva jooksul, tõenäoliselt ei muutu ravimi farmakokineetika pikaajalisel kasutamisel.

Jaotumine

Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes. Farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas leidub ainult 1% paroksetiinist.Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on ligikaudu 95% paroksetiinist seotud plasmavalkudega.

Puudub seos paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime (kõrvaltoimed ja toime efektiivsuse) vahel.

Biotransformatsioon

Paroksetiini metabolismi (oksüdatsioon, metüleerumine) käigus tekivad polaarsed ja konjugeeritud metaboliidid, millel puudub farmakoloogiline toime. Metabolism ei mõjuta paroksetiini selektiivsust serotoniini neuronaalsele ülekandele.

Eritumine

Alla 2% manustatud annusest eritub uriiniga muutumatul kujul, ligikaudu 64% metaboliitidena. 36% manustatud annusest eritub roojaga, tõenäoliselt sapi kaudu. Muutumatult on roojas alla 1% manustatud ravimi hulgast. Enamus paroksetiinist metaboliseerub organismis. Metaboliitide eritumine on kahefaasiline: esmane maksapassaaž ja seejärel süsteemne eliminatsioon.

Poolväärtusaeg võib erineda, kuid on üldjuhul kuni üks ööpäev.

Patsientide erigrupid

Eakad ja neeru-/maksakahjustusega patsiendid

Eakal patsiendil ning raske neerukahjustuse või maksakahjustuse korral suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas, kuid kontsentratsioonivahemik kattub osaliselt tervete täiskasvanud patsientide omaga.

Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvide ja albiinorottidega; mõlemal juhul sarnaneb metabolism inimese metabolismiga. Lipofiilsete amiinide (sh tritsüklilised antidepressandid) manustamisel tekkis rottidel fosfolipidoos. Uuringutes primaatidega fosfolipidoosi ei esinenud, kuigi ühe aasta kestel kasutatud annus oli kuus korda suurem terapeutilisest annusest.

Kartsinogenees: hiirte ja rottidega kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei täheldatud paroksetiini kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet. Genotoksilisus: genotoksilisust ei ole esinenud in vitro ega in vivo testide korral.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidega on näidanud, et paroksetiin mõjutab nii isas- kui emasloomade viljakust, vähendades nii viljakusindeksit kui ka tiinestumise määra. Rottidel täheldati järglaste suurenenud suremust ja luustumise hilinemist. Viimati nimetatud toimed on tõenäoliselt seotud toksilisusega emasloomale ning seda ei loeta otseseks toimeks lootele/vastsündinule.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Mannitool

Mikrokristalliline tselluloos

Kopovidoon

Naatriumtärklisglükollaat (A tüüp)

Veevaba kolloidne ränidioksiid

Magneesiumstearaat

Hüpromelloos 5cps

Talk (mikroniseeritud)

Titaandioksiid (E171)

Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

Kõlblikkusaeg

Polüetüleenpurk: 3 aastat.

Blisterpakend (PVC/Al): 5 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakend (Al/PVC) või keeratava korgiga polüetüleenpurk.

Pakendi suurused:

20 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti.

40 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Hexal AG

Industriestrasse 25

83607 Holzkirchen

Saksamaa

MÜÜGILOA NUMBRID

20 mg: 414103

40 mg: 414203

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

06.2003/7.06.2013

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Juuni 2015