Phenaemal - tablett (100mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Phenaemal, 100 mg tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks Phenaemal’i tablett sisaldab 100 mg fenobarbitaali.

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoos (laktoosmonohüdraat 35,62 mg tableti kohta).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Tablett.

Phenaemal on ümmargune, lapik, mitmetahuline valge tablett, mille ühel küljel on ristikujuline murdmisjoon ja teisel küljel tempel “DN”.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks, mis sisaldavad 50 mg fenobarbitaali. Tableti murdmine veeranditeks on võimalik ainult neelamise hõlbustamiseks, aga mitte võrdseteks annusteks jagamiseks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Epilepsia.

Märkus: Fenobarbitaal ei ole efektiivse toimega absaansihoogude korral.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annus sõltub haiguse olemusest ja raskusest.

Antikonvulsiivse toimega terapeutiline seerumikontsentratsioon on 10...40 µg/ml.

Täiskasvanud

Epilepsia ravis manustatakse täiskasvanutele vastavalt vajadusele 1...3 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas. Ravi käigus võib suurte individuaalsete erinevuste tõttu metaboliseerumise kiiruses tekkida hiljem vajadus säilitusannust kohandada.

Maksimaalne ühekordne annus täiskasvanule on 400 mg fenobarbitaali, maksimaalne ööpäevane annus on 800 mg fenobarbitaali.

Lapsed

Epilepsia raviks antakse lastele fenobarbitaali 3…4 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas. Ravi käigus võib suurte individuaalsete erinevuste tõttu metaboliseerumise kiiruses tekkida hiljem vajadus säilitusannust kohandada.

Vastsündinud ja kuni 6 nädala vanused imikud vajavad suuremat küllastusannust, mis manustatakse tavaliselt aeglase intravenoosse infusioonina. Selles vanuserühmas püsib seerumikontsentratsioon säilitusannustega 3…4 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas.

Kiirema metaboliseerumise tõttu võib 6 nädala kuni 1 aasta vanustel imikutel algannust 3…4 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas suurendada säilitusannuseni kuni 8 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas.

Eakad patsiendid

Fenobarbitaali kliirens eakatel väheneb. Seetõttu määratakse eakatele patsientidele tavaliselt väiksem fenobarbitaali annus.

Maksatalitluse häire

Maksatalitluse häirega patsientidel võib osutuda vajalikuks annust vähendada.

Neerutalitluse häire

Neerutalitluse häirega patsientidel võib osutuda vajalikuks annust vähendada.

Peritoneaaldialüüs

Peritoneaaldialüüsi saavatel patsientidel on vaja annust kohandada. Kliirens oleneb konkreetse patsiendi näitajatest ja dialüüsi tüübist. Terapeutilise seerumikontsentratsiooni säilitamiseks tuleb fenobarbitaali seerumikontsentratsiooni hoolikalt jälgida ja annust vastavalt kohandada.

Manustamise kestus

Fenobarbitaalravi kestuse üle otsustab haiguse kulu põhjal raviarst. Seega peab raviarst aeg-ajalt uuesti hindama, kas fenobarbitaal on patsiendile endiselt näidustatud. Sarnaselt teistele barbituraate sisaldavate ravimite kasutamisele võib ka pikaajaline fenobarbitaalravi põhjustada sõltuvust.

Tuleb meeles pidada, et tegemist on sümptomaatilise raviga ning fenobarbitaali manustatakse püsivalt. Ravimi ärajätmisel võivad krambihood vallanduda uuesti ja olla varasemast raskemad ning tekkida võib ka status epilepticus. Teised fenobarbitaali ärajätusümptomid võivad olla ärevus, lihastõmblused, treemor, nõrkus, pearinglus, moonutatud nägemine, iiveldus, oksendamine, ortostaatiline hüpotensioon, hallutsinatsioonid ja deliirium. On soovitatav, et ravi ei lõpetataks kunagi järsku, vaid annust aeglaselt vähendades.

Manustamisviis

Tablette tuleb võtta koos vedelikuga (umbes 1 klaasitäie veega). Ööpäevane annus jagatakse kaheks üksikannuseks.

Vastunäidustused

Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Ülitundlikkus teiste barbituraatide suhtes.
• Alkoholi, uinutite, valuvaigistite, kesknärvisüsteemi pärssivate või stimuleerivate ravimite äge mürgistus.
• Äge maksa porfüüria.
• Raske hingamise pärssimine.
• Raske maksakahjustus.
• Imetamine.

Fenobarbitaali tohib manustada ainult pärast ravist oodatava kasu ja võimalike riskide hoolikat hindamist ning patsiente jälgides, kui patsiendil on

• raske neerupuudulikkus;
• afektiivsete häirete positiivne (perekonna) anamnees;
• anamneesis ravimite kuritarvitamine, alkoholism või muud sõltuvushäired;
• teadvusehäire;
• raske müokardikahjustus;
• äge või krooniline valu, sest ravim võib indutseerida paradoksaalset erutust või varjata olulisi sümptomeid;
• düspnoe ja obstruktsiooniga seotud hingamishäired. Phenaemal’i manustamise ajal tuleb silmas pidada fenobarbitaali hingamist pärssivat toimet.

Sõltuvusrisk ja teave ravimi kasutamise lõpetamise kohta

Fenobarbitaal võib põhjustada nii füüsilist kui psüühilist sõltuvust. Ohtu kujutab ka ravi ainult mõne nädala vältel. Hoiatus ei laiene mitte ainult suurte annuste väärkasutamisele, vaid ka tavaliste raviannuste kasutamisele.

Pärast pikemaajalist ravi (üle ühe nädala kestnud ravi) ei tohi fenobarbitaali kasutamist järsku lõpetada, annust tuleks vähendada järk-järgult, et mitte provotseerida ärajätunähte (vt lõik 4.2).

Laboratoorsed analüüsid

Pikaajalisel ravil fenobarbitaaliga on vaja regulaarselt jälgida fenobarbitaali seerumikontsentratsiooni, samuti hemogrammi, leelisfosfataasi sisaldust, maksa- ja neerufunktsiooni näitajaid.

Fenobarbitaali seerumikontsentratsiooni kontrollimine on vajalik ka ravi alguses (et teha kindlaks individuaalne imendumise ja eritumise kiirus), enne ja pärast ravimi muutmist ning ebapiisava tõhususe korral.

Seerumikontsentratsiooni tuleb kontrollida ka kõrvaltoimete tekkimisel ja mürgistuse kahtlusel, samuti raseduse ajal ning sünnitusjärgsel perioodil epilepsiat ravides.

Luu ainevahetus

Kuna fenobarbitaal võib potentsiaalselt mõjutada luu ainevahetust, on näidustatud vastav regulaarne kontroll.

Valgustundlikkus

Intensiivset kokkupuudet päikesevalgusega tuleb vältida, sest esineb naha valgustundlikkus.

Alkohol

Ravi ajal fenobarbitaaliga on alkoholi tarbimine rangelt keelatud.

Eakad

See patsientide rühm näitas suurenenud tundlikkust fenobarbitaali suhtes. Seetõttu tuleb fenobarbitaali manustamisel eakatele olla ettevaatlik (vt lõik 4.2).

Suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine

Suitsiidimõtteid ja suitsiidaalset käitumist on esinenud erinevatel näidustustel antiepileptikume saavatel patsientidel. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk suurenenud. Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism fenobarbitaali saavatel patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.

Seega peaks patsiente suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise osas jälgima ja vajadusel rakendama vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et suitsiidimõtete või suitsidaalse käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Krambihoogude vallandamine

Fenobarbitaal võib vallandada kompleksseid partsiaalseid hoogusid ja absaanse.

Nahareaktsioonid

Fenobarbitaali kasutamisel on täheldatud eluohtlikke nahareaktsioone, Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) ja epidermise toksilist nekrolüüsi (TEN).

Patsiente tuleb nähtude ja sümptomite osas nõustada ja nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida. SJS’i või TEN’i tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel.

Kui ilmnevad SJS’i või TEN’i nähud või sümptomid (nt progressiivne nahalööve, mis esineb tihti koos villidega või kolletega limaskestas), tuleb fenobarbitaali kasutamine lõpetada.

SJS’i ja TEN’i ravi on kõige tulemuslikum varajase diagnoosimise ning kahtlustäratavate ravimite kasutamise kohesel lõpetamisel. Kasutamise varajast lõpetamist seostatakse parema prognoosiga.

Kui patsiendil on fenobarbitaali kasutamise ajal tekkinud SJS või TEN, ei tohi see patsient hakata fenobarbitaali mingil juhul uuesti kasutama.

Ristreaktsioonid teiste antiepileptikumidega

Esineb risk allergiliste ristreaktsioonide tekkeks teiste epilepsiavastaste ravimitega. Patsientidel, kellel on esinenud ülitundlikkusreaktsioone teiste epilepsiavastaste ravimite suhtes, on suurem risk ülitundlikkuse tekkeks ka fenobarbitaali suhtes. Ravi Phenaemal’iga tuleb alati katkestada kohe, kui ilmnevad ülitundlikkusreaktsioonile viitavad nähud (vt lõik 4.8).

Stiripentool

Fenobarbitaali ei tohi kasutada koos stiripentooliga (ravim, mida kasutatakse Dravet' sündroomi raviks) (vt lõik 4.5).

Teave abiainete kohta

Phenaemal sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel esinevad harvaesinevad pärilikud haigused nagu galaktoosi talumatus, kaasasündinud laktaasi puudulikkus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja teised koostoimed

Fenobarbitaali mõju teistele ravimpreparaatidele

Fenobarbitaal on maksa tsütokroom P450 segafunktsiooniga oksüdaasisüsteemi võimas indutseerija. Inimkudedel põhinevatel eksperimentaalsüsteemidel tehtud uuringud näitavad CYP2B6, CYP2C8, CYP2C9 ja CYP3A4 induktsiooni.

Fenobarbitaali ensüüme indutseerivad toimed võivad kiirendada teiste ravimite metabolismi ja vähendada nende kontsentratsiooni ja toimet. See kehtib näiteks järgmiste ravimite korral:

• karbamasepiin, okskarbasepiin, valproaat, etosuksimiid, lamotrigiin, vigabatriin, tiagabiin, felbamaat, topiramaat, zonisamiid, fenütoiin;
• klonasepaam;
• buproprioon, paroksetiin, mianseriiin, tritsüklilised antidepressandid;
• klosapiin, haloperidool, aripiprasool;
• paratsetamool (vt ka allpool);
• metadoon;
• glükokortikoidid;
• hormonaalsed kontratseptiivid;
• kilpnäärmehormoonid;
• Dvitamiin (suureneb Dvitamiini vajadus);
• klooramfenikool, doksütsükliin, metronidasool, rifampitsiin, telitromütsiin (vältida tuleb telitromütsiini kasutamist samal ajal fenobarbitaaliga ja 2 nädalat pärast selle kasutamist);
• griseofulviin, asoolid, nagu itrakonasool, vorikonasool, posakonasool;
• proteaasi inhibiitorid (nt darunaviir, lopinaviir, indinaviir, nelfinaviir);
• metoprolool, timolool, propranolool;
• kaltsiumikanali blokaatorid (nt felodipiin, nifedipiin, nimodipiin, verapamiil, diltiaseem);
• disopüramiid, kinidiin;
• digoksiin (seerumi tase võib väheneda poole võrra);
• lidokaiin;
• suukaudsed antikoagulandid (nt varfariin);
• tsüklosporiin, takroliimus;
• teniposiid, etoposiid, irinotekaan;
• teofülliin, montelukast.

Teiste ravimpreparaatide mõju fenobarbitaalile

Okskarbasepiin ja felbamaat võivad suurendada fenobarbitaali seerumikontsentratsiooni. Vajalikuks võib osutuda fenobarbitaali annuse vähendamine.

Valproehape tugevdab fenobarbitaali toimet ja mingil määral ka kõrvaltoimeid (suurendades fenobarbitaali seerumikontsentratsiooni), seega võib nende ravimite koosmanustamine põhjustada suuremat väsimust (eriti lastel). Samaaegsel kasutamisel võib tekkida vajadus fenobarbitaali annust vähendada.

Stiripentool pärsib CYP450 isoensüüme CYP2C19 ja CYP3A4 ning seega võib selle võtmine koos fenobarbitaaliga põhjustada farmakokineetilisi koostoimeid (maksametabolismi pärssumist) (vt lõik 4.4). Selle tagajärjel tõuseb fenobarbitaali seerumikontsentratsioon ja tekib üleannustamise risk. Fenobarbitaali ei tohiks kasutada koos stiripentooliga. Kui koosmanustamine on tingimata vajalik, on soovitatav fenobarbitaali seerumikontsentratsiooni kliiniliselt jälgida ja vajaduse korral annuseid kohandada.

Antidepressandid (sh MAOId, SSRId ja tritsüklilised): võivad krambiläve alandamise tõttu antagoniseerida fenobarbitaali epilepsiavastast toimet.

Antipsühhootikumid: kloorpromasiini ja tioridasiini kasutamine koos fenobarbitaaliga võib vähendada mõlema ravimi kontsentratsiooni veres.

Foolhape: kui foolhapet sisaldavaid toidulisandeid kasutatakse folaadi puudulikkuse (seda võib põhjustada fenobarbitaali kasutamine) raviks, võib vere fenobarbitaalisisaldus väheneda ja nõrgendada kontrolli krampide üle (vt lõik 4.6).

Memantiin: fenobarbitaali toime võimalik nõrgenemine.

Metüülfenidaat: fenobarbitaali seerumikontsentratsiooni võimalik suurenemine.

Barbituraadid võivad tugevdada paratsetamooli (atseetaminofeen) hepatotoksilisi toimeid ja ravitoimet vähendada.

Samaaegne aktiivsöe kasutamine võib mõjutada fenobarbitaali imendumist.

Fenobarbitaali kasutamine samal ajal liht-naistepuna (Hypericum perforatum) ürti sisaldavate ravimpreparaatidega ei ole soovitatav, kuna fenobarbitaali seerumikontsentratsioon ja seega ka ravitoime võib väheneda.

Muud koostoimed

On teada, et barbituraadid suurendavad metotreksaadi toksilisust.

Et fenobarbitaali ja fenütoiini induktsiooniprofiilid on sarnased ning nende biotransformatsioon toimub samade ensüümide vahendusel, on olemas nii induktsiooni kui pärssimise võimalus. Kahe ravimi vahelise koostoime ilmnemine igal üksikul patsiendil näitab, kumb mehhanism on ülekaalus.

Samaaegne kasutamine koos teiste kesknärvisüsteemi depressantidega (nt teatud psühhofarmakonid, anesteetikumid, analgeetikumid, hüpnootikumid, antihistamiinikumid) või alkoholiga võib tugevdada deprimeerivat toimet kesknärvisüsteemile (KNS).

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilses eas naised

Fertiilses eas naisi tuleb enne ravi alustamist teavitada raseduse planeerimise ja jälgimise vajadusest. Kui naine planeerib rasestumist, tuleb tema epilepsiavastaste ravimite vajadus üle vaadata.

Ravi fenobarbitaaliga võib põhjustada foolhappe puudust. Rasestuda kavatsevate ja rasedate naiste puhul tuleb kaaluda foolhappe kasutamist, et vähendada väärarengute, eriti neuraaltoru defektide tekke riski (vt ka lõik 4.5).

Fertiilses eas naistel tuleb võimaluse korral vältida fenobarbitaali kasutamist koos teiste epilepsiavastaste või muude ravimitega, kuna teratogeensed toimed on ilmselt tugevamad siis, kui kasutatakse rohkem kui ühte epilepsiavastast ravimit.

Rasedus

Fenobarbitaaliga seotud riskid

Epilepsiahaigete rasedate ravi fenobarbitaaliga kujutab endast riski lootele kaasasündinud väärarendite osas. Kõige sagedamini on teatatud sellistest väärarengutest nagu huule- ja/või suulaelõhe, südame- ja veresoonkonna väärarengud ja neuraaltoru defektid. Peale selle esineb sagedamini kraniaalset düsmorfiat (nt mikrotsefaalia), kraniofatsiaalset düsmorfiat, väiksemat sünnikaalu, väiksemat kehapikkust ja digitaalseid anomaaliaid. Võimalik on loote antikonvulsandi sündroom. Fenobarbitaali ja kofeiini kombinatsioon võib suurendada kaasasündinud väärarengute riski. On tõendeid, et väärarengud on tingitud haigusest endast, kuid risk on seotud ka epilepsiavastase raviga.

Raseduse ajal kasutamise tingimused

Raseduse ajal tohib Phenaemal’i manustada ainult pärast hoolikat kasu-riskisuhte hindamist. Riski embrüole/lootele tuleb hoolikalt võrrelda riskiga, mis kaasneks emale ja lapsele ravimata epilepsia korral. Kui fenobarbitaali manustamist peetakse vajalikuks, tuleb kogu raseduse kestel kasutada väikseimat krambihoogusid kontrolli all hoidvat annust. Kuna väärarenguid põhjustavad kõige suurema tõenäosusega suurimad seerumikontsentratsioonid, tuleb ööpäevane koguannus jagada ööpäeva jooksul võetavateks väikesteks annusteks, eriti 20. kuni 40. raseduspäevani.

Fenobarbitaali seerumikontsentratsioon võib esimesel raseduskuul väheneda ja sünnitusjärgses perioodis sageli uuesti tõusta raseduseelsele tasemele. Postnataalse intoksikatsiooni vältimiseks tuleb seerumikontsentratsiooni regulaarselt kontrollida kuni sünnitusjärgse perioodi lõpuni. Ravimisisaldus seerumis peab terapeutilises vahemikus jääma võimalikult madalale, eriti kuni 40. raseduspäevani.

Samaaegset manustamist koos teiste antikonvulsantide või muude ravimitega tuleb võimaluse korral vältida, sest teratogeensete toimete risk suureneb, kui manustatakse rohkem kui ühte epilepsiavastast ravimit.

Hoolimata võimalikest riskidest ei tohi ravi epilepsiavastaste ravimitega raseduse ajal arsti nõusolekuta katkestada, sest järsk katkestamine või annuse kontrollimata vähendamine võib põhjustada epileptilisi krampe, millel võivad olla rasked tagajärjed nii emale kui ka lootele.

Foolhappe lisamanustamist tuleb kaaluda (vt ülalpool).

Soovitatavad on sünnieelsed diagnostilised meetodid lootekahjustuse varaseks avastamiseks (ultraheli ja α-fetoproteiini määramine).

Toimed vastsündinule

1. Emakasiseselt fenobarbitaalile eksponeeritud vastsündinutel on kirjeldatud vitamiin K-st sõltuvaid koagulatsioonihäireid. Vitamiin K1 puudusega seotud hüübimishäirete vältimiseks soovitatakse viimasel raseduskuul anda emale profülaktiliselt suukaudset vitamiini K1 ja manustada seda vitamiini ka vastsündinule. Lisaks tuleb vastsündinut jälgida verejooksu nähtude osas.

Fenobarbitaaliga ravitud naiste vastsündinud lastel võib ilmneda ärevus ja ravimsõltuvus, eriti vahetul sünnijärgsel perioodil.

Võimalikud on ärajätusümptomid. Seepärast peavad vastsündinud jääma pediaatri järelevalve alla.

Imetamine

Fenobarbitaal eritub inimese rinnapiima ja seda kasutavate naiste rinnaga toidetavatel vastsündinutel on täheldatud ravimi toimeid. Fenobarbitaal on imetamise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Isegi soovitatud annuste kasutamisel võib tähelepanuvõime nõrgeneda sellisel määral, et aktiivne osavõtt liiklusest ning masinate käsitlemine on häiritud.

Olukorda halvendab veelgi samaaegne alkoholi tarvitamine. Seetõttu tuleks ravi esimestel päevadel hoiduda autojuhtimisest, masinate käsitlemisest või teistest ohtlikest tegevustest.

Vastava otsuse teeb raviarst, arvestades patsiendi individuaalseid iseärasusi ning ravimi annust.

Kõrvaltoimed

MedDRA organsüsteemide klasside kaupa jaotatud kõrvaltoimed on esitatud tabelis 1, kasutades järgmist liigitust sageduse alusel:

Vere ja lümfisüsteemi häired

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Intoksikatsiooninähud.

Üleannustamise sümptomid: peapööritus, stuupor, hüpotensiooniga seotud kardiovaskulaarne depressioon, neerupuudulikkus, hüpotermia, nahavillid, lõpp-punkti nüstagm, fiksatsiooninüstagm, vähenenud erksus, madaldunud kõõlusperiostaalrefleksid, kerge ataksia, ataksia kukkumise kalduvusega, somnolentsus, uni, prekooma, kooma, hingamise pärssumine, šokk laienenud pupillidega. Fenobarbitaali üleannustamine võib lõppeda surmaga.

Intoksikatsiooni ravi.

Barbituraatmürgistuse korral tuleb rakendada järgmisi meetmeid: hingamis- ja vereringesüsteemi toetamine; tavaliselt ravimi eemaldamine organismist viibib kuni hospitaliseerimiseni, seetõttu, kui puuduvad lamatised ja kohesed esmaabivõtted ei ole hädavajalikud, teha pärast profülaktilist atropiini manustamist või endotrahheaalset intubatsiooni maoloputus, kusjuures haige peab olema lamavas asendis pea allapoole.

Seejärel, vähemalt iga tunni järel, kontrollida haige pulssi, hingamissagedust, rektaalset temperatuuri ning vererõhku. Ravi vastavalt mürgistuse raskusele vaata tabelist 1.

Järgneva ravi võimalused: alkaalne diurees, hemodialüüs, hemoperfusioon. Ettevaatust: forsseeritud oksendamine, adrenaliin – vaata tabel 1.

Tabel 1: Barbituraatmürgistuse astmeline ravi

Jälgi- Reflekside, pulsisageduse, vererõhu, venoosse rõhu, hingamissageduse ja –mahu, kehatemperatuuri mine ja uriini hulga pidev jälgimine. Igapäevane hemoglobiini ja hematokriti määramine, uurea, kloriidi,

naatriumi, kaaliumi, SGOT, SGPT jt. seerumkontsentratsiooni määramine.

korduvad veregaaside analüüsid

FARMAKOLOOGILISED OMADUSE

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Epilepsiaravimid, barbituraadid ja nende derivaadid ATC-kood: N03AA02

Fenobarbitaal on pika toimeajaga krambivastase toimega barbituurhappe derivaat.

Toimemehhanism

Barbituraadid toimemehhanism ei ole veel päris selge. Arvatakse, et need soodustavad GABA vahendusel tekkivat ülekande pärssimist sünapsis, rünnates GABA retseptor-kloorikanali kompleksi. Peale selle pärsivad need virgatsainete vabanemist presünapsis ja pidurdavad (eriti suuremates kontsentratsioonides) erutuse levikut. Krambivastane toime seisneb selles, et impulsside puhanguid pärsitakse tugevamini kui üksikuid impulsse. Arvatakse, et postsünapsis pärsivad barbituraadid glutamaadiretseptori kanaleid. KNS-i aktiivsuse pidurduse ulatus on annusest sõltuv. Annuse suurenedes läheb pidurdav toime üle uinutavaks ja narkootiliseks.

Farmakokineetilised omadused

Prekliinilised ohutusandmed

Uuritud liikidel on pärast fenobarbitaali (nii lühi- kui ka pikaajalist) suukaudset manustamist täheldatud hepatotoksilisust ja neurotoksilisust.

Mutageensuse uuringute tulemused tervikuna lubavad oletada, et kliinilise kasutamise tingimustes ei ole fenobarbitaalil genotoksilist potentsiaali.

Tumorigeense potentsiaali pikaajalistes uuringutes täheldati rottidel ja hiirtel pärast ravi fenobarbitaaliga pahaloomuliste maksatuumoritega uudismoodustiste teket. Rottidel tehtud lühiajalised ja hiirtel tehtud pikaajalised katsed kinnitasid fenobarbitaali tuumoreid esilekutsuvat toimet. Võimalik, et see on seotud maksaspetsiifiliste ensüümisüsteemide indutseerimisega.

Tiinete hiirte, rottide ja küülikute ravimisel fenobarbitaaliga täheldati teratogeenseid ja/või embrüotoksilisi toimeid. Rottidel ja hiirtel täheldati peri- ja postnataalse arengu häireid. Enne või pärast sündi fenobarbitaaliga kokku puutunud rottidel või hamstritel tekkis nii isas- kui ka emasloomadel pöördumatu seksuaalne düsfunktsioon.

Äge toksilisus

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Mikrokristalne tselluloos Želatiin

Laktoos Maisitärklis Stearhape

Kolloidne ränidioksiid

Sobimatus

Ei kohaldata.

.Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakendis 50 tabletti.

Pruuni klaaspudel valge polüetüleenist lastekindla korgiga.

Valge polüetüleenist purk valge polüpropüleenist lastekindla korgiga.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

DESITIN ARZNEIMITTEL GMBH

Weg beim Jäger 214

D-22335 Hamburg

Faks: + 49 40 59101-433

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa number

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 12.12.1997

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.10.2013

TEKSTI LÄBIVAATAMISE AEG

Jaanuar 2016