Perindobax - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Perindobax, 4 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab 4 mg perindopriil tertbutüülamiini soola, mis vastab 3,338 mg-le perindopriilile.
INN. Perindoprilum

Abiaine: Üks tablett sisaldab 29,1925 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett
Valged või peaaegu valged kapslikujulised tabletid, mille ühele küljele on pressitud ,P5" ja mille teisel
küljel on poolitusjoon.

Tabletti saab jagada võrdseteks annusteks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Arteriaalse hüpertensiooni ravi.
Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravi.
Südamehaiguste tüsistuste riski vähendamine stabiilse isheemiatõvega patsientidel, kellel on
anamneesis müokardiinfarkt ja/või revaskularisatsioon.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Perindopriili on soovitatav võtta üks kord ööpäevas hommikuti enne sööki.

Annus tuleb määrata individuaalselt vastavalt patsiendi anamneesile (vt lõik 4.4) ja vererõhu vastusele.

Hüpertensioon
Perindobax tablette võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teistesse klassidesse kuuluvate
hüpertensioonivastaste ravimitega.

Soovitatav algannus on 4 mg manustatuna üks kord ööpäevas hommikuti.

Patsientidel, kellel on tugevalt aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteem (eriti
renovaskulaarne hüpertensioon, soola ja/või vedeliku puudus, südamepuudulikkus või raske
hüpertensioon), võib pärast esimese annuse võtmist vererõhk liigselt langeda. Sellistele patsientidele
soovitatakse algannust 2 mg ning ravi tuleks alustada arstliku järelevalve all.

Pärast kuuajalist ravi võib annust suurendada 8 mg-ni üks kord ööpäevas.


Pärast perindopriili ravi algust võib ilmneda sümptomaatiline hüpotensioon; see on tõenäolisem
patsientide puhul, kes saavad samal ajal diureetilist ravi. Seetõttu on selliste patsientide puhul
soovitatav ettevaatus, sest neil patsientidel võib olla soola- ja/või vedelikupuudus.

Võimalusel tuleks 2 kuni 3 päeva enne ravi alustamist perindopriiliga katkestada diureetikumide
võtmine (vt lõik 4.4).

Hüpertensiivsetel patsientidel, kellel diureetilist ravi ei saa katkestada, tuleks ravi perindopriiliga
alustada annusega 2 mg. Tuleks jälgida renaalset kliirensit ja plasma kaaliumisisaldust. Edasised
perindopriili annused tuleb kohandada vastavalt vererõhu vastusele. Vajaduse korral võib uuesti
alustada diureetilist ravi.

Eakatel patsientidel tuleb ravi alustada annusega 2 mg, mida võib kuu aja pärast suurendada edasi 4
mg-ni ning vajadusel 8 mg-ni, sõltuvalt neerufunktsioonist (vt allpoololev tabel 1).

Sümptomaatiline südamepuudulikkus
Perindopriili, mida üldiselt liidetakse ravile kaaliumi mittesäästva diureetikumiga ja/või digoksiiniga
ja/või beeta-adrenoblokaatoriga, manustamist on soovitatav alustada hoolika meditsiinilise järelevalve
all ning soovitatava algannusega 2 mg, manustatuna hommikul. Seda annust võib vajadusel taluvuse
korral suurendada 2 mg kaupa mitte vähem kui 2-nädalase intervalliga kuni annuseni 4 mg üks kord
ööpäevas. Annuse kohandamine peaks põhinema patsiendi individuaalsel kliinilisel vastusel.

Raske südamepuudulikkuse korral ja teistel patsientidel, keda peetakse kõrge riskiga patsientideks
(neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid ja patsiendid, kellel on kalduvus elektrolüütide häiretele,
patsiendid, kes saavad samaaegselt diureetilist ravi ja/või ravi vasodilateerivate ainetega) tuleb ravi
alustada hoolika järelevalve all (vt lõik 4.4).

Kõrge sümptomaatilise hüpotensiooni riskiga patsientidel, nt soolavaegusega patsientidel koos
hüponatreemiaga või ilma, hüpovoleemiaga patsientidel või patsientidel, kes saavad tugevat
diureetilist ravi, tuleks need seisundid võimalusel enne perindopriili ravi algust korrigeerida.
Perindopriili kasutamise korral tuleks nii enne ravi kui ka ravi ajal jälgida hoolikalt vererõhku,
neerufunktsiooni ja plasma kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Stabiilne südame isheemiatõbi
Perindopriili ravi tuleb sisse juhatada annusega 4 mg üks kord ööpäevas hommikuti kahe nädala
jooksul, seejärel võib sõltuvalt neerufunktsioonist ning eeldusel, et 4 mg annust talutakse hästi, annust
suurendada 8 mg-ni üks kord ööpäevas.

Eakad patsiendid peaksid saama 2 mg üks kord ööpäevas esimesel nädalal, seejärel järgmisel nädalal 4
mg üks kord ööpäevas, enne kui annust suurendatakse kuni 8 mg-ni üks kord ööpäevas sõltuvalt
neerufunktsioonist (vt tabel 1). Annust tuleb suurendada ainult juhul, kui eelmist väiksemat annust
talutakse hästi.

Annuse kohandamine neerukahjustuse korral
Neerukahjustusega patsientidel tuleb annust kohandada lähtuvalt kreatiniini kliirensist, nagu on toodud
allpoololevas tabelis 1:

Tabel 1: annuse kohandamine neerukahjustuse korral
Kreatiniini kliirens (ml/min)
Soovitatav annus
ClCR > 60
4 mg ööpäevas
30 < ClCR < 60
2 mg ööpäevas
15 < ClCR < 30
2 mg üle päeva
Hemodialüüsi saavad patsiendid*
2 mg dialüüsi päeval
ClCR < 15


*Perindoprilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min. Hemodialüüsi saavad patsiendid peaksid
annuse võtma pärast dialüüsi

Annuse kohandamine maksakahjustuse korral
Maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Kasutamine lastel
Perindobax"i ei soovitata kasutada lastel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

4.3 Vastunäidustused

-
Ülitundlikkus perindopriili, ravimi ükskõik millise abiaine või teiste AKE inhibiitorite suhtes;
-
Angioödeem, mis on seotud eelneva raviga AKE inhibiitoriga;
-
Pärilik või idiopaatiline angioödeem;
-
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõik 4.6).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Stabiilne südame isheemiatõbi:
Kui perindopriilravi esimese kuu jooksul ilmneb ebastabiilse stenokardia episood (olenemata sellest,
kas see on tõsine või mitte), tuleks enne ravi jätkamist hoolikalt hinnata kasu ja riske.

Hüpotensioon
AKE inhibiitorid võivad põhjustada ülemäärast vererõhu langust. Sümptomaatiline hüpotensioon
ilmneb tüsistusteta kõrgvereõhutõve patsientidel harva ja see on tõenäolisem patsientidel, kellel on nt
diureetikumravist, piiratud soolasisaldusega dieedist, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest
tekkinud vedelikuvaegus, või kellel on raske reniin-sõltuv hüpertensioon (vt lõigud 4.5 ja 4.8).
Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel koos kaasuva neerupuudulikkusega või ilma on
täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni. See on tõenäolisem neil patsientidel, kellel on raskem
südamepuudulikkuse staadium, mida peegeldab suurtes annustes lingudiureetikumide kasutamine,
hüponatreemia või funktsionaalne neerukahjustus. Patsientidel, kellel on suurenenud risk
sümptomaatilise hüpotensiooni tekkeks, tuleb ravi alustada ja annust kohandada hoolika jälgimise all
(vt lõigud 4.2 ja 4.8). Sarnane arvestus kehtib ka patsientidele, kellel on südame isheemiatõbi või
tserebrovaskulaarsed häired ning kellel ülemäärane vererõhu langus võiks viia müokardiinfarkti või
tserebrovaskulaarse atakini.

Hüpotensiooni esinemisel tuleb haige asetada selili lamama ja vajadusel tuleb manustada füsioloogilist
lahust intravenoosse infusioonina. Mööduv hüpotensiivne vastus ei ole vastunäidustuseks edasiste
annuste manustamisele, mida võib tavaliselt raskusteta teha pärast veremahu suurendamise järgset
vererõhu tõusu.

Mõnedel kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel, kellel on normaalne või madal vererõhk,
võib perindopriiliga esineda süsteemse vererõhu täiendavat langust. See toime on etteaimatav ega ole
tavaliselt ravi katkestamise põhjuseks. Kui hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, võib vajalik olla
annuse vähendamine või perindopriili võtmise katkestamine.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, tuleb perindopriili kasutada ettevaatusega mitraalklapi stenoosi
ja vasaku vatsakese väljavoolu takistusega nagu aordiklapi stenoosi või hüpertroofilise
kardiomüopaatiaga patsientidel.

Neerukahjustus
Neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) tuleks esialgne perindopriili annus
kohandada vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2) ja seejärel kohandada seda vastavalt

patsiendi ravivastusele. Nendel patsientidel on rutiinne seerumi kaaliumi ja kreatiniini sisalduse
jälgimine osa arsti tavapraktikast (vt lõik 4.8).

Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel võib ravi alustamine AKE inhibiitoritega viia
neerufunktsiooni täiendava kahjustumiseni. Sellises olukorras on teatatud ägedast
neerupuudulikkusest, mis tavaliselt on olnud pöörduv.

Mõnedel kahepoolse neeruarteri stenoosiga, või ainsa neeru puhul ühepoolse neeruarteri stenoosiga
patsientidel, keda on ravitud AKE inhibiitoritega, on leitud uurea ja kreatiniini sisalduse tõusu veres,
mis on ravi katkestamisel tavaliselt taandunud. Eriti tõenäoline on see neerupuudulikkusega
patsientidel. Kui sinna lisandub ka renovaskulaarne hüpertensioon, on raske hüpotensiooni ja
neerupuudulikkuse risk suurenenud. Nendel patsientidel tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise
järelevalve all, väikeste annustega ja ettevaatliku annuse tiitirimisega. Kuna ravi diureetikumidega
võib olla eelneva jaoks toetav faktor, tuleb nende võtmine katkestada ning perindopriil ravi esimeste
nädalate jooksul jälgida neerufunktsiooni.

Mõnedel hüpertensioonipatsientidel, kellel eelnevalt ei ole avaldunud renovaskulaarset haigust, on
ilmnenud vere uurea ja seerumi kreatiniini sisalduse suurenemine, mis tavaliselt on nõrk ja mööduv,
eriti kui perindopriili on manustatud samaaegselt koos diureetikumiga. See on tõenäolisem varasema
neerukahjustusega patsientidel. Vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine ja/või diureetikumi
ja/või perindopriili kasutamise katkestamine.

Hemodialüüsi saavad patsiendid
Patsientidel, kes on dialüüsi saanud läbi kõrge läbitavusega membraanide ning keda on samaaegselt
ravitud AKE inhibiitoriga, on teatatud anafülaktoidsetest reaktsioonidest. Selliste patsientide puhul
tuleks kaaluda teist tüüpi dialüüsimembraani või teise klassi kuuluva antihüpertensiivse aine
kasutamise võimalust.

Neeru siirdamine
Puuduvad kogemused perindopriili kasutamise kohta patsientidel, kellel on olnud hiljuti
neerusiirdamine.

Ülitundlikkus/angioödeem
AKE inhibiitoriga, sh perindopriiliga ravitud patsientidel on harva täheldatud näo, jäsemete, huulte,
limaskestade, keele, kõri ja/või kurgu angioödeemi (vt lõik 4.8). See võib ravi käigus ilmneda ükskõik
millisel ajal. Sellistel juhtudel tuleks perindopriili kasutamine viivitamatult katkestada ja alustada
vastavat jälgimist, mida tuleks jätkata kuni sümptomite täieliku taandumiseni. Juhtudel, kus turse
piirdus näo ja huultega, paranes seisund üldiselt ilma ravita, ehkki sümptomite leevendamisel on abi
olnud antihistamiinikumidest.

Kõritursega seotud angioödeem võib osutuda fataalseks. Kui angioödeem on levinud keelele, kurgu
või kõri piirkonda, kus see võib tõenäoliselt tekitada hingamisteede sulgust, tuleks viivitamatult
rakendada esmaabi. Esmaabi võib hõlmata adrenaliini manustamist ja/või hingamisteede vabana
hoidmist. Patsienti tuleks hoida hoolika meditsiinilise järelevalve all, kuni sümptomid on täielikult ja
püsivalt taandunud.

Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid põhjustavad mustanahalistel patsientidel
angioödeemi sagedamini kui mitte mustanahalistel patsientidel.

Patsientidel, kellel on anamneesis angiödeem, mis ei ole seotud AKE inhibiitori raviga, võib AKE
inhibiitori saamise ajal olla suurenenud risk angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).

Anafülaktoidsed reaktsioonid madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesi ajal

Harva on patsientidel, kes saavad AKE inhibiitoreid madala tihedusega lipoproteiini (LDL) afereesi
ajal dekstraansulfaadiga, esinenud eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Neid reaktsioone on
välditud peatades ajutiselt AKE inhibiitori manustamise enne iga afereesi.

Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal
Patsientidel, kes on desensibiliseeriva ravi ajal (nt mesilaste mürgiga) saanud AKE inhibiitoreid, on
esinenud anafülaktoidseid reaktsioone. Nendel patsientidel välditi selliseid reaktsioone, kui AKE
inhibiitoreid ajutiselt ei kasutatud, kuid need ilmusid taas tahtmatul kokkupuutel.

Maksapuudulikkus
Harva on AKE inhibiitorite kasutamist seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja
areneb fulminantse maksanekroosini ning (mõnikord) surmani. Selle sündroomi mehhanism on seni
ebaselge. Patsientidel, kes saavad AKE inhibiitoreid ja kellel tekib ikterus või maksaensüümide
aktiivsuse oluline suurenemine, tuleb ravi AKE inhibiitoriga lõpetada ning nad peavad jääma sobiva
arstliku järelevalve alla (vt lõik 4.8).

Neutropeenia/agranulotsütoos/trombotsütopeenia/aneemia
AKE inhibiitorit saavatel patsientidel on teatatud neutropeeniast/agranulotsütoosist,
trombotsütopeeniast ja aneemiast. Patsientidel, kellel on normaalne neerufunktsioon ja muid
komplitseerivaid faktoreid ei ole, esineb neutropeeniat harva. Veresoonte kollageenhaigustega
patsientidel, immuunreaktsiooni pärssivat ravi, allopurinool- või prokaiinamiidravi saavatel
patsientidel, või nende komplitseerivate faktorite kombinatsiooniga patsientide puhul (eriti kui sinna
juurde lisandub neerukahjustus) tuleb perindopriili kasutada äärmise ettevaatusega. Mõnedel nendest
patsientidest on tekkinud tõsised infektsioonid, mis mõnel juhul ei allunud intensiivsele
antibiootikum-ravile. Kui perindopriili kasutatakse sellistel patsientidel, on soovitav perioodiliselt
jälgida nende vere valgeliblede hulka ja patsiente tuleks juhendada, et nad teataksid igast
infektsioonile viitavast märgist.

Rass
AKE inhibiitorid põhjustavad mustanahalistel patsientidel angioödeemi sagedamini kui mitte
mustanahalistel patsientidel.

Nagu kõigi teistegi AKE inhibiitorite puhul, võib perindopriili vererõhku langetav toime
mustanahalistel olla väiksem kui mitte mustanahalistel, selle põhjuseks võib olla mustanahaliste
hüpertoonikute populatsioonis sagedamini esinev madal reniinitase.

Köha
AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud köhast. Köha on iseloomult mitteproduktiivne, püsiv ning
kaob pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitorist põhjustatud köha tuleks eristada tavapärasest köhast
diferentsiaaldiagnostikas.

Kirurgia/anesteesia
Patsientidel, kellel on ees ulatuslik operatsioon või kellel anesteesia kutsutakse esile ainetega, mis
põhjustavad hüpotensiooni, võib perindopriil reniini vabastamise kompenseerimiseks sekundaarselt
blokeerida angiotensiin II moodustumise. Ravi tuleks katkestada üks päev enne operatsiooni. Kui
ilmneb hüpotensioon ja selle põhjuseks arvatakse olevat see mehhanism, siis saab seda korrigeerida
vedelikumahu taastamisega.

Hüperkaleemia
Mõnedel AKE inhibiitori (kaasa arvatud perindopriili) ravi saanud patsientidel on täheldatud seerumi
kaaliumisisalduse tõusu. Hüperkaleemia tekke oht on nendel patsientidel, kellel on neerupuudulikkus,
kontrollimatu diabetes mellitus, või nendel, kes kasutavad samaaegselt kaaliumisäästvaid
diureetikume, kaaliumilisandeid või kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid; või nendel patsientidel, kes
kasutavad ravimeid, mida seostatakse seerumi kaaliumisisalduse tõusuga (nt hepariin). Kui eespool

mainitud ainete samaaegset kasutamist peetakse siiski vajalikuks, on soovitatav seerumi
kaaliumisisaldust regulaarselt kontrollida.

Diabeedihaiged
Diabeetikutel, kes kasutavad suukaudseid diabeediravimeid või insuliini, tuleks AKE inhibiitori ravi
esimesel kuul jälgida hoolikalt glükeemilist kontrolli (vt lõik 4.5).

Liitium
Liitiumi ja perindopriili kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad
Kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumilisandite või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate ja
perindopriili kombinatsioon ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Rasedus ja imetamine
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Väljaarvatud juhul, kui ravi jätkamist AKE
inhibiitoritega peetakse vältimatuks, tuleb patsientidel, kes planeerivad rasedust, kasutada
alternatiivset hüpertensioonivastast ravimit, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal kasutamise
kohta. Kui diagnoositakse rasedus, tuleb ravi AKE inhibiitoritega viivitamatult lõpetada ja võimaluse
korral kasutada alternatiivset ravi (Vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Laktoos
Perindobax tabletid sisaldavad laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse,
laktaasipuudulikkusega või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit
kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Diureetikumid
Diureetikume kasutavad patsiendid, eriti need, kellel on soola ja/või vedeliku puudus, võivad pärast
AKE inhibiitorravi alustamist kogeda järsku vererõhu langust. Hüpotensiooni tekkevõimalust võib
vähendada, katkestades diureetilise ravi, suurendades vedeliku või soola manustamist enne ravi algust
väikeste, aeglaselt suurenevate perindopriili annustega.

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad
Kuigi seerumi kaaliumisisaldus jääb tavaliselt normaalsetesse piiridesse, võib mõnedel perindopriilravi
saavatel patsientidel ilmneda hüperkaleemia. Kaaliumisäästvad diureetikumid (nt spironolaktoon,
triamtereen või amiloriid), kaaliumilisandid, või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad võivad viia
märkimisväärse seerumi kaaliumisisalduse tõusuni. Seega ei ole perindopriili kasutamine koos
eespoolmainitud ravimitega soovitatav (vt lõik 4.4). Kui samaaegne kasutamine väljendunud
hüpokaleemia tõttu on siiski näidustatud, tuleks neid kasutada ettevaatusega ja jälgides sageli seerumi
kaaliumisisaldust.

Liitium
Liitiumi ja AKE inhibiitorite samaaegsel kasutamisel on teatatud mööduvast seerumi liitiumi
kontsentratsiooni ja toksilisuse suurenemisest. Tiasiiddiureetikumide samaaegne kasutamine võib
suurendada liitiumi mürgistuse ohtu ja suurendada veelgi AKE inhibiitoritest tingitud suurenenud
liitiumi mürgistuse ohtu. Perindopriili kasutamine koos liitiumiga ei ole soovitatav, kuid kui
kombinatsioon osutub vajalikuks, tuleks läbi viia seerumi liitiumisisalduse hoolikas jälgimine (vt lõik
4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), sh atsetüülsalitsüülhape 3 g/ööpäevas
Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamine võib vähendada AKE inhibiitorite
hüpertensioonivastast toimet. Lisaks võivad MSPVA-d ja AKE inhibiitorid avaldada aditiivset toimet
seerumi kaaliumisisalduse tõusu osas ja põhjustada neerufunktsiooni halvenemist. Sellised toimed on

tavaliselt pöörduvad. Harva võib ilmneda äge neerupuudulikkus, eriti patsientidel, kellel on
neerufunktsiooni kahjustus nagu eakatel või dehüdreeritud patsientidel.

Hüpertensioonivastased ained ja vasodilataatorid
Nende ainete samaaegne kasutamine võib suurendada perindopriili hüpotensiivseid toimeid.
Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilaatorite samaaegne kasutamine võib veelgi
vererõhku langetada.

Diabeedivastased ravimid
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE inhibiitorite ja diabeediravimite (insuliinid,
suukaudsed hüperglükeemilised ained) samaaegne kasutamine võib põhjustada suurenenud vere
glükoosisisaldust langetavat toimet koos hüperglükeemia riskiga. Ilmnes, et selle fenomeni ilmnemine
on kõige tõenäolisem kombineeritud ravi esimestel nädalatel ja neerukahjustusega patsientidel.

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütilised ained, beeta-blokaatorid, nitraadid
Perindopriili võib kasutada samaaegselt atsetüülsalitsüülhappega (kui seda kasutatakse
trombolüütikumina), trombolüütiliste ravimitega, beeta-blokaatoritega ja/või nitraatidega.

Alkohol suurendab AKE inhibiitorite hüpotensiivset toimet.
Antatsiidid vähendavad perindopriili biosaadavust.

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid
Teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootilikumide samaaegne
kasutamine koos AKE inhibiitoritega võib veelgi vererõhku langetada (vt lõik 4.4).

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitorite antihüpertensiivseid toimeid.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). AKE
inhibiitorite kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja
4.4).
Ei ole veenvat epidemioloogilist tõestusmaterjali, mis näitaks AKE inhibiitorite teratogeenset toimet
kasutamisel raseduse esimese trimestri ajal, siiski ei saa välistada riski suurenemise tõenäosust.
Väljaarvatud juhul, kui ravi jätkamist AKE inhibiitoritega peetakse vältimatuks, tuleb patsientidel, kes
planeerivad rasedust, kasutada alternatiivset hüpertensioonivastast ravimit, millel on tõestatud
ohutusprofiil raseduse ajal kasutamise kohta. Kui diagnoositakse rasedus, tuleb ravi AKE
inhibiitoritega viivitamatult lõpetada ja võimaluse korral kasutada alternatiivset ravi.
Kokkupuude AKE inhibiitoritega raseduse teisel ja kolmandal trimestril võib teadaolevalt inimesel
põhjustada fetotoksilisust (vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, koljuluude luustumise
peetus) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3).
Kui kokkupuude perindopriiliga on ilmnenud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav
ultraheliga kontrollida neerufunktsiooni ja koljut. Imikuid, kelle emad on võtnud AKE inhibiitorit,
tuleb jälgida hüpotensiooni esinemise suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Ei ole teada, kas perindopriil eritub inimese rinnapiima. Seetõttu ei ole perindopriili kasutamine
naistel, kes toidavad last rinnaga soovitatav.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Autojuhtimisel või masinatega töötamisel tuleks arvestada, et vahetevahel võib esineda pearinglust
või väsimust.


4.8 Kõrvaltoimed

Perindopriilravi ajal on täheldatud järgmiseid kõrvaltoimeid, mis on järjestatud järgmiste
esinemissageduste alusel:

Väga sage ( 1/10); sage ( 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100); harv ( 1/10000
kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Uuringud
Tekkida võivad vere uurea ja plasma kreatiniini sisalduse tõus, hüperkaleemia (ravimi katkestamisel
pöörduv), eriti juhul kui on neerupuudulikkus, raske südamepuudulikkus ja renovaskulaarne
hüpertensioon. Harva on teatatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemisest ja seerumi bilirubiini
taseme tõusust.

Südame häired
Sage: hüpotensioon ja hüpotensiooniga seotud toimed.
Väga harv: arütmia, stenokardia, müokardiinfarkt ja insult, mis võivad kõrge riskifaktoriga patsientide
puhul olla sekundaarsed sügavale hüpotensioonile (vt lõik 4.4).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Hemoglobiini ja hematokriti langusest, trombotsütopeeniast, leukopeeniast/neutropeeniast ja
agranulotsütoosi või pantsütopeenia ilmingutest on teatatud üksikjuhtudel. Kaasasündinud G-6PDH
puudulikkusega patsientidel on teatatud väga harvadest hemolüütilise aneemia juhtudest (vt lõik 4.4).

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu, pearinglus, vertiigo, paresteesia.
Väga harv: segasus.

Silma kahjustused
Sage: nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage: tinnitus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: köha, hingeldus.
Aeg-ajalt: bronhospasm.
Väga harv: eosinofiilne pneumoonia, riniit.

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, düspepsia, kõhulahtisus, kõhukinnisus.
Aeg-ajalt: suukuivus.
Väga harv: pankreatiit.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: neerupuudulikkus.
Väga harv: äge neerupuudulikkus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve, kihelus.
Aeg-ajalt: näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, häälepilu piirkonna ja kõri angioödeem,
nõgestõbi (vt lõik 4.4).
Väga harv: multiformne erüteem.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Sage: lihaskrambid.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: asteenia.
Aeg-ajalt: higistamine.

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: tsütolüütiline või kolestaatiline hepatiit (vt lõik 4.4).

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: impotentsus.

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: meeleolu- või unehäired.

Kliinilised uuringud
Juhuslikult valitud perioodil, EUROPA uuringus peeti arvestust vaid tõsiste kõrvaltoimete üle. Tõsised
kõrvaltoimed ilmnesid vaid vähestel patsientidel: 16 (0,3%) patsiendil 6122-st perindopriili saanutest
ja 12 (0,2%) patsiendil 6107-st platseebot saanutest. Perindopriilravi saanud patsientidel täheldati
hüpotensiooni 6 patsiendil, angioödeemi 3 patsiendil ja järsku südameseiskust 1 patsiendil. Köha,
hüpotensiooni või teiste perindopriili talumatuse nähtude tõttu ravist loobunud patsientide arv oli
perindopriilirühmas suurem kui platseeborühmas, vastavalt 6,0% (n=366) ja 2,1% (n=129).

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise kohta inimestel on andmed piiratud. AKE inhibiitorite üleannustamisega seotud
sümptomid võivad olla hüpotensioon, tsirkulatoorne sokk, elektrolüütide häired, neerupuudulikkus,
hüperventilatsioon, tahhükardia, palpitatsioonid, bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha.

Soovitatav üleannustamise ravi on füsioloogilise lahuse intravenoosne infusioon. Hüpotensiooni
ilmnedes tuleks patsient panna sokiasendisse. Võimalusel võib kaaluda ravi angiotensiin II
infusiooniga ja/või intravenoossete katehhoolamiinidega. Perindopriili võib üldisest vereringest
eemaldada hemodialüüsil (vt lõik 4.4). Ravile raskesti alluva bradükardia korral on näidustatud
südamestimulaatori kasutamine. Pidevalt tuleks jälgida elulisi näitajaid, seerumi elektrolüütide ja
kreatiniini konsentratsiooni.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid
ATC-kood: C09AA04

Perindopriil on ensüümi, mis konverteerib angiotensiin I angiotensiin II-ks, inhibiitor (angiotensiini
konverteeriv ensüüm AKE). Konverteeriv ensüüm, või kinaas on eksopeptidaas, mis võimaldab
angiotensiin I konverteerimist vasokonstriktoriks angiostensiin II ning põhjustab ka vasodilaatori
bradükiniini degradatsiooni inaktiivseks heptapeptiidiks. AKE pärssimise tagajärjel väheneb
angiotensiin II sisaldus plasmas, mis tingib plasma reniini aktiivsuse suurenemise (inhibeerides reniini
vabanemist negatiivse tagasisideme abil) ja aldosterooni sekretsiooni vähenemise. Kuna AKE
inaktiveerib bradükiniini, siis viib AKE inhibeerimine ka tsirkuleeriva ja paikse kallikreiin-kiniini
süsteemi aktiivsuse tõusuni (ning põhjustab seega prostaglandiini süsteemi aktiveerumise). On
võimalik, et nimetatud mehhanism soodustab ka AKE inhibiitorite vererõhku langetavat toimet ja on
osaliselt vastutav teatavate kõrvaltoimete eest (nt köha).


Perindopriil toimib oma aktiivse metaboliidi, perindoprilaadi kaudu. Teised metaboliidid ei oma in
vitro mingisugust AKE aktiivsust pärssivat toimet.

Hüpertensioon
Perindopriil on aktiivne kõigis hüpertensiooni staadiumites: kerge, mõõdukas, raske; täheldatud on
süstoolse ja diastoolse vererõhu langust nii lamavas kui ka püstises asendis.
Perindopriil vähendab perifeerset vaskulaarset resistentsust, mis viib vererõhu languseni. Selle
tulemusena suureneb perifeerne verevool, samas mitte omades toimet südame löögisagedusele.

Verevool neerudes reeglina suureneb, kuid glomerulaarfiltratsioon (GFR) jääb tavaliselt muutumatuks.

Antihüpertensiivne aktiivsus on maksimaalne 4 kuni 6 tundi pärast üksikannuse võtmist ja püsib
vähemalt 24 tundi. Toime ravimi kontsentratsiooni madalaimas punktis on 87...100% maksimaalsest
kontsentratsioonist.

Vererõhk langeb kiiresti. Ravimile alluvatel patsientidel saavutatakse normaliseerumine ühe kuu
jooksul ja see kestab ilma tahhüfülaksia tekketa.

Ravi katkestamine ei vii tagasilöögiefektini.

Perindopriil vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.

Perindopriili vasodilateerivad omadused inimesel on kinnitatud. See parandab suurte arterite elastsust
ja vähendab meedia/valendiku suhet väikestes arterites.

Täiendav ravi tiasiiddiureetikumiga annab aditiivset tüüpi koostoime. Samuti vähendab AKE
inhibiitorite ja tiasiidi kombinatsioon diureetikumravist põhjustatud hüpokaleemia riski.

Südamepuudulikkus
Perindopriil vähendab südame tööd eel- ja järelkoormuse vähendamise kaudu.

Südamepuudulikkusega patsientidel tehtud uuringud näitasid:
- vähenenud vasaku ja parema vatsakese täitumisrõhku,
- vähenenud totaalset perifeerset vaskulaarset resistentsust,
- suurenenud südame jõudlust ja paranenud südame indeksit.

Võrdlevates uuringutes ei põhjustanud esmakordne 2 mg perindopriili manustamine kerge kuni
mõõduka südamepuudulikkusega patsientidele olulist vererõhu langust võrreldes platseeboga.

Stabiilse südame isheemiatõvega patsiendid:
EUROPA uuring oli multitsentriline, rahvusvaheline, randomiseeritud, topelt-pime, platseeboga
kontrollitud kliiniline uuring, mis kestis 4 aastat.
Kaksteist tuhat kakssada kaheksateist (12218) üle 18 aasta vanust patsienti randomiseeriti 8 mg
perindopriili (n=6110) või platseebo rühma (n=6108).
Uuringus osalenutel oli südame isheemiatõve tunnuseid ilma südamepuudulikkuse kliiniliste
sümptomiteta.
90% kõikidest patsientidest oli olnud eelnev müokardiinfarkt ja/või tehtud pärgarterite
revaskularisatsioon.
Enamik patsiente sai uuringuravimit lisaks konventsionaalsele ravile, mille hulka kuulusid
trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, vere lipiididesisaldust alandavad ravimid ja beeta-
adrenoblokaatorid.
Peamine efektiivsuse hindamise kriteerium oli kombinatsioon kardiovaskulaarsest suremusest,
mitteeluohtlikust müokardiinfarktist ja/või edukalt ravitud südameseiskusest. Perindopriili ravi
annusega 8 mg ööpäevase andis märkimisväärse esmase tulemusnäitaja 1,9% vähenemise (suhteline
risk vähenes 20%, 95%CI [9,4; 28,6] ­ p<0,001).

Müokardiinfarkti ja/või revaskularisatsiooni anamneesiga patsientide puhul vähenes platseeboga
võrreldes esmane tulemusnäitaja 2,2% ja vastav risk 22,4% (95%CI [12,0; 31,6] ­ p<0,001).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Pärast suukaudset manustamist imendub perindopriil kiiresti ning maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub 1 tunni jooksul. Biosaadavus on 65...70%.

Ligikaudu 20% kogu imendunud perindopriili kogusest muutub aktiivseks metaboliidiks,
perindoprilaadiks. Lisaks aktiivsele perindoprilaadile on perindopriilil viis inaktiivset metaboliiti.
Perindopriili poolväärtusaeg plasmas on 1 tund. Perindoprilaadi maksimaalne plasmakontsentratsioon
saabub 3...4 tunni jooksul.

Toidu manustamine vähendab perindopriili muundumist perindoprilaadiks, sellest tulenevalt ka
biosaadavust, seega tuleks perindopriil manustada suu kaudu ühekordse ööpäevase annusena
hommikuti enne sööki.

Seondumata perindoprilaadi jaotusruumala on ligikaudu 0,2 1/kg. Plasmavalkudega seondumine on
vähene (perindoprilaadi seonduvus angiotensiini konverteeriva ensüümiga on vähem kui 30%), kuid
see sõltub kontsentratsioonist.

Perindoprilaat eritub uriiniga ja seondumata fraktsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 3...5 tundi.
Seondunud perindoprilaadi vabanemine angiotensiini konverteerivalt ensüümilt annab ,,efektiivse"
eliminatsiooni poolväärtusaja 25 tundi, mistõttu saabub püsikontsentratsioon 4 päeva jooksul.

Pärast korduvat manustamist ei ole perindopriili kumulatsiooni täheldatud.

Perindoprilaadi eritumine on vähenenud eakatel ning samuti südame- või neerupuudulikkusega
patsientidel. Neerupuudulikkuse korral on annuse kohandamine soovitav, olenevalt kahjustuse astmest
(kreatiniini kliirensist).

Perindopriilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min.

Tsirroosipatsientidel on perindopriili kineetika muutunud: algmolekuli maksakliirens on vähenenud
poole võrra. Moodustunud perindoprilaadi kogus ei ole siiski vähenenud ning seetõttu ei ole annuse
kohendamine vajalik (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Korduvtoksilisuse uuringutes suukaudsel manustamisel (rottidel ja ahvidel) olid märklaudorganiks
neerud, kuid kahjustus oli pöörduv.

In vitro või in vivo uuringutes ei täheldatud mutageensust.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes (rottidel, hiirtel, küülikutel ja ahvidel) ei ilmnenud
embrüotoksilisust ega teratogeensust. Siiski on näidatud, et angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitorid kui ravimiklass indutseerivad toksilisi toimeid loote hilisele arengule, mille tagajärjeks on
loote surm ja kaasasündinud toimed nii närilistel kui ka küülikutel: täheldatud on neerukahjustusi ja
suurenenud peri- ja postnataalset suremust.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Laktoosmonohüdraat

Mikrokristalne tselluloos (E460)
Magneesiumstearaat (E470b)
Kolloidne ränidioksiid, veevaba (E551)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

18 kuud

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC blisterpakend
Läbipaistev PVC/Alumiinium blister

Külmvormi blisterpakend
Läbipaistmatu külmvorm/Alumiinium blister

Pakendi suurused: 14, 30, 60, 90 tabletti
Haiglapakend: 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Ranbaxy (UK) Limited
20 Balderton Street, London, W1K 6TL
Ühendkuningriik


8.
MÜÜGILOA NUMBER

579508


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

18.04.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2009