Olmesartan medoxomil genericon - õhukese polümeerikattega tablett (10mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olmesartan medoxomil Genericon, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartan medoxomil Genericon, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Olmesartan medoxomil Genericon, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 10 mg tablett sisaldab 10 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks 20 mg tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks 40 mg tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili.

INN. Olmesartanum medoxomilum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat (vt lõik 4.4)

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Olmesartan medoxomil Genericon 10 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 6,5 mm, ühele küljele on pressitud „OL 10“.

Olmesartan medoxomil Genericon 2 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 8,5 mm, ühele küljele on pressitud „OL 20“.

Olmesartan medoxomil Genericon 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ovaalsed, kaksikkumerad, diameetriga 15x7 mm, ühele küljele on pressitud „OL 40“.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Olmesartaanmedoksomiili soovitatav algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kellel selle annusega ei ole saavutatud küllaldast vererõhu langust, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada kuni optimaalse annuseni, mis on 20 mg ööpäevas. Kui vererõhku on vaja täiendavalt langetada, siis võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada maksimaalse annuseni 40 mg ööpäevas või lisada raviskeemi hüdroklorotiasiid.

Olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime saabub 2 nädala jooksul ravi algusest ja toime maksimum saabub 8 nädalat pärast ravi alustamist. Sellega tuleb arvestada, kui kavatsetakse muuta patsientide raviskeemi.

Eakad (üle 65-aastased)

Üldiselt ei ole eakatel patsientidel vaja annust kohandada (vt järgnevalt kirjeldatud annustamise soovitused

neerukahjustusega patsientidele). Kui on vajalik annuse tiitrimine maksimaalse annuseni, 40 mg ööpäevas, siis tuleb vererõhku hoolikalt jälgida.

Neerukahjustus

Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens 20.. .60 ml/min) on olmesartaanmedoksomiili maksimaalne annus 20 mg üks kord ööpäevas, kuna suuremate annuste kasutamise kogemus selles patsientide rühmas on piiratud. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ei ole soovitatav olmesartaanmedoksomiili kasutada, sest kogemus selles patsientide rühmas on piiratud (vt lõigud 4.4, 5.2).

Maksakahjustus

Kerge maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Mõõduka maksakahjustusega patsientidel on olmesartaanmedoksomiili soovituslik algannus 10 mg üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas. Maksakahjustusega patsientidel, kes juba saavad diureetikume ja/või teisi kõrgvererõhutõve ravimeid, on soovitatav hoolikalt jälgida vererõhku ja neerufunktsiooni. Olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemused raske maksakahjustusega patsientidel puuduvad, seetõttu ei ole ravimi kasutamine selles patsientide rühmas soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada sapiteede obstruktsiooniga patsientidel (vt lõik 4.3).

Lapsed

Olmesartaani ohutus ja efektiivsus lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole tõestatud. Hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.

Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada alla 1-aastastel lastel seoses ohutusega ja andmete puudumise tõttu selle vanuserühma kohta.

Manustamisviis

Ravi järgimise hõlbustamiseks on soovitatav võtta Olmesartan medoxomil Genericon tablett iga päev enam- vähem samal ajal, näiteks hommikusöögi ajal, koos toiduga või ilma. Tablett tuleb neelata koos piisava hulga vedelikuga (nt klaasi veega). Tabletti ei tohi närida.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Sapiteede obstruktsioon (vt lõik 5.2).

Olmesartan medoxomil Genericon samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Intravaskulaarse vedelikumahu langus

Patsientidel, kellel vedelikumaht ja/või naatriumisisaldus on vähenenud tugevatoimelise diureetikumravi, piiratud soolasisaldusega dieedi, kõhulahtisuse või oksendamise tõttu, võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimese annuse manustamist. Sellised seisundid tuleb korrigeerida enne olmesartaanmedoksomiili manustamist.

Muud reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi stimuleerivad seisundid

Patsientidel, kellel veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniin- angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raske paispuudulikkuse või olemasoleva neeruhaiguse, sealhulgas neeruarteri stenoosi korral), on seda süsteemi mõjutavate teiste ravimite kasutamist seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse tekkega. Sarnaste toimete ilmnemise tõenäosust ei saa välistada angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamisel.

Renovaskulaarne hüpertensioon

Raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkerisk on suurenenud kahepoolse neeruarteri stenoosiga või

ainsat töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel, kes saavad raviks reniin- angiotensiin- aldosterooni süsteemi mõjutavaid ravimeid.

Neerukahjustus ja neerusiirdamine

Kasutades olmesartaanmedoksomiili neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel, on soovitatav perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ei soovitata olmesartaanmedoksomiili kasutada (vt lõigud 4.2, 5.2). Olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemused puuduvad hiljuti neerusiirdamise läbi teinud või lõppstaadiumis neerupuudulikkusega (st kreatiniini kliirens <12 ml/min) patsientidel.

Maksakahjustus

Raske maksakahjustusega patsientidel olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemus puudub, seetõttu ei ole ravimi kasutamine selles patsientide rühmas soovitatav (vt lõik 4.2 annustamise soovitused kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidele).

Hüperkaleemia

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat. Risk (mis võib osutuda surmavaks) on suurenenud eakate, neerupuudulikkusega patsientide, suhkurtõvega patsientide ja nende puhul, kes kasutavad samal ajal teisi ravimeid, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust, ja/või kaasuvate haigustega patsientide puhul.

Enne reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite samaaegset kasutamist tuleb hinnatam kasu-riski suhet ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi (vt „Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad”).

Hüperkaleemia peamised riskitegurid, millega tuleb arvestada, on järgmised:

-diabeet, neerukahjustus, vanus (> 70 aastat);

kombineeritud ravi ühe või mitme reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutava ravimiga ja/või kaaliumipreparaatidega. Mõned ravimid või ravimite klassid võivad hüperkaleemiat esile kutsuda: kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumi säästvad diureetikumid, angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid, mittesteroidsed põletikuvastased ained (kaasa arvatud selektiivsed tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid), hepariin, immunosupressiivsed ravimid nagu tsüklosporiin või takroliimus, trimetoprim;

- kaasuvad haigused, eriti dehüdratatsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, neerufunktsiooni halvenemine, neerufunktsiooni järsk halvenemine (nt infektsioonid), rakkude lagunemine (nt äge jäseme isheemia, rabdomüolüüs, ulatuslik trauma).

Riskirühma patsientidel soovitatakse seerumi kaaliumisisaldust hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).

Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Liitium

Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele ei soovitata olmesartaanmedoksomiili kombineerida liitiumiga (vt lõik 4.5).

Aordi- või mitraalklapi stenoos; obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia

Sarnaselt teistele vasodilataatoritele, tuleb aordi- või mitraalklapi stenoosiga või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsiente käsitleda erilise ettevaatusega.

Primaarne aldosteronism

Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad

reniin-angiotensiini süsteemi pärssimise kaudu. Seetõttu ei soovitata neil patsientidel olmesartaanmedoksomiili kasutada.

Tsöliaakia-sarnane enteropaatia

Väga harvadel juhtudel on teatatud pärast kuudepikkust kuni aastatepikkust olmesartaani kasutamist raskest, kroonilisest kõhulahtisusest koos olulise kehakaalulangusega. Patsientide soole biopsia on sageli näidanud hattude atroofiat. Kui ravi ajal olmesartaaniga tekivad patsiendil need sümptomid, välistage teised etioloogiad. Kui teisi etioloogiaid ei esine, tuleb kaaluda Olmesartan medoxomil Genericon kasutamise lõpetamist.

Etnilised erinevused

Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele on olmesartaanmedoksomiili toime mustanahalistele patsientidele mõnevõrra nõrgem kui mitte-mustanahalistele - see võib olla seotud madala reniinisisalduse suurema levimusega hüpertensiooniga mustanahaliste populatsioonis.

Rasedus

Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistidega peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks määratud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega otsekohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muu

Sarnaselt kõigile teistele antihüpertensiivsetele ravimitele võib vererõhu liigne langus põhjustada müokardiinfarkti või insulti südame isheemiatõve või aju-veresoonkonna isheemilise haigusega patsientidel.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasidefitsiidi või glükoosi- galaktoosi malabsorbtsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit tarvitada.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringuid on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Teiste ravimite toimed olmesartaanmedoksomiilile

Teised antihüpertensiivsed ravimid

Samaaegsel manustamisel koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega võib olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime tugevneda.

AKE-inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid või aliskireen

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Kaaliumipreparaadidja kaaliumi säästvad diureetikumid

Teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimite kasutamise kogemuse põhjal võib kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate ja teiste seerumi kaaliumisisaldust tõsta võivate ravimite (nt hepariini) samaaegne kasutamine põhjustada kaaliumisisalduse suurenemist seerumis (vt lõik 4.4). Seetõttu ei soovitata neid samaaegselt kasutada.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA)

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (sealhulgas atsetüülsalitsüülhape annuses >3 g päevas ja ka tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistid võivad toimida sünergistlikult, vähendades glomerulaarfiltratsiooni. Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete ja angiotensiin II retseptori antagonistide samaaegsel kasutamisel on oht ägeda neerupuudulikkuse tekkeks. Ravi alguses on soovitatav nii patsiendi neerufunktsiooni jälgimine kui ka regulaarne vedeliku asendamine.

Lisaks võib samaaegne ravi vähendada angiotensiin II retseptori antagonistide antihüpertensiivset toimet, mis vähendab osaliselt nende efektiivsust.

Sapphapete sekvestrant kolesevelaam

Sapphapete sekvestrandi kolesevelaamvesinikkloriidi samaaegne manustamine vähendab süsteemset ekspositsiooni ja maksimaalset olmesartaani plasmakontsentratsiooni ja vähendab poolväärtusaega. Olmesartaanmedoksomiili manustamine vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi vähendab ravimite koostoime mõju. Tuleks kaaluda olmesartaanmedoksomiili manustamist vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi (vt lõik 5.2).

Muud ravimid

Pärast ravi antatsiidiga (alumiiniummagneesiumhüdroksiid) täheldati olmesartaani biosaadavuse mõõdukat vähenemist. Varfariini ja digoksiini samaaegne manustamine ei mõjutanud olmesartaani farmakokineetikat.

Olmesartaanmedoksomiili toime teistele ravimitele

Liitium

Liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide samaaegsel kasutamisel on täheldatud pöörduvat seerumi liitiumikontsentratsiooni ja toksilisuse tõusu. Seetõttu ei soovitata olmesartaanmedoksomiili manustada üheaegselt liitiumiga (vt lõik 4.4). Kui selline kombineeritud ravi on vajalik, siis soovitatakse liitiumisisaldust seerumis hoolikalt jälgida.

Teised ravimid

Spetsiifilistes kliinilistes uuringutes tervete vabatahtlikega on uuritud selliseid ravimeid nagu varfariin, digoksiin, antatsiid (magneesiumalumiiniumhüdroksiid), hüdroklorotiasiid ja pravastatiin. Kliiniliselt, olulisi koostoimeid ei täheldatud ja olmesartaanmedoksomiil ise ei avaldanud olulist mõju varfariini farmakokineetikale ega farmakodünaamikale ega digoksiini farmakokineetikale.

In vitro olmesartaan ei avaldanud kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 ning see ei avaldanud üldse või avaldas minimaalset indutseerivat toimet roti tsütokroom P450 aktiivsusele. Seetõttu ei tehtud in vivo koostoimete uuringuid tsütokroom P450 teadaolevate inhibiitorite ja indutseerijatega ning ei ole oodata kliiniliselt olulisi koostoimeid olmesartaani ja ravimite vahel, mida metaboliseeritakse eespool nimetatud tsütokroom P450 ensüümide vahendusel.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Angiotensiin II retseptori antagoniste ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). Angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised tõendid teratogeensuse riski kohta pärast kokkupuudet angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega raseduse esimesel trimestril ei ole lõplikud, aga vähest riski suurenemist ei saa välistada. Kuna angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamise riskide kohta puuduvad kontrollitud

epidemioloogilised andmed, võivad sarnased riskid ilmneda ka teiste sama klassi ravimite kasutamisel.

Juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistidega peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele ravile teiste antihüpertensiivsete ravimitega, mille raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks tehtud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga.

Teadaolevalt on angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril inimesele fetotoksilise toimega (neerutalitluse häired, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ning neonataalse toksilise toimega (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).

Kui naine kasutas angiotensiin II antagonisti raseduse teisel trimestril, on soovitatav loote neerutalitluse ja kolju ultraheliuuring.

Lapsi, kelle emad on kasutanud raseduse ajal angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine

Olmesartaan eritub lakteerivate rottide piima, kuid ei ole teada, kas olmesartaan eritub inimese rinnapiima. Kuna informatsioon olmesartaani kasutamise kohta imetamise ajal puudub, ei soovitata Olmesartan medoxomil Genericon’i kasutada ja eelistada tuleks alternatiivseid ravivõimalusi ravimitega, mille ohutusprofiili imetamise ajal on paremini uuritud, eriti kui rinnaga toidetav laps on vastsündinu või sündinud enneaegsena.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Olmesartan medoxomil Genericon mõjutab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Üksikjuhtudel võib esineda pearinglust või väsimust nendel patsientidel, kes saavad antihüpertensiivset ravi, mis võib halvendada reaktsioonivõimet.

4.8Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini esinevad kõrvaltoimed ravi ajal Olmesartan medoximil Genericon ’iga on peavalu (7,7%), gripilaadsed sümptomid (4,0%) ja pearinglus (3,7%).

Platseebokontrolliga monoteraapia uuringutes oli ainus ühemõtteliselt raviga seotud kõrvaltoime pearinglus (2,5% olmesartaanmedoksomiili mõju ja 0,9% platseebo). Olmesartaanmedoksomiil mõjutas võrreldes platseeboga rohkem ka hüpertriglütserideemia (2,0% versus 1,1%) esinemist ja suurendas kreatiinfosfokinaasi sisaldust (1,3% versus 0,7%).

Kõrvaltoimete nimekirja koondtabel

Olmesartan medoxomil Genericon kõrvaltoimed kliinilistest uuringutest, müügiloa andmise järgsetest ohutusuuringutest ja spontaansetest teadetest on toodud alljärgnevas tabelis.

Kõrvaltoimete sageduse klassifitseerimiseks on kasutatud järgnevat terminoloogiat: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000).

Üksikutel juhtudel on täheldatud rabdomüolüüsi, mis võis ajaliselt olla seotud angiotensiin II antagonistide kasutamisega. Põhjuslikku seost ei ole aga kindlaks tehtud.

Lisateave spetsiifiliste patsiendipopulatsioonide kohta

Eakatel patsientidel on hüpotensiooni esinemissagedus kergelt suurenenud. „Harva” asemel on esinemissageduseks „aeg-ajalt”.

Lapsed

Olmesartaani ohutust jälgiti 2 kliinilises uuringus 361 lapsel ja noorukil vanuses 1…17 aastat. Ehkki kõrvaltoimete olemus ja raskusaste on sarnased täiskasvanute omadele, esines lasetel sagedamini järgmisi kõrvaltoimeid:

-ninaverejooks on sage kõrvaltoime lastel (st ≥ 1/100 kuni < 1/10), millest täiskasvanutel ei ole teatatud;

-3-nädalase topeltpimeda uuringu ajal oli raviga seotud pearingluse ja peavalu esinemissagedus lastel vanuses 6…17 aastat, kellele manustati olmesartaani suuri annuseid, peaaegu kahekordne.

Olmesartaani üldine ohutusprofiil lastel ei erine oluliselt täiskasvanute omast.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu

4.9Üleannustamine

Andmed üleannustamise kohta inimesel on piiratud. Kõige tõenäolisem üleannustamise kõrvaltoime on hüpotensioon. Üleannustamise korral tuleb patsienti hoolikalt jälgida, ravi peaks olema sümptomaatiline ja

toetav.

Puuduvad andmed olmesartaani dialüüsitavuse kohta.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Angiotensiin II antagonistid, ATC-kood: C09CA08.

Toimemehhanism/farmakodünaamilised toimed

Olmesartaanmedoksomiil on tugevatoimeline, suu kaudu manustatav selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT1) antagonist. Eeldatavalt blokeerib see kõik angiotensiini vahendatud toimed (AT1) retseptoril sõltumata angiotensiin II allikast või sünteesiteest. Angiotensiin II (AT1) retseptori selektiivne antagonism viib plasma reniinitaseme ning angiotensiin I ja II taseme tõusuni ning aldosteroonitaseme mõningase vähenemiseni plasmas.

Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi peamine vasoaktiivne hormoon, millel on oluline roll hüpertensiooni patogeneesis tüüp 1 (AT1) retseptori vahendusel.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Hüpertensiooni korral tekitab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva ja kauakestva arteriaalse vererõhu languse. Siiani puuduvad tõendid esimese annuse järgse hüpotensiooni tekkimisest, tahhüfülaksiast pikaajalise ravi käigus ning tagasilöögiefektina tekkinud vererõhu tõusust pärast ravi katkestamist.

Olmesartaanmedoksomiili annustamine üks kord päevas annab efektiivse ja ühtlase vererõhu languse 24 tunniks. Sama päevase koguannuse juures andis üks kord päevas manustamine sarnase vererõhu languse nagu kaks korda päevas manustamine.

Pideva raviga saavutatakse maksimaalne vererõhu langus 8 nädalat pärast ravi alustamist, kuigi oluline osa vererõhku langetavast toimest ilmneb juba pärast 2-nädalast ravi. Koos hüdroklorotiasiidiga on vereõhku alandav toime aditiivne ja koosmanustamist talutakse hästi.

Olmesartaani mõju suremusele ja haigestumusele ei ole veel teada.

ROADMAP (Randomised Olmesartan and Diabetes Microalbuminuria Prevention) uuringus, mis viidi läbi II tüüpi diabeedi, normoalbuminuuria ja vähemalt ühe täiendava kardiovaskulaarse riskifaktoriga 4447-l patsiendil, uuriti, kas ravi olmesartaaniga lükkab edasi mikroalbuminuuria teket. Jälgimisperioodi jooksul, mille mediaanväärtus oli 3,2 aastat, said patsiendid lisaks teistele antihüpertensiivsetele ravimitele, välja arvatud angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid või angiotensiini retseptori blokaatorid (ARB), ravi olmesartaani või platseeboga.

Uuringus täheldati esmase tulemusnäitaja– aeg mikroalbuminuuria tekkeni– riski vähenemist olmesartaanirühmas. Pärast kohandamist vererõhu erinevuste suhtes ei olnud selle riski vähendamine enam statistiliselt oluline, 8,2% patsientidest olmesartaanirühmas (178-l 2160-st) ja 9,8%-l patsientidest platseeborühmas (210-l 2139-st) arenes mikroalbuminuuria.

Teiseste tulemusnäitajatena kardiovaskulaarseid tüsistusi täheldati 96 patsiendil (4,3%) olmesartaanirühmas ja 94 patsiendil (4,2%) platseeborühmas. Kardiovaskulaarse suremuse esinemissagedus oli olmesartaanirühmas suurem kui platseeborühmas (15 patsienti (0,7%) vs 3 patsienti (0,1%)), samas kui mittefataalse insuldi (14 patsienti (0,6%) vs 8 patsienti (0,4%)), mittefataalse müokardiinfarkti (17 patsienti (0,8%) vs 26 patsienti (1,2%)) ja mittekardiovaskulaarse suremuse (11 patsienti (0,5%) vs 12 patsienti (0,5%)) esinemissagedus oli mõlemas uuringurühmas sarnane. Üldine suremus oli olmesartaanirühmas numbriliselt suurem (26 patsienti (1,2%) vs 15 patsienti (0,7%)), mis oli eelkõige seotud surmaga lõppenud kardiovaskulaarsete tüsistuste suurema arvuga.

ORIENT (Olmesartan Reducing Incidence of End-stage Renal Disease in Diabetic Nephropathy Trial) uuringus hinnati olmesartaani toimeid renaalsetele ja kardiovaskulaarsetele ravitulemitele 577-l randomiseeritud Jaapani ja Hiina päritolu II tüüpi diabeedi ja diagnoositud nefropaatiaga patsiendil. Jälgimisperioodi vältel, mille mediaanväärtus oli 3,1 aastat, said patsiendid lisaks teistele antihüpertensiivsetele ravimitele, sealhulgas AKE-inhibiitorid, kas olmesartaani või platseebot. Esmast liittulemusnäitajat (esimene järgmistest ilmingutest: seerumi kreatiniinisisalduse kahekordistumine, lõppstaadiumis neeruhaiguse teke, mis tahes põhjusel surm) täheldati 116 patsiendil olmesartaanirühmas (41,1%) ja 129 patsiendil platseeborühmas (45,4%) (riskisuhe: 0,97, 95% usaldusvahemik 0,75…1,24; p = 0,791). Teisest kardiovaskulaarset liittulemusnäitajat täheldati 40-l olmesartaaniga ravitud patsiendil (14,2%) ja 53-l platseeboga ravitud patsiendil (18,7%). See kardiovaskulaarne liittulemusnäitaja hõlmas kardiovaskulaarset surma, mida täheldati 10 patsiendil (3,5%) olmesartaanirühmas võrrelduna 3 patsiendiga (1,1%) platseeborühmas, üldist suremust (19 patsienti (6,7%) vs 20 patsienti (7,0%)), mittefataalset insulti (8 patsienti (2,8%) vs 11 patsienti (3,9%)) ning mittefataalset müokardiinfarkti (3 patsienti (1,1%) vs 7 patsienti (2,5%)).

Muu teave

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET ehk ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial ja VA NEPHRON-D ehk The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga. ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas

Lapsed

Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivset toimet lastel hinnati randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus, kus osales 302 hüpertensiooniga patsienti vanuses 6...17 aastat. Uuringurühmad koosnesid 112 mustanahalisest patsiendist ja 190 erineva rassilise kuuluvusega patsiendist, kellest 38 olid mustanahalised. Hüpertensiooni etioloogia oli valdavalt essentsiaalne hüpertensioon (87% mustanahaliste rühmas ja 67% erineva rassiga rühmas). Patsiendid kehakaaluga 20...< 35 kg randomiseeriti rühma, kus manustati olmesartaanmedoksomiili 2,5 mg (väike annus) või 20 mg (suur annus) üks kord ööpäevas ja patsiendid kehakaaluga ≥ 35 kg randomiseeriti rühma, kus manustati olmesartaanmedoksomiili 5 mg (väike annus) või 40 mg (suur annus) üks kord ööpäevas. Olmesartaanmedoksomiil vähendas oluliselt nii süstoolset kui diastoolset vererõhku vastavalt kehakaalule kohandatud annusele. Nii väikesed kui ka suured olmesartaanmedoksomiili annused vähendasid oluliselt süstoolset vererõhku vastavalt 6,6 ja

11,9 mmHg võrreldes algtasemega. Seda toimet täheldati ka 2-nädalase randomiseeritud ärajätufaasi ajal, kusjuures nii keskmine süstoolne kui ka diastoolne vererõhk näitasid statistiliselt olulist tagasilööki platseeborühmas võrreldes olmesartaanmedoksomiili rühmaga. Ravi oli efektiivne nii primaarse kui ka sekundaarse hüpertensiooniga lastel. Sarnaselt täiskasvanutele oli vererõhu langus väiksem mustanahalistel patsientidel.

Sama uuringu avatud uuringu faasis sai 59 patsienti vanuses 1...5 aastat kehakaaluga ≥ 5 kg 0,3 mg/kg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas kolme nädala jooksul ning seejärel topeltpimedas faasis randomiseeriti rühmadesse, kus ühele rühmale manustati olmesartaanmedoksomiili ja teine oli platseeborühm. Ärajätufaasi teise nädala lõpus oli keskmine süstoolne/diastoolne vererõhk 3/3 mmHg

madalam olmesartaanmedoksomiili rühmas; see erinevus vererõhkudes ei olnud statistiliselt oluline (95% usaldusintervall -2...7/-1...7).

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktist imendumise kestel muudetakse see soole limaskestas ja portaalveres esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks– olmesartaaniks.

Plasmas või ekskreetides ei ole tuvastatud intaktset olmesartaanmedoksomiili ega intaktset külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tabletivormil oli 25,6%.

Olmesartaani keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas (CMAX) saabub ligikaudu 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioon suureneb lineaarselt, kui manustatakse suurenevaid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni ligikaudu 80 mg.

Toidu mõju olmesartaani biosaadavusele oli minimaalne ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili manustada koos toiduga või ilma.

Olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi erinevusi sugude vahel.

Olmesartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt tõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate ulatuslikult plasmavalkudega seonduvate ravimitega on madal (mida kinnitab kliiniliselt oluliste koostoimete puudumine varfariiniga). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset annustamist on väike (16...29 l).

Biotransformatsioon ja eritumine

Plasma üldkliirens oli üldjuhul 1,3 l/h (CV, 19%) ning see oli suhteliselt aeglane võrreldes maksa verevooluga (ligikaudu 90 l/h). Pärast 14C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset manustamist eritus 10...16% manustatud radioaktiivsusest uriiniga (suur enamus 24 h jooksul annuse manustamisest) ja ülejäänud osa määratud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Lähtudes süsteemsest saadavusest 25,6%, võib arvutada, et imendunud olmesartaan viiakse välja nii renaalse ekskretsiooni teel (ligikaudu 40%) kui ka hepatobiliaarselt (ligikaudu 60%). Kogu määratud radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Ühtegi teist olulist metaboliiti ei leitud.

Olmesartaani enterohepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Kuna suur osa olmesartaani eritatakse sapiga, on vastunäidustatud selle kasutamine sapiteede sulguse korral (vt lõik 4.3).

Olmesartaani terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast mitmekordset suukaudset manustamist varieerus 10 ja 15 tunni vahel. Püsiseisund saabus mõne esimese annuse järgselt ja pärast 14-päevast pidevat manustamist ei täheldatud edasist akumulatsiooni. Renaalne kliirens oli 0,5...0,7 l/h ja annusest sõltumatu.

Farmakokineetika patsientide erirühmades

Eakad (üle 65 aastased)

Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel (vanuses 65...75 aastat) suurenes tasakaaluoleku AUC ligikaudu 35% ja väga eakatel patsientidel (vanuses > 75 aastat) ligikaudu 44% võrreldes noorema vanuserühmaga. See võib vähemalt osaliselt olla seotud neerufunktsiooni keskmise langusega antud patsientide rühmas.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel suurenes tasakaaluoleku AUC kerge, mõõduka ja raske neerukahjustuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrreldes tervete kontrollrühmaisikutega (vt lõigud 4.2, 4.4).

Maksakahjustus

Pärast ühekordse annuse suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% kõrgemad võrreldes neile vastavate tervete kontrollrühma isikutega. Kaks tundi pärast annuse manustamist oli olmesartaani seondumata fraktsioon

tervetel isikutel ning kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Olmesartaani AUC oli pärast korduvat manustamist mõõduka maksakahjustusega patsientidele ligikaudu 65% kõrgem kui tervetel kontrollrühma isikutel. Olmesartaani keskmised Cmax väärtused olid maksakahjustusega patsientidel ja tervetel isikutel sarnased.

Olmesartaanmedoksomiili ei ole hinnatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.2, 4.4).

Lapsed

Olmesartaani farmakokineetikat uuriti hüpertensiooniga lastel vanuses 1…16 aastat. Olmesartaani kliirens lastel oli sarnane täiskasvanud patsientide omaga, kui annust kohandati vastavalt kehakaalule.

Farmakokineetilised andmed neerukahjustusega lastel puuduvad.

Ravimi koostoime

Sapphapete sekvestrant kolesevelaam

Samaaegne 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 3750 mg kolesevelaamvesinikkloriidi manustamine tervetel vabatahtlikel põhjustas olmesartaani CMAX 28% ja AUC vähenemist 39%. Väiksemat mõju CMAX ja AUC vähenemisele, vastavalt 4% ja 15%, täheldati, kui olmesartaanmedoksomiil manustati 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi.

Olmesartaani eliminatsiooni poolväärtusaeg vähenes 50...52% olenemata sellest, kas seda manustatakse samaaegselt või 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi (vt lõik 4.5).

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Kroonilise toksilisuse uuringutes rottide ja koertega ilmnesid olmesartaanmedoksomiilil teistele AT1 retseptori antagonistidele ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritele sarnased toimed: uurea- (BUN) ja kreatiniinisisalduse tõus veres (AT1 retseptorite blokeerimisest põhjustatud neerude funktsionaalsete muutuste tõttu), südame kaalulangus, punavere näitajate langus (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit), histoloogilised viited neerukahjustusele (neeruepiteeli regeneratiivsed kahjustused, basaalmembraani paksenemine, tuubulite laienemine). Need olmesartaanmedoksomiili farmakoloogilisest toimest tingitud kõrvaltoimed on ilmnenud ka teiste AT1 retseptori antagonistide ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega tehtud prekliinilistes uuringutes ning neid saab vähendada naatriumkloriidi samaaegse suukaudse manustamisega.

Mõlema liigi puhul täheldati reniini suurenenud aktiivsust plasmas ja neerude jukstaglomerulaar-rakkude hüpertroofiat/hüperplaasiat. Nendel angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritele ja teistele AT1 retseptori antagonistidele iseloomulikel muutustel ei näi olevat kliinilist tähendust.

Sarnaselt teistele AT1 retseptori antagonistidele suurendas olmesartaanmedoksomiil kromosoomikatkestuste esinemissagedust in vitro rakukultuurides. Mitmes in vivo uuringus, kus olmesartaanmedoksomiili kasutati väga suurtes suukaudsetes annustes (kuni 2000 mg/kg), ei täheldatud sarnaseid toimeid. Võrdlevate genotoksilisuse uuringute üldised andmed näitavad, et on väga ebatõenäoline, et kliinilisel kasutamisel olmesartaan omaks genotoksilist toimet.

Olmesartaanmedoksomiil ei olnud kartsinogeenne ei rottidega tehtud 2-aastases uuringus ega kahes hiirtega tehtud 6-kuulises kartsinogeensuse uuringus, kus kasutati transgeenseid mudeleid.

Rottidega tehtud reproduktiivsuse uuringutes ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil viljakust ja ei leitud tõendeid teratogeense toime kohta. Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele vähenes järglaste elulemus pärast kokkupuudet olmesartaanmedoksomiiliga ning pärast emasloomade kokkupuudet ravimiga tiinuse hilises faasis ja laktatsiooni ajal täheldati neeruvaagna laienemist. Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele ühenditele on näidatud, et olmesartaanmedoksomiil on tiinetele küülikutele toksilisem kui tiinetele rottidele, samas puudusid viited fetotoksilistele toimetele.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

detsember 2016