Olanzapine accord 5 mg - õhukese polümeerikattega tablett (5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olanzapine Accord 5 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

Olanzapine Accord 10 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

Olanzapine Accord 15 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

5 mg:

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg olansapiini. Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoos 56,24 mg

10 mg:

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg olansapiini. Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoos 112,48 mg

15 mg:

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 15 mg olansapiini. Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoos 168,72 mg

INN. Olanzapinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett

5 mg:

Valged kuni valkjad ümmargused kaksikkumerad 6,4 mm õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on märgistus “O1” ja teine külg on sile.

10 mg:

Valged kuni valkjad ümmargused kaksikkumerad 8,0 mm õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on märgistus “O3” ja teine külg on sile.

15 mg:

Helesinist värvi ümmargused kaksikkumerad 8,8 mm õhukese polümeerikattega tabletid, mille mõlemad küljed on siledad.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Täiskasvanud

Skisofreenia.

Olansapiin on tõhus kliinilise toime säilitamiseks kestva ravi ajal patsientidel, kellel on esinenud esialgne ravivastus.

Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.

Retsidiivide profülaktika bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel, kellel mania episood allus olansapiinravile (vt lõik 5.1).

Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud

Skisofreenia: Olanzapine Accord’i soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas.

Mania episood: Monoteraapia korral on algannus 15 mg ühekordse ööpäevase annusena ja kombineeritud ravi korral 10 mg ööpäevas (vt lõik 5.1).

Retsidiivi ennetamine bipolaarse häire korral: Soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas. Patsientidel, kes on saanud Olanzapine Accord’i mania episoodi raviks, tuleb jätkata retsidiivi profülaktikat sama annusega. Kui tekib uus mania episood, segatüüpi või depressiivne episood, tuleb jätkata ravi Olanzapine Accord’iga (vajadusel annust optimeerides), ravides lähtuvalt kliinilisest vajadusest täiendavalt meeleolu sümptomeid .

Nii skisofreenia, mania episoodi kui ka bipolaarse meeleoluhäire profülaktilise ravi jooksul võib lähtudes konkreetse patsiendi kliinilisest seisundist ööpäevast annust kohandada vahemikus 5...20 mg ööpäevas. Annuse suurendamist üle soovitatava algannuse soovitatakse alles pärast vastavat kliinilise seisundi hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniste intervallidega.

Olanzapine Accord’i võib manustada söögiaegadest olenemata, kuna toit ei mõjuta imendumist. Olansapiinravi lõpetamisel tuleb arvestada annuse järk-järgulise vähendamise vajadusega.

Patsientide erigrupid

Eakad patsiendid

65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg ööpäevas) tingimata näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt lõik 4.4).

Neeru- ja/või maksakahjustusega patsiendid

Sellistel patsientidel tuleb kaaluda väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel (tsirroos, Child-Pugh’i A ja B klass) peab algannus olema 5 mg ning seda tohib suurendada ainult erilise ettevaatusega.

Suitsetajad

Algannust ja annuste vahemikku ei ole mittesuitsetajatel tavaliselt vaja muuta, võrreldes suitsetajatega. Suitsetamine võib indutseerida olansapiini metabolismi. On soovitatav kliiniline jälgimine ja vajadusel võib kaaluda olansapiini annuse suurendamist (vt lõik 4.5).

Kui esineb rohkem kui üks tegur, mis võib põhjustada aeglasemat metabolismi (naissugu, kõrge iga, mittesuitsetamine), tuleks kaaluda algannuse alandamist. Annuse suurendamist tuleb nende patsientide puhul eelnevalt tõsiselt kaaluda.

(Vt lõigud 4.5 ja 5.2)

Lapsed

Olanzapine Accord’i ei ole soovitatav kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed ohutuse ja efektiivsuse kohta. Võrreldes täiskasvanud patsientidega on noorukieas patsientide seas läbiviidud lühiajalistes uuringutes täheldatud kehakaalu tõusu suuremat ulatust ning lipiidide ja prolaktiini muutusi (vt lõigud 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2).

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes. Patsiendid, kellel on teadaolev risk suletudnurga glaukoomi tekkeks.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni mõne nädala jooksul. Selle aja jooksul tuleb patsienti hoolikalt jälgida.

Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired

Olansapiini ei soovitata kasutada dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks seoses suremuse ja aju-veresoonkonna tüsistuste riski suurenemisega. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus 78 aastat) hõlmanud platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6...12 nädalat) registreeriti olansapiiniga ravitud patsientidel 2-kordset suremuse suurenemist võrreldes platseeboga (vastavalt 3,5% ja 1,5%). Suurem suremus ei olnud seotud olansapiini annusega (keskmine ööpäevane annus 4,4 mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle patsientide populatsiooni suuremat suremust, on vanus

> 65 aasta, düsfaagia, sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratsioon, kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos aspiratsiooniga või ilma) või samaaegne bensodiasepiinide kasutamine. Vaatamata riskifaktoritele oli olansapiinravi saanud patsientidel suremus siiski suurem kui platseeborühmas.

Samades kliinilistes uuringutes teatati aju-veresoonkonna kõrvaltoimetest (AVKT, nt ajuinsult, transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtudest. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines 3 korda rohkem AVKT-id kui platseeboga ravitud patsientidel (vastavalt 1,3% ja 0,4%). Kõigil olansapiini või platseeboga ravitud patsientidel, kellel tekkis aju-veresoonkonna kõrvaltoime, olid eelnevalt olemas riskifaktorid. Vanust üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/segatüüpi dementsust määratleti olansapiinravi korral AVKT riskifaktoritena. Olansapiini efektiivsus ei leidnud nendes uuringutes tõestust.

Parkinsoni tõbi

Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja hallutsinatsioonide süvenemisest teatatud väga sageli ja suurema esinemissagedusega kui platseebo korral (vt lõik 4.8), kusjuures olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel platseebost efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste ravimite (dopamiini agonistid) vähimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale parkinsonismivastasele ainele ja annusele. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg ööpäevas ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg-ni ööpäevas, olenevalt uurija otsusest.

Maliigne neuroleptiline sündroom (MNS)

MNS on antipsühhootiliste ravimitega kaasnev seisund, mis võib olla eluohtlik. Seoses olansapiiniga on harva teatatud MNS-na registreeritud juhtudest. MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik, lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused (ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, diaforees ja südame rütmihäire). Veel võivad esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavad nähud ja sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud olansapiin, ära jätta.

Hüperglükeemia ja diabeet

Aeg-ajalt on teatatud hüperglükeemiast ja/või suhkurtõve arenemisest või ägenemisest, millega on mõnikord kaasnenud ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhud (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel on teatatud eelnevast kehakaalu suurenemisest, mis võib olla soodustavaks teguriks. Soovitatav on kliiniline jälgimine vastavalt antipsühhootikumide kasutamisjuhistele, nt vere glükoosisisalduse määramine: algväärtus, 12 nädalat pärast olansapiin-ravi alustamist ning seejärel kord aastas. Mistahes antipsühhootikumide, sealhulgas Olanzapine Accord’iga ravi saavaid patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia nähtude ja sümptomite suhtes (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning diabeedi või diabeedi riskifaktoritega patsiente tuleb regulaarselt jälgida kontrolli

halvenemise suhtes veresuhkru väärtuste üle. Regulaarselt tuleb kontrollida kehakaalu, nt algväärtus, 4, 8 ja 12 nädalat pärast olansapiin-ravi alustamist ning seejärel kord kvartalis.

Lipiidide muutused

Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel. Mistahes antipsühhootikumide, sealhulgas Olanzapine Accord’iga ravi saavatel patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida lipiidide sisaldust vastavalt kasutusel olevatele antipsühhootikumide ravijuhistele, nt algväärtus, 12 nädalat pärast olansapiin-ravi alustamist ning seejärel kord iga 5 aasta järel.

Antikolinergiline toime

Kuigi olansapiinil ilmnes in vitro antikolinergiline toime, näitasid kliinilised uuringud sellega seotud juhtude madalat esinemissagedust. Kuna kliiniline kogemus kaasuva patoloogiaga patsientidega on siiski piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel suurenenud eesnäärme, paralüütilise iileuse ja sellesarnaste seisunditega patsientidele.

Maksafunktsioon

Sageli, eriti ravi algul, on esinenud maksa aminotransferaaside ALAT ja ASAT aktiivsuse mööduvat asümptomaatilist tõusu. Tuleb rakendada ettevaatust ja määrata järelkontroll, kui patsientidel on ALAT ja/või ASAT tõusnud, esinevad maksakahjustuse sümptomid, esinevad eelnevalt piiratud maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning kui patsiente ravitakse potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega. Hepatiidi (ka hepatotsellulaarne, kolestaatiline või segatüüpi maksakahjustus) diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada.

Neutropeenia

Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb ükskõik mis põhjusel leukotsüütide ja/või neutrofiilide väike arv, kes saavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid, kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast haigusest, kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb hüpereosinofiilia või müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel on tavaliselt teatatud neutropeeniast (vt lõik 4.8).

Ravi katkestamine

Olansapiinravi järsul katkestamisel on harva ( 0,01 % ja < 0,1 %) teatatud ägedatest sümptomitest, nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.

QT-intervall

Kliinilistes uuringutes olansapiini saanud patsientidel esinesid aeg-ajalt (0,1% kuni 1%) kliiniliselt olulised QTc-intervalli pikenemised (Fridericia QT korrektsioon [QTcF] ≥ 500 millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kellel algväärtuseks oli QTcF < 500 msec), kuid olulist erinevust kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises võrreldes platseeboga ei olnud. Sellegipoolest tuleb olansapiini määramisel koos QTc-intervalli pikendavate ravimitega olla ettevaatlik, eriti eakate puhul ning patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pikenenud QT sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia, hüpokaleemia või hüpomagneseemia.

Trombemboolia

Aeg-ajalt (≥0,1% ja <1%) on teatatud olansapiinravi ja venoosse trombemboolia ajalisest seosest. Venoossete trombembooliate ja olansapiinravi kausaalset seost ei ole tõestatud. Siiski, kuna skisofreenia patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud riskifaktoreid, tuleb kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon, ning rakendada profülaktilisi meetmeid.

Üldine KNS toime

Olansapiini primaarsete KNS toimete tõttu tuleb rakendada ettevaatust, kui seda võetakse kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin avaldab in vitro dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide toimeid.

Krambid

Olansapiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on aeg-ajalt teatatud krampide esinemisest. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust.

Tardiivne düskineesia

Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin oli statistiliselt tunduvalt vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini pikaajalisel kasutamisel tardiivse düskineesia risk ning seetõttu tuleb tardiivse düskineesia sümptomite ilmnemisel olansapiinravi saaval patsiendil kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid võivad pärast ravi lõppu ajutiselt süveneda või isegi alles siis tekkida.

Posturaalne hüpotensioon

Olansapiini kliinilistes uuringutes täheldati eakatel harva posturaalset hüpotensiooni. Olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel soovitatakse perioodiliselt mõõta vererõhku.

Kardiaalne äkksurm

Olansapiini turuletulekujärgsetes aruannetes on teada antud kardiaalse äkksurma juhust olansapiini kasutavatel patsientidel. Retrospektiivses vaatlevas kohordiuuringus oli oletatav kardiaalse äkksurma risk olansapiinravi saavatel patsientidel ligikaudu kaks korda suurem kui antipsühhootikume mittekasutavatel patsientidel.Uuringus oli olansapiiniga seotud risk võrreldav ühendanalüüsi kaasatud atüüpiliste antipsühhootikumide riskiga.

Lapsed

Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks laste ja noorukite ravis. 13...17-aastaste patsientidega läbiviidud uuringutes täheldati mitmeid erinevaid kõrvaltoimeid, sealhulgas kehakaalu tõus, muutused metaboolsetes parameetrites ning prolaktiini taseme tõus (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Laktoos

Olanzapine Accord õhukese polümeerikattega tabletid sisaldavad laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Teiste ravimite võimalik mõju olansapiini toimele

Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta olansapiini farmakokineetikat.

CYP1A2 induktsioon

Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest kuni mõõdukat olansapiini kliirensi tõusu. Sellega ei kaasne tõenäoliselt olulisi kliinilisi tagajärgi, kuid soovitatav on patsiendi kliiniline jälgimine ning vajadusel võib suurendada olansapiini annust (vt lõik 4.2).

CYP1A2 pärssimine

On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini metabolismi. Olansapiini CMAX tõusis pärast fluvoksamiini manustamist naissoost mittesuitsetajatel keskmiselt 54% ja meessoost suitsetajatel 77% võrra. Olansapiini AUC tõusis keskmiselt vastavalt

52% ja 108% võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid nagu tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini väiksema algannuse kasutamist. Ravi alustamisel CYP1A2 inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.

Biosaadavuse vähenemine

Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50 kuni 60% võrra ning seda tuleks manustada vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.

Fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiinium, magneesium) ja tsimetidiini üksikannused ei mõjuta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.

Olansapiini võimalik mõju teiste ravimite toimele

Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide antagonistina.

Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 rada), varfariin (CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) ja diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).

Olansapiini manustamisel koos liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid.

Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast olansapiinravi alustamist samal ajal vajaks valproaadi annus korrigeerimist.

Üldine KNS toime

Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kes tarvitavad alkoholi või saavad ravimeid, mis võivad põhjustada kesknärvisüsteemi depressiooni.

Olansapiini samaaegne kasutamine parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõbe põdevatel ja dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

QTc-intervall

Olansapiini manustamisel koos ravimitega, mis teadaolevalt pikendavad QTc-intervalli, tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.4).

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Patsiente tuleb juhendada, et nad teavitaksid oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda ravi ajal olansapiiniga. Siiski peaks piiratud uuringute tõttu inimestel olansapiini raseduse ajal kasutama ainult juhul, kui oodatav kasu emale õigustab võimalikku riski lootele.

Raseduse esimeses kolmandikus antipsühhootikume (sh olansapiin) saanud vastsündinutel on suurem risk kõrvaltoimete tekkeks, k.a ekstrapüramidaalsete ja/või ärajätusümptomite esinemine, mille raskusaste ja kestus võivad pärast sünnitust olla erinevad. Teada on antud agiteeritusest, hüpertooniast, hüpotooniast, treemorist, somnolentsusest, respiratoorsest distressist või söömishäiretest. Seetõttu tuleb vastsündinuid hoolikalt jälgida.

Imetamine

Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et olansapiin eritub rinnapiima. Aine keskmine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli hinnanguliselt 1,8% ema olansapiini annusest (mg/kg). Patsientidele tuleb soovitada last mitte rinnaga toita, kui nad võtavad olansapiini.

Fertiilsus

Toime viljakusele on teadmata (vt lõik 5.3 Prekliinilised ohutusandmed).

Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise, kaasa arvatud autojuhtimise eest.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Täiskasvanud

Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud ≥ 1%-l patsientidest) teatatud kõrvaltoimeteks olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus, akatiisia, parkinsonism, leukopeenia, neutropeenia (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline hüpotensioon, antikolinergilised toimed, maksa aminotransferaaside aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline tõus (vt lõik 4.4), nahalööve, asteenia, väsimus, palavik, artralgia, leelisfosfataasi sisalduse suurenemine, suur gamma-glutamüültransferaasisisaldus, suur kusihappesisaldus, suur kreatiinfosfokinaasisisaldus ja tursed.

Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelis

Järgnevas tabelis on loetletud spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed ja laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage(≥ 1/10), sage

(≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000% kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Kõnehäired Rahutute jalgade sündroom

Südame häired

suurenemine meestel

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Asteenia

Väsimus

Tursed

Palavik

Uuringud

1. Kliiniliselt olulist kehakaalu suurenemist täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates. Lühiajalise ravi järel (mediaanse kestusega 47 päeva) esines kaalutõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust (kg) väga sageli (22,2%), ≥ 15% esialgsest kaalutõusust esines sageli (4,2%) ja ≥ 25% esines aeg-ajalt (0,8%). Pikaajalise ekspositsiooni puhul (vähemalt 48 nädalat) suurenes kehakaal

≥ 7%, ≥ 15% ja ≥ 25% esialgsega võrreldes väga sageli (vastavalt 64,4%, 31,7% ja 12,3%).

1. Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kellel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsiooni häiret.
2. Täheldati neil, kellel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme

(≥ 5,17...< 6,2 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l) oli väga sage.

1. Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid kõrgeks (≥ 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme (≥ 5,56...< 7 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 7 mmol/l) oli väga sage.
2. Täheldati neil, kellel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme

(≥ 1,69 mmol/l...< 2,26 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l) oli väga sage.

1. Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli arvuliselt kõrgem, kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes oluliselt sagedusest platseeborühmas. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes said haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid ekstrapüramidaalsündroome.
2. Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.
3. Kuni 12-nädalastes kliinilistes uuringutes ületas prolaktiinisisaldus plasmas normaalvahemiku ülemise piiri ligikaudu 30%-l olansapiinravi saavatest patsientidest, kellel oli prolaktiini algnäitaja normi piirides. Enamikul nendest patsientidest oli väärtuse suurenemine üldiselt kerge ja jäi normaalvahemiku kahekordsest ülemisest piirväärtusest allapoole.
4. Kõrvaltoime tehtud kindlaks kliinilistest uuringutest, kasutades olansapiini integreeritud andmebaasi.
5. Nagu on määratletud mõõdetud väärtuste alusel kliinilistes uuringutes, kasutades olansapiini integreeritud andmebaasi.

Kõrvaltoime tehtud kindlaks spontaansetest turuletulekujärgsetest aruannetest, kus esinemissagedus oli määratletud, kasutades olansapiini integreeritud andmebaasi.

Kõrvaltoime tehtud kindlaks spontaansetest turuletulekujärgsetest aruannetest, kus esinemissagedust hinnati 95% usaldusintervalli ülemisel piirväärtusel, kasutades olansapiini integreeritud andmebaasi.

Pikaajaline ekspositsioon (vähemalt 48 nädalat)

Patsientide osakaal, kellel esines soovimatuid kliiniliselt olulisi muutusi kehakaalu tõusus, glükoositasemetes, üld-/LDL/HDL kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, suurenes aja jooksul. Täiskasvanud patsientidel, kes läbisid 9...12-kuulise ravi, aeglustus keskmise vere glükoositaseme tõus pärast ligikaudu 6 kuu möödumist.

Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta

Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem suremus ja aju-veresoonkonna häirete esinemissagedus kui platseebo korral (vt lõik 4.4). Selles patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sageli kõrvaltoimetena ebakindlat kõnnakut ja kukkumisi. Sageli täheldati pneumooniat, kehatemperatuuri tõusu, letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja kusepidamatust.

Ravimite (dopamiini agonistid) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate patsientide kliinilises uuringus teatati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja hallutsinatsioonidest, sagedamini kui platseebo korral.

Ühes uuringus, milles jälgiti bipolaarse maniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja olansapiini kombineeritud ravi neutropeenia 4,1 %-list esinemissagedust; seda soodustavaks faktoriks võis olla valproaadi kõrge sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kehakaalu tõusu suuremat esinemissagedust (≥ 10%). Samuti teatati sageli kõnehäirest. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või divalproeksiga täheldati akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4%-l patsientidest vähemalt 7%-list kehakaalu tõusu, võrreldes ravi algusega. Seoses pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise olansapiinraviga bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9%-l patsientidest vähemalt 7%-list kehakaalu tõusu esialgsega võrreldes.

Lapsed

Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Kuigi noorukite ja täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid ei ole läbi viidud, võrreldi noorukite seas läbiviidud uuringute tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.

Järgnevas tabelis on loetletud kõrvaltoimed, millest on noortel patsientidel (vanuses 13...17 aastat) teatatud suurema sagedusega kui täiskasvanute seas või kõrvaltoimed, mis on registreeritud ainult noorukitega läbiviidud lühiajalistest uuringutest. Kliiniliselt oluline kehakaalu tõus (≥ 7%) esineb ilmselt sagedamini noorukite populatsioonis võrreldes vastavate ravi kestustega täiskasvanute seas. Kehakaalu tõusu ulatus ning kliiniliselt olulise kehakaalu tõusuga noorukieas patsientide osakaal oli pikaajalise ravi puhul (vähemalt 24 nädalat) suurem kui lühiajalise ravi puhul.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Loetletud esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10).

Ainevahetus- ja toitumishäired

Väga sage: Kehakaalu tõus, triglütseriidide taseme tõus, suurenenud söögiisu. Sage: Kolesteroolitaseme tõus.

Närvisüsteemi häired

Väga sage: Sedatsioon (sh: liigunisus, letargia, unisus).

Seedetrakti häired

Sage: Suukuivus.

Maksa ja sapiteede häired

Väga sage: Maksa aminotransferaaside aktiivsuse tõus (ALAT/ASAT; vt lõik 4.4).

Uuringud

Väga sage: Vähenenud üldbilirubiini tase, suurenenud GGT, prolaktiini sisalduse tõus plasmas.

Lühiajalise ravi järel (mediaanse kestusega 22 päeva) esines kehakaalu tõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust (kg) väga sageli (40,6%), ≥ 15% esialgsest kehakaalu tõusust esines sageli (7,1%) ja

≥ 25% esines sageli (2,5%). Pikaajalise ekspositsiooni puhul (vähemalt 24 nädalat) 89,4%-l suurenes kehakaal ≥ 7%, 55,3%-l suurenes kehakaal ≥ 15% -l ja 29,1%-l suurenes kehakaal ≥ 25%

Vaadeldi esialgselt normaalset taset tühja kõhu seisundis (< 1,016 mmol/l), mis tõusis kõrgele

(≥ 1,467 mmol/l) ja esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,016 mmol/l… 1,467 mmol/l) muutumist kõrgeks (≥ 1,467 mmol/l).

Muutusi esialgselt normaalse üldkolesterooli tasemetes tühja kõhu seisundis (< 4,39 mmol/l), mis tõusid kõrgele (≥ 5,17 mmol/l), täheldati sageli. Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 4,39...< 5,17 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 5,17 mmol/l) oli väga sage.

Prolaktiini sisalduse suurenemist plasmas registreeriti 47,4%-l noorukieas patsientidel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Nähud ja sümptomid

Üleannustamise väga sageli esinevateks (esinemissagedus > 10%) sümptomiteks on tahhükardia, agiteeritus/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani.

Teised meditsiiniliselt tähtsad üleannustamise tagajärjed on deliirium, krambid, kooma, võimalik maliigne neuroleptiline sündroom, hingamistegevuse pärssimine, aspiratsioon, vererõhu tõus või langus, südamearütmiad (< 2% üleannustamise juhtudest) ja südame- ning hingamistegevuse seiskumine. Letaalset lõpet on teatatud kuni 450 mg-lise akuutse üleannuse korral, kuid samuti on teatatud ellujäämisest koguni pärast ligikaudu 2 g olansapiini suukaudse ägeda üleannuse korral.

Ravi

Olansapiinil puudub spetsiifiline antidoot. Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav. Üleannustamise raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (nt maoloputus, aktiveeritud söe manustamine). On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab olansapiini suukaudset biosaadavust 50 kuni 60% võrra.

Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile, millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni toetamine. Mitte kasutada epinefriini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega sümpatomimeetikume, kuna beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike arütmiate

avastamiseks on vaja rakendada kardiovaskulaarset monitooringut. Pidev meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni, kuni patsient paraneb.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: psühholeptikumid, diasepiinid, oksasepiinid, tiasepiinid ja oksepiinid. ATC-kood: N05AH03.

Farmakodünaamilised toimed

Olansapiin on antipsühhootiline, maniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses.

Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk afiinsusi (Ki; < 100 nM) – serotoniini

1. HT2A/2C, 5HT, 5HT, dopamiini D, D, D, D, D, kolinergiliste muskariini M…M, alfa-1-adrenergiliste ja histamiini H1 retseptorite suhtes. Loomade käitumise uuringud olansapiiniga
2. on näidanud 5HT, dopamiini ja kolinergilist antagonismi kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga. Olansapiini korral esines suurem in vitro afiinsus serotoniini 5HT2 kui dopamiini D2 retseptorite suhtes ja suurem 5HT2 kui D2 aktiivsus in vivo. Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et olansapiin vähendab selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopamiinergiliste neuronite aktivatsiooni, omades samal ajal vaid ka nõrka toimet motoorse funktsiooniga seotud striataalsetele (A9) juhteteedele. Psühhoosivastast aktiivsust näitavas testis vähendas olansapiin tingitud vältimisreaktsiooni katalepsiat tekitavatest annustest väiksemates annustes, mis osutab motoorsetele kõrvaltoimetele. Erinevalt mõnest teisest antipsühhootilisest ainest tõstab olansapiin tundlikkust “anksiolüütilisele” testile.
3. Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuring tervetel vabatahtlikel näitas, et olansapiin hõivas rohkem 5HT2A kui dopamiini D2 retseptoreid. Lisaks eelnevale nähtus skisofreeniaga patsientide üksikfootonemissioon-kompuutertomograafi (SPECT) uuringukuvalt, et olansapiinravile alluvatel patsientidel esines madalam juttkeha D2 retseptorite hõivatus kui mõnele muule antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid olles võrreldav klosapiinile reageerivate patsientidega.

Kliiniline efektiivsus

Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdluspreparaadiga kontrollitud uuringust kahes, milles vaadeldi kokku rohkem kui 2900 positiivset ja negatiivset sümptomaatikat omavat skisofreeniahaiget, oli olansapiin seotud statistiliselt tunduvalt paremate tulemustega nii negatiivsete kui positiivsete sümptomite osas.

Rahvusvahelises topeltpimedas võrdlevas uuringus vaadeldi 1481 patsienti skisofreenia, skisoafektiivsete ning nendega seotud häiretega, kellel kaasnesid mitmesuguse raskusastmega depressiooni sümptomid (keskmine punktisumma enne ravi oli 16,6 Montgomery-Asbergi depressiooniskaala järgi); selle uuringu prospektiivne sekundaarne analüüs, mis hindas meeleolu punktisumma muutust ravi algusest kuni lõpuni, näitas olansapiini (-6,0) statistiliselt olulist paremust (p=0,001) haloperidooliga (-3,1) võrreldes.

Bipolaarse häire mania või segatüüpi episoodidega patsientidel näitas olansapiin mania sümptomaatika vähendamises 3 nädala jooksul paremat efektiivsust kui platseebo ja seminaatriumvalproaat (divalproeks). Samuti ilmnesid olansapiinil haloperidooliga võrreldavad efektiivsuse näitajad nendel patsientidel, kellel saabus mania ja depressiooni sümptomaatiline remissioon 6 ja 12 nädala jooksul. Kaasneva ravi uuringus patsientidega, keda oli ravitud vähemalt 2 nädala vältel liitiumi või valproaadiga, oli 10 mg olansapiini lisamise (kombinatsioonis liitiumi või valproaadiga) tulemuseks 6 nädala pärast mania sümptomaatika suurem vähenemine kui liitiumi või valproaadi monoteraapia korral.

12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodiga patsientidel, kes olid saavutanud remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes olansapiinil statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase tulemusnäitajana. Olansapiin ilmutas ka statistiliselt olulist eelist platseeboga võrreldes nii mania kui depressiooni retsidiveerumise vältimises.

Ühes teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning keda randomiseeriti seejärel kas ainult olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi vältimise esmases tulemusnäitajas (olansapiin 30,0%, liitium 38,3%; p=0,055).

18-kuulises kaasneva ravi uuringus mania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid stabiliseeritud olansapiini ja meeleolu stabiliseerijaga (liitiumi või valproaadiga), ei näidanud pikaajaline olansapiini kombinatsioon liitiumi või valproaadiga statistiliselt olulist paremust võrreldes liitiumi või valproaadi monoteraapiaga bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määrati vastavalt sündroomi (diagnostilistele) kriteeriumitele.

Lapsed

Kontrollitud efektiivsuse andmed noorukitega (vanuses 13...17 aastat) on piiratud skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse mania I häire (3 nädalat) lühiajaliste uuringutega, mis kaasas vähem kui

200 noorukit. Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ja ulatudes kuni 20 mg-ni ööpäevas. Olansapiinravi ajal tõusis noorukite kehakaal oluliselt rohkem, võrreldes täiskasvanutega. Muudatuste ulatus tühja kõhu puhuse üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini tasemetes (vt lõigud 4.4 ja 4.8) olid noorukitel suuremad, võrreldes täiskasvanutega. Puuduvad kontrollitud andmed tõhususe säilitamise osas või pikaajalise ohutuse kohta (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Teave pikaajalise ohutuse kohta on piiratud peamiselt avatud, kontrollimatute andmetega.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalse plasmakontsentratsiooni 5...8 tunni jooksul. Toit imendumist ei mõjuta. Absoluutset suukaudset biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.

Jaotumine

Olansapiini plasmavalkude seonduvus kontsentratsioonide vahemikus ligikaudu 7 kuni

1000 nanogrammi/ml oli ligikaudu 93%. Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happelise alfa-1- glükoproteiiniga.

Biotransformatsioon

Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv metaboliit on 10 N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja P450-CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele, kusjuures mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat farmakoloogilist aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt olansapiinilt.

Eritumine

Pärast suukaudset manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg tervetel inimestel vastavalt vanusele ja soole.

Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) oli võrreldes nooremate inimestega keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens oli aeglustunud

(17,5 versus 18,2 l/h). Eakatel võivad farmakokineetilised parameetrid varieeruda samades piirides

nagu noorematel inimestel. 44 skisofreeniahaigel (üle 65 aastasel) ei olnud annused 5...20 mg ööpäevas seotud ühegi märkimisväärse kõrvaltoimega.

Naistel oli meespatsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra pikenenud (36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/h). Siiski omab olansapiin

(5...20 mg) nii nais- (n=467) kui meespatsientidel (n=869) võrreldavat ohutusprofiili.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) ei ilmnenud tervete inimestega võrreldes mingit olulist erinevust keskmise eliminatsiooni poolväärtusaja (37,7 versus 32,4 tundi) ega kliirensi (21,2 versus 25,0 l/h) osas. Massi tasakaalu uuringust nähtus, et ligikaudu 57% radioaktiivselt märgistatud olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena.

Suitsetajad

Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg (39,3 h) pikenenud ja kliirens (18,0 l/h) vähenenud analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8 h ja 14,1 l/h).

Mittesuitsetajatel, võrreldes suitsetajatega (meestel ja naistel), oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/h).

Olansapiini plasmakliirens on eakatel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega.

Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat eurooplastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei ilmnenud mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud kolme populatsiooni vahel.

Lapsed

Noorukid (vanuses 13...17 aastat): Olansapiini farmakokineetika on noorukitel ja täiskasvanutel sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27% kõrgem. Demograafilised erinevused noorukite ja täiskasvanute vahel on madalam keskmine kehakaal ning noorukite seas esineb vähem suitsetajaid. Need faktorid põhjustavad tõenäoselt noorukitel täheldatud kõrgemat toimeaine ekspositsiooni.

Prekliinilised ohutusandmed

Akuutne (üksikannuse) toksilisus

Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele: hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kehakaalu tõus. Keskmine surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiired) ja 175 mg/kg (rotid). Koerad talusid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kehakaalu kg kohta, ilma et oleks esinenud surmajuhte. Kliinilisteks nähtudeks olid sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud hingamine, pupillide kitsenemine ja isutus. Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni 100 mg/kg kohta esile üleväsimust ning suuremad annused põhjustasid teadvuse häireid.

Korduvannuse toksilisus

Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, ilmnesid valdavate nähtudena KNS pärssumine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS pärssumisele arenes välja tolerantsus. Suurte annuste juures vähenesid kasvuparameetrid. Kõrgenenud prolaktiinisisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka massi vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.

Hematoloogiline toksilisus

Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, ja nende hulka kuulusid annusest sõltuv tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate

leukotsüütide arvu vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei avastatud. Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kg/ööpäevas (tsirkuleeriva olansapiini koguhulk [AUC] on 12 kuni 15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse), arenesid neutropeenia, trombotsütopeenia või aneemia, mis olid mööduvad. Tsütopeeniaga koertel ei avastatud kõrvaltoimeid luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.

Reproduktsioonitoksilisus

Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust. Innatsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning reproduktsiooni parameetreid mõjutasid rottidel annused 3 mg/kg (9-kordne inimese maksimaalne annus). Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengupeetust ning järglaste aktiivsuse ajutist langust.

Mutageensus

Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes katsetes, mille hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.

Kantserogeensus

Lähtudes uuringutulemustest hiirte ja rottidega järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Laktoosmonohüdraat

Mikrokristalliline tselluloos

Krospovidoon

Hüdroksüpropüültselluloos

Magneesiumstearaat

Tableti kate:

5 mg, 10 mg: Hüpromelloos (E464) Makrogool Titaandioksiid (E171) Polüsorbaat 80 (E433)

15 mg: Hüpromelloos (E464) Makrogool Titaandioksiid (E171)

Polüsorbaat 80 (E433)

Indigokarmiin alumiiniumlakk (E132)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

2 aastat

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Olanzapine Accord on pakendatud alumiinium/alumiinium blistrisse, milles on 15, 28, 30, 35, 56 või 70 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Accord Healthcare Limited Sage House, 319, Pinner Road, North Harrow, Middlesex, HA1 4HF,

Ühendkuningriik

MÜÜGILOA NUMBRID

Olanzapine Accord 5 mg: 695310

Olanzapine Accord 10 mg: 694910

Olanzapine Accord 15 mg: 695010

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.08.2010

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.06.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

November 2017