Olmesartan medoxomil sigillata - tabl 40mg n7; n10; n14; n28; n30; n56; n60; n84; n90; n98; n100 - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Olmesartan medoxomil Sigillata, 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olmesartan medoxomil Sigillata, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olmesartan medoxomil Sigillata, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olmesartan medoxomil Sigillata, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks 5 mg tablett sisaldab 5 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks 10 mg tablett sisaldab 10 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks 20 mg tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili. Üks 40 mg tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili. INN. Olmesartanum medoxomilum
Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat (vt lõik 4.4)
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1
3.RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett.
Olmesartan medoxomil Sigillata 5 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 5,5 mm, ühele küljele on pressitud „OL“ ja teisele küljele „5“. Olmesartan medoxomil Sigillata 10 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 6,5 mm, ühele küljele on pressitud „OL 10“.
Olmesartan medoxomil Sigillata 2 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 8,5 mm, ühele küljele on pressitud „OL 20“.
Olmesartan medoxomil Sigillata 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ovaalsed, kaksikkumerad, diameetriga 15x7 mm, ühele küljele on pressitud „OL 40“.
4.KLIINILISED ANDMED
4.1Näidustused
Essentsiaalne hüpertensioon.
4.2Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Täiskasvanud
Olmesartaanmedoksomiili soovitatav algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kellel selle annusega ei ole saavutatud küllaldast vererõhu langust, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada kuni optimaalse annuseni, mis on 20 mg ööpäevas. Kui vererõhku on vaja täiendavalt langetada, siis võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada maksimaalse annuseni 40 mg ööpäevas või lisada raviskeemi hüdroklorotiasiid.
Olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime saabub 2 nädala jooksul ravi algusest ja toime maksimum saabub 8 nädalat pärast ravi alustamist. Sellega tuleb arvestada, kui kavatsetakse muuta patsientide raviskeemi.
Patsiendi ravisoostumuse toetamiseks soovitatakse Olmesartan medoxomil Sigillata tablette võtta iga päev enam vähem samal ajal, koos toiduga või ilma, näiteks hommikusöögi ajal.
Eakad
Üldiselt ei ole eakatel patsientidel vaja annust kohandada (vt järgnevalt kirjeldatud annustamise soovitused neerukahjustusega patsientidele). Kui on vajalik annuse tiitrimine maksimaalse annuseni, 40 mg ööpäevas, siis tuleb vererõhku hoolikalt jälgida.
Neerukahjustus
Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens 20.. .60 ml/min) on olmesartaanmedoksomiili maksimaalne annus 20 mg üks kord ööpäevas, kuna suuremate annuste kasutamise kogemus selles patsientide rühmas on piiratud. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ei ole soovitatav olmesartaanmedoksomiili kasutada, sest kogemus selles patsientide rühmas on piiratud (vt lõigud 4.4, 5.2).
Maksakahj ustus
Kerge maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Mõõduka maksakahjustusega patsientidel on olmesartaanmedoksomiili soovituslik algannus 10 mg üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas. Maksahjustusega patsientidel, kes juba saavad diureetikume ja/või teisi kõrgvererõhutõve ravimeid, on soovitatav hoolikalt jälgida vererõhku ja neerufunktsiooni. Olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemused raske maksakahjustusega patsientidel puuduvad, seetõttu ei ole ravimi kasutamine selles patsientide rühmas soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada sapiteede obstruktsiooniga patsientidel (vt lõik 4.3).
Lapsed
Olmesartan medoxomil Sigillata’t ei soovitata kasutada alla
4.3Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
Sapiteede obstruktsioon (vt lõik 5.2).
Olmesartan medoxomil Sigillata samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Intravaskulaarse vedelikumahu langus
Patsientidel, kellel vedelikumaht ja/või naatriumisisaldus on vähenenud tugevatoimelise diureetikumravi, piiratud soolasisaldusega dieedi, kõhulahtisuse või oksendamise tõttu, võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimese annuse manustamist. Sellised seisundid tuleb korrigeerida enne olmesartaanmedoksomiili manustamist.
Muud
Patsientidel, kellel veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniin- angiotensiinaldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raske paispuudulikkuse või olemasoleva neeruhaiguse, sealhulgas neeruarteri stenoosi korral), on seda süsteemi mõjutavate teiste ravimite kasutamist seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse tekkega. Sarnaste toimete ilmnemise tõenäosust ei saa välistada angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamisel.
Renovaskulaarne hüpertensioon
Raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkerisk on suurenenud kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsat töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel, kes saavad raviks reniin- angiotensiin- aldosterooni süsteemi mõjutavaid ravimeid.
Neerukahjustus ja neerusiirdamine
Kasutades olmesartaanmedoksomiili neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel, on soovitatav perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ei soovitata olmesartaanmedoksomiili kasutada (vt lõigud 4.2, 5.2). Olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemused puuduvad hiljuti neerusiirdamise läbi teinud või lõppstaadiumis neerupuudulikkusega (st kreatiniini kliirens <12 ml/min) patsientidel.
Maksakahjustus
Raske maksakahjustusega patsientidel olmesartaanmedoksomiili kasutamise kogemus puudub, seetõttu ei ole ravimi kasutamine selles patsientide rühmas soovitatav (vt lõik 4.2 annustamise soovitused kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidele).
Hüperkaleemia
Enne
Hüperkaleemia peamised riskitegurid, millega tuleb arvestada, on järgmised:
-diabeet, neerukahjustus, vanus (> 70 aastat);
-kombineeritud ravi ühe või mitme
-kaasuvad seisundid, eriti dehüdratatsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, neerufunktsiooni halvenemine, neerufunktsiooni järsk halvenemine (nt infektsioonid), rakkude lagunemine (nt äge jäseme isheemia, rabdomüolüüs, ulatuslik trauma).
Riskirühma patsientidel soovitatakse seerumi kaaliumisisaldust hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).
Liitium
Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele ei soovitata olmesartaanmedoksomiili kombineerida liitiumiga (vt lõik 4.5).
Aordi- või mitraalklapi stenoos; obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Sarnaselt teistele vasodilataatoritele, tuleb aordi- või mitraalklapi stenoosiga või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsiente käsitleda erilise ettevaatusega.
Primaarne aldosteronism
Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad
Etnilised erinevused
Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele on olmesartaanmedoksomiili toime mustanahalistele patsientidele mõnevõrra nõrgem kui
Rasedus
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistidega peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks määratud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega otsekohe lõpetada ja
vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Muu
Sarnaselt kõigile teistele antihüpertensiivsetele ravimitele võib vererõhu liigne langus põhjustada müokardiinfarkti või insulti südame isheemiatõve või
See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasidefitsiidi või glükoosi- galaktoosi malabsorbtsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit tarvitada.
On tõendeid, et
4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoimete uuringuid on läbi viidud ainult täiskasvanutel.
Teiste ravimite toimed olmesartaanmedoksomiilile
Kaaliumipreparaadidja kaaliumi säästvad diureetikumid
Teiste
Teised antihüpertensiivsed ravimid
Samaaegsel manustamisel koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega võib olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime tugevneda.
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA)
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (sealhulgas atsetüülsalitsüülhape annuses >3 g päevas ja ka
Lisaks võib samaaegne ravi vähendada angiotensiin II retseptori antagonistide antihüpertensiivset toimet, mis vähendab osaliselt nende efektiivsust.
Muud ravimid
Pärast ravi antatsiidiga (alumiiniummagneesiumhüdroksiid) täheldati olmesartaani biosaadavuse mõõdukat vähenemist. Varfariini ja digoksiini samaaegne manustamine ei mõjutanud olmesartaani farmakokineetikat.
Olmesartaanmedoksomiili toime teistele ravimitele
Liitium
Liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide samaaegsel kasutamisel on täheldatud pöörduvat seerumi liitiumikontsentratsiooni ja toksilisuse tõusu. Seetõttu ei soovitata olmesartaanmedoksomiili manustada üheaegselt liitiumiga (vt lõik 4.4). Kui selline kombineeritud ravi on vajalik, siis soovitatakse liitiumisisaldust seerumis hoolikalt jälgida.
Muud ravimid
Spetsiifilistes kliinilistes uuringutes tervete vabatahtlikega on uuritud selliseid ravimeid nagu varfariin,
digoksiin, antatsiid (magneesiumalumiiniumhüdroksiid), hüdroklorotiasiid ja pravastatiin. Kliiniliselt, olulisi koostoimeid ei täheldatud ja olmesartaanmedoksomiil ise ei avaldanud olulist mõju varfariini farmakokineetikale ega farmakodünaamikale ega digoksiini farmakokineetikale.
In vitro olmesartaan ei avaldanud kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 ning see ei avaldanud üldse või avaldas minimaalset indutseerivat toimet roti tsütokroom P450 aktiivsusele. Seetõttu ei tehtud in vivo koostoimete uuringuid tsütokroom P450 teadaolevate inhibiitorite ja indutseerijatega ning ei ole oodata kliiniliselt olulisi koostoimeid olmesartaani ja ravimite vahel, mida metaboliseeritakse eespool nimetatud tsütokroom P450 ensüümide vahendusel.
Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et
4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Angiotensiin II retseptori antagoniste ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). Angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised tõendid teratogeensuse riski kohta pärast kokkupuudet angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega raseduse esimesel trimestril ei ole lõplikud, aga vähest riski suurenemist ei saa välistada. Kuna angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamise riskide kohta puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed, võivad sarnased riskid ilmneda ka teiste sama klassi ravimite kasutamisel.
Juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistidega peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele ravile teiste antihüpertensiivsete ravimitega, mille raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks tehtud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga.
Teadaolevalt on angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril inimesele fetotoksilise toimega (neerutalitluse häired, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ning neonataalse toksilise toimega (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia).
(vt lõik 5.3).
Kui angiotensiin II retseptori antagonisti on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav loote neerutalitlust ja koljut kontrollida ultraheliuuringul.
Imikud, kelle emad on kasutanud raseduse ajal angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Imetamine
Olmesartaan eritub lakteerivate rottide piima, kuid ei ole teada, kas olmesartaan eritub inimese rinnapiima. Kuna informatsioon olmesartaani kasutamise kohta imetamise ajal puudub, ei soovitata
Olmesartan medoxomil Sigillata’t kasutada ja eelistada tuleks alternatiivseid ravivõimalusi ravimitega, mille ohutusprofiili imetamise ajal on paremini uuritud, eriti kui rinnaga toidetav laps on vastsündinu või sündinud enneaegsena.
4.7Toime reaktsioonikiirusele
Toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Sõidukite juhtimisel või masinate käsitsemisel tuleb arvestada, et mõnikord võib antihüpertensiivset ravi saavatel patsientidel tekkida pearinglus või väsimus.
4.8Kõrvaltoimed
Turuletulekujärgne kogemus
Turuletulekujärgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest.
Need on esitatud organsüsteemide kaupa ja järjestatud vastavalt esinemissagedusele kasutades järgmist jaotust: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni <1/10);
harv (≥ 1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/ 10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Organsüsteemi klass |
Väga harv |
Vere ja lümfisüsteemi häired |
Trombotsütopeenia |
Ainevahetus- ja toitumishäired |
Hüperkaleemia |
Närvisüsteemi häired |
Pearinglus, peavalu |
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired |
Köha |
Seedetrakti häired |
Ülakõhuvalu, iiveldus, oksendamine |
Naha ja nahaaluskoe kahjustused |
Sügelus, eksanteem, lööve. |
|
Allergilised seisundid nagu angioneurootiline turse, |
|
allergiline dermatiit, näoturse ja urtikaaria |
Lihaskrambid, müalgia |
|
Neerude ja kuseteede häired |
Äge neerukahjustus ja neerupuudulikkus (vt ka |
|
„Uuringud“ |
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid |
Asteenilised seisundid, nagu väsimus, jõuetus, |
|
letargia ja üldine halb enesetunne |
Uuringud |
Kõrvalekalded neerufunktsiooni näitajates nagu |
|
suurenenud vere kreatiniini- ja uureasisaldus |
|
Maksaensüümide aktiivsuse tõus |
Üksikjuhtudel on teatatud rabdomüolüüsist, millel oli ajaline seos angiotensiin II retseptori antagonistide manustamisega. Põhjuslikku seost ei ole siiski tuvastatud.
Kliinilised uuringud
Topeltpimedates platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli raviga seotud kõrvaltoimete üldine esinemissagedus 42,4% olmesartaanmedoksomiili ja 40,9% platseebo puhul.
Platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli ainsaks kindlalt ravimiga seotud kõrvalnähuks pearinglus (esinemissagedus 2,5% olmesartaanmedoksomiili ja 0,9% platseebo puhul).
Pikaajalise
vastavast esinemissagedusest platseeborühmas. Need on esitatud organsüsteemide kaupa ja vastavalt esinemissagedusele, kasutades eelnevalt kirjeldatud jaotusi:
Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus
Südame ja veresoonte häired
Harv: hüpotensioon
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: bronhiit, köha, farüngiit, riniit
Seedetrakti häired:
Sage: kõhuvalu, kõhulahtisus, düspepsia, gastroenteriit, iiveldus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: artriit, seljavalu, skeletivalu
Neerude ja kuseteede häired
Sage: hematuuria, kuseteede infektsioonid
Üldised häiredja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: valu rindkeres, jõuetus, gripilaadsed sümptomid, perifeersed tursed, valu
Laboratoorsed näitajad
Platseebokontrolliga monoteraapia uuringutes oli olmesartaanmedoksomiili puhul platseeboga võrreldes mõnevõrra suurenenud hüpertriglütserideemia esinemissagedus (2,0% versus 1,1%) ja tõusnud kreatiniinfosfokinaasi tase(1,3% versus 0,7%)
Kõigis olmesartaanmedoksomiiliga läbi viidud (kaasa arvatud platseebokontrollita uuringud) kliinilistes uuringutes täheldati järgmisi laboratoorsete näitajate kõrvalekaldeid sõltumata põhjuslikust seosest või esinemissagedusest platseeborühmas.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, hüpertriglütserideemia, hüperurikeemia Harv: hüperkaleemia
Maksa ja sapiteede häired
Sage: maksaensüümide aktiivsuse tõus
Lisateave patsientide erirühmade kohta
Eakatel patsientidel on hüpotensiooni esinemissagedus veidi suurem, olles sageduse „harv” asemel sagedusega
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9Üleannustamine
Andmed üleannustamise kohta inimesel on piiratud. Kõige tõenäolisem üleannustamise kõrvaltoime on hüpotensioon. Üleannustamise korral tuleb patsienti hoolikalt jälgida, ravi peaks olema sümptomaatiline ja toetav.
Puuduvad andmed olmesartaani dialüüsitavuse kohta.
5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: Angiotensiin II antagonistid
Olmesartaanmedoksomiil on tugevatoimeline, suu kaudu manustatav selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT1) antagonist. Eeldatavalt blokeerib see kõik angiotensiini vahendatud toimed (AT1) retseptoril sõltumata angiotensiin II allikast või sünteesiteest. Angiotensiin II (AT1) retseptori selektiivne antagonism viib plasma reniinitaseme ning angiotensiin I ja II taseme tõusuni ning aldosteroonitaseme mõningase vähenemiseni plasmas.
Angiotensiin II on
Hüpertensiooni korral tekitab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva ja kauakestva arteriaalse vererõhu languse. Siiani puuduvad tõendid esimese annuse järgse hüpotensiooni tekkimisest, tahhüfülaksiast pikaajalise ravi käigus ning tagasilöögiefektina tekkinud vererõhu tõusust pärast ravi katkestamist.
Olmesartaanmedoksomiili annustamine üks kord päevas annab efektiivse ja ühtlase vererõhu languse 24 tunniks. Sama päevase koguannuse juures andis üks kord päevas manustamine sarnase vererõhu languse nagu kaks korda päevas manustamine.
Pideva raviga saavutatakse maksimaalne vererõhu langus 8 nädalat pärast ravi alustamist, kuigi oluline osa vererõhku langetavast toimest ilmneb juba pärast
Olmesartaani mõju suremusele ja haigestumusele ei ole veel teada.
Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET ehk ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial ja VA
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile
5.2Farmakokineetilised omadused
Imendumine ja jaotumine
Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktist imendumise kestel muudetakse see soole limaskestas ja portaalveres esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks - olmesartaaniks.
Plasmas või ekskreetides ei ole tuvastatud intaktset olmesartaanmedoksomiili ega intaktset külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tabletivormil oli 25,6%.
Olmesartaani keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas (Cmax)saabub ligikaudu 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioon suureneb lineaarselt, kui manustatakse suurenevaid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni ligikaudu 80 mg.
Toidu mõju olmesartaani biosaadavusele oli minimaalne ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili
manustada koos toiduga või ilma.
Olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi erinevusi sugude vahel.
Olmesartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt tõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate ulatuslikult plasmavalkudega seonduvate ravimitega on madal (mida kinnitab kliiniliselt oluliste koostoimete puudumine varfariiniga). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset annustamist on väike (16...29 l).
Metabolism ja eritumine
Plasma üldkliirens oli üldjuhul 1,3 l/h (CV, 19%) ning see oli suhteliselt aeglane võrreldes maksa verevooluga (ligikaudu 90 l/h). Pärast
Olmesartaani enterohepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Kuna suur osa olmesartaani eritatakse sapiga, on vastunäidustatud selle kasutamine sapiteede sulguse korral (vt lõik 4.3).
Olmesartaani terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast mitmekordset suukaudset manustamist varieerus 10 ja 15 tunni vahel. Püsiseisund saabus mõne esimese annuse järgselt ja pärast
Farmakokineetika erinevates patsiendiruhmades
Eakad
Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel (vanuses 65...75 aastat) suurenes tasakaaluoleku AUC ligikaudu 35% ja väga eakatel patsientidel (vanuses > 75 aastat) ligikaudu 44% võrreldes noorema vanuserühmaga. See võib vähemalt osaliselt olla seotud neerufunktsiooni keskmise langusega antud patsientide rühmas.
Neerukahjustus
Neerukahjustusega patsientidel suurenes tasakaaluoleku AUC kerge, mõõduka ja raske neerukahjustuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrreldes tervete kontrollrühmaisikutega (vt lõigud 4.2, 4.4).
Maksakahjustus
Pärast ühekordse annuse suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% kõrgemad võrreldes neile vastavate tervete kontrollrühma isikutega. Kaks tundi pärast annuse manustamist oli olmesartaani seondumata fraktsioon tervetel isikutel ning kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Olmesartaani AUC oli pärast korduvat manustamist mõõduka maksakahjustusega patsientidele ligikaudu 65% kõrgem kui tervetel kontrollrühma isikutel. Olmesartaani keskmised Cmax väärtused olid maksakahjustusega patsientidel ja tervetel isikutel sarnased.
Olmesartaanmedoksomiili ei ole hinnatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.2, 4.4).
5.3Prekliinilised ohutusandmed
Kroonilise toksilisuse uuringutes rottide ja koertega ilmnesid olmesartaanmedoksomiilil teistele AT1 retseptori antagonistidele ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritele sarnased toimed: uurea- (BUN) ja kreatiniinisisalduse tõus veres (AT1 retseptorite blokeerimisest põhjustatud neerude funktsionaalsete muutuste tõttu), südame kaalulangus, punavere näitajate langus (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit), histoloogilised viited neerukahjustusele (neeruepiteeli regeneratiivsed kahjustused, basaalmembraani paksenemine, tuubulite laienemine). Need olmesartaanmedoksomiili farmakoloogilisest toimest tingitud kõrvaltoimed on ilmnenud ka teiste AT1 retseptori antagonistide ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega tehtud prekliinilistes uuringutes ning neid saab vähendada
naatriumkloriidi samaaegse suukaudse manustamisega.
Mõlema liigi puhul täheldati reniini suurenenud aktiivsust plasmas ja neerude jukstaglomerulaar- rakkude hüpertroofiat/hüperplaasiat. Nendel angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritele ja teistele AT1 retseptori antagonistidele iseloomulikel muutustel ei näi olevat kliinilist tähendust.
Sarnaselt teistele AT1 retseptori antagonistidele suurendas olmesartaanmedoksomiil kromosoomikatkestuste esinemissagedust in vitro rakukultuurides. Mitmes in vivo uuringus, kus olmesartaanmedoksomiili kasutati väga suurtes suukaudsetes annustes (kuni 2000 mg/kg), ei täheldatud sarnaseid toimeid. Võrdlevate genotoksilisuse uuringute üldised andmed näitavad, et on väga ebatõenäoline, et kliinilisel kasutamisel olmesartaan omaks genotoksilist toimet.
Olmesartaanmedoksomiil ei olnud kartsinogeenne ei rottidega tehtud
Rottidega tehtud reproduktiivsuse uuringutes ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil viljakust ja ei leitud tõendeid teratogeense toime kohta. Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele vähenes järglaste elulemus pärast kokkupuudet olmesartaanmedoksomiiliga ning pärast emasloomade kokkupuudet ravimiga tiinuse hilises faasis ja laktatsiooni ajal täheldati neeruvaagna laienemist. Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele ühenditele on näidatud, et olmesartaanmedoksomiil on tiinetele küülikutele toksilisem kui tiinetele rottidele, samas puudusid viited fetotoksilistele toimetele.
6.FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu:
Mikrokristalliline tselluloos Laktoosmonohüdraat Hüdroksüpropüültselluloos Väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Titaandioksiid (E 171)
Hüpromelloos 6cP
Laktoosmonohüdraat
Makrogool 3350
Triatsetiin
6.2Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3Kõlblikkusaeg
2 aastat.
6.4Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5Pakendi iseloomustus ja sisu
Alumiinium/alumiinium blisterpakend.
Pakendis 7, 10, 14, 28, 30, 56, 60, 84, 90, 98 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
7.MÜÜGILOA HOIDJA
Sigillata Ltd
Suite 23, Park Royal House, 23 Park Royal Rd London, NW10 7JH
Ühendkuningriik
8.MÜÜGILOA NUMBRID
5 mg: 841114
10 mg: 841214
20 mg: 841314
40 mg: 841014
9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.03.2014
10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Juuni 2015