Olpressor
Artikli sisukord
Olpressor
Olpressor kuulub angiotensiin II retseptori antagonistideks nimetatavate ravimite rühma.
Olpressor
PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE
Olpressor, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid Olpressor, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid Olpressor, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olmesartaanmedoksomiil
Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte.
- Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
- Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
- Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased.
- Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
Infolehes antakse ülevaade:
1. Mis ravim on Olpressor ja milleks seda kasutatakse
2. Mida on vaja teada enne Olpressor´i võtmist
3. Kuidas Olpressor´it võtta
4. Võimalikud kõrvaltoimed
5. Kuidas Olpressor´it säilitada
6. Lisainfo
1. MIS RAVIM ON OLPRESSOR JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE
Olpressor kuulub angiotensiin II retseptori antagonistideks nimetatavate ravimite rühma. Need laiendavad veresooni, mis muudab teie südamele lihtsamaks vere pumpamise läbi veresoonte.
Olpressor´i tablette kasutatakse kõrgvererõhutõve (hüpertensiooni) raviks.
2. MIDA ON VAJA TEADA ENNE OLPRESSOR´i VÕTMIST
Ärge võtke OLPRESSOR´it
• kui te olete allergiline (ülitundlik) olmesartaanmedoksomiili või Olpressor´i mõne koostisosa suhtes (vt lõik 6 ja lõik 2 lõpp);
• kui teil esineb biliaarne obstruktsioon (probleem sapi väljavooluga sapipõiest);
• kui te olete rohkem kui 3 kuud rase. (Samuti on parem vältida Olpressor´it raseduse varases staadiumis – vt lõik „Rasedus“.)
Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Olpressor
Enne Olpressor´i võtmist rääkige oma arstile:
• kui teil on südame-, maksa- või neeruprobleemid,
• kui teil oli hiljuti neerusiirdamine;
• kui te saate hemodialüüsi;
• kui te oksendate, olete hiljuti oksendanud või on teil kõhulahtisus;
• kui teil on neerupealiste haigus (Conni tõbi – hüperladosteronism);
• kui teil on suurenenud kaaliumisisaldus veres.
Peate rääkima oma arstile, kui arvate, et olete rase (või võite jääda rasedaks).Olpressor´it ei soovitata kasutada raseduse varases staadiumis ja seda ei tohi kasutada, kui olete üle 3 kuu rase, sest see võib selles staadiumis kasutamisel põhjustada raskeid kahjustusi teie lapsele (vt lõik „Rasedus“).
Võtmine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa arvatud taimseid ravimeid ja ilma retseptita ostetud ravimeid. Olpressor võib mõjutada seda, kuidas mõned teised ravimid toimivad ja mõned ravimid võivad mõjutada Olpressor´it
• kaaliumilisandid, kaaliumi sisaldavaid soolaasendajad;
• organismist vett välja ajavad tabletid (diureetikumid);
• hepariin (verd vedeldav ravim);
• liitium (mania või depressiooni raviks);
• mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVRid) valu ja põletiku raviks;
• muud ravimid, mis langetavad vererõhku,
• teatud seedehäirete ravimid (antatsiidid).
Olpressor’i võtmine koos toidu ja joogiga
Toidul puudub mõju olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetavale toimele. Olpressor’it tuleb võtta iga päev samal ajal (nt hommikusöögi ajal) koos klaasi veega.
Rasedus ja imetamine
Rasedus
Peate rääkima oma arstile, kui arvate, et olete rase (või võite jääda rasedaks). Tavaliselt soovitab teie arst teil lõpetada Olpressor´i kasutamise kohe, kui rasestute või saate teada, et olete rase ja soovitab teil võtta muud ravimit. Olpressor´it ei soovitata kasutada raseduse varases staadiumis ja seda ei tohi kasutada, kui olete üle 3 kuu rase, sest see võib põhjustada raskeid kahjustusi teie lapsele pärast kolmandat raseduskuud.
Imetamine
Öelge oma arstile, kui toidate last rinnaga või plaanite seda teha. Olpressor’it ei ole soovitatav imetavatele emadele ja teie arst võib teile valida muu ravimi, kui soovite last imetada, eriti vastsündinueas või kui laps sündis enneaegsena.
Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Ei ole tõenäoline, et Olpressor halvendaks teie võimet juhtida autot või töötada masinatega. Siiski võivad kõrge vererõhu ravimise ajal vahel esineda uimasus või väsimus, eriti ravi alguses või annuse suurendamisel. Kui märkate selliseid toimeid, küsige oma arsti käest nõu, kui juhite autot või töötate masinatega.
Oluline teave mõningate Olpressor koostisainete suhtes
See ravim sisaldab laktoosi. Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate enne ravimi kasutamist konsulteerima arstiga.
3. KUIDAS OLPRESSOR’it VÕTTA
Võtke Olpressor´it alati täpselt nii, nagu arst on teile öelnud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arstiga.
Soovitatav on Olpressor´it võtta iga päev umbes samal ajal koos toiduga või ilma, näiteks hommikusöögi ajal.
Täiskasvanud Olpressor´i soovitatav algannus on 10 mg üks kord päevas. Patsientidel, kelle vererõhk ei ole selle annusega adekvaatselt kontrollitud, võib Olpressor´i annust suurendada 20 mg-ni üks kord päevas optimaalse annusena. Kui on vajalik veelgi suurem vererõhu langetamine, võib annust suurendada
maksimaalselt 40 mg-ni või lisada hüdroklorotiasiidravi. Ravi tuleb kohandada vererõhu vastuse järgi.
Hüpertensioonivastane toime saavutatakse 2…8 nädala jooksul pärast ravi algust.
Kasutamine eakatel patsientidel
Eakatel patsientidel ei ole vaja esialgset annust kohandada.
Kasutamine neerufunktsiooni häire korral Maksimaalne annus kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel on 20 mg Olpressor´it üks kord päevas piiratud kogemuse tõttu suuremate annustega selles patsientide rühmas. Raske neerukahjustusega patsientidel ei soovitata seda ravimit kasutada.
Kasutamine maksafunktsiooni häire korral Kerge maksakahjustusega patsientidel ei ole esialgset annust vaja kohandada. Mõõduka maksakahjustusega patsientidel soovitatakse algannust 10 mg üks kord päevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord päevas. Raske maksakahjustusega patsientidel ei soovitata seda ravimit kasutada.
Olpressor´it ei tohi kasutada biliaarse obstruktsiooniga patsientidel (vt lõik 2 „Ärge võtke Olpressor´it)
Lapsed ja noorukid
Olpressor´it ei soovitata kasutada alla 18-aastastel lastel.
Kasutamine mustanahalistel patsientidel
Olpressor´i hüpertensioonivastane toime on väiksem mustanahalistel kui teisest rassist patsientidel.
Seetõttu tuleb selle ravimi annust kohandada ja kaasnev ravi võib mustanahalistel patsientidel olla
sagedamini vajalik vererõhu kontrollimiseks.
Kui te võtate Olpressor´it rohkem kui ette nähtud
Kui te olete (või keegi teine on) võtnud liiga palju tablette, pöörduge lähema haigla erakorralise meditsiini osakonda või rääkige sellest kohe oma arstile. Kõige tõenäolisem üleannustamise toime on madal vererõhk. Kui esineb väljendunud madal vererõhk (võivad esineda sellised sümptomid nagu pearinglus või minestamine), võib abi olla pikali heitmisest ja jalgade kõrgemale tõstmisest. Kui siiski sümptomid on rasked, võtke palun see infoleht, allesjäänud tabletid ja nende karp haiglasse või arsti juurde kaasa, et arst teaks, milliseid tablette te kasutasite.
Kui te unustate Olpressor´it võtta
On tähtis, et võtaksite ravimit iga päev. Kui te siiski unustate ühe või rohkeim annuseid võtta, tehke seda niipea, kui see teile meenub ja seejärel jätkake tavapärase graafikuga. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.
Kui te lõpetate Olpressor´i võtmise
Rääkige alati oma arstiga, kui soovite lõpetada selle ravimi võtmise. Isegi kui tunnete end hästi, võib olla vajalik selle ravimi võtmise jätkamine.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
4. VÕIMALIKUD KÕRVALTOIMED
Nagu kõik ravimid, võib ka Olpressor põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
• Lõpetage tablettide võtmine ja teatage kohe oma arstile, kui märkate järgmiste seisundite tekkimist: allergiline reaktsioon, mille sümptomite hulka kuuluvad näo, huulte, suu, keele, silmade või kurgu raske turse. See esineb väga harva (vähem kui 1 kasutajal 10 000-st), kuid seda peab ravima kohe, tavaliselt haiglas.
• Madal vererõhk, mis põhjustab pearinglust või minestamist. Selle tekkimisel peate pöörduma arsti poole ja pikali heitma.
Muud võimalikud kõrvaltoimed
Sage (1…10 kasutajal 100-st):
• pearinglus,
• iiveldus,
• seedehäired, kõhulahtisus, kõhuvalu, gastroenteriit,
• väsimus,
• kurguvalu,
• nohu või ninakinnisus,
• bronhiit (hingamisteede põletik),
• gripitaolised sümptomid,
• köha,
• valu rinnus, seljas, luudes või liigestes,
• kuseteede infektsioon,
• hüppeliigeste turse,
• veri uriinis.
On täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja nende hulka kuuluvad:
• suurenenud rasvasisaldus (hüpertriglütserideemia);
• suurenenud kusihappesisaldus (hüperurikeemia);
• maksa- ja lihastalitluse testide tulemuste tõus.
Aeg-ajalt (1…10 kasutajal 1000-st):
• vertiigo,
• nahalööve,
• stenokardia (valu või ebamugavustunne rinnus).
Harv (1…10 kasutajal 10 000-st):
• kaaliumitaseme tõus (hüperkaleemia).
Väga harv (vähem kui 1 kasutajal 10 000-st): • oksendamine,
• peavalu,
• lihaskrambid ja lihasvalu,
• verevalumid,
• neeruprobleemid,
• nõrkus,
• energiapuudus,
• halb enesetunne,
• on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi, sealhulgas neerufunktsiooni testide väärtuste suurenemist.
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
5. KUIDAS OLPRESSOR´ it SÄILITADA
Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
Ärge kasutage Olpressor´it pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.
Hoida temperatuuril kuni 30 °C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.
6. LISAINFO
Mida Olpressor sisaldab
Toimeaine on olmesartaanmedoksomiil.
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10mg, 20 mg, 40mg olmesartaanmedoksomiili.
Abiained on:
Tableti sisus: laktoosmonohüdraat (vt lõik 2 lisateabe saamiseks laktoosi kohta), mikrokristalne
tselluloos, väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos, kolloidne veevaba ränidioksiid, steariinhape.
Tableti kattes: hüpromelloos, hüdroksüpropüültselluloos, makrogool 400, titaandioksiid (E171), talk.
Kuidas Olpressor välja näeb ja pakendi sisu
Olpressor, 10 mg on valged, ümmargused, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühele küljele on pressitud „10“.
Olpressor, 20 mg on valged, ümmargused, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühele küljele on pressitud „20“.
Olpressor, 40 mg on valged, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühele küljele on pressitud „40“.
Alumiinium/alumiiniumblistrid, mis sisaldavad 7, 14, 28, 30, 56, 60, 98, 100, 280 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja Sandoz d.d Verovskova 57 SI-1000 Ljubljana Sloveenia
Tootjad Lek Pharmaceuticals d.d. Verovskova 57 SI-1526 Ljubljana Sloveenia
Salutas Pharma GmbH Otto-von-Guericke-Allee 1 39179 Barleben Saksamaa
Salutas Pharma GmbH Dieselstrasse 5 70839 Gerlingen Saksamaa
Lek Pharmaceuticals d.d.
Trimlini 2D SI-9220 Lendava Sloveenia
Lek SA Ul Podlipie 16 95-010 Strykow Poola
Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole:
Sandoz d.d. Eesti filiaal Pärnu mnt 105 11312-Tallinn Tel.: 6652400
Infoleht on viimati kooskõlastatud aprillis 2010.
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Olpressor, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid Olpressor, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid Olpressor, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Olpressor, 10 mg:
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg olmesartaanmedoksomiili.
Abiaine(d): 55,525 mg laktoosmonohüdraati.
Olpressor, 20 mg:
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili.
Abiaine(d): 47,25 mg laktoosmonohüdraati.
Olpressor, 40 mg:
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili.
Abiaine(d): sisaldab 94,5 mg laktoosmonohüdraati.
INN. Olmesartanum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett
Olpressor, 10 mg:
Valge, ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud
„10“.
Olpressor, 20 mg:
Valge, ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud
„20“.
Olpressor, 40 mg:
Valge, ovaalne, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud „40“.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Essentsiaalne hüpertensioon.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud
Olmesartaanmedoksomiili soovitatav algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kelle vererõhk ei ole selle annusega adekvaatselt kontrollitud, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada 20 mg-ni üks kord ööpäevas, optimaalse annusena. Kui on vajalik veelgi suurem vererõhu langetamine, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada maksimaalselt 40 mg-ni või lisada hüdroklorotiasiidravi.
Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivne toime on täheldatav 2 nädalat pärast ravi alustamist ja maksimaalselt 8 nädala pärast. Seda tuleb meeles pidada, kui kaalutakse annustamisrežiimi muutmist.
Ravirežiimi järgimise kaasa aitamiseks soovitatakse Olpressor’it võtta umbes iga päev samal ajal koos toiduga või ilma, näiteks hommikusöögi ajal.
Eakad patsiendid
Eakatel patsientidel ei ole tavaliselt vaja annust kohandada (vt allpool annustamissoovitusi neerukahjustusega patsientidel). Kui on vajalik annuse suurendamine maksimaalse annuseni 40 mg päevas, tuleb jälgida vererõhku.
Neerukahjustus
Maksimaalne annus kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens 20…60 ml/min) on 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord päevas piiratud kogemuse tõttu suuremate annustega selles patsientide rühmas. Olmesartaanmedoksomiili kasutamine raske neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ei ole soovitatav, sest kogemus selles patsientide rühmas on piiratud (vt lõigud 4.4, 5.2).
Maksakahjustus
Kerge maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik. Mõõduka maksakahjustusega patsientidel soovitatakse algannust 10 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord päevas. Maksakahjustusega patsientidel, kes juba saavad diureetikume ja/või muid antihüpertensiivseid ravimeid, soovitatakse tähelepanelikult jälgida vererõhku ja neerufunktsiooni. Puudub kogemus olmesartaanmedoksomiili kasutamise kohta raske maksakahjustusega patsientidel, seepärast ei soovitata ravimit selles patsientide rühmas kasutada (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada biliaarse obstruktsiooniga patsientidel (vt lõik 4.3).
Lapsed ja noorukid
Olpressor´it ei soovitata kasutada alla 18-aastastele lastel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.
4.3 Vastunäidustused
• Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).
• Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
• Biliaarne obstruktsioon (vt lõik 5.2).
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Intravaskulaarse veremahu vähenemine
Sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimest annust, võib tekkida patsientidel, kellel on veremaht ja/või naatriumisisaldus vähenenud intensiivse diureetikumravi, soola piirava dieedi, kõhulahtisuse või oksendamise tagajärjel. Sellised seisundid tuleb enne olmesartaanmedoksomiili manustamist korrigeerida.
Muud seisundid, millega kaasneb reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi stimulatsioon
Patsientidel, kelle veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniini-angiotensiinialdosterooni süsteemi aktiivsusest (nt raske kongestiivse südamepuudulikkusega või neeruhaigusega patsiendid, sealhulgas neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi teiste seda süsteemi mõjustavate ravimitega seotud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse tekkega. Sarnaste toimete esinemise võimalust ei saa välistada angiotensiin II retseptori antagonistidega.
Renovaskulaarne hüpertensioon
Kui kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ühte töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsiente ravitakse reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimiga, esineb risk raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks.
Neerukahjustus ja neerutransplantatsioon
Olmesartaanmedoksomiili kasutamisel neerukahjustusega patsientidel soovitatakse perioodiliselt kontrollida kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust seerumis. Olmesartaanmedoksomiili kasutamine ei ole soovitatav raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) patsientidel (vt lõigud 4.2, 5.2). Puudub kogemus olmesartaanmedoksomiili manustamise kohta äsjase neerutransplantaadiga patsientidel ja neeruhaiguse lõppstaadiumiga (st kreatiniini kliirens < 12 ml/min) patsientidel.
Maksakahjustus
Puudub kogemus raske maksakahjustusega patsientidel ja seepärast ei soovitata olmesartaanmedoksomiili selles patsientide rühmas kasutada (vt lõik 4.2 annustamissoovitusi kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidele).
Hüperkaleemia
Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat.
Selle fataalseks osutuda võiv risk on suurenenud eakatel, neerupuudulikkusega ja suhkurtõvega patsientidel, nendel, keda ravitakse sama ajal teiste ravimitega, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust ja/või kaasuvate haigustega patsientidel.
Enne reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite samaaegset kasutamist tuleb hinnata kasu-riski suhet ja kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi.
Peamised hüperkaleemia riskitegurid on:.
• Suhkurtõbi, neerukahjustus, vanus (> 70 aasta).
• Kombinatsioon ühe või enama ravimiga, mis mõjutavad reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi, ja/või kaaliumilisanditega. Mõned ravimid või ravimite klassid võivad provotseerida hüperkaleemiat: kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumi säästvad diureetikumid, AKE inhibiitorid, angiotensiin II retseptorite antagonistid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (sealhulgas selektiivsed COX-2 inhibiitorid), hepariin, immunosupressandid, nagu tsüklosporiin või takroliimus, trimetoprim.
• Kaasuvad sündmused, eriti dehüdratsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, neerufunktsiooni halvenemine, neerude seisundi äkiline halvenemine (nt nakkushaigus), rakkude lüüs (nt äge jäseme isheemia, rabdomüolüüs, ulatuslik trauma).
Riskipatsientidel soovitatakse tähelepanelikult jälgida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).
Liitium
Nagu teiste angiotensiin II retseptori antagonistide puhul, ei soovitata liitiumi ja olmesartaanmedoksomiili kombinatsiooni (vt lõik 4.5).
Aordi- või mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu teistegi vasodilataatorite puhul, tuleb eriti ettevaatlik olla patsientidel, kellel esineb aordi- või mitraalklapi stenoos või obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia.
Primaarne aldosteronism
Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt hüpertensioonivastastele ravimitele, mis toimivad reniini-angiotensiini süsteemi pärssivalt. Seetõttu ei soovitata sellistel patsientidel olmesartaanmedoksomiili kasutada.
Etnilised erinevused
Nagu teiste angiotensiin II antagonistide puhul, on ka olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime mõnevõrra nõrgem mustanahalistel kui teist rassi patsientidel, mis on võib-olla tingitud madala reniinitaseme suuremast levimusest mustanahalises hüpertensiivses populatsioonis.
Rasedus
Ravi angiotensiin II antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui ravi angiotensiin II antagonistidega ei ole äärmiselt vajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on raseduse ajal kasutamise jaoks kindlaks määratud ohutusprofiil. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II antagonistidega kohe lõpetada ja vajaduse korral alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Muu
Nagu kõigi antihüpertensiivsete ravimite puhul, võib liigne vererõhu langus südame isheemiatõve või isheemilise tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel põhjustada müokardiinfarkti või insulti.
Hoiatused seoses ravimi abiainetega
See ravim sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasi defitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit kasutada.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Kaaliumilisandid ja kaaliumi säästvad diureetikumid
Kogemuste alusel teiste reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega võib samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või muude seerumi kaaliumisisaldust suurendavate ravimite (nt hepariin) samaaegne kasutamine suurendada seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4). Seetõttu ei ole selline kooskasutamine soovitatav.
Muud antihüpertensiivsed ravimid
Koosmanustamisel teiste hüpertensioonivastaste ravimitega võib olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime tugevneda.
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVR)
MSPVR-id (sealhulgas atsetüülsalitsüülhape annustes > 3 g päevas ja samuti COX-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistid võivad toimida sünergistlikult, vähendades glomerulaarfiltratsiooni. MSPVR-ide ja angiotensiin II antagonistide samaaegse kasutamise puhul esineb ägeda neerupuudulikkuse risk. Tuleb soovitada neerufunktsiooni jälgimist ravi alguses ja patsiendi regulaarset hüdreerimist. Lisaks võib samaaegne ravi vähendada angiotensiin II retseptori antagonistide antihüpertensiivset toimet, mis põhjustab nende efektiivsuse osalist vähenemist.
Liitium
Liitiumi samaaegsel manustamisel koos angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega ja angiotensiin II antagonistidega on teatatud pöörduvast liitiumisisalduse suurenemisest seerumis ja toksilisusest. Seetõttu ei ole olmesartaanmedoksomiili ja liitiumi kombineeritud kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4). Kui nende koosmanustamine on vajalik, soovitatakse liitiumisisaldust seerumis hoolikalt jälgida.
Muud ühendid
Spetsiifilistes kliinilistes uuringutes tervetel vabatahtlikel uuritud ühendite hulka kuuluvad varfariin, digoksiin, antatsiid (magneesiumalumiiniumhüdroksiid), hüdroklorotiasiid ja pravastatiin. Kliiniliselt olulisi koostoimeid ei täheldatud ja konkreetselt puudus olmesartaanmedoksomiilil oluline toime varfariini farmakodünaamikale või digoksiini farmakokineetikale.
Olmesartaanil ei olnud in vitro kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ega 3A4 ja see ei avaldanud üldse või avaldas minimaalset indutseerivat toimet roti tsütokroom P450-le. Seetõttu ei viidud läbi in vivo koostoimete uuringuid teadaolevate tsütokroom P450 inhibiitorite ja indutseerijatega ja kliiniliselt olulisi koostoimeid olmesartaani ja ülalmainitud tsütokroom P450 ensüümide poolt metaboliseeritavate ravimite vahel ei ole oodata.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Angiotensiin II antagoniste ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). Angiotensiin II antagonistide kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised tõendid teratogeensuse riski kohta pärast kokkupuudet angiotensiini retseptorite blokaatoritega raseduse esimesel trimestril ei ole olnud veenvad, siiski ei saa välistada väikest riski suurenemist. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta angiotensiin II antagonistidega, võivad samasugused riskid selle ravimite klassi jaoks olemas olla. Välja arvatud juhul, kui pidev ravi angiotensiini retseptori blokaatoritega ei ole äärmiselt vajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on raseduse ajal kasutamise jaoks kindlaks määratud ohutusprofiil. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II antagonistidega kohe lõpetada ja vajaduse korral alustada alternatiivse raviga.
Teadaolevalt põhjustab angiotensiin II antagonistide kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril fetotoksilisust (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia).
Kui kokkupuude angiotensiin II antagonistidega on aset leidnud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav neerutalitluse ja kolju ultraheliuuring.
Lapsi, kelle emad on võtnud angiotensiin II antagoniste, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).
Imetamine
Olmesartaan eritub lakteerivate rottide piima, kuid ei ole teada, kas olmesartaan eritub inimese rinnapiima. Et puudub teave seoses olmesartaani kasutamisega imetamise ajal, ravimit ei soovitata ja imetamise ajal on eelistatavad paremini kindlaks tehtud ohutusprofiilidega alternatiivsed ravimid, eriti vastsündinu või enneaegse lapse rinnaga toitmisel.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Sõidukite juhtimisel või masinate käsitsemisel tuleb arvestada, et mõnikord võib antihüpertensiivse ravi korral esineda pearinglus või väsimus.
4.8 Kõrvaltoimed
Sagedused selle osa tabelites on määratletud järgnevalt:
Väga sage (≥ 1/10);
sage (≥ 1/100, < 1/10);
aeg-ajalt (≥ 1/1000, < 1/100);
harv (≥ 1/10 000, < 1/1000);
väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Turustamisjärgsed kogemused
Organsüsteemi klass Väga harv
Vere ja lümfisüsteemi häired Trombotsütopeenia
Ainevahetus- ja toitumishäired Hüperkaleemia
Närvisüsteemi häired Pearinglus, peavalu
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Köha
Seedetrakti häired Kõhuvalu, iiveldus, oksendamine
Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sügelus, eksanteem, lööve
Allergilised seisundid, nagu angioneurootiline turse, allergiline dermatiit, näoturse ja urtikaaria
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: Lihaskrambid, müalgia
Neerude ja kuseteede häired Äge neerukahjustus ja neerupuudulikkus (vt ka „Uuringud“)
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Asteenilised seisundid nagu jõuetus, väsimus, letargia, halb enesetunne
Uuringud Kõrvalekalded neerufunktsiooni testides, nagu kreatiniini- ja uureasisalduse suurenemine veres Maksaensüümide aktiivsuse suurenemine
Üksikutest rabdomüolüüsi juhtudest on teatatud ajalises seoses angiotensiin II retseptori blokaatorite manustamisega. Põhjuslikku seost ei ole siiski kindlaks tehtud.
Kliinilised uuringud
Topeltpimedates platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli üldine raviga seotud kõrvaltoimete esinemissagedus 42,4% olmesartaanmedoksomiiliga ja 40,9% platseeboga.
Platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli ainsaks kindlalt ravimiga seotud kõrvaltoimeks pearinglus (2,5% olmesartaanmedoksomiiliga ja 0,9% platseeboga).
Pikaajalise (kaheaastase) ravi kestel oli uuringu kõrvaltoimete tõttu katkestamiste sagedus olmesartaanmedoksomiiliga annuses 10…20 mg üks kord ööpäevas 3,7%. Järgmistest kõrvaltoimetest on teatatud kõikide olmesartaanmedoksomiiliga läbi viidud kliinilistes uuringutes (sealhulgas nii aktiivse kui ka platseebokontrolliga uuringud) sõltumata põhjuslikust seoses või esinemissagedusest võrreldes platseeboga. Need on loetletud organsüsteemide kaupa ja jaotatud esinemissageduste järgi ülalkirjeldatud kriteeriumide kohaselt.
Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus. Aeg-ajalt: vertiigo.
Südame häired
Harv: hüpotensioon. Aeg-ajalt: stenokardia.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: bronhiit, köha, farüngiit, nohu.
Seedetrakti häired
Sage: kõhuvalu, kõhulahtisus, seedehäired, gastroenteriit, iiveldus.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: lööve.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: artriit, seljavalu, skeletivalu.
Neerude ja kuseteede häired
Sage: hematuuria, kuseteede infektsioon.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: valu rindkeres, väsimus, gripitaolised sümptomid, perifeerne turse, valu.
Uuringud Platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli hüpertriglütserideemia (2,0% versus 1,1%) ja kreatiinfosfokinaasi taseme tõusu (1,3% versus 0,7%) esinemissagedus olmesartaanmedoksomiiliga mõnevõrra suurem kui platseeboga.
Laboratoorsete näitajate kõrvalekallete hulka, millest on teatatud kõikide olmesartaanmedoksomiiliga läbi viidud kliiniliste uuringute puhul (sealhulgas platseebokontrollita uuringud) sõltumata põhjuslikust seosest või esinemissagedusest võrreldes platseeboga, kuulusid järgmised:
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: kreatiinfosfokinaasi suurenenud sisaldus, hüpetriglütserideemia, hüperurikeemia. Harv: hüperkaleemia
Maksa ja sapiteede häired
Sage: maksaensüümide taseme tõus.
Lisateave eripopulatsioonide kohta
Eakatel patsientidel on hüpotensiooni esinemissagedus veidi suurenenud „Harv“ esinevast „Aegajalt“ esinevani.
4.9 Üleannustamine
Üleannustamise kohta inimestel on ainult piiratud teavet. Kõige tõenäolisem üleannustamise toime on hüpotensioon. Üleannustamise korral tuleb patsienti tähelepanelikult jälgida ja ravi peab olema sümptomaatiline ja toetav.
Puuduvad andmed olmesartaani dialüüsitavuse kohta.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin II antagonistid. ATC-kood: C09CA08.
Olmesartaanmedoksomiil on tugev, suukaudselt toimiv selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT1) antagonist. Eeldatavalt blokeerib see kõik AT1 retseptori poolt vahendatud angiotensiin II toimed sõltumata angiotensiin II allikast või sünteesiteest. Angiotensiin II (AT1) retseptorite selektiivne antagonism põhjustab plasma reniinisisalduse ning angiotensiin I ja II kontsentratsiooni tõusu ning alandab mõningal määral aldosterooni kontsentratsiooni plasmas.
Angiotensiin II on reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi tähtsaim vasoaktiivne hormoon ja see mängib olulist osa hüpertensiooni patofüsioloogias 1. tüüpi (AT1) retseptori kaudu.
Hüpertensiooni korral põhjustab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva pikaajalise arteriaalse vererõhu languse. Ei ole tõendeid esimese annuse manustamise järel tekkinud hüpotensiooni, pikaajalisel ravil tekkiva tahhüfülaksia või pärast ravi katkestamist tagasilöögi efektina tekkinud vererõhu tõusu kohta.
Olmesartaanmedoksomiil annustatuna üks kord ööpäevas annab vererõhu tõhusa ja ühtlase alanemise kogu 24-tunniseks annustamisintervalliks. Üks kord ööpäevas manustamine annab samasuguse vererõhu languse kui samasuguse ööpäevase annuse manustamine kahe annusena.
Pideva raviga saavutatakse maksimaalne vererõhu langus 8 nädala jooksul pärast ravi algust, kuigi oluline vererõhku langetav toime avaldub juba pärast kahenädalast ravi. Kasutamisel koos hüdroklorotiasiidiga on vererõhu langus aditiivne ja koosmanustamine hästi talutav.
Olmesartaani mõju suremusele ja haigestumusele ei ole seni teada.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine ja jaotumine
Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktis imendumise ajal muudetakse see soole limaskestas ja portaalveres esinevate esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks olmesartaaniks.
Plasmas ega ekskreetides ei ole tuvastatud intaktset olmesartaanmedoksomiili või intaktset külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tablettidest oli 25,6%.
Olmesartaani keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) saabub 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioonid suurenevad peaaegu lineaarselt kuni ligikaudu 80 mg ühekordsete suukaudsete annuste manustamisel.
Toidul on olmesartaani biosaadavusele minimaalne toime ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili manustada koos toiduga või ilma.
Kliiniliselt olulisi soost sõltuvaid erinevusi olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud.
Olmesartaan seondub hästi plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt väljatõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samal ajal manustatavate valguga ulatuslikult seonduvate ravimitega on väike (nagu kinnitas kliiniliselt oluliste koostoimete puudumine olmesartaanmedoksomiili ja varfariini vahel). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset manustamist on väike (16...29 l).
Metabolism ja eliminatsioon
Totaalne plasmakliirens oli tavaliselt 1,3 l/h (CV, 19%) ja see oli suhteliselt aeglane võrreldes maksa verevooluga (ligikaudu 90 l/h). Pärast 14C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset manustamist eritus 10...16% manustatud radioaktiivsusest uriiniga (suuremalt jaolt 24 tunni jooksul pärast manustamist) ja ülejäänud osa tuvastatud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Lähtudes süsteemsest biosaadavusest 25,6% võib arvutada, et imendunud olmesartaan elimineeritakse nii neerude kaudu (ligikaudu 40%) kui ka hepatobiliaarselt (ligikaudu 60%). Kogu määratud radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Ühtegi teist olulist metaboliiti ei leitud. Olmesartaani enterohepaatiline ringe on minimaalne. Et suur osa olmesartaanist eritub sapiga, on kasutamine sapiteede obstruktsiooniga patsientidel vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Olmesartaani terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg varieerus vahemikus 10...15 tundi pärast korduvat suukaudset annustamist. Tasakaalukontsentratsioon saabus mõne esimese annuse järel ja pärast 14-päevast pidevat manustamist ei täheldatud edasist kumuleerumist. Renaalne kliirens oli umbes 0,5...0,7 l/h ja see ei sõltunud annusest.
Farmakokineetika spetsiaalsetel patsiendipopulatsioonidel
Eakad patsiendid
Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel (65...75 aastat vanad) suurenes tasakaaluoleku AUC umbes 35% ja väga vanadel patsientidel (> 75 aastat vanad) umbes 44% võrreldes noorema vanuserühmaga. See võib vähemalt osaliselt olla seotud neerutalitluse keskmise vähenemisega selles patsientide rühmas.
Neerukahjustus
Neerukahjustusega patsientidel suurenes tasakaaluoleku AUC kerge, mõõduka ja raske neerukahjustuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrreldes tervete kontrollisikutega (vt lõigud 4.2, 4.4).
Maksakahjustus
Pärast ühekordset suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% suuremad võrreldes neile vastavate tervete kontrollisikutega. Olmesartaani seondumata fraktsioon 2 tundi pärast annuse manustamist oli tervetel isikutel ja kerge ning mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Korduva annustamise järel mõõduka maksakahjustusega patsientidele oli olmesartaani keskmine AUC umbes 65% kõrgem kui neile vastavatel tervetel kontrollidel. Olmesartaani keskmised Cmax väärtused olid maksakahjustusega patsientidel ja tervetel isikutel sarnased. Olmesartaanmedoksomiili ei ole hinnatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.2 , 4.4).
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Rottidel ja koertel läbi viidud kroonilise toksilisuse uuringutes näitas olmesartaanmedoksomiil sarnaseid toimeid teiste AT1 retseptori antagonistide ja AKE inhibiitoritega: vere suurenenud uurea- (BUN) ja kreatiniinisisaldus (AT1 retseptorite blokeerimise poolt põhjustatud neerutalitluse muutuste kaudu), südame kaalu vähenemine, erütrotsüütide parameetrite vähenemine (arv, hemoglobiin, hematokrit), neerukahjustuse histoloogilised nähud (neeruepiteeli regeneratiivsed kahjustused, basaalmembraani paksenemine, tuubulite laienemine). Need olmesartaanmedoksomiili farmakoloogilise toime poolt põhjustatud kõrvaltoimed on samuti esinenud prekliinilistes uuringutes teiste AT1 retseptori antagonistide ja AKE inhibiitoritega ning neid saab vähendada naatriumkloriidi samaaegse suukaudse manustamisega.
Mõlemal liigil täheldati suurenenud plasma reniini aktiivsust ja neerude jukstaglomerulaarsete rakkude hüpertroofiat/hüperplaasiat. Tundub, et neil muutustel, mis on tüüpilised AKE inhibiitorite klassile ja teistele AT1 retseptori antagonistidele, puudub kliiniline tähtsus.
Nagu teiste AT1 retseptori antagonistide puhul, leiti ka nüüd, et olmesartaanmedoksomiil suurendab kromosoomikatkestuste esinemissagedust rakukultuurides in vitro. Olmesartaanmedoksomiili kasutamisel mitmes in vivo uuringus väga suurtes suukaudsetes annustes kuni 2000 mg/kg ei täheldatud olulisi toimeid. Igakülgse genotoksilisuse testimise üldised tulemused viitavad sellele, et kliinilise kasutamise tingimustes ei ole tõenäoline olmesartaani genotoksiline mõju.
Olmesartaanmedoksomiil ei olnud kartsinogeenne ei 2-aastases uuringus rottidel ega kahes 6-kuulises kartsinogeensuse uuringus hiirtel. Uuringutes kasutati transgeenseid mudeleid.
Reproduktiivsuse uuringutes rottidel ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil viljakust ja ei esinenud ka teratogeenseid toimeid. Nagu teiste angiotensiin II antagonistide puhul, oli pärast kokkupuudet olmesartaanmedoksomiiliga vähenenud järglaste elulemus ning pärast emasloomade kokkupuudet ravimiga tiinuse hilises staadiumis ja imetamise ajal täheldati neeruvaagnate laienemist. Nagu teiste antihüpertensiivsete ravimite puhul, oli olmesartaanmedoksomiil toksilisem tiinetele jänestele kui tiinetele rottidele, samas puudusid viited fetotoksilistele toimetele.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu
laktoosmonohüdraat,
mikrokristalne tselluloos,
hüdroksüpropüültselluloos, väheasendatud
kolloidne ränidioksiid, veevaba
steariinhape.
Tableti kate
hüpromelloos, hüdroksüpropüültselluloos, makrogool 400, titaandioksiid (E171), talk.
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 °C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Al//Al blistrid, mis sisaldavad 7, 14, 28, 30, 56, 60, 98, 100, 280 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Sandoz d.d. Verovskova 57 SI-1000 Ljubljana Sloveenia
8. MÜÜGILOA NUMBRID
10 mg: 683510 20 mg: 683910 40 mg: 683810
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV
21.04.2010
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud aprillis 2010.