Oxcarbazepine teva 600 mg - õhukese polümeerikattega tablett (600mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Oxcarbazepine Teva 300 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

Oxcarbazepine Teva 600 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

300 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg okskarbasepiini. 600 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 600 mg okskarbasepiini.

INN. Oxcarbazepinum

Teadaolevat toimet omavad abiained:

300 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 17,50 mg laktoosi ja 0,032 mg päikeseloojangukollast alumiiniumlakki (E110).

600 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 35,00 mg laktoosi ja 0,065 mg päikeseloojangukollast alumiiniumlakki (E110).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

300 mg:

Kollane kuni tumekollane kapslikujuline õhukese polümeerikattega tablett. Tableti ühel küljel on poolitusjoon ja ühel pool poolitusjoont on märgistus „9“ ning teisel pool „3“.Tableti teisel küljel on poolitusjoon ja ühel pool poolitusjoont on märgistus „72“ ning teisel pool „82“.

Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

600 mg:

Kollane kuni tumekollane kapslikujuline õhukese polümeerikattega tablett. Tableti ühel küljel on poolitusjoon ja ühel pool poolitusjoont on märgistus „9“ ning teisel pool „3“.Tableti teisel küljel on poolitusjoon ja ühel pool poolitusjoont on märgistus „72“ ning teisel pool „83“.

Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Monoteraapia või adjuvantravi täiskasvanutel ja üle 6–aastastel lastel, kellel on partsiaalne epilepsia koos sekundaarselt generaliseerunud toonilis-klooniliste hoogudega või ilma.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Monoteraapia ja adjuvantravi korral alustatakse ravi okskarbasepiiniga kliiniliselt efektiivses annuses, mis manustatakse jagatuna kaheks annuseks. Annust võib suurendada sõltuvalt patsiendi kliinilisest ravivastusest.

Kui teised epilepsiavastased ravimid asendatakse okskarbasepiiniga, tuleb okskarbasepiinravi alustamisel kaasuva(te) epilepsiavastas(t)e ravimi(te) annust järk-järgult vähendada.

Adjuvantravi puhul võib olla vajalik kaasuva(te) epilepsiavastas(t)e ravimi(te) annust vähendada ja/või okskarbasepiini annust suurendada aeglasemalt (vt lõik 4.5), kuna patsiendile manustatavate epilepsiavastaste ravimite koguhulk on kasvanud.

Ravimi terapeutiline jälgimine

Okskarbasepiini terapeutiline toime avaldub peamiselt okskarbasepiini aktiivse metaboliidi – 10-monohüdroksüderivaadi (MHD) kaudu (vt lõik 5).

Okskarbasepiini või MHD plasmakontsentratsiooni jälgimine ei ole tavaliselt põhjendatud. Sellest võib aga olla kasu situatsioonides, kus on oodata muutusi MHD kliirensis (vt lõik 4.4). Sel juhul võib kohandada okskarbasepiini annust (põhineb plasmakontsentratsiooni mõõtmisel 2…4 tunni jooksul pärast annustamist) sel viisil, et maksimaalne MHD plasmakontsentratsioon jääks < 35 mg/l.

Täiskasvanud

Monoteraapia

Soovitatav algannus

Okskarbasepiinravi tuleb alustada annusega 600 mg ööpäevas (8…10 mg/kg ööpäevas), mis manustatakse jagatuna kaheks annuseks.

Säilitusannus

Saavutamaks soovitud kliinilist ravivastust, võib annust suurendada maksimaalselt 600 mg/kg ööpäevas kaupa alates algannusest, ligikaudu nädalaste intervallidega, kui on kliiniliselt näidustatud.

Ravitoime ilmneb annusevahemikus 600…2400 mg ööpäevas.

Monoteraapia kontrollitud uuringud antiepileptilist ravi mittesaavatel patsientidel näitasid, et efektiivseks annuseks on 1200 mg ööpäevas; samas üleminekul teistelt epilepsiavastastelt ravimitelt okskarbasepiini monoteraapiale ravile raskesti alluvate patsientide puhul oli efektiivseks annuseks 2400 mg ööpäevas.

Maksimaalne soovitatav annus

Kontrollitud haiglatingimustes on annust suurendatud kuni 2400 mg-ni ööpäevas 48 tunni jooksul.

Adjuvantravi

Soovitatav algannus

Okskarbasepiini manustamist tuleb alustada annusega 600 mg ööpäevas (8…10 mg/kg ööpäevas), mis manustatakse jagatuna kaheks annuseks.

Säilitusannus

Saavutamaks soovitud kliinilist ravivastust, võib annust suurendada maksimaalselt 600 mg/kg ööpäevas kaupa alates algannusest, ligikaudu nädalaste intervallidega, kui on kliiniliselt näidustatud. Ravitoime ilmneb annusevahemikus 600…2400 mg ööpäevas.

Maksimaalne soovitatav annus

Adjuvantravi kontrollitud uuringus olid efektiivsed ööpäevased annused vahemikus 600 kuni 2400 mg ööpäevas, kuigi enamik patsiente ei talunud annust 2400 mg ööpäevas ilma kaasuvate epilepsiavastaste ravimite annuse vähendamiseta, peamiselt kesknärvisüsteemiga seotud

kõrvaltoimete tõttu. Suuremaid ööpäevaseid annuseid kui 2400 mg ööpäevas ei ole süstemaatiliselt kliinilistes uuringutes uuritud.

Eakad (65-aastased ja vanemad)

Eakatele puuduvad spetsiifilised annustamissoovitused, sest terapeutiline annus tuleb kohandada individuaalselt. Annuse kohandamine on soovitatav neerukahjustusega (kreatiniini kliirens

< 30 ml/min) eakatel patsientidel (vt allpool teave annustamisest neerukahjustuse korral). Hüponatreemia riskiga patsientidel on nõutav naatriumitaseme hoolikas jälgimine (vt lõik 4.4).

Maksakahjustus

Kerge kuni mõõduka maksakahjustuse korral ei ole annuse kohandamine vajalik. Okskarbasepiini kasutamist raske maksakahjustusega patsientidel ei ole uuritud, seega on raske maksakahjustusega patsientidele annustamisel vajalik ettevaatus (vt lõik 5.2).

Neerukahjustus

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) tuleb ravi alustada tavalisest algannusest poole väiksema annusega (300 mg ööpäevas) ja annust suurendada vähemalt nädalaste intervallidega soovitud toime saabumiseni (vt lõik 5.2).

Annuse suurendamine neerukahjustusega patsientidel võib vajada hoolikamat jälgimist.

Lapsed

Soovitatav algannus

Monoteraapia ja adjuvantravi korral tuleb okskarbasepiinravi alustada annusega 8…10 mg/kg ööpäevas, mis manustatakse jagatuna kaheks annuseks.

Säilitusannus

Adjuvantravi-uuringutes on tõestatud, et säilitusannus 30…46 mg/kg ööpäevas, mis saavutati kahe nädalaga, on efektiivne ja laste poolt hästi talutav. Ravitoime ilmes keskmise säilitusannuse juures, mis oli ligikaudu 30 mg/kg ööpäevas.

Maksimaalne soovitatav annus

Saavutamaks soovitud kliinilist ravivastust, võib annust suurendada maksimaalselt 10 mg/kg ööpäevas kaupa alates algannusest, ligikaudu nädalaste intervallidega, kuni maksimaalse annuseni 46 mg/kg ööpäevas, kui on kliiniliselt näidustatud (vt lõik 5.2). Okskarbasepiini on soovitatav kasutada 6-aastastel ja vanematel lastel. Ohutust ja efektiivsust on hinnatud kontrollitud kliinilistes uuringutes, mis hõlmasid ligikaudu 230 last, kes olid nooremad kui 6 aastat (kuni 1 kuu vanusteni). Okskarbasepiini ei ole soovitatav kasutada noorematel kui 6-aastastel lastel, sest ravimi ohutus ja efektiivsus ei ole piisavalt tõestatud.

Kõik ülaltoodud annustamissoovitused (täiskasvanud, eakad ja lapsed) põhinevad annustel, mida uuriti kliinilistes uuringutes kõigis vanusegruppides. Siiski võib vajadusel kaaluda väiksemaid algannuseid.

Manustamisviis

Tablettidel on poolitusjoon ja neid saab murda kaheks pooleks, mis kergendab patsiendil tablettide neelamist. Tablette ei ole aga võimalik jagada võrdseteks annusteks. Laste jaoks, kes ei saa tablette neelata või kellele ei saa vajalikku annust tablettide abil manustada, on saadaval teised tugevused ja ravimvormid.

Okskarbasepiini võib võtta koos toiduga või ilma.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ülitundlikkus

Turuletulekujärgselt on saadud teateid I tüüpi (vahetutest) ülitundlikkusreaktsioonidest, sh lööve, kihelus, urtikaaria, angioödeem ja anafülaksia. Anafülaksia ja angioödeemi juhtudest, mis hõlmavad kõri, häälepilu, huuli ja silmalauge, on teatatud patsientidel pärast okskarbasepiini esimese või järgnevate annuste võtmist. Kui patsiendil tekivad need reaktsioonid pärast ravi okskarbasepiiniga, tuleb ravimi võtmine katkestada ning alustada alternatiivse raviga.

Patsiente, kellel on esinenud ülitundlikkusreaktsioone karbamasepiini suhtes, tuleb informeerida, et ligikaudu 25…30% sellistest patsientidest võivad kogeda ülitundlikkusreaktsioone (nt rasked nahareaktsioonid) okskarbasepiiniga (vt lõik 4.8).

Ülitundlikkusreaktsioonid, sh hulgiorganite ülitundlikkusreaktsioonid, võivad ilmneda ka patsientidel, kellel puudub anamneesis ülitundlikkus karbamasepiini suhtes. Sellised reaktsioonid võivad mõjutada nahka, maksa, vere- ja lümfisüsteemi või teisi organeid, kas üksikult või süsteemse reaktsiooni puhul, koos (vt lõik 4.8). Üldiselt, kui ilmnevad ülitundlikkusreaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, tuleb okskarbasepiini manustamine otsekohe lõpetada.

Dermatoloogilised toimed

Tõsistest dermatoloogilistest reaktsioonidest, sh Stevensi-Johnsoni sündroomist, toksilisest epidermaalsest nekrolüüsist (Lyelli sündroom) ja multiformsest erüteemist, on seoses okskarbasepiini kasutamisega teatatud väga harva. Tõsiste dermatoloogiliste reaktsioonidega patsiendid võivad vajada hospitaliseerimist, sest need seisundid võivad olla eluohtlikud ja väga harva letaalse lõppega. Okskarbasepiiniga seostatud juhte on ilmnenud nii lastel kui täiskasvanutel. Keskmine aeg nende avaldumiseni oli 19 päeva. Mõnedel üksikjuhtudel teatati tõsise nahareaktsiooni taasilmnemisest, kui ravi okskarbasepiiniga alustati uuesti. Patsiente, kellel tekib okskarbasepiiniga nahareaktsioon, tuleb koheselt üle vaadata ning okskarbasepiini manustamine otsekohe lõpetada, v.a juhul kui lööve on selgelt ravimiga mitte seostatav. Juhul kui ravi lõpetatakse tuleb kaaluda okskarbasepiini asendamist mõne teise epilepsiavastase ravimiga, vältimaks ärajätu krambihoogusid. Okskarbasepiinravi ei tohi taasalustada patsientidel, kellel katkestati ravi ülitundlikkusreaktsiooni tõttu (vt lõik 4.3).

HLA-B*1502 alleel – Han Hiina, Tai ja teiste Aasia rahvastikurühmade seas

Han Hiina ja Tai päritolu isikutel esineva HLA-B*1502 puhul on tõestatud tugev seos karbamasepiinravi korral kaasneva riskiga raskete nahareaktsioonide tekkeks, mida teatakse Stevensi- Johnsoni sündroomina (SJS). Okskarbasepiini keemiline ehitus sarnaneb karbamasepiinile ning seega on võimalik, et HLA-B*1502 suhtes positiivsetel patsientidel võib olla risk SJS tekkeks ka pärast okskarbasepiinravi. On andmeid, mis näitavad, et okskarbasepiini puhul esineb selline seos. HLA- B*1502 alleeli kandjate levik Han Hiina ja Tai päritolu rahvastikus on 10%. Kui vähegi võimalik, tuleks neil isikutel enne karbamasepiini või keemiliselt sarnaste toimeainetega ravi alustamist teostada skriiningtestid selle alleeli suhtes. Kui sellist päritolu patsiendid osutuvad skriiningul HLA-B*1502 alleeli suhtes positiivseteks, võib okskarbasepiini kasutamist kaaluda juhul, kui oodatav kasu ületab riskid.

Selle alleeli leviku tõttu teistes aasia rahvastikurühmades (nt üle 15% filipiinlastel ja malaislastel), võib kaaluda riskirühmade geneetilist uuringut HLA-B*1502 alleeli suhtes.

HLA-B*1502 alleeli levik on praktiliselt nullilähedane nt Euroopa päritolu, Aafrika, Hispaania uuritud rahvastikurühmades, jaapanlastel ja korealastel (< 1%).

Alleeli sagedused näitavad populatsioonis antud alleeli kandvate kromosoomide osakaalu. Iga isik kannab iga kromosoomi kahte koopiat, kuid SJS riski suurendamiseks piisab ka ühest HLA-B*1502 alleeli koopiast. Seetõttu on patsientide osakaal, kes võivad olla riskigrupis, alleeli esinemissagedusest ligi kaks korda suurem.

HLA-A*3101 alleel – Euroopa päritolu ja Jaapani rahvastikurühmade seas

On andmeid, mille alusel HLA-A*3101 on seotud suurenenud riskiga karbamasepiinist tingitud naha kõrvaltoimete, sh SJS, TEN, eosinofiilse ravimlööbe (DRESS) või vähem raske akuutse generaliseerunud eksantematoosse pustuloosi (AGEP) ja makulopapulaarse lööbe tekkeks Euroopa ja Jaapani päritolu inimestel.

HLA-A*3101 alleeli esinemissagedus varieerub suurel määral erinevate etniliste rühmade seas. HLA- A*3101 alleeli levik Euroopa rahvastikus on 2% kuni 5% ja Jaapani rahvastikus ligikaudu 10%.

HLA-A*3101 alleeli levik võib suurendada riski karbamasepiinist tingitud nahareaktsioonide (enamasti kergemate) tekkeks 5,0% üldpopulatsioonist kuni 26,0% Euroopa päritolu isikutest, samas kui selle puudumine võib riski vähendada 5,0%-lt 3,8%-ni.

HLA-A*3101 alleel – Teised rahvusrühmad

Selle alleeli sageduseks on hinnanguliselt vähem kui 5% enamusest Austraalia, Aasia, Aafrika ja Põhja-Ameerika elanikkonnast, mõningate eranditega vahemikus 5...12%. Sagedus üle 15% on hinnanguliselt mõnede Lõuna-Ameerika (Argentiina ja Brasiilia), Põhja-Ameerika (USA Navajo ja Sioux ja Mehhiko Sonora Seri) ja Lõuna-India (Tamil Nadu) etnilistes rühmades ning vahemikus 10...15% teiste sama regiooni etniliste rahvuste populatsioonides.

Alleeli sagedused näitavad populatsioonis antud alleeli kandvate kromosoomide osakaalu. Iga isik kannab iga kromosoomi kahte koopiat, kuid SJS riski suurendamiseks piisab ka ühest HLA-A*3101 alleeli koopiast. Seetõttu on patsientide osakaal, kes võivad olla riskigrupis, alleeli esinemissagedusest ligi kaks korda suurem.

Puuduvad piisavad andmed, mis toetaksid soovitust skriinida patsiente HLA-A*3101 suhtes enne ravi alustamist karbamasepiini või keemiliselt sarnaste ainetega.

Kui Euroopa või Jaapani päritolu patsiendid on teadaolevalt positiivsed HLA-A*3101 alleeli suhtes, võib karbamasepiini või keemiliselt sarnaste ainete kasutamist kaaluda juhul, kui arvatakse, et oodatav kasu ületab riskid.

Geneetilise skriinimise piirangud

Geneetilise skriinimise tulemused ei tohi kunagi asendada asjakohast kliinilist valvsust ja patsiendi ravi. Paljudel aasia patsientidel, kes on HLA-B*1502-positiivsed ja kes on saanud ravi okskarbasepiiniga, ei teki SJS/TEN ning mis tahes etnilist päritolu HLA-B*1502-negatiivsetel patsientidel võib tekkida SJS/TEN. Sama kehtib ka HLA-A*3101 puhul, mis puudutab SJS, TEN, DRESS, AGEP või makulopapuloosset löövet. Nende raskete naha kõrvaltoimete ja nendega seotud suremuse tekke teisi võimalikke tegureid, nagu antiepileptiliste ravimite annus, vastavus, kaasuvad ravimid, haigused ja dermatoloogilise monitoorimise tase, ei ole uuritud.

Teave tervishoiutöötajatele

Kui testitakse HLA-B*1502 alleeli olemasolu, siis on soovitatav kõrge resolutsiooniga „HLA-B*1502 genotüpiseerimine“. Test on positiivne, kui leitakse kas üks või kaks HLA-B*1502 alleeli ja negatiivne, kui HLA-B*1502 alleeli ei leita. Samuti, kui testitakse HLA-A*3101 alleeli olemasolu, siis on soovitatav kõrge resolutsiooniga „HLA-A*3101 genotüpiseerimine“. Test on positiivne, kui leitakse kas üks või kaks HLA-A*3101 alleeli ja negatiivne, kui HLA-A*3101 alleeli ei leita.

Krambihoogude süvenemise risk

Okskarbasepiini kasutamisel on teatatud krambihoogude süvenemise riskist. Peamiselt on krambihoogude süvenemise risk lastel, kuid seda võib esineda ka täiskasvanutel. Krambihoogude süvenemisel tuleb okskarbasepiin-ravi katkestada.

Hüponatreemia

Ligikaudu 2,7% okskarbasepiiniga ravitud patsientidest on teatatud seerumi naatriumitasemest alla 125 mmol/l, mis on tavaliselt asümptomaatiline ega vaja ravi kohandamist. Kliiniliste uuringute kogemus näitab, et seerumi naatriumitase normaliseerus okskarbasepiini annuse vähendamisel,

manustamise katkestamisel või patsiendi konservatiivse ravi korral (nt piiratud vedeliku tarbimine). Olemasoleva neeruhaigusega patsientidel, kellel on samaaegselt veres madal naatriumisisaldus (nt ADH sekretsiooni kõrvalekaldest tingitud sündroomid) või patsientidel, keda samaaegselt ravitakse naatriumisisaldust langetavate ravimitega (nt diureetikumid, desmopressiin) kui ka MSPVA-tega (nt indometatsiin), tuleb seerumi naatriumisisaldust mõõta enne ravi alustamist. Seejärel tuleb seerumi naatriumisisaldust mõõta ligikaudu kahe nädala möödudes ja edasi ühekuuliste intervallidega esimese kolme ravikuu jooksul või vastavalt kliinilisele vajadusele. Need riskifaktorid võivad kehtida eriti eakate puhul. Naatriumisisalduse kontrollimisel tuleb jälgida sama lähenemist okskarbasepiinravil olevate patsientide puhul, kui nad hakkavad võtma naatriumisisaldust vähendavaid ravimeid. Üldiselt, kui hüponatreemiale viitavad kliinilised sümptomid ilmnevad okskarbasepiinravi ajal (vt lõik 4.8), tuleb kaaluda seerumi naatriumisisalduse mõõtmist. Teistel patsientidel võib seerumi naatriumisisaldust määrata osana rutiinsetest laboratoorsetest uuringutest.

Kõik südamepuudulikkusega ja sekundaarse südamepuudulikkusega patsiendid peaksid regulaarselt mõõtma oma kehakaalu, määramaks vedelikupeetuse esinemist. Vedelikupeetuse või südamehaiguse halvenemise korral tuleb kontrollida seerumi naatriumisisaldust. Kui täheldatakse hüponatreemiat, on vedeliku manustamise piiramine oluline vastuabinõu. Kuna okskarbasepiini kasutamine võib väga harva viia erutusjuhtivuse halvenemiseni südames, tuleks olemasolevate erutusjuhtivuse häiretega (nt atrioventrikulaarne blokaad, arütmia) patsiente hoolikalt jälgida.

Hüpotüreoidism

Hüpotüreoidism on okskarbasepiini kõrvaltoime („teadmata“ esinemissagedusega, vt lõik 4.8). Arvestades kilpnäärme hormoonide olulisust lapse sünnijärgses arengus, on okskarbasepiin-ravi ajal laste vanuserühmas soovitatav jälgida kilpnäärme funktsiooni.

Maksafunktsioon

Väga harva on teatatud hepatiidi juhtudest, mis enamikel juhtudel on lahenenud soodsalt. Hepatiidi kahtlusel tuleb hinnata maksafunktsiooni ning kaaluda okskarbasepiini manustamise lõpetamist. Raske maksakahjustusega patsientide ravimisel tuleb rakendada ettevaatust (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Neerufunktsioon

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) tuleb okskarbasepiin- ravi ajal rakendada ettevaatust, eriti algannuse määramisel ning annuse ülestiitrimisel. Võib kaaluda plasmas MHD taseme jälgimist (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Hematoloogilised toimed

Väga harva on turuletulekujärgselt teatatud agranulotsütoosist, aplastilisest aneemiast ja pantsütopeeniast patsientidel, keda raviti okskarbasepiiniga (vt lõik 4.8).

Ravimi manustamise lõpetamist tuleb kaaluda, kui ilmnevad olulised luuüdi depressiooni tunnused.

Suitsidaalne käitumine

Epilepsiavastaseid ravimeid erinevate näidustuste puhul kasutanud patsientidel on teatatud enesetapumõtetest ja suitsidaalsest käitumisest. Epilepsiavastaste ravimite randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute metaanalüüs näitas samuti enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise riski vähest suurenemist. Selle riski tekkemehhanism ei ole teada ning olemasolevate andmete põhjal ei saa okskarbasepiiniga seotud suurenenud riski välistada.

Seetõttu tuleb patsiente jälgida enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise nähtude osas ning vajadusel tuleb kaaluda sobivat ravi. Patsiente (ja patsientide hooldajaid) tuleb teavitada, et enesetapumõtete või suitsidaalse käitumise tekkimisel peavad nad pöörduma arsti poole.

Hormonaalsed kontratseptiivid

Viljastumisvõimelises eas naisi tuleb hoiatada, et okskarbasepiini samaaegne kasutamine koos hormonaalsete kontratseptiividega võib muuta sellist tüüpi kontratseptsiooni ebaefektiivseks (vt lõik 4.5). Okskarbasepiini kasutamisel on soovitatav kasutada täiendavaid mittehormonaalseid kontratseptsiooni vorme.

Alkohol

Võimaliku aditiivse sedatiivse toime tõttu tuleb rakendada ettevaatust, kui alkoholi tarvitatakse okskarbasepiinravi ajal.

Ravi lõpetamine

Nagu kõigi antiepileptiliste ravimitega, tuleb okskarbasepiinravi lõpetada järk-järgult, et vähendada krampide esinemissageduse suurenemise võimalust.

Plasmatasemete jälgimine

Kuigi seos okskarbasepiini annuse ja plasmataseme vahel, samuti plasmataseme ja kliinilise efektiivsuse või talutavuse vahel on pigem olematu, võib plasmatasemete jälgimisest olla kasu järgmistel juhtudel kas ravimi sobimatuse välistamiseks või siis olukorras, kus võib eeldada MHD kliirensi muutusi, sh

• neerufunktsiooni muutused (vt neerukahjustus, lõik 4.2),
• rasedus (vt lõigud 4.6 ja 5),
• maksaensüüme indutseerivate ravimite samaaegne kasutamine (vt lõik 4.5).

Abiained

See ravimpreparaat sisaldab laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

See ravimpreparaat sisaldab päikeseloojangukollast alumiiniumlakki (E110), mis võib tekitada allergilisi reaktsioone.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ensüümide indutseerimine

In vitro ja in vivo indutseerivad okskarbasepiin ja selle farmakoloogiliselt aktiivne metaboliit (monohüdroksüderivaat, MHD) vähesel määral tsütokroom P450 ensüüme CYP3A4 ja CYP3A5, mis vastutavad väga paljude ravimite, nt immunosupressantide (nt tsüklosporiin, takroliimus), suukaudsete kontratseptiivide (vt allpool) ja mõnede teiste epilepsiavastaste ravimite (nt karbamasepiin) metabolismi eest, mille tulemusena langeb nende ravimite kontsentratsioon plasmas (vt allpool olevat kokkuvõtvat tabelit teiste epilepsiavastaste ravimite kohta).

In vitro on okskarbasepiin ja MHD UDP-glükuronüültransferaaside (toimeid selle klassi spetsiifilistele ensüümidele pole teada) nõrgad indutseerijad. Seetõttu on okskarbasepiinil ja MHD-il in vivo vähene indutseeriv toime nende ravimite metabolismile, mis elimineeruvad enamasti konjugatsiooni teel UDP-glükuronüültransferaasidega. Alustades okskarbasepiinravi või annuse muutmisel võib uue indutseerimise taseme saavutamiseks kuluda 2 kuni 3 nädalat.

Okskarbasepiinravi lõpetamisel võib osutuda vajalikuks samaaegselt kasutatavate ravimite annuste vähendamine ning seda tuleb otsustada vastavalt kliinilisele jälgimisele ja/või plasmatasemete jälgimisele. Indutseeriv toime väheneb tõenäoliselt järk-järgult 2 kuni 3 nädala jooksul pärast ravi katkestamist.

Hormonaalsed kontratseptiivid: Okskarbasepiin mõjutab teadaolevalt kahte suukaudsete kontratseptiivide komponenti – etünüülöstradiooli (EE) ja levonorgestreeli (LNG). EE ja LNG keskmised AUC väärtused langesid vastavalt 48…52% ja 32…52% võrra. Seetõttu võib okskarbasepiini samaaegne kasutamine koos hormonaalsete kontratseptiividega muuta need kontratseptiivid ebaefektiivseteks (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada teist usaldusväärset kontratseptsiooni meetodit.

Ensüümide inhibeerimine

Okskarbasepiin ja MHD inhibeerivad CYP2C19-t. Seetõttu võivad koostoimed esineda okskarbasepiini suurte annuste manustamisel koos peamiselt CYP2C19 vahendusel metaboliseeruvate ravimitega (nt fenütoiin). Suurema kui 1200 mg okskarbasepiini annuse manustamisel suurenes fenütoiini plasmakontsentratsioon kuni 40% võrra (vt allpool olevat kokkuvõtvat tabelit teiste epilepsiavastaste ravimite kohta). Sellisel juhul võib olla vajalik samaaegselt manustatava fenütoiini annuse vähendamine (vt lõik 4.2).

Epilepsiavastased ravimid

Kliinilistes uuringutes on hinnatud okskarbasepiini ja teiste epilepsiavastaste ravimite võimalikke koostoimeid. Alljärgnevas tabelis on toodud nende koostoimete mõju keskmistele AUC-dele ja -le.MINC

Kokkuvõte okskarbasepiini ja teiste epilepsiavastaste ravimite koostoimetest

Tugevad tsütokroom P450 ensüümide indutseerijad (st karbamasepiin, fenütoiin ja fenobarbitaal) langetavad MHD kontsentratsiooni plasmas (29…40%) täiskasvanutel; lastel vanuses 4 kuni 12 aastat suurenes MHD kliirens ligikaudu 35% võrra, kui manustati ühte kolmest ensüüme indutseerivast epilepsiavastasest ravimist, võrreldes monoteraapiaga. Okskarbasepiini samaaegne ravi koos lamotrigiiniga on seotud kõrvaltoimete suurenenud riskiga (iiveldus, somnolentsus, pearinglus ja peavalu). Kui ühte või mitut epilepsiavastast ravimit manustatakse samaaegselt koos okskarbasepiiniga, võib vajalikuks osutuda individuaalne hoolikas annuse kohandamine ja/või plasmakontsentratsiooni jälgimine, eriti lastel, keda ravitakse samaaegselt lamotrigiiniga.

Okskarbasepiini puhul ei ole täheldatud autoinduktsiooni.

Koostoimed teiste ravimitega

Tsimetidiin, erütromütsiin, viloksasiin, varfariin ja dekstropropoksüfeen ei mõjutanud MHD farmakokineetikat.

Koostoime okskarbasepiini ja monoamiini oksüdaasi inhibiitorite vahel on teoreetiliselt võimalik, tuginedes okskarbasepiini struktuursele sarnasusele tritsükliliste antidepressantidega.

Kliiniliselt olulisi koostoimeid ei täheldatud uuringutesse kaasatud tritsüklilisi antidepressante kasutanud patsientidel.

Liitiumi kombinatsioon okskarbasepiiniga võib suurendada neurotoksilisust.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilses eas naised ja rasestumisvastased vahendid

Okskarbasepiin võib vähendada etünüülöstradiooli (EE) ja levonorgestreeli (LNG) sisaldavate suukaudsete rasestumisvastaste ravimite toimet (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Fertiilses eas naistele tuleb soovitada, et nad kasutaksid okskarbasepiin-ravi ajal ülitõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid (soovitatavalt mittehormonaalseid, nt emakasisene vahend).

Rasedus

Üldised riskid, mis on seotud epilepsia ning epilepsiavastaste ravimitega:

Ravi saanud populatsioonis on täheldatud väärarengute sagenemist polüteraapia puhul, seda eriti juhul kui raviskeemi kuulus valproaat.

Enamgi veel, efektiivset epilepsiavastast ravi ei tohi katkestada, kuna haiguse süvenemine on kahjulik nii emale kui ka lootele.

Okskarbasepiiniga seotud riskid:

Rasedate kohta on saadud keskmine hulk andmeid (300 kuni 1000 raseda andmed). Okskarbasepiini ja kaasasündinud väärarengute vahelise seose kohta on siiski vähe andmeid. Okskarbasepiini kasutamisel ei suurenenud väärarengute koguhulk võrreldes üldpopulatsiooniga (2…3%). Nende väheste andmete alusel ei saa mõõdukat teratogeensuse riski siiski välistada.

Arvestades neid andmeid:

•Kui okskarbasepiini saavad naised rasestuvad või plaanivad rasestuda, tuleb selle ravimi kasutamist hoolikalt üle hinnata. Kasutada tuleb minimaalseid toimivaid annuseid ning võimalusel tuleb eelistada monoteraapiat, vähemalt raseduse esimese kolme kuu jooksul.

•Raseduse ajal ei tohi efektiivset epilepsiavastast okskarbasepiin-ravi katkestada, kuna haiguse süvenemine on kahjulik nii emale kui lootele.

Jälgimine ja profülaktika:

Mõned epilepsiavastased ravimid võivad põhjustada foolhappe puudust, mis omakorda võib põhjustada loote väärarenguid. Enne rasestumist ja raseduse ajal on soovitatav manustada täiendavalt foolhapet. Kuna selle lisamanustamise efektiivsus ei ole tõestatud, võib spetsiifilist antenataalset diagnostikat pakkuda isegi foolhapet täiendavalt manustatavatele naistele.

Andmed piiratud arvult naistelt näitavad, et okskarbasepiini aktiivse metaboliidi, 10- monohüdroksüderivaadi (MHD) kontsentratsioon plasmas võib raseduse ajal järk-järgult väheneda. Soovitatav on okskarbasepiini saavatel naistel hoolikalt jälgida kliinilist ravivastust raseduse ajal ning kogu raseduse vältel epilepsiahoogude üle adekvaatse kontrolli tagamiseks. Tuleks kaaluda MHD plasmakontsentratsiooni muutuste määramist. Kui raseduse ajal suurendati ravimi annust, võib samuti kaaluda MHD plasmakontsentratsiooni määramist pärast sünnitust.

Vastsündinu:

Maksaensüüme indutseerivate epilepsiavastaste ravimite kasutamisel on teatatud veritsushäiretest vastsündinul. Ettevaatusabinõuna tuleb profülaktiliselt manustada K1-vitamiini raseduse viimastel nädalatel ning vastsündinule.

Imetamine

Okskarbasepiin ja selle aktiivne metaboliit (MHD) erituvad inimese rinnapiima. Mõlema aine rinnapiima-plasma kontsentratsioonide suhe on 0,5. Okskarbasepiini toimed imikule manustamisel sellel manustamisteel ei ole teada. Seetõttu ei tohi seda kasutada rinnaga toitmise ajal.

Fertiilsus

Puuduvad andmed toime kohta inimeste fertiilsusele.

Okskarbasepiin ei avaldanud mõju emaste rottide fertiilsusele. Väikeseid muutusi reproduktiivsuse näitajates täheldati emastel rottidel ainult maksimaalsete MHD annuste korral.

Toime reaktsioonikiirusele

Okskarbasepiini kasutamisel on teatatud sellistest kõrvaltoimetest, nagu pearinglus, unisus, ataksia, diploopia, hägune nägemine, nägemishäired, hüponatreemia ja teadvustaseme langus (kõrvaltoimete täielik loetelu vt lõik 4.8), eeskätt ravi alguses või seoses annuse kohandamisega (sagedamini

ülestiitrimise ajal). Patsiente tuleb seetõttu hoiatada, et nad oleksid ettevaatlikud autojuhtimisel või masinatega töötamisel.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks on somnolentsus, peavalu, pearinglus, diploopia, iiveldus, oksendamine ja väsimus, mis ilmnevad rohkem kui 10%-l patsientidest.

Kõrvaltoimete esinemise profiil organsüsteemi järgi põhineb hinnanguliselt okskarbasepiiniga seotud kõrvaltoimete andmetel kliinilistest uuringutest. Lisaks on arvesse võetud ka kliiniliselt olulisi teateid patsiendiprogrammidest ja turuletulekujärgsest kogemusest.

Kõrvaltoimete loetelu tabelina

Esinemissagedus: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas organsüsteemi klassis on kõrvaltoimed liigitatud esinemissageduse alusel, kõige sagedasemad eespool.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed järjestatud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Vaskulaarsed häired

• * lähtuvalt CIOMS III esinemissageduse klassifikatsioonist

† Väga harva võib okskarbasepiini kasutamise ajal areneda kliiniliselt oluline hüponatreemia (naatriumisisaldus <125 mmol/l). Üldiselt tekkis see okskarbasepiin-ravi 3 esimese kuu jooksul, kuigi mõnedel patsientidel langes seerumi naatriumisisaldus esmakordselt alla <125 mmol/l rohkem kui üks aasta pärast ravi alustamist (vt lõik 4.4).

** Kõrvaltoimed spontaanteadetest ja kirjanduses avaldatud juhtumitest (esinemissagedus teadmata): järgmised kõrvaltoimed on saadud okskarbasepiini turuletulekujärgsel kasutamisel, andmed pärinevad spontaanteadetest ja kirjandusallikatest. Kuna neist kõrvaltoimetest on teatatud vabatahtlikult teadmata suurusega populatsioonis, siis ei ole võimalik hinnata nende esinemissagedust, mistõttu on selleks märgitud „teadmata“.

# Ülitundlikkus (sh hulgiorganite ülitundlikkus), mille iseloomulikeks tunnusteks on nt lööve, palavik. Haaratud võivad olla ka teised organid või süsteemid, nagu vere- ja lümfisüsteem (nt eosinofiilia, trombotsütopeenia, leukopeenia, lümfadenopaatia, splenomegaalia), maks (nt hepatiit, muutused maksafunktsiooni testides), lihased ja liigesed (nt liigeste turse, müalgia, artralgia), närvisüsteem (nt hepaatiline entsefalopaatia), neerud (nt neerupuudulikkus, interstitsiaalne nefriit, proteinuuria), kopsud (nt kopsuturse, astma, bronhospasm, interstitsiaalne kopsuhaigus, düspnoe), angioödeem.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

On teatatud üksikutest üleannustamise juhtumitest. Maksimaalne võetud annus oli ligikaudu 48 000 mg.

Nähud ja sümptomid

Elektrolüütide ja vedelikutasakaalu häired: hüponatreemia. Silma kahjustused: diploopia, mioos, hägune nägemine. Seedetrakti häired: iiveldus, oksendamine, hüperkineesia. Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: väsimus. Uuringud: hingamisdepressioon, QTc-intervalli pikenemine.

Närvisüsteemi häired: uimasus ja unisus, pearinglus, ataksia ja nüstagm, treemor, koordinatsioonihäired (ebanormaalne koordinatsioon), krambid, peavalu, kooma, teadvuskaotus, düskineesia.

Psühhiaatrilised häired: agressiivsus, agiteeritus, segasusseisund. Vaskulaarsed häired: hüpotensioon.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: düspnoe.

Ravi

Spetsiifilist antidooti ei ole. Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Võib kaaluda maoloputuse tegemist ravimi eemaldamiseks organismist ja/või manustada aktiivsütt ravimi toime inaktiveerimiseks.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: epilepsiavastased ained, ATC-kood: N03AF02

Farmakodünaamilised toimed

Okskarbasepiini farmakoloogiline aktiivsus avaldub peamiselt metaboliidi (MHD) kaudu (vt lõik 5.2). Okskarbasepiini ja MHD toimemehhanism arvatakse põhinevat peamiselt voltaaž-tundlike naatriumikanalite blokaadil, mis viib üleerutatud närvirakkude membraanide stabilisatsioonini, korduvate neuronaalsete signaalide inhibitsioonini ja sünaptiliste impulsside levimise vähenemiseni. Lisaks sellele võivad suurenenud naatriumi juhtivus ja aktiveeritud kõrgsageduslike kaltsiumikanalite modulatsioon samuti kaasa aidata krambivastasele toimele. Olulisi koostoimeid aju neurotransmitteriga või retseptori modulatoorsete kohtadega ei ole leitud.

Okskarbasepiin ja selle aktiivne metaboliit (MHD) on tugevad ja efektiivsed krambivastased ained loomadel. Need hoidsid närilistel ära generaliseerunud toonilis-kloonilised krambid ja vähemal määral kloonilised krambid ning hoidsid nad ära või vähendasid alumiinium-implantaadiga Reesus-ahvidel krooniliselt korduvate partsiaalsete krampide esinemissagedust. Tolerantsust (st krampidevastase toime nõrgenemist) toonilis-klooniliste krampide suhtes ei täheldatud okskarbasepiini või MHD manustamisel hiirtele ja rottidele vastavalt 5 päeva või 4 nädala jooksul.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist imendub okskarbasepiin täielikult ja metaboliseerub ulatuslikult farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks (MHD).

Pärast 600 mg okskarbasepiini ühekordset manustamist enne sööki tervetele meessoost vabatahtlikele oli MHD keskmine CMAX väärtus 34 mikromooli/l ja vastav keskmine tMAX 4,5 tundi.

Massi-tasakaalu uuring meestel näitas, et ainult 2% kogu plasma radioaktiivsusest moodustas muutumatu okskarbasepiin, ligikaudu 70% moodustas MDH ning ülejäänud osa moodustasid kiiresti erituvad vähemtähtsad sekundaarsed metaboliidid.

Toit ei mõjuta okskarbasepiini imendumise kiirust ega määra, mistõttu seda võib manustada koos toiduga või ilma.

Jaotumine

MHD näiv jaotusruumala on 49 liitrit.

Ligikaudu 40% MHD-st seondub plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga. Terapeutiliselt olulises vahemikus ei sõltunud seondumine valkudega kontsentratsioonist seerumis. Okskarbasepiin ja MHD ei seondu alfa-1-happe glükoproteiiniga.

Okskarbasepiin ja MHD läbivad platsentaarbarjääri. Ühel juhul olid MHD kontsentratsioonid loote ja ema plasmas võrdsed.

Biotransformatsioon

Okskarbasepiin redutseeritakse tsütosoolsete maksaensüümide poolt kiiresti MHD-ks, mis vastutab selle farmakoloogilise toime eest. MHD metaboliseerub edasi konjugatsiooni teel glükuroonhappega. Väike osa (4% annusest) oksüdeeritakse farmakoloogiliselt inaktiivseks metaboliidiks (10,11-dihüdroksüderivaadiks, DHD).

Eritumine

Okskarbasepiin eritub organismist peamiselt metaboliitidena, mis erituvad peamiselt neerude kaudu. Enam kui 95% annusest jõuab uriini, millest vähem kui 1% on muutumatu okskarbasepiin. Alla 4% manustatud annusest eritub roojaga. Ligikaudu 80% annusest eritub uriiniga kas MHD glükuroniididena (49%) või muutumatu MHD-na (27%), ligikaudu 3% inaktiivse DHD-na ja 13% annusest okskarbasepiini konjugaatidena.

Okskarbasepiin elimineerub plasmast kiiresti, selle näiv poolväärtusaeg on 1,3…2,3 tundi. Võrdluseks on MHD näiv poolväärtusaeg plasmas keskmiselt 9,3 ± 1,8 tundi.

Annuse proportsionaalsus

Okskarbasepiini kaks korda ööpäevas saavatel patsientidel saabus MHD püsikontsentratsioon plasmas 2…3 päeva jooksul. Püsikontsentratsiooni korral annusevahemikus 300…2400 mg ööpäevas on MHD farmakokineetilised näitajad lineaarses sõltuvuses annusest.

Patsientide erigrupid Maksakahjustus

Okskarbasepiini ja MHD farmakokineetikat ja metabolismi on hinnatud pärast 900 mg ühekordset suukaudset manustamist tervetele vabatahtlikele ja maksakahjustusega isikutele. Kerge kuni mõõdukas maksakahjustus ei mõjutanud okskarbasepiini ja MHD farmakokineetikat. Uuringuid okskarbasepiiniga raske maksakahjustusega patsientidel ei ole tehtud.

Neerukahjustus

Kreatiniini kliirensi ja MHD renaalse kliirensi vahel on lineaarne sõltuvus. 300 mg okskarbasepiini ühekordsel manustamisel neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) pikenes MHD eliminatsiooni poolväärtusaeg 60…90% võrra (16 kuni 19 tundi) ning AUC suurenes kaks korda võrreldes normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutega (10 tundi).

Lapsed

Okskarbasepiini farmakokineetikat on hinnatud kliinilistes uuringutes lastel, kellele manustati annuseid vahemikus 10…60 mg/kg ööpäevas. Kehakaalule kohandatud MHD kliirens väheneb, kui vanus ja kehakaal suurenevad, lähenedes vastavatele näitajatele täiskasvanutel. Keskmine kehakaalule kohandatud kliirens 4...12-aastastel lastel on ligikaudu 40% võrra suurem kui täiskasvanutel. Seetõttu on MHD ekspositsioon sellistel lastel eeldatavasti kahe-kolmekordne, võrreldes täiskasvanutega, keda ravitakse samasuguse kehakaalule kohandatud annusega. Kui kehakaal suureneb, saavutab 13-aastastel ja vanematel patsientidel kehakaalule kohandatud MHD kliirens eeldatavasti samasuguse väärtuse nagu täiskasvanutel.

Rasedus

Piiratud arvu naiste kohta saadud andmed viitavad, et MHD kontsentratsioon plasmas võib järk- järgult väheneda läbi kogu raseduse (vt lõik 4.6).

Eakad

Pärast ühekordset (300 mg) ja korduvat (600 mg ööpäevas) okskarbasepiini manustamist eakatele (60…82-aastased) vabatahtlikele olid MHD maksimaalne kontsentratsioon plasmas ja AUC väärtused 30…60% suuremad kui noorematel (18…32-aastased) vabatahtlikel. Kreatiniini kliirensi võrdlused noortel ja eakatel vabatahtlikel näitavad, et selline erinevus on tingitud vanusega seotud kreatiniini kliirensi vähenemisest. Spetsiaalsed annustamissoovitused ei ole vajalikud, kuna raviannused on individuaalselt kohandatud.

Sugu

Lastel, täiskasvanutel ega eakatel ei ole täheldatud soost tingitud farmakokineetilisi erinevusi.

Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse ja genotoksilisuse mittekliinilised uuringud okskarbasepiini ja selle farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi – monohüdroksüderivaadiga (MHD) – ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Korduvtoksilisuse uuringutes rottidel täheldati nefrotoksilisuse ilminguid, kuid seda ei täheldatud uuringutes koertel ega hiirtel.

Immuuntoksilisus

Immunostimulatsiooni testid hiirtel näitasid, et MHD (ja vähemal määral okskarbasepiin) võib esile kutsuda hilist tüüpi ülitundlikkust.

Mutageensus

Ühes in vitro Ames’i katses ilma metaboolse aktivatsioonita suurendas okskarbasepiin mutatsioonide esinemissagedust viiest bakteritüvest ühes. Okskarbasepiin ja MHD suurendasid in vitro katses ilma metaboolse aktivatsioonita kromosoomaberratsioonide ja/või polüploidsuse esinemist hiina hamstri munasarjades. MHD andis negatiivse vastuse Ames’i katses ning okskarbasepiin ega MHD ei näidanud in vitro mutageenset ega klastogeenset toimet V79 hiina hamstri rakkudele. Okskarbasepiin ja MHD andsid negatiivse vastuse klastogeense ja aneugeense toime (mikrotuumade teke) in vivo uuringus roti luuüdis.

Reproduktsioonitoksilisus

Rottidel jäi mõlema soo fertiilsus kahjustamata okskarbasepiini suukaudsete annustega kuni 150 mg/kg ööpäevas, mis on ohutuspiiriks. Emasloomadel esines munasarjatsükli katkestusi ja

kollaskehade arvukuse, implanteerumiste ja elusembrüode arvukuse vähenemist MHD annuste juures, mis on võrreldavad inimestel kasutatavatega (vt lõik 4.6).

Standardsetes reproduktsioonitoksilisuse uuringutes närilistel ja küülikutel esines emasloomale toksiliste annuste korral selliseid toimeid nagu embrüo-loote suremuse suurenemine ja/või mõningane antenataalse ja/või postnataalse kasvu aeglustumine. Ühes kaheksast embrüo-loote toksilisuse uuringust, mis viidi läbi kas okskarbasepiini või MHD-ga, ilmnes loote väärarengute esinemissageduse tõus rottidel emasloomale toksiliste annuste kasutamisel (vt lõik 4.6).

Kartsinogeensus

Kartsinogeensuse uuringutes indutseeriti ravitud loomadel maksa (rotid ja hiired), testiste ja emasloomade genitaaltrakti granulaarrakkude (rotid) kasvajaid. Maksakasvajate esinemine oli kõige tõenäolisemalt maksa mikrosomaalsete ensüümide induktsiooni tulemus; selline indutseeriv toime on okskarbasepiiniga ravitud patsientidel vähene või puudub, kuigi seda ei saa täielikult välistada. Testiste kasvajaid võib esile kutsuda luteiniseeriva hormooni kontsentratsiooni suurenemine. Kuna sellist suurenemist inimestel ei esine, ei ole nende kasvajate tekkimine ilmselt kliiniliselt oluline.

Kartsinogeensuse uuringus rottidel MHD-ga täheldati emasloomadel annusest sõltuvat genitaaltrakti granulaarsete rakkude (emakakaela ja tupe) kasvajate esinemissageduse tõusu. Need toimed ilmnesid eeldatava kliinilise ekspositsiooniga võrreldavates annustes. Selliste kasvajate tekkemehhanismi pole täielikult kindlaks tehtud, kuid see võib olla seotud rottidele omase kõrgema östradiooli tasemega.

Seega on ka antud kasvajate kliiniline tähendus ebaselge.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu

Laktoosmonohüdraat

Maisitärklis

Krospovidoon

Povidoon (K-30)

Mikrokristalliline tselluloos

Naatriumtärklisglükolaat (Tüüp A)

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Magneesiumstearaat

Tableti kate

Hüpromelloos

Makrogool 6000

Makrogool 400

Titaandioksiid (E171)

Kollane raudoksiid (E172)

Päikeseloojangukollane alumiiniumlakk (E110)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistvad PVC/PVdC-alumiinium blistrid:

300 mg: Blistrid 1, 30, 50, 56, 100, 200 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti sisaldavates pakendites. Haiglapakend: 50 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti.

600 mg: Blistrid 1, 30, 50, 56, 100, 200 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti sisaldavates pakendites. Haiglapakend: 50 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Teva Pharma B.V.

Swensweg 5

2031 GA Haarlem

Holland

MÜÜGILOA NUMBRID

Oxcarbazepine Teva 300 mg: 639909

Oxcarbazepine Teva 600 mg: 640009

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 19.06.2009

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 05.04.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

august 2017