Oltar 6mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

OLTAR 4 mg, tabletid
OLTAR 6 mg, tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

OLTAR 4 mg tablett:
Iga tablett sisaldab 4 mg glimepiriidi.

OLTAR 6 mg tablett:
Iga tablett sisaldab 6 mg glimepiriidi.

INN. Glimepiridum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.

OLTAR 4 mg tabletid:
Kollased, kaldservalised, kapslikujulised katmata tabletid (10,7 x 5,5 mm), mille ühel küljel on
poolitusjoon.

OLTAR 6 mg tabletid:
Kollased, kaldservalised, kapslikujulised katmata tabletid (12,5 x 6,5 mm), mille ühel küljel on
poolitusjoon.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Glimepiriid on näidustatud II tüüpi diabeedi raviks, kui üksnes dieedi, füüsilise koormuse ja kehakaalu
vähendamisega ei saavutata vere suhkrusisalduse piisavat vähenemist.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Suukaudseks kasutamiseks.

Diabeedi eduka ravi alusteks on sobiv dieet, regulaarne füüsiline koormus ja korrapärane vere ja uriini
glükoosisisalduse kontroll. Suukaudselt manustatavad antidiabeetikumid ja insuliin ei korva
patsiendile määratud dieedi rikkumist.

Annus määratakse vastavalt vere ja uriini glükoosisisaldusele.

Algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas. Kui sellest annusest piisab ravitoime saavutamiseks, tuleb
sama annust kasutada säilitusraviks.

Erinevaks annustamiseks on saadaval sobivad ravimi tugevused.


1
Kui ravitoime on ebapiisav, tuleb annust vähehaaval suurendada vastavalt glükoosi tasemele veres.
Annust võib astmeliselt suurendada 2, 3 või 4 mg glimepiriidini ööpäevas, kusjuures annuse
suurendamise vaheaeg peab olema 1...2 nädalat.

Annus, mis on suurem kui 4 mg glimepiriidi ööpäevas, annab paremaid ravitulemusi ainult
erandjuhtudel.

Maksimaalne soovitatav annus on 6 mg glimepiriidi ööpäevas.

Patsientidel, kellel ei saavutata maksimaalse metformiini ööpäevase annusega adekvaatset veresuhkru
kontrolli, võib alustada kombinatsioonravi glimepiriidiga. Patsiendi metformiinravi jätkub sama
annusega, lisatakse väikeses annuses glimepiriidi. Glimepiriidi annust suurendatakse vastavalt
soovitava metaboolse kontrolli taseme saavutamiseni kuni maksimaalse päevaannuseni.
Kombinatsioonravi tuleb alustada meditsiinilise järelevalve all.

Patsientidel, kellel ei saavutata glimepiriidi maksimaalse päevase annusega adekvaatset veresuhkru
kontrolli, võib vajadusel alustada samaaegselt insuliinraviga. Glimepiriidi annust säilitades alustatakse
madalate insuliiniannustega, tõstes neid seni, kuni saavutatakse vajalik metaboolne kontroll.
Kombinatsioonravi tuleb alustada meditsiinilise järelevalve all.

Tavaliselt piisab ööpäevas glimepiriidi ühekordsest annusest. Soovitatav on ravim manustada kas
vahetult enne või koos piisava koguse hommikusöögiga. Kui hommikul ei sööda, tuleb ravim
manustada enne esimest toidukorda või selle ajal.
Kui unustatakse ravimit võtta, ei tohi selle arvelt järgmist annust suurendada.
Tablett neelatakse tervelt koos vähese koguse veega.

Kui patsiendil tekib ööpäevas 1 mg glimepiriidi manustamisel hüpoglükeemiline reaktsioon, piisab
kontrolli saavutamiseks ka ainult dieedist.

Suhkurtõve ravi jooksul tõuseb organismi insuliinitundlikkus ja glimepiriidi vajadus võib väheneda.
Hüpoglükeemia vältimiseks tuleks annust õigeaegselt vähendada või ravikuur lõpetada. Annuse
muutmine võib olla vajalik ka siis, kui muutuvad patsiendi kehakaal või elustiil või mõni teine näitaja,
mis suurendab ohtu hüpo- või hüperglükeemiale.

Üleminek teistelt suu kaudu manustatavatelt diabeediravimitelt glimepiriidile
Üleminek teistelt suu kaudu manustatavatelt antidiabeetilistelt ravimitelt glimepiriidile on tavaliselt
võimalik. Glimepiriidile üleminekul peab arvesse võtma eelmise ravimi toimetugevust ja
poolväärtusaega. Mõnel juhul, eriti pika poolväärtusajaga antidiabeetiliste ravimite puhul (nt
kloorpropamiid), on soovitatav mõnepäevane eliminatsiooniperiood, et vältida kuhjumisefektist
tulenevat hüpoglükeemiliste reaktsioonide ohtu.
Soovituslik algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas. Vastavalt ravitulemusele võib glimepiriidi annust
järk-järgult suurendada nagu ülalpool kirjeldatud.

Üleminek insuliinilt glimepiriidile
Erandjuhtudel, kui II tüüpi suhkurtõve patsientidele on ordineeritud insuliin, võib olla näidustatud
üleminek glimepiriidile.
Üleminek peaks toimuma meditsiinilise järelevalve all.

Kasutamine neeru- või maksafunktsiooni häire korral
Vt lõik 4.3.

4.3 Vastunäidustused

Glimepiriidi ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:
-
ülitundlikkus glimepiriidi, teiste sulfonüüluurea preparaatide, sulfoonamiidide või ravimi
ükskõik millise abiaine suhtes,
-
insuliinsõltuva diabeedi korral,

2
-
diabeetilise kooma puhul,
- ketoatsidoosi
puhul,

-
raskekujulise neeru- või maksafunktsiooni häire puhul. Raskekujuliste neeru- või
maksafunktsiooni häirete esinemisel on vajalik üleminek insuliinile.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Glimepiriidi tablette tuleb manustada vahetult enne sööki või söögi ajal.

Kui süüakse ebaregulaarselt või jäetakse söögikorrad vahele, võib glimepiriidravi põhjustada
hüpoglükeemiat. Hüpoglükeemia võimalikud sümptomid on peavalu, tugev näljatunne, iiveldus,
oksendamine, roidumus, unisus, rahutu uni, rahutus, agressiivsus, kontsentratsioonihäired, erutuvuse ja
reaktsioonivõime langus, depressioon, segasus, kõne- ja nägemishäired, afaasia, treemor, parees,
tajuhäired, pearinglus, abitus, enesekontrolli kaotus, deliirium, krambid, somnolentsus ja teadvuse
kaotus kuni koomani, pindmine hingamine, bradükardia.

Lisaks võivad ilmneda adrenergilise vasturegulatsiooni tunnused, nagu näiteks higistamine, jahe nahk,
ärevus, tahhükardia, hüpertensioon, südamepekslemine, stenokardia ja kardiaalsed arütmiad.
Raskekujulise hüpoglükeemilise ataki kliiniline pilt võib sarnaneda ajuinsuldile.

Enamikul juhtudel seisund taandub, kui koheselt süüa süsivesikuid (suhkrut). Tehislikud magusained
ei oma mingit toimet.

Teiste sulfonüüluurea preparaatide puhul on täheldatud, et hoolimata algselt mõjusatest
vastuabinõudest võib hüpoglükeemia korduda.

Raskekujuline hüpoglükeemia või kaua kestnud hüpoglükeemia, mida on võimalik ainult ajutiselt
tavaliste suhkruannustega kompenseerida, nõuavad kohest arstiabi ja vahel ka haiglaravi.

Hüpoglükeemiat soodustavateks teguriteks on:

-
patsiendi soovimatus või (eriti vanemate patsientide puhul) võimetus koostööks;
- alatoitumus,
ebaregulaarsed
söögiajad,
vahelejäänud söögikorrad või nälgimisperioodid;
- kõrvalekaldumine
dieedist;
-
süsivesikute manustamine ja füüsiline koormus ei ole tasakaalus;
-
alkoholi tarbimine, eriti koos söögikordade vahelejätmisega;
- neerufunktsiooni
häire;
- raskekujuline
maksafunktsiooni
häire;
- glimepiriidi
üleannustamine;
-
endokriinsüsteemi talitluse teatud kompenseerimata häired, mis mõjutavad süsivesikute
metabolismi või hüpoglükeemia vasturegulatsioonimehhanisme (nt teatud
kilpnäärmefunktsiooni häired ja hüpofüüsi eessagara või neerupealiste koore puudulik talitlus);
-
samaaegne teatud teiste ravimite manustamine (vt lõik 4.5).

Glimepiriidravi nõuab regulaarset vere ja uriini glükoosisisalduse jälgimist. Lisaks sellele soovitatakse
määrata ka glükosüleeritud hemoglobiini sisaldus.

Glimepiriidravi ajal on vajalik regulaarne verepildi ja maksafunktsioonide jälgimine (erilist tähelepanu
pöörata leukotsüütidele ja trombotsüütidele).

Stressi korral (nt õnnetused, erakorralised operatsioonid, palavikuga kulgevad infektsioonid) võib olla
näidustatud ajutine üleminek insuliinile.

Kogemused glimepiriidi kasutamisest raske maksafunktsioonihäirega või dialüüsi saavatel patsientidel
puuduvad. Neil patsientidel, kel esineb raske neeru- või maksapuudulikkus, on näidustatud üleminek
insuliinravile.


3
Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi (G6PD) puudusega patsientide ravi sulfonüüluurea preparaatidega
võib põhjustada hemolüütilist aneemiat. Kuna glimepiriid kuulub sulfonüüluurea preparaatide klassi,
tuleb G6PD-puudusega patsientidel kasutada ravimit ettevaatusega ning kaaluda alternatiivseid
ravivõimalusi sulfonüüluureate klassi mittekuuluvate ravimitega.

See ravimpreparaat sisaldab laktoosmonohüdraati.
Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasipuudulikkus või glükoosi-
galaktoosi imendumishäire, ei tohi antud ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Glimepiriidi manustamisel koos teatud teiste ravimitega võib glimepiriidi hüpoglükeemiline toime
soovimatult tugevneda või nõrgeneda. Seetõttu võib teisi ravimeid manustada ainult arsti teadmisel
(või ettekirjutusel).

Glimepiriid metaboliseeritakse tsütokroom P450 2C9 (CYP2C9). Metabolism on mõjutatud
samaaegsest CYP2C9 indutseerijate (nt rifampitsiin) või inhibiitorite (nt flukonasool) manustamisest.

Kirjanduse andmetel on in vivo koostoimete uuringutes glimepiriidi AUC suurenenud ligikaudu 2
korda võrreldes flukonasooliga, mis on üks tugevamaid CYP2C9 inhibiitoreid.

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea rühma ravimite kasutamisel on täheldatud allpoolnimetatud
koostoimeid.

Vere glükoosisisaldust vähendav toime võimendub ja võib esineda hüpoglükeemia oht, kui
kasutatakse järgmisi ravimeid:

-
fenüülbutasoon, asapropasoon ja oksüfeenbutasoon, sulfiinpürasoon;
-
insuliin ja teised suukaudsed antidiabeetilised ravimid, teatud pikatoimelised sulfoonamiidid;
-
metformiin;
-
tetratsükliinid;
-
salitsülaadid ja paraaminosalitsüülhape;
-
MAO inhibiitorid;
-
anaboolsed steroidid ja meessuguhormoonid;
- kinoloon-antibiootikumid;
- klooramfenikool;
- probenetsiid;
- kumariinirühma
antikoagulandid;
- mikonasool;
- fenfluramiin;
-
pentoksifülliin (parenteraalne suur annus);
- fibraadid;
- tritokualiin;
- AKE
inhibiitorid;
- fluoksetiin;
- allopurinool;
- sümpatolüütilised
ained;
-
tsüklofosfamiid, trofosfamiid ja ifosfamiid;
-
flukonasool.

Hüpoglükeemiline toime nõrgeneb ja veresuhkru tase võib tõusta koostoimes järgmiste ravimitega:

-
östrogeenid ja progestageenid;
- salureetikumid,
tiasiiddiureetikumid;
-
kilpnääret stimuleerivad ravimid, glükokortikoidid;
-
fenotiasiini derivaadid, kloorpromasiin;
-
adrenaliin ja sümpatomimeetikumid;

4
-
nikotiinhape (suures annuses) ja nikotiinhappe derivaadid;
-
lahtistid (pikaajalise kasutamise korral);
- fenütoiin,
diasoksiid;
-
glükagoon, barbituraadid ja rifampitsiin;
- atsetasolamiid.


H2-retseptorite antagonistid, -blokaatorid, klonidiin ja reserpiin võivad põhjustada kas
hüpoglükeemilise toime tugevnemist või nõrgenemist.

Sümpatolüütilised ravimid (-adrenoblokaatorid, klonidiin, guanetidiin ja reserpiin) võivad
maskeerida hüpoglükeemiale eelneva adrenergilise vasturegulatsiooni tunnuseid.

Alkohol võib glimepiriidi hüpoglükeemilist toimet ettearvamatult tugevdada või nõrgendada.

Glimepiriid võib kumariini derivaatide toimet kas tugevdada või nõrgendada.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Diabeediga seotud risk
Normist erinev versuhkru tase raseduse ajal on seotud suurenenud kongenitaalsete anomaaliate tekke
ja perinataalse suremuse esinemissagedusega. Teratogeense riski vältimiseks tuleb raseduse kestel
veresuhkru taset hoolikalt jälgida. Sellisel juhul on soovitatav kasutada insuliini. Patsient, kes plaanib
rasestuda, peab sellest informeerima oma arsti.

Glimepiriidi kasutamisega seotud risk
Glimepiriidi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku
toimet reproduktiivsusele, mis on tõenäoliselt seotud glimepiriidi farmakoloogilise toimega
(hüpoglükeemia) (vt lõik 5.3).

Sellest tulenevalt ei tohi glimepiriidi kasutada kogu raseduse ajal.
Kui patsient saab ravi glimepiriidiga ning selgub, et ta on rase või soovib rasestuda, tuleb vahetada
glimepiriidi ravi esimesel võimalusel insuliini vastu.

Imetamine
Ravimi eritumine inimese rinnapiima pole teada. Glimepiriid eritub lakteeriva roti piima. Kuna teised
sulfonüüluurea preparaadid erituvad ka inimese rinnapiima ning see võib tekitada rinnapiima saaval
lapsel hüpoglükeemia ohu, siis on rinnaga toitmine glimepiiriidi saaval emal vastunäidustatud.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

Patsientide kontsentratsioonivõime ja reaktsioonikiirus võivad halveneda hüpoglükeemia või
hüperglükeemia tagajärjel, näiteks võivad esineda nägemishäired. See võib kõrgendada riski
olukordades, kus nimetatud omadused on eriti tähtsad (nt autojuhtimine ja masinatega töötamine).

Patsiente tuleks teavitada ettevaatusabinõudest, millega vältida hüpoglükeemiat autojuhtimise ajal.
Eriti tähtis on see neile, kellel on vähenenud või puuduv teadlikkus hüpoglükeemia hoiatavatest
sümptomitest või kellel esineb hüpoglükeemia episoode sageli. Tuleks kaaluda, kas sellistes
tingimustes võib juhtida autot või töötada masinatega.

4.8 Kõrvaltoimed

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea ravimite kasutamisel on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid.

Kõrvaltoimed on klassifitseeritud järgmist esinemissageduse konventsiooni kasutades:

5
Väga sage:
>1/10
Sage:

>1/100 ja <1/10
Aeg-ajalt:
>1/1000 ja <1/100
Harv:

>1/10 000 ja <1/1000
Väga harv:
<1/10 000, sh üksikjuhud


Väga
Sage Aeg-ajalt
Harv
Väga
harv
sage
Vere ja lümfisüsteemi

Hematoloogilised

häired
muutused 1)
Immuunsüsteemi


Kerged
ülitundlikkus-
häired
reaktsioonid2),
allergiline vaskuliit,
ristuv allergia
sulfonüüluureate,
sulfonamiidide ja teiste
samalaadsete ainete
vahel.
Ainevahetus- ja

Hüpoglükeemia
3)

toitumishäired
Silma kahjustused


Nägemishäired 4)


Seedetrakti häired




Iiveldus, oksendamine ja
kõhulahtisus, rõhumis-
või täistunne kõhus,
kõhuvalu 5)
Maksa ja sapiteede

Maksaensüümide
Maksafunktsiooni
häired
aktiivsuse
halvenemine (nt koos
suurenemine
kolestaasi ja ikterusega),
hepatiit ja maksa
puudulikkus
Naha ja nahaaluskoe


Allergilised
kahjustused
nahareaktsioonid, nagu
näiteks sügelemine,
lööve, nõgestõbi,
ülitundlikkus valguse
suhtes
Uuringud


Naatriumisisalduse
langus seerumis

1) Võivad tekkida trombotsütopeenia, leukopeenia, erütrotsütopeenia, granulotsütopeenia,
agranulotsütoos, hemolüütiline aneemia ja pantsütopeenia. Tavaliselt kaovad need nähud ravi
lõpetamisel.

2) Kerged ülitundlikkusreaktsioonid võivad areneda raskekujulisteks reaktsioonideks koos düspnoe,
vererõhu languse ja mõnikord sokiga.

3) Hüpoglükeemilised reaktsioonid tekivad enamasti otsekohe, võivad olla tõsised ja neid ei ole alati
lihtne korrigeerida. Nende reaktsioonide esinemine sõltub, nii nagu ka teiste hüpoglükeemiliste
ravikuuride korral, individuaalsetest teguritest ­ näiteks toitumisharjumustest ja annusest (vt lõik 4.4).

4) Vere glükoosisisalduse muutuste tõttu võivad ilmneda ajutised nägemishäired, eriti ravi alguses.

5) Seedetrakti vaevused on harva ravi lõpetamise põhjusteks.


4.9 Üleannustamine

6

Pärast liiga suure annuse manustamist võib tekkida hüpoglükeemia kestusega 12...72 tundi. Pärast
esialgset paranemist võib hüpoglükeemia uuesti avalduda. Sümptomid võivad ilmneda alles 24 tundi
pärast ravimi sissevõtmist. Üldiselt on soovitatav järelevalve haiglas. Võivad esineda iiveldus,
oksendamine ja valu ülakõhus. Hüpoglükeemiaga võivad kaasneda neuroloogilised sümptomid nagu
rahutus, treemor, nägemishäired, koordinatsioonihäired, unetus, kooma ja krambid.

Ravi seisneb peamiselt imendumise vältimises, manustades aktiveeritud sütt (adsorbent) ja
naatriumsulfaati (lahtisti). Suure üleannuse korral on näidustatud maoloputus, millele järgneb
aktiivsöe ja naatriumsulfaadi manustamine. Eriti suure (raske) üleannustamise korral on näidustatud
haiglaravi intensiivravi osakonnas. Võimalikult kiiresti tuleb manustada glükoosi, vajaduse korral
süstida veeni 50 ml 50% lahust. Sellele järgneb 10% glükoosilahuse infusioon. Rangelt tuleb jälgida
vere glükoosisisaldust. Edasine ravi on sümptomaatiline.

Hüpoglükeemia ravi korral pärast glimepiriidi juhuslikku üleannustamist imikutel ja väikestel lastel
tuleb manustatava glükoosi annust hoolikalt jälgida, et vältida ohtliku hüperglükeemia teket. Vere
glükoosisisaldust tuleb hoolikalt jälgida.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: suukaudsed vere glükoosisisaldust vähendavad ained: sulfoonamiidid,
kusihappe derivaadid.
ATC kood: A10BB12.

Glimepiriid on suukaudselt aktiivne hüpoglükeemilise toimega aine, mis kuulub sulfonüüluurea
rühma. Seda kasutatakse insuliinsõltumatu suhkurtõve raviks.

Glimepiriid stimuleerib insuliini vabanemist pankrease -rakkudest. Nagu ka teiste sulfonüüluurea
rühma ravimite puhul põhineb ravitoime pankrease -rakkudest endogeense insuliini sekretsiooni
suurenemisel vastusena glükoosi füsioloogilisele stimulatsioonile. Lisaks sellele on glimepiriidil hästi
väljendunud pankreaseväline toime, mis on omane ka teistele sulfonüüluurea rühma ravimitele.

Insuliini vabanemine
Sulfonüüluurea rühma ravimid reguleerivad insuliini eritumist ATP-tundlike kaaliumi kanalite
sulgemisega -raku membraanis. Kaaliumi kanali sulgemine kutsub esile -raku depolarisatsiooni,
selle tulemusena avanevad kaltsiumi kanalid ja rakku tungib suuremas koguses kaltsiumi.
Selle tulemusena vabaneb eksotsütoosi käigus insuliin.

Glimepiriid seondub -raku membraanproteiiniga, mis on seotud ATP-tundliku kaaliumi kanaliga.
Glimepiriidi seondumiskoht erineb tavalisest sulfonüüluurea preparaatide seondumiskohast.

Pankreaseväline toime
Pankreasevälised toimed on näiteks perifeersete kudede insuliinitundlikkuse suurendamine ja maksa
väiksem insuliini omastamine.
Glükoosi üleminek verest perifeersetesse lihastesse ja rasvkoesse toimub spetsiaalsete
transpordivalkude abil, mis asuvad rakumembraanis. Glükoosi kandumine nendesse kudedesse piirab
glükoosi kasutuse kiirust. Glimepiriid suurendab kiiresti aktiivsete glükoosi transpordimolekulide arvu
lihaste ja rasvkoe rakkude plasmamembraanides, mille tulemuseks on glükoosi parem omastamine.

Glimepiriid suurendab glükosüül-fosfatidüülinositool-spetsiifilise fosfolipaas C aktiivsust, mis võib
korreleeruda ravimi poolt esile kutsutud lipogeneesi ja glükogeneesiga isoleeritud rasva- ja
lihasrakkudes.
Glimepiriid pärsib glükoosi teket maksas, suurendades rakusisest fruktoos-2,6-bifosfaadi
kontsentratsiooni, mis omakorda pärsib glükoneogeneesi.

7

Üldine
Tervetel inimestel on minimaalne toimiv annus ligikaudu 0,6 mg. Glimepiriidi toime sõltub annusest
ja on korduvalt esile kutsutav. Glimepiriidi kasutamisel säilib füsioloogiline reaktsioon raskele
füüsilisele koormusele (insuliini sekretsiooni vähenemine).

Ei esinenud suuri erinevusi ravimi toimes sõltuvalt sellest, kas ravimit manustati 30 minutit pärast
sööki või vahetult pärast sööki. Diabeetikutel on võimalik ühekordse annusega ööpäevas saavutada
hea ainevahetuse kontroll, mis kestab rohkem kui 24 tundi.

Kuigi glimepiriidi hüdroksümetaboliit põhjustas väikest, kuid siiski olulist seerumi glükoosisisalduse
vähenemist tervetel inimestel, hõlmab see vaid väga väikese osa ravimi toimest.

Kombinatsioon metformiiniga
Patsientidel, kellel ei saavutata adekvaatset veresuhkru kontrolli metformiini maksimaalse ööpäevase
annusega, võib kasutada kombinatsioonravi mõlema suukaudse antidiabeetilise ravimiga. Ühes
uuringus saavutati kombinatsioonraviga parem metaboolne kontroll kui ainult metformiini
maksimaalse ööpäevase annusega.

Kombinatsioon insuliiniga
Andmed kombinatsioonravi kohta insuliiniga on piiratud. Patsientidel, kellel ei saavutata adekvaatset
veresuhkru kontrolli glimepiriidi maksimaalse ööpäevase annusega, võib manustada kaasuvalt ka
insuliini. Kahes uuringus saavutati kombinatsiooniga sama hea metaboolne kontroll kui insuliiniga
üksi, kuid insuliini keskmine annus oli kombinatsioonravi korral väiksem.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Glimepiriidi biosaadavus pärast suukaudset manustamist on täielik. Söömisel ei ole olulist mõju
imendumisele, ainult imendumise kiirus väheneb veidi. Maksimaalne kontsentratsioon seerumis (Cmax)
saavutatakse ligikaudu 2,5 tundi pärast suukaudset manustamist (keskmiselt 0,3 mikrogrammi/ml
korduva annustamise puhul 4 mg ööpäevas) ning annuse ja seerumi maksimaalse kontsentratsiooni
(Cmax) kui ka kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) vahel on lineaarne seos.

Jaotumine
Glimepiriidil on väike jaotusruumala (ligikaudu 8,8 L), mis on enam-vähem võrdne albumiini
jaotusruumalaga, kõrge valguseonduvus (>99%) ja madal kliirens (ligikaudu 48 ml/min).
Katseloomadel eritub glimepiriid piima. Glimepiriid läbib platsentaarbarjääri. Ravim läbib
hematoentsefaalbarjääri vähesel määral.

Metabolism ja eritumine
Keskmine seerumi poolväärtusaeg (mis sõltub seerumi kontsentratsioonist mitme annuse
manustamisel ööpäevas) on ligikaudu 5...8 tundi. Pärast suurte annuste manustamist on
poolväärtusaeg veidi pikenenud.

Pärast radioaktiivselt märgistatud glimepiriidi ühekordset manustamist oli 58% radioaktiivsest ainest
täheldatav uriinis ja 35% roojas. Uriinis ei sedastatud metaboliseerumata glimepiriidi. Nii uriinis kui
ka roojas leiti kaks metaboliiti, mis kõige tõenäolisemalt pärinesid metabolismist maksas (põhiline
ensüüm on CYP2C9) ­ hüdroksüderivaat ja karboksüderivaat. Pärast glimepiriidi suukaudset
manustamist olid nende metaboliitide lõplikud poolväärtusajad vastavalt 3...6 ja 5...6 tundi.

Võrreldes ühekordse annuse manustamist kord ööpäevas korduvate manustamistega kord ööpäevas,
näidati, et olulisi erinevusi farmakokineetikas ei esinenud ja individuaalsed erinevused olid väga
väikesed. Olulist ravimi kuhjumist ei esinenud.

Farmakokineetika oli naiste ja meeste ning noorte ja eakate (üle 65-aastaste) patsientide puhul sarnane.
Madala kreatiniini kliirensiga patsientidel esines kalduvus glimepiriidi kliirensi suurenemisele ja

8
keskmiste seerumikontsentratsioonide langusele, mis tõenäoliselt tulenes väiksemast valgusiduvusest
tingitud kiiremast eliminatsioonist. Kahe metaboliidi eliminatsioon neerude kaudu oli häiritud.
Üldiselt puudus neil patsientidel lisarisk ravimi kumulatsiooniks.

Farmakokineetika viiel mittediabeetikust patsiendil pärast sapijuha operatsiooni oli sarnane tervete
inimeste farmakokineetikale.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Prekliinilised toimed, mida uuriti kestusega, mis ületasid piisavalt inimestel kasutatava maksimaalse
toimekestuse, kajastuvad ka vastavates kliinilistes andmetes, või olid põhjustatud ühendi
farmakodünaamilisest toimest (hüperglükeemia). See tulemus põhineb farmakoloogilise ohutuse,
korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse uuringutel.
Hilisematel uuringutel (embrüotoksilisus, teratogeensus ja arengutoksilisus emasloomade ja
järglastega) olid kõrvaltoimed sekundaarsed, põhjustatud hüpoglükeemilisest toimest.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)
Povidoon K30
Polüsorbaat 80
Talk
Magneesiumstearaat
Kollane raudoksiid (E172).

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

4mg tabletid: PVC/PVDC/Alumiinium blister: 2 aastat.
4mg tabletid: HDPE pudel: 2 aastat.

6mg tabletid: PVC/PVDC/Alumiinium blister: 2 aastat.
6mg tabletid: HDPE pudel: 2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

4mg tabletid: PVC/PVDC/Alumiinium blister:
Hoida originaalpakendis.
Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

4mg tabletid: HDPE pudel:
Hoida originaalpakendis.
Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

6mg tabletid: PVC/PVDC/Alumiinium blister:
Hoida originaalpakendis.
Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

6mg tabletid: HDPE pudel:

9
Hoida originaalpakendis.
Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC/alumiinium blisterpakend või HDPE-pudel, PP sulguriga.

Pakendi suurused;
4mg tabletid
Blister:
10, 20, 30, 50, 60, 90, 100, 120 tabletti, 500 tabletti (haiglapakend).
10x1, 20x1, 30x1, 50x1, 60x1, 90x1, 100x1, 120x1 tabletti.

HDPE-pudel
100 tabletti

6mg tabletid
Blister:
10, 20, 28, 30, 50, 60, 90, 100, 120 tabletti, 500 tabletti (haiglapakend).
10x1, 20x1, 30x1, 50x1, 60x1, 90x1, 100x1, 120x1 tabletti.

HDPE-pudel
100 tabletti
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Menarini International Operations Luxembourg S.A.
1, Avenue de la Gare, L-1611
Luksemburg


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

OLTAR 4 mg: 519906
OLTAR 6 mg: 519806


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

25.08.2006


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2009

10