Nimotop 0,2 mgml - infusioonilahus (0,2mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Nimotop, 0,2 mg/ml infusioonilahus
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks ml infusioonilahust sisaldab 0,2 mg nimodipiini.
Üks 50 ml pudel infusioonilahust sisaldab 10 mg nimodipiini 50 ml alkoholilahuses. INN. Nimodipinum
Teadaolevat toimet omavad abiained:
Infusioonilahus sisaldab 23,7 mahu% etanooli, st kuni 50 g ööpäevase annuse (250 ml) kohta. 50 ml infusioonilahust sisaldab 1 mmol (23 mg) naatriumi.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Selge intravenoosne infusioonilahus.
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Subarahnoidaalsest verejooksust tingitud vasospasmi isheemiliste sümptomite profülaktika ja ravi.
Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Kui ei ole määratud teisiti, soovitatakse kasutada järgmisi annuseid:
Intravenoosne infusioon
Ravi alustatakse annusega 1 mg nimodipiini tunnis (5 ml infusioonilahust/tunnis) kahe tunni vältel (ligikaudu 15 µg/kg/tunnis).
Kui see on hästi talutav ega tekita tõsist vererõhu langust, suurendatakse nimodipiini annust kahe tunni pärast 2 mg-ni/tunnis (10 ml infusioonilahust/tunnis, ligikaudu 30 µg/kg/tunnis).
Patsientidel, kelle kehakaal on alla 70 kg või kelle vererõhk on ebastabiilne, alustatakse ravi annusega 0,5 mg/tunnis (2,5 ml infusioonilahust/tunnis).
Intratsisternaalne manustamine
Operatsiooni ajal võib infundeerida intratsisternaalselt värskeltvalmistatud lahjendatud nimodipiini lahust (1 ml nimodipiini infusioonilahust ja 19 ml Ringeri lahust), mis on soojendatud kehatemperatuurini.
Lahjendatud lahust tuleb kasutada kohe pärast valmistamist.
Patsientide erirühmad
Lapsed
Nimodipiini ohutus ja efektiivsus ei ole alla 18-aastastel patsientidel tõestatud.
Manustamisviis
Kuna nimodipiin on kergelt valgustundlik, tuleb infusioonilahuse kasutamisel vältida otsest päikesevalgust. Kui infusiooni ajal ei ole võimalik vältida otsest päikesevalgust, tuleb kasutada mustast, pruunist, kollasest või punasest klaasist süstlaid ja ühendussüsteeme või kaitsta infusioonipumpa ja süsteemi mitteläbipaistva kattega. Kaitsevahendeid ei ole vaja kasutada, kui nimodipiini infusioon kestab kuni 10 tundi hajusa päevavalguse või kunstliku valgustuse tingimustes.
Nimodipiini infusioonilahus manustatakse pideva intravenoosse infusioonina tsentraalveenikateetri kaudu, kasutades infusioonipumpa.
Seda tuleb manustada kolmikkraani kaudu koos 5% glükoosilahuse, 0,9% naatriumkloriidilahuse Ringer-laktaadi lahuse, Ringer-laktaadi lahusega koos magneesiumiga, dekstraan 40 lahusega või HAES (polü(O-2-hüdroksüetüül) 6% tärkliselahusega vahekorras ligikaudu 1:4
(nimodipiin : kaasinfusioon). Kaasinfusiooniks sobivad veel mannitool, inimese albumiin või veri.
Kolmikkraani tuleb kasutada nimodipiini polüetüleentoru ühendamiseks teise infusioonisüsteemi (kaasinfusiooni) ja tsentraalveenikateetriga.
Nimodipiini lahust ei tohi lisada infusioonikottidesse või -pudelitesse ning seda ei tohi segada teiste ravimitega.
Nimodipiini manustamist peaks jätkama üldanesteesia, operatsiooni ja angiograafia ajal.
Kasutamise kestus
Profülaktika
Intravenoosset ravi tuleb alustada mitte hiljem kui 4 päeva pärast hemorraagia tekkimist ja jätkata kuni suurim oht vasospasmi tekkeks on möödas, st kuni 10...14 ööpäeva pärast hemorraagia tekkimist.
Kui profülaktilise manustamise ajal haiget hemorraagia tõttu opereeritakse, peaks intravenoosne ravi nimodipiiniga jätkuma vähemalt 5 ööpäeva pärast operatsiooni.
Pärast infusioonravi lõppu on soovitatav ravi jätkata ligikaudu 7 päeva jooksul suukaudse nimodipiiniga annuses 6 x 60 mg ööpäevas 4-tunniste intervallidega.
Ravi
Subarahnoidaalse hemorraagia järgse tserebraalse vasospasmi ja sellega kaasnevate isheemiliste neuroloogiliste häirete puhul peab ravi nimodipiiniga alustama nii ruttu kui võimalik ja see peaks jätkuma vähemalt 5 ja maksimaalselt kuni 14 ööpäeva.
Seejärel soovitatakse ravi jätkata 7 päeva jooksul suukaudse nimodipiiniga annuses 6 x 60 mg ööpäevas 4-tunniste intervallidega.
Kui nimodipiin-ravi ajal haiget hemorraagia tõttu opereeritakse, peaks intravenoosne ravi nimodipiiniga jätkuma vähemalt 5 ööpäeva pärast operatsiooni.
Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Kuigi intrakraniaalse rõhu tõusu ei ole nimodipiinraviga seostatud, on neil juhtudel või veesisalduse tõusu korral ajukoes (generaliseerunud ajuturse) soovitatav patsienti hoolikalt jälgida.
Ettevaatus on vajalik hüpotensiooniga patsientidel (süstoolne vererõhk vähem kui 100 mm Hg).
Ebastabiilse stenokardiaga patsientidel või 4 nädala jooksul pärast ägedat müokardi infarkti, peab arst arvesse võtma võimalikke riske (nt vähenenud koronaararterite perfusioon ja müokardi isheemia) võrrelduna võimaliku kasuga (nt ajuperfusiooni paranemine).
See ravim sisaldab 23,7 mahuprotsenti etanooli (alkoholi), st kuni 50 g ööpäevase annuse kohta (250 ml). See võib mõjuda kahjulikult alkohoolikutele või pärsitud alkoholi metabolismiga patsientidele ning sellega peab arvestama rasedate ja rinnaga toitvate naiste puhul, laste ja kõrge riskiga patsientide puhul nagu maksafunktsiooni häirete ja epilepsiaga patsiendid. Selles ravimis sisalduv alkoholikogus võib mõjutada teiste ravimite toimet (vt lõik 4.5).
See ravimpreparaat sisaldab 50 ml pudeli kohta 1 mmol (23 mg) naatriumi. Seda peab arvesse võtma kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.
Potentsiaalselt nefrotoksiliste ravimite (nt aminoglükosiidid, tsefalosporiinid, furosemiid) samaaegsel manustamisel ning eelneva neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel võib halveneda neerufunktsioon. Sellistel juhtudel tuleb neerufunktsiooni hoolikalt jälgida ning selle halvenemisel kaaluda ravi katkestamist (vt lõik 4.5).
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Nimodipiini toimet mõjutavad ravimid
Fluoksetiin
Antidepressant fluoksetiini manustamisel koos nimodipiiniga püsikontsentratsiooni tingimustes suurenes nimodipiini plasmakontsentratsioon ligikaudu 50%. Fluoksetiini sisaldus vähenes märkimisväärselt; samas tema aktiivset metaboliiti norfluoksetiini see ei mõjutanud.
Nortriptüliin
Nortriptüliini manustamine koos nimodipiiniga püsikontsentratsiooni tingimustes vähendas kergelt nimodipiini sisaldust, samas nortriptüliini plasmakontsentratsioon ei muutunud.
Nimodipiini toime teistele ravimitele
Vererõhku alandavad ravimid
Nimodipiin võib tugevdada samaaegselt manustatavate antihüpertensiivsete ravimite vererõhku alandavat toimet, nt:
- diureetikumid;
- beetablokaatorid;
- AKE inhibiitorid;
- A1antagonistid;
- teised kaltsiumi antagonistid;
- alfaadrenoblokaatorid;
- PDE5 inhibiitorid;
- alfametüüldopa.
Kui nimetatud ravimite kombinatsiooni ei saa vältida, on vajalik patsiendi eriti hoolikas jälgimine.
Beetablokaatorite samaaegne intravenoosne manustamine võib viia negatiivse inotroopse toime vastastikuse tugevnemiseni, mis võib lõppeda dekompenseeritud südamepuudulikkusega.
Potentsiaalselt nefrotoksiliste ravimite (nt aminoglükosiidid, tsefalosporiinid, furosemiid) samaaegsel manustamisel võib halveneda neerufunktsioon. Neerufunktsioon võib halveneda ka eelneva neerufunktsiooni häirega patsientidel. Sellistel juhtudel tuleb neerufunktsiooni hoolikalt jälgida ning selle halvenemise tuvastamisel peaks kaaluma ravi katkestamist (vt lõik 4.4).
Zidovudiin
Uuringus ahvidega, kus HIV vastast ravimit zidovudiini (i.v.) manustati koos nimodipiini boolusega (i.v.), suurenes märkimisväärselt zidovudiini AUC, samas jaotusruumala ja kliirens vähenesid märkimisväärselt.
Muud koostoimed
Kuna nimodipiini infusioonilahus sisaldab 23,7 mahuprotsenti alkoholi, võivad tekkida koostoimed alkoholiga kokkusobimatute ravimitega (vt lõik 4.4).
Ebatõenäolised koostoimed
Haloperidool
Kui püsikontsentratsiooni tingimustes manustati nimodipiini patsientidele, kes said pikaajalist ravi haloperidooliga, ei täheldatud vastastikuste koostoimete potentsiaali.
Nimodipiini suukaudsel manustamisel koos diasepaami, digoksiini, glibenklamiidi, indometatsiini, ranitidiini ja varfariiniga ei ilmnenud vastastikuste koostoimete potentsiaali.
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Rasedate naistega ei ole adekvaatseid ja kontrollitud uuringuid läbi viidud.
Kui nimodipiini infusioonilahust on vaja manustada raseduse ajal, tuleb arvestades kliinilist pilti kaaluda ravist oodatava kasu ja riski suhet.
Imetamine
Nimodipiin ja selle metaboliidid erituvad inimese rinnapiima samas suurusjärgus ema plasmakontsentratsiooniga. Imetavatel emadel ei ole soovitav ravi ajal last rinnaga toita.
Fertiilsus
In vitro viljastamisel on kaltsiumiantagoniste üksikjuhtudel seostatud pöörduvate biokeemiliste muutustega seemneraku peaosas, mis võivad kahjustada spermatosoidide funktsiooni. Ei ole teada kas see on asjakohane lühiajalise ravi korral.
Toime reaktsioonikiirusele
Autojuhtimise ja masinate käsitsemise võime võib halveneda, seoses pearingluse võimaliku esinemisega. Nimodipiini infusioonilahuse kasutamise korral ei ole see asjakohane.
Kõrvaltoimed
Allpool toodud tabelis on kokkuvõte nimodipiinraviga seotud kõrvaltoimete esinemissagedustest. Andmed on saadud nimodipiini kliinilistest uuringutest aSAH näidustusel kasutamisel ning jagatud CIOMS III esinemissageduse kategooriate järgi (platseebokontrolliga uuringud: nimodipiin N=703; platseebo N=692; ilma kontrollita uuringud: nimodipiin N=2496, 31.08.2005 seisuga). Igas esinemissageduste rühmas on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Esinemissagedused on klassifitseeritud järgmiselt:
väga sage (≥ 1/10),
sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000).
Organsüsteemi klass (MedDRA) | Aeg-ajalt | Harv |
|
|
|
Vere ja lümfisüsteemi häired | Trombotsütopeenia |
|
|
|
|
Immuunsüsteemi häired | Allergiline reaktsioon |
|
| Lööve |
|
|
|
|
Närvisüsteemi häired | Peavalu |
|
|
|
|
Südame häired | Tahhükardia | Bradükardia |
|
|
|
Vaskulaarsed häired | Hüpotensioon |
|
| Vasodilatatsioon |
|
|
|
|
Seedetrakti häired | Iiveldus | Iileus |
|
|
|
Maksa ja sapiteede häired |
| Maksaensüümide aktiivsuse |
|
| mööduv tõus |
|
|
|
Üldised häired ja |
| Reaktsioonid süste- ja |
manustamiskoha reaktsioonid |
| infusioonikohal |
|
| (Trombo-)flebiit infusioonikohal |
|
|
|
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Mürgistuse sümptomid
Ägeda üleannustamise nähtudeks on vererõhu märgatav langus, tahhükardia või bradükardia ja (pärast suukaudset manustamist) gastrointestinaalsed vaevused ning iiveldus.
Mürgistuse ravi
Ägeda üleannustamise korral tuleb nimodipiinravi koheselt lõpetada. Ravi sõltub sümptomitest. Kui ravimit on võetud suu kaudu, tuleb esmaabi ravivõttena kaaluda maoloputust ja aktiivsöe manustamist. Kui tekib vererõhu järsk langus, võib intravenoosselt manustada dopamiini või noradrenaliini. Kuna spetsiifilist antidooti ei ole teada, on teiste kõrvaltoimete ravi sümptomaatiline.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: dihüdropüridiini derivaadid, ATC-kood: C08CA06
Nimodipiin on 1,4-dihüdropüridiinide rühma kuuluv kaltsiumikanalite blokaator. Silelihasrakkude kontraktsioon on sõltuv kaltsiumiioonidest, mis sisenevad depolarisatsioonifaasis aeglase ioonide vooluna läbi rakumembraani rakku. Nimodipiin takistab kaltsiumiioonide sissevoolu rakkudesse ja pärsib seeläbi veresoonte silelihaste kontraktsiooni. Loomkatsetes oli nimodipiinil ajuarteritele suurem mõju kui muudele arteritele. Nimodipiin on väga lipofiilne, mis võimaldab tal läbida hematoentsefaalbarjääri. Tõenäoliselt seetõttu on nimodipiiniga ravitud subarahnoidaalse hemorraagiaga patsientidel määratud tserebrospinaalvedelikus nii suuri nimodipiini kontsentratsioone kui 12,5 ng/ml.
Nimodipiinil on selektiivne tserebraalne antivasokonstriktoorne ja antiisheemiline toime. Nimodipiini kasutamine võib ära hoida või kõrvaldada vasokonstriktsiooni, mis in vitro tekitati erinevate vasoaktiivsete ainete (nt serotoniin, prostaglandiinid ja histamiin), vere või vere laguproduktide poolt. Nimodipiinil on ka neurofarmakoloogilised ja psühhofarmakoloogilised omadused.
Uuringud ägedate ajuverevarustuse häiretega patsientidega on näidanud, et nimodipiin laiendab aju veresooni ning parandab aju verevarustust. Võrreldes tervete ajuosadega suureneb perfusioon reeglina enam eelnevalt kahjustunud või alaperfuseeritud ajuosades.
Nimodipiin vähendab subarahnoidaalse verejooksuga patsientidel märkimisväärselt isheemiast tingitud neuroloogilisi kahjustusi ning suremuse määra.
Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Suukaudselt manustatud toimeaine nimodipiin imendub praktiliselt täielikult. Muutumatul kujul nimodipiin ja esmase maksapassaaži käigus moodustunud metaboliidid on plasmas määratavad juba 10...15 minutit pärast tableti manustamist. Eakatel patsientidel on korduva suukaudse manustamise (3 x 30 mg/ööpäevas) järel maksimaalne plasmakontsentratsioon (CMAX) 7,3...43,2 ng/ml, mis saabub
0,6...1,6 tunni möödudes (tMAX). Noortel on | keskmine | maksimaalne plasmakontsentratsioon pärast |
30 mg ja 60 mg ühekordset manustamist | vastavalt | 16±8 ng/ml ja 31±12 ng/ml. Maksimaalne |
plasmakontsentratsioon ja AUC (kontsentratsioonikõvera alune pindala) suurenevad proportsionaalselt annusega kuni maksimaalse uuritud annuseni (90 mg).
0,03 mg/kg/h pideva infusiooniga saavutatakse keskmine tasakaalukontsentratsioon 17,6...26,6 ng/ml. Pärast intravenoosset boolust langeb nimodipiini plasmakontsentratsioon kahefaasiliselt poolväärtusaegadega 5...10 min ja ligikaudu 60 min. Jaotusruumala (Vss, 2-kambriline mudel) i.v manustamisel arvestatakse olevat 0,9…1,6 l/kg kehakaalu kohta.
Totaalne (süsteemne) kliirens on 0,6…1,9 l/h/kg.
Valkudega seondumine ja jaotumine
Nimodipiin seondub 97…99% ulatuses plasmavalkudega. Loomkatsetes läbis radioaktiivne [C]- nimodipiin platsentaarbarjääri. Sarnane jaotumine on tõenäoline ka inimestel, kuid eksperimentaalsed tõendid selle kohta puuduvad. Rottidel imenduvad nimodipiin ja/või selle metaboliidid rinnapiima kontsentratsioonides, mis on palju suuremad kui ema plasmakontsentratsioon. Nimodipiini kontsentratsioon inimese rinnapiimas oli samas suurusjärgus kui ema plasmakontsentratsioon.
Pärast suukaudset ja intravenoosset manustamist on nimodipiini kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus ligikaudu 0,5% mõõdetud plasmakontsentratsioonist. See vastab ligikaudselt nimodipiini vabale fraktsioonile.
Metabolism, eliminatsioon ja eritumine
Nimodipiin elimineeritakse metaboolselt tsütokroom P450 3A4 süsteemi kaudu, peamiselt dihüdropüridiintsükli dehüdrogeenimise teel. Edasised olulised metaboliseerimise astmed on estri oksüdatiivne lõhustamine, 2- ja 6-metüülrühmade hüdroksüülimine ja glükuronisatsioon konjugatsioonireaktsioonina. Kolm peamist metaboliiti plasmas ei ole aktiivsed või on seda terapeutiliselt ebaolulisel määral.
Maksaensüüme indutseerivaid või inhibeerivaid toimeid ei ole teada. Inimesel erituvad metaboliidid umbes 50% ulatuses neerude kaudu ja 30% ulatuses sapiga. Eliminatsiooni kineetika on lineaarne. Nimodipiini poolväärtusaeg on vahemikus 1,1...1,7 tundi. Lõplik poolväärtusaeg 5...10 tundi ei oma annustamisintervalli määramisel tähtsust.
Nimodipiini keskmise plasmakontsentratsiooni kõverad pärast 30 mg suukaudset manustamist (tabletina) ja pärast 0,015 mg/kg intravenoosset infusiooni 1 h jooksul (n=24 eakat vabatahtlikku).
Biosaadavus
Ulatusliku esmase maksapassaaži tõttu (umbes 85…95%) on absoluutne biosaadavus 5…15%.
Prekliinilised ohutusandmed
Toksilisuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ning isas- ja emasloomade fertiilsuse prekliinilised uuringud ei näita erilist ohtu inimesele. Annused 30 mg/kg/ööpäevas ja üle selle pidurdasid tiinetel rottidel loote kasvu ja vähendasid loote kaalu. Annusel 100 mg/kg/ööpäevas esines embrüoletaalsust. Teratogeenset toimet ei täheldatud. Küülikutel ei esinenud annustel kuni
10 mg/kg/ööpäevas embrüotoksilist ega teratogeenset toimet. Ühes peri- ja postnataalses uuringus rottidega täheldati annustel 10 mg/kg/ööpäevas ja üle selle suremust ja füüsilise arengu pidurdumist. Järgnevad uuringud neid leide ei kinnitanud.
Toksikoloogilised omadused
Äge toksilisus
Liik | Sugu | Manustamisviis | LD50 mg/kg | Usaldusvahemik |
|
|
|
| p < 0,05 |
Hiir | isane | suukaudne | (2746-4417) | |
Hiir | isane | intravenoosne | (28-38) | |
Rott | isane | suukaudne | (5118-10003) | |
Rott | isane | intravenoosne | (14-18) | |
Küülik | emane | suukaudne | ligikaudu 5000 |
|
Küülik | emane | intravenoosne | ligikaudu 2,5 |
|
Koer | emane ja isane | suukaudne | 1000…2000 |
|
Koer | emane ja isane | intravenoosne | ligikaudu 4,5 |
|
- LD50 väärtuste erinevus pärast suukaudset ja intravenoosset manustamist näitab, et pärast suurte annuste suukaudset manustamist suspensiooni kujul ei imendu toimeaine täielikult või imendumine on aeglustunud. Suukaudse manustamise järel täheldati mürgistusnähte vaid hiirtel ja rottidel. Sümptomiteks olid kerge tsüanoos, liikuvuse tugev vähenemine ja tugev hingeldus. Intravenoosse manustamise järel täheldati neid mürgistusnähte kõigil uuritud liikidel ning neile lisandusid toonilis- kloonilised krambid.
Subakuutse taluvuse uuringud 3 ja 4 nädala vältel pärast intravenoosset manustamist
Rühmadele, mille moodustasid 10 isast ja 10 emast Wistar rotti, manustati 3 nädala vältel nimodipiini annustes 0,06; 0,2 ja 0,6 mg/kg. Toimeaine emulgeeriti 10% Cremophori lahuses ja süstiti sabaveeni. Kõik loomad elasid raviperioodi üle ilma kliiniliste sümptomiteta. Hematoloogilised testid ja uriinianalüüsid ei näidanud nimodipiini toksilist toimet annustel kuni 0,6 mg/kg. Katseloomade lahkamine pärast ravikuuri lõppu näitas, et isaste rottide neerud olid märkimisväärselt raskemad.
Sellest hoolimata ei tuvastatud neerude histopatoloogilisel uurimisel ühtegi patoloogilist leidu. Sama kehtis teiste organsüsteemide uuringute kohta. Lokaalne taluvus süstekoha piirkonnas oli samuti hea. Jättes kõrvale sugudevahelised erinevused, võib öelda, et annuseid kuni 0,2 mg/kg manustatuna intravenoosselt kord päevas 3 nädala vältel taluti ilma toksiliste toimeteta.
Süsteemset ja lokaalset taluvust uuriti 4-nädalases toksilisuse uuringus koertega (intravenoosne manustamine). Nimodipiini manustati annustes 0,02; 0,06 ja 0,2 mg/kg etanooli ja polüetüleenglükool 400 segus. Kliinilistes ja laboratoorsetes testides ja makroskoopilistes ning histopatoloogilistes uuringutes ei tuvastatud toimeainest põhjustatud kahjustusi.
Teises uuringus manustati 2 isasele ja 2 emasele urukoerale intravenoosse tilkinfusiooni teel nimodipiini 150 µg/kg/h 8 tundi päevas, 7 korda nädalas, kokku 4 nädala vältel. Aine lahustati eespool nimetatud lahustisegus ja manustati ilma Ringeri lahuseta; 4 kontroll-loomale infundeeriti vaid samas koguses lahustisegu. Nimodipiin oli talutav, kliinilisi sümptomeid ei tekkinud. Teises subakuutse taluvuse uuringus manustati koertele 4 nädala jooksul iga päev 8 tunni vältel i.v infusioonina nimodipiini 1,2 mg/kg/ööpäevas (1,5 ml/kg/h), mis põhjustas vererõhu langust ja südame löögisageduse kiirenemist tund pärast infusiooni. Hematoloogilised ja biokeemilised testid ning uriinianalüüsid ei näidanud katseainest põhjustatud muutusi. Ka makroskoopilistes ja histopatoloogilistes uuringutes ei tuvastatud patoloogilisi leide.
Subkroonilise taluvuse uuringud
Koertel põhjustas 10 mg/kg suukaudne manustamine kehakaalu langust, hematokriti, hemoglobiini ja erütrotsüütide hulga vähenemist ning südame löögisageduse tõusu. Aine mõjutas vererõhku.
Kroonilise taluvuse uuringud
Rottidele manustati nimodipiini toidu sisse segatuna kuni 90 mg/kg/ööpäevas 2 aasta vältel. Nii emased kui isased rotid talusid annuseid kuni 15 mg/kg/ööpäevas ilma eristatavate kahjustusteta. Onkogeense toime kohta tõendeid ei leitud. Ülaltoodud nimodipiini annuseid manustati hiirtele toidu sisse segatuna 21 kuu vältel. Uuringus ei leitud tõendeid tumorigeense aktiivsuse kohta.
Üheaastase uuringu käigus uuriti nimodipiini kuni 6,25 mg/kg/ööpäevas annuste süsteemset talutavust koertel. Annused kuni 2,5 mg/kg olid ohutud. Annus 6,25 mg/kg põhjustas elektrokardiogrammi muutusi, mis olid tingitud müokardi verevarustuse häiretest. Südame histopatoloogilisi muutusi selle annuse juures siiski ei leitud.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud
Fertiilsuse uuringud rottidel
Annused kuni 30 mg/kg/ööpäevas ei kahjustanud isaste ega emaste rottide ega järgnevate põlvkondade viljakust.
Embrüotoksilisuse uuringud
Annuse 10 mg/kg/ööpäevas manustamine tiinetele rottidele embrüogeneesi ajal ei näidanud kahjulikku toimet. Annused 30 mg/kg/ööpäevas ja üle selle pärssisid kasvu, põhjustades loote kaalu alanemist. Annus 100 mg/kg/ööpäevas suurendas intrauteriinselt surnud embrüote arvu. Teratogeenseid toimeid ei täheldatud.
Embrüotoksilisuse uuringud küülikutel annustega kuni 10 mg/kg/ööpäevas (suu kaudu) ei andnud tõendeid teratogeensest või muust embrüotoksilisest toimest.
Rottide perinataalne ja postnataalne areng
Perinataalse ja postnataalse arengu uurimiseks viidi läbi uuringud rottidel, kus neile manustati nimodipiini kuni 30 mg/kg/ööpäevas. Ühes uuringus täheldati annustel 10 mg/kg/ööpäevas ja üle selle perinataalse ja postnataalse suremuse tõusu ja füüsilise arengu pidurdumist. Järgnevad uuringud neid leide ei kinnitanud.
Taluvuse eriuuringud
Kartsinogeensuse uuringud
Uuringus, kus rottidele manustati 2 aasta vältel toidu sisse segatuna kuni 1800 ppm (umbes
90 mg/kg/ööpäevas) nimodipiini, ei leitud tõendeid onkogeense potentsiaali kohta. Pikaajalises uuringus, kus hiirtele manustati 21 kuu vältel suu kaudu 500 mg/kg nimodipiini ööpäevas, ei leitud samuti tõendeid onkogeensest potentsiaalist.
Mutageensuse uuringud
Nimodipiiniga on läbi viidud ulatuslikke genotoksilisuse uuringuid. Kõik uuringud olid mutageensete ja kromosomaalsete mutatsioonide suhtes negatiivsed.
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
Iga 50 ml pudel sisaldab:
etanool 96%, makrogool 400, naatriumtsitraatdihüdraat (0,1 g ≅ 1,0 mmol naatriumi), sidrunhape, süstevesi.
Sobimatus
Kuna polüvinüülkloriid (PVC) absorbeerib infusioonilahuse toimeainet nimodipiini, tohib kasutada ainult polüetüleenist (PE) infusioonisüsteeme.
Kõlblikkusaeg
4 aastat.
Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.
Hoida pudel väliskarbis. Hoida valguse eest kaitstult.
Pakendi iseloomustus ja sisu
Selge infusioonilahus (0,2 mg/ml), 50 ml klaaspudelis, 1 või 5 pudelit pakendis.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Parenteraalseks manustamiseks mõeldud ravimeid tuleb enne manustamist visuaalselt kontrollida võõrosakeste ja värvuse muutuse suhtes. Järelejäänud lahust ei tohi edasiseks kasutamiseks säilitada.
MÜÜGILOA HOIDJA
Bayer AG
Kaiser-Wilhelm-Allee 1
51373 Leverkusen
Saksamaa
MÜÜGILOA NUMBER
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 14.06.2000
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.02.2011
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
aprill 2018