Naklofen - süstelahus (25mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: M01AB05
Toimeaine: diklofenak
Tootja: KRKA d.d., Novo mesto

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Naklofen, 25 mg/ml süstelahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml süstelahust sisaldab 25 mg diklofenaknaatriumi, 1 ampull sisaldab 3 ml süstelahust.

INN. Diclofenacum

Teadaolevat toimet omavad abiained:

  • bensüülalkohol
  • naatrium
  • naatriummetabisulfit
  • propüleenglükool

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süstelahus.

Süstelahus on selge, värvusetu kuni kergelt kollaka värvusega lahus.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Valu. Reumaatilised haigused.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Tugeva valu vaigistamiseks manustada 1 ampull (3 ml) süstelahust intramuskulaarselt tuharalihasesse üks või kaks korda ööpäevas.

Niipea kui võimalik, tuleb ravi jätkata teiste ravimvormidega.

Neerukoolikutega patsientidele võib teise süsti teha 30-minutilise intervalli järel.

Lapsed

Naklofen süstelahust ei kasutata alla 18-aastastel noorukitel ja lastel.

Manustamisviis

Naklofen süstelahust ja teisi ravimeid ei soovitata samas süstlas segada ega manustada.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik.(vt lõik 4.4 ).

Vastunäidustused

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

  • Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
  • Sarnaselt kõikidele mittesteroidsetele põletikuvastastele ainetele (MSPVA) on diklofenak vastunäidustatud patsientidele, kellel atsetüülsalitsüülhape või teised MSPVAd kutsuvad esile astma, urtikaaria või ägeda nohu hooge.
  • Äge mao või soolte haavand, verejooks või perforatsioon.
  • Anamneesis varasema MSPVAde kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon. Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu).
  • Diagnoositud kongestiivne südamepuudulikkus (NYHA IIIV klass), südame isheemiatõbi, perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus.
  • Tserebrovaskulaarne või muu aktiivne verejooks, suure verejooksuohuga operatsioonid.
  • Ebaselged verepildi muutused ja verehüübimishäired.
  • Anamneesis hemorraagiline diatees.
  • Samaaegne antikoagulantide (nt hepariini) kasutamine.
  • Raske maksa või,neerupuudulikkus (vt lõik 4.4).
  • Hüpovoleemia, dehüdratsioon.
  • Alla 15aastased noorukid ja lapsed.
  • Raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6).

Üldised

Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti riskid ja

Kardiovaskulaarsed riskid).

Peab vältima samaaegset kasutamist teiste süsteemsete MSPVA-dega, k.a selektiivsed tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega, sest puuduvad mistahes tõendid sünergistliku kasu kohta ja on oht kõrvaltoimete tugevnemiseks.

Eakate patsientide ravimisel peab olema ettevaatlik. Nõrgestatud või väikese kehakaaluga eakatel patsientidel on eriti soovitatav kasutada väikseimat toimivat annust.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega, võivad ka diklofenaki esmakordsel kasutamisel harva tekkida allergilised, sealhulgas anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega, võib ka diklofenak oma farmakodünaamiliste omaduste tõttu varjata infektsioonisümptomeid ja -nähte.

Süstelahuse abiaine naatriummetabisulfit võib üksikjuhtudel põhjustada rasket ülitundlikkusreaktsiooni või bronhospasmi.

Diklofenak süstelahust ei tohi kasutada enneaegsetel imikutel või vastsündinutel. Süstelahuses sisalduv bensüülalkohol võib põhjustada toksilisi ja anafülaktilisi reaktsioone imikutel ja kuni 3- aastastel lastel.

Lihasnõrkust, lihashalvatust, hüpesteesiat ja süstekoha nekroosi põhjustavate kõrvaltoimete tekkimise vältimiseks süstekohas tuleb rangelt järgida intramuskulaarse süstimise juhiseid.

Toimed seedetraktile

Kõikide MSPVA-de, k.a diklofenaki puhul on teatatud seedetrakti verejooksust, haavandumisest või perforatsioonist, mis võivad olla fataalsed ja tekkida mistahes ajal ravi vältel koos hoiatavate sümptomitega või ilma, sõltumata tõsiste seedetrakti haigusjuhtude varasemast esinemisest. Eakatel on tüsistused üldiselt raskemad. Kui ravi ajal diklofenakiga tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi katkestada.

Kõikide MSPVA-de, k.a diklofenaki puhul on vajalik hoolikas meditsiiniline järelvalve ja eriti ettevaatlik peab olema diklofenaki määramisel patsientidele, kellel on seedetrakti häirele viitavad sümptomid või viited varasemale mao- või soolehaavandile, verejooksule või perforatsioonile (vt lõik 4.8). Seedetrakti verejooksu risk on suurem MSPVA-de annuse suurendamisel ja haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga. MSPVA-de kõrvaltoimete, eriti surmaga lõppeda võivate seedetrakti verejooksu ja perforatsiooni esienemissagedus on eakatel kõrgem.

Gastrointestinaalse toksilisuse ohu vähendamiseks eakatel ja haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui see tüsistus verejooksu või perforatsiooniga, tuleb ravi alustada ja jätkata väikseima toimiva annusega.

Eelkirjeldatud patsientidel tuleb kaaluda kombineeritud ravi magu kaitsvate ainetega (nt prootonpumba inhibiitorite või misoprostooliga), samuti neil patsientidel, kes vajavad samaaegset ravi atsetüülsalitsüülhappega (ASA) väikses annuses või teiste ravimitega, mis tõenäoliselt suurendavad ohtu seedetraktile.

Gastrointestinaalse toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust). Ettevaatus on soovitatav patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu ohtu suurendavaid ravimeid, nt süsteemseid kortikosteroide, antikoagulante, trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoreid või selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (vt lõik 4.5).

Haavandilise koliidi või Crohn’i tõvega patsientide ravimisel peab samuti olema ettevaatlik ja rakendama hoolikat meditsiinilist järelvalvet, sest soolepõletik võib ägeneda (vt lõik 4.8).

Toimed maksale

Kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidele diklofenaki määramisel on vajalik hoolikas jälgimine, sest nende seisund võib halveneda.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak põhjustada maksaensüümide aktiivsuse tõusu. Pikaajalise ravi korral diklofenakiga on soovitatav regulaarselt kontrollida maksatalitlust. Diklofenaki manustamine tuleb lõpetada kauakestva või süveneva maksatalitluse häire korral, kui ilmnevad maksahaiguse kliinilised sümptomid või muud nähud (nt eosinofiilia, nahalööve jne). Diklofenaki kasutamisel võib tekkida hepatiit ilma prodromaalsete sümptomiteta.

Maksaporfüüriaga patsientide ravis diklofenakiga peab olema ettevaatlik, sest ravim võib vallandada haigushoo.

Toimed neerudele

MSPVA-de, k.a diklofenakiga seoses on teatatud vedelikupeetuse ja tursete tekkest, mistõttu peab olema eriti ettevaatlik südame- või neerutalitluse häiretega patsientidega, hüpertensiooniga patsientidega, eakatega, samaaegse ravi korral diureetikumide või teiste neerutalitlust oluliselt mõjutada võivate ravimitega, mistahes põhjusel tekkinud dehüdratsiooniga patsientide puhul ja suuremate kirurgiliste operatsioonide eel või järel (vt. lõik 4.3). Kui diklofenakki kasutatakse niisugustel juhtudel, on soovitatav ettevaatusabinõuna kontrollida neerutalitlust. Kui ravi lõpetatakse, taastub tavaliselt ravieelne seisund.

Toime nahale

MSPVA-de kasutamisel on väga harva teatatud tõsistest, mõnikord surmaga lõppenud nahareaktsioonidest, k.a eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim oht nahareaktsioonide tekkeks on ravi alguses; enamikul juhtudest tekib reaktsioon esimesel ravikuul. Diklofenaki manustamine tuleb katkestada kohe, kui ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mistahes muu ülitundlikkusnäht.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid

Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge südame paispuudulikkus vedeliku retentsiooni ja tursetega.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et diklofenaki kasutamine, eriti suurtes annustes (150 mg päevas) ja pika-ajaliselt on seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja insult) kõrgenenud riskiga.

Oluliste kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tuleb diklofenaki kasutamist hoolikalt kaaluda.

Diklofenaki kardivaskulaarsed riskid võivad suureneda annuse ja ravi kestuse suurenemisega, seetõttu tuleb kasutada lühimat võimalikku ravikuuri ja väikseimat efektiivset päevast annust. Patsientidel tuleb perioodiliselt hinnata sümptomite leevendumist ja ravivastust.

Hematoloogilised toimed

Sarnaselt teiste MSPVA-dega on diklofenaki pikaajalisel kasutamisel soovitatav jälgida vererakkude arvu.

Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak ajutiselt pärssida trombotsüütide agregatsiooni. Hüübimishäirega patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida.

Olemasolev astma

Patsientidel, kellel on astma, hooajaline allergiline nohu, ninalimaskesta turse (nt ninapolüübid), krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või hingamisteede kroonilised infektsioonid (eriti allergilise nohu sarnaste sümptomitega), esineb MSPVA-de suhtes reaktsioone sagedamini kui teistel patsientidel. Selliste reaktsioonide hulka kuuluvad astma ägenemine (nn analgeetikumide talumatus/ analgeetikumastma), Quincke ödeem või urtikaaria. Seepärast on nende patsientide puhul vajalikud erilised ettevaatusabinõud (valmisolek erakorraliseks abiks). Sama kehtib ka patsientide kohta, kes on allergilised teiste toimeainete suhtes, nt on neil varem tekkinud nahareaktsioone, sügelust või urtikaariat.

Oluline teave abiainete kohta

See ravim sisaldab 120 mg bensüülalkoholi ühes annuses. Bensüülalkohol võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

Metabisulfitid võivad harva põhjustada raskeid ülitundlikkusreaktsioone ja bronhospasmi. See ravim sisaldab 630 mg propüleenglükooli ühes annuses.

See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) annuses, st põhimõtteliselt "naatriumivaba".

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Alljärgnevalt kirjeldatud koostoimeid on täheldatud diklofenaki gastroresistentsete tablettide ja/või teiste ravimvormidega.

Liitium: Samaaegsel manustamisel võib diklofenak suurendada liitiumi kontsentratsiooni vereplasmas. Soovitatav on jälgida vereseerumi liitiumisisaldust.

Digoksiin: Samaaegsel manustamisel võib diklofenak suurendada digoksiini kontsentratsiooni vereplasmas. Soovitatav on jälgida vereseerumi digoksiinisisaldust.

Diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid: Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak samaaegsel manustamisel pärssida diureetikumide või antihüpertensiivsete ravimite (nt beeta- adrenoblokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid) toimet. Seepärast peab nimetatud ravimite samaaegsel manustamisel olema ettevaatlik ning perioodiliselt kontrollima patsientide vererõhku, eriti eakatel patsientidel. Patsiendid peavad olema adekvaatselt hüdreeritud ning tuleb kaaluda neerutalitluse jälgimist pärast samaegse ravi alustamist ning perioodiliselt ravi jooksul, eriti diureetikumide ja AKE-inhibiitorite korral nefrotoksilisuse ohu suurenemise tõttu. Samaaegne kaaliumi säästvate ravimite kasutamine võib põhjustada kaaliumisisalduse suurenemist, mida tuleb seetõttu sageli kontrollida (vt lõik 4.4).

Teised MSPVA-d ja glükokortikosteroidid: Samaaegne ravi diklofenaki või teiste süsteemsete MSPVA-de ja kortikosteroididega võib suurendada seedetrakti kõrvaltoimete esinemissagedust (vt lõik 4.4).

Antikoagulandid ja trombotsüütide agregatsiooni pärssivad ravimid: Soovitatav on ettevaatus, sest samaaegne manustamine võib suurendada verejooksu ohtu (vt lõik 4.4). Kuigi kliiniliste uuringute põhjal ei mõjuta diklofenak antikoagulantide toimet, on diklofenaki ja antikoagulantidega samaaegselt ravitud patsientidel teatatud verejooksu suurenenud tekkeriskist. Seetõttu on neid patsiente soovitatav hoolikalt jälgida.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): Süsteemsete MSPVA-de, sh diklofenaki ja SSRI-de samaaegne manustamine võib suurendada seedetrakti verejooksu tekkeriski (vt lõik 4.4).

Diabeediravimid: Kliiniliste uuringute põhjal võib diklofenakki manustada samaaegselt suukaudsete diabeediravimitega ja see ei mõjuta kummagi ravimi kliinilist toimet. Siiski on üksikjuhtudel kirjeldatud hüpo- ja hüperglükeemilist toimet, mistõttu tuli kohandada diabeediravimite annuseid ravi ajal diklofenakiga. Samaagse ravi korral on ettevaatusabinõuna soovitatav kontrollida vere glükoosisisaldust.

Metotreksaat: Diklofenak võib pärssida metotreksaadi tubulaarset kliirensit neerudes, mistõttu metotreksaadi kontsentratsioon veres võib tõusta. Ettevaatus on vajalik, kui MSPVA-d, sh diklofenakki on manustatud vähem kui 24 tundi enne või pärast metotreksaadi manustamist, sest metotreksaadi kontsentratsioon veres võib tõusta ja toksilisus suureneda.

Tsüklosporiin: Sarnaselt teiste MSPVA-dega mõjutab diklofenak renaalseid prostaglandiine ja võib seetõttu suurendada tsüklosporiini nefrotoksilisust. Diklofenaki annus patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi tsüklosporiiniga, peab olema väiksem.

Antibakteriaalsed kinoloonid: Üksikjuhtudena on kirjeldatud krambihoogude teket, mis võisid olla tingitud kinoloonide ja MSPVA-de samaaegsest kasutamisest.

Fenütoiin: Samaaegsel ravil fenütoiini ja diklofenakiga on soovitatav kontrollida vereplasma fenütoiinisisaldust, sest fenütoiini süsteemne saadavus tõenäoliselt suureneb.

Kolestipool ja kolestüramiin: Need ravimid võivad aeglustada või vähendada diklofenaki imendumist. Seetõttu soovitatakse diklofenakki manustada vähemalt üks tund enne või 4…6 tundi pärast kolestipooli ja kolestüramiini manustamist.

Tugevatoimelised CYP2C9 inhibiitorid: Soovitatav on ettevaatus, kui diklofenakki määratakse samaaegselt tugevatoimeliste CYP2C9 inhibiitoritega (nt sulfiinpürasoon ja vorikonasool), mis võivad põhjustada diklofenaki maksimaalse kontsentratsiooni ja süsteemse saadavuse olulist suurenemist metabolismi pärssimise tõttu.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib negatiivselt mõjutada rasedust ja/või embrüo/loote arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamine raseduse varases perioodis suurendab raseduse katkemise, südame väärarendite ja gastroskiisi tekkeohtu. Südame-veresoonkonna väärarendite absoluutne risk suurenes ligikaudu tasemelt alla 1% tasemele1,5%.

Arvatavasti on nimetatud risk sõltuvuses annusest ja ravi kestusest. Loomadel on prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamise tulemuseks implantatsioonieelse ja -järgse lootekao ning embrüo-

loote suremuse tõus.

Lisaks on prostaglandiini sünteesi inhibiitorite manustamisel loomadele tiinuse organogeneesi perioodis täheldatud erinevate väärarendite sh kardiovaskulaarsete tekkesageduse tõusu. Raseduse esimeses ja teises trimestris ei ole Naklofen süstelahuse manustamine lubatud, välja arvatud juhtudel, kui selline vajadus on selgelt põhjendatud. Naklofen süstelahuse manustamisel rasestuda soovivale naisele või raseduse esimesel ja teisel trimestril peab ravimi annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike.

Raseduse kolmandas trimestris võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootele:

  • kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalhüpertensioon);
  • neerufunktsiooni häiret, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks koos oligohüdramnioniga;

emale ja vastsündinule raseduse lõpus:

  • veritsusaja võimalikku pikenemist, agregatsioonivastast toimet, mis võib avalduda juba väga väikeste annuste korral;
  • emakakontraktsioonide vähenemist, mille tulemuseks on sünnitustegevuse hilinemine või ajaline pikenemine.

Seetõttu on Naklofen süstelahus raseduse kolmandas trimestris vastunäidustatud.

Imetamine

Sarnaselt teiste MSPVA-dega eritub diklofenak vähesel määral rinnapiima. Kõrvaltoimete tekke vältimiseks vastsündinul ei tohi imetamisperioodil diklofenakki manustada.

Fertiilsus

Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak kahjustada naise viljakust ning seda ei soovitata naistele, kes soovivad rasestuda. Naistel, kellel on probleeme rasestumisega või kellele tehakse viljatusuuringuid, tuleb kaaluda ravi katkestamist diklofenakiga.

Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendid, kellel tekivad nägemishäired, pearinglus, vertiigo, unisus või muud kesknärvisüsteemi häired, ei tohi juhtida autot ega käsitseda masinaid.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on esitatud kokkuleppelise sagedusjaotuse alusel rühmadena,sageduse vähenemise järjekorras: väga sage (>1/10), sage (>1/100, <1/10), aeg-ajalt (>1/1000, <1/100), harv (>1/10000, <1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Lühi- ja pikaajalisel kasutamisel on teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest.

 

Sage

Harv

Väga harv

Teadmata

 

 

 

 

 

Vere ja

 

 

Trombotsütopeenia,

 

lümfisüsteemi

 

 

leukopeenia, aneemia

 

häired

 

 

(sh hemolüütiline ja

 

 

 

 

aplastiline aneemia),

 

 

 

 

agranulotsütoos.

 

 

 

 

 

 

Immuunsüstee

 

Ülitundlikkus,

Angioneurootiline

 

mi häired

 

anafülaktilised ja

ödeem (sh näoturse),

 

 

 

anafülaktoidsed

sügelus, urtikaaria.

 

 

 

reaktsioonid (sh

 

 

 

 

angioödeem,

 

 

 

 

 

 

 

 

 

hüpotensioon ja

 

 

 

šokk).

 

 

 

 

 

Psühhiaatrilise

 

 

Desorientatsioon,

d häired

 

 

depressioon, unetus,

 

 

 

hirmuunenäod,

 

 

 

ärritatavus,

 

 

 

psühhootilised häired.

 

 

 

 

Närvisüsteemi

Peavalu,

Unisus, väsimus.

Paresteesia,

häired

pööritustunne.

 

mäluhäired, krambid,

 

 

 

ärevus, treemor,

 

 

 

aseptiline meningiit,

 

 

 

maitsetundlikkuse

 

 

 

häired,

 

 

 

tserebrovaskulaarne

 

 

 

tüsistus.

 

 

 

 

Silma

 

 

Nägemishäired,

kahjustused

 

 

ähmane nägemine,

 

 

 

kahelinägemine.

 

 

 

 

Kõrva ja

Vertiigo.

 

Tinnitus,

labürindikahjus

 

 

kuulmiskahjustus.

tused

 

 

 

 

 

 

 

Südame häired

 

Vedelikupeetus ja

Palpitatsioonid, valu

 

 

tursed

rindkeres,südamepuud

 

 

 

ulikkus,

 

 

 

müokardiinfarkt.

 

 

 

 

Vaskulaarsed

 

 

Hüpertensioon,

häired

 

 

hüpotensioon,

 

 

 

vaskuliit.

 

 

 

 

Respiratoorsed

 

Astma (sh

Pneumoniit.

, rindkere ja

 

düspnoe).

 

mediastiinumi

 

 

 

häired

 

 

 

 

 

 

 

Seedetrakti

Iiveldus,

Gastriit,

Koliit (sh

häired

oksendamine,

seedetrakti

hemorraagiline koliit

 

düspepsia,

verejooks,

ning haavandilise

 

kõhuvalu,

veriokse, veriroe,

koliidi või Crohni tõve

 

kõhupuhitus,

verine

ägenemine),

 

anoreksia.

kõhulahtisus,

kõhukinnisus,

 

 

seedetrakti

stomatiit (sh

 

 

haavand veritsuse,

haavandiline

 

 

perforatsiooniga

stomatiit), glossiit,

 

 

või ilma.

söögitoru kahjustus,

 

 

 

membraanitaolised

 

 

 

soolestriktuurid,

 

 

 

pankreatiit.

 

 

 

 

Maksa ja

Transaminaasid

Kollatõbi,

Fulminantne hepatiit,

sapiteede

e aktiivsuse

asümptomaatiline

maksanekroos,

häired

tõus.

hepatiit, äge

maksapuudulikkus.

 

 

hepatiit,

 

 

 

 

 

Segasus,

hallutsinatsioonid,

ebamugavustunne.

Isheemiline koliit

 

 

krooniline

 

 

 

 

aktiivne hepatiit

 

 

 

 

kolestaas

 

 

 

 

 

 

 

Naha ja

Nahalööve.

Urtikaaria.

Bulloosne lööve,

 

nahaaluskoe

 

 

ekseem, erüteem,

 

kahjustused

 

 

multiformne erüteem,

 

 

 

 

Stevensi-Johnsoni

 

 

 

 

sündroom, toksiline

 

 

 

 

epidermise nekrolüüs

 

 

 

 

(Lyell’i sündroom),

 

 

 

 

eksfoliatiivne

 

 

 

 

dermatiit, juuste

 

 

 

 

väljalangemine,

 

 

 

 

valgustundlikkus

 

 

 

 

reaktsioon, purpur,

 

 

 

 

allergiline purpur,

 

 

 

 

sügelus.

 

 

 

 

 

 

Neerude ja

 

 

Äge

 

kuseteede

 

 

neerupuudulikkus,

 

häired

 

 

hematuuria,

 

 

 

 

proteinuuria,

 

 

 

 

nefrootiline sündroom,

 

 

 

 

interstitsiaalne nefriit,

 

 

 

 

neerude

 

 

 

 

papillinekroos.

 

 

 

 

 

 

Infektsioonid

 

 

Süstekoha abstsess.

Süstekoha nekroos.

ja

 

 

 

 

infestatsioonid

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kliinilised uuringud ja epidemiloogilised andmed viitavad sellele, et diklofenaki kasutamine, eriti suurtes annustes (150 mg päevas) ja pika-ajaliselt on seotud vähese kõrgenenud riskiga arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) (vt lõik 4.3 ja 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Diklofenaki üleannustamisel tüüpiline kliiniline pilt puudub. Üleannustamisel võivad tekkida järgmised sümptomid: oksendamine, seedetrakti verejooks, kõhulahtisus, pööritustunne, tinnitus või krambid. Raske mürgistuse korral võivad tekkida äge neerupuudulikkus ja maksakahjustus.

Ravi

MSPVA-dest, sh diklofenakist tingitud ägeda mürgistuse ravi on üldiselt toetav ja sümptomaatiline. Tüsistuste nagu hüpotensiooni, neerupuudulikkuse, krampide, seedetrakti häirete ja hingamise pärssimise ravi on toetav ja sümptomaatiline.

Forsseeritud diureesist, dialüüsist või hemosorptsioonist on eeldatavasti vähe abi MSPVA-de, sh diklofenaki elimineerimiseks nende suure valkudega seonduvuse ja ulatusliku metabolismi tõttu. Potensiaalselt ohtliku annuse manustamisel manustada aktiivsütt ja eluohtliku annuse manustamisel maosisu eemaldamine (nt oksendamine, maoloputus).

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, ATC-kood: M01AB05.

Diklofenak on mittesteroidne põletikuvastane ravim, millel on valuvaigistav, põletikuvastane ja palavikku alandav toime. Ta inhibeerib ensüüm tsüklooksügenaasi aktiivsust ja sellest tulenevalt prostaglandiinide sünteesi. On leitud, et diklofenaki-ravi ajal alaneb prostaglandiinide kontsentratsioon uriinis, mao limaskestas ning sünoviaalõõne vedelikus.

Diklofenakki kasutatakse reumaatiliste haiguste ja valu erinevate vormide ravis.

Farmakokineetilised omadused

Jaotumine

Diklofenak saavutab lihasesse manustamisel maksimaalse kontsentratsiooni vereseerumis poole tunni jooksul. 99% diklofenakist seondub vereplasma valkudega, peamiselt albumiiniga.

Diklofenak tungib kergesti sünoviaalvedelikku, kus ta saavutab taseme, mis moodustab 60…70% ravimi kontsentratsioonist vereseerumis. 3…6 tundi pärast manustamist on ravimi ja tema metaboliitide kontsentratsioonid sünoviaalvedelikus suuremad kui vereseerumis. Diklofenak eritub sünoviaalvedelikust aeglasemalt kui vereseerumist.

Biotransformatsioon ja eritumine

Diklofenaki bioloogiline eliminatsiooni poolväärtusaeg on 1…2 tundi. Kerge neeru- või maksapuudulikkuse korral jääb see muutumatuks.

Praktiliselt kogu manustatud diklofenaki kogus metaboliseerub maksas, peamiselt hüdroksüleerimis- ja metoksüleerimisreaktsioonide tulemusel. Ligikaudu 70% diklofenakist eritub farmakoloogiliselt inaktiivsete metaboliitidena uriiniga. Vaid 1% ravimist eritub metaboliseerumata kujul. Ülejäänud metaboliidid erituvad sapi ja väljaheitega.

Eakatel patsientidel ei esine diklofenaki imendumises, jaotumises, metabolismis ja eritumises märkimisväärseid muutusi.

Prekliinilised ohutusandmed

  1. Ägeda toksilisuse uuringute andmetel on diklofenaknaatrium suukaudsel, intraperitoneaalsel, intravenoossel või subkutaansel manustamisel katseloomadele suhteliselt toksiline. DL50 väärtused olid enamikul katseloomaliikidel alla 500 mg/kg: hiirtel 116...530 mg/kg, rottidel 52...240 mg/kg, küülikutel >100...157 mg/kg ning koertel 42...59 mg/kg. Ahvidel oli DL50 väärtus 3200 mg/kg. Rotid ja koerad näivad olevat teiste katseloomaliikidega võrreldes diklofenaki toksilisuse suhtes suurema tundlikkusega.

Diklofenaknaatriumi pikaajalisel suukaudsel manustamisel annustes kuni 16 mg/kg ööpäevas ilmnesid rottidel toksilised kahjustused seedetraktis ja maksas. Vastupidiselt nendele andmetele täheldati reesusahvidel seedetrakti kahjustusi ainult kõige suuremate manustatud annuste korral, st loomadel, kes said 6 kuu jooksul ravimit annuses 75 mg/kg ööpäevas. Toksilise toime erinevused erinevatel loomaliikidel näivad olevat tingitud ravimi erinevatest metaboolsetest radadest eri katseloomaliikidel. Siinkohal peaks ära märkima, et diklofenaki metabolismirajad inimestel ja reesusahvidel on sarnased.

Reproduktiivsusuuringutes ei ilmnenud ravimil teratogeenset toimet hiirtele, rottidele ega ka küülikutele, kuid annustes kuni 20 mg/kg ööpäevas võib ravim avaldada toksilisi toimeid nii emasloomadele kui loodetele. Diklofenaki prostaglandiinide sünteesi pärssiv toime võib põhjustada gestatsiooniaja pikenemist.

Diklofenakil ei ole täheldatud mutageenseid ega kartsinogeenseid toimeid.

In vitro ja in vivo uuringutes näidati, et ravim võib indutseerida valgustundlikkust.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Bensüülalkohol

Propüleenglükool (E1520)

Naatriummetabisulfit (E223)

Naatriumhüdroksiid (E2524)

Süstevesi

Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega samas süstlas.

Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult

Pakendi iseloomustus ja sisu

Ampull: 5 ampulli 3 ml süstelahusega pappkarbis.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d. d., Novo mesto Šmarješka cesta 6

8501 Novo mesto Sloveenia

MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 17.12.1999

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 3.02.2010

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

aprill 2018