Melox - süstelahus (10mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Melox 10 mg/ml süstelahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Meloksikaam 10 mg/ml.

INN. Meloxicamum

1 milliliiter lahust sisaldab 10 mg meloksikaami.

1 ampull - 1,5 ml süstelahust sisaldab 15 mg meloksikaami.

Teadaolevat toimet omav abiaine: naatrium.

Iga milliliiter lahust sisaldab 1,29...1,41 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süstelahus.

Selge, kollakas kuni rohekas, praktiliselt osakestevaba lahus.

Lahuse pH on 8,4…8,9.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi ägenemise lühiajaline sümptomaatiline ravi täiskasvanutel, kui suukaudne ja rektaalne manustamine ei ole kohane.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Üks ampull, 15 mg üks kord ööpäevas, intramuskulaarselt.

MITTE ÜLETADA ANNUST 15 MG/ÖÖPÄEVAS.

Ravi peaks tavaliselt piirduma ühekordse süstena ravi alguses, erandjuhtudel (nt kui suukaudne või rektaalne manustamine ei ole kasutatav) võib ravi maksimaalne pikkus olla 2…3 päeva.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4). Patsiente tuleb regulaarselt hinnata sümptomite leevendumise ja ravivastuse osas.

Patsientide erigrupid

Eakad patsiendid ja kõrvaltoimetest enim ohustatud patsiendid (vt lõik 5.2)

Soovitatav annus eakatel patsientidel on 7,5 mg ööpäevas. Kõrvaltoimete kõrgenenud riskiga patsiendid peavad alustama ravi annusega 7,5 mg-ga ööpäevas (pool 15 mg ampullist) (vt lõik 4.4).

Neerukahjustus (vt lõik 5.2)

Raske neerupuudulikkusega hemodialüüsi saavatel patsientidel ei tohi ööpäevane annus ületada 7,5 mg (pool 15 mg ampullist). Kerge või keskmise raskusega neerukahjustusega patsientidel (kellel kreatiniini kliirens on üle 25 ml/min) ei ole annuse vähendamine vajalik. Raske neerupuudulikkusega mittedialüüsipatsiendid, vt lõik 4.3.

Maksakahjustus (vt lõik 5.2)

Kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik. Raske maksafunktsiooni kahjustusega patsientide kohta vt lõik 4.3.

Lapsed

Melox 10 mg/ml süstelahus on vastunäidustatud lastele ja alla 18-aastastele noorukitele (vt lõik 4.3).

Manustamisviis

Intramuskulaarne.

Hoolikalt aseptika nõudeid järgides, tuleb süstida aeglaselt, sügavale tuharalihasesse (ülemisse välimisse veerandikku). Korduva manustamise vajadusel vahetage iga kord süstitavaid tuhara pooli. Enne süstima hakkamist tuleb alati kontrollida, ega nõel pole veeni sattunud.

Kui süstimise ajal tekib tugev valu, tuleb manustamise koheselt peatada.

Puusa endoproteesiga patsientidel tuleb süstimiseks kasutada vastaspoole tuharat.

Vastunäidustused

See ravimprepraat on vastunäidustatud järgmistes situatsioonides:

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6);
• lapsed ja alla 18 aasta vanused noorukid;
• ülitundlikkus sarnase toimega ravimite nagu MSPVAde, atsetüülsalitsüülhappe suhtes. Meloksikaami ei tohi kasutada haigetel, kellel atsetüülsalitsüülhape või teised mittesteroidsed põletikuvastased ravimid põhjustavad astma sümptomeid, ninapolüpoosi, angioödeemi või urtikaariat;
• anamneesis varasema MSPVAde kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
• äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu);
• seedetrakti veritsus, anamneesis tserebrovaskulaarne verejooks või muu veritsushäire;
• raske maksapuudulikkus;
• raske neerupuudulikkus, kui patsient ei saa dialüüsravi;
• raske südamepuudulikkus.
• hemostaatilised häired või samaaegne ravi antikoagulantidega (vastunäidustus on seotud lihasesisese süste tõttu);

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades sümptomite kontrolli alla saamiseks minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.2. ja allpool Seedetrakti toimed ja

Kardiovaskulaarsed toimed).

Ebapiisava ravitoime puhul ei tohi ületada maksimaalset soovituslikku ööpäevast annust ning ravile ei tohi lisada ka täiendavat MSPVA-d, kuna see võib suurendada toksilisust, samas kui terapeutiline kasu ei ole tõestatud. Tuleb vältida meloksikaami kasutamist koos MSPVA-dega, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega.

Melox ei sobi ägeda valu leevendust vajavatele patsientidele.

Kui seisund mitme päeva jooksul ei parane, tuleb ravi kliinilist kasu uuesti hinnata.

Enne meloksikaamravi alustamist peab veenduma, kas anamneesis esinenud ösofagiit, gastriit ja/või peptiline haavand on täielikult välja ravitud. Meloksikaamravi saavate ja seda tüüpi anamneesiga patsientide puhul tuleb rutiinselt tähelepanu pöörata võimaliku retsidiivi tekkele.

Seedetrakti toimed

Seedetrakti verejooksu, haavandumist või perforatsiooni, mis võivad olla letaalse lõppega, on teatatud kõikide MVPVA-de kasutamisega ravi mistahes ajahetkel kas hoiatavate sümptomitega või ilma ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse suurendamisega, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning eakatel. Nendel patsientidel peab ravi alustama võimaliku väikseima annusega. Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikses annuses atsetüülsalitsüülhapet või seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid teisi ravimeid (vt allpool ja lõik 4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama seedetrakti mistahes ebatavalisest sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu riski suurendavaid ravimeid, nagu hepariin-ravi või profülaktilisi geriaatrilisi annuseid või teisi mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid sh atsetüülsalitsüülhapet põletikuvastastes annustes (≥ 1 g üksikannusena või ≥3 g ööpäevase koguannusena). Meloksikaami süstelahus on vastunäidustatud antikoagulant-ravi saavatel patsientidel (vt lõik 4.5).

Kui meloksikaami saaval patsiendil tekib seedetrakti verejooks või haavandumine, tuleb ravi katkestada.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni tõbi) patsientidel, kuna need võivad haigust ägestada (vt lõik 4.8).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed

Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus, sest vedeliku retentsiooni ja turseid on seostatud MSPVA-de kasutamisega.

Riskipatsientide puhul soovitatakse vererõhu kliinilist jälgimist enne ravi ja eriti meloksikaamravi alustamisel.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de, sh meloksikaami kasutamine (eriti suurtes annustes ja pika-ajaliselt) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga. Puuduvad piisavad andmed, et seda riski ka meloksikaami puhul välistada.

Ravile raskesti alluva hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib meloksikaami kasutada ainult pärast põhjalikku kaalutlust. Kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pika-ajalist ravi alustada pärast põhjalikku kaalutlust.

Nahareaktsioonid

Seoses meloksikaami kasutamisega on täheldatud eluohtlike nahareaktsioonide Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) ja toksilise epidermaalnekrolüüsi (TEN) teket. Patsiente tuleb nõustada ning hoolikalt jälgida nahareaktsioonide tunnuste ja sümptomite osas. Suurim risk SJS või TEN tekkeks on esimeste ravinädalate jooksul.

Kui tekivad SJS või TEN nähud ja sümptomid (nt progresseeruv nahalööve, sageli koos villide ja limaskesta kahjustusega), tuleb ravi meloksikaamiga katkestada.

Parimad tulemused SJS ja TEN-ga toimetulemisel saadakse tänu varajasele diagnoosimisele ja igasuguse kahtlustatava ravimi ärajätmisele. Mida rutem ravi lõpetatakse, seda parem on prognoos. Kui patsiendil tekib meloksikaam-ravi ajal SJS või TEN, ei tohi sellel patsiendil enam kunagi meloksikaami uuesti kasutada.

Maksa- ja neerufunktsiooni parameetrid

Sarnaselt teiste MSPVA-de kasutamisele on aeg-ajalt registreeritud transaminaaside aktiivsuse, seerumi bilirubiini või teiste maksafunktsiooni parameetrite tõuse nagu ka seerumi kreatiniini ning veres uurea tõuse ja muid laboratoorseid kõrvalekaldeid. Neist juhtudest enamus olid mööduvad ja kergekujulised. Kui mõni sellistest hälvetest peaks osutuma oluliseks või püsivaks, tuleb Melox-ravi lõpetada ning teostada vastavad uuringud.

Funktsionaalne neerupuudulikkus

Kuna MSPVA-d inhibeerivad renaalsete prostaglandiinide vasodilateerivat toimet, võivad nad glomerulaarfiltratsiooni vähendamise kaudu esile kutsuda funktsionaalset neerupuudulikkust. See kõrvaltoime on annusest sõltuv. Ravi alguses või pärast annuse suurendamist soovitatakse järgmiste riskifaktoritega patsientidel diureesi ja neerufunktsiooni hoolikalt jälgida:

• eakad;
• kaasuv ravi nt AKE inhibiitorite, angiotensiinII antagonistidega, sartaanidega, diureetikumidega (vt lõik 4.5);
• hüpovoleemia (hoolimata põhjusest);
• südame paispuudulikkus;
• neerupuudulikkus;
• nefrootiline sündroom;
• luupusnefropaatia;
• raske maksafunktsiooni häire (seerumi albumiin <25 g/l või ChildPugh’ skoor ≥10).

Harva võivad MSPVA-d põhjustada interstitsiaalset nefriiti, glomerulonefriiti, papillaarset nekroosi ja nefrootilist sündroomi.

Hemodialüüsravi saavatel lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidel ei tohi meloksikaami annus ületada 7,5 mg. Kerge ja mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens suurem kui 25 ml/min) ei ole annuse vähendamine vajalik.

Naatriumi, kaaliumi ja vee retentsioon

MSPVA-de kasutamisel on võimalikud naatriumi, kaaliumi ja vee retentsioon ning diureetikumide natriureetilise toime häirumine. Lisaks võib väheneda antihüpertensiivsete ravimite antihüpertensiivne toime (vt lõik 4.5). Selle tulemusena võivad tundlikel patsientidel avalduda või ägeneda tursed, südamepuudulikkus või hüpertensioon. Riskirühma patsiente on soovitatav kliiniliselt jälgida (vt lõigud 4.2 ja 4.3).

Hüperkaleemia

Hüperkaleemiat võivad soodustada suhkurtõbi või mõni kaasuv ravi, mis teadaolevalt võib suurendada vere kaaliumi sisaldust (vt lõik 4.5). Sellistel juhtudel tuleb kaaliumi taset regulaarselt jälgida.

Muud hoiatused ja ettevaatusabinõud

Kõrvaltoimeid taluvad sageli halvemini eakad, kurnatud või nõrgestatud inimesed, kes vajavad seetõttu hoolikat jälgimist. Nagu ka teiste MSPVA-dega, on eriline ettevaatus vajalik seoses eakatega, kellel esineb sageli neeru-, maksa- või südamefunktsiooni kahjustus. Eakatel esineb sagedamini kõrvaltoimeid MSPVA-dele – eriti seedetrakti verejooksu või perforatsiooni, mis võivad olla letaalsed (vt lõik 4.2).

Meloksikaami, nii nagu teised MSPVA-d, võivad varjata kaasuva infektsioonhaiguse sümptomeid.

Nii nagu teistegi intramuskulaarselt manustatavate MSPVA-de puhul võib tekkida süstekoha abstsess ja nekroos.

Sarnaselt teiste tsüklooksügenaasi /prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamisega, võib ka meloksikaami kasutamine kahjustada naiste viljakust, mistõttu seda ravimit ei soovitata kasutada naistel, kes soovivad rasestuda. Seega naistel, kel esineb häireid seoses rasestumisega või kel teostatakse viljatuse uuringuid, tuleb arvestada meloksikaamravi lõpetamise vajadusega.

Melox sisaldab naatriumi.

See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) annuse kohta, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Farmakodünaamilised koostoimed

Teised mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) ja atsetüülsalitsüülhape > 3 g/ööpäevas:

Koosmanustamist (vt lõik 4.4) teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega, sh atsetüülsalitsüülhappega põletikuvastastes annustes (> 1 g üksikannusena või > 3 g ööpäevase koguannusena), ei soovitata (vt lõik 4.4).

Kortikosteroidid (st glükokortikoidid):

Samaaegne kasutamine koos kortikosteroididega nõuab ettevaatust, kuna esineb veritsuste ja seedetrakti haavandumiste suurenenud risk.

Antikoagulant või hepariin eakatel profülaktilistes või raviannustes:

Tunduvalt kõrgem veritsusrisk trombotsüütide funktsiooni pärssumise ja gastroduodenaalse limaskesta kahjustuse tõttu. MSPVA-d võivad võimendada antikoagulantide, nagu varfariin, toimet (vt lõik 4.4). MSPVA-sid ei soovitata kasutada eakatel samaaegselt antikoagulantidega või hepariiniga profülaktilistes või raviannustes (vt lõik 4.4).

Hepariini teistel kasutusjuhtudel tuleb olla ettevaatlik, kuna esineb suurenenud veritsusrisk. Kui sellise kombinatsiooni kasutamine osutub vältimatuks, tuleb INR-i hoolikalt jälgida.

Trombolüütikumid ja antiagregandid:

Suurenenud veritsusrisk trombotsüütide funktsiooni pärssimise ja gastroduodenaalse limaskesta kahjustuse tõttu.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSTI-d):

Seedetrakti verejooksu riski suurenemine.

Diureetikumid, AKE inhibiitorid ja angiotensiin-II antagonistid:

MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnel pärsitud neerufunktsiooniga patsiendil (nt dehüdreeritud patsientidel või pärsitud neerufunktsiooniga vanuritel) võib AKE inhibiitori või angiotensiin-II antagonisti manustamine samaaegselt tsüklooksügenaasi inhibiitoritega põhjustada neerufunktsiooni täiendavat halvenemist, sh võimalikku ägedat neerupuudulikkust, mis on tavaliselt mööduv. Seega tuleb sellist kombinatsiooni kasutada ettevaatusega, eriti vanuritel. Neid patsiente tuleb piisavalt hüdreerida ning peab arvestama neerufunktsiooni jälgimise vajadusega pärast kaasuva ravi alustamist ning seejärel perioodiliselt (vt ka lõik 4.4).

Teised antihüpertensiivsed ravimid (sh beetablokaatorid):

Nii nagu angiotensiini konverteeriva ensüümi ja angiotensiin II antagonistide kasutamisel, võib esineda ka beetablokaatorite antihüpertensiivse toime vähenemine (vasodilatoorse toimega prostaglandiinide pärssimise tõttu).

Kaltsineuriini inhibiitorid (nt tsüklosporiin, takroliimus):

MSPVA-d võivad renaalse prostaglandiini poolt vahendatud toimete kaudu soodustada kaltsineuriini inhibiitorite nefrotoksilisust. Kombineeritud ravi ajal tuleb neerufunktsiooni jälgida, eriti hoolikalt eakatel.

Emakasisesed vahendid:

On täheldatud, et MSPVA-d vähendavad emakasiseste vahendite efektiivsust. Emakasiseste vahendite efektiivsuse vähenemist MSPVA-de toimel on varem täheldatud, kuid see vajab täiendavat kinnitamist.

Farmakokineetilised koostoimed: meloksikaami toime teiste ravimite farmakokineetikale

Liitium:

On täheldatud, et MSPVA-d suurendavad liitiumi taset seerumis (kuna liitiumi renaalne eritumine väheneb), mis võib saavutada toksilised väärtused. Liitiumit ei soovitata koos MSPVA-dega kasutada (vt lõik 4.4). Kui selline kombinatsioon osutub siiski vajalikuks, tuleb liitiumi plasmakontsentratsiooni hoolikalt jälgida meloksikaamravi alguses, annuse muutmisel ja lõpetamisel.

Metotreksaat:

MSPVA-d võivad vähendada metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni ning seeläbi suurendada metotreksaadi kontsentratsiooni plasmas. Seega metotreksaadi suuri annuseid (üle 15 mg/nädalas) kasutavatel patsientidel ei ole samaaegne MSPVA-de kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4).

Samuti tuleb arvestada MSPVA ja metotreksaadi koostoime võimalust metotreksaadi väikseid annuseid kasutavatel patsientidel, eriti kaasneva neerupuudulikkuse korral. Juhul, kui kombineeritud ravi on möödapääsmatu, tuleb kontrollida verepilti ja neerufunktsiooni. Kui 3 päeva jooksul kasutatakse nii MSPVA kui metotreksaati, tuleb olla eriti tähelepanelik, sest metotreksaadi tase plasmas võib suureneda ning põhjustada toksilisuse suurenemist.

Ehkki samaaegne meloksikaamravi ei mõjustanud oluliselt metotreksaadi (15 mg/nädalas) farmakokineetikat, tuleb arvestada sellega, et MSPVA-d võivad potentseerida metotreksaadi hematoloogilist toksilisust (vt eespool). (Vt lõik 4.8)

Farmakokineetilised koostoimed: teiste ravimite toime meloksikaami farmakokineetikale

Kolestüramiin:

Kolestüramiin kiirendab meloksikaami eliminatsiooni, katkestades enterohepaatilise ringe nii, et meloksikaami kliirens kiireneb 50% võrra ja poolväärtusaeg väheneb 13±3 tunnile.

See koostoime omab kliinilist tähtsust.

Kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi ravimite koostoimeid ei avastatud antatsiidide, tsimetidiini ja digoksiini samaaegsel manustamisel.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib rasedust ja/või loote arengut kahjustada. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiini sünteesi inhibiitori kasutamisega raseduse varajases faasis kaasneb raseduse katkemiste, südame väärarengute ning gastroskiisi suurenenud oht. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt ligikaudu 1,5%-ni. See risk suureneb tõenäoliselt proportsionaalselt annuse suuruse ja ravi kestusega.

Loomadel on tõestatud, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamine põhjustab implantatsioonieelse ja –järgse tiinuse katkemise sagenemist ja loote suremuse suurenemist. Lisaks on teateid, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamine loomadele organogeneesi perioodil on seotud erinevate väärarengute – sh kardiovaskulaarsete – esinemissageduse suurenemisega.

Meloksikaami ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril manustada ilma tungiva vajaduseta. Kui meloksikaami kasutatakse rasestuda püüdval naisel või raseduse esimesel või teisel trimestril, peab annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike.

• Manustatuna raseduse kolmandal trimestril, võivad kõik prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid lootel põhjustada:
• kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegse sulgumise ja pulmonaalhüpertensiooniga)
• neerufunktsiooni häiret, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks, millega võib kaasneda lootevee vähesus;
• Manustatuna raseduse lõpul, võib emal ja vastsündinul tekkida:
• võimalik veritsusaja pikenemine, agregatsioonivastane toime, mis võib esineda ka väga väikeste annuste korral;
• emaka kokkutõmmete pärssimine, mille tagajärjeks on hiline või pikenenud sünnitustegevus.

Seetõttu on meloksikaam raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Imetamine

Meloksikaam eritub rinnapiima. Tuleb võrrelda emale ravist saadavat kasu võimalike kõrvaltoimete tekke riskiga imetatavale lapsele.

Fertiilsus

Kui meloksikaami kasutab rasestuda püüdev naine, peab annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike.

Toime reaktsioonikiirusele

Spetsiifilisi uuringuid autojuhtimist ja masinate käsitsemist mõjutavate toimete kohta ei ole läbi viidud. Siiski farmakodünaamilisel profiilil ja registreeritud kõrvaltoimetel põhinevalt meloksikaam tõenäoliselt ei mõjuta või mõjutab ainult tühisel määral neid võimeid. Kuid kui tekivad nägemishäired või , unisus, peapööritus või muud kesknärvisüsteemi häired, on soovitatav autojuhtimisest ja masinate käsitsemisest hoiduda.

Kõrvaltoimed

Üldine kirjeldus

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSVPA-de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajalisel kasutamisel) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

MSPVA-de kasutamisega seoses on registreeritud turseid, hüpertensiooni ja südamepuudulikkust.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on gastrointestinaalse olemusega. Võivad esineda peptilised haavandid, perforatsioon või seedetrakti verejooks, eriti eakatel, vahel letaalse lõppega (vt lõik 4.4). Manustamisjärgselt on täheldatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, meteorismi, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, verirooja, veriokset, aftoosset stomatiiti ning koliidi ja Crohni tõve ägenemist (vt lõik 4.4). Harvemini on täheldatud gastriiti.

Allpool esitatud kõrvaltoimete esinemissagedused põhinevad vastavatel esinemissagedustel, mida registreeriti 27 kliinilises uuringus ravi kestusega vähemalt 14 päeva. Informatsioon põhineb kliinilistel uuringutel, kuhu oli kaasatud 15 197 patsienti, keda oli ravitud meloksikaami 7,5 või 15 mg ööpäevaste suukaudsete annustega kuni üheaastase perioodi jooksul.

Samuti arvestati turuletulekujärgest kogemusest laekunud kõrvaltoimetega.

Kõrvaltoimete esinemissageduse väljendamiseks on kasutatud järgmist konventsiooni:

Kõrvaltoimete tabelkokkuvõte

Vere ja lümfisüsteemi häired Aeg-ajalt: aneemia

Harv: vere vormelementide (sh erinevate valgeliblede) arvu muutused: leukopeenia, trombotsütopeenia.

Väga harvadel juhtudel on teatatud agranulotsütoosi juhtudest.

Immuunsüsteemi häired

Aeg-ajalt: allergilised reaktsioonid peale anafülaktiliste ja anafülaktoidsete reaktsioonide Teadmata: anafülaktiline šokk, anafülaktiline reaktsioon, anafülaktoidne reaktsioon

Psühhiaatrilised häired

Harv: meeleolu häired, luupainajad

Teadmata: segasusseisund, desorienteeritus

Närvisüsteemi häired

Sage: peavalu

Aeg-ajalt: pearinglus, unisus

Silma kahjustused

Harv: nägemishäired, sh hägune nägemine; konjunktiviit

Kõrva ja labürindi kahjustused

Aeg-ajalt: vertiigo

Harv: tinnitus

Südame häired

Harv: südamepekslemine

Seoses MSPVA raviga on registreeritud südamepuudulikkust.

Vaskulaarsed häired

Aeg-ajalt: vererõhu tõus (vt lõik 4.4), nahaõhetus

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Harv: astmahoogude tekkimine atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA-de suhtes allergilistel patsientidel.

Seedetrakti häired

Väga sage: düspepsia, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kõhukinnisus, meteorism, kõhulahtisus Aeg-ajalt: latentne või makroskoopiline seedetrakti verejooks, stomatiit, gastriit, röhitsused Harv: koliit, kaksteistsõrmikuhaavand, ösofagiit

Väga harv: seedetrakti perforatsioon

Seedetrakti verejooks, haavandumine või perforatsioon võib vahel olla raskekujuline ja potentsiaalselt letaalne, eriti eakatel (vt lõik 4.4).

Teadmata: pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired

Aeg-ajalt: maksafunktsiooni häired (nt transaminaaside aktiivsuse tõus ja bilirubiini sisalduse suurenemine seerumis)

Väga harv: hepatiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: angioödeem, sügelus, lööve Harv: urtikaaria

Väga harv: bulloosne dermatiit, multiformne erüteem; rasked nahareaktsioonid (SCAR): on teatatud Stevensi-Johnsoni sündroomist (SJS) ja toksilisest epidermaalnekrolüüsist (TEN) (vt lõik 4.4). Teadmata: fotosensibilisatsioon

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt: naatriumi ja vee retentsioon, hüperkaleemia (vt lõik 4.4 ja lõik 4.5), ebanormaalsed neerufunktsiooni näitajad (kreatiniini ja/või uurea sisalduse tõus seerumis)

Väga harv: äge neerupuudulikkus, eriti riskifaktoritega patsientidel (vt lõik 4.4)

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: infiltraat süstekohal, valu süstekohal Aeg-ajalt: tursed, sh alajäsemete tursed.

Üksikuid raskeid ja/või sageli esinevaid kõrvaltoimeid iseloomustav informatsioon

Meloksikaami ja teiste potentsiaalselt müelotoksiliste ravimitega ravitud patsientidel on teatatud väga harva agranulotsütoosi juhtude esinemisest (vt lõik 4.5).

Kõrvaltoimed, mida ei ole veel täheldatud seoses selle ravimiga, kuid mida üldiselt omistatakse teistele selle rühma ühenditele

Neerukahjustus, mille tõenäoliseks tulemuseks on äge neerupuudulikkus: väga harvadel juhtudel on täheldatud interstitsiaalset nefriiti, ägedat tubulaarnekroosi, nefrootilist sündroomi ja papillinekroosi (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

MSPVA ägedale üleannustamisele järgnevad sümptomid piirduvad tavaliselt letargia, unisuse, iivelduse, oksendamise ja epigastraalvaluga, mis mööduvad üldiselt toetusraviga. Võib esineda seedetrakti verejooksu. Raske mürgistuse tulemuseks võib olla hüpertensioon, äge neerupuudulikkus, maksafunktsiooni häire, respiratoorne depressioon, kooma, krambid, kardiovaskulaarne kollaps ja südameseiskus. MSPVA-de terapeutiliste annuste manustamise puhul on registreeritud anafülaktoidseid reaktsioone ning need võivad esineda ka pärast üleannustamist.

Pärast MSPVA-de üleannustamist tuleb patsiente ravida sümptomaatiliste ja toetavate ravimeetmete abil.

Kliinilises uuringus tõestati meloksikaami kiirendatud eemaldamist kolestüramiini suukaudsete annustega (4 g, kolm korda ööpäevas).

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, oksikaamid. ATC-kood: M01AC06

Meloksikaam on oksikaamide perekonna mittesteroidne põletikuvastane aine (MSPVA), millel on põletikuvastane, valuvaigistav ja palavikku alandav toime.

Meloksikaami põletikuvastane toime on tõestatud klassikaliste põletikumudelitega. Nagu ka teiste MSPVA-de puhul, ei ole tema täpne toimemehhanism teada. Siiski on vähemalt üks ühine toimimisviis, mis on omane kõigile MSPVA-dele (sh meloksikaamile): põletikumediaatoritena tuntud prostaglandiinide biosünteesi inhibeerimine.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Meloksikaam imendub täielikult pärast lihasesisest manustamist. Suhteline biosaadavus, võrreldes suukaudse manustamisviisiga, on peaaegu 89%. Seega üleminekul lihasesiseselt manustamisviisilt suukaudsele ei ole vaja annust kohandada. Pärast 15 mg lihasesisest süsti saabub ligikaudu 60 minuti jooksul maksimaalne kontsentratsioon plasmas 1,62 mg/l.

Jaotumine

Meloksikaam seondub väga tugevasti plasmavalkude, eriti albumiiniga (99%). Meloksikaam tungib sünoviaalvedelikku, kus tekkiv kontsentratsioon on ligikaudu pool plasmakontsentratsioonist. Jaotusruumala on väike, ligikaudu 11 liitrit. Individuaalne erinevus on 30...40% piirides.

Biotransformatsioon

Meloksikaam metaboliseerub märkimisväärselt maksas. Uriinis on kindlaks tehtud neli erinevat meloksikaami metaboliiti, mis on farmakoloogilise toimeta. Peamine metaboliit 5’- karboksümeloksikaam (vastab 60% annusest) moodustub oksüdatsiooni teel vahemetaboliidist 5’- hüdroksümetüülmeloksikaamist, mis samuti vähesel määral eritub (vastab 9 % annusest).

In vitro uuringud on näidanud, et CYP2C9 omab sellel metabolismi rajal olulist tähtsust, kuid isoensüüm CYP3A4 toetab seda vähesel määral. Kahe ülejäänud metaboliidi, mille proportsioon manustatud annusest on vastavalt 16% ja 4%, eritumine on seotud arvatavasti patsiendi peroksidaasi aktiivsusega.

Eritumine

Meloksikaam eritub eeskätt metaboliitidena, mida leidub võrdses koguses nii uriinis kui väljaheites. Alla 5% ööpäevasest annusest eritub muutumatult väljaheitega, kuid uriinis on tuvastatud ainult algühendi jälgi.

Eritumise keskmine poolväärtusaeg on ligikaudu 20 tundi. Totaalne plasmakliirens on keskmiselt 8 ml/min.

Lineaarsus/mittelineaarsus

Pärast meloksikaami suukaudset või lihasesisest terapeutiliste annuste 7,5...15 mg manustamist on aine farmakokineetika lineaarne.

Patsientide erigrupid

Maksa-/neerupuudulikkus: Maksa- ega kerge või keskmise astme neerupuudulikkus ei avalda olulist toimet meloksikaami farmakokineetikale. Raskekujulise neerupuudulikkuse korral võib jaotusruumala suurenemine põhjustada vaba meloksikaami kontsentratsiooni tõusu. Sellisel juhul ei tohi ületada ööpäevast annust 7,5 mg (vt lõik 4.2).

Eakad: Eakatel inimestel oli keskmine plasma kliirens tasakaalukontsentratsiooni korral veidi aeglasem kui noorematel täiskasvanutel.

Prekliinilised ohutusandmed

Puuduvad prekliinilisi andmed, mis oleks kliinilise ohutuse seiskohast olulised peale nende, mida on kirjeldatud selle ravimiomaduste kokkuvõtte teistes lõikudes.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Meglumiin,

glükofurool, poloksameer 188, naatriumkloriid, glütsiin,

naatriumhüdroksiid (pH korrigeerimiseks), butüülhüdroksütolueen,

süstevesi.

Sobimatus

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistvast klaasist ampull, täitemahuga 2 ml, mis sisaldab 1,5 ml süstelahust.

Ampullid on pakendatud blistritesse, ühes PE fooliumiga kaetud vormitud PVC blistris on 5 ampulli.

Karbis 5 ampulli. Karbis on 1 blister, milles on 5 ampulli.

Karbis 10 ampulli. Karbis on 2 blistrit, milles kummaski on 5 ampulli.

Karbis 100 ampulli. Karbis on 20 blistrit, milles igaühes on 5 ampulli.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutada tohib ainult selgeid, osakestevabu lahuseid.

Lahus on ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud lahus tuleb hävitada.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd.

1-10 Constantinoupoleos street

3011 Limassol Küpros

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 28.02.2014

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

November 2017