Melenor - õhukese polümeerikattega tablett (35mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: M05BA07
Toimeaine: risedroonhape
Tootja: Medochemie Ltd.

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

MELENOR, 35 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 35 mg risedronaatnaatriumi (vastab 32,5 mg risedroonhappele).

INN: Acidum risedronicum

Teadaolevat toimet omav abiaine

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 143,6 mg laktoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Heleoranžid, ümmargused, õhukese polümeerikattega tabletid, diameetriga 9,1 mm märgistusega “J” ühel küljel ja “35” teisel küljel.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi, et vähendada lülisamba murdude ja reieluu proksimaalse osa murdude riski (vt lõik 5.1).

Osteoporoosi ravi luumurru kõrge riskiga meestel (vt lõik 5.1).

Annustamine ja manustamisviis

Soovitatav annus täiskasvanutele on üks 35 mg tablett üks kord nädalas suukaudselt. Tablett tuleb võtta iga nädal samal nädalapäeval.

Toit mõjutab risedronaatnaatriumi imendumist, seetõttu peavad patsiendid piisava imendumise tagamiseks võtma MELENOR’i :

  • enne hommikusööki: vähemalt 30 minutit enne päeva esimest toidukorda, muude ravimite manustamist või joomist (v.a puhas vesi).

Patsientidele peab selgitama, et kui üks annus jääb võtmata, tuleb võtta üks MELENOR 35 mg tablett sel päeval, mil võtmata jäänud tablett meenub. Siis peaksid patsiendid pöörduma tagasi ühe tableti võtmise juurde kord nädalas päeval, mil tavaliselt tablett võetakse. Kunagi ei tohi võtta kahte tabletti samal päeval.

Tabletid tuleb tervena alla neelata, neid ei tohi imeda ega närida. MELENOR 35 mg tablette tuleb võtta püstises asendis koos klaasitäie puhta veega (> 120 ml), et hõlbustada ravimi liikumist makku. Patsiendid ei tohi 30 minuti jooksul pärast tableti võtmist pikali heita (vt lõik 4.4).

Optimaalne bisfosfonaatravi kestus osteoporoosi korral ei ole määratud. Ravi jätkamise vajadust tuleb taashinnata perioodiliselt, kaaludes risedronaadi võimalikke riske ja kasu individuaalsetele patsientidele, eriti viie või enama kasutusaasta järel.

Kui toit ei sisalda piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, peab kaaluma nende täiendavat manustamist.

Eakad: Annuse kohandamine ei ole vajalik, sest biosaadavus, jaotumine ja eritumine olid eakatel (>60- aastased) sarnased, võrreldes noorematega.

Seda on näidatud ka väga eakate, 75-aastaste ja vanemate postmenopausaalse populatsiooni kohta.

Neerukahjustus: Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral ei ole annuse kohandamine vajalik. Risedronaatnaatrium on vastunäidustatud raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) (vt lõigud 4.3 ja 5.2).

Lapsed: Risedronaatnaatriumi ei soovitata kasutada alla 18-aastastel lastel ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate andmete tõttu (vt ka lõik 5.1).

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Hüpokaltseemia (vt lõik 4.4).

Rasedus ja imetamine.

Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Toit, joogid (v.a puhas vesi) ja mitmevalentseid katioone (nt kaltsiumi, magneesiumi, rauda ja alumiiniumi) sisaldavad ravimid mõjutavad bisfosfonaatide imendumist ning neid ei tohi võtta samal ajal risedronaatnaatriumiga (vt lõik 4.5). Soovitud toime saavutamiseks peab annustamissoovitusi rangelt järgima (vt lõik 4.2).

Bisfosfonaatide efektiivsus osteoporoosi ravis on seotud madala luutiheduse ja/või varasema luumurru olemasoluga.

Kõrge iga või kliinilised riskifaktorid luumurdude tekkeks üksi ei ole piisavaks põhjuseks osteoporoosi ravi alustamiseks bisfosfonaadiga.

Tõendid bisfosfonaatide, sh risedronaadi, efektiivsuse kohta väga eakatel (üle 80-aastased) on piiratud (vt lõik 5.1).

Bisfosfonaate on seostatud ösofagiidi, gastriidi, söögitoru haavandite ja gastroduodenaalsete haavandite tekkega. Seetõttu on vajalik ettevaatus:

  • Patsientidel, kellel on esinenud söögitoruga seotud häireid, mis aeglustavad söögitoru läbimist või tühjendamist, nt ahenemine või akalaasia.
  • Patsientidel, kes ei ole suutelised olema püstises asendis vähemalt 30 minutit pärast tableti võtmist.
  • Kui risedronaati antakse patsientidele, kellel on äge või hiljutine söögitoru või gastrointestinaaltrakti ülemise osa probleem (sh teadaolev Barrettisöögitoru).

Ravimit väljakirjutav arst peab sellistele patsientidele rõhutama annustamisjuhiste järgimise tähtsust ja valvsust ükskõik milliste võimalike söögitoru nähtude ja sümptomite osas. Patsiente tuleb juhendada, et nad otsiksid õigeaegset meditsiinilist abi juhul, kui neil tekivad söögitoru ärrituse nähud, nagu düsfaagia, valu neelamisel, retrosternaalne valu või esmased/süvenenud kõrvetised.

Hüpokaltseemia tuleb välja ravida enne ravi alustamist MELENOR 35 mg tablettidega. Teisi luu- ja mineraalide ainevahetushäireid (nt paratüroidnäärme düsfunktsioon, D-vitamiini hüpovitaminoos) tuleb ravida ravi alustamisel MELENOR’ga.

Vähkkasvajaga patsientidel, kes saavad peamiselt intravenoosset ravi bisfosfonaatidega, on täheldatud lõualuu osteonekroosi, mis on tavaliselt seotud hamba väljatõmbamisega ja/või lokaalse infektsiooniga (sh osteomüeliit). Paljud nendest patsientidest saavad lisaks ka kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu osteonekroosi on samuti täheldatud osteoporoosiga patsientidel, kes saavad suukaudset ravi bisfosfonaatidega.

Kaasnevate riskifaktoritega (nt vähk, kemoteraapia, kiiritusravi, kortikosteroidid, halb suuhügieen) patsientidel tuleb enne ravi bisfosfonaatidega läbi viia hammaste kontroll koos sobiva profülaktikaga.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaraviprotseduure. Patsientidel, kellel tekib bisfosfonaat-ravi ajal lõualuu osteonekroos, võib hamba operatsioon seisundit halvendada. Hambaravi vajavate patsientide puhuks puuduvad andmed, et öelda, kas bisfosfonaat-ravi katkestamine vähendab lõualuu osteonekroosi riski.

Raviarsti kliiniline otsus peab põhinema iga patsiendi individuaalsel raviplaanil, arvestades individuaalset kasu/kahju riski faktorit.

Bisfosfonaatide kasutamise korral on teatatud väliskuulmekanali osteonekroosist, peamiselt pikaajalise ravi korral. Väliskuulmekanali osteonekroosi võimalike riskitegurite hulka kuuluvad steroidide kasutamine, keemiaravi ja/või lokaalsed riskitegurid, nagu infektsioon või trauma. Väliskuulmekanali osteonekroosi võimalust tuleb arvesse võtta bisfosfonaate saavate patsientide puhul, kellel tekivad kõrvadega seotud sümptomid, sh krooniline kõrvapõletik.

Reieluu atüüpilised murrud

Seoses bisfosfonaatraviga on teatatud atüüpilistest subtrohanteerilistest ja diafüseaalsetest reieluumurdudest, eelkõige patsientidel, kes saavad pikaajalist ravi osteoporoosi tõttu. Need risti- või lühikesed põikimurrud võivad tekkida reieluu igas osas, vahetult allpool väikest pöörlit kuni ülalpool suprakondülaarset laienemist. Need murrud tekivad mittetraumaatilistena või pärast minimaalset traumat ning mõned patsiendid tunnevad enne täieliku reieluumurru teket nädalaid või kuid kestvat valu reies või kubemes, millega sageli kaasnevad ülesvõttel pingemurru tunnused. Murrud on sageli kahepoolsed, mistõttu tuleb reieluu keskosa murruga bisfosfonaatravi saavatel patsientidel uurida ka reieluu kontralateraalpiirkonda. Teatatud on ka selliste murdude halvast paranemisest. Patsientidel, kellel kahtlustatakse atüüpilist reieluumurdu, tuleb patsiendi seisundi ja individuaalse kasu-riski hindamise järel kaaluda bisfosfonaatravi lõpetamist.

Bisfosfonaatravi ajal tuleb patsiente nõustada, et nad teataksid igasugusest valust reie, puusa või kubeme piirkonnas ja igal nimetatud sümptomitega patsiendil tuleb hinnata võimaliku atüüpilise reieluumurru esinemist.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohiks seda ravimit võtta.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Eraldi ravimite koostoimete uuringuid ei ole tehtud, kuid kliiniliste uuringute käigus ei ole leitud kliiniliselt olulisi koostoimeid teiste ravimitega. III faasi osteoporoosi uuringutes, kus risedronaatnaatriumi manustati iga päev, kasutasid atsetüülsalitsüülhapet või teisi mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid (MSPVA) vastavalt 33% ja 45% patsientidest. III faasi uuringus annustamisega üks kord nädalas kasutasid atsetüülsalitsüülhapet või teisi mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid vastavalt 57% ja 40% patsientidest. Atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete regulaarsete kasutajate hulgas (manustasid 3 või enam päeva nädalas), keda raviti

risedronaatnaatriumiga, oli mao-sooletrakti ülemise osa kõrvaltoimete esinemissagedus sarnane kontrollrühma patsientidega.

Vajadusel võib risedronaatnaatriumi kasutada samaaegselt östrogeenidega (ainult naistel).

Mitmevalentseid katioone (nt kaltsium, magneesium, raud ja alumiinium) sisaldavad ravimid võivad mõjutada risedronaatnaatriumi imendumist (vt lõik 4.4).

Risedronaatnaatrium süsteemselt ei metaboliseeru, ei indutseeri tsütokroom P450 ensüüme ja seondub plasmavalkudega vähesel määral.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Risedronaatnaatriumi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Uuringud loomadega on näidanud, et väike kogus risedronaatnaatriumi eritub rinnapiima.

Risedronaatnaatriumi ei tohi raseduse ajal või imetamisperioodil kasutada.

Toime reaktsioonikiirusele

Toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole täheldatud.

Kõrvaltoimed

Risedronaatnaatriumi on uuritud III faasi kliinilistes uuringutes, milles osales üle 15000 patsiendi. Enamus kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimetest olid kerged kuni mõõduka raskusastmega ega vajanud ravi katkestamist.

Alljärgnevalt on loetletud risedronaatnaatriumiga võimalikult või tõenäoliselt seotud kõrvaltoimed, mida täheldati III faasi kliinilistes uuringutes osteoporoosiga postmenopausaalses eas naistel 36-kuulisel ravil risedronaatnaatriumiga 5mg ööpäevas (n=5020) või platseeboga (n=5048). Kõrvaltoimed on esitatud (esinemissagedus vs. platseebo), kasutades kõrvaltoimete esinemissageduse jaotust: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10000).

Närvisüsteemi häired:

Sage: peavalu (1,8% vs. 1,4%)

Silma kahjustused:

Aeg-ajalt: iriit*

Seedetrakti häired:

Sage: kõhukinnisus (5,0% vs. 4,8%), düspepsia (4,5% vs. 4,1%), iiveldus (4,3% vs. 4,0%), kõhuvalu (3,5% vs. 3,3%), diarröa (3,0% vs. 2,7%)

Aeg-ajalt: gastriit (0,9% vs. 0,7%), ösofagiit (0,9% vs. 0,9%), düsfaagia (0,4% vs. 0,2%), duodeniit (0,2% vs. 0,1%), söögitoru haavand (0,2% vs. 0,2%)

Harv: glossiit (<0,1% vs. 0,1%), söögitoru ahenemine (<0,1% vs. 0,0%)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:

Sage: luu- ja lihasvalu (2,1% vs. 1,9%)

Uuringud:

Harv: maksafunktsiooni näitajate kõrvalekalded normist*

*III faasi osteoporoosi uuringutes nimetatud kõrvaltoimeid ei esinenud; esinemissagedus põhineb varasemate kliiniliste uuringute käigus tekkinud kõrvaltoimetel/laboratoorsetel/taastekke leidudel.

Üheaastases, topeltpimedas mitmekeskuselises uuringus, kus osteoporoosiga postmenopausiealistel naistel võrreldi risedronaatnaatriumi annuses 5 mg ööpäevas (n=480) risedronaatnaatriumi annusega 35 mg nädalas (n=485) olid üldine ohutus- ja taluvusprofiil sarnane. Lisaks teatasid uurijad võimalikult või tõenäoliselt ravimiga seotud kõrvaltoimetest (esinemissagedus suurem risedronaatnaatriumi 35 mg grupis kui risedronaatnaatriumi 5 mg grupis): seedetrakti häired (1,6% vs. 1,0%) ja valu (1,2% vs. 0,8%).

2-aastases topeltpimedas uuringus, mis teostati osteoporoosiga meespatsientidel, oli üldine ohutus ja taluvusprofiil ravigrupis ja platseebogrupis sarnane. Kõrvaltoimed olid sarnased naistel esinenud kõrvaltoimetega.

Laboratoorsed leiud: mõnel patsiendil täheldati varast, mööduvat, asümptomaatilist ja kergekujulist kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse langust seerumis.

Järgnevatest kõrvaltoimetest on teatatud lisaks ravimi turuletulekujärgsel kasutamisel (esinemissagedus teadmata):

Immuunsüsteemi häired:

Anafülaktiline reaktsioon

Silma kahjustused:

Iriit, uveiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

Ülitundlikkus ja nahareaktsioonid, sh angioödeem, generaliseerunud lööve, urtikaaria, bulloossed nahareaktsioonid ja leukotsütoklastiline vaskuliit, sh mõned üksikud raskekujulised Stevensi Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise nekrolüüsi juhud.

Juuste väljalangemine.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:

Lõualuu osteonekroos

Väga harv: väliskuulmekanali osteonekroos (bisfosfonaatide klassiefekt)

Maksa ja sapiteede häired:

Tõsised maksahäired. Enamuses teatatud juhtudest raviti patsiente ka teiste ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad maksahaigust.

Turuletulekujärgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest (esinemissagedus: harv) Atüüpilised subtrohanteerilised ja diafüseaalsed reieluumurrud (bisfosfonaatide klassiefekt).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Risedronaatnaatriumi üleannustamise ravi kohta puudub spetsiifiline informatsioon.

Olulise üleannustamise korral võib tekkida seerumi kaltsiumisisalduse langus. Mõnel patsiendil võivad ilmneda ka hüpokaltseemia nähud ja sümptomid.

Üleannustamise korral tuleb patsientidele anda juua piima või manustada magneesiumi, kaltsiumi või alumiiniumi sisaldavaid antatsiide, et siduda risedronaatnaatriumi ja vähendada risedronaatnaatriumi imendumist. Olulise üleannustamise korral võib teha maoloputust, et eemaldada imendumata risedronaatnaatriumi.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: bisfosfonaadid

ATC-kood: M05BA07

Risedronaatnaatrium on püridinüül-bisfosfonaat, mis seondub luu hüdroksüapatiidiga ja inhibeerib osteoklastide aktiivsusest tingitud luuresorptsiooni. Luuresorptsioon väheneb, samal ajal kui osteoblastide aktiivsus ja luukoe mineraliseerumine säilivad. Prekliinilistes uuringutes avaldas risedronaatnaatrium tugevat osteoklastide ja luuresorptsioonivastast toimet ning suurendas annusest sõltuvalt luukoe massi ja skeleti biomehhaanilist tugevust. Risedronaatnaatriumi toimet tõestati luukoe ainevahetuse biokeemiliste markerite mõõtmisega farmakodünaamilistes ja kliinilistes uuringutes. Uuringutes menopausijärgses eas naispatsientidega täheldati luukoe ainevahetuse biokeemiliste markerite langust 1 kuuga, mis saavutas maksimumi 3...6 kuu jooksul. Luukoe biokeemiliste markerite langus oli sarnane risedronaatnaatriumi 35 mg ja risedronaatnaatriumi 5 mg üks kord päevas manustamisel 12 kuu jooksul.

Uuringus osteoporoosiga meestel täheldati luukoe biokeemiliste markerite esmast langust kõige varem 3 kuu jooksul ning languse jätkumist 24. kuul.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi

Postmenopausaalse osteoporoosi teket soodustavad mitmed riskifaktorid, sh väike luumass, madal luutihedus, varajane menopaus, suitsetamine ja osteoporoosi pärilik esinemine. Osteoporoosi kliiniliseks tagajärjeks on luumurrud. Mida rohkem on riskifaktoreid, seda tõenäosem on luumurru teke.

Selgroo nimmepiirkonna BMD (luu mineraalne tihedus) alusel üheaastases topeltpimemeetodil teostatud paljukeskuselises uuringus menopausijärgse osteoporoosiga naistel oli risedronaatnaatrium 35 mg üks kord nädalas (n=485) terapeutiliselt ekvivalentne risedronaatnaatiumi 5 mg annusega üks kord päevas (n=480). Kliinilises uuringus uuriti üks kord päevas manustatava risedronaatnaatriumi mõju reieluu proksimaalse osa ja lülisambamurru tekke riskile varase ja hilise menopausiga naistel varasema luumurruga või mitte. Uuriti päevaannuseid 2,5 mg ja 5 mg ning kõik grupid, sealhulgas kontrollgrupid, said lisaks kaltsiumi ja D-vitamiini (kui algväärtused olid madalad). Lülisamba ja reieluu proksimaalse osa uue murru absoluutset ja suhtelist riski hinnati esimese juhuni kulunud aja analüüsi põhjal.

  • Kahte platseebogrupiga uuringusse (N= 3661) kaasati menopausijärgses eas olevad naised vanuses alla 85 aasta, kellel oli olnud selgroolülimurd. 3aastane ravi risedronaatnaatriumiga 5 mg päevas vähendas uute selgroolülimurdude esinemist kontrollgrupiga võrreldes. Vähemalt 2 selgroolüli murruga naistel vähenes suhteline risk 49% (uusi selgroolüli murde risedronaatnaatriumi rühmas 18,1% ja platseeborühmas 29,0%) ning 1 selgroolüli murruga naistel 41% (uusi selgroolüli murde risedronaadi rühmas 11,3% ja platseeborühmas 16,3%). Ravi tõhusus oli märgatav juba esimese raviaasta lõpus. Ravi kasulikkust demonstreeriti ka naistel, kellel oli varem esinenud mitmeid luumurde. Risedronaatnaatrium 5 mg päevas vähendas ka aastast kehapikkuse kadu kontrollgrupiga võrreldes.
  • Kahte järgnevasse platseebogrupiga uuringusse kaasati menopausijärgses eas naisi vanuses üle 70 aasta, kellest osadel oli varasemaid selgroolülide murde ja osadel mitte. Uuritud naistel vanuses 70...79 aastat oli reieluukaela BMD Tskoor <3 SD (tootjaskaalal, st 2,5 SD, kui kasutada NHANES III), ning vähemalt üks täiendav riskifaktor. 80aastased ja vanemad naised kaasati uuringusse, kui neil oli vähemalt üks reieluu proksimaalse osa murru mitteluustikuline riskifaktor või reieluukaela madal luutihedus. Risedronaatnaatriumi efektiivsuse statistiliselt oluline erinevus platseebost ilmneb üksnes 2,5 mg ja 5 mg päevaste annustega ravitud gruppide ühendandmetes. Alljärgnevad tulemused põhinevad vaid kliinilise praktika ja osteoporoosi praeguse definitsiooni alusel määratletud alagruppide aposteriori analüüsil:
  • Alagrupis, kus patsientidel on reieluukaela BMD Tskoor ≤2,5 SD (NHANES III) ja vähemalt üks varasem selgroolüli murd, vähendas 3aastane ravi risedronaatnaatriumiga reieluu proksimaalse osa murdude tekke riski 46% kontrollgrupiga võrreldes (risedronaatnaatriumi 2,5 ja 5 mg annustega ühendgrupis oli reieluu proksimaalse osa murdude esinemissagedus 3,8% ja platseeborühmas 7,4%);
  • Andmete alusel võib eeldada, et väga eakate (üle 80aastased) patsientide puhul on protektiivne toime vähem väljendunud. Selle põhjuseks võib olla reieluu proksimaalse osa murru mitteluustikuliste riskifaktorite osakaalu tõus vananedes.

Nende uuringute teisese tulemusnäitaja analüüs näitas uute selgroolüli murru tekke riski vähenemist reieluukaela madala luutihedusega patsientidel nii varasema selgroolüli murru esinemisel kui ilma selleta.

  • 3aastane ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg iga päev suurendas luutihedust kontrollgrupiga võrreldes selgroo nimmepiirkonnas, reieluukaelas, pöörlas ja randmes ning hoidis ära luukao kodarluus.
  • 3aastase risedronaatnaatriumi manustamisega 5 mg päevas saavutatud luukao pidurdumine osutus kiiresti pöörduvaks 1aastase jälgimisperioodi vältel, mil ravimit ei manustatud.
  • Pärast menopausijärgses eas naiste 2...3 aastast ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg päevas võetud luubiopsiates täheldati ootuspäraselt mõõdukalt vähenenud luukadu. Risedronaatnaatriumiravi käigus moodustunud luu oli normaalse lamellaarse struktuuri ja luumineralisatsiooniga. Need andmed koos osteoporoosist tingitud selgroomurdude esinemissageduse vähenemisega osteoporoosiga naistel näitavad, et kahjulik mõju luukvaliteedile puudub.

Mitmete patsientide endoskoopiline uurimine nii risedronaatnaatriumi kui ka kontrollgrupis, kellel esines mõõdukaid kuni raskeid seedetrakti kaebusi, ei tõendanud raviga seotud mao-, kaksteistsõrmiksoole- ega söögitoru haavandite teket, kuigi risedronaatnaatriumi grupis täheldati aeg-ajalt duodeniiti.

Osteoporoosi ravi meestel

2-aastane topeltpimemeetodil teostatud uuring näitas risedronaatnaatrium 35 mg üks kord nädalas efektiivsust osteoporoosiga meespatsientidel (vanuses 36...84 aastat, n=284, risedronaatnaatrium 35 mg, n=191). Kõik patsiendid said lisaks kaltsiumi ja D-vitamiini.

BMD tõusu täheldati 6 kuu möödudes pärast ravi alustamist risedronaatnaatriumiga. 2-aastane ravi risedronaatnaatriumiga 35 mg üks kord nädalas suurendas selgroo nimmeosa, reieluukaela, pöörla ja kogu puusaluu mineraalset tihedust (BMD) võrreldes platseeboga. Luumurde vähendavat toimet selles uuringus ei täheldatud.

Risedronaatnaatriumi toime luule (BMD tõus ja BTM langus) on meestel ja naistel sarnane.

Lapsed:

Risedronaatnaatriumi ohutust ja efektiivsust on uuritud 3-aastases uuringus (randomiseeritud, topeltpime, platseebokontrollitud, multitsentriline paralleelgruppidega uuring, kestusega üks aasta, millele järgnes 2

aastat avatud ravi) kerge kuni mõõduka osteogenesis imperfecta’ga pediaatrilistel patsientidel vanuses 4…16 eluaastat. Selles uuringus said rohkem kui 30 kg kaaluvad patsiendid 5 mg risedronaati ööpäevas. Pärast esimese aasta randomiseeritud, topeltpimeda, platseebokontrollitud faasi täitumist näitasid tulemused selgroo nimmepiirkonna BMD (luu mineraalne tihedus) tõusu risedronaadigrupis statistiliselt olulisel määral võrreldes platseeboga, kuigi risedronaadigrupis leiti vähemalt üks uus patsient morfomeetrilise selgroolüli murruga (röntgenoloogiliselt tuvastatud) võrreldes platseebogrupiga. Ühe aasta pikkuse topeltpimeda perioodi jooksul teatas kliinilistest luumurdudest 30,9% patsientidest risedronaadigrupis ja 49,0% patsientidest platseebogrupis. Avatud ravi perioodil, kui kõik patsiendid said risedronaatravi (12. kuni 36. kuu), teatati kliinilistest luumurdudest 65,3% patsientide poolt, kes algselt randomiseeriti platseebogruppi ja 52,9% patsientide poolt, kes algselt randomiseeriti risedronaadigruppi. Uuringu üldised tulemused ei toeta risedronaatnaatriumi kasutamist kerge kuni mõõduka osteogenesis imperfecta’ga lastel.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist on imendumine suhteliselt kiire (tmax ~1 tund) ja see on annusest sõltumatu uuritud vahemiku piires (ühekordse annuse uuring 2,5...30 mg; mitmekordse annuse uuringud 2,5...5 mg päevas ning kuni 50 mg üks kord nädalas manustatuna). Tableti keskmine suukaudne biosaadavus on 0,63% ja väheneb, kui risedronaatnaatriumi manustatakse koos toiduga.

Biosaadavus meestel ja naistel oli sarnane.

Jaotumine

Keskmine jaotusruumala tasakaalukontsentratsiooni tingimustes on inimestel 6,3 l/kg. 24% seondub plasmavalkudega.

Biotransformatsioon

Risedronaatnaatriumi süsteemse metabolismi kohta puuduvad tõendid.

Eritumine

Ligikaudu pool imendunud annusest eritub uriiniga 24 tunni jooksul ja 85% intravenoossest annusest eritub uriiniga 28 päevaga. Keskmine renaalne kliirens on 105 ml/min ja keskmine kogukliirens 122 ml/min, erinevus tuleneb tõenäoliselt imendumisest luudesse. Renaalne kliirens ei ole sõltuv kontsentratsioonist ja see on lineaarses seoses kreatiniini kliirensiga. Imendumata risedronaatnaatrium eritub muutumatul kujul väljaheitega. Pärast suukaudset manustamist näitab kontsentratsiooni - aja graafik eliminatsiooni 3-faasilisust lõpliku poolväärtusajaga 480 tundi.

Patsientide erigrupid

Eakad: annuse kohandamine ei ole vajalik.

Atsetüülsalitsüülhappe/MSPVA-de kasutajad: Atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de regulaarsete kasutajate hulgas (3 või enam päeva nädalas) oli seedetrakti ülemise osa kõrvaltoimete esinemissagedus risedronaatnaatriumi kasutavate isikute hulgas kontrollgrupiga sarnane.

Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilistes uuringutes rottide ja koertega täheldati risedronaatnaatriumi annusest sõltuvat toksilist mõju maksale, rottidel ensüümide aktiivsuse tõusu koos histoloogiliste muutustega. Nimetatud tähelepanekute kliiniline tähtsus on teadmata. Inimesele terapeutilist annust ületavate annuste manustamisel rottidele ja koertele täheldati toksilist toimet munanditele. Närilistel esines sageli annusest sõltuvat ülemiste hingamisteede ärritust. Samasugust toimet on täheldatud ka teistel bisfosfonaatidel. Pikemaajalistes uuringutes närilistega täheldati kahjulikku toimet alumistele hingamisteedele, kuid nende leidude kliiniline tähendus on teadmata. Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes täheldati kliinilistele

annustele lähedaste annustega ravitud rottide loodetel rinnaluu ja/või koljuluu luustumismuutusi ning hüpokaltseemiat ja suremust tiinuse lõpule kandnud emasloomade hulgas. Teratogeenust ei ilmnenud manustamisel rottidele annustes 3,2 mg/kg päevas ja küülikutele 10 mg/kg päevas, kusjuures andmed on olemas vaid väikese arvu küülikute kohta.

Toksilisus emasloomale takistas suuremate annuste uurimist. Prekliinilised genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringud ei näidanud märkimisväärseid riske inimestele.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Laktoosmonohüdraat, mikrokristalliline tselluloos, krospovidoon, magneesiumstearaat.

Tableti kate:

Kollane raudoksiid E172, punane raudoksiid E172, hüpromelloos, makrogool,

hüdroksüpropüültselluloos, kolloidne veevaba ränidioksiid, titaandioksiid E171.

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi

Pakendi iseloomustus ja sisu

OPA-Al-PVC/alumiinium fooliumist blistrid kartongkarbis. 4 või 12 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd.

1-10 Constantinoupoleos Street

3011 Limassol

Küpros

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 18.11.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.11.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

november 2016