Methylprednisolone teva - süstelahuse pulber (500mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Methylprednisolone Teva, 500 mg süstelahuse pulber

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 662,9 mg metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati, mis on ekvivalentne 500 mg metüülprednisoloonile.

Üks ml valmislahust sisaldab 62,5 mg metüülprednisolooni.

INN. Methylprednisolonum

Teadaolevat toimet omavad abiained:

Üks viaal sisaldab 1,229 mmol (28,3 mg) naatriumit.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Süstelahuse pulber.

Valge kuni peaaegu valge steriilne lüofiliseeritud pulber.

Valmislahus:

Selge ja värvitu või kahvatupruun lahus pH: 7,0 – 8,0

Osmolaalsus: 294,5 – 325,5 mOsmol/kg

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Metüülprednisoloon on näidustatud kõigi seisundite raviks, mis vajavad kortikosteroidi kiiret ja tugevat toimet, nt:

-Dermatoloogilised haigused

Raske multiformne erüteem (Stevensi-Johnsoni sündroom)

-Allergilised seisundid Bronhiaalastma

Raske hooajaline ja aastaringne allergiline riniit Angioneurootiline ödeem

Anafülaksia

-Seedetrakti haigused Haavandiline koliit Crohni tõbi

-Hingamisteede haigused Maosisu aspiratsioon

Fulminantne või dissemineeritud tuberkuloos (koos sobiva tuberkuloosivastase keemiaraviga)

-Neuroloogilised häired

Ajutuumorist põhjustatud sekundaarne ajuturse

Sclerosis multiplex’i retsidiivide ja remissioonidega kulgeva vormi akuutsed ägenemised

-Muud

Tuberkuloosne meningiit (koos sobiva tuberkuloosivastase keemiaraviga) Siirdamine

4.2Annustamine ja manustamisviis

ANNUSTAMINE

Metüülprednisolooni võib manustada intravenoosselt või intramuskulaarselt, kusjuures vältimatu abi olukordades on eelistatud intravenoosne süste, mis manustatakse sobiva ajavahemiku jooksul.

Kui metüülprednisolooni manustatakse intravenoosselt suurtes annustes, peab manustamise aeg olema vähemalt 30 minutit. Kuni 250 mg annuseid peab intravenoosselt manustama vähemalt viie minuti jooksul.

Kõrvaltoimete minimeerimiseks manustatakse väikseim toimiv annus lühima aja jooksul (vt lõik 4.4).

Täiskasvanud

Annused on varieeruvad, sõltuvalt seisundi raskusest. Algannus varieerub vahemikus 10…500 mg. Transplantaadi äratõukereaktsiooni ravis pärast organsiirdamist võib vajalik annus olla kuni 1 g ööpäevas. Ehkki annused ja protokollid transplantaadi äratõukereaktsiooni ravi kohta metüülprednisoloon-naatriumsuktsinaadiga läbi viidud uuringutes on olnud erinevad, toetavad kirjanduses avaldatud andmed ägeda äratõukereaktsiooni puhul kõige tavalisemalt kasutatud annust 500 mg kuni 1 g. Ravi selliste annustega peab piirduma 48…72-tunnise perioodiga, kuni patsiendi seisund on stabiliseerunud, sest pikaajaline suureannuseline kortikosteroidravi võib põhjustada tõsiseid kortikosteroididest tingitud kõvaltoimeid (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Lapsed

Selliste seisundite ravis, mille puhul on näidustatud suurte annuste kasutamine, nagu hematoloogilised, reumaatilised, neeru- ja dermatoloogilised haigused, on soovitatav annus 30 mg/kg ööpäevas kuni maksimaalselt 1 g ööpäevas. Sellist annustamist võib jätkata kolmel tsüklil, manustades kas üks kord ööpäevas või üle päeva. Transplantaadi äratõukereaktsiooni ravis pärast organsiirdamist on soovitatav annus 10…20 mg/kg ööpäevas kuni 3 päeva, maksimaalselt 1 g ööpäevas. Status asthmaticus’e ravis on soovitatav annus 1…4 mg/kg ööpäevas 1…3 päeva jooksul.

Eakad patsiendid

Metüülprednisolooni kasutatakse peamiselt ägedate lühiajaliste seisundite puhul. Puudub informatsioon, mis näitaks, et eakatel tuleks annustamist muuta. Eakate patsientide ravi planeerimisel tuleb siiski arvestada, et kortikosteroidide sageli esinevad kõrvaltoimed on vanemaealistel tõsisemad ning vajalik on hoolikas kliiniline jälgimine (vt lõik 4.4).

Üksikasjalikud annustamissoovitused täiskasvanutele on järgmised:

Anafülaktilise reaktsiooni korral tuleb esmalt kiire hemodünaamilise toime saavutamiseks manustada adrenaliini või noradrenaliini, seejärel süstida intravenoosselt metüülprednisolooni (metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati) samaaegselt teiste heaks kiidetud protseduuridega. On tõendatud, et kortikosteroidide mõju üle prolongeeritud hemodünaamilise toime on oluline korduvate ägedate anafülaktiliste reaktsioonide ärahoidmisel.

Ülitundlikkusreaktsioonide korral võimaldab metüülprednisoloon pakkuda leevendust poole kuni kahe tunni jooksul. Status asthmaticus patsientidele võib manustada intravenoosselt 40 mg

metüülprednisolooni annuse, mida võib korrata vastavalt patsiendi ravivastusele. Mõnedel astmapatsientidel võib olla kasu manustamisest aeglase intravenoosse tilgana tundide jooksul.

Organsiirdamise järgse transplantaadi äratõukereaktsiooni korral on äratõukekriiside allasurumiseks kasutatud annuseid kuni 1 g ööpäevas, kusjuures annuseid 500 mg kuni 1 g kasutatakse kõige sagedamini ägeda äratõukereaktsiooni korral. Ravi tohib jätkata ainult niikaua, kuni patsiendi seisund on stabiliseerunud; tavaliselt mitte üle 48…72 tunni.

Ajuturse puhul kasutatakse kortikosteroide, et ära hoida või vähendada ajutuumorist (esmane või metastaatiline) tingitud ajuturset.

Patsientide puhul, kellel on ajuturse põhjuseks kasvaja, on ilmselt tähtis kortikosteroidi annuse järkjärguline tiitrimine, et ära hoida tagasilöögina tekkivat koljusisese rõhu suurenemist. Kui annuse vähendamisel tekib ajuturse (intrakraniaalne verejooks peab olema välistatud), alustage uuesti suuremate annuste sagedasemat parenteraalselt manustamist. Teatud pahaloomuliste haigustega patsientidel tuleb ravi suukaudsete kortikosteroididega jätkata mitmeid kuid või isegi elu lõpuni. Kiiritusravi jooksul turse kontrolli all hoidmiseks võivad olla vajalikud samasugused või suuremad annused.

Järgnevalt on esitatud soovitatavad annustamisskeemid ajutuumorist tingitud turse puhul:

Eesmärk: ravi lõpetamine kokku 10 päeva jooksul.

Sclerosis multiplex’i ägenemiste raviks täiskasvanutel on soovitatav annus 1 g ööpäevas 3 päeva jooksul. Metüülprednisolooni peab manustama intravenoosse infusioonina vähemalt 30 minuti jooksul.

Teistel näidustustel varieerub algannus vahemikus 10…500 mg, sõltuvalt ravitavast kliinilisest probleemist. Raskete ägedate seisundite lühiajaliseks raviks võivad olla vajalikud suuremad annused. Algannus kuni 250 mg tuleb manustada intravenoosselt vähemalt 5 minuti jooksul, 250 mg-st suuremad annused tuleb manustada intravenoosselt vähemalt 30 minuti jooksul. Algannusele järgnevad annused võib manustada intravenoosselt või intramuskulaarselt intervallidega, mis lähtuvad

patsiendi ravivastusest ja kliinilisest seisundist. Kortikosteroidravi on täiendav ravi ega asenda tavalisi ravimeetodeid.

MANUSTAMISVIIS

Intravenoosne või intramuskulaarne.

Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhised vt lõik 6.6.

4.3Vastunäidustused

Methylprednisolone Teva on vastunäidustatud:

-patsientidele, kellel on ülitundlikkus metüülprednisolooni, teiste kortikosteroidide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

-patsientidele, kellel on süsteemsed seeninfektsioonid, välja arvatud juhul, kui on rakendatud spetsiifilist infektsioonivastast ravi, ning malaaria korral tekkinud ajuturse.

-intratekaalseks manustamiseks.

Immunosupressiivsetes annustes kortikosteroidravi saavatele patsientidele on elus- või nõrgestatud elusvaktsiinide manustamine vastunäidustatud.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Immunosupressiivsed toimed/suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele

Kortikosteroidid võivad suurendada patsiendi vastuvõtlikkust infektsioonidele, võivad varjata mõningaid infektsiooni tunnuseid ning kortikosteroidide kasutamise ajal võivad ilmneda uued infektsioonid. Põletikuvastuse ja immuunfunktsioonide pärssimine suurendab patsiendi vastuvõtlikkust seen-, viirus- ja bakteriaalsetele infektsioonidele ning infektsioonide raskusastet. Kliiniline pilt võib olla tihti atüüpiline ning infektsioon võib jõuda kaugelearenenud faasi enne selle tuvastamist.

Immuunsüsteemi pärssivaid ravimeid kasutavad isikud on infektsioonidele vastuvõtlikumad kui terved inimesed. Näiteks võib kortikosteroidravil lastel ja täiskasvanutel, kellel puudub immuunsus, tuulerõugete ja leetrite kulg olla palju tõsisem või isegi fataalne.

Tuulerõuged on tõsine oht, sest see tavaliselt kerge haigus võib immunosupressiooniga patsientidele olla surmav. Patsientidel (või haige lapse vanematel), kelle puhul ei ole kindlalt teada, kas nad on tuulerõugeid põdenud, on soovitav vältida lähemat kokkupuutumist tuulerõugete või vöötohatise põdejatega; kui kokkupuude on siiski toimunud, peavad nad koheselt pöörduma abi saamiseks arsti poole. Langenud immuunsusega, haigusele eksponeeritud patsiendid, kes on saanud süsteemset kortikosteroidravi või kasutanud neid viimase 3 kuu jooksul, vajavad passiivset immuniseerimist varicella/zoster immunoglobuliiniga (VZIG); see peab toimuma 10 päeva jooksul alates tuulerõugetega kokkupuutumisest. Kui tuulerõugete diagnoos leiab kinnitust, vajab patsient selle haiguse tõttu kiiresti ravi spetsialisti järelevalve all. Kortikosteroidravi ei tohi lõpetada ja võimalik, et annuseid tuleb suurendada.

Tuleb hoiduda kokkupuutest leetritega. Kokkupuute korral tuleb otsekohe pöörduda abi saamiseks arsti poole. Võimalik, et vajatakse profülaktilist ravi tavalise intramuskulaarse immunoglobuliiniga.

Samuti tuleb kortikosteroidide kasutamisel olla väga hoolikas patsientide puhul, kellel on või kahtlustatakse parasiitinfektsioone, näiteks Strongyloides (niituss) infestatsioon, mis võib viia Strongyloides hüperinfektsiooni ja dissemineerumiseni koos laiaulatusliku larvide migreerumisega, millega tihti kaasneb raskekujuline enterokoliit ja potentsiaalselt fataalne gramnegatiivne septitseemia.

Kuigi Methylprednisolone Teva kasutamine mis tahes tüüpi šoki korral ei ole selle ravimi kinnitatud näidustuseks, tuleb kindlasti meeles pidada ka järgmist hoiatust. Methylprednisolone Teva efektiivsust septilise šoki korral hinnanud kliinilise uuringu andmetel esines suurenenud

suremusnäitaja nende patsientide alarühmas, kellel uuringusse kaasamise hetkel oli suurenenud seerumi kreatiniini tase või kellel pärast ravi alustamist arenes sekundaarne infektsioon. Seepärast ei tohi seda ravimit kasutada septilise sündroomi või septilise šoki raviks.

Kortikosteroidide roll septilise šoki kulus on vastuoluline. Varasemates uuringutes on teatatud nii kasulikest kui kahjulikest toimetest. Veel hiljuti leiti, et kortikosteroidide lisamine võib olla kasulik patsientidele, kellel on tuvastatud septiline šokk ja neerupealiste puudulikkus. Kortikosteroidide rutiinne kasutamine septilise šoki korral ei ole siiski soovitatav. Lühiajalise suureannuselise kortikosteroidravi süstemaatiline ülevaade ei toetanud nende kasutamist. Samas, meta-analüüsid ja ülevaade on näidanud, et väikeseannuselise kortikosteroidravi pikemad kuurid (5...11 päeva) võivad suremust vähendada.

Kahjustatud immuunvastusega isikutele ei tohi manustada elusvaktsiine. Antikehavastus teistele vaktsiinidele võib olla nõrgem.

Kortikosteroidide kasutamine aktiivse tuberkuloosiga patsientidel peab piirduma fulminantse või dissemineeritud tuberkuloosi juhtudega, mille korral kortikosteroide kasutatakse haiguse üle kontrolli saavutamiseks koos sobiva tuberkuloosivastase raviskeemiga.

Kui kortikosteroidravi on näidustatud latentse tuberkuloosiga või tuberkuliinreaktiivsele patsiendile, on vajalik patsiendi hoolikas jälgimine, sest võimalik on haiguse taasägenemine. Pikaajalise kortikosteroidravi ajal peavad need patsiendid saama kemoprofülaktikat.

Kortikosteroidravi saavatel patsientidel on teatatud Kaposi sarkoomist. Kortikosteroidide ärajätmisel võib tulemuseks olla kliiniline remissioon.

Toimed immuunsüsteemile

Võib esineda allergilisi reaktsioone. Harva on parenteraalse Methylprednisolone Teva ravi järgselt teatatud nahareaktsioonidest ja anafülaktilistest/anafülaktoidsetest reaktsioonidest. Ravimit kasutavad arstid peavad olema valmis selliseks võimaluseks. Enne ravimi manustamist tuleb rakendada sobivaid ettevaatusabinõusid, eriti juhul, kui patsiendil on varem esinenud allergiat ravimite suhtes.

Endokriinsed toimed

Kortikosteroidravi saavatele patsientidele, kellel esineb tavatult suur stress, on näidustatud kiire toimega kortikosteroidide annuse suurendamine enne stressirohket olukorda, selle ajal ja pärast seda.

Kortikosteroidide farmakoloogiliste annuste manustamine pika aja jooksul võib põhjustada hüpotaalamus- hüpofüüs- neerupealise telje supressiooni (sekundaarne adrenokortikaalne puudulikkus). Tekkiva adrenokortikaalse puudulikkuse raskusaste ja kestus on erinevatel patsientidel erinev ning sõltub ravimi annusest, manustamise sagedusest, manustamise ajast ning glükokortikoidravi kestusest. Seda toimet saab vähendada, manustades ravimit ülepäeviti.

Lisaks võib glükokortikoidide järsul ärajätmisel tekkida äge neerupealiste puudulikkus, mis võib lõppeda surmaga.

Patsientidel, kellele on manustatud füsioloogilisest annusest suuremaid süsteemsete kortikosteroidide annuseid (ligikaudu 6 mg metüülprednisolooni) rohkem kui 3 nädala jooksul, ei tohi ravi järsku lõpetada.

Ravimtekkese sekundaarse adrenokortikaalse puudulikkuse riski saab minimeerida annuseid järk- järgult vähendades. Annuse vähendamise meetod sõltub suuresti sellest, kas haigus võib korduda süsteemse kortikosteroidi annuse vähendamisel. Ravi lõpetamisel võib olla vajalik kliiniliselt hinnata haiguse aktiivsust. Kui haiguse kordumine süsteemsete kortikosteroidide ärajätmisel ei ole tõenäoline, kuid hüpotaalamus-hüpofüüs-neerupealiste supressioon on ebaselge, võib süsteemse kortikosteroidi annust kiiresti vähendada füsioloogilise annuseni. Kui on saavutatud ööpäevane metüülprednisolooni

annus 6 mg, tuleb annuse vähendamist aeglustada, et võimaldada hüpotaalamus-hüpofüüs- neerupealiste teljel taastuda.

Süsteemse kortikosteroidravi järsk lõpetamine pärast kuni maksimaalselt 3-nädalast ravi on õigustatud juhul, kui haiguse kordumine on ebatõenäoline. 3 nädalat kestnud, kuni 32 g ööpäevaste annustega metüülprednisoloonravi järsk lõpetamine ei vii enamikul patsientidel tõenäoliselt kliiniliselt olulise hüpotaalamus-hüpofüüs- neerupealiste telje pärssimiseni. Kuid järgmiste patsiendirühmade puhul tuleb siiski kaaluda süsteemse kortikosteroidravi järk-järgulist lõpetamist isegi juhul kui ravikuurid kestsid 3 nädalat või vähem:

-Patsiendid, kellel on olnud korduvaid ravikuure süsteemsete kortikosteroididega, eriti kui neid võeti üle 3 nädala.

-Kui ühe aasta jooksul pärast pikaajalist ravi (kuud või aastad) on välja kirjutatud lühike ravikuur.

-Patsiendid, kellel võib olla mõni muu põhjus adrenokortikaalse puudulikkuse tekkeks lisaks kortikosteroidravile.

-Patsiendid, kes saavad süsteemse kortikosteroidi annuseid, mis on suuremad kui 32 mg metüülprednisolooni ööpäevas.

-Patsiendid, kes võtavad korduvaid annuseid õhtuti.

Sellist tüüpi suhteline puudulikkus võib püsida mitmeid kuid pärast ravi lõpetamist. Kui sellel perioodil esineb stressirohkeid situatsioone, tuleb seetõttu alati taasalustada hormoonravi. Glükokortikoidide järsul ärajätmisel võib tekkida ka steroidide „ärajätusündroom“, mis nähtavasti ei ole seotud adrenokortikaalse puudulikkusega. Sellele sündroomile on iseloomulikud järgmised sümptomid: isutus, iiveldus, oksendamine, letargia, peavalu, palavik, liigesevalu, deskvamatsioon, müalgia, kehakaalu langus ja/või hüpotensioon. Need toimed tulenevad arvatavasti pigem kiiretest muutustest glükokortikoidide tasemes, mitte kortikosteroidide madalast tasemest.

Kuna glükokortikoidid võivad põhjustada või süvendada Cushingi sündroomi, tuleb hoiduda glükokortikoidide kasutamisest Cushingi tõvega patsientidel.

Hüpotüreoidismiga patsientidel on kortikosteroidide toime võimendunud. Hüpotüreoidismiga patsientide seisundit tuleb tihti kontrollida.

Ainevahetus ja toitumine

Hoolikas jälgimine on vajalik suhkurtõvega patsientide puhul (või kui perekonnas esineb suhkurtõbi). Kortikosteroidid, sh metüülprednisoloon võivad tõsta vere glükoositaset, halvendada olemasolevat diabeeti ning pikaajaline kortikosteroidravi predisponeerib patsienti suhkurtõvele.

Psühhiaatrilised toimed

Patsiente ja/või hooldajaid tuleb hoiatada, et süsteemsete steroididega võivad esineda potentsiaalselt raskekujulised psühhiaatrilised kõrvaltoimed (vt lõik 4.8). Sümptomid tekivad tüüpiliselt mõne päeva või nädala jooksul pärast ravi alustamist. Risk võib olla kõrgem suuremate annuste/süsteemse ekspositsiooni korral (vt ka lõik 4.5), kuid annusetase ei võimalda siiski ennustada reaktsioonide algust, tüüpi, raskust ega kestust. Enamasti taandub reaktsioon pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist, kuid vajalik võib olla ka spetsiifiline ravi. Patsientidele/hooldajatele peab rõhutama, et murettekitavate psühhiaatriliste sümptomite ilmnemisel tuleb pöörduda abi saamiseks arsti poole, seda eriti juhul, kui kahtlustatakse depressiivset meeleolu või suitsiidimõtteid. Patsiente/hooldajaid tuleb teavitada ka võimalikest psühhiaatrilistest häiretest, mis võivad tekkida kas annuse vähendamisel/süsteemsete steroidide ärajätmisel või vahetult pärast seda, ehkki sellistest reaktsioonidest on teatatud harva.

Süsteemsete kortikosteroidide kasutamisel on vajalik eriline ettevaatus, kui patsiendil või tema esimese ringi sugulastel esineb või on varem esinenud raskekujulisi afektiivseid häireid. Sellised häired on näiteks depressioon või maniakaal-depressiivne seisund ning varasem steroidpsühhos.

Sage patsiendi jälgmine on vajalik patsientidel, kellel on või on varem esinenud raskekujuline afektiivne häire (eeskätt eelnev steroidpsühhoos).

Toimed närvisüsteemile

Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatusega, kui patsiendil on krampidega kulgev haigus. Epilepsiaga patsientide puhul on vajalik sage jälgimine.

Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatusega, kui patsiendil on myasthenia gravis. (Vaadake ka lauset müopaatia kohta lõigus „Toimed lihas-skeletisüsteemile“). Myasthenia gravis patsientide puhul on vajalik sage jälgimine.

Seoses intratekaalse/epiduraalse manustamisega on teatatud tõsistest kõrvaltoimetest (vt lõik 4.8).

Teatatud on epiduraalsest lipomatoosist patsientidel, kes tavaliselt võtavad pika aja jooksul suurtes annustes kortikosteroide.

Toimed silmadele

Glaukoomiga patsientidel (või glaukoomi puhul perekondlikus anamneesis), samuti silma herpes simplex infektsiooniga patsientidel on vajalik sage patsiendi jälgimine, sest esineb risk sarvkesta perforatsiooniks.

Pikaajaline kortikosteroidide kasutamine võib põhjustada posterioorset subkapsulaarset katarakti ja nukleaarset katarakti (eeskätt lastel), eksoftalmiat või silmasisese rõhu tõusu, mille tagajärjeks võib olla glaukoom ja võimalik nägemisnärvi kahjustus. Glükokortikoidravi saavatel patsientidel võib sagedamini esineda silma sekundaarseid seen- ja viirusinfektsioone.

Kortikosteroidravi on seostatud tsentraalse seroosse korioretinopaatiaga, mis võib põhjustada võrkkesta irdumist.

Toimed südamele

Glükokortikoidide kõrvaltoimed kardiovaskulaarsüsteemile, nagu düslipideemia ja hüpertensioon, võivad ravi saanud patsientidel lisada olemasolevatele kardiovaskulaarsetele riskiteguritele veel täiendavad kardiovaskulaarsed toimed, kui ravimit kasutatakse suurtes annustes ja pikaajaliste kuuridena. Seega tuleb selliste patsientide puhul kortikosteroide kasutada vastutustundlikult ning pöörata tähelepanu riskide modifitseerimisele ja vajadusel täiendavale kardioloogilisele jälgimisele. Kortikosteroidravi komplikatsioonide esinemust aitab vähendada ravimi kasutamine väikestes annustes ja ülepäeviti.

Vähestel juhtudel on teatatud südame arütmiatest ja/või vereringe kollapsist ja/või südameseiskusest, mis oli tingitud Methylprednisolone Teva suurte annuste kiirest intravenoossest manustamisest (rohkem kui 500 mg manustati vähem kui 10 minuti jooksul). Teatatud on bradükardiast metüülprednisoloon-naatriumsuktsinaadi suurte annuste manustamise ajal või järel, mis ei pruugi olla seotud infusiooni kiiruse või kestusega.

Südame paispuudulikkusega patsientide puhul tuleb süsteemsete kortikosteroidide kasutamisel olla ettevaatlik ning teha seda vaid range näidustuse olemasolul.

Kui patsient saab kardioaktiivseid ravimeid, nagu digoksiin, on steroidindutseeritud elektrolüütide häirete/kaaliumikao tõttu vajalik ettevaatus (vt lõik 4.8).

Südame paispuudulikkusega või hiljutise müokardiinfarktiga patsientide puhul (on teatatud südamelihase rebendist) on vajalik sagedane patsiendi jälgimine.

Vaskulaarsed toimed

Hüpertensiooniga patsientidel tuleb steroide kasutada ettevaatusega. Vajalik on sage patsiendi jälgimine.

Kortikosteroidide kasutamisel on teatatud tromboosi esinemisest, sh venoossest trombembooliast. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik kortikosteroidide kasutamisel patsientidel, kellel esinevad trombemboolsed häired või kellel võib olla soodumus nende tekkeks.

Toimed seedetraktile

Puudub ühtne seisukoht selle kohta, kas kortikosteroidid iseenesest on vastutavad ravi jooksul tekkinud seedetrakti haavandite eest; glükokortikoidravi võib aga varjata seedetrakti haavandite sümptomeid, nii et perforatsioon või hemorraagia võib tekkida ilma märkimisväärsete valudeta. Kombineeritud ravil mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega suureneb seedetrakti haavandite tekke risk.

Eriline ettevaatus on nõutav süsteemse kortikosteroidravi kaalumisel patsientide puhul, kellel on mõni järgmistest seisunditest. Nende patsientide puhul on vajalik sage jälgimine.

Haavandiline koliit

Perforatsioon, abstsess või muud püogeensed infeksioonid

Divertikuliit

Uued soolestiku anastomoosid

Peptiline haavand

Maksa ja sapiteede toimed

Kortikosteroidide suured annused võivad põhjustada ägedat pankreatiiti.

Metüülprednisolooni (tavaline algannus ≥ 1 g päevas) intravenoosse tsüklilise pulssteraapia manustamise tulemusena võib ilmneda ravimist põhjustatud maksakahjustus, sh äge hepatiit või maksaensüümide suurenenud aktiivsus. Teatatud on harvadest hepatotoksilisuse juhtudest. Kahjustuse avaldumiseni võib kuluda mitu nädalat või veelgi kauem. Enamikul teatatud juhtudest taandusid kõrvaltoimed pärast ravi katkestamist. Seetõttu on patsiendi asjakohane jälgimine vajalik.

Toimed lihas-skeletisüsteemile

Eriline ettevaatus on nõutav süsteemse kortikosteroidravi kaalumisel patsientide puhul, kellel on myasthenia gravis või osteoporoos (eriti suur risk on postmenopausis naistel) ning vajalik on sage patsiendi jälgimine.

Osteoporoos on sage, kuid harva tuvastatav suurte glükokortikoidiannuste pikaajalise kasutamisega seotud kõrvaltoime.

Toimed neerudele ja kuseteedele

Eriline ettevaatus on nõutav süsteemse kortikosteroidravi kaalumisel neerupuudulikkusega patsientide puhul. Vajalik on sage patsiendi jälgimine.

Uuringud

Keskmised ja suured hüdrokortisooni või kortisooni annused võivad tõsta vererõhku, põhjustada soolade ja vedelike peetust organismis ja suurendada kaaliumi eritumist. Sünteetiliste derivaatidega on need toimed vähem tõenäolised, välja arvatud juhul, kui kasutatakse suuri annuseid. Vajalik võib olla soola tarbimise piirang dieedis ning kaaliumi toidulisandite kasutamine. Kõik kortikosteroidid suurendavad kaltsiumi eritumist.

Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused

Kortikosteroide ei tohi kasutada peavigastuse või insuldi ravis; tõenäoliselt ei ole sellest kasu, vaid see võib olla isegi kahjulik.

Süsteemsed kortikosteroidid ei ole näidustatud traumaatilise ajukahjustuse raviks ja seepärast ei tohi neid kasutada. Mitmekeskuseline uuring näitas suurenenud suremust teisel nädalal ja kuuendal kuul pärast vigastusi nendel patsientidel, kes said metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati, võrreldes nendega, kes said platseebot. Põhjuslikku seost metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaatraviga ei ole kindlaks tehtud.

Muu

Kuna glükokortikoidravi tüsistused sõltuvad annuse suurusest ja ravi kestusest, tuleb igal üksikjuhul hinnata riski-kasu vahekorda ning otsustada nii ravi kestus ja kasutatavad annused kui ka see, kas ravimit manustatakse iga päev või vahelduva ravina.

Tuleb kasutada väikseimaid võimalikke kortikosteroidi annuseid, mille abil saab haigust kontrolli all hoida. Kui annust on võimalik vähendada, peab vähendamine toimuma järk-järgult.

Atsetüülsalitsüülhapet ja mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid tuleb koos kortikosteroididega kasutada ettevaatusega.

Süsteemsete kortikosteroidide kasutamisel on teatatud feokromotsütoomi kriisist, mis võib lõppeda surmaga. Kortikosteroide võib kasutada ainult pärast vastava riski/kasu hindamist patsientidel, kellel kahtlustatakse või on kindlaks tehtud feokromotsütoom.

Lapsed:

Pikaajalisel kortikosteroidravil väikelaste ja laste kasvamist ja arenemist tuleb hoolikalt jälgida. Pikaajalisel igapäevasel jagatud annustega glükokortikoidravil lastel võib esineda kasvu pidurdumist, mistõttu selliste raviskeemide kasutamisel tuleb piirduda vaid kõige raskemate haigusjuhtudega. Seda kõrvaltoimet aitab tavaliselt ära hoida või vähendada glükokortikoidide manustamine ülepäeviti.

Pikaajalisel kortikosteroidravil väikelastel ja lastel on erakordne risk intrakraniaalse rõhu tõusuks.

Suured kortikosteroidide annused võivad lastel põhjustada pankreatiidi teket.

Üks viaal sisaldab 1,23 mmol (28,3 mg) naatriumi. Sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevatel patsientidel.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Metüülprednisoloon on tsütokroom P450 ensüümi (CYP) substraat ning metaboliseeritakse peamiselt CYP3A4 ensüümi vahendusel. CYP3A4 on kõige arvukama CYP alarühma domineeriv ensüüm täiskasvanud inimeste maksas. See katalüüsib steroidide 6β-hüdroksüleerumist, mis on oluline I faasi metabolismi etapp nii endogeensete kui sünteetiliste kortikosteroidide ümbertöötlemisel. CYP3A4 substraadiks on ka paljud teised ühendid, millest mõned (nagu ka teised ravimid) teadaolevalt muudavad glükokortikoidide metabolismi, indutseerides (aktiveerides) või inhibeerides CYP3A4 ensüümi.

Samaaegne ravi koos CYP3A inhibiitoritega, sealhulgas kobitsistaati sisaldavate ravimitega, suurendab eeldatavalt süsteemsete kõrvaltoimete riski. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui ravi kasulikkus ületab kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud riski. Nende ravimite kooskasutamise korral peab patsiente jälgima kortikosteroidide süsteemsete toimete suhtes.

CYP3A4 INDUTSEERIJAD - ravimid, mis indutseerivad CYP3A4 aktiivsust üldjuhul suurendavad maksakliirensit, mille tagajärjel vähenevad CYP3A4 substraadiks olevate ravimite plasmakontsentratsioonid. Samaaegsel manustamisel võib soovitud tulemuse tagamiseks olla vajalik metüülprednisolooni annuste suurendamine.

CYP3A4 SUBSTRAADID - teise CYP3A4 substraadi juuresolekul võib metüülprednisolooni maksakliirens olla pärsitud või indutseeritud, mistõttu võib olla vajalik annuste vastav kohandamine. Võimalik, et kummagi ravimi eraldi manustamisel esinevate kõrvaltoimete esinemise tõenäosus on ravimite koos manustamisel suurem.

MITTE-CYP3A4-VAHENDATUD TOIMED - muid koostoimeid ja mõjusid metüülprednisolooni kasutamisel on kirjeldatud allpool tabelis 2.

Tabelis 2 on esitatud loetelu koos kirjeldustega kõige sagedasematest ja/või kliiniliselt olulisematest ravimi koostoimetest või mõjudest kasutamisel koos metüülprednisolooniga.

Tabel 2. Olulised ravimite või toimeainete vahelised koostoimed/mõjud kasutamisel koos metüülprednisolooniga.

Kortikosteroididel on antagonistlik mõju kõigi hüpertensioonivastaste ainete hüpotensiivsele toimele. Kortikosteroidide manustamisel koos südameglükosiididega esineb suurenenud risk hüpokaleemia tekkeks.

Kortikosteroidide toime võib olla nõrgem 3...4 päeva jooksul pärast mifepristooni manustamist.

Kokkusobimatused

Et ära hoida ravimi stabiilsuse või kokkusobivusega seotud probleeme, on metüülprednisoloon- naatriumsuktsinaati soovitatav manustada eraldi teistest ühenditest, mida manustatakse i.v. manustamistee kaudu. Ravimite hulka, mis on füüsikaliselt kokkusobimatud metüülprednisoloon- naatriumsuktsinaadi lahustes, kuuluvad näiteks (loetelu ei ole täielik): allopurinool-naatrium, doksapraamvesinikkloriid, tigetsükliin, diltiaseemvesinikkloriid, kaltsiumglükonaat, vekurooniumbromiid, rokurooniumbromiid, tsisatrakuurbesülaat, glükopürrolaat, propofool (lisainfo vt lõik 6.2).

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus

Puuduvad tõendid kortikosteroidide fertiilsust kahjustava toime kohta (vt lõik 5.3). Kortikosteroidravi saavatel naistel võib esineda menstruaaltsükli häireid.

Rasedus

Kortikosteroidide võime läbida platsentat on erinevate ravimite puhul erinev, kuid metüülprednisoloon läbib platsentat.

Kortikosteroidide manustamine tiinetele loomadele võib põhjustada kõrvalekaldeid loote arengus, sh suulaelõhe, intrauteriinne kasvupeetus ja toimed aju kasvule ja arenemisele. Puuduvad tõendid, et kortikosteroidide kasutamine suurendaks kongenitaalsete kõrvalekallete esinemissagedust, näiteks suulaelõhe inimestel, kuid kortikosteroidide pikaajaline või korduv manustamine raseduse jooksul võib suurendada riski intrauteriinse loote kasvupeetuse tekkeks. Teoreetiliselt võib vastsündinutel pärast prenataalset kokkupuudet kortikosteroididega tekkida hüpoadrenalism, kuid see laheneb tavaliselt pärast sündi spontaanselt ja omab harva kliinilist tähtsust. Imikuid, kelle emad on raseduse ajal saanud olulisi kortikosteroidide annuseid, peab hoolikalt jälgima ja hindama neerupealise puudulikkuse suhtes. Sarnaselt kõigile ravimitele tohib kortikosteroide välja kirjutada ainult juhul, kui kasu emale ja lapsele kaalub üles riskid. Kui kortikosteroidid on hädavajalikud, võib normaalrasedusega patsiente siiski ravida, samuti nagu mitterasedaid.

On esinenud katarakti juhtusid imikutel, kelle emad said raseduse ajal pikaajalist kortikosteroidravi.

Imetamine

Kortikosteroidid erituvad väheses koguses rinnapiima, ent metüülprednisolooni annused kuni 40 mg ööpäevas ei põhjusta tõenäoliselt lapsel süsteemseid kõrvaltoimeid. Sellest suuremaid annuseid võtvate emade lastel võib mingil määral esineda neerupealiste supressioon, kuid tõenäoliselt kaalub imetamisega kaasnev kasu üles igasuguse teoreetilise riski.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Kortikosteroidide mõju autojuhtimise või masinatega töötamise võimele ei ole süstemaatiliselt hinnatud. Kortikosteroidravi järel võib tekkida kõrvaltoimeid, nagu pearinglus, peapööritus, nägemishäired ja kurnatus. Kui patsiendil tekib mõni kõrvaltoime, ei tohi ta juhtida autot ega töötada masinatega.

4.8Kõrvaltoimed

Järgmiste manustamisviiside korral on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest: intratekaalne/epiduraalne:arahnoidiit, seedetrakti/põie talitlushäired, peavalu, meningiit, paraparees/parapleegia, krambid ja tundlikkushäired. Nende kõrvaltoimete esinemissagedus on teadmata.

Tavatingimustes on Methylprednisolone Teva ravi lühiajaline. Siiski tuleb meeles pidada võimalust kortikosteroidravi kõrvaltoimete tekkeks, eriti juhul, kui ravis kasutatakse suuri annuseid (vt lõik 4.4). Sellised kõrvaltoimed on:

†Sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

†Intravenoosse manustamise järgselt on teatatud hepatiidi juhtumitest (vt lõik 4.4)

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Puudub kliiniline sündroom kortikosteroidide akuutsel üleannustamisel. Akuutsest toksilisest toimest ja/või surmast seoses kortikosteroidide üleannustamisega on teatatud harva. Üleannustamise korral puudub spetsiifiline antidoot; ravi on toetav ja sümptomaatiline. Metüülprednisoloon on dialüüsitav. Kroonilise üleannustamise järel on võimalik neerupealiste supressioon, mille vältimiseks tuleb annusetaset aja jooksul järk-järgult langetada. Sellisel juhul võib patsient vajada toetavat ravi mis tahes edaspidiste stressirikaste episoodide ajal.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: glükokortikoidid, ATC-kood: H02AB04

Metüülprednisoloon on kortikosteroid, mille põletikuvastane toime on vähemalt viiekordne, võrreldes hüdrokortisooniga. Glükokortikoidse ja mineralokortikoidse toime eraldatuse tõttu on vähenenud naatriumi ja vedelikupeetuse esinemissagedus.

5.2Farmakokineetilised omadused

Metüülprednisolooni farmakokineetika on lineaarne, sõltumata manustamisviisist.

Jaotumine:

Metüülprednisoloon jaotub ulatuslikult kudedesse, läbib hematoentsefaalbarjääri ning eritub rinnapiima. Selle näiv jaotusmaht on ligikaudu 1,4 l/kg. Metüülprednisolooni seonduvus inimese plasmas on ligikaudu 77%.

Metabolism:

Metüülprednisoloon seondub ulatuslikult plasma proteiinidega, peamiselt globuliiniga ja vähemal määral albumiiniga. Farmakoloogilisi toimeid omab ja metabolismis osaleb vaid seondumata kortikosteroid. Metabolism toimub maksas ja vähemal määral neerudes. Inimestel metaboliseerub metüülprednisoloon maksas inaktiivseteks metaboliitideks; neist peamised on 20α- hüdroksümetüülprednisoloon ja 20β-hüdroksümetüülprednisoloon.

Maksas toimub ainevahetus peamiselt CYP3A4 vahendusel (CYP3A4 poolt vahendatud metabolismiga seotud ravimikoostoimete loetelu vt lõik 4.5).

Metüülprednisoloon, nagu paljud CYP3A4 substraadid, võib samas olla ka ATP-seonduva kasseti (ABC) transportproteiini p-glükoproteiini substraat, mis mõjutab kudedesse jaotumist ja koostoimeid teiste ravimitega.

Eritumine:

Metaboliidid erituvad uriiniga.

Kogu metüülprednisolooni keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg jääb vahemikku 1,8 kuni

5,2 tundi. Totaalne kliirens on ligikaudu 5 kuni 6 ml/min/kg. Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg tervetel täiskasvanutel jääb vahemikku 2,4 kuni 3,5 tundi ja ilmselt on sõltumatu manustamisteest.

Organismi kogukliirens pärast metüülprednisolooni intravenoosset või intramuskulaarset süstimist tervetele täiskasvanud vabatahtlikele on ligikaudu 15...16 l tunnis. Metüülprednisolooni maksimaalne plasmatase 33,67 mikrogrammi/100 ml saabus 2 tundi pärast 40 mg metüülprednisolooni ühekordset i.m. süstimist 22-le täiskasvanud vabatahtlikule.

Neerupuudulikkuse korral ei ole vaja annuseid kohandada. Metüülprednisoloon on hemodialüüsitav.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse ja korduvtoksilisuse tavapärased uuringud ei näidanud mitte-eelduspäraseid riske. Korduvannuste toksilisuse uuringutes täheldatud kahjulikud toimed vastasid eeldatavatele toimetele, mis tulenevad eksogeensete adrenokortikosteroidide pidevast manustamisest.

Mutageenne potentsiaal

Piiratud arvul bakteri- ja imetajarakkudel läbi viidud uuringutes ei leitud tõendeid geneetiliste ja kromosoommutatsioonide potentsiaali kohta.

Kartsinogeenne potentsiaal

Pikaajalisi loomkatseid kartsinogeensuse hindamiseks ei ole läbi viidud, sest antud ravim on ette nähtud vaid lühiajaliseks raviks. Siiani läbiviidud uuringutes puudusid märgid, mis viitaksid kartsinogeensele aktiivsusele.

Reproduktsioonitoksilisus

Loomadel ei ole läbi viidud viljakusuuringuid, et hinnata spetsiifiliselt võimalikku mõju viljakusele. Puuduvad tõendid kortikosteroidide viljakust kahjustava toime kohta.

Inimestele suukaudsel manustamisel kasutatavale tüüpilisele annusele sarnastes annustes tiinuse ajal metüülprednisolooni saanud hiirte järglastel täheldati sagenenud suulaelõhe esinemist.

Kardiovaskulaarsete defektide suurenenud esinemissagedust ja kehakaalu vähenemist täheldati rottide järglastel, kui emasloomale manustati tiinuse ajal metüülprednisolooni sarnases annuses inimestel tüüpiliselt suukaudselt kasutatavale annusele, kuid mis oli toksiline emasloomadele. Seevastu ei täheldatud ühes teises uuringus rottidel teratogeenset efekti annustes, mis olid 1...18 korda väiksemad kui tavalised inimestel kasutatavad suukaudsed annused. Tiinuse ajal metüülprednisolooni madalamas annuses kui inimestel kasutatav annus saanud küülikute järglastel täheldati loote surmade suurt esinemissagedust ja erinevaid kesknärvisüsteemi ning skeletianomaaliaid. Nende leidude olulisus inimesel, hindamaks väärarengute riski imikutel, kelle emad on tarvitanud raseduse ajal metüülprednisolooni, ei ole teada. Raporteeritud teratogeensete toimete ohutuspiirid on teadmata.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Naatriumhüdroksiid

Naatriumdivesinikfosfaatdihüdraat

Veevaba dinaatriumvesinikfosfaat

6.2Sobimatus

Et ära hoida kokkusobivuse ja stabiilsuse probleeme, ei tohi metüülprednisolooni süstelahuse pulbrit segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6 ning seda tohib manustada ainsa ravimina läbi infusioonipumba.

6.3Kõlblikkusaeg

2 aastat

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 8 tunni jooksul temperatuuril 25°C ja 24 tunni jooksul külmkapis temperatuuril 2°C…8°C.

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2°C kuni 8°C.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.

Hoida viaalid originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistev klaasviaal, mis on suletud kummist punnkorgiga, alumiiniumkaanega ja roosat värvi plastkattega.

Pakendi suurus: 1, 3 ja 10 viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ravimit tohib kasutada ainult kõlblikkusaja jooksul, mis on märgitud pakendil. Hoida laste eest kättesaamatus kohas.

Süstelahuse valmistamine:

Parenteraalseid ravimeid tuleb enne manustamist visuaalselt kontrollida võõrkehakeste ja värvimuutuste suhtes.

Lahjendamiseks tuleb kasutada steriilset süstevett.

a) Süstelahuse ettevalmistamine: Lahusti tuleb lisada steriilsele pulbrile aseptilistes tingimustes.

Lahjendamise tabel

b) Infusioonilahuse ettevalmistamine: Steriilne pulber tuleb lahustada nii nagu eespool kirjeldatud. Algselt võib lahuse lahjendada 5% glükoosilahusega süstevees, isotoonilise füsioloogilise lahusega või 5% glükoosilahusega 0,9% füsioloogilises lahuses. Et vältida kokkusobivusprobleeme, tuleb Methylprednisolone Teva’t manustada ainult eelpoolnimetatud lahustega ja teistest ravimitest eraldi.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Teva Pharma B. V.

Swensweg 5

2031 GA Haarlem

Holland

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 19.10.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 06.06.2017

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuni 2017