Monotens h - tablett (20mg +12,5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Monotens H, 20 mg/12,5 mg tabletid
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga tablett sisaldab 20 mg fosinopriilnaatriumi ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
INN. Fosinoprilum, hydrochlorothiazidum
Teadaolevat toimet omav abiaine:
Iga tablett sisaldab 222,1 mg laktoosmonohüdraati.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Tablett.
Ümmargune kahvatuoranž tablett, mille ühel poolel on märgistus „FH“. Diameeter 9 mm.
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Essentsiaalne hüpertensioon.
Fosinopriil koos hüdroklorotiasiidiga on näidustatud essentsiaalse hüpertensiooni raviks patsientidel, kellel fosinopriili monoteraapia ei ole küllaldase toimega.
Fikseeritud annusega võib asendada 20 mg fosinopriilnaatriumi ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni patsientidel, kes on saanud neid toimeaineid eraldi samades annustes.
Annustamine ja manustamisviis
Suukaudne.
Tavaline annus on 1 tablett Monotens H´d üks kord ööpäevas. Annus tuleb võtta iga päev ligikaudu samal ajal. Toit ei mõjuta selle ravimi imendumist.
Soovitatav on annuse individuaalne kohandamine. Kui see on kliiniliselt asjakohane, võib kaaluda monoteraapia otsest asendamist fikseeritud kombinatsiooniga.
Eelnenud diureetikumravi
Algannuse manustamisele võib järgneda sümptomaatiline hüpotensioon; tõenäolisemalt tekib see haigetel, kelle organismi vedelikumaht ja/või elektrolüütide sisaldus on eelnenud diureetikumravi tulemusel vähenenud. Diureetikumide manustamine tuleb lõpetada 2…3 päeva enne Monotens H ravi algust. Kui see ei ole võimalik, tuleb ravi alustada 5 mg fosinopriili monoteraapiaga.
Neerukahjustus
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens >30 ml/min, seerumi kreatiniin ligikaudu ≤3 mg/dl või 265 mikromooli liitris) soovitatakse kasutada tavalisi fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi annuseid. Siiski ei ole fosinopriilnaatrium/hüdroklorotiasiid
soovitatav patsientidele, kellel on raske neerufunktsiooni häire (kreatiniiini kliirens <30 ml/min), sellisel juhul eelistatakse lingudiureetikume tiasiididele.
Maksakahjustus
Kuna fosinoprilaat väljutatakse nii neerude kui maksa kaudu, ei ole annuse vähendamine maksatalitluse häire korral tavaliselt vajalik (vt lõik 4.4).
Eakad patsiendid (> 65-aastased)
Eakatel patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik.
Lapsed
Ravimit Monotens H ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.
Vastunäidustused
- Ülitundlikkus fosinopriili, lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või teiste AKE inhibiitorite suhtes.
- Ülitundlikkus hüdroklorotiasiidi või teiste sulfoonamiidi derivaatide suhtes.
- Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min).
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
- Monotens H samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m²) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Ülitundlikkusreaktsioonid on tõenäolisemad neil patsientidel, kellel on eelnevalt olnud allergia või bronhiaalastma.
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
Hüpotensioon
Fosinopriil võib põhjustada sümptomaatilist hüpotensiooni, see ilmneb harva ja tekib suurema tõenäosusega vedeliku- ja/või soolavaeguse korral, mis on tingitud pikaajalisest diureetikumravist, soolavaegusest, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest. Vedeliku ja/või soolavaegus tuleb korrigeerida enne ravi alustamist fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidiga.
Südame paispuudulikkusega patsientidel, olenemata neerupuudulikkuse olemasolust või puudumisest, võib ravi AKE inhibiitoriga põhjustada liigset hüpotensiooni, mida võib seostada oliguuria või asoteemiaga ning harva ägeda neerupuudulikkuse ja surmaga. Sellistel patsientidel tuleb ravi fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidiga alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida ravi alguses 2 nädala jooksul ja igakordsel annuse suurendamisel.
Tiasiidid võivad potentseerida teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Lisaks võib tiasiidide antihüpertensiivne toime olla tugevam patsientidel, kellele on tehtud sümpatektoomia.
Neerufunktsiooni häire
Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi kasutamine peab toimuma ettevaatusega patsientidel, kellel on raske neeruhaigus (kreatiniini kliirens <30 ml/min/1,73 m). Alanenud neerufunktsiooniga patsientidel võivad ilmneda hüdroklorotiasiidi kumulatiivne toime ja hüdroklorotiasiidiga seostatav asoteemia.
Samuti võib tundlikel isikutel tekkida fosinopriili reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeeriva toime tõttu muutusi neerufunktsioonis.
Hüpertensiivsetel patsientidel on ühepoolse või kahepoolse neeruarteri stenoosi korral ravi käigus AKE inhibiitoritega täheldatud uurea lämmastiku ja seerumi kreatiniini sisalduse suurenemist veres. Need nähud on tavaliselt pöörduvad ravi lõpetamise järgselt. Selliste patsientide neerufunktsiooni tuleb paari esimese ravinädala vältel jälgida.
Mõnel hüpertensiivsel patsiendil, kellel ei ole varem teadaolevat neeru veresoonte haigust esinenud, on fosinopriili ja diureetikumi koosmanustamisel tekkinud vere uurea lämmastiku ja seerumi kreatiniini sisalduse suurenemine, mis on tavaliselt vähene või mööduv. See efekt ilmneb suurema tõenäosusega olemasoleva neerufunktsiooni häirega patsientidel. Võib osutuda vajalikuks fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi annuse vähendamine.
Proteinuuria
Harva võib proteinuuria tekkida olemasoleva neerukahjustusega patsientidel. Kui proteinuuria on kliiniliselt oluline (> 1g/päevas), võib fosinopriili kasutada ainult pärast hoolikat kasu/riski analüüsi ja koos kliiniliste ja laboratoorsete parameetrite jälgimisega.
Ülitundlikkus/angioödeem:
mTOR-i inhibiitorite (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus) samaaegne kasutamine
Samaaegset ravi mTOR-i inhibiitoritega (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus) saavatel patsientidel võib suureneda risk angioödeemi tekkeks (nt hingamisteede või keele turse, koos hingamiskahjustusega või ilma) (vt lõik 4.5).
Pea ja kaela angioödeem
Ravi ajal AKE inhibiitoriga, sh fosinopriilnaatriumiga, on kirjeldatud angioödeemi teket. Keele, glottise või kõri haaratusega angioödeemile võivad kaasneda hingamisprobleemid ja see võib olla fataalne. Sellisel juhul tuleb koheselt alustada intensiivraviga. Turse, mis piirdub näo, suu limaskesta, huulte ja jäsemetega, laheneb tavaliselt pärast fosinopriili võtmise lõpetamist; mõnel juhul võib olla vajalik täiendav ravi.
Intestinaalne angioödeem
AKE-inhibiitoritega ravitud patsientidel on harva täheldatud intestinaalset angioödeemi. Need patsiendid on kaevanud kõhuvalu (koos iivelduse või oksendamisega või ilma); mõnel juhul ei esinenud anamneesis eelnevalt ka näo piirkonna angioödeemi ning C-1 esteraasi tase oli normis. Angioödeem diagnoositi kõhuõõne kompuutertomograafia või ultraheli uuringu või operatsiooni käigus ning selle sümptomid taandusid pärast AKE-inhibiitoriga ravi lõpetamist. Kõhuvaluga patsientidel, kes saavad AKE-inhibiitoreid, tuleb diferentsiaaldiagnoosimisel kaaluda intestinaalse angioödeemi võimalust.
Angioödeemist on sagedamini teatatud mustanahalistel patsientidel, kes võtavad AKE inhibiitoreid, võrrelduna mitte-mustanahalistega. Patsientidel, kellel on anamneesis AKE-inhibiitoritega mitteseotud angioödeem, võib olla suurem risk angioödeemi tekkeks AKE-inhibiitori võtmise ajal.
Anafülaktoidsed reaktsioonid hemodialüüsil/lipoproteiinide (LDL) afereesil high-flux membraanide kasutamisel
Hemodialüüsravi saavatel patsientidel, kelle ravis kasutati kõrge voolutusvõimega dialüüsimembraane ja samal ajal ka AKE-inhibiitoreid, on kirjeldatud anafülaktoidsete reaktsioonide teket. Samuti on kirjeldatud anafülaktoidseid reaktsioone patsientidel, kellele tehakse madala tihedusega lipoproteiinide afereesi dekstraansulfaadiga. Nendel patsientidel on soovitatav kasutada teist tüüpi dialüüsimembraane või teise klassi kuuluvaid antihüpertensiivseid ravimeid.
Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibilisatsiooni ajal
Kahel patsiendil, kes said ühte teist AKE inhibiitorit, enalapriili, samal ajal desensibiliseeriva raviga (Hymenoptera venom), tekkis eluohtlik anafülaktoidne reaktsioon. Neid reaktsioone välditi AKE inhibiitor-ravi ajutise katkestamisega enne iga desensibilisatsiooni protseduuri, kuid reaktsioon kordus kui ravimit võeti kogemata uuesti. Seetõttu on vajalik ettevaatus AKE inhibiitoriga ravitavatel patsientidel, kellel on planeeritud desensibiliseeriv ravi.
Maksafunktsiooni häire
Maksafunktsiooni häire või progresseeruva maksahaiguse korral tuleb fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi kasutada ettevaatusega, kuna väikesed muutused vedelike ja elektrolüütide tasakaalus võivad põhjustada maksakoomat. Maksafunktsiooni häirega patsientidel võib fosinopriili kontsentratsioon plasmas suureneda. Alkohoolse või biliaarse tsirroosiga patsientidel läbiviidud uuringus oli fosinoprilaadi kogukliirens vähenenud ja plasma AUC ligikaudu kahekordselt suurenenud.
Maksapuudulikkus
Harva on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja progresseerub fulminantseks maksanekroosiks ning mõnikord lõpeb letaalselt. Selle sündroomi tekkemehhanism ei ole selge. AKE inhibiitorit saavatel patsientidel, kellel kujuneb ikterus või maksaensüümide aktiivsuse märkimisväärne tõus, tuleb AKE inhibiitori võtmine katkestada ning kohaldada vajalikku meditsiinilist abi.
Neutropeenia / agranulotsütoos
Harva on teatatud AKE inhibiitorite põhjustatud agranulotsütoosist ja luuüdi depressioonist; need ilmnevad sagedamini neerukahjustusega patsientidel, eriti neil, kellel on vaskulaarne kollageenhaigus nagu süsteemne erütematoosluupus või sklerodermia. Sellistel patsientidel tuleb regulaarselt jälgida leukotsüütide sisaldust. Samuti on harva teatatud tiasiiddiureetikumide põhjustatud agranulotsütoosist ja luuüdi depressioonist.
Köha
AKE inhibiitorite, sh fosinopriili kasutamisega on seostatud köha. Oma iseloomult on see köha mitteproduktiivne, püsiv ja möödub pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitoritest põhjustatud köhaga peab arvestama köha diferentsiaaldiagnostikas.
Operatsioon / anesteesia
Operatsiooni või narkoosi ajal hüpotensiooni põhjustavate vahenditega võib fosinopriil suurendada hüpotensiivset vastust.
Kasutamine lastel
Ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.
Kasutamine eakatel
Patsientide hulgas, kes said fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi kliinilistes uuringutes, oli 65 kuni 75 aastaseid 20%. Üldisi erinevusi efektiivsuse või ohutuse osas nende patsientide ning nooremate patsientide vahel ei täheldatud, kuid suuremat tundlikkust mõnedel vanematel inimestel ei saa välistada.
Diabeetikud
Diabeetikutel, kes saavad ravi suukaudsete antidiabeetiliste ravimite või insuliiniga, tuleb AKE- inhibiitori võtmise esimese kuu jooksul vere glükoositaset hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).
Rasedus
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui jätkuv AKE- inhibiitor-ravi ei ole äärmiselt vajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsetele antihüpertensiivsetele ravimitele, millel on raseduse ajal kasutamise jaoks kindlaksmääratud ohutus.
Kui rasedus on tuvastatud, tuleb ravi AKE inhibiitoriga koheselt lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivne ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Loote/vastsündinu haigestumus ja suremus
Raseduse ajal kasutatuna võivad AKE-inhibiitorid loodet kahjustada ja isegi põhjustada areneva loote surma.
Metaboolsed häired
Tiasiidide manustamine võib mõnedel patsientidel põhjustada hüperurikeemiat ja ägedat podagra atakki. Vajadusel tuleb diabeetikutel korrigeerida insuliini annust ja latentne diabeet võib tiasiidteraapia ajal manifesteeruda. Tiasiidide manustamisega võib seostada kolesterooli ja triglütseriidide sisalduse suurenemist veres.
Elektrolüütide tasakaaluhäired
Elektrolüütide taset veres tuleb kontrollida regulaarsete ajavahemike järel, et avastada võimalikke elektrolüütide tasakaaluhäireid.
Tiasiidid, sh hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedelike või elektrolüütide tasakaaluhäireid (hüpokaleemia, hüponatreemia ja hüpokloreemiline alkaloos). Patsiente tuleb regulaarselt jälgida vedelikupuuduse või elektrolüütide tasakaaluhäirete kliiniliste nähtude ja sümptomite osas, nagu suukuivus, janu, nõrkus, letargia, uimasus, rahutus, lihasvalu või -krambid, lihasväsimus, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia, iiveldus või oksendamine. Kuigi hüpokaleemia võib tekkida tiasiiddiureetikumide kasutamisel, eriti suurenenud diureesi või raske maksatsirroosi olemasolul, vähendab kaasuv ravi fosinopriiliga diureetikumist põhjustatud hüpokaleemiat. Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi lõplik toime võib avalduda seerumi kaaliumitaseme tõusus, vähenemises või selle muutumatuks jäämises. Kloriidi defitsiit on reeglina kergekujuline ega nõua tavaliselt ravi.
Tiasiidid vähendavad kaltsiumi eritumist. Haiguslikud muutused kõrvalkilpnäärmes koos hüperkaltseemia ja hüpofosfateemiaga on ilmnenud mõnedel patsientidel, kes on tiasiide võtnud pikemat aega. Hüperparatüreoidismi tavalisi tunnuseid, nagu neerukivitõbi, luude resorbeerumine ja peptilised haavandid, ei ole täheldatud. Enne kõrvalkilpnäärmeuuringute tegemist tuleb tiasiidide manustamine katkestada. Tiasiidid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mis võib põhjustada hüpomagneseemiat.
Hüperkaleemia
Ravi ajal AKE-inhibiitoriga võib tekkida hüperkaleemia. Hüperkaleemia tekkimise risk on muu hulgas patsientidel, kellel on neerupuudulikkus, diabeet, hüpoaldosteronism või neil, kes kasutavad samaaegselt kaaliumit säästvaid diureetikume, kaaliumilisandeid või kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid; või patsientidel, kes kasutavad teisi seerumi kaaliumisisalduse tõusuga seostatavaid toimeaineid (nt hepariin, kotrimoksasool ehk trimetoprim/sulfametoksasool). Kui peetakse vajalikuks kasutada samaaegselt eelnimetatud aineid, on soovitatav seerumi kaaliumisisaldust regulaarselt jälgida (vt lõik 4.5).
Süsteemne erütematoosluupus
Tiasiiddiureetikumid võivad põhjustada süsteemse erütematoosluupuse ägenemist või aktiveerumist.
Liitium
Monotens H kombinatsioon liitiumiga ei ole soovitatav liitiumi toksilise toime potentseerumise tõttu (vt lõik 4.5).
Laktoos
Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või glükoosi-galaktoosi puuduliku imendumisega patsiendid ei tohi Monotens H kasutada.
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvaltoimete, nt hüpotensioon, hüperkaleemia ja neerutalitluse langus (k.a äge neerupuudulikkus) esinemissageduse tõusuga, võrreldes vaid ühe RAAS-ile mõjuva ravimi kasutamisega (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).
mTOR-i inhibiitorid (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus)
Samaaegselt mTOR-i inhibiitoreid võtvatel patsientidel võib suureneda angioödeemi tekkimise risk (vt lõik 4.4).
Endogeense prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid
Mõnedel patsientidel võivad need ravimid vähendada diureetikumide mõju. Samuti on teatatud, et indometatsiin vähendab teiste AKE inhibiitorite antihüpertesiivset mõju, eriti madala reniini hüpertensiooni korral. Muud mittesteroidsed põletikuvastased ained (nt atsetüülsalitsüülhape) võivad omada samasugust efekti.
Teised diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid
Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi tiasiidkomponent võib potentseerida teiste antihüpertensiivsete ravimite, eelkõige ganglioblokaatorite või perifeersete adrenergiliste blokaatorite, mõju. Hüdroklorotiasiid võib omada koostoimet diasoksiidiga; tuleb jälgida vere glükoosisisaldust, seerumi kusihappe tasemeid ja vererõhku.
Antatsiidid
Antatsiidide (alumiiniumhüdroksiid, magneesiumhüdroksiid ja simetikoon) toimel võib halveneda fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi imendumine. Seetõttu peab nende ravimite samaaegsel võtmisel olema vähemalt 2 tunnine manustamisintervall.
Alkohol, barbituraadid ja narkootilised analgeetikumid
Võib ilmneda tiasiiddiureetikumidest indutseeritud ortostaatilise hüpotensiooni potentseerumine.
Antidiabeetilised ained (suukaudsed ravimid ja insuliin)
Tiasiidid võivad suurendada vere glükoositaset, seetõttu võib vajalik olla antidiabeetiliste ravimite annuste kohandamine (vt lõik 4.4).
Kaltsiumisoolad
Tiasiiddiureetikumide toimel võib kaltsiumisisaldus seerumis suureneda selle vähenenud eritumise tõttu. Kui kaltsiumi manustamine on vajalik, tuleb seerumi kaltsiumitaset jälgida ja kaltsiumi annust vastavalt kohandada.
Kolestüramiin ja kolestipool
Hüdroklorotiasiidi imendumine võib aeglustuda või väheneda. Tiasiiddiureetikume tuleb võtta vähemalt üks tund enne või neli kuni kuus tundi pärast neid ravimeid.
Podagraravimid
Hüdroklorotiasiidi toimel võib suureneda kusihappesisaldus veres, seetõttu võib osutuda vajalikuks podagraravimi annuse kohandamine. Võib olla vajalik probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse suurendamine.
Kaaliumilisandid ja kaaliumi säästvad diureetikumid
Kaaliumi säästvad diureetikumid (spironolaktoon, amiloriid, triamtereen ja teised) või kaaliumilisandid võivad tõsta hüperkaleemia riski. Kui fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi ja selliste ravimite kooskasutamine on vajalik, peab see toimuma ettevaatusega, kontrollides sageli seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).
Kotrimoksasool (trimetoprim/sulfametoksasool)
Samaaegselt kotrimoksasooli (trimetoprim/sulfametoksasool) kasutavatel patsientidel võib suureneda hüperkaleemia tekkimise risk (vt lõik 4.4).
Liitium
AKE-inhibiitoreid ja/või diureetikume ning liitiumi samaaegselt saavatel patsientidel on kirjeldatud pöörduvat liitiumisisalduse suurenemist seerumis ja liitiumi toksilisuse riski. Fosinopriilnaatriumi ja hüdroklorotiasiidi ning liitiumi samaaegne manustamine peab toimuma ettevaatusega ja soovitav on sage seerumi liitiumisisalduse jälgimine.
Operatsiooni ajal kasutatavad ravimid
Hüdroklorotiasiid võib potentseerida operatsiooni käigus kasutatavate mittedepolariseerivate lihasrelaksantide, preanesteetikumide ja anesteetikumide (nt tubokurariinkloriid ja gallamiin trietiodiid) mõju; vajalik võib olla annuse kohandamine. Vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäireid tuleb jälgida ja võimalusel need enne operatsiooni korrigeerida. Patsientide suhtes, kes võtavad fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi ja pressoorseid ravimeid (nt norepinefriin) ning kellel on plaanis operatsioon, tuleb olla ettevaatlik. Preanesteetikume ja anesteetikume tuleb manustada vähendatud annustes ja kui võimalik, siis hüdroklorotiasiidi manustamine katkestada üks nädal enne operatsiooni.
Laboratoorsed uuringud
Fosinopriilnaatrium/hüdroklorotiasiid võivad põhjustada seerumi digoksiini sisalduse mõõtmisel vale madala vastuse, juhul kui kasutatakse aktiivsöe-absorptsiooni meetodit. Selle asemel võib kasutada muid komplekte, mis põhinevad coated-tube antikehade meetodil. Enne kõrvalkilpnäärme testide tegemist tuleks ravi fosinopriilnaatriumiga mõneks päevaks katkestada.
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
RASEDUS
Fosinopriil
AKE-inhibiitoreid ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). AKE-inhibiitorite kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõik 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised andmed ei võimalda üheselt määrata teratogeensuse tekkeriski AKE-inhibiitorite kasutamisel raseduse esimesel trimestril, sellegipoolest ei saa välistada selle riski vähest suurenemist. Kui ravi jätkamist AKE-inhibiitoriga ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasestumist planeerival patsiendil antihüpertensiivne ravi asendada sellisega, mille ohutusprofiil lubab kasutamist raseduse ajal.
Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE-inhibiitoriga otsekohe lõpetada ning vajadusel alustada asjakohase alternatiivse raviga.
Ravi AKE-inhibiitoriga raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab inimesel teadaolevalt fetotoksilisust (neerufunktsiooni nõrgenemine, oligohüdramnion, kolju luustumise peetus) ning toksilisust vastsündinul (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui AKE- inhibiitorit on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav sonograafiliselt kontrollida loote neerufunktsiooni ja koljut. Imikuid, kelle emad on kasutanud AKE-inhibiitoreid, tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta raseduse ajal, eriti esimesel trimestril, on vähe andmeid. Loomkatsetel põhinevad andmed on piiratud. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri. Oma farmakoloogilise toimemehhanismi tõttu võib hüdroklorotiasiidi kasutamine teisel ja kolmandal trimestril põhjustada feto-platsentaalset perfusiooni ning lootel ja vastsündinul ikterust, elektrolüütide tasakaaluhäireid ja trombotsütopeeniat.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedustursete, rasedushüpertensiooni või preeklampsia puhul, kuna see võib tekitada plasmamahu vähenemise ja platsenta hüpoperfusiooni ilma haiguse kulule positiivset mõju avaldamata.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada essentsiaalse hüpertensiooni raviks rasedatel naistel, välja arvatud harvadel juhtudel, kui mingit muud ravi ei ole võimalik kasutada.
IMETAMINE
Fosinopriil
Kuivõrd andmeid fosinopriili kasutamisest imetamise ajal on väga vähe, ei ole soovitatav Monotens H sellel ajal kasutada ning eelistada tuleks ravimit, mille ohutusprofiil lubab kasutamist imetamise ajal, eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset imikut.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid eritub väikestes kogustes rinnapiima. Suurtes annustes tiasiidid põhjustavad intensiivset diureesi, mis võib pärssida piima produktsiooni. Monotens H kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav. Kui Monotens H imetamise ajal kasutatakse, tuleb kasutada võimalikult madalat annust.
Toime reaktsioonikiirusele
Uuringuid selgitamaks mõju autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud.
Kõrvaltoimed
Allpool on loetletud kõrvaltoimed MedDRA organsüsteemide klassi ja esinemissageduse alusel, kasutades järgmisi esinemissageduse kategooriaid: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg- ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Organsüsteemi klass | Esinemissagedus | MedDRA termin |
Infektsioonid ja infestatsioonid | Sage | Ülemiste hingamisteede infektsioon |
| Teadmata | Farüngiit, riniit |
Vere ja lümfisüsteemi häired | Teadmata | Lümfadenopaatia, leukopeenia, neutropeenia, |
|
| agranulotsütoos, trombotsütopeenia, aneemia |
|
| (sh aplastiline ja hemolüütiline aneemia) |
Ainevahetus- ja toitumishäired | Teadmata | Podagra, hüpokaleemia, hüponatreemia ja |
|
| hüpokloreemiline alkaloos |
Psühhiaatrilised häired | Teadmata | Depressioon, libiido häired |
Närvisüsteemi häired | Sage | Peavalu, pearinglus |
| Teadmata | Somnolentsus, paresteesia, hüpoesteesia, |
|
| sünkoop, tserebrovaskulaarne atakk |
Silma kahjustused | Teadmata | Nägemishäired |
Kõrva ja labürindi kahjustused | Teadmata | Tinnitus, vertiigo |
Südame häired | Teadmata | Arütmia, stenokardia, müokardiinfarkt |
Vaskulaarsed häired | Teadmata | Hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon, |
|
| vahelduv lonkamine, nekrotiseeruv vaskuliit, |
|
| nahaõhetus |
Respiratoorsed, rindkere ja | Sage | Köha |
mediastiinumi häired | Teadmata | Siinuste turse, respiratoorne distress, |
|
| pneumoniit, kopsuturse, bronhospasm |
Seedetrakti häired | Teadmata | Iiveldus, oksendamine, diarröa, kõhuvalu, |
|
| düspepsia, gastriit, ösofagiit, pankreatiit, |
|
| düsgeuusia |
Maksa ja sapiteede häired | Teadmata | Hepatiit, kolestaatiline ikterus |
Naha ja nahaaluskoe | Teadmata | Angioödeem, lööve, Stevensi-Johnsoni |
kahjustused |
| sündroom, purpur, pruuritus, urtikaaria, |
|
| fotosensitiivsusreaktsioon |
Lihas-skeleti ja sidekoe | Sage | Skeletilihaste valu |
kahjustused | Teadmata | Müalgia, lihaskrambid, artralgia |
Neerude ja kuseteede häired | Teadmata | Pollakiuuria, düsuuria, neerupuudulikkus |
Reproduktiivse süsteemi ja | Teadmata | Seksuaalfunktsiooni häired |
rinnanäärme häired |
|
|
Üldised häired ja | Sage | Väsimus |
manustamiskoha reaktsioonid | Teadmata | Tursed, valud rinnus, nõrkus, palavik |
Uuringud | Teadmata | Maksafunktsiooni näitajate muutused |
|
| (suurenenud transaminaasid, suurenenud vere |
|
| laktaatdehüdrogenaas, alkaalfosfataas ja |
|
| bilirubiin), elektrolüütide, kusihappe, |
|
| glükoosi, magneesiumi, kolesterooli, |
|
| triglütseriidide, kaltsiumi väärtuste |
|
| kõrvalekalded veres |
Kliiniliste uuringute käigus olid fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi kõrvaltoimed eakatel (vanuses ≥65 aastat) sarnased nooremate patsientidega.
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi üleannustamise spetsiifilise ravi kohta andmed puuduvad; ravi peab olema sümptomaatiline ja toetav. Fosinopriilnaatriumi/hüdroklorotiasiidi manustamine tuleb lõpetada ja patsienti hoolikalt jälgida. Soovituslikud meetmed on oksendamise esilekutsumine ja/või maoloputus ning dehüdratatsiooni, elektrolüütide häirete ja hüpotensiooni ravi vastavalt juhenditele.
Fosinopriil on hemo-või peritonetaaldialüüsiga organismist raskesti eemaldatav.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid ja diureetikumid. ATC-kood: C09BA09
Monotens H on AKE-inhibiitori fosinopriili ja diureetikumi hüdroklorotiasiidi fikseeritud kombinatsioon. Fosinopriili ja hüdroklorotiasiidi koosmanustamine tagab suurema vererõhku langetava efekti kui kumbki ravim monoteraapiana. Fosinopriil, nagu teisedki AKE-inhibiitorid, võib vähendada hüdroklorotiasiidi põhjustatud kaaliumi kadu.
Fosinopriil
Toimemehhanism
Fosinopriilnaatrium on pika toimega AKE inhibiitori fosinoprilaadi eelravim, ester. Pärast suukaudset manustamist hüdrolüüsub see kiirelt ja täielikult fosinoprilaadiks, mis on aktiivne AKE inhibiitor. Fosinopriilnaatrium sisaldab fosfiingruppi, mis võimaldab spetsiifilist seondumist angiotensiini konverteeriva ensüümi peptidüüldipeptidaasi aktiivse seondumiskohaga, hoides sellega ära dekapeptiid angiotensiin I muutumise oktapeptiidiks angiotensiin II. Selle tulemusel viib vähenenud angiotensiin II sisaldus vasokonstriktsiooni ja aldosterooni sekretsiooni vähenemisele, mis võib põhjustada vähese kaaliumisisalduse tõusu seerumis ja naatriumi ning vedeliku eritumise suurenemise. Tavaliselt renaalses verevoolus või glomerulaarfiltratsiooni kiiruses muutusi ei esine.
AKE inhibiitorid hoiavad ära ka tugevatoimelise vasopressori bradükiniini lagunemise, mis aitab kaasa antihüpertensiivse toime avaldumisele; fosinopriilil on terapeutiline toime madala reniini sisaldusega hüpertensiivsetele patsientidele.
Südamepuudulikkusega patsientidel avaldub fosinopriili toime reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssimise kaudu; AKE inhibeerimine vähendab nii südame eel- kui ka järelkoormust.
Farmakodünaamika
Fosinopriili manustamine hüpertensiivsetele patsientidele kutsub esile vererõhu languse nii seisvas kui lamavas asendis ilma märkimisväärse mõjuta südame löögisagedusele. Vererõhu langus tekib ühe tunni jooksul pärast manustamist; toime maksimumi täheldatakse 3…6 tunni pärast. Tavapäraste fosinopriili ööpäevaste annuste kasutamisel kestab antihüpertensiivne toime 24 tundi. Mõnel väiksemat annust saaval patsiendil võib annustamisintervalli lõpupoole toime väheneda. Ortostaatilised toimed ja tahhükardia esinevad harva, kuid need võivad tekkida soolade vaegusega või hüpovoleemilistel patsientidel (vt lõik 4.4). Mõnel patsiendil võib vererõhu alanemine optimaalse väärtuseni võtta aega 3…4 nädalat. Fosinopriilil ja tiasiiddiureetikumidel on aditiivne toime.
Südamepuudulikkuse korral parandab fosinopriil sümptomeid ja füüsilise koormuse taluvust ning vähendab südamepuudulikkusest tingitud hospitaliseerimiste raskusastet ja sagedust.
Uuringus kaheksal tsirroosiga patsiendil, kellele manustati fosinopriili ühe kuu jooksul 20 mg ööpäevas, ei täheldatud toimeid maksa- (alaniinaminotransferaas, gamma-glutamüültranspeptidaas, galaktoosi kliirens ja fenasooni kliirens) ega neerufunktsiooni parameetritele.
Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südame- või ajuveresoonkonna haigusega või II tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas II tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga II tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvaltoimetest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvaltoimetest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid on tiasiiddiureetikum ja antihüpertensiivne aine, mis suurendab plasma reniini aktiivsust. Hüdroklorotiasiid vähendab neerude distaalsetes tuubulites elektrolüütide reabsorptsiooni ning suurendab naatriumi, kloriidi, kaaliumi, magneesiumi, vesinikkarbonaadi ja vee väljutamist. Kaltsiumi ekskretsioon võib olla vähenenud. Fosinopriili ja hüdroklorotiasiidi koosmanustamine tagab suurema vererõhku langetava efekti kui kumbki ravim monoteraapiana.
Farmakokineetilised omadused
Fosinopriili ja hüdroklorotiasiidi koosmanustamisel on efekt kummagi aine farmakokineetilistele omadustele väike või puudub see hoopis.
Fosinopriil
Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub fosinopriil ligikaudu 30…40% ulatuses. Fosinopriili imendumist ei mõjuta seedetraktis olev toit, kuigi imendumise kiirus võib olla vähenenud. Kiire ja täielik hüdrolüüs aktiivseks fosinoprilaadiks leiab aset seedetrakti limaskestas ja maksas.
CMAX saabumise aeg ei sõltu annusest, see saabub ligikaudu 3 tunni pärast ning langeb kokku angiotensiin I pressoorse vastuse maksimumiga 3…6 tundi pärast manustamist. Pärast korduvaid või ühekordset annust on farmakokineetilised parameetrid (CMAX ja AUC) otseses proportsionaalses sõltuvuses võetud fosinopriili annusega.
Jaotumine
Fosinoprilaat seondub ulatuslikult valkudega (> 95%), tal on suhteliselt väike jaotusruumala ja vähene seondumine vere rakuliste komponentidega.
Biotransformatsioon
Üks tund pärast suukaudset manustamist on vähem kui 1% fosinopriilist plasmas tuvastatav muutumatul kujul; 75% on aktiivse fosinoprilaadina, 15…20% fosinoprilaatglükuroniidina (inaktiivne) ja ülejäänu (~5%) fosinoprilaadi 4-hüdroksümetaboliidina (aktiivne).
Eritumine
Pärast intravenoosset manustamist elimineerub fosinopriil peaaegu võrdsetes kogustes nii maksa kui ka neerude kaudu. Normaalse neeru- ja maksafunktsiooniga hüpertensiivsetel patsientidel, kes said korduvalt fosinopriili, oli fosinoprilaadi poolväärtusaeg keskmiselt 11,5 tundi. Südamepuudulikkusega patsientidel oli poolväärtusaeg ligikaudu 14 tundi. Fosinopriil eritub nii maksa kui neerude kaudu.
Patsientide erigrupid
Kuigi märkimisväärseid muutusi imendumises, biosaadavuses ja plasmavalkudega seondumises ei ole leitud, on neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 80 ml/min/1,73 m) fosinoprilaadi totaalne kliirens ligikaudu pool sellest, mida täheldatakse normaalse neerufunktsiooniga patsientidel. Kuna vähenenud renaalse eliminatsiooni kompenseerib suurenenud hepatobiliaarne eliminatsioon, ei ole fosinoprilaadi kliirens sõltuv neerukahjustuse staadiumist. Erineva raskusastmega, k.a terminaalstaadiumis neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens
< 10 ml/min/1,73 m) patsientidel on täheldatud mõõdukat plasma AUC väärtuste tõusu (vähem kui kahekordne tõus võrreldes normaalsega).
Maksapuudulikkusega patsientidel (alkoholism või maksatsirroos) ei ole fosinopriili hüdrolüüs märkimisväärselt alanenud, kuigi hüdrolüüsi kiirus või olla veidi langenud. Fosinoprilaadi totaalne kliirens on ligikaudu pool sellest, mida täheldatakse normaalse maksafunktsiooniga patsientidel.
Hüdroklorotiasiid
Biosaadavus on 60…80 %. Diureetiline efekt ilmneb 2 tunni jooksul pärast manustamist ja see on suurim ligikaudu 4 tunni pärast. Toime kestab 6…12 tundi. Hüdroklorotiasiid eritub neerude kaudu muutumatul kujul. Plasma poolväärtusaeg on 5…15 tundi.
Hüdroklorotiasiidi poolväärtusaeg on neerutalitluse häirega patsientidel pikenenud.
Prekliinilised ohutusandmed
Pikaajalised farmakoloogilise ohutuse, üldtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktiivmõjude uuringud ei ole osutanud erilistele ohtudele inimesel.
Genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringuid ei ole fosinopriili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga läbi viidud. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidel ei näidanud negatiivseid efekte fertiilsusele või reproduktiivsusele ja samuti teratogeensusele fosinopriili ja/või hüdroklorotiasiidi puhul.
AKE inhibiitoritel on kirjeldatud loote tervisele kahjulikku toimet (loote kahjustumine ja/või lootesurm), kui ravimit manustada teisel või kolmandal trimestril.
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
Laktoosmonohüdraat, eelželatiniseeritud maisitärklis, naatriumkroskarmelloos, glütserooldibehenaat, titaandioksiid (E 171), kollane raudoksiid (E 172), punane raudoksiid (E 172).
Sobimatus
Ei kohaldata.
Kõlblikkusaeg
2 aastat.
Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Pakendi iseloomustus ja sisu
Al/Al blisterpakend.
Pakendi suurused: 10, 20, 28, 30, 50, 98 ja 100 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.
MÜÜGILOA HOIDJA
PharmaSwiss Česka republika s.r.o Jankovcova 1569/2c
170 00 Praha 7
Tšehhi Vabariik
MÜÜGILOA NUMBER
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.08.2010
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.07.2015
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
juuni 2017